3-14-50146/50 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.04.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50146

Haldusasi

AB kaebus tuvastada Tallinna Vangla toimingute –

kaebajale meditsiiniteenuste osutamise mitte tagamine –

õigusvastasus

Menetlusosalised

Kaebaja – AB

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Teerika Marilin

Martisen

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15.06.2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AB apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AB apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.06.2015 otsuse

resolutsioon haldusasjas nr 3-14-50146 muutmata, täiendades halduskohtu otsuse

põhjendusi praeguses otsuses esitatud põhjendustega.

2. Jätta AB apellatsiooniastme menetluskulud riigi kanda ning Tallinna Vangla

menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 05.05.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-14-50146

2(8)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetaval AB-l oli 2013. aasta suvel äge põletik vasakus kõrvas, mille

möödumisel oli tal probleeme kuulmisega ja kõrv valutas periooditi. AB tervisekaardi

väljavõtte kohaselt käis ta seoses probleemidega kõrvaga vangla arsti vastuvõttudel 04.07.2013,

31.07.2013, 15.08.2013, 08.11.2013, 07.02.2014 ja 18.03.2014 (tl 95, 95p, 96, 97, 98, 98p).

Lisaks oli AB registreeritud arsti vastuvõtule 24.01.2014, kuid haigusloo väljavõtte kohaselt

kaebaja keeldus sel päeval vastuvõtust (tl 97p). Tallinna Vangla programmi e-Kontakt

sissekannetest nähtuvalt pöördus kaebaja perioodil 04.07.2013 kuni 18.03.2014 seoses

probleemidega kõrvaga inspektor-kontaktisiku poole, et viimane registreeriks ta perearsti

vastuvõtule, 08.08.2013, 21.08.2013, 30.10.2013, 27.01.2014 ja 13.03.2014 (tl 101). Kaebaja

08.08.2013 taotluse alusel määrati talle arsti vastuvõtt 19.08.2014 (tl 102), 30.10.2013 taotluse

alusel vastuvõtt 08.11.2013 (tl 104), 27.01.2014 taotluse alusel vastuvõtt 07.02.2014 (tl 105) ja

13.03.2014 taotluse alusel vastuvõtt 18.03.2014. 21.08.2013 esitatud taotluse kohta on

meditsiinitöötaja e-Kontakti programmi märkinud, et ta ei pane kaebajat järjekorda, kuna 15.08

arsti poolt määratud ravi ei ole hakanud veel tulemust andma (tl 103).

16.12.2013 esitas AB Tallinna Vangla direktorile kaebuse (tl tl 42-43, tõlge tl 45), milles väidab,

et meditsiinitöötajad ei täida vastaval määral oma kohustusi ning kaebaja ei ole saanud piisavalt

kiiresti arsti vastuvõttudele. Juhul, kui Tallinna Vangla ei suuda kaebajale osutada

kvalifitseeritud meditsiinilist abi, palus kaebaja saata ta ravile spetsialisti juurde. Tallinna

Vangla märkis 24.01.2014 kaebaja pöördumisele esitatud vastuses, et on registreerinud

kaebajale uue perearsti vastuvõtu aja 24.01.2014, et välja selgitada tema hetkeline tervislik

seisund ja määrata edasine ravi.

2. AB esitas 03.02.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 1-2p, tõlge tl 12-12p; tl 32, tõlge

tl 34; tl 81-82, tõlge tl 83), mille lõplikuks nõudeks jäi tuvastada Tallinna Vangla toimingute –

kaebajale meditsiiniteenuste osutamise mitte tagamine – õigusvastasus.

Kaebajal õnnestus saada seoses probleemidega kõrvaga õigeaegselt arsti juurde vaid üks kord,

s.o siis, kui tal kõrvavalu algas. Samuti ei manustatud kaebajale nõuetekohaselt arsti poolt välja

kirjutatud ravimeid. Perearst ei kutsunud kaebajat 2-3 kuu kaupa välja, kuigi ta oli kontaktisiku

poole pöördunud akuutse kõrvavaluga. Pärast esimest vastuvõttu 04.07.2013 toimus järgmine

vastuvõtt alles 31.07.2013. 15.08.2013 vastuvõtul kirjutas arst kaebajale välja tilgad, mida

kaebaja ei saanud regulaarselt iga päev, vaid üle päeva ja viie tilga asemel kolm tilka. Seejärel

esitas ta inspektor-kontaktisikule pidevaid palveid tema arsti vastuvõtule registreerimiseks

seoses akuutse kõrvavaluga, kuid tal ei õnnestunud saada perearsti juurde kuni 08.11.2013.

19.11.2013 pani kaebaja ennast uuesti kontaktisiku vahendusel arsti vastuvõtule kirja ja ootas

kuni 15.12.2013, kuid arst ei kutsunud teda välja. Kaebaja oli registreeritud arsti vastuvõtule ka

24.01.2014, kuid ka sel päeval ei kutsutud teda arsti juurde. 18.03.2014 käis kaebaja teise

perearsti vastuvõtul, kes suunas ta eriarsti juurde, kus kaebaja käis 24.04.2014 ja 12.05.2014.

Kaebaja ei suuda meenutada, kas ta käis arsti vastuvõtul 07.02.2014. Vangla toimingud

kaebajale nõutaval määral ja õigeaegse raviteenuse osutamata jätmisel 04.07.2013 kuni

18.03.2014 on õigusvastased ja tekitasid kaebajale füüsilist ja psühholoogilist kahju, sest

3-14-50146

3(8)

kaebaja oli sunnitud kannatama valu. Kaebaja soovib tulevikus esitada vastava kahju

hüvitamise nõude.

3. Tallinna Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 91-94) jätta kaebus rahuldamata.

1) Vanglaametnikud registreerivad programmis e-Kontakt kinnipeetavad, kes soovivad saada

arsti, kaplani, sotsiaaltöötaja või mõne muu spetsialisti vastuvõtule. Tallinna Vangla on

registreerinud kaebaja igakordselt arsti vastuvõtule, kui ta on selleks soovi avaldanud.

E-Kontakti väljavõttest nähtuvalt on kaebaja registreeritud seoses kõrvavalu kaebustega arsti

vastuvõtule viiel korral. Inspektor-kontaktisiku kinnitusel (tl 107) ei ole kaebaja seoses

kõrvavalu kaebustega ega arsti vastuvõtule registreerimise sooviga rohkem tema poole

pöördunud.

2) Tallinna Vanglas teostatakse arsti vastuvõtte ravijärjekorra alusel, sest vanglal puuduvad

võimalused tervishoiuteenuste koheseks osutamiseks – arsti vastuvõtule soovijaid on väga

palju. Kuna kinnipidamiskohas viibivale isikule tervishoiuteenuste osutamine toimub

vangistusseaduse

(VangS) § 49

lg

ja

tervishoiuteenuste

korraldamise

seaduse

(TTKS) § 1 lg 21 kohaselt üldise korralduse järgi, arvestades vajalikke erisusi, siis ei saa

õigusvastaseks pidada arsti vastuvõtu osutamist vanglas ravijärjekorra alusel, kui

tervishoiuteenuse osutajal puudub võimalus tervishoiuteenust osutada kohe. Seda eeldusel, et

teenuse osutamine toimub kooskõlas sotsiaalministri 21.08.2008 määruse nr 46

„Tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja ravijärjekorra pidamise nõuded“ (määrus nr 46) §-ga 3.

Seega juhul, kui tervishoiuteenuse osutamise edasilükkamine kindlaksmääratud tähtajani ei

põhjusta patsiendi tervise seisundi halvenemist, ei mõjuta haiguse kulgu ega halvenda haiguse

hilisemat prognoosi, samuti on tagatud samasuguse meditsiinilise vajadusega patsientide

võrdne kohtlemine, puudub Tallinna Vangla tegevuses kaebaja ravijärjekorda lisamisel

õigusvastasus.

3) Kaebajale osutatud ravi on olnud pädev, küllaldane, õigeaegne, sobilik, adekvaatne, piisav,

tavapärane ja vastavuses rahvusvaheliste ravijuhistega. Kaebaja on olnud pidevalt arstliku

järelevalve all, talle on osutatud asjatundlikku ravi vangla võimaluste piires ning Tallinna

Vangla on talle seadusega pandud kohustused täitnud.

4) Kaebaja oli registreeritud perearsti vastuvõtule 24.01.2014 kell 09:15, kuid ta teatas teda

saatma määratud valvur-saatjale, et ta keeldub arsti juurde minemast (tl 125).

Inspektor-kontaktisiku 27.01.2014 kell 09:22 sissekandele e-Kontakti tuli meditsiiniosakonnast

vastus, et kaebaja oli registreeritud arsti vastuvõtule 24.01.2014, millest ta keeldus. Uus

vastuvõtt registreeriti 07.02.2014. Seoses programmi e-Kontakt uuendamisega ei ole vanglal

säilinud andmeid selle kohta, millal registreeriti kaebajale vastuvõtuajad 04.07.2013,

31.07.2013 ja 24.01.2014.

5) Tervisekaardi väljavõttest nr 108 nähtub, et 15.08.2013 kirjutati kaebajale välja ravim

Cyprobay 1 tilk õhtul vasemasse kõrva 5 päeva. Kinnipeetavatele ravimite väljastamise eest

vastutab Tallinna Vanglas meditsiiniosakond. Kaebajale manustati ravimit Cyprobay 16.08,

17.08 ja 18.08.2013. 19.08 keeldus kaebaja ravimist ning 20.08 talle seetõttu seda enam ei

antud.

6) Osas, milles kaebaja heidab vanglale ette talle nõutaval määral raviteenuse mittetagamist ja

eriarstile suunamata jätmist perioodil 04.07.2013 – 18.03.2014, ei kuulu kaebuse lahendamine

halduskohtu pädevusse. Tulenevalt asjaolust, et tervishoiuteenuse osutamise vajaduse, sh

patsiendi eriarstile suunamise vajaduse otsustab vangla arst, ei saa halduskohtumenetluses

hinnata arsti tegevuse õigusvastasust.

3-14-50146

4(8)

4. Tallinna Halduskohus lõpetas 20.04.2015 määrusega menetluse Tallinna Vangla kohustamise

nõudes tagada kaebajale meditsiiniteenuse kättesaadavus ning tagastas kaebuse osas, milles

kaebaja taotles Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist põhjusel, et talle ei

osutatud nõutaval määral raviteenuseid ja perearst ei suunanud teda perioodil 04.07.2013 kuni

18.03.2014 eriarsti juurde. Kohus jätkas haldusasja menetlust Tallinna Vangla toimingute –

kaebajale meditsiiniteenuste osutamise mitte tagamine perioodil 04.07.2013 kuni 18.03.2014 –

õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

5. Tallinna Halduskohus jättis 15.06.2015 otsusega kaebuse rahuldamata.

1) Kaebajale oli piisaval määral tagatud meditsiiniteenuste (arstiabi) kättesaadavus perioodil

04.07.2013-18.03.2014. Kaebajal oli võimalus minna arsti vastuvõttudele 04.07.2013,

31.07.2013, 15.08.2013, 08.11.2013, 24.01.2014, 07.02.2014 ja 18.03.2014. Kaebaja haigusloo

väljavõttega, e-Kontakti tehtud märkega ja saatmiskavaga (tl 97p, 105, juurdepääsupiiranguga

toimiku tl 126) on tõendatud, et kaebaja jättis 24.01.2014 vastuvõtule minemata omal soovil.

2) Vastavalt VangS § 49 lg-le 1, § 52 lg-le 2, § 53 lg-le 1 ja määruse nr 46 § 3 lg-le 1 peab

vangla tagama tervishoiuteenuste kättesaadavuse vastavalt vangla võimalustele ja

kinnipeetavate terviseseisundile. Kui tervishoiuteenust ei ole võimalik viivitamatult osutada,

tuleb kinnipeetav panna ravijärjekorda. Järjekorra pidamise aluseks on kinnipeetava

meditsiiniline vajadus tervishoiuteenuse järele. Kinnipeetavale peab olema tagatud vangla poolt

vältimatu arstiabi kättesaadavus. E-Kontakti andmetest ja kaebaja haiguslugudest nähtuvalt ei

ole kaebaja kvalifitseerinud enda kõrvaprobleeme vältimatut ja kiiret abi vajavateks. Kuulmise

probleemidega peab pääsema perearsti juurde mõistliku aja jooksul arsti juurde registreerimise

taotluse esitamisest arvates.

3) Tallinna Vangla ei ole olnud kaebajale arstiabi kättesaadavuse tagamisel õigusvastases

viivituses ning on pannud kaebaja nõuetekohaselt ravijärjekorda.

Tõendamata on kaebaja väited seoses 31.07.2013 toimunud vastuvõtuga. Kohtul puuduvad

andmed selle vastuvõtu toimumiseks esitatud taotluse esitamise aja kohta ja arvestades, et

kaebaja sai pärast esmast vastuvõttu 04.07.2013 teistkordselt arsti juurde 31.07.2013 ehk vähem

kui kuu aja möödudes, ei olnud vastustaja õigusvastases viivituses.

Järgmisena esitas kaebaja taotluse arsti vastuvõtule saamiseks 08.08.2013 ja vastuvõtt toimus

15.08.2013, s.o 7 päeva pärast, mis on mõistlik aeg.

21.08.2013 esitatud taotluse puhul leidis vangla, et enne uue registreeringu tegemist peaks

15.08.2013 määratud ravi hakkama andma tulemusi. Kaebaja ei ole vaidlustanud vangla

toimingut registreeringu tegemisest keeldumisel vaide korras ega kohtus.

Olukorras, kus kaebaja ei vaidlustanud talle 21.08.2013 taotluse alusel arsti vastuvõtuaja

määramisest keeldumist ega esitanud ka uut taotlust, ei pidanud vangla registreerima omal

algatusel kaebajale uut vastuvõtuaega enne, kui kaebaja esitas selleks uue taotluse. Järgmise

taotluse esitas kaebaja 30.10.2013 ja talle võimaldati arsti vastuvõtt 08.11.2013, s.o üheksandal

päeval, mis on mõistlik aeg.

Tõendamata ja põhjendamatud on kaebaja väited, et talle ei võimaldatud vaatamata aja

olemasolule arsti vastuvõttu 24.01.2014. Isegi kui kaebaja esitas sellele vastuvõtule

pääsemiseks vanglale taotluse 19.11.2013, nagu ta väidab, ei olnud vastustaja õigusvastases

viivituses, kuivõrd kaebaja pandi ravijärjekorda. Kuigi vastav ooteaeg oli kaebaja probleemi

arvestades pikem kui eelmistel kordadel, ei tähenda see automaatselt seda, et vastustaja oleks

olnud õigusvastases viivituses. Samuti ei ole kumbki pool suutnud tõendada, millise kaebuse

tõttu kaebaja sel korral arsti juurde pääsemiseks pöördus.

Ebamõistlikult pikaks ei saa pidada ka aegu kaebaja 27.01.2014 esitatud taotluse ja 07.02.2014

toimunud vastuvõtu ning 13.03.2014 esitatud taotluse ja 18.03.2014 toimunud vastuvõtu vahel.

3-14-50146

5(8)

4) Põhjendamatud ja tõendamata on kaebaja väited ravimi ebakorrapärasest manustamisest

vangla süül. Kaebajale manustati ravimit Cyprobay 16.08.2013, 17.08.2013 ja 18.08.2013.

19.08.2013 keeldus kaebaja ravimist ning seetõttu 20.08.2013 talle seda enam ei antud. Seega

oli kaebajale ravi tagatud, kuid ta ise katkestas selle. Kaebaja on olnud arstide pideva järelevalve

all ning talle on olnud tagatud meditsiiniteenuste kättesaadavus vastavalt seadusele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. AB palub apellatsioonkaebuses (tl 102-103, tõlge tl 108-108 pöördel) Tallinna Halduskohtu

15.06.2015 otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega tuvastada Tallinna Vangla toimingute

õigusvastasus (kaebajale raviteenuste osutamise tagamata jätmine).

Nii kaebaja kui Tallinna Vangla väidetes ja tõendites on selged vastuolud. Pärast seda, kui

04.07.2013 kaebajale määratud 10-päevane ravikuur möödus, pani ta end uuesti kontaktisiku

kaudu arsti vastuvõtule kirja, sest ta peaaegu ei kuulnud vasaku kõrvaga. 31.07.2013 tuvastas

arst kaebajal kõrvas turse ning määras 7-päevase ravikuuri. Seitsme päeva möödumisel pöördus

kaebaja uuesti kontaktisiku poole palvega registreerida ta arsti vastuvõtule, kuna rohud ei olnud

andnud tulemust, ta kuulis endiselt vasaku kõrvaga halvasti ja kõrvas olid perioodiliselt valud.

Kaebaja rõhutab, et pöördus abi saamiseks arsti poole vaid siis, kui tõesti abi vajas ehk seoses

akuutse kõrvavaluga ja siis, kui talle määratud ravimid olid otsa lõppemas, aga paranemist ta ei

tundnud. 15.08.2013 määras arst kaebajale ravitilgad, mida ei manustatud vastavalt arsti

juhistele. Kaebaja ei ole keeldunud talle määratud ravimitest ega arsti vastuvõtust. Tallinna

Vangla on edastanud kohtule ebaõiget infot kaebajate registreeringute ja vastuvõtuaegade

kohta. Eeltoodu näitab, et Tallinna Vangla töötajad, sh meditsiinitöötajad suhtuvad oma

kohustustesse vastutustundetult.

7. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebajale osutatud ravi on olnud pädev, küllaldane, õigeaegne, sobilik, adekvaatne, piisav,

tavapärane ja vastavuses rahvusvaheliste ravijuhistega. Tuvastamist ei ole leidnud Tallinna

Vangla süü AB-le meditsiinitöötajate vastuvõttude võimaldamata jätmisel. AB on olnud

pidevalt arstliku järelevalve all ning talle on osutatud asjatundlikku ravi vangla võimaluste

piires.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

Esmalt hindab ringkonnakohus vaidluse all olevate õigussuhete olemust ja võtab seisukoha

vaidluse lahendamiseks pädeva kohtu osas (I). Seejärel lahendab kohus apellatsioonkaebuse

(II).

I

9. Vastavalt VangS § 49 lg-le 1 on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa ning

tervishoidu vanglas korraldatakse TTKS alusel. TTKS § 1 lg 21 järgi kohaldatakse TTKS-i

tervishoiuteenuste osutamise korraldusele vanglates koos vangistusseadusest tulenevate

erisustega. VangS § 52 lg 2 sätestab, et arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate

terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama

ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid.

VangS § 53 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus.

Riigikohtu halduskolleegium on rõhutanud, et tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas ka

teenuse osutamise või sellest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamine on võlaõiguslik suhe,

mida reguleerivad võlaõigusseadus (41. peatükk) ja valdkonnaseadused. Vangla arst tegutseb

VangS § 52 lg 2 ja TTKS §-de 20 ja 21 alusel vanglas haiglavälise eriarstiabi osutajana. Kuigi

3-14-50146

6(8)

tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalik-

õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala

esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise

käsitamisel lepingulise suhtena on lepingupooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte

olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab VangS § 52 lg-le 2 tuginedes vangla

arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega

(Riigikohtu halduskolleegiumi 21.12.2010 otsus nr 3-3-1-69-10, p 9). Ka Riigikohtu erikogu on

korduvalt selgitanud, et tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub

eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus

(Riigikohtu erikogu 27.11.2014 määrus nr 3-3-4-9-14, p 11; 07.04.2011 määrus nr 3-3-4-1-11,

p 10; 13.11.2013 määrus nr 3-3-4-1-13, p 8). 08.10.2014 määruses nr 3-3-1-50-14 kinnitas

Riigikohtu halduskolleegium veel kord, et halduskohtu pädevusse ei kuulu vaidlus, kus isikul

on etteheiteid vaid talle osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedi kohta ning ta ei vaidlusta vangla

ja

selle

meditsiiniosakonna

avalik-õiguslikku

tegevust

või

tegevusetust

vanglas

tervishoiuteenuse tagamisel (p 11).

10. Praeguses asjas ei ole kaebaja rahul sellega, et vangla ei võimaldanud tal pääseda piisavalt

tihti perearsti vastuvõttudele, mistõttu pidi ta kannatama kauaaegselt valu ja taluma probleeme

kuulmisega. Kaebaja sõnul avaldas ta inspektor-kontaktisikule korduvalt soovi arsti vastuvõtule

saamiseks, kuid sai arsti juurde alles paari kuu möödudes või ei kutsutudki teda vastuvõtule.

Vastavalt Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla

kodukorra

(kodukord)

p-le

20.l

korraldab

meditsiinilise

teenindamise

vanglas

meditsiiniosakond kooskõlas tervishoiuteenuste osutamist reguleerivate õigusaktidega. Seega

on kinnipeetavate isikute tervisliku olukorra hindamise ja ravi ning ravimite määramise pädevus

antud vangla meditsiiniosakonnale. Kodukorra p 20.3 sätestab järgmist: „Haigete ambulatoorne

vastuvõtt toimub eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel. Kinnipeetav teavitab oma osakonna

kontaktisikut vajadusest meditsiiniosakonna teenistuja konsultatsiooni või arstiabi järele.

Kontaktisik registreerib vastuvõtule elektroonilisel teel. Meditsiiniosakonna töötaja vastab

elektroonilisel teel esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul.“

Kodukorra seletuskirja kohaselt lähtutakse kinnipeetavate registreerimisel järjekorda probleemi

tõsidusest ja erakorralisusest, st kohest sekkumist vajavate probleemide korral kutsutakse

kinnipeetav vastuvõtule esimesel võimalusel, plaaniliste uuringute või konsultatsioonide korral

lisab arst kinnipeetava järjekorda.

11. Eeltoodust nähtub, et pärast seda, kui kinnipeetava vastuvõtule saamise soov jõuab

inspektor-kontaktisiku vahendusel arstini, otsustab vastuvõtule saamise arst, hinnates seda tehes

isiku probleemi tõsidust. Tulenevalt TTKS § 2 lg-st 1 on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja

tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks

eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või

haiguse ägenemist ning taastada tervist. Seega on ka arsti vastuvõtu näol tegemist

tervishoiuteenusega. Vastavalt määruse nr 46 § 3 lg-le 1 võib tervishoiuteenust osutada

ravijärjekorra alusel juhul, kui tervishoiuteenuse osutajal puudub võimalus tervishoiuteenust

osutada kohe ning tervishoiuteenuse osutamise edasilükkamine kindlaksmääratud tähtajani ei

põhjusta patsiendi tervise seisundi halvenemist, ei mõjuta haiguse kulgu ega halvenda haiguse

hilisemat

prognoosi.

Eeltoodust

nähtub,

et

tervishoiuteenuse

osutamise

vajaduse

kindlakstegemisel tuleb anda isiku probleemile meditsiiniline hinnang, milleks on pädev üksnes

kvalifitseeritud arst. Seega tegutseb meditsiiniosakond pärast vastuvõtule registreerimise soovi

saamist ja tervishoiuteenuse osutamise vajaduse hindamisel arsti ja patsiendi vahelises

eraõiguslikus suhtes, millega seonduvad vaidlused kuuluvad maakohtu pädevusse. Vangla

administratsioon, edastades meditsiiniosakonnale kinnipeetavate soove ja registreerides

kinnipeetavaid nende enda eest arsti vastuvõtule, tegutseb aga kinnipeetava ja vangla vahelises

3-14-50146

7(8)

avalik-õiguslikus suhtes. Lisaks on vangla administratsioon kohustatud kodukorra p 20.4

kohaselt tagama meditsiiniosakonnale VangS § 53 lg-s 1 pandud kohustuse täitmist ning

teavitama valvemeedikut viivitamatult kinnipeetaval esineva vältimatu abi vajadusest. Ka selle

teavitamiskohustuse täitmine või täitmata jätmine jääb kinnipeetava ja vangla vahelise avalik-

õigusliku suhte raamesse.

12. Praeguse asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja oma probleemi kirjeldamisel eristanud

inspektor-kontaktisikute ja vangla meditsiinitöötajate tegevust. Seega ei ole võimalik üheselt

kindlaks teha, millises osas kaebaja vaidlustab vangla avalik-õiguslikku tegevust ja millises

osas meditsiiniosakonna eraõiguslikku tegevust. Kaebaja esitatud avaldustes sisaldub väiteid

nii selle kohta, et inspektor-kontaktisik ei ole tema taotlustele reageerinud ega teda arsti

vastuvõtule registreerinud, kui ka selle kohta, et meditsiinitöötajad ei kutsunud teda vastuvõtule.

Siiski ei pea ringkonnakohus praeguses menetlusstaadiumis vajalikuks täiendavalt kaebaja tahet

välja selgitada. Riigikohtu erikogu seisukohtadest 10.04.2002 määruses nr 3-3-4-2-02 tuleneb,

et kui isik on pöördunud halduskohtusse vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi

halduskohtu pädevuses, ja halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning protsessiosalised ei ole

esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis lähtudes

vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, ei ole mõistlik tühistada kohtuotsust üksnes

põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus. Eeltoodust tulenevalt

tuleb ka ringkonnakohtul praeguses asjas lähtuda põhimõttest lahendada asi mõistliku aja

jooksul ja hinnata kaebuse põhjendatust nii kaebaja etteheidete osas vangla administratsioonile

kui meditsiiniosakonnale.

II

13. Ringkonnakohus leiab, vangla administratsiooni poolt neile VangS-s ja kodukorras pandud

kohustuste rikkumine kaebajale tervishoiuteenuse osutamise tagamisel ei ole tõendatud.

14. Vastavalt HKMS § 61 lg-le 1 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise

esitatud väide on tõendatud või mitte. Asja materjalide pinnal on tuvastatav, et kaebaja on

pöördunud inspektor-kontaktisiku poole kõrvaga seotud probleemidega esimesel päeval, kui

kaebajal kõrvavalu algas (04.07.2013), ning seejärel 08.08.2013, 21.08.2013, 30.10.2013,

27.01.2014 ja 13.03.2014 (tl 101). Kohtule esitatud tõendite pinnalt ei ole tuvastatav ega

esitatud väidete pinnalt ka usutav, et kaebaja esitas perioodil 04.07.2013-18.03.2014 inspektor-

kontaktisikule teisi taotlusi seoses kõrvavalu või kõrvakuulmise probleemiga arsti vastuvõtule

saamiseks. Tallinna Vangla 24.01.2014 vastusest kaebaja 16.12.2013 kaebusele nähtub, et

kaebajale määrati perearsti vastuvõtuaeg 24.01.2014 Tallinna Vangla enda algatusel,

eesmärgiga kontrollida kaebuses kirjeldatud asjaolusid ja selgitada välja kaebaja tervislik

seisund. Seega ei vasta tõele kaebaja väited, et ta esitas 19.11.2013 inspektor-kontaktisikule

taotluse 24.01.2014 määratud vastuvõtule saamiseks. Asjaolu tõttu, et kaebaja ei olnud

varasemalt teadlik talle 24.01.2014 määratud perearsti vastuvõtuajast, on usutav, et kaebaja

keeldus ise 24.01.2014 arsti vastuvõtule minemast, kuna see tuli talle ootamatult. Kaebaja

keeldumist sel päeval vastuvõtule minemast kinnitavad ka kaebaja tervisekaarti ja e-Kontakti

programmi tehtud märked ning saatmiskava, mille kohaselt valvuril ei olnud võimalik temast

sõltumatutel

põhjustel

teostada

kaebaja

arsti

vastuvõtule

saatmist

(tl 97p,

105,

juurdepääsupiiranguga toimiku tl 126). Arvestades eeltoodud vastuolusid kaebaja väidetes, ei

ole kaebaja väited inspektor-kontaktisikule muudel aegadel taotluste esitamise kohta usutavad.

15. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguses asjas võimalik tuvastada õigusvastasust ka

meditsiinitöötajate tegevuses kaebajale vastuvõtuaja määramisel. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu põhjendustega kaebaja esitatud taotluste ning nende alusel määratud vastuvõttude

3-14-50146

8(8)

vahele jäänud aja mõistlikkuse osas ega pea vajalikuks neid põhjendusi HKMS § 201 lg-le 4

tuginedes korrata.

16. Kaebajale ravitilkade manustamisega seonduvalt saab kaebaja ja vangla väidetest

koosmõjus järeldada, et kaebajale määrati ravitilgad üks kord päevas viie päeva jooksul, kuid

talle manustati neid vaid kolmel esimesel päeval. Vangla väidete kohaselt kaebaja keeldus

neljandal päeval ravimist ning viiendal päeval ei antud talle seetõttu seda enam. Kaebaja ei ole

oma väiteid talle ravitilkade mittevõimaldamise kohta millegagi põhjendanud, vaid on

paljasõnaliselt väitnud, et talle ei manustatud neid nõutaval määral. Samuti ei ole kaebaja

täpsustanud, kelle süül ravimite ebakorrapärane manustamine võis toimuda. Seega loeb kohus,

hinnates kohtule esitatud tõendeid kogumis, usutavaks vangla informatsiooni, et kaebajale

ravitilkade manustamise katkestamine oli põhjustatud kaebaja enda tegevusest.

17. Eeltoodust tulenevalt ei ole tuvastatav vangla administratsiooni ega meditsiiniosakonna

tegevuse õigusvastasus kaebajale tervishoiuteenuse osutamisel ja selle tagamisel ning

apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

18. Kaebaja oli menetlusabi jätkuvuse korras vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel

riigilõivu tasumisest, mistõttu jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 118 lg 3 alusel riigi

kanda. Tallinna Vangla ei ole ringkonnakohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega

kuludokumente, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda

kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets