3-15-860/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 31.03.2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-860 Haldusasi K.R. kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (vähene põrandapind) Menetlusosalised Kaebaja: K.R. Vastustaja: Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Tuvastada, et kaebaja hoidmine (eri aegadel ajavahemikel 14.01.2013 – 21.03.2013 ja 23.03.2013 – 02.04.2013) suletud osakonna kambrites, kus arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta jäi vahemikku 2,72 – 2,73 m2, oli õigusvastane.

3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Mõista Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks (riigituludesse) välja menetluskulu 29,17 eurot.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 02.05.2016, esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 06.04.2015 esitas K.R. Tallinna Halduskohtule Tallinna Vangla vastu kaebuse, milles nõuab mittevaralise kahju hüvitisena 450 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest.

K.R. leiab, et Tallinna Vangla tingimused on inimväärikust alandavad ning sellega on talle tekkinud mittevaraline kahju. Kaebuse kohaselt on K.R. viibinud Tallinna Vanglas ajavahemikel 14.01.2013 – 21.03.2013; 23.03.2013 – 02.04.2013; 29.10.2013 – 27.11.2013 kokku „108 päeva ehk 3 kuud ja 16 päeva“.

2. 07.04.2015 määrusega jättis Tallinna Halduskohus K.R. kaebuse käiguta ning andis puuduste kõrvaldamiseks (kaebuse täpsustamiseks ning riigilõivu tasumiseks või nõuetekohase menetlusabi taotluse esitamiseks) 15-päevase tähtaja. 16.04.2015 esitas K.R. täidetud menetlusabi taotluse blanketi ning vanglasisese isikukonto (K-Raha) väljavõtte. 29.04.2015 saabus halduskohtule K.R. puuduste kõrvaldamise avaldus. Kaebaja jättis tähelepanuta, et kohus saab menetleda kinnipeetava esitatud kahjunõuet vaid ulatuses, milles isik on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse.

3. 29.06.2015 määrusega tagastas Tallinna Halduskohus K.R. kaebuse osas, milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist muul alusel kui ebapiisav põrandapind kambris. Määrus jõustus 17.07.2015. Tallinna Vanglale oli kaebaja esitanud 19.12.14.a. kahjunõude, milles leidis, et temale ei ole tagatud vastavalt Euroopa Liidus tunnustatud standarditele vastav isiklik ruum ehk kambripind.

4. 10.11.2015 esitas kohus kaebajale kohtunõude ning palus kaebajal selgitada, kas kohus on õigesti aru saanud, et kaebaja nõuab 1620 euro suurust hüvitist. Kaebaja kohtunõudele ei vastanud.

5. 26.11.2015 määrusega vabastas Tallinna Halduskohus kaebaja riigilõivu tasumisest, võttis kaebuse menetlusse ning tunnistas vastustajaks Tallinna Vangla. Vastustajal tuli 40 päeva jooksul esitada kirjalik vastus kaebusele. 06.01.2016 esitas Tallinna Vangla vastuse K.R. kaebusele.

6. 08.03.2016 määras kohus asja läbivaatamise vormiks kirjaliku menetluse ning tegi teatavaks kohtuotsuse kuulutamise aja. Lisaks andis kohus menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid menetlusdokumente. Määratud tähtaja jooksul kohtule täiendavaid seisukohti ei esitatud.

KAEBAJA SEISUKOHAD

7. K.R. seisukohad on kokkuvõttes järgmised.

8. Igale kinnipeetavale on õigus isiklikule ruumile, mille standardiks Euroopa Liidus on 4 m2. Kaebaja on veendunud, et Eesti kinnipidamisasutused hoiavad kinnipeetavaid teadlikult ebainimlikes vangistustingimustes. Tallinna Vanglas viibimise ajal olid kambrid kuuekohalised ning üheski kambris ei olnud ühe kinnipeetava kohta 4 m2 vaba ruumi. Tallinna Vangla kambrites on üldpinda kinnipeetava kohta 3 m2 või veelgi vähem. Isikliku ruumi arvutamisel ei saa arvestada tualettruumi pindala ega mööblialuse põrandapinnaga. Vaba pinda inimese kohta on vähem kui 2,5 m2. Kaebaja oli eksitusse viidud ning uskus, et tema õigused on tagatud, kuniks selgus Tunis vrs Eesti kohtulahendi kaudu, et kannatused ja ebameeldivused, mis talle vähese kambripinna tagamisega osaks said, annavad aluse nõuda kahju hüvitamist.

9. Kaebaja leiab, et teda on ahistatud ja süstemaatiliselt piinatud ning nõuab Tallinna Vangla inimväärikust alandavates tingimustes hoidmise eest kahjuhüvitisena 450 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

10. Tallinna Vangla leiab, et kaebus on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendab seda järgmiselt.

11. Kaebaja viibis kõnealustel perioodidel Tallinna Vanglas vahistatuna, olles paigutatud suletud osakonda. Vastustaja lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale põrandapinda vahemikus 2,72 – 16,30 m2, millest ei ole Riigikohtu 09.12.2015 haldusasjas nr 3-3-1-

42 märgitut silmas pidades maha arvestatud kambri tualettruumi ja mööblialust pinda. Seega on kaebaja viibinud Tallinna Vangla kambrites, kus talle oli tagatud minimaalselt õigusaktides ettenähtud põrandapind. Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSkE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega.

12. 12.03.2015 otsuses asjas nr 7334/13 Muršic vs Horvaatia on EIK asunud seisukohale, et ruum alla 3 m2 ei ole alati automaatselt artikli 3 rikkumine. EIK märkis, et kuigi isiklik ruum alla 3 m2 tõstatab arvestatava eelduse EIÕK artikli 3 rikkumise kohta, välistab teatud juhtudel muude tingimuste kogumist tulenev kompenseeriv mõju artikli 3 rikkumise.

13. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitajale kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas ühtlasi kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes valgusti, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis kõnealustes kambrites oli veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist ühel korral nädalas. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vanglas viibival isikul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00

– 06:00 oli vanglas öörahu, seega oli tagatud, et iga vanglas viibiv isik saaks korralikult välja puhata. Vanglas viibivatele isikutele oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Umbes iga kahe nädala tagant oli võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Soovi korral oli võimalik vanglateenistuse vahendusel võimalik mõistlikus koguses tellida isiklikke ajalehti või ajakirju. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati vanglas viibivatel isikutel sooritada reeglina kaks korda kuus, lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga ning vanglas viibivate isikute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.

14. Kaebuses märgitud perioodil viibis kaebuse esitaja Tallinna Vanglas vahistatuna. VangS § 90 lg

3 kohaselt vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Täiendavad liikumispiirangu tulenesid kaebuse esitajale asjaolust, et kaebaja viibis kõnealusel perioodil Tallinna Vanglas vahistatuna. Vastavalt VangS § 93 lg-le 5 võimaldatakse vahistatu soovil vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Vastustaja on kaebajale igapäevase jalutuskäigu võimaldanud lähtudes siseriiklikust õigusest ning õigusaktide rikkumisele viitavaid asjaolusid vastustaja tegevuses ei nähtu. Iga ebamugavustunne või takistus, mida isikud arestimajas või vanglas peavad taluma, ei ole inimväärikuse alandamine.

15. Kaebaja ei ole Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud pöördumisi, mis viitaksid ruumipuudusele või muudele vangistustingimustega kaasnevatele vaimsetele ja/või füüsilistele kannatustele. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Vanglas olles kaebuse esitajal ruumipuuduse ja muude vangistustingimuste osas pretensioone ei olnud. Ehkki kohtupraktikast tulenevalt mittevaralise kahju tekkimise tõendamist ei nõuta, ei pea vastustaja käesolevas vaidluses õigustatuks nõude rahuldamist üksnes tagantjärgi esitatud väidete pinnalt. Tõsikindlalt ei saa asuda ka seisukohale, et EIK lahenditest tulenevalt isiku paigutamine kambritesse, kus tal on kasutada olnud ruumi alla 3 m2, oleks igal juhul inimväärikust alandav. Kaebajale olid tagatud kogumis elamisväärsed tingimused. Tuvastamist ei ole leidnud vangla õigusvastane tegevus. Samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, seega puuduvad alused mittevaralise kahju hüvitamiseks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

16. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus põhjendab seda järgmiselt.

17. Kohtule esitatud kaebuses nõudis K.R. kahju hüvitamist ajavahemikel 14.01.2013 – 21.03.2013; 23.03.2013 – 02.04.2013; 29.10.2013 – 27.11.2013 ehk kokku „108 päeva ehk 3 kuud ja 16 päeva“ vältel inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest. Kaebusest ning vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest nähtub, et kaebaja nõuab kokku (15 eurot päevas, 450 eurot kuus) 1620 euro suuruse hüvitise väljamõistmist.

18. Kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu tagastas halduskohus oma 29.06.2015 määrusega K.R. kaebuse osas, milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist muul alusel kui ebapiisav põrandapind kambris. Seega saab kohus käesoleva menetluse raames analüüsida vaid neid kaebaja väiteid, mis on seotud väidetavalt ebapiisava põrandapinnaga.

19. Kaebaja hinnangul tekitati talle kahju tema hoidmisega Tallinna Vangla kambrites, kus arvestuslik põrandapind oli väiksem kui 4 m2. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja oli ajavahemikel 14.01.2013 – 21.03.2013; 23.03.2013 – 02.04.2013; 29.10.2013 – 27.11.2013 paigutatud Tallinna Vanglasse. Samuti puudub vaidlus selle üle, et kogu vaidlusaluse perioodi oli kaebaja vahistatu staatuses ning viibis seetõttu suletud osakonna kambrites. Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on K.R. paigutamisel taganud kaebajale inimväärika kohtlemise (s.t hoidnud teda nõuetele vastavates kambrites).

20. Kohus võtab esmalt seisukoha kambripinna arvestamise põhimõtete osas (I), analüüsib seejärel kaebaja väiteid ning hindab hüvitamiskaebuse põhjendatust (II), võtab seisukoha võimaliku hüvitise osas (III) ning jagab menetluskulud (III).

I

21. Pooled on erineval seisukohal selles, milline pind arvestada kambripinna hulka. Kaebusest ja kahju hüvitamise taotlusest nähtub, et kaebaja arvates tuleks põrandapinnast maha arvata kambris oleva mööbli ning WC pind. Vastustaja hinnangul tuleks need aga kambripinna hulka arvestada.

22. Riigikohtu halduskolleegium on oma 09.12.2015 otsuses nr 3-3-1-42-15 selgitanud, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu+/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK rõhutanud riive intensiivsuse hindamisel, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 17).

23. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus seisukohal, et nii mööbli kui tualettruumi alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna hulka arvestada. Halduskohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebajale kambris tagatud põrandapinna suuruse arvutamisel puudub vajadus arvata kambri üldpindalast maha mööblialuse põranda või tualettruumi pindala. Seega lähtub halduskohus käesoleva haldusasja lahendamisel kambri üldpinnast (mille hulka on arvestatud nii mööbli alla jäävat pinda kui ka tualettruumi pindala).

II

24. Kaebaja väitel oli elamispind Tallinna Vangla kambrites ebapiisav. Seega peab kaebaja Tallinna Vangla tegevust inimväärikust alandavaks.

25. Vaidluse all on kinnipidamistingimused ajavahemikel 14.01.2013 – 21.03.2013; 23.03.2013 – 02.04.2013; 29.10.2013 – 27.11.2013 ehk kokku 108 päeval. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse andmete kohta (tl 54 – 55). Vastustaja poolt kohtule esitatud tabelist nähtuvalt ning arvestades WC-pinda kambripinna hulka, ei olnud kaebusega hõlmatud ajavahemikul selliseid perioode või päevi, mil põrandapinda ühe isiku kohta oleks alla 2,5 m2. Tabeli kohaselt jäi vaidlusalusel ajavahemikul kaebajale tagatud arvestuslik põrandapind 65-l päeval väiksem kui 3 m2 (varieerudes vahemikus 2,72 – 2,73 m2). Ülejäänud päevadel (s.t 43-l päeval) oli arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta rohkem kui 3 m2.

26. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Praegusel juhul nõuab kaebaja väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Kaebaja leiab, et kinnipidamistingimused olid õigusvastased eelkõige seetõttu, et kambripinda oli isiku kohta alla 3 m2. Seega tuleb kohtul kaebuse lahendamisel võtta esmalt seisukoht selles, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustest.

27. Riigikohus on otsuses nr 3-4-1-9-14 (p 36) leidnud: „Riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.“

28. VSkE kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebusega hõlmatud ajavahemik jäi kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE redaktsiooni kehtivusaega. Halduskohus leiab, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa siiski hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (EIÕK) tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses.

Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on soovitatav minimaalne põrandapind ühe kinnipeetava kohta 4 m², kuid EIK lahendite kohaselt on 4 m² põrandapinda ühe isiku kohta standard, mille poole tuleb püüelda, mitte kohustuslik nõue, mille rikkumine kujutaks iseenesest EIÕK art 3 rikkumist (vt nt EIK 10.01.2012. a otsust asjas Ananyev vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145).

Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-42-15 punktides 13, 14 ja 15 märkinud, et „EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79)./…/ EIK on leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). Veel on EIK selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega.

Need nõuded on järgmised:

a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;

b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda;

c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaarja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57). Seega võivad EIK praktika kohaselt olla kinnipidamistingimused, kus ühe kinnipeetava kohta oli kambris põrandapinda vahemikus 3-4 m², inimväärikust alandavad vaid juhul, kui ebapiisavale põrandapinnale lisaks esinesid ka muud olulised kinnipidamistingimuste rikkumised, need omasid kumulatiivset mõju ning kinnipeetav pidi neid taluma pika aja jooksul.

29. Kuivõrd käesoleva vaidluse raames hindab kohus üksnes põrandapinnaga seotud etteheiteid (muus osa on kaebus tagastatud), ei ole kaebaja muude argumentide analüüs võimalik ega vajalik. Hinnates vastustaja vastuses väljatoodud asjaolusid, saab järeldada, et olmetingimused vanglas vastasid nõuetele ning need ei raskendanud kaebaja olukorda.

30. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ajal, mil kaebajale oli tagatud vähemalt 3 m2 arvestuslikku põrandapinda, ei olnud kaebaja õigusi rikutud ja kaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata.

31. Järgnevalt analüüsib kohus kaebaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust ajal, mil talle oli tagatud arvestuslikku põrandapinda vahemikus 2,72 – 2,73 m2. EIK on leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33–36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuses (p 38) asunud seisukohale, et põrandapind 2,5 m2 kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m2 (p 37). Muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul (p 38).

32. Kaebaja viibis kokku 65 päeva suletud osakonna kambrites, kus põrandapinda oli kinnipeetava kohta 2,72 m2 kuni 2,73 m2. Vastustaja esitatud tabelist ilmneb, et suletud osakondades ei hoitud kaebajat järjest alla 3 m2 isikliku ruumiga kambrites, vaid eri pikkusega ajavahemike kaupa (maksimaalselt 26 päeva järjest).

33. Kogu vaidlusaluse perioodi jooksul oli kaebaja vahistatu staatuses ning talle kohaldusid VangS §

90 lõigetest 3 ja 5 tulenevad piirangud. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-42-15 (p 19) leidnud, et isiku vahistatu staatusest tingitud võrdlemisi piiratud võimalust viibida väljaspool kambrit saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Samas ei saa sellest halduskohtu hinnangul järeldada, et isikut tohiks pikema aja kestel hoida kambrites, kus isiklik ruum on väiksem ja jääb alla 3 m2. Seejuures tuleb arvestada, et Riigikohus on otsuses nr 3-4-1-9-14 möönnud, et kuigi VSkE § 6 lg 6 oli põhiseaduspärane, võidakse kinnipidamistingimustega kogumis siiski isiku inimväärikust rikkuda. Selleks tuleb hinnata, millised olid ajal, kui isikule oli tagatud vaid minimaalne VkE-ga ettenähtud kambri põrandapind, tema tegelik liikumisvõimalus ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale oli VangS § 93 lg-le 5 võimaldatud jalutuskäik iga päev üks tund värskes õhus ja lisaks igapäevasele jalutuskäigule ei olnud tagatud muud võimalust viibida värskes õhus. Kaebajal ei ole etteheiteid selles, et ta ei ole saanud VangS § 93 lg-s 3 sätestatud õigusi (ajalehed, ajakirjad jne) kasutada. Lisaks tuleb arvestada, et kambri olmetingimused on olnud seadusele vastavad (vt kohtu seisukohta eespool).

34. Vaatamata mõningatele kompenseerivatele meetmetele, ei ole need kohtu hinnangul siiski piisavad. Sellise ruumikitsikuse neutraliseerimiseks ei ole piisav ühetunnine võimalus värskes õhus viibida ega võimalus lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kuulata raadiot, vaadata televisioonisaateid. Seega põhjustati kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Eeltoodust tulenevalt ning viidatud kohtupraktikale tuginedes ei saa kaebaja kinnipidamist suletud osakonna kambrites, kus talle tagatud arvestuslik põrandapind oli väiksem kui 3 m2, pidada õiguspäraseks. Seega on Tallinna Vangla tegevus selles osas õigusvastane.

35. Kohtu hinnangul ei olnud kaebajal võimalik kahju vältida. Kohus leiab, et kaebaja märgukirjad või nõuded ei oleks olukorda kambripinna suuruse osas muutnud, kuna üldteada olevalt valitses Tallinna vanglas ruuminappus ning vangla oli veendumuses, et ta täidab seaduses ettenähtud nõuded, kui tagab kaebajale põrandapinna seaduses märgitud suuruses. Asjaolu, et kaebaja ei pöördunud enne käesoleva kahju hüvitamise taotluse esitamist nõuete või etteheidetega vangla poole, arvestab kohus hüvitise määramisel. Ka Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-42-15 p-s 24 leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida.

III

36. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

37. Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-42-15 p-s 24 leidnud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Kohus leidis eelnevalt, et kaebaja kinnipidamine suletud osakonna kambrites, kus arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli vahemikus 2,72 – 2,73 m2, on õigusvastane, kuna muud tingimused ei olnud piisavalt kompenseerivad. Samas tuleb arvestada ka sellega, et kaebaja ei viibinud kambris, kus kinnipeetava kohta on põrandapinda vähem kui 3 m2, pidevalt, vaid see on toimunud lühemate ajavahemike kaupa (kõige pikem periood oli 26 päeva) ja sellise kohtlemise kogupikkus kokku on veidi üle kahe kuu.

38. Mittevaralise kahju all mõistetakse isiku valu ja kannatusi ning neid saab isik tajuda ainult isikliku kogemuse kaudu. Seega sõltub rikkumise intensiivsus suuresti sellest, millisena kaebaja olukorda tajus. Kohus leiab, et kaebaja kannatused ei olnud rasked. Seda selgitab muuhulgas kaebaja enda kahjunõue, milles ta märgib vanglale, et ta oli veendunud, et teda hoitakse seadusekohaselt tingimustes, mis on ette nähtud, ta ei esitanud seetõttu kaebusi. Asjaolu, et kaebaja ei esitanud kahju väidetava tekkimise ajal vastustajale ühtegi pöördumist, millest saaks järeldada rahuolematust isikliku ruumi suuruse või kambri ülerahvastatusega, viitab sellele, et väidetav ebamugavustunne ei saanud olla ülemäära suur. Kui tingimused oleksid mingil hetkel muutunud väljakannatamatuks, poleks õigustatud sellest vangla teavitamata jätmine. Käesolevalt sellist olukorda aga ei tekkinud ja nagu nähtub, teadvustas kaebaja enda õiguste rikkumist tagantjärgi, so konkreetsest kohtulahendist teadasaamise kaudu.

39. HKMS § 41 lg 5 sätestab, kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse Asjas ei ole tõendamist leidnud, et vastustaja poleks järginud muid kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid. Kohus leiab, et arvestades õigusvastase kohtlemise aega ning hinnates muid kinnipidamistingimusi kogumis, ei saa sellist õiguste rikkumist pidada sedavõrd intensiivseks, et see tingiks rahalise hüvitise väljamõistmise. Ka oli tegemist üksnes lühikeste ajavahemikega ning ebapiisava põrandapinnaga perioodi kogupikkus ei olnud suur.

40. Kohus peab HKMS § 41 lg 5 ja RVastS § 9 lg 2 alusel kaebaja õiguste rikkumise heastamiseks antud juhul piisavaks teha hüvitise väljamõistmise asemel kindlaks Tallinna Vangla tegevuse, mis seisnes ajavahemikel 14.01.2013 – 21.03.2013 ja 23.03.2013 – 02.04.2013 (perioodil 29.10.2013 – 27.11.2013 oli kaebaja järjepidevalt kambrites, kus arvestuslik põrandapind oli üle 3 m2) kaebaja hoidmises suletud osakonna kambrites, kus põrandapinda oli vahemikus 2,72 – 2, 73 m2 ühe kinnipeetava kohta, õigusvastasus. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja hoidmine suletud osakonna kambrites, kus ühe isiku kohta oli põrandapinda kõigest 2,73 – 2, 73 m2 ühe kinnipeetava kohta, on õigusvastane.

IV

41. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.

42. Tallinna Halduskohus vabastas 26.11.2015 määrusega kaebaja riigilõivu (48,46 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Kuivõrd kaebuses nõudis kaebaja hüvitist 108 päeva eest ning kohus tunnistas vastustaja tegevuse õigusvastaseks 65 päeva osas, on kaebuse rahuldatud osaks 60,19%. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmise eeldused on täidetud ning hüvitis jääb välja mõistmata õiguste rikkumise vähese raskuse tõttu ja selle asemel tuvastab kohus otsuse resolutsioonis vastustaja tegevuse õigusvastasuse, on põhjendatud vastustajalt menetluskulude väljamõistmine täies ulatuses (vt RKHK 12.06.2012 otsus nr 3-3-1-3-12, p 49). Käesoleval juhul ei ole see aga kohaldatav, kuna õigusvastane oli üksnes osa ajast, mille eest kaebaja hüvitist nõudis. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja mõista menetluskulu (riigilõiv) 29,17 eurot. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning need jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel vastustaja enda kanda.

Karin Kalmiste kohtunik