1-15-11000/17 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. 2016 aprill .a. Tallinn

Kriminaalasja number 1- -11000 15 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla ja Sten Lind Kriminaalasi G.T süüdistatuna KarS § 121 (alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 1), § 121 lg 2 p

- 2 ja de

3 ning - , § 199 lg 2 p 9 § 25 lg 2 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu veebruari 2016.a. otsus 15. Apellatsiooni esitaja

Prokurör Süüdistatav G.T ja tema kaitsja adv. Leelo Viil Paul Pikma Süüdistatav Kaitsja

G.T

(ankeetandmed maakohtu otsuses) Adv. Leelo Viil RESOLUTSIOON Süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid Harju Maakohtu 15. veebruari 2016.a. otsusele – jätta läbi vaatamata.

Välja mõista G.T-lt riigieelarve

tuludesse 48 eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu 48 eurot kuulub tasumisele Maksu- ja

Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-s

(a/a EE EE502200221014193355), AS-s SEB

Pank (a/a EE351010052031000004), Danske

Bank AS Eesti filiaalis (a/a

EE873300333499990003) või Nordea Bank

Finland PLC Eesti filiaalis (a/a

EE401700017002872300). Riigilõivu tasumiseks

vajalik viitenumber on kättesaadavad taotlejale saadetavas makseinfos.

2

Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse peale saab advokaadi

vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul

alates päevast, mil kaebuse esitaja sai

vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 15. veebruari 2016.a. otsusega s G.T üüdi tunnistada KarS § 121 järgi (alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 2 p-d 2 ja 3, 06.12.2014.a kuriteoepisood) ning karistada teda vangistusega 9 (üheksa) kuud.

KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada G.T-le mõistetud karistust ühe

kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel lugeda G.T-le karistuseks mõistetav

vangistus kaetuks temale Harju Maakohtu 15.05.2015.a. kohtuotsusega mõistetud karistusega ja mõista G.T-le liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 1 aasta

ja 6 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 kohaselt on vähendatud 1 aastani ja kandmata karistus on 11 kuud ja 28 päeva vangistust, mis on asendatud üldkasuliku tööga.

Süüdi tunnistada G.T KarS § 121 lg 2 p- 2 de ja 3 järgi (18.05.2015.a. ning 15.08.2015.a. kuriteoepisoodid) ning karistada teda vangistusega 2 (kaks) aastat.

Süüdi tunnistada G.T KarS § 199 lg 2 p 9 § 25 lg 2 järgi ning karistada - teda vangistusega 6 (kuus) kuud.

KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskema karistusega ning mõista liitkaristuseks vangistus 2 (kaks) aastat.

KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada G.T-le mõistetud karistust ühe

kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 (üks) aasta ja 4 (neli) kuud vangistus t.

KarS § 69 lg 7 ja § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust eelmise

kohtuotsusega, s.o 15.05.2015.a. Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 302 tundi üldkasulikku tööd, s.o 10 kuud ja 2 päeva vangistust –

võrra ja mõista lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 2 kuud ja 2 päeva vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o

06.12.2014.a. kuni 08.12.2014.a. ning 18.05.2015.a. kuni 20.05.2015.a.; 23.05.2015.a. kuni 24.05.2015.a., s.o 8 (kaheksa) päeva, kandmisele jääb 2 aastat 1 kuu ja 24 päeva vangistust.

G.T-le mõistetud vangistuse ärakandmist arvestada alates G.T kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 10.09.2015.a.

3

G.T mõisteti süüdi 3 järgi selles, et tema KarS § 121 lg 2 p- 2 ja de :

- 06.12.2014.a. kella 21.30 paiku Tallinnas, X

XX asuvas korteris lõi jalaga näkku vasaku silma piirkonda enda elukaaslasele ET-le, põhjustades viimasele oma tegevusega füüsilist valu ja kehalise vigastuse – hematoomi vasaku silma alla.

- 18.05.2015.a. kella 16.00 paiku Tallinnas, X

XX asuvas korteris lõi enda

elukaaslasele - ET le mitu korda kruusiga vastu pead, põhjustades viimasele oma tegevusega füüsilist valu ja tervisekahjustusi.

- 15.08.2015.a. kella 23.27 paiku Tallinnas, X asuvas ko XX rteris lõi enda elukaaslasele ET- le tooliga vastu pead, põhjustades viimasele oma tegevusega füüsilist valu ja kehavigastusi.

KarS § 199 lg 2 p 9 § 25 lg 2 järgi mõisteti G.T süüdi selles, et tema -

isikuna, t toime varguseid, uuesti 23.05.2015.a. kella 19.57 kes paneb süstemaatilisel ajal X , Tallinn asuvast X

XX XX kauplusest võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise

eesmärgil üritas varastada AS P kuuluvat kaupa ja nimelt: 2 pakki sigarette West, maksumusega 2,70 eurot/pakk, kaupa kogumaksumusega 5,40 eurot. Tegu jäi lõpule

viimata tema tahtest mitteolenevatel põhjustel, kuivõrd ta oli kinni peetud kaupluse turvatöötaja poolt. Kaup on rikkumata kujul tagastatud kauplusele.

APELLATSIOONIDE SISU:

Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav maakohtu poolt mõistetud karistuse vähendamist. Ta leiab, et karistus on liiga range. On nõus ära tegema üldkasuliku töö

tunnid. Kannatanul ei ole tema vastu pretensioone. Samuti on kannatanul - tema

elukaaslasel raske ilma temata hakkama saada. Maakohtu seisukoht, et alkoholi tarvitamine on tema elustiil, ei ole tegelikult õige. Ta käis tööl ja tegi ka üldkasuliku töö tunde. Ei taha veeta oma viimaseid eluaastaid vanglas.

Kaitsja vaidlustab samuti maakohtu otsust G.T-le mõistetud karistuse osas.

Leiab, et see ei ole põhjendatud.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on isikule mõistetava karistuse aluseks tema süü. Lisaks

arvestatakse karistuse mõistmisel ka süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja

õiguskorra huvisid (vt RKKKo nr 3-1-1- - 13 11). Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse

mahust, samuti KarS § s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja KarS § - -s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest (vt RKKKo nr 3-1-1-116-09, nr 3-1-1- 12-06 ja nr 3-1-1- - 18 11). Vangistuse määra üle otsustamisel kohtu poolt on oluline, et konkreetse isiku puhul kannaks see karistuse eesmärki ja oleks selle saavutamiseks piisav. Kaitsja arvates ei ole süüdistatavale mõistetud tema teosüüle vastavat karistust.

Kohtuotsustest ei nähtu veenvad põhjendusi, miks ei ole kuriteo raskusest ja konkreetse teo sisemisest ebaõigusest tulenevalt võimalik mõista kergemat karistust.

Igal konkreetsel juhul peab kohus oma karistusraamid seadma tulenevalt kuriteo tehioludest ja vägivalla laadist. Käesoleval juhul tuleb rõhutada, et G.T

pole oma - olulisi vigastusi ning kannatanu ei soovinud teoga põhjustatud ET le süüdistatava karistamist. Kohus märkis põhjendatult, et kannatanu suhtes kasutatud

vägivald, talle tekitatud kahjustused (pindmine hematoom vasaku silma all) ning

4

süüdistatavapoolne vägivalla intensiivsus ei olnud nii suured, mille puhul saaks rääkida karistuse mõistmisest sanktsiooni keskmises või selles enamas sanktsioonimääras.

t

G.T tunnistab, et tema puhul oli õigusvastase käitumise põhjuseks alkoholi liigne tarvitamine, a kannatanul samas oli kindlasti tõsine alkoholiprobleem k

endal. 06.12.2014.a. episoodis on sündmuskohale kutsutud politseitöötaja SO

18.12.2014.a. keeldunud politseijaoskonda antud ütluste kohaselt kannatanu ET

kaasa minemast, mõlemal konflikti osapoolel olid visuaalselt tuvastatavad alkoholijoobe tunnused, alkoholilõhn ja koordinatsioonihäired (tlk 24-26). Kannatanu ET on kinnitanud, et tarvitas alkoholi koos süüdistatavaga ning korteris see jätkus. Kõik need tõendid annavad alust arvata, et kannatanu on oma käitumisega soodustanud tema suhtes kuriteo toimepanemist ja kahtlemata ei ole välistatud ka joobeseisundis kannatanu poolt e

nda vigastamine kukkumisel või muul viisil.

KarS § 199 puhul on oluline, millise vara osas ning millistel asjaoludel on varavastane kuritegu toime pandud.

Käesoleval juhul on G.T süüdi tunnistatud ühes kuriteoepisoodis,

tegemist on katsestaadiumisse jäänud kauplusevargusega, kannatanule kahju ei tekitatud, mis on süüdistatava süü suuruse näitajaks. Ka maakohus arvestas asjaolu,

et G.T poolt toime pandud vargus ei olnud lõpule viidud ning kahju ei

tekitatud. G.T poolt äravõetud kaupade väärtus oli väike - 5,40 eurot. KarS § 218 lg 4 ja § 44 lg 2 kohaselt on väheväärtuslik asi, mille väärtus ei ületa 200

eurot. Seega G.T tegevus oli suunatud väheväärtusliku asja vastu. Tegemist on ka maakohtu hinnangul asjaoluga, mis viitab väiksele süüle.

Kohtuotsuses on õigesti märgitud, et G.T on eeluurimisel avaldanud

kahetsust ning vabandanud kannatanu ees, mistõttu luges kohus seda karistust kergendavaks asjaoluks. Kohtu arvates on süüdistatava kahetsus siiras. Samas ei ole käesolevas asjas nimetatud asjaoluga piisaval määral arvestatud.

Senise kohtupraktika kohaselt võib puhtsüdamlik kahetsus tähendada teo siirast ülestunnistamist ja kahetsemist, mis võib avalduda uurijale või kohtule antud ütlustes,

kannatanu ees vabandamises vms. G.T tunnistas kahtlustatavana ülekuulamisel ja kohtus oma süüd ning väljendas kahetsust. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isikutele,

kes enda süüd tunnistavad, võib

riigipoolne hukkamõist ja karistusõiguslik kohtlemine olla leebem. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda asjaolu arvestamata. Kuigi kohus ei ole karistuse mõistmisel viidanud ühelegi karistust raskendavale asjaolule ja tuvastatud on karistust kergendavate asjaolude esinemine, ei ole kohus pidanud võimalikuks lühemaajalise vangistuse mõistmist.

Vangistuse määra üle otsustamisel on oluline, et konkreetse isiku puhul oleks see

karistuse eesmärgi saavutamiseks piisav. G.T on kriminaalkorras

karistatud, kuid ainult varasemate kriminaalkaristuste põhjal ei ole alust arvata, et

G.T võiks uuesti asuda vägivallategusid toime panema. Süüdistatava

isikuandmetest nähtuvalt ei saa asuda seisukohale, et tema poolt vägivallategude toimepanemine on kujunenud käitumismalliks. G.T on pannud toime küll

mitmeid isikuvastaseid kuritegusid, kuid arvestamata ei saa seejuures jätta ka

kannatanu käitumist. Varavastaste kuritegude toimepanemine ei ole süüdistatavale elatusvahendite hankimise allikaks.

5

Eeltoodu alusel ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et G.T suhtes on

võimalik saavutada karistuse eesmärk temale 2-aastase reaalse vangistuse

mõistmisega. Käesolevas asjas on eeltoodut arvestades põhjendatud G.T-le kergema karistuse mõistmine.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega,

leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning

tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1- -07). Riigikohtu 55 kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud

argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles

esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt

põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide

asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1- - 96 09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti

põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis,

kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist

on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist

taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1- - 120 09).

Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonides

ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata

põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse raskus.

Maakohus on oma otsuses põhjendanud, miks G.T-le ei ole võimalik

vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest mõista rahalist karistust ja miks

mõistetud liitkaristus tuleb temal reaalselt ära kanda. Põhjendatud on ka

süüdistatavale mõistetud vangistuse määra. Kohtukolleegium nõustub maakohtu

otsuses esitatud põhjendustega ning leiab, et süüdistatavale mõistetud vangistusmäära ei saa kuidagi pidada üleliia rangeks. Esmalt selgitab kohtukolleegium, et lõplik ärakandmisele kuuluv vangistus 2 aastat 2 kuud ja 2 päeva moodustub sisuliselt eelmise kohtuotsusega ärakandmata karistuses, milleks on 302 töötundi e 10 kuud ja 2 päeva, milline kuulub kohustuslikult liitmisele

selle karistusega, milline on mõistetud üldkasuliku töö ajal toimepandud uute kuritegude eest mõistetud karistusega e. antud juhul on selleks sisuliselt 2015.a. kahe vägivallateo episoodi eest mõistetud ja juba vähendatud 1 aasta ja 4 kuud vangistust. Just nende kuriteoepisoodide eest mõistetud vangistusmäära võimalik vähendamine,

annaks võimaluse lühendada lõplikku vangistusmäära. lähisuhte vägivalla 2014.a.

6

episoodi eest mõistetud karistus on kaetud eelmise kohtuotsusega mõistetud karistusega ning varguse katse episoodi eest mõistetud vangistus on samuti loetud kaetuks raskema e. kahe vägivalla episoodi eest mõistetud karistusega ning nende vangistusmäärade vähendamine ei tooks kaasa lõpliku karistusmäära kergendamist. Seega tuleb vastata küsimusele, kas maakohtu poolt KarS prg 121 lg 2 p- 2 ja de 3 järgi kahe episoodi eest mõistetud 2 aastane vangistus, mida vähendatud 1 aasta ja 4 kuuni, on üleliia karm karistus. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa sellele küsimusele

jaatavalt vastata. Tegemist on alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära

mõistetud karistusega. Seejuures on maakohus juba arvestanud kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Samas on süü suuruse hindamisel põhjendatult arvestatud kahe kvalifitseeruva tunnuse olemasoluga, konkreetse kasutatud vägivalla

iseloomu, süüdistatava isikut, keda on ka varem samalaadsete kuritegude eest

karistatud. Siinjuures on oluline märkida, et eelmise kohtuotsusega mõisteti G.T süüdi sama kannatanu suhtes toimepandud kahes vägivallaepisoodis ning

mõistetud vangistusmäär oli 1 aasta ja 6 kuud. Kohtukolleegiumi arvates on igati

põhjendatud, et olukorras, kus isikule, kes paneb pidevalt toime samalaadseid

kuritegusid ja seda veel eelmise karistuse kandmise aja, on igati põhjendatud uute

kuritegude eest eelmisest karistusest rangema karistuse mõistmine. Vastupidine ei

oleks kooskõlas ei karistuse mõistmise põhimõtetega ega ka Riigikohtu

seisukohtadega. Ka Riigikohus on otsuses 3-1-1- - samalaadseid 58 13 märkinud, et kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei

kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest.

Käesoleval juhul on tegemist perevägivallaga, mis on ühiskonnas leidnud laia

käsitlemist ja ühiskond on üheselt väljendanud suhtumist perevägivalla juhtudesse, tunnistades selle tõsidust. Öeldut kinnitab ka karistusseadustiku muudatus, mis kehtib

alates 01.01.2015.a. - , millega lisati lähi või sõltuvussuhtes toime pandud väärkohtlemise tunnus KarS prg. 121 koosseisule (lg 2 p 2) ning karmistati suhtumist ja reageerimist lähisuhtevägivalla korral. Sageli on perevägivald ka varjatud ja korduv, selle karmimalt kohtlemine on väärtuspõhine lähenemine. Kohtupraktika kohaselt on sedaliiki kuritegudes korduvtoimepanemise risk väga suur ning selle kinnituseks on ka süüdistatava karistusregister. Asjaolu, et varasem karistus ei ole süüdlast mõjutanud

samalaadsete vägivallategude toimepanemisest hoiduma, viitab sellele, et varasem karistus ei olnud mõjuv ning annab põhjendatud aluse rangema karistuse mõistmiseks. Süüdistatav on varem korduvalt mõistetud süüdi analoogilistes vägivallategudes sama kannatanu suhtes.

Eeltoodud asjaolusid arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja süüdistatava karistusõiguslik kergendav kohtlemine on

välistatud ka apellatsioonimenetluses. Maakohus on süüdistatavale mõistetud karistusmäära ja liiki põhjendanud ning arvestades nii maakohtu põhjendusi, kui ka -

käesolevas määruses toodud selgitusi, ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada apellatsioonimenetlust esitatud apellatsioonide alusel.

Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 48 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. KrMS prg 185 lg 2 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda.

7

Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS § st 326 lg 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et - apellatsioonid

on ilmselt põhjendamatud.

/allkirjastatud digitaalselt/