2-14-51593/37 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. aprill 2016. a Tartu

Tsiviilasja number

2-14-51593

Tsiviilasi

O.T.i hagi M.K.i vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 8. septembri 2015. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O.T.i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): O.T. (isikukood: XXXXXXXXXX)

Vastustaja (kostja): M.K. (isikukood: XXXXXXXXXX);

esindaja vandeadvokaat Otto Preem

RESOLUTSIOON

1. Apellatsioonkaebus rahuldada.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 8. septembri 2015. a otsus

osas, millega maakohus jättis O.T.i hagi M.K.i vastu

rahuldamata ja saata asi Tartu Maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

3. Menetluskulude

jaotuse

määrab

maakohus

lõpplahendiga.

2

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. O.T. (hageja) esitas 30. aprillil 2014 hagi M.K.i (kostja) vastu 2500 euro saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt kuulus hageja endisele abikaasale P.K.le (end T) enne abiellumist

elamiskõlbmatu poolelioleva elamuga kinnistu asukohaga XXX. Pärast abiellumist 18. augustil

2002 ehitas hageja koos abikaasaga aastatel 2002–2005 elamu valmis ning oktoobris 2005 koliti

sisse. Abikaasa kinkis kinnistu 29. mail 2006 ilma hageja teadmata ja nõusolekuta oma emale,

s.o kostjale. Kinnistu kinkimisest sai hageja teada seoses abielulahutusega.

Hageja on teinud kinnistule 2006 juunist kuni 2008 juunini kulutusi summas ca 6000 eurot,

millest hageja taotleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 1042 lg 1 alusel 2500 euro hüvitamist.

Kostja on hageja arvel rikastunud ning hageja on saanud kahju, sest ta kulutas raha vara

parendamiseks või ehitamiseks maa-alal, mille omanikuks sai seadusevastaselt kostja. Abielu

ajal tehtud parendused muutusid ühisvaraks.

Kostja kinnistu omanikuks saamisega jäi hageja ilma temale kuuluvast osast XXX kinnistust.

Kuna hagis nõutakse saadu väljaandmist, tuleb lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 150 lg-st 2, mille kohaselt on juhul, kui kahju hüvitama kohustatud isik on õigustatud isiku

kulul seoses kahju tekitamisega rikastunud, isik ka pärast TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud 3 aastast

aegumistähtaega möödumist kohustatud andma saadu välja alusetu rikastumise sätete järgi. Nii

omandiõigusest tuleneva omandi väljaandmisnõude kui ka perekonnaõigusest tuleneva nõude

aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest.

28. aprilli 2015 menetlusdokumendis taotleb hageja asjaõigusseaduse (AÕS) § 88 lg 2 alusel

tema poolt tehtud parenduste, s.o metallpostidel oleva plekk-katusega küttepuude varjualuse ja

metallpostidega võrkaida, äraviimist kinnistult. Kuna hageja saab neid materjale kasutada

mujal, siis on ta nõus loobuma hüvitisest teiste tööde eest. Kui kohus leiab, et parenduste

äravõtmine ei ole võimalik enne Piret Kanguri ja kostja vahel sõlmitud kinkelepingu tühiseks

tunnistamist, palub hageja kinkeleping tühiseks tunnistada käesoleva menetluse raames.

2. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et nõue on aegunud. Kinnistusraamatu andmete

mitteteadmine ei õigusta nõude esitamist hilinemisega.

Kingitud kinnistu ei kuulunud hageja ja P. Kanguri ühisvarasse. Hageja ei teinud hagiavalduses

nimetatud töid (nt maja ühendamine kanalisatsiooni ja veevärgiga), mille tegemise eest hüvitist

nõuab.

3

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 8. septembri 2015 otsusega hagi kahju hüvitamise nõudes rahuldamata

ning hageja nõude parenduste eemaldamiseks ning tehingu tühiseks tunnistamiseks menetlusse

võtmata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt riigituludesse välja

menetluskulu 200 eurot, millest tuleb tasuda viivist kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulu tuleb tasuda 60 päeva jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest.

Maakohus leidis, et nõue on aegunud. Hageja on esitanud kostja vastu alusetu rikastumise

nõude VÕS § 1042 lg 1 alusel. TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt on alusetust

rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või

pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja on ise märkinud, et ta

sai kinnistu kinkimisest kostjale teada 5. mail 2011. Hagi on esitatud 30. aprillil 2014, seega

enam kui kolm aastat päras kinnistu kinkimisest teadasaamist. Seetõttu leidis maakohus, et

alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu on aegunud. Hageja viidatud TsÜS § 150 lg 2

ei kohaldu, kuna säte reguleerib kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumist.

Maakohus jättis TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata hageja 13. aprilli 2015

menetlusdokumendis (tl 91–93) esitatud täiendavad nõuded, s.o kinnisasjale tehtud parenduste

eemaldamise nõue AÕS § 88 lg 2 alusel ning kinkelepingu tühiseks tunnistamise nõue, kuna

hagiga ei ole taotletavat eesmärki võimalik saavutada. AÕS § 88 reguleerib kulutuste

hüvitamist ebaseaduslikule valdajale. Sätte kohaldamise eelduseks on asjaolu, et hageja oli

kulutuste tegemise ajal asja ebaseaduslik valdaja ning kostja asja omanik. Hageja õigus asja

vallata tulenes kokkuleppest endise abikaasaga, mistõttu ei saa hageja esitada kostja vastu

nõuet AÕS § 88 lg 2 alusel. Kinnistu kuulus hageja abikaasale enne nende abiellumist.

Kinnistut ei ole kohtu poolt abikaasade ühisvaraks tunnistatud. Kuna abiellumise ajal kehtinud

perekonnaseaduse (PKS) § 15 lg 1 alusel kuulus vaidlusalune kinnistu hageja abikaasa

lahusvara hulka ning hageja ei ole esitanud nõuet tunnistada vaidlusalune kinnistu PKS § 14

lg-s 2 toodud asjaoludel abikaasade ühisvaraks, ei saa hageja nõuda tehingu tühiseks

tunnistamist, põhjusel et kinnistu võõrandamiseks puudus hageja nõusolek. Maakohus jättis

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda.

Hagejalt tuleb TsMS § 190 lg 4 alusel mõista riigituludesse välja riigilõiv 200 eurot, mille

tasumisest hageja menetlusabi korras vabastati.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus ning saata asi tagasi samale maakohtule sisuliseks lahendamiseks.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus eiranud nii TsÜS § 150 lg 2 ja 3 nõudeid, kui ka

Riigikohtu 2. juuni 2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-45-10 antud suuniseid, mille kohaselt

juhul, kui kahju hüvitama kohustatud isik on õigustatud isiku kulul kahju tekitamise tõttu

rikastunud, on ta ka pärast 3-aastast aegumistähtaja möödumist kohustatud andma saadu välja

alusetu rikastumise sätete järgi. TsÜS § 150 lg 2 annab lepinguvälise kahju hüvitamise nõude

kõrvale täiendava nõude. Tegemist on õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõudega,

mille sisuks on alusetust rikastumisest saadu väljaandmine, kusjuures see nõue tekib siis, kui

õigusvastaselt kahju tekitamise nõue ise on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. Selle eeldused on

lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega samad, st kohustatud isik peab (erinevalt alusetust

rikastumisest tulenevatest nõudest) üldjuhul olema käitunud õigusvastaselt ja olema selles

süüdi, kannatanu aga saanud kahju (VÕS § 1043 jj). Seega tuleb kohtul esmalt teha nõue

kindlaks üldiste deliktiõiguslike sätete järgi. Muuhulgas tuleb kindlaks teha, kas kannatanu on

saanud kahju. Maakohus oleks pidanud välja selgitama, millal väidetav kahju põhjustanud tegu

4

toime pandi ja kui tegu oli toime pandud 10 aastase aegumistähtaja sees, seejärel oleks

maakohus pidanud tuvastama, kas kostja on õigusvastase ja süülise teoga hagejale kahju

tekitanud ning hageja arvel rikastunud.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Vastuse kohaselt

on maakohus aegumise kohaldamisel tuginenud TsÜS § 151 lg-le 1, mitte TsÜS §-le 150.

Kostja ei ole tekitanud oma õigusvastase käitumisega hagejale kahju ning nimetatud asjaolu ei

nähtu ka kohtule esitatud nõudest. Hageja tolleaegne abikaasa P. K. kinkis 25. mail 2006 talle

lahusvarana kuulunud XXX kinnisasja kostjale. Hagiavalduses esitatud asjaoludel on

välistatud kostja poolt kahju õigusvastane tekitamine ning kohus on asjakohaselt tuginenud

TsÜS § 151 lg-le 1.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab

maakohtu otsuse menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja saadab tsiviilasja TsMS § 657

lg 1 p 3 alusel Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

7. Maakohus tegi hageja nõude suhtes TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse ning leidis otsuse

resolutsiooni p-s 1, et hageja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Otsuse

põhjendavas osas käsitles maakohus hageja nõuet kui üksnes alusetu rikastumise sätete alusel

esitatud nõuet. Maakohus oli seisukohal, et hageja on esitanud kostja vastu alusetu rikastumise

nõude VÕS § 1042 lg 1 alusel. Ringkonnakohus leiab, et kohtuotsuse resolutsiooni ja

põhjendava osa vaheline vastuolu nõude õigusliku aluse suhtes rikub menetlusõiguse norme.

8. TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on

alusetust rikastumisest tulenev nõue. Seega algab alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg

ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude

olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust. Oluline ei ole, et isik

saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (vt Riigikohtu 18.märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-180-14, p 12).

Kostja tugineb aegumise vastuväite esitamisel sellele, et hagejale oli juba varem (22. juulil

2011 esitatud hagiavaldusest lähtuvalt) praeguses hagis nimetatud asjaolud teada (tl 49).

Maakohus leidis, et hageja nõue on aegunud. Maakohus oli seisukohal, et hageja on ise

märkinud, et ta sai kinnistu kinkimisest kostjale teada 5. mail 2011. Maakohtu põhjenduste

kohaselt on hagi esitatud 30. aprillil 2014, seega enam kui kolm aastat pärast kinnistu

kinkimisest teadasaamist. Maakohtu järeldus ei ole arusaadav: juhul, kui maakohus lähtus

alusetu rikastumise nõude aegumistähtaja arvutamisel 5. maist 2011, ei olnud hageja nõue 30.

aprilliks 2014 aegunud.

Ringkonnakohus ei saa praegusel juhul asja suhtes teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uut otsust

ilma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Hageja esitatud nõude

aegumine sõltub selle õiguslikust alusest ning hageja esitatud nõudega seotud asjaoludest.

Ringkonnakohus saadab asja maakohtule hageja nõude aluse väljaselgitamiseks.

9. Asjas kantud menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt maakohus

vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke

5