4-16-809/10 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-16-809

1

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04.04.2016.a, Tallinnas Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-16-809 (2302,15,019949) Kohtunik Violetta Kõvask Kohtuistungi sekretär Sirje Luga Väärteoasi N.T 01.02.2016.a kaebus Politseija

Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

juhtivspetsialist Aivar Hirs’i 18.01.2016.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,019949. Kaebuse esitaja N.T , isikukood: XXX; elukoht: XXX; sidevahend: XXX; töökoht: XXX OÜ. Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Istungil osalenud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor Kaebuse esitaja: N.T Kaebuse esitaja esindaja: Raul Talts RESOLUTSIOON Jätta N.T 01.02.2016.a kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar

Hirs’i 18.01.2016.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,019949 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks rahuldamata.

Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs’i 18.01.2016.a otsus väärteoasjas nr 2302,15,019949 muutmata.

4-16-809

2

Vastavalt LS § 127 on N.T kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

Kohtuotsuse ärakiri anda N.T-le , tema esindajale Raul Talts’ile ning

Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitusele. Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju

Maakohtu kaudu 30 (kolmekümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on 7 (seitse) päeva jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise

soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 (viieteistkümne) päeva möödumisel alates kassatsiooniteate esitamisest. VAIDLUSTATAVA OTSUSE SISU Kaevatava otsusega karistati N.T Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 227 lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega 3 (kolmeks) kuuks. Otsusega tehti kindlaks, N.T

juhtis mootorsõidukit kiirusega 87 km/h +/- 3 km/h teel, kus suurim liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirus oli 50 km/h. Ületades seega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 34 km/h.

Väärteootsusest nähtub, et väärteo toimepanemine on tõendatud väärteoasjas kogutud

materjalidega s.h liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistaja ütlustega. Vastulauset ei ole esitatud. Oma sellise tegevusega rikkus N.T LS § 50 lg 5 p 3 /Juht ei tohi sõita kiiremini

liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest/ nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 /Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni/ järgi.

Kohtuväline menetleja arvestas otsuse tegemisel ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kergendavaks asjaoluks loeti kahetsus, raskendavad asjaolud puudusid.

Kohtuväline menetleja olles tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega asus seisukohale, et

N.T on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo, protokoll on koostatud õigesti ning alused väärteomenetluse lõpetamiseks puuduvad.

Kohtuväline menetleja viitab otsuses, et isik on varasemalt toime pannud kaks samalaadset

liiklusalast väärtegu (kehtivad karistused), millede eest määratud rahalised karistused ei ole suutnud teda mõjutada seaduskuulekalt käituma ning isik jätkab õigusrikkumiste toimepanemist.

4-16-809

3

Võttes arvesse ülaltoodut määras kohtuväline menetleja N.T-le karistuseks juhindudes KarS § 56 lg 1 ja § 481 lg 1 LS § 227 lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise 3 (kolmeks) kuuks. KAEBUSE SISU

01.02.2016.a esitas N.T kaebuse Harju Maakohtule Politseija Piirivalveameti

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs’i 18.01.2016.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,019949 põhikaristuse tühistamiseks ning rahalise karistuse määramiseks või juhtimisõiguse äravõtmiseks kuni 1 kuuks. Kaebuse kohaselt N.T pani toime väärteo ning ületas lubatud sõidukiirust. Kaebaja

tunnistab oma süüd ja kahetseb. Samas ei vasta määratud karistus isiku süü suurusele ning karistuse kohaldamise eesmärkidele.

Põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine on tavapärasemast raskem sanktsioon. N.T ’i süüasjas jääb arusaamatuks, miks on valitud raskeim põhikaristus. Kaebusest nähtub, et rahalise karistuse mõiste tuleneb KarS § 3 lg 3, kuivõrd N.T pole ühtegi kuritegu toime pannud, pole talle kunagi mõistetud rahalist karistust. Kuivõrd N.T-le pole kunagi mõistetud rahalist karistust, ei saanud kohtuväline menetleja asuda seisukohale, et need ei ole suutnud teda mõjutada ning valida sellest tulenevalt raskeimat karistusliiki. Samuti juhitakse kaebuses tähelepanu, et kohtuvälise menetleja otsusest jääb arusaamatuks, miks

kohaldati põhikaristust keskmises määras, kuigi esineb karistust kergendav asjaolu ning raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse määrani jõudmine jääb puuduliku motiveeringu tõttu ebaselgeks. Lähtudes objektiivselt süü suurusest, peaks mõistetav karistus jääma karistusraamide

esimesse kolmandikku ehk vahemikku 1-2 kuud. N.T teoraskus jääb alla keskmise.

N.T-le pole kunagi põhiega lisakaristusena mõistetud mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmist, seega jääb arusaamatuks, miks sellise karistusliigi esmakordsel

kohaldamisel kohaldati seda keskmises määras. Varem mittekohaldatud karistusliigi puhul pidanuks see määr jääma sanktsiooni alammäära ligidale.

N.T-le on mootorsõiduki juhtimisõigus töökohustuste ja vanemlike kohustuste

täitmiseks vältimatult vajalik. Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine välistaks N.T suurema osa töökohustuste täitmise, kuivõrd kaebaja ei ole kontoritööline. Samuti nähtub kaebusest, et N.T on 4 last, kellest 2 (vanuses 2a ja 4a) elavad temaga

koos. Lapsi sõidutab ta igapäevaselt lasteaeda, kuna antud teelõigul bussi ei sõida. Sedavõrd väikeste laste puhul on sage ka haigestumine, mis omakorda tingib arsti juures käimise, milleks

on mootorsõiduki juhtimisõigus vajalik. Lähim pood on 2,1 km kaugusel, kuid lastekaupade

soetamiseks on nädalas korra või kaks vaja Tallinnas poes käia. N.T-lt juhtimisõiguse äravõtmine sellises määras mõjub ebaproportsionaalselt kahjustavalt isiku tööja pereelule. N.T-le tuleb määrata kergem karistus. Kaaluma peab põhikaristusena rahatrahvi

määramist. Enne raskema karistusliigi määramist tuleks kohaldada kergemaliigilist karistust sanktsiooni keskmises määras või üle selle. Samas kui karistuse eripreventiivseid eesmärke pole üksnes rahatrahviga võimalik saavutada, siis

tuleb põhikaristusena kohaldada kergemaliigilist karistust ja lisakaristust. Mõlemad karistused

4-16-809

4

peavad jääma alla sanktsiooni keskmise määra, arvestades kergendava asjaolu esinemist. Kohaldatav lisakaristus ei tohi see juures olla enam kui 1 kuu.

Kui põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine on vajalik, ei tohi see olla rohkem kui 1 kuu. Esineb karistust kergendav asjaolu, mis toob kaasa väiksema karistuse. Selle liigilist karistust pole isikule ennem määratud, esinevad elulised aspektid, mis tingivad mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmise võimalikult lühikeseks perioodiks. Ei esine ühtegi asjaolu, mis viitaks, et eripreventiivsete eesmärkide saavutamine nõuab karistamist kõrgemas määras. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 09.03.2016.a toimunud kohtuistungil avaldas kaebaja, et jääb esitatud kaebuse juurde, tegemist ei

olnud tahtlikku rikkumisega, ei pannud märki lihtsalt tähele, sõitis antud teel esimest korda. Tegemist oli hämara ajaga, kurv oli vasakule poole, märk ei olnud kinni kaetud millegagi. Märk oli täpselt kurvi peal, paremat kätt, ei pannud märki tähele hajameelsusest. Kaebaja märkis, et kahetseb. Kaebuse esindaja märkis, et märk oli ebaloogilises kohas, elurajooni vahetus läheduses ei olnud,

seega kaebaja poolt märgi mittemärkamine on usutav ja loogiline. Kaebaja sõitis antud teed

esimest korda. N.T tunnistab väärteo toimepanemist, samas on määratud karistusena juhilubade äravõtmine ebaproportsionaalne. Märgi mittemärkamine, näitab isiku süü

suurust. N.T palub määrata rahatrahv ja juhtimisõigust mitte äravõtta. Samas

alternatiivselt võib juhtimisõiguse äravõtta kuni 1 kuuks. Kaebaja esindaja palub kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja karistuseks määrata rahatrahv.

Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et alused otsuse tühistamiseks ja karistuse

kergendamiseks puuduvad. Isik on suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul pannud toime järjepidevalt samaliigilisi liiklusalaseid väärtegusid ehk ületanud suurimat lubatud kiirust. Isiku

käitumine on kinnistumas ebaseaduslikkuse suunas. Eelnevalt määratud rahatrahvid on küll

tasutud, kuid pole isikut kallutanud seaduskuulekale käitumisele. Rahatrahv karistusliigina on ennast ammendanud, seega peab kohaldama karistusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist.

Karistuse määramisel on arvestatud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, samuti

karistusregistri andmetega. Kohtuvälise menetleja otsus on õige, määratud on õiglane ja

proportsionaalne karistus. Kohtuväline menetleja palub jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT Kohus leiab, et N.T 01.02.2016.a kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist

Aivar Hirs’i 18.01.2016.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,019949 tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjustel.

V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud

kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud

väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise

menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud

4-16-809

5

väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s

87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. Kaebusest nähtub, et N.T tunnistab väärteo toimepanemist kohtuvälise menetleja otsuses märgitud ajal ja kohas. Samas palub N.T määratud karistuse muutmist ja

rahatrahvi määramist või juhtimisõiguse äravõtmist kuni 1 kuuks. N.T-le

inkrimineeritud väärtegu on leidnud tõendamist järgmiste kohtu poolt uuritud tõenditega:

väärteoprotokolliga nr 20151227037001, millest nähtub, et isik ületas lubatud suurimat

sõidukiirust mitte vähem kui 34 km/h, alas kus suurim lubatud kiirus oli 50 km/h. N.T rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid, pannes toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227

lg 2 järgi; menetlusaluste isiku õiguste ja kohustustega; kiirusmõõturi kasutamise protokolliga, mille kohaselt 27.12.2015.a kell 18:04 Harjumaal, Tallinnas, Lagedi-Aruküla- Peningi 2.km’l suunaga Aruküla poole on suurim lubatud kiirus 50 km/h, sõiduk Volkswagen Passat, registrimärgiga XXX, mida juhtis N.T, sõitis aga kiirusega 87 km/h. Kiirust

mõõdeti PLS Kiirusmõõtur Stalker DSR 2X, DP019604, KC064132, KR020060. Seadet on

27.12.2015.a kell 09:00 ajal testitud ja seade oli töökorras. Samuti nähtub kiirusmõõturi

kasutamise protokollist, et kaebaja auto liikus pärisuunas üksinda ning lähenes patrullautole.

Sõidukiiruse mõõtmiseks valiti mõõtmine paigal seistes paremal teepeenral parklas ning kiirusmõõtur oli statsionaarselt paigaldatud. Mõõtmine toimus asulavälisel teel, nähtavus oli hea, sademeteta, teeolud olid kuivad, väljas oli pime, tehisvalgus ning ,

karistusregistri väljavõttega

mille kohaselt on N.T 3 kehtivat väärteokaristust. Muuhulgas on N.T

pannud 28.11.2015.a ja 29.10.2015.a toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritavad väärteod, millede eest määrati talle rahatrahvid, mis on isikul tasutud. Seega kohus leiab, et väärteoasja materjalidega on täielikult tõendatud, et N.T

poolt juhitud mootorsõiduki Volkswagen Passat r/n XXX kiiruse näit on õige ning N.T ületas sõidukiirust mitte vähem kui 34 km/h. Kohus on seisukohal, et N.T poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud

ning tema tegu vastab LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis - karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni/. Kohus leiab, et N.T pani väärteo toime kaudse tahtlusega, sest ta ületas lubatud suurimat sõidukiirust, enda sõnade kohaselt, kuna liikles antud teel esimest korda, oli hajameelne ja ei pannud märki tähele. Kohus on seisukohal, et lubatud suurima kiiruse ületamine on alati tahtlik tegu. Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline

menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega.

Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü

suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku

4-16-809

6

hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas peab kohus vajalikuks selgitada mõnda kaebuses esitatud väidet. Vastavalt KarS § 3 lg 3 sätetele määratakse kuriteo eest füüsilisele isikule põhikaristuseks rahaline karistus või vangistus. Väärteo eest määratakse põhikaristuseks rahatrahv, arest või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Selles osas nõustub kohus kaebuse esitajaga, et N.T pole varem kuriteos süüdi tunnistatud, seega pole teda varem karistatud rahalise karistusega. Selline eksimus kohtuvälise menetleja poolt on taunitav. Samas peab kohus mainima, et otsusest on siiski arusaada, et kohtuväline menetleja on mõelnud "rahaline karistus" all eelnevalt määratud rahatrahve. Sellele

viitab ka otsusest nähtub selgitus "kehtivad karistused" ning väärteomaterjalides olev

karistusregistri väljavõtte. Nimelt nähtub karistusregistrist, et N.T ei ole

varasemalt kuritegude toimepanemises süüdi mõistetud, küll on tal aga 3 kehtivat karistus erinevate väärtegude toimepanemise eest, s.h 2 väärtegu suurima lubatud kiiruse ületamise eest. Kohus on seisukohal, et selline ilmselge, kuigi taunitav, keelevääratus, ei ole aluseks, määratud karistuse tühistamisel. Esindaja on viidanud, et kohtuvälise menetleja otsus ei ole piisavalt motiveeritud. Kohus märgib, et otsusest nähtuvad kõik olulised asjaolud, miks N.T-le määrati põhikaristuseks juhtimisõiguse äravõtmine. Sealt nähtub, et isik ületas 50 km/h alas kiirust mitte vähem kui 34

km/h. Nii nähtub kohtuvälise menetleja otsusest, et isik on varasemalt pannud toime kaks

samalaadset liiklusalast väärtegu. Samuti nähtub asjaolu, et isikule määratud karistused ei ole suutnud teda mõjutada seaduskuulekalt käituma ning isik jätkab õigusrikkumiste toimepanemist. Seega kohtu hinnangul on kohtuvälise menetleja otsus piisavalt motiveeritud ning kaitsja viide ei ole asjakohane.

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et rahatrahv karistusena on ennast ammendanud. N.T pani 29.10.2015.a toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo, mille eest määrati talle karistuseks rahatrahv 25 trahviühikut, s.o 100 eurot. Järgmise LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava teo pani N.T toime 28.11.2015.a, mille eest määrati talle karistuseks rahatrahv 40 trahviühikut, s.o 160 eurot. Kuivõrd kahe väärteo toimepanemise ajavahemik oli vähem kui kuu, pani N.T kaks väärtegu toime küllaltki järjestiku. Käesoleva väärteo pani N.T toime 27.12.2015.a. Seega ka selle ja eelmise väärteo toimepanemise ajavahemik oli alla 1 kuu. Seega pani N.T toime 3 samaliigilist

väärtegu, kõikide ajavahe oli vähem kui 1 kuu. Eelnevad määratud rahatrahvid ei suutnud

ilmselgelt mõjutada N.T seaduskuulekalt käituma, seega on selline

kergemaliigiline karistusemäär ennast ammendanud. Eelpool toodust lähtuvalt leiab kohus, et

rahatrahvi määramine põhikaristusena ei ole mõeldav ega täida karistuse eripreventiivseid eesmärke.

Esindaja taotlus määrata N.T-le põhikaristusena rahatrahv ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, leiab kohus, et see on isiku olukorra raskendamine.

V™S § 132 lg 2 kohaselt võib kohus tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täielikult või

osaliselt, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. LS § 227 lg 2 kohaselt võidakse karistuseks määrata rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni

kuue kuuni. Arvestades, et eelmise väärteo toimepanemise eest määrati isikule karistuseks rahatrahv 40 trahviühikut (enne seda 25 trahviühikut), siis alla keskmäära rahatrahvi enam määrata ei ole võimalik. Samas arvestades, et isik on lühikese ajavahemiku (3 kuu) jooksul pannud toime kolm samaliigilist liiklusalast rikkumist, mis kõik kvalifitseerusid LS § 227 lg 2 järgi, ei ole alust

rääkida vähesest süüst. Arvestades eelpool toodud asjaolusid, on N.T süü keskmine. Isik on avaldanud kahetsust, mida kohtuväline menetleja arvestas karistust kergendava

4-16-809

7

asjaoluna. Seega oleks võimalik isikule määrata minimaalselt rahatrahviks 50 trahviühikut ulatuses, s.o 200 eurot ning põhikaristuseks minimaalselt 1 kuu. Samas ei analüüsi kohus antud

võimalust süviti, kuivõrd kohtu hinnangul on põhikaristuse ja lisakaristuse määramine isiku olukorda raskendav, seega ei ole kohtul võimalik esitatud taotlust rahuldada.

Kohtuväline menetleja on määranud N.T-le karistuse sanktsiooni keskmääras. Arvestades isiku poolt lühikese ajavahemiku jooksul toimepandud rikkumisi (3 väärtegu), asjaolu, et kõik väärteod olid kvalifitseeritavad LS § 227 lg 2 järgi, s.t isik ületas kiirust 21-40 km/h. Seega

on isiku süü keskmine. Riigikohus on korduvalt sedastanud, et kohtupraktikas omaksvõetud

seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad

ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas ülesvõi allapoole sanktsiooni keskmist määra

ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse erija üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. LS § 227 lg 2 sanktsiooni keskmine määr on juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. Arvestades, et isik pani toime lühikese ajajooksul 3 samalaadset rikkumist, mille kõigi vahe oli alla kuu, seega lähtudes eelpool toodud seisukohast, peaks karistuse määra tõstma. Kuivõrd isik kahetses, siis tegutses kohtu hinnangul menetleja õigesti ning määras isikule karistuseks 3 kuud. Menetleja ei saa põhjendamatult kerget karistust määrata, eriti veel sellisel juhul, kus isik korduvalt paneb toime samalaadseid rikkumisi ning veel selliste lühikeste vahedega. Kohtu hinnangul on kohtuvälise menetleja otsus karistusemäära osas põhjendatud ja õiguslik. Samas peab kohus vajalikus märkida, et hajameelsus, märgi mitte märkamine, kiired ajad tööl ei ole piisavad põhjendused. Oluline on ka see, et isik väitis kohtus, et ta esmakordselt sõitis antud teel. Seda enam oleks ta pidanud olema tähelepanelikum ning valvsam, võimalike märkide/ohtude suhtes. See, et kaebaja arvates oli märk ebaloogilises kohas, ei ole asjakohane. Igal märgil on mingi kindel põhjust. Ütlustest nähtub, et antud tee liugleb metsa vahel. Kui tee on metsavahel, siis on

alati oht, et mõni metsloom tuleb teele. Kui auto liigub lubatust kiiremini, siis ei suudaks ta kokkupõrget vältida ning suuremal kiirusel oleksid vigastused raskemad. Samuti nähtub ütlustest, et enne Aruküla on kurv, kus antud 50 märk asetses. Arvestades, et Eestis on teed talvisel ajal

libedad ning märk asus kurvis, on selgelt järeldatav, mis oli antud märgi eesmärk. Küllalt on

avalikult teada infot, kus mõni autojuht kaotab kurvilisel teel kiiremine sõites talvel auto ole

kontrolli ning põhjustab sedasi liiklusõnnetuse. Seega N.T olles 20-aastase juhistaažiga, oleks pidanud arusaama, et hajameelsus võib põhjustada potentsiaalse ohuolukorra. Kohus märgib, et igal inimesel on vahel tööl või eraelus probleeme, kuid see ei tähenda, et nad asuvad selle tagajärjel kehtestatud seadust rikkuma. Samuti, mis puudutab kaebaja töölisi ja pereelulisi kogemusi, leiab kohus, et need ei ole piisavad, et vähendada põhikaristust. Kaebaja on märkinud, et tema alluvuses töötab 24 inimest ning mõnel

neist on ka juhtimisõigus. Kohus leiab, et 3 kuuliseks perioodiks on kindlasti võimalik

töökorraldust sedasi muuta, et keegi töölistest võtab endale mõneks ajaks lisakohustusi. Perekondlike kohustuste osas märgib kohus, et kuigi kaebaja naisel on vähene sõidukogemus, on

tal siiski võimalus ja oskus mootorsõidukit juhtida. Majandusja kommunikatsiooniministri

01.11.2015.a määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 kohaselt peavad sõidukid kasutama talverehve 1. detsembrist kuni 1. märtsini. Erandjuhtudel võib Maanteeamet seda aega ka pikendada. Oluline on märkida, et selleks ajaks kui kohtuotsus jõustub, ei ole teed enam libedad ning tõenäoliselt on teeolud sedavõrd heaks läinud,

et mootorsõidukid peavad kasutama juba suverehve. Seega ei esine ka siin alust kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks.

Kohus on seisukohal, et N.T-le mõistetud karistuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega, õiguserikkumise iseloomu arvestades. Kohus leiab, et kaebuse

4-16-809

8

lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine

või tühistamine. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. Kohus juhindus V™S § 132 p 1, § 133, § 134, § 135, § 155, LS § 127.

Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/