3-15-2498/29 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

E e s t i V a b r i i g i nimel

Kohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

Menetlusosalised

Asja läbivaatamine

Tallinna Halduskohus

Sirje Kaljumäe

31. märts 2016, Tallinn

3-15-2498

G. B. kaebus Tallinna Vangla 06.08.2015

käskkirja nr 5-2/1040 tühistamiseks

Kaebaja – G.B.

Vastustaja –Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta G.B.e kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

3. Tõlkida kohtuotsus kaebajale vene keelde.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02. mail 2016.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla valvur Urmas Linno koostas 06.07.2015 ettekande, mille

kohaselt ei

allunud kinnipeetav G.B. samal päeval kella 23:25 ajal antud korraldusele lülitada laevalgusti

välja. Valvur lülitas ise laevalgusti välja, mille peale kinnipeetav G.B. lülitas selle uuesti põlema.

Valvur informeeris G.B.t võimalusest kirjutada seletuskiri, mille peale kinnipeetav karjus

ebasündsalt vene keeles („mnje vsjo pohhui“).

3-15-2498

2. Tallinna Vangla algatas valvur U. Linno ettekande alusel kinnipeetav G.B.e suhtes

distsiplinaarmenetluse ning määras talle 06.08.2015 käskkirjaga nr 5-2/1040 Tallinna Vangla

direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud "Tallinna Vangla kodukord"(edaspidi

Kodukord) punkti 1.11.1. ja vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest karistuseks ühe

lühiajalise kokkusaamise keelamisega katseajaga kolm kuud.

3. Kinnipeetav G.B. esitas 06.08.2015 Tallinna Vanglale vaide Tallinna Vangla 06.08.2015

käskkirja nr 5-2/1040 kehtetuks tunnistamiseks. Tallinna Vangla jättis 09.09.2015 vaideotsusega

nr 5-15/15/22543-7 vaide rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohtule saabus 23.09.2015 G.B.e kaebus, milles ta palub tühistada

Tallinna Vangla 06.08.2015 käskkiri nr 5-2/1040 (tl 1–3; tõlge tl 21–21p).

5. Tallinna Vangla esitas 09.11.2015 kaebusele vastuse, milles palub jätta kaebuse

rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda, ning 21.01.2016 täiendava selgituse

kaebajale varem määratud distsiplinaarkaristuste kehtivuse kohta (tl 106–107).

Kaebaja on esitanud täiendavad sesiukohad 16.12.2015 (tl 71–72, tõlge tl 76) ning 21.12.2015 (tl

77–84, tõlge tl 96–97).

POOLTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja taotleb distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamist,

esitades

kaebuses ja selle täienduses järgmised seisukohad.

6.1. Kaebaja ei nõustu tema kohta koostatud ja distsiplinaarkaristuse määramise aluseks olnud

ettekandega ning selgitab järgmist. Juhtunu toimumise ajal (06.07.2015) kirjutas kaebaja

kambrikaaslane A. E. 7 tundi kaebust Riigikohtusse ning lõpetas umbes kell 23.20.

Pärast seda asus kirjutama dokumente kohtusse kaebaja. Ametnikud on võtnud kuritahtlikult

kambrist ära lugemiseks ja kirjutamiseks ettenähtud öölambid, mis rippusid kambri seintel.

Seetõttu peab sisse lülitama üldvalgustuse, kui on vaja kirjutada midagi pimedal ajal pärast

öörahu algust. Samal ajal läksid teised kinnipeetavad kambrist tualetti. Kell oli 23.30. Vahetuse

korrapidaja U. Linno tuli ja hakkas valgust välja lülitama. Kaebaja selgitas, et kirjutab kohtusse

ning ei ole tema süü, et vangla võttis ainult selle kambri öölambid ära Seetõttu ei saa muidu

kirjutada, kui tuleb sisse lülitada üldvalgustus. Valvur U. Linno ei tahtnud isegi kuulata. Kui

valvur tule välja lülitas, siis lülitas kaebaja selle tagasi sisse, selgitades, et peab kirjutama.

6.2. Kaebaja ei rääkinud ebatsensuurselt, vaid lihtsalt ei nõustunud ametnik U. Linnoga..

Korrapidaja on esitanud ebaõige väite. Igakord, kui toimub vaidlus valvevahetusega, kirjutavad

ametnikud raportid, et kaebaja justkui sõimavat vene keeles ebatsensuurselt. Varasemalt on

kaebaja samasuguse ebaõigluse tõestamiseks pidanud rakendama äärmuslikke abinõusid:

õmblema kinni oma suu ja kuulutama protestiks näljastreigi. Pärast seda vangla tühistas selle

ettekande.

6.3. Kaebaja kambrikaaslased V. K. ja A. E. kirjutasid vanglale oma seletuskirjad.

Kinnipeetavatelt

võetavad

seletuskirjad

on

üksnes

formaalse

iseloomuga

ning

distsiplinaarmenetluses vangla neid ei arvesta. Seejuures ei täpsusta vangla kunagi teistelt

kinnipeetavatelt seletuskirju võttes, mida peab kinnipeetava seletuskirjades täpsustama ning

milleks vangla seda küsib. Distsiplinaarmenetluses usutakse ainult vanglaametnikku.

2(8)

3-15-2498

6.4. Kaebaja märkis 16.12.2015 seisukohas, vangla vastuse lisaks olev distsiplinaarkaristuste

loetelu sisaldab ka karistamiskäskkirju, mis on kohtu poolt tühistatud (Tallinna Vangla

31.10.2013.a. käskkiri nr 1591-D; Tallinna Vangla 16.10.2013.a. käskkiri nr 1525-D).

6.5. 21.12.2015 seisukohas märkis kaebaja järgmist.

6.5.1. Kaebaja ei lülitanud valgust sisse, vaid kambrikaaslane A. E. Valguse kustutamine on

valves oleva vahetuse, mitte kinnipeetava kohustus. U. Linno nägi A. E. kirjutamas ja

valgustust põlemas, kuid märkuse tegi alles siis, kui kaebaja asus kirjutama.Vangla on

valgusteid ära võttes tekitanud kinnipeetavatele kahju (haldusasi nr 3-15-1228).

6.5.2. U. Linno ei võtnud seletuskirja. Kaebaja ei öelnud midagi ebatsensuurset, vaid lihtsalt

pani tule uuesti põlema ning selgitas ka põhjust. Kaebaja sõnul provotseerivad

vanglaametnikud sageli rikkumiste toimepanemist. Vangla päevakavas on liiga pikk aeg

magamiseks, arvestades, et kinnipeetavad pole mingi tegevusega hõivatud. Valvurid ei arvesta, et

kinnipeetavad peavad oma vastused kirjutama kohtu antud tähtaja jooksul.

7. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja

enda kanda.

Vastustaja väidab järgmist.

7.1. VangS § 67 punkti 1 alusel on kinnipeetav kohustatud täitma vanglateenistuse ametnike

seaduslikke korraldusi. Vanglaametniku U. Linno 06.07.2015 ettekandest nr 1876 nähtuvalt

anti kaebuse esitajale selge korralduse kustutada kambris öörahu ajal üldvalgustus (kell 23:25),

mida G.B. täitmast keeldus, misjärel kustutas ametnik valgustuse ise. G.B. lülitas seejärel

valgustuse uuesti sisse ning keeldus jätkuvalt korraldust täitmast. Ettekandest nähtuvalt

informeeris U. Linno kaebuse esitajat ettekande kirjutamise ning selgituste andmise

võimalusest, millele G.B. reageeris karjudes ametnikule „mnje vsjo pohhui“ (ilmselgelt

venekeelne ebatsensuurne väljend).

7.2. Vanglaametniku korralduse seaduslikkust üldjuhul eeldatakse. Vastasel korral muutuks

kinnipidamisasutuses distsipliini tagamisel raskeks. Neljandas üksuses, kus kaebaja viibis, oli

öörahu kell 22:00 – 06:00 ja kinnipeetav on kohustatud seda järgima. Öörahu eesmärgiks on

tagada kõigile Vanglas viibivatele isikutele 8-tunnine uneaeg ja võimalus end korralikult välja

puhata. Kambris on tavaliselt 4-5 isikut ja tuleb lasta teistel kinni peetavatel isikutel rahulikult

puhata ning arvestada, et tegevus häirib magada soovijaid. Distsiplinaarmenetluse ja

vaidemenetluse materjalidest nähtuvalt ei olnud korraldus kaebajale arusaamatu.

7.3. Kaebaja väide, et kambrikaaslased (A. E. ja V. K.) ei ole antud selgitustes

temapoolset viisakusreeglite rikkumist välja toonud, vastab tõele, kuid ei tõenda, et kaebaja

ebaviisakat väljendit valvuriga suhtlemisel ei kasutanud. Kambrikaaslased kirjeldasid oma

sõnadega kõnealust intsidenti. Samuti on võimalik, et kambrikaaslased peavad taolist

suhtlusstiili vanglaametnikega aktsepteeritavaks ega pidanud seda vajalikuks kirja panna.

7.4. Distsiplinaarmenetluse käskkirjast nähtub, et menetleja on distsiplinaarmenetlust läbi viies

arvesse võtnud ja analüüsinud nii kaebuse esitaja selgitusi kui ka kaebaja kambrikaaslaste poolt

antud ütluseid. Kaebaja poolt ebatsensuurse väljendi kasutamine vanglaametnikuga vesteldes

ning sellest tuleneva kohustuse (järgida suhtlemisel kõiki üldtuntud viisakusreegleid)

rikkumine, on tõendatud U. Linno 06.07.2015 kirjutatud ettekandega. Vanglaametnikul puudub

igasugune motiiv ja vajadus valeettekande esitamiseks. Kaebajale on määratud ka varasemalt

distsiplinaarkaristused vanglaametnike korraldustele allumatuse ning ebaviisaka suhtlemisstiili

kasutamise eest, seega on põhjust ettekandes esitatut uskuda.

3(8)

3-15-2498

7.5. Kinnipeetavate poolt korralduste eiramine on kinnipidamisasutuses käsitletav tõsise

julgeolekuohuna, kuna vähendab ametnike autoriteeti ja innustab kaaskinnipeetavaid sarnaseid

käitumismalle omandama. Vastustaja ei nõustu, et kaebajal oli põhjendatud vajadus öörahu

rikkumiseks (vajadus vastata kohtule). Kohus annab tavaliselt vähemalt 30 päeva vastamiseks

ning tal oli võimalus vastus kohtule koostada oluliselt varem, kui viimasel õhtul või lõpetada

pärast öörahu lõppemist, järgmisel hommikul. Distsiplinaarkorras karistamise eesmärgiks on

kaitsta vangla julgeolekut ja vältida allumatusest tekkida võivaid konflikte. Kinnipeetava

seesugusele käitumisele peab järgnema karistus, mis vastab tema rikkumisele ning annab

sõnumi, millised tagajärjed võivad olla edasistel distsipliinirikkumistel.

7.6. Kaebajat on menetluse alustamisest informeeritud ning antud võimalus esitada omapoolsed

selgitused. Menetluse läbiviija on asjaolud välja selgitanud piisava täpsusega ning kaalutlenud

karistuse määramisel. Kaebajat on varasemalt karistatud samalaadsete rikkumiste eest

kartserikaristustega. Need ei ole aga täitnud karistuse eesmärki ega suunanud kaebuse esitajat

vanglas kehtivat korda järgima. Seega ei olnud eesmärgipärane määrata samalaadset karistust.

Ühe lühiajalise kokkusaamise keelamine katseajaga on rikkumise asjaolusid ja isiku

varasemaid karistusi arvestades leebe karistus.

7.7. Vastustaja selgitas 21.01.2016 täienduses vastuseks kaebaja väitele ebaõigetest andmetest

tema suhtes kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta järgmist. Ebaõiged andmed kohtule kaebuse

lisas esitatud väljatrükis (tl 53) on tekkinud infotehnoloogilisel põhjusel väljatrükkimisel. Õige

teave kaebaja kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta oli vastustajale karistuse määramisel teada ja

Kinnipeeturegistri vaates olid kõnealused käskkirjad märgitud tühistatuteks (karistused

31.10.2013 käskkirja nr 1591-d ja 16.10.2013 käskkirja nr 1525-d alusel). Liiatigi ei saanuks

neil kuupäevadel määratud karistusi pidada kehtivateks ka VangS § 65 lg-t 5 arvestades.

KOHTU SEISUKOHT

8. Vaidlus asjas on kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle.

9. Karistamise aluseks olnud 06.07.2015 ettekande nr 1876 kohaselt keeldus G.B. kambris

nr 33 sama päeva õhtul kell 23:25 ametniku korraldust täitmast ning kasutas ametnikuga

suhtlemisel ebatsensuurset väljendit. Tallinna Vangla alustas nimetatud ettekande alusel

kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse, mille tulemusena määrati kaebuse esitajale 06.08.2015

antud käskkirjaga nr 5-2/1040 VangS § 67 lg 1 ja Tallinna Vangla kodukorra punkti 1.11.1

rikkumise eest distsiplinaarkaristusena ühe lühiajalise kokkusaamise keelamine kolmekuulise

katseajaga.

10. VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud

täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

Kaebajale on ette heidetud, et ta ei täitnud öörahu ajal korraldust laevalgustus välja lülitada.

Pärast valvuri poolt valgustuse kustutamist süütas kaebaja selle taas.

Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 10 lg 1 kohaselt

kinnitab vangla direktor vangla päevakava. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on kinnipeetavaile

ette nähtud 8-tunnine pidev uneaeg ja oma äranägemisel kasutatav vaba aeg. Vastustaja

selgituste kohaselt oli G.B. selle juhtumi toimumise ajal paigutatud Tallinna Vanglas neljandasse

üksusesse (kamber 33). Tallinna Vangla kodukorra lisa nr 1.4 „Neljanda üksuse päevakava“

järgi on üksuses kehtestatud öörahu kell 22:00 kuni 06:00. Kodukorra punkti 1.11.4

4(8)

3-15-2498

kohaselt on kinnipeetav muuhulgas kohustatud kambri visuaalseks kontrollimiseks viibima

öörahu ajal oma magamiskohal, välja arvatud WC kasutamise ajal.

Kaebaja ise ei eita korraldusele mitteallumist (valgusti kustutamata jätmist ega ka valgusti

uuesti süütamist), kuid tema arvates oli tal selleks põhjendatud vajadus. Kaebaja selgitab, et

pidi kirjutama vastuse kohtule, kuid ei saanud seda teha varem, sest enne kirjutas oma

kohtudokumente kaaskinnipeetav ja kirjutamiseks on ainult üks sobiv koht ning laualambil

puudub elektripirn.

11. Kohtupraktika kohaselt on VangS § 67 p 1 eesmärgiks vältida kinnipeetava allumatust

ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks

vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või

mitte (Riigikohtu 29.09.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-2-1-15 (p 17) ja asjas nr 3-3-2-2-15

(p18)).

12. Kohus nõustub vastustajaga selles, et vanglas kindlaks määratud öörahu eesmärk on

tagada vanglas kinni peetavatele isikutele piisav uneaeg ja võimalus välja puhata. Vangla

päevakava järgimise kohustus teenib vanglas korra ja julgeoleku säilitamise eesmärki ning

tagab kinnipeetavate tervise ja heaolu. Vastustaja märgib põhjendatult, et viibides samas

kambris tavaliselt nelja-viiekesi, peavad kinnipeetavad arvestama oma tegevuses sellega, et

kaaskinnipeetav saaks vajalikul määral puhata. Kuna eelnevalt viidatud normid välistavad

öörahu ajal muud tegevused peale tualeti kasutamise, oli valvuri korraldus laevalgustuse

kustutamiseks seaduslik ja ka mõistlik. Asjaolu, et varasemalt on öörahu aja põlev laevalgustus

mõnikord tähelepanuta jäänud ja korraldust selle kustutamiseks pole antud, ei muuda kehtival

õigusel tuginevat ja mõistlikku korraldust õigusvastaseks ega anna alust pidada seda tühiseks.

Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et korralduse eiramise õigustuseks ei saanud olla kaebaja

kirjeldatud vajadus kirjutada tähtaegselt valmis vastus kohtule. Vastustajal on õigus selles, et

üldjuhul annavad kohtud piisavalt pika tähtaja vastamiseks ja kinnipeetav saab oma aega

planeerida ega pea jätma vastamist viimasele õhtule. Samuti on vastustaja õigesti välja toonud,

et vastust olnuks võimalik lõpetada ka järgmisel hommikul. Pole usutav, et kaebaja saanuks

oma vastuse vanglateenistusele veel öösel üle anda. Näiteks halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 68 lg 4 kohaselt loetakse vanglas viibiva isiku avaldus kohtule õigel ajal esitatuks,

kui see on tähtpäeval üle antud asjakohasele asutusele. Asutus edastab avalduse kohtule

viivitamata. Seega ei oma tähendust kellaaeg, millal kinnipeetav oma kohtule saadetava

avalduse vanglale üle annab, sest enamasti on tegemist päevades arvutatavate tähtaegadega.

Asjaolu, et mõnel kinnipeetaval on varem olnud lubatud laevalgustust kasutades oma

kohtudokumente kirjutada, viitab küll sellele, et vanglaametnikud ei pruugi järjekindlalt

olukorda kontrollida, kuid ei õigusta kinnipeetava käitumist eirata korraldust laevalgustus

kustutada ega ka valgustuse taas süütamist kinnipeetava poolt.

13. Vanglal on kaalutlusõigus rikkumise määratlemisel raske rikkumisena. Käskkirja kohaselt

on tegemist raske rikkumisega, sest korralduse mittetäitmisega riivatakse vanglaametniku

autoriteet ning tegu on ohuks distsipliinile ja vangla üldisele julgeolekule. Käskkirjas rõhutati

seetõttu ka karistuse hoiatavat mõju, st anda kinnipeetavale märku, et selline käitumine ei ole

vanglas aktsepteeritav. Kohtupraktika järgi on vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine

kaalukas väärtus ning allumatust, iseäranis kui see toimub korduvalt, on põhjust pidada raskeks

rikkumiseks (nt viidatud lahend haldusasjas nr 3-3-2-1-15, p 25).

5(8)

3-15-2498

14. Kodukorra punkti 1.11.1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud vanglateenistujatega, vangla

külastajatega ning kaaskinnipeetavatega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud

viisakusreegleid. Vanglateenistuse ametniku poole pöördumisel peab kinnipeetav kasutama

„teie“-vormi. Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid,

kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja

kehakeel ei tohi olla agressiivsed.

Ebaviisakas etteheidetav käitumine seisnes praegusel juhul venekeelse ebatsensuurse väljendi

karjudes kasutamises olukorras, kus kaebaja ise ei täitnud kohustust valgustit välja lülitada ning

pärast valvuri poolt valgusti välja lülitamist süütas selle taas ja reageeris ebatsensuurselt

(karjudes) ettepanekule kirjutada seletuskiri.

15. Kaebaja leiab, et kodukorra punkti 1.11.1 rikkumine (ebatsensuurse väljendi kasutamine)

ei ole tõendatud ning märgib, et kambrikaaslastelt võetud selgitustes ettekandes toodud väljendi

kasutamist ei mainita.

Ebatsensuurse venekeelse väljendi kasutamist suhtluses vanglaametnikuga märkis oma

ettekandes vaglaametnik U. Linno (tl 9), kusjuures ebatsensuurset väljendit kasutas kaebaja

karjudes. Kaaskinnipeetavad A. E. (tl 13) ja V. K. (tl 13; tõlge tl 38p) on omakäelistes seletustes

kajastanud vaid valgustuse välja- ja sisselülitamisega seonduvat ega ole kirjutanud midagi

ebatsensuurse suhtluse kohta.

Korralduse mittetäitmisele ja vangistusõiguse normide rikkumistele ettekande koostamisega

reageerimise kohustus on kõigil vanglaametnikel tulenevalt VangS §-st 133. Seega tuleb ka

eeldada, et vanglaametnikud täidavad oma kohustusi õiguspäraselt ja ettekannetes esitatakse

tõest teavet kinnipeetava käitumise kohta. Kohus peab usutavaks vastustaja väiteid, et

kaaskinnipeetavad ei ole ebatsensuurse väljendusviisi kohta seletustes midagi märkinud

sellepärast, et neile ei esitatud konkreetseid küsimusi, vaid paluti juhtunut lihtsalt kirjeldada.

Teisalt on usutav ka vastustaja seisukoht, et kaaskinnipeetavad ei pea ettekandes kajastatud

kõnepruuki märkimist väärivaks ega pööra sellele tähelepanu. Kohtul pole alust

vanglaametniku ettekande sisus kahelda ning selle usutavust lisab viis, millise pahameelega on

kaebaja valvur U. Linno käitumist kirjeldanud 06.07.2015 seletuskirjas ja vaides vanglale

(tõlked tl 37 ja 38). Ka karistuse määramisel arvesse võetud kaebaja varasemate

distsiplinaarkaristuste hulgas on karistusi nii suhtlemiseeskirjade rikkumise ja väärikust

riivavate väljendite kasutamise kui ka korraldustele mitteallumise eest (tl 110).

Kuigi kaaskinnipeetavate seletused tõendite kogumit hinnates ei veena selles, et kaebaja pole

ebatsensuurseid väljendeid kasutanud, on väär kaebaja järeldus, et selliseid tõendeid kunagi ei

arvestata. Vastustaja on neid tõendeid käskkirjas analüüsinud ja neid hinnates teinud oma

järelduse.

16. Kohtupraktikas on leitud, et üldjuhul ei ole alust käsitada ebaviisakat käitumist raske

rikkumisena. Erandlikel juhtudel võib aga näiteks rikkumise intensiivsus, kestus ja sellega

kaasnevad tagajärjed koosmõjus olla sedavõrd ulatuslikud, et ebaviisakat käitumist saab pidada

raskeks rikkumiseks (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-3-15, p-d 23 ja 24). Samas on

kohtupraktikas leitud, et vanglateenistuja suhtes lugupidamatusse käitumisse tuleb suhtuda

rangelt. Lugupidamatu suhtumine vanglaametnikesse riivab nende autoriteeti ning võib seeläbi

ohustada korda ja julgeolekut kinnipidamisasutuses. Julgeoleku tagamine vanglas kuulub

vangla vastutusalasse ja selle tagamiseks meetmete võtmisel on tal kaalutlusruum, millesse

kohus ei saa sekkuda. (Tallinna Ringkonnkohtu 21.04.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-50250, p

15). Neist põhimõtetest on lähtunud ka vangla oma hindamisruumi kasutades,

määratledes

6(8)

3-15-2498

ebatsensuurse väljendi kasutamist käesoleval juhul suhteliselt raske rikkumisena. Käskkirja

kohaselt on viisaka käitumise kohustuse tagamine ja ebatsensuursete väljendite mittelubamine

vajalik, et saavutada vangistuse täideviimise eesmärgid ning vastavatele rikkumistele

reageerimine aitab vältida karistamatuse tunnet ja tagada distsipliini vanglas. Kohus nõustub

vastustaja seisukohtadega.

17. Kaebaja on väitnud, et vanglaametniku tegevus provotseeris teda etteheidetud viisil

käituma. Kohtupraktika kohaselt ei saa distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud (sh

vanglaametniku käitumine) mõjutada otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise

toime pannud ning kuidas see tegu tuleb kvalifitseerida. Küll aga võib selliseid asjaolusid

arvesse võtta karistuse liigi ja määra üle otsustamisel (Riigikohtu 06.06.2012 otsus haldusasjas

nr 3-3-1-91-11, p 12). Kohtu hinnangul ei saa pidada provokatiivseks nõudlikkust vanglas

kehtivate reeglite järgimiseks korralduste andmisel ning distsiplinaarmenetlustes tuvastatud

asjaolude ega ka kaebaja enda esitatud selgituste pinnalt ei ole alust pidada valvur U. Linno

käitumist provokatiivseks.

18. Seega on kohtu hinnangul distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega kinnitust leidnud

VangS § 67 lg 1 ja Tallinna Vangla kodukorra punkti 1.11.1 süüline rikkumine.

19. Vaidlustatud käskkirjaga on karistus määratud tuginedes vangistusseaduse (VangS) § 63 lg

1 punktile 2 ja § 64 lõikele 4.

Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 on selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude

õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada samas sätestatud

distsiplinaarkaristusi.

Vanglal on kaalutlusõigus rikkumise raskuse määratlemisel ning karistuse määramisel.

Käskkirja kohaselt on korralduse eiramise puhul tegemist raske rikkumisega, sest korralduse

mittetäitmisega riivatakse vanglaametniku autoriteet ning tegu on ohuks distsipliinile ja vangla

üldisele julgeolekule. Ebatsensuurse väljendi kasutamist pidas vastustaja suhteliselt raskeks

rikkumiseks.

Leides, et teokoosseisud on täidetud, on vastustaja põhjendanud karistamise vajalikkust.

Seejuures on vastustaja analüüsinud mõlemat tegu eraldi ja andnud hinnangu nende mõlema

raskusele (vt nt ka Riigikohtu 17.11.2003 otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03 (p 15) ja 30.10.2009

otsus haldusasjas nr 3-3-1-10-09 (p 9)).

20. Karistuse valikul on vastustaja arvestanud tegude iseloomu ja võimalust mõjutada

kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma (katseaja kohaldamine). Vastustajal on karistuse valikul

ning hindamisel, milline karistus oma eesmärki just konkreetse teo ja isiku puhul kõige

paremini teenib, kaalutlusõigus, mida kohtu hinnangul on praegusel juhul õiguspäraselt

kasutatud. Vastustaja on leidnud, et kuna varasemad kartserikaristused sarnaste tegude eest pole

tulemust andnud, on põhjendatud teistsugune karistusliik. Kuna kinnipeetaval pole kambris

elektriseadmeid, polnuks käskkirja kohaselt ka tõhus karistus elektriseadmete keelamine.

Arvestades valitud karistust (ühe lühiajalise kokkusaamise keelamine, Vangs § 63 lg 1 p 2) ja

asjaolu, et vastustaja kohaldas ka kolme kuu pikkust katseaega, on tegemist leebe karistusega,

mis ei pruugi realiseeruda, kui kinnipeetav suudab hoiduda uute distsiplinaarrikkumiste

toimepanemisest. Seega ei ole ka määrava tähendusega, kas viisaka käitumise kohustuse

rikkumine kujutas endast „suhteliselt rasket rikkumist“. Olukorras, kus süüline rikkumine on

tuvastatud, tuleb määratud karistust pidada põhjendatuks ja proportsionaalseks. Seejuures on

käskkirjaga määratud karistus oluliselt leebem sellest, mille

kohaldamiseks tegi

7(8)

3-15-2498

distsiplinaarmenetluse protokollis distsiplinaarasja menetleja (kartserisse paigutamine

kümneks ööpäevaks).

21. Vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri (tl 4–5) vastab kohtu hinnangul

õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja § 56 lg 3). Käskkiri

sisaldab nii viiteid õiguslikele kui ka faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi nii

karistamise vajalikkuse kui ka karistuse valiku kohta. Vastustaja on selgitanud, miks tegudele

tuli karistusega reageerida ja miks ta peab valitud karistust sobivaks.

22. Kohtu hinnangul ei ilmne ka menetluslikke rikkumisi, mis võiksid tingida vaidlustatud

käskkirja tühistamise. Distsiplinaarasja menetluses on kaebajale olnud tagatud võimalus oma

seisukohti esitada. 06.07.2015 ettekande kohaselt pakkus valvur U. Linno kaebajale koheselt

korralduse mittetäitmise kohta võimalust seletust kirjutada, kuid sellest kaebaja keeldus

ebaviisakalt (tl 9) Kaebaja on juhtunu kohta andnud 09.07.2015 kirjaliku seletuse (tl 10-11;

tõlge tl 38). Kaebajale on tutvustatud ka distsiplinaarmenetluse protokolli, millele kaebaja sai

oma vastuväite esitada, kuid keeldus protokolli allkirjastamast (tl 8 pöördel). Seega on

kaebajale olnud tagatud ka piisav võimalus olla menetluses ära kuulatud ning oma seisukohti ja

vastuväiteid esitada.

23. Eelnevat arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUD

24. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seetõttu jäävad poolte menetluskulud, kui need

on tekkinud, nende enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Sirje Kaljumäe

8(8)