1-15-10651/17 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

2016. a Tallinn

.märtsil

Kriminaalasja number

1-15-10651

Kohtukoosseis

Orvi Tali, Pavel Gontšarov ja Ivi Kesküla

Kriminaalasi

T.G

tuses

süüdis

KarS §

järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 11.veebruari 2016.a otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Prokurör Rainer Amur

Prokurör

Rainer Amur

Süüdistatav

T.G

,

isikukood

XXX,

emakeel: vene keel, kodakondsus: X

, haridus: X

,

XX

XX

elukoht: X

, XXXXXX XX-X

X

,

XXXXXX

; töökoht:

XX

varem kriminaalkorras karistatud 13.05.2009 Harju

Maakohtu otsusega KarS § 184 lg 21

p 1 järgi

vangistusega 9 aastat, vabanes 11.06.2013 tingimisi enne

tähtaega katseajaga 29.05.2013 kohtumääruse alusel

Kaitsja

Sergei Porutško

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 11.veebruari 2016.a otsus kriminaalasjas nr 1-15-10651 muutmata.

Prokuröri

jätta rahuldamata.

apellatsioon

Edasikaebamise kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule

otsuse avalikult

kirjalikult 30 päeva jooksul alates

teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS:

1. T.G

tunnistati süüdi selles, et tema juhtis tahtlikult 20.09.2015 kella

02.05 ajal Tallinnas Laagna teel mootorsõidukit Volvo S60 registreerimismärgiga XXX XXX, olles joobeseisundis (alkoholi veres 2.98 mg/g) ning põhjustas liiklusõnnetuse. Sellise käitumisega rikkus T.G liiklusseaduse § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 /Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/ ning liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1/ alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem/ nõudeid.

T.G pani toime mootorsõidu

KarS § 424 järgi

ki juhtimise joobeseisundis s.o

kvalifitseeritava kuriteo. MAAKOHTU OTSUS:

2. Harju Maakohtu 11.veebruari 2016 otsusega

menetluses tunnistati T.G

üld

süüdi

KarS

§

järgi

ja

talle

mõisteti

karistuseks

rahaline

karistus

miinimumpäevamäära, so 4 500 eurot. KarS § 66 kohaselt määrati, et T.G-le mõistetud rahalist karistust on võimalik tasuda ositi võrdsetes osades 10 kuu jooksul. KarS §

76 lg 8 alusel jätta 13.05.2009 Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse osa, millest T.G vabastati tingimisi enne , tähtaega täitmisele pööramata. KarS § 50 lg 1 p

1 alusel lisakaristusena võeti

ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1

T.G-lt

aastaks.

-de 3

Sama otsusega mõisteti välja KrMS § 175 lg 1 p

, 9 ning § 180 lg 1 alusel

T.G-lt riigieelarve tuludesse menetluskulud:

süüdimõistva kohtuotsusega

kaasnev sundraha 645 eurot ja ekspertiisitasu 38 eurot. Menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul ko htuotsuse jõustumisest arvates. APELLATSIOON:

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prok

urör Rainer Amur.

3.1

taotleb t

Harju Maakohtu 11.02.2016 kohtuotsus T.G

Prokurör

ühistada

T.G-le

’ile mõistetud põhikaristuse osas. Teha uus otsus, millega mõista lusel suurendada põhikaristuseks vangistus 1 aasta. KarS § 76 lg 8 ja § 65 lg 2 a uue kuriteo eest mõistetud vangistust eelmise kohtuotsuse s.o Harju Maakohtu 13.05.2009 kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ära kandmata osa s.o 4 aasta 4 kuu ja 3 päeva võrra ning mõista liitkaristuseks vangistus 5 aastat 4 kuud ja 3 päeva. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Vaidlustamata T.G ’i süüdimõistmist, leiab prokurör, et kohus ei ole põhikaristuse liigi valikul piisavalt arvestanud KarS § 56 lg 1 nõuetega, mille tulemusel on süüdlasele mõistetud liiga leebe põhik Kohus on mõistnud T.G ’ile aristus. rahalise karistuse olukorras, kus uus tahtlik kuritegu on toime pandud ajal kui T.G oli ennetähtaegselt vabastatud ning katseajal. Kuna T.G’il on veel kanda 4 aasta 4 kuu ja 3 päeva pikkune vangistus, siis see asjaolu on ilmselgelt maakohut mõjutanud selliselt, et T.G-le ei kohaldatud tema tegelikule süü suurusele vastavat põhikaristuse liiki s.o vangistust. Prokuröri järeldus põhineb maakohtu poolt kohtuotsuses väljendatul, et „kohtuistungil prokurör leidis, et kui süüdistataval ei oleks katseaeg, siis kehtiva kohtupraktika kohaselt sellise joobeaste puhul karistusliigina oleks kindlasti vangistus. Kohus nõustub prokuröriga, kuid märgib, et karistuse mõistmise aluseks ei saa pelgalt olla isiku varasem karistatus, vaid lisaks tuleb hinnata süüdistava koosseisupärase käitumise süstemaatilisust, tagajärje raskust ja tema käitumist teo toimepanemise ajal“. Seega maakohus leiab, et lisaks karistatusele, tuleb karistuse mõistmisel hinnata ka süüdistatava süü suurust konkreetses kuriteos. Samas leiab prokurör, et karistatust ei saa jätta ka täielikult arvestamata nagu maakohus on teinud. Seega pidi maakohus esialgu hindama T.G s arvestades kergendavaid ja süü suurust arutatavas kuriteo raskendavaid asjaolusid, arvestamata T.G isikuga s.h tema karistatusega ning mõistma karistuse vastavalt tuvastatud asjaoludele. Prokuröri hinnangul on maakohus karistusliigi valikul aga rohkem lähtunud asjaolust, kuidas süüdistatavat vanglast säästa olgugi, et tema süü on suur, jättes täiesti arvestamata, et süüdistatav oli ennetähtaegselt vanglast vananenud ning katseajal.

Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-18-

tuse

11 selgitanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karis

mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes.

Maakohus on T.G

s

süü suuru t hinnanud järgmiste asjaolude alusel: vastavat

alkoholi alammäära ületati oluliselt (alkoholisisaldus ühes grammis veres 2,98 mg/g vastab alkoholisisaldusele v kuritegu on toime pandud kavatsetult; äljahingatavas õhus 1,49 mg/l); eksisteeris reaalne oht tema järgi liikunud liiklejatele; tegemist on T.G ’i esmakordse süüteoga alates 2008 aastast ning üleüldse esmakordse liiklusalase rikkumisega; süüdistatav pani teo toime üliraskes joobeseisundis, mille tõttu tema adekvaatne mõtlemine enne liiklusõnnetust võis olla oluliselt pärsitud. Pärast avariid T.G sai aru, et tema käitumine oli väär ja hakkas adekvaatselt mõtlema.

Ta avaldas küll soovi sündmuskohalt lahkuda, kuid seda ei saa pidada intensiivseks põgenemiskatseks, ta ei osutanud reaalset vastupanu tunnistajatele. Prokurör vaidleb vastu kahele kohtu järeldusele: nimelt asjaolu, et T.G ei ole alates 2008 aastast süütegusid toime pannud, ei oma käesoleval juhul süü suuruse hindamisel tähtust, kuna ta viibis alates 14.10.2008 – 11.06.2013 reaalses vangistuses ning ei saanudki liikluskuritegusid toime panna. Seega nimetatud asjaolu tema süü suurust ei mõjuta Tunnistajate ütluste järgi ei saanud T.G ka peale avariid aru, et . tema käitumine oli väär.

Ta tegi sündmuskohal kõik selleks, et vastutusest pääseda – pakkus tunnistajatele raha, et politseid ei kutsutaks, hakkas ise lahkuma, kuid tunnistajad pidasid ta kinni seega ta m – õtles hoopis sellele, et nimetatud teo eest võib ta vanglasse minna ning soovis iga hinna eest seda vältida, mis ei ole adekvaatne mõtlemine sündmuse asjaolude kohta. Nimetatu, erinevalt kohtu seisukohast, suurendab veelgi tema süüd. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-58-13 leidnud, et KarS § 424 puhul võib keskmisest suuremale süüle viidata muuhulgas teo ebaõigust kirjeldavad asjaolud, nt isikul eriti kõrge alkoholisisaldus veres, mis viib mootorsõidukijuhtimisvõime miinimumini.

Nimetatud asjaolu tuleb esile j r ust käesolevas k iminaalasjas, kuna süüdistatav põhjustas raske joobe tõttu ka liiklusõnnetuse. Seega lähtudes eelpooltoodust, on tuvastatud, et süüdistatava süü on suur. Kuigi kohtulikul uurimisel tuvastati, et süüdistatava süü on suur ning kuritegu on toime pandud katseajal, karistas maakohus süüdistatavat ikkagi rahalise karistusega. Maakohus põhjendab seda järgnevalt: käesoleva juhtumi puhul saab jätta vangistuse mõistmata, sest T.G ei olnud varem karistatud liiklusalaste süütegude eest, isik tegi alkoholivastase süsti kolmeks aastaks, tal on kindel töökoht ja sissetulek rahaliste kohustuste täitmiseks, ta on avaldanud siirast kahetsust.

T.G ei ole ka selline paadunud roolijoodik, keda tuleks mõjutada edaspidi hoiduma analoogiliste süütegude toimepanemisest. Seega on maakohus rahalist karistust põhjendanud vaid T.G isikut iseloomustades pühendudes vaid eripreventiivsele eesmärgile, jättes täielikult tähelepanuta tema süü suuruse ja kuriteo toimepanemise katseajal. Samuti on kohus jätnud arvestamata, et süüdistataval oli kindel töökoht ja sissetulek ka enne kuriteo toimepanemist ehk need asjaolud ei takistanud tal kuritegu toime panemast, mistõttu on nendele asjaoludele viitamine põhjendamatu.

Kohus ei ole õigustatud loobuma vangistusest ainult seetõttu, et eripreventiivne eesmärk on kohtu arvates saavutatav ka rahalise karistusega, ehkki süü suurus tingiks ilmselgelt vangistuse.

Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-99-

-s 56, kuid

06 leidnud, et „karistamise alus sisaldub KarS §

mõistetavalt tuleb karistuse kohaldamisel järgida karistusseadustiku IV peatüki esimese jao kõigis paragrahvides sätestatut. Karistusseadustiku § st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo - toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks.

Viimati öeldu tähendab eelkõige keeldu hakata karistuse liigi ja määra valikul konkreetse teo asemel hindama hoopis süüdistatava varasemat elukäiku ning tema isikuomadusi üldises plaanis“. Kuigi samas lahendis leitakse, et süüdistatava isikut ei saa täielikult kõrvale jätta, on käesolevas kriminaalasja maakohus karistuse liigi valikul vaid lähtunud just süüdistatava varasemast elukäigust, karistust kergendavate asjaolude olemasolust ja süüdistatava isikuomadustest, mitte teo asjaoludest. Maakohus leiab, et uue kuriteo toimepanemise tõenäosus süüdistatava poolt on minimaalne, mida põhjendab alkoholivastase süsti tegemine.

Maakohus on jätnud aga arvestamata, et tulenevalt sellest, et süüdistatav pole varem karistatud seoses alkoholiga ning tal ei ole ka tuvastatud alkoholiprobleemi, siis nimetatud süsti tegemine peale kuriteo toimepanemist on vaid kaitsetaktikaline käik. Seda tõendab süüdistatava konkreetne käitumine – kuriteo toimepanemine katseajal. Ta ei teinud süsti kohe peale vanglast vabanemist, vaid peale uue kuriteo toimepanemist. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-103-06 leidnud, et „kuritegude sellise jätkuva toimepanemise tõenäosus on olemas eeskätt kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika pinnalt suur.

Sellelaadseteks kuritegudeks on näiteks vargused, seksuaalkuriteod ja narkokuriteod. Vältimatult on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus suurem ka nende kahtlustatavate puhul, keda on ka varem süüdi tunnistatud ja karistatud“. Kindlasti kuuluvad ka liiklussüüteod nimetatud loetelusse. Seega arvestades, et T.G on varem karistatud vangistusega, ta on ennetähtaegselt vabanenud ning selle peamine tingimus on, et ei tohi panna katseajal toime uut tahtlikku kuritegu, paneb ikkagi uue tahtliku kuriteo toime, samal ajal teades, mis see temale kaasa toob, viitab üheselt sellele, et T.G’i puhul on tegemist isikuga, kelle poolt uue kuriteo toimepanemise tõenäosus ei ole minimaalne, vaid pigem suur.

Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-24-07 leidnud, et „kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Käesoleval juhul pani varem korduvalt nii kriminaalkui väärteokorras karistatud teise inimese kehalise väärkohtlemise toime katseajal, olles RV tingimisi enne tähtaega vabastatud eelmise vangistuse kandmiselt“. Ka T.G pani uue kuriteo toime katseajal, olles tingimisi enne tähtaega vabastatud eelmise vangistuse kandmiselt.

Maakohus on mõistnud süüdistatavale rahalise karistuse 450 päevamäära s.o 4500 eurot (maksimummäära lähedane karistus). Maakohus on lähtunud rahalise karistuse mõistmisel süüdistatava poolt kohtus antud ütlustele, et tema kuupalk on 900-1000 eur.

Ühtegi tõendit nimetatu kohta süüdistatav ei esitanud. Maakohtule esitas prokurör MTA andmed, mille kohaselt oli T.G’i deklareeritud tulu 2014 aastal 2895 eurot, mis teeb ühes kuus 241 eurot. See erineb palju T.G’i poolt istungil öeldust. Kohtuotsusest peab nähtuma, millistele tõenditele kohus päevamäära suurust määrates tugineb – ostuses on viidatud ainult süüdistatava töökoha olemasolule ning tema ütlustele kui palju ta teenib, kuid tähelepanuta on jäetud MTA andmed, mis lükkavad süüdistatava ütlused ümber. Seega ei ole kohus piisavalt põhjendanud, kuidas üldse on võimalik süüdistatavale rahalist karistust sellises määras kohaldada. Arvestades, et kohtu poolt mõistetud rahalise karistuse määr on kõrgem kui süüdistatava deklareeritud aastatulu, siis on ilmselge, et T.G ei ole võimeline nimetatud karistust kandma. Sellises olukorras aga ei saa rääkida rahalisest karistusest kui mõjutusvahendist. Arvestades eelpooltoodut leiab prokurör, et maakohus ei ole põhikaristuse liigi valikul piisavalt arvestanud KarS § 56 lg 1 nõuetega, mille tulemusel on süüdlasele mõistetud liiga leebe põhikaristus. Süüdistatavale oleks maakohus pidanud mõistma karistuseks vangistuse ning moodustama KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse. KAITSJA SEISUKOHT:

4. Kaitsja

apellatsioonkaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu

palub jätta prokuröri

11.veebruari 2016.a kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-15-10651 muutmata. Kujunenud kohtupraktika kohaselt KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest mõistetakse karistuseks reaalne vangistus üksnes juhtudel, kui teised, kergemat liiki karistused ei ole osutanud piisavat mõju süüdistatavale, kes uuesti juhib mootorsõidukit joobeseisundis. Selliseid isikuid ühiskonna arvamus nimetab paadunud roolijoodikuks. T.G ei ole varasemalt analoogseid kuritegusid toime pannud, samuti ei ole teda karistatud Liiklusseadusega ettenähtud väärtegude eest ning seetõttu karistusliigi ja selle suuruse valikul kohus põhjendatult ja motiveeritult mõistis T.G-le maksimaalsele määrale lähedase rahalise karistuse, arvestades kuriteo raskust, tema süü suurust, tulles õigele järeldusele, et selline karistus mõjutab teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest. Prokurör apellatsioonis valikuliselt tõlgendab Riigikohtu otsust nr 3 11, jättes -1-1-18- tähelepanuta seal järgmised sõnastused – «Tulenevalt KarS § 56 lg -st 2 peab karistuse eripreventiivsei Riigikohtu d eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut». otsuses nr 3-1-1-40-04 samuti pannakse rõhku eripreventiivsete eesmärkide saavutamisele karistuse mõistmisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et nii maakui ka ringkonnakohu

56 lg-t

s on KarS §

1 tõlgendanud ülemäära kitsalt. Nimetatud normi kohaselt

on karistamise aluseks ja seega ka põhiliseks kriteeriumiks tõepoolest üksnes isiku süü. Sama lõike teisest lausest aga selgub, et karistuse mõistmisel tuleb peale aluse arvestada ka teisi asjaolusid, sh. ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seega tuleb kohtutel karistuse mõistmisel silmas pidada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Igasugune mõjustamine toimub läb i isiksuse, tema hoiakute muutmise kaudu. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks - prognoosimaks, milline karistus on efektiivseim, mõjustamaks süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma - T.G-le karistuse arvestama ka süüdlase isikut. mõistmisel kohus põhjendatult motiveeris ja prognoosis, et T.G poolt tulevikus taoliste kuritegude toimepanemine on välistatud. Kohus uuris kirjalikke tõendeid, mis kinnitavad, et T.G-le meditsiiniasutuse poolt oli implanteeritud preparaat, milline täielikult välistab T.G poolt alkoholi tarbimist kasvõi minimaalsetes annustes 3 aasta jooksul, kuna see võib tuua kaasa tema surma. Prognoos selle kohta, et T.G ei pane toime mis tahes uusi kuritegusid põhineb samuti tema käitumise peale tingimisi ennetähtaegset vabanemist ja tema tõhusa sotsiaalse kohanemise analüüsil. Tema hooldusametniku poolt esitatud ja kohtu poolt uuritud iseloomustus tõendab seda täielikult. Tema käitumine ja kontrollnõuete täitmine on laitmatu ning just sellepärast hooldusametnik ei esitanud erakorralist ettekannet, vaid piirdus hoiatusega. Iseloomustus töökohast « OÜ» on positiivne ja samuti tõendab soodsat prognoosi K T.G kä 06, millele viitab prokurör, ei räägita itumisest tulevikus. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-103- uute liikluskuritegude toimepanemise erilisest riskist, vaid hoopis teistest kuritegudest ning prokuröri järeldus sellisest riskist le põhjendatud.

T.G puhul, ei o

Ei ole

põhjendatud ka viide Riigikohtu otsusele nr 3

07, sest seal käib jutt varem

-1-1-24-

korduvalt

kohtulikult ja väärteokorras karistatud isikutest. T.G on varem üks kord kohtulikult karistatud 13. mail 2009.a. ning oli tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, mis tõendab, et tema poolt kantud pikaajaline vanglakaristus on osutanud talle positiivset mõju ning tema karistuse eesmärgid on saavutatud. Enamus osa katseajast oli tema poolt läbitud laitmatult. Tema poolt KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest talle mõisteti õiglane karistus. Kuriteo laad ja asjaolud iseenesest olid tingitud suuremalt jaolt emotsionaalsest vapustusest ega toonud endaga kaasa raskeid tagajärgi. T.G koheselt tunnistas oma süüd, puhtsüdamlikult kahetses toimepandut, ning tema järgnev käitumine nii uurimise kui ka kohtuliku arutamise käigus tõendab, et uusi õigusrikkumisi ta toime ei pane.

mõistetud rahaline karistus summas

T.G-le

4500 eurot täielikult vastab tema isikule, eripreventiivsuse prognoosile ning kohtuotsus on täielikult motiveeritud ja põhjendatud. Mis puudutab apellatsioonis toodud arvamust selle kohta, et T.G ei ole võimeline tasuma talle mõistetud rahalist karistust, kuna puuduvad andmed t Seadus ei ema 2015.a. sissetulekute kohta, tuleb võtta arvesse järgmist. nõua rahalise karistuse täitmist üksnes süüdimõistetu poolt saadavast töötasust. T.G -1000 eurot, mis iseenesest juba on seletas, et tema igakuine töötasu on 900 tõendiks. Vahendeid rahalise karistuse täitmiseks võib saada ka muul legaalsel viisil, nagu: laen, sugulaste poolne abi, vara võõrandamine. Aga, kui T.G tahtlikult ei hakka täitma talle mõistetud rahalist karistust või hakkab kõrvale hoidma selle täitmist, siis seadusega on ette nähtud selle vältimatu asendamine vangistusega, milline kogumis kandmata karistusega, saab olema väga pikaajaline. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

5. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega, kaitsja seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu.

5.1 Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt T.G-le mõistetud karistuseliigi muutmiseks ei ole alust ning kolleegium ei nõustu apellandiga, et T.G karistamine kergemaliigilise karistusega nagu seda on teinud maakohus ei vasta – – toimepandule ja T.G isikule. KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades - arvesse võtma ka süüdistatava isikut ning ka üld võimalust

- ja eripreventiivseid kaalutlusi ehk

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid osa normi . Karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks karistusseadustiku eri sanktsiooni keskmine määr. Lisaks tuvastatakse süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms). Saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse erija üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt ka RKKKo 3-1-1-77-11, p 11, 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19).

Kohus ei ole karistuse mõistmise

röri ega kaitsja seisukohtadega ning k

l seotud proku

ohus

lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-12, p 10; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91- 07, p 6.6).

5.2 Kolleegium nõustub apellandiga, et karistuse mõistmisel on üks peamine kriteerium, et hinnata tuleb konkreetse teo sisemist ebaõigust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99- peab kohus andma

06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt

karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse - ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Kvalifikatsiooni, s.o KarS § 424 puhul tuleb silmas pidada, et mootorsõiduki juhtimisel joobeseisundis on oluline vahe, kui suures konkreetses alkoholijoobes mootorsõidukit juhiti. Käesoleval juhul on tuvastatud, et T.G juhis mootorsõidukit alkoholijoobes KarS § 424 mõttes mitte miinimumi lähedaselt ning seda ületati oluliselt. Teiseks kõneleb keskmisest suuremast süüst see, et süüdistatav põhjustas liiklusõnnetuse osales ainult süüdistatav ise ( ). Nimetatud tehiolud olid täielikult teada maakohtule ning kohus on neid karistuse mõistmisel arusaadavalt ka arvestanud. Seega leidis maakohus õigesti, et süüdistatava süü on keskmisest oluliselt suurem. Kolleegiumil tuleb märkida, et seadusandja on laialt määratlenud KarS § 424 võimaliku sanktsiooni, milleks on rahaline karistus või kuni kolm aastat vangistust. Karistuse mõistmisel antud sätte alusel tuleb seega vaagida teo tehiolusid, kuid seejuures tuleb sanktsiooniliigi valikul reeglina esmalt vaagida rahalist karistust. Kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Sellist seisukohta toetab Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-24-07 p 8. Apellandi arusaam, et keskmiselt suurem süü suurus tingib alati sanktsioonis ettenähtud alternatiivsest karistusest raskema karistuse, s.o vangistuse mõistmise, ei ole kooskõlas KarS § 56 lg te 1, 2 sätestatuga.

-

KarS § 424 järgi on maakohus kahest sanktsioonis ettenähtud alternatiivsest karistusest - rahaline karistus ja vangistus - kergema karistuse rahalise mõistnud T.G-le – karistuse. Seejärel on maakohus sanktsiooni määra vastavalt süüdistatava süüle suurendanud ja korrigeerinud preventsioone silmas pidades (lk 72).

Maakohus on

ristusega ning

põhistanud jälgitavalt, miks karistatakse süüdistatavat rahalise ka põhjendanud, miks on vajalikuks peetud jätta kõrvale vangistus kui võimaliku sanktsiooniliigi rakendamine ning miks on kohaldatud kriminaalasja tehioludel ja süü suurusest lähtuvalt rahalist karistust -72).

ja seda sanktsiooni ülemmääras (lk 71 pöördel

Väärib märkimist, et

maakohus on tuvastanud, et esinevad karistust kergendavad asjaolud ning karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kolleegium nõustub maakohtuga, et õiguskorra kaitse huvides, süüdistatava süü ja tema isikut iseloomustavad andmed on sellised, mis võimaldavad talle rahalise karistuse mõistmise.

Ka on maakohus arvestanud karistuse üld

-ja

eripreventiivset eesmärki. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et kergemaliigilise karistuse mõistmine ei ole selgelt ebapiisav ja ei ole end va ammendanud. Vaieldamatult tuleb rasemate katsete käigus tunnistada kolleegiumil, et karistuse mõistmisel omab tähendust ka asjaolu, kui menetluse esemeks olev süütegu pannakse toime katseajal ning karistuse kandmiselt ennetähtaegsel vabanemisel. Samas tuleb ilmselgelt arvestada asjaolu, et varem ei ole T.G analoogilise kuriteo eest karistatud.

katseajal, mil

Kuigi käesolev kuritegu on pandud toime

T.G oli vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatud, ei ole asjakohane apellandi viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-24-07. Süüdistatavat T.G ei ole varasemalt karistatud korduvalt kriminaalja väärteokorras, vaid on karistatud ühel korral kriminaalkorras ning tegemist on sisult eriliigiliste kuritegudega. Seega ei ole süüdistatav isikuks, kes paneks jätkuvalt toime samalaadseid kuritegusid ning kolleegium saab asuda seisukohale, et tegemist on juhusesüüteoga T.G elukäigust ja talle varem . mõistetud karistusest ei nähtu, et T.G suhtes oleks vaja rakendada raskemaid karistusmeetmeid. Maakohtu sõnastus on mõneti ebaõnnestunud osas kus märgitakse, et antud juhul on tegemist T.G esmakordse süüteoga alates 2008 aastast. Ilmselgelt on maakohus pidanud silmas asjaolu, et peale vabanemist ei ole süüdistatav koheselt jätkanud süütegude toimepanemist, mistõttu on maakohtu argument lõpptulemusena asjakohane ning arvestatav karistuse mõistmisel. Enne arutatava kuriteo toimepanemist oli süüdistatav viibinud vabaduses üle 2 aasta käitunud igati ning õiguskuulekalt, sh puuduvad ka väärteokaristused, mis ilmselgelt on asjaoluks, mis tekitasid maakohtul edasisest kuritegude toimepanemisest hoidumise veendumuse. Antud juhul on kaalukam asjaolu, et isikut iseloomustatakse äärmisel peale ennetähtaegset t positiivselt vabanemist (lk 2, 43), kui asjaolu, et isikut on varem karistatud ühel korral kriminaalkorras.

Ei ole vähetähtis, et süüdistatav

unud samme, et hoida ära edaspidi igasugused

on ka ise ast

rikkumised, mida võib põhjustada alkoh

Kolleegium ei nõustu siinjuures

oli tarvitamine. apellandiga, et süüdistatava taoline käitumine, s.o alkoholivastase süsti tegemine 3 aastaks on kaitsetaktikaline käitumine. Apellandi taolise käsitlusega saaks nõustuda juhul kui süüdistatav oleks hakanud tegutsema peale süüdistusakti koostamist või enne maakohtu istungit. Nähtuvalt materjalidest on süüdistatava soovil implanteeritud alkoholivastane depoo - disulfiraam 08.10.2015.a, seega vahetult peale teo toimepanemist (lk 44). Taoline süüdistatava käitumine annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja sellega kaasnevatest tagajärgedest aru saanud ning püüab reaalselt taolist käitumist edaspidi vältida.

5.3 Kolleegium

, et

nõustub apellandiga

karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka õiguskorra

kaitsmise huve, kuid karistades isikut konkreetse teo eest ja arvestades süü suurust ja ka eripreventiivseid eesmärke, ei saa ainuüksi üldpreventiivsetel kaalutlustel mõista isikule raskeimat karistust, s.o vangistust. Kuriteo toimepannud isikule vangistuse mõistmine ainult üldpreventiivsetel kaalutlustel, on meelevaldne ja ei saa olla vahendiks ainult teiste mõjutamiseks. Sisuliselt taotleb apellant vangistuse mõistmist üksnes ühiskonnas liiklusalaste kuritegude toimepanemise piiramise vajadusest, s.o õiguskorra kaitsmise huvidest, jättes seejuures täielikult tähelepanuta, et varasemalt ei ole süüdistatav liiklusalaseid süütegusid toimepannud. Vaid isiku poolt korduvast liiklusnõuete rikkumisest saab järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks rangema karistuse kohaldamise. Samas ei saa ka korduvalt rikkumise toime pannud isikutele vangistust kohaldada automaatselt kui sanktsioon näeb ette ka rahalise karistuse, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Apellandi viide kohtupraktikale ei ole vangistuse kohaldamise põhjendusena piisav ja seda olukorras kus süüdistatavat ei ole samalaadse rikkumise eest karistatud. Üksnes abstraktne võimalus, et süüdistatav asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole vangistuse mõistmiseks piisav. Samuti muudab süüdistatava soovil implanteeritud alkoholivastane depoodisulfiraam sellise võimaluse tavapärasest oluliselt väiksemaks, kui mitte võimatuks.

5.4 Apellant on jätnud täielikult tähelepanuta, et maakohus on kohaldanud KarS § 50 lg 1 p 1 alusel ka lisakaristust ja seda mitte miinimummääras. Maakohus põhjendas lisakaristuse kohaldamist ja määra sellega, et süüdistatava süü on keskmisest suurem (joobe suurus, avarii, üldja eripreventiivsed kaalutlused jne). Lisakaristuse kohaldamisel ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna, nagu apellant on seda teinud. Apellant ei ole arvesse võtnud seda, et õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis.

nii ka toiminud ning arvestanud kõiki kohaldatavaid

Maakohus on

õigusjärelmeid kogumis (lk 72 pöördel)

gium on seisukohal, et mõistetud põhikaristus

. Kollee

ja lisakaristus kokku

T.G

on piisavad arvestades süüdistatava

süü suurust.

5.5 Kolleegium ei saa nõustuda ape

, et maakohus mõistis

llandi apellatsioonis tooduga

süüdistatavale rahalise karistuse lähtuvalt süüdistatava poolt kohtus antud ütlustele, et tema kuupalk on 900-1000 eurot. Apellant märgib, et kohtuotsusest peab nähtuma, millistele tõenditele kohus päevamäära suurust määratles tuginebotsuses on viidatud ainult süüdistatava töökoha olemasolule, kuid tähelepanuta on jäetud MTA andmed. Kohus pole põhjendanud, kuidas üldse on võimalik süüdistatavale rahalist karistust selles määras kohaldada. Süüdistatav ei ole võimeline sellist karistust kandma ja sellises olukorras ei saa rääkida rahalisest karistusest kui mõjutusvahendist. Maakohus on lähtunud karistuse mõistmisel kõigepealt karistusraamidest, seejärel tuvastanud süü suurust määratlevad asjaolud ning otsustanud vastavalt KrMS § 56 lg 2 karistusliigi küsimuse. Seejärel võtnud arvesse süüd kergendavad asjaolud, raskendavate asjaolude puudumise ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine, jms). Saadud süüle vastava karistuse ülemmäära on seejärel maakohus korrigeerinud erija üldpreventsiooni kaalutlustest tuleneval ning saanud karistusmääraks 450 päevamäära. Seega on maakohus põhjendanud põhjalikult kuidas on saadud just selline karistusmäär. Järgnevalt on maakohus vastavalt KarS § 44 lg 2 alusel arvutanud süüdlase keskmise päevasissetuleku, võttes arvesse MTA andmed, millest nähtub keskmise sissetuleku suuruseks on 4 eurot. Kuivõrd KarS § 44 lg 2 kohaselt ei või arvestatud päevamäära suurus olla väiksem kui miinimumpäevamäär ning miinimumpäevamäära suurus on 10 eurot, siis ongi maakohus võtnud aluseks miinimumpäevamäära ja korrutanud seda päevamäärade arvuga, saades rahalise karistuse summas 4 500 eurot. Arvestades, et MTA andmed pärinevad aastast 2014, kuid maakohus arutas kriminaalasja 2016 aastal, siis ei ole välistatud süüdistatava sissetuleku suurenemine.

sissetuleku osas

Maakohtul oli õigus tugineda

süüdistatava ütlustele, kuivõrd

süüdistatava ütlusi ei ole keegi ebausaldusväärseks tunnistanud ning tegemist on tõendiga KrMS § 63 lg 1 mõttes.

Apellant

,

on jätnud tähelepanuta, et KarS § 44 lg 5 kohaselt ei saa mõista rahalist karistust vaid nooremale kui kaheksateistaastasele isikule, kellel ei ole iseseisvat sissetulekut. Seadusest ei tulene sisulistkeeldu kohaldada rahalist karistust täisealisele isikule ka juhul kui puudub iseseisev sissetulek. Süüdistataval T.G on olemas kindel töökoht ja sissetulek , mistõttu on süüdlasel selle tasumine võimalik ning karistuse eesmärk saavutatav.

Arvestades

ei pea

kõike ülaltoodud asjaolusid,

kohtukolleegium põhjendatuks prokuröri

taotlust

karistuse osas ja uue otsusega karistada

tühistada maakohtu otsus mõistetud põhi

T.G vangistusega.

6. Eeltoodu alusel ja

juhindudes KrMS § 337 lg 1 p ; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 11.veebruari 2016 menetluses muutmata ja esitatud apellatsiooni .a otsuse üld rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Orvi Tali

Pavel Gontšarov

Ivi Kesküla