1-15-1618/103 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2016 Tartu

Kriminaalasja number

1-15-1618

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau

Kohtuistungi sekretär

Liina Tulit-Kuum

Kohtuistungi toimumise aeg

22. veebruar 2016

Kriminaalasi

V.R. süüdistuses KarS § 113, § 418 lg 1 järgi üldmenetluse

korras

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 20. oktoobri 2015 otsus

Edasikaebuste esitajad

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Kaire Hänilene

Süüdistatava V.R. määratud kaitsja vandeadvokaadi abi Mihkel

Gaver

Tsiviilkostja V.R. esindaja vandeadvokaadi abi Birgit Sisask

Kannatanute H.S. ja A.S. lepinguline esindaja vandeadvokaat

Margo Normann

Kohtuistungil osalesid

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Kaire Hänilene

Süüdistatav V.R. ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Mihkel

Gaver

Tsiviilkostja V.R. ja tema esindaja vandeadvokaadi abi Birgit

Sisask

Kannatanu A.S. ja tema esindaja vandeadvokaat Margo

Normann

Süüdistatav

V.R. . Isikukood: XXX . Elukoht: XXX . Eesti Vabariigi

kodanik, emakeel: eesti keel, Varem kriminaal- ja väärteokorras

karistamata. Tõkend vahistamine alates 6. jaanuarist 2015,

kahtlustatavana kinni peetud 27. oktoobril 2014.

Kaitsja

vandeadvokaadi abi Mihkel Gaver

RESOLUTSIOON:

1. Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 20. oktoobri 2015 otsus tühistada osaliselt,

täpsemalt osas, millega:

1.1

menetluskulude hüvitamise kohustus pandi alaealise V.R. u vanemale V.R. ule, kellelt

mõisteti välja riigi tuludesse menetluskuluna sundraha 650 eurot, määratud kaitsja riigi

õigusabi tasu 4200 eurot, kohtupsühholoogia-psühhiaatria ekspertiisitasu 3800 eurot, surnu

ekspertiisitasu 250 eurot, toimikust koopia tegemise kulu 1 euro ja tunnistajale makstud

sõidukulu 5 eurot ja 20 senti ning määrati kriminaalmenetluse kulud, s.o 8906 eurot ja 20 senti

tasumisele ositi ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

1.2

jäeti tsiviilkostja V.R. u kanda tsiviilhagi läbivaatamisega seonduvad kulud ja kohustati

teda täielikult hüvitama riigi õigusabi korras esindaja ostutatud riigi õigusabi tasud ja kulud,

s.o kokku 2884 eurot ja 80 senti, igakuiste maksetena ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni.

1.3

Jäeti kannatanute kanda tsiviilhagi läbivaatamisega seonduvad kulud, s.o 3000 eurot.

2. Teha antud osas uus otsus, millega:

2.1

Jätta p-s 1.1 nimetatud menetluskulude, s.o 8906 eurot ja 20 senti hüvitamise kohustus

alaealise süüdistatava V.R. enda kanda.

2.2

Jätta p-s 1.2 nimetatud menetluskulud riigi kanda.

2.3

Mõista p-s 1.3 nimetatud menetluskulud välja Eesti Vabariigilt kannatanu A.S. i kasuks.

3. Muus osas jätta Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 20. oktoobri 2015 otsus

muutmata.

4. Jätta prokuröri, süüdistatava kaitsja vandeadvokaadi abi Mihkel Gaveri ja kannatanute

esindaja vandeadvokaat Margo Normanni apellatsioonid rahuldamata. Osaliselt rahuldada

tsiviilkostja esindaja vandeadvokaadi abi Birgit Sisaski apellatsioon.

5. Jätta rahuldamata süüdistatava V.R. u kaitsja vandeadvokaadi abi Mihkel Gaveri taotlus

tunnistada põhiseaduse §-ga 10 vastuolus olevaks KrMS § 180 lg 3.

6. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo

Valge ja Uiga kaudu õigusabikulud 288 eurot (sealhulgas käibemaks 48 eurot), vandeadvokaadi

abile Birgit Sisaskile apellatsioonimenetluses tsiviilkostjale V.R. riigi õigusabi osutamise eest.

7. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo

Sirje Must kaudu õigusabikulud 567,16 eurot (milles sisaldub käibemaks 97,86 eurot),

vandeadvokaadi abile Mihkel Gaverile apellatsioonimenetluses süüdistatavale V.R. riigi

õigusabi osutamise eest.

8. Jätta p-des 6-7 välja mõistetud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

9. Rahuldada kaitsja Margo Normanni taotlus kannatanute A.S. ja H.S. poolt

ringkonnakohtus kantud õigusabikulude 720 eurot (sh käibemaks 120 eurot) hüvitamiseks.

10. Mõista p-s 9 nimetatud õigusabikulud välja Eesti Vabariigilt A.S. i kasuks.

11. Süüdistataval V.R. tasuda p-s 2.1 väljamõistetud summa Maksu- ja Tolliameti

arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a

EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või

Swedbank

a/a

EE502200221014193355.

Maksekorraldusele

märkida

viitenumber

99916700023518 ja selgitus „V.R. , 1-15-1618, kohtukulud“.

Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised

nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks

rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse

läbiviimiseks.

12. Jõustunud lahendi avalikustamisel asendada alaealise süüdistatava nimi ja isikukood ning

teiste isikute nimed ja muud isikuandmed initsiaalide või tähemärkidega.

Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast,

mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on

kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtus anti üldmenetluses kohtu alla V.R. , keda süüdistatakse selles, et tema :

1.1

27. oktoobri 2014. a hommikul võttis oma elukohast XXX vanemate tuppa pesukappi peidetud

relvakapi võtme, avas sellega samas toas oleva relvakapi ning võttis vastavat relvaluba omamata isa

V.R. ule kuuluva revolvri Amadeo ROSSI-851 seerianumbriga J143416 ja üheksa padrunit cal 38

special ning toimetas tulirelva koos padrunitega enda koolikotis Viljandisse Paala tee 46 asuvasse

Viljandi Paalalinna Kooli. Seal kandis ta endaga kaasas relva ja padruneid kuni umbes kella 13:55, kui

kasutas klassiruumis nr 204 isale kuuluvat revolvrit Amadeo Rossi-851 ja selle padruneid ning tulistas

korduvalt õpetaja E.P. it. Eelkirjeldatud tegevusega rikkus ta relvaseaduse § 34 lg 2 nõudeid, mille

kohaselt annab õiguse tulirelva ja laskemoona käidelda füüsilise isiku relvaluba ning relvaseaduse § 50

lg 1 nõudeid, mille kohaselt relva ja laskemoona võib kanda koos vastava relvaloa või

relvakandmisloaga.

Tulirelva ja laskemoona ebaseadusliku käitlemisega pani V.R. toime KarS § 418 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo.

1.2

27. oktoobri 2014 hommikul, olles võtnud kaasa isa V.R. ule kuuluva tulirelva, revolvri Amadeo

ROSSI-851 seerianumbriga J143416 ja üheksa padrunit cal 38 special, tulistas kella 13:55 paiku

Viljandi linnas Paala tee 46 asuvas Viljandi Paalalinna Koolis klassiruumis nr 204 tapmise eesmärgil

revolvrist Amadeo ROSSI-851 seerianumbriga J143416 klassi ees seisnud õpetaja E.P. i suunas kuus

lasku. Üks laskudest tabas E.P. it pähe, 1 rindkeresse ja 1 kõhtu. E.P. suri V.R. u tekitatud vigastuste

tõttu sündmuskohal. Surma põhjuseks on pead mitteläbiv laskevigastus kuuli sisenemisavaga vasakul

oimupiirkonnas, koljuluude murdude ja ajukoe purustusega ning kuuli peatumisega paremal

koljupõhimikul oimuluu piirkonnas.

Teise inimese tapmisega pani V.R. toime KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Maakohtu otsusega mõisteti V.R. süüdi KarS § 113 järgi ja teda karistati vangistusega 9 aastat.

Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 418 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 2 aastat. KarS § 64 lg 1 alusel

loeti kergem karistus raskemaga kaetuks, mõistes liitkaristuseks 9 aastat vangistust. Eelvangisustes

viibitud aeg loeti karistusaja hulka. Karistuse kandmise algusajaks loetakse V.R. u kahtlustatavana

kinnipidamise aeg, s.o 27. oktoober 2014. Kannatanute A.S. ja H.S. i tsiviilhagi rahuldati osaliselt,

mõistes süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt välja mittevaralise kahju hüvitisena 5000 eurot

kummalegi kannatanule. Kohus võttis seisukoha ka asitõendite osas, mh tagastati revolver Amadeo

Rossi tsiviilkostja V.R. ule. Kriminaalmenetlusega seonduvatest kuludest jäeti osa riigi kanda. KrMS §

180 lg-te 1,3 ja § 188 alusel mõisteti ülejäänud osas menetluskulud välja süüdistatava isalt, tsiviilkostjalt

V.R. ositi ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku täitmiseni.

Lisaks mõisteti tsiviilkostjalt välja riigi õigusabi korras esindaja osutatud õigusabi tasu ja kulud, mis

kuuluvad samuti tasumisele ositi ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude

täieliku täitmiseni. KrMS § 182 lg 3 ja TsMS § 163 lg 1 kohaselt jaotati tsiviilhagi läbivaatamisega

seonduvad kulud ja jäeti need täielikult menetluskulusid kandnud poolte kanda.

3. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud V.R. ule esitatud süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi. Antud

osas vaidlustatakse karistust. Süüdistuses KarS § 113 järgi vaidlustatakse kvalifikatsiooni ning

taotletakse selle ümberkvalifitseerimist KarS § 115 järgi. Samuti vaidlustatakse karistust, tsiviilhagi

ning menetluskulusid.

MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED

4. Maakohus leidis, et V.R. ule esitatud süüdistus KarS § 113 järgi on põhjendatud. Kohus luges

uuritud tõenditega tõendatuks, et süüdistatava teo ja kannatanu surma vahel esineb kausaalseos. Kohus

jõudis uuritud tõendite alusel järeldusele, et 27. oktoobri 2014. a hommikul võttis süüdistatav kaasa

oma isale kuulunud tulirelva, revolvri Amadeo ROSSI-851 ja üheksa padrunit ning tulistas 27. oktoobri

2014. a kella 13:55 paiku Viljandi linnas, Paala tee 46 asuvas Viljandi Paalalinna Koolis klassiruumis

nr 204 tapmise eesmärgil revolvrist klassi ees seisnud õpetaja E.P. i suunas kuus lasku. Laskudest üks

tabas E.P. it pähe, üks rindkeresse ja üks kõhtu. E.P. i surma põhjuseks oli pead mitteläbiv laskevigastus

kuuli sisenemisest oimupiirkonnas, koljuluude murdude ja ajukoe purustusega ning kuuli peetumisega

paremal koljupõhimikul oimuluu piirkonnas.

5. Kohus ei nõustunud kaitsja taotlusega kvalifitseerida tegu ümber kvalifitseeritud tapmiseks.

Kohtuliku uurimise käigus ei ole tõendamist leidnud, et kannatanu oleks süüdistatavat enne tulistamist

rünnanud, süüdistatava tapmiseni viinud või teda selleks provotseerinud või süüdistatava suhtes toime

pannud vägivallategusid. Süüdistatava ütlustest ei nähtu, et tal oleks 27. oktoobril 2014 saksa keele

tunnis tekkinud äkki tugev hingelise erutuse seisund. Ka süüdistatavaga koos saksa keele tunnis olnud

tunnistajate ütlustest ei nähtu, et V.R. oleks saksa keele tunni ajal olnud mingilgi viisil erutunud või

käitunud selliselt, et võinuks järeldada temal tugeva hingelise erutuse seisundi tekkimist. Tunnistajate

ütlustest ei nähtu, et E.P. oleks 27. oktoobril 2014 saksa keele tunnis õpilast V.R. u solvanud või tema

suhtes ebaviisakalt käitunud. Puudusid asjaolud, mis oleks võinud V.R. ul põhjustada hingelise erutuse

seisundi. Kohtus uuritud tõendid ei anna alust järelduseks, et süüdistataval oleks tekkinud erutusseisund

või et taoline seisund oleks tekkinud äkki ja V.R. oleks kannatanu tapmise toime pannud viimasest

lähtuva solvamise mõju all.

Tunnistajate L.P. i, R.R. i, A-M. A. , K.M. ja A.P. ütlustest võib teha järelduse, et õpetaja E.P. oli

õiglane ja range, samas väga pühendunud õpetaja, kes ei käitunud õpilaste suhtes pahatahtlikult ega

solvanud õpilasi. V.R. u ütlusi, et õpetaja E.P. oleks kedagi tunnis solvanud või kellegi suhtes kasutanud

solvavaid väljendeid, keegi ülalnimetatud tunnistajatest ei kinnitanud. Tunnistajate L.P. i, R.R. i ja K.M.

ütluste kohaselt oli õpetajal kujunenud harjumus õpilasi puudutada, tehes seda tunnustavalt või õpilasi

juhendades. Kohus leidis, et E.P. i poolt õpilaste, sh süüdistatava puudutamine õppetöö käigus kiituse

või juhenduse eesmärgil ei ole käsitletav õigusvastase ründena, samuti solvamisena, millega oleks

riivatud süüdistatava au ja väärikust.

Kohus märkis, et puuduvad asjaolud, et lugeda E.P. i käitumist süüdistatava suhtes mingilgi viisil

vägivaldseks või solvavaks. Vastuolude tõttu muude tõenditega kohus V.R. u ütlusi kannatanupoolses

väidetavas mõnitamises ja solvamises arvesse ei võtnud.

Vastuolude tõttu jättis kohus välja ka tunnistaja R.R. u ütlused, milles viimane kinnitab probleemide

olemasolu. Eluliselt usutavaks ei pidanud kohus ka tsiviilkostja V.R. u ütlusi, et temal ei olnud võimalik

oma lapse huvides pöörduda kooli juhtkonna, haridusosakonna või õiguskaitseorganite poole

lõpetamaks õpetajapoolne väidetav tegevus. Kohus leidis, et lapsevanem peaks eeldatavalt olema

võimeline oma alaealise lapse huve kaitsma ning lapse suhtes toime pandud ründe või ebaväärika teo

puhul ka vastavalt reageerima.

Kohus jättis tõendikogumist välja ka V.R. u ütlused selles, et ta kuulis oma peas hääli, mis olevat temal

käskinud tappa saksa keele õpetaja E.P. . Kuulmismeelepetetest ei ole ta varasemalt kellelegi rääkinud.

Kohus pidas ebatõenäoliseks ja eluliselt mitteusutavaks, et laps jätaks oma terviseprobleemidest

vanemaid informeerimata. Ka V.R. u vanemate ütlustest ei nähtu, et poeg oleks neile rääkinud häältest

peas. Seega luges kohus V.R. u ütlused ennastõigustavaks ja mitteusaldusväärseks.

Statsionaarsest komisjonilisest kohtupsühholoogia kompleksekspertiisiaktist nähtuvalt ei välista

eksperdid võimalust, et süüdistatava poolt meelepetete väljendamine võib olla seotud sooviga saada

kergemat karistust. Ekspertiisil viibimise perioodil ei ilmnenud uuritaval meelepettelisi elamusi.

Sihikindel ja eesmärgipärane interneti otsingusüsteemide kasutamine inkrimineeritava kuriteo eelsel

perioodil viitab planeeritud tegevusele ja nende tagajärgedega mittearvestamisele. Kohus leidis, et

süüdistatava meelepetted ei ole millegagi tõendamist leidnud ning on kantud soovist vabaneda

karistusest.

6. V.R. on KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime pannud kavatsetult. Õigusvastasust ja

süüd välistavad asjaolud puuduvad.

7. Karistuse mõistmisel süü suurust arvestades märkis kohus, et V.R. u süüd tuleb pidada suureks,

kuna E.P. i tapmise pani ta toime kavatsetult ja seda nii teo kui ka saabunud tagajärje suhtes. V.R.

tulistas E.P. it korduvalt teiste õpilaste juuresolekul. Õpetajat tulistas V.R. situatsioonis, kus õpetaja oli

klassi poole seljaga, ei osanud rünnakut arvata, ega saanud end vähimalgi määral selle eest kaitsta. Süüd

suurendava asjaoluna arvestas kohus, et V.R. valis probleemide lahendamiseks abinõuna õpetaja

tapmise, mis näitab tema küünilist suhtumist inimellu. Vahetult pärast õpetaja tapmist sulges V.R.

klassiruumi ukse, ei võimaldanud kaasõpilastel klassist väljuda ja laadis uuesti relva.

Süüdistatavat ei ole varem kriminaal- ega väärteokorras karistatud. Teda iseloomustatakse Viljandi

Paalalinna Kooli arenguvestluse kokkuvõttes vaikse ja tagasihoidliku õpilasena, kellel ei olnud

probleeme ebasobiva käitumise või distsipliiniga, pigem oli probleemiks vähene pingetaluvus. Paistu

Kooli poolt antud iseloomustuses iseloomustatakse V.R. u õpilasena, kes oli olemuselt rahutu ja ei

suutnud keskenduda tööle. Ta ärritus kiiresti ja solvus õpetajate märkuste peale. Suhted

klassikaaslastega olid üldiselt head. Olemuselt iseloomustatakse V.R. u rõõmsameelse õpilasena, kellel

oli huvi tehnika vastu ja kellele meeldisid käsitöötunnid.

Kergendava asjaoluna arvestas kohus tapmise uurimisele osalist kaasaaitamist. Ta on andnud

menetlustoimingu, s.o Facebooki konto vaatluse läbiviimiseks ise menetlejale oma konto ja parooli.

Eelnimetatu ei saa oluliselt mõjutada karistusmäära valikut, kuna tapmise objektiivse ja subjektiivse

koosseisu tunnused on tõendatud ka teiste asjas kogutud tõenditega. Kohus ei lugenud puhtsüdamlikku

kahetsust kergendavaks asjaoluks. Kuigi süüdistatav väljendas suusõnaliselt kahetsust, on ta oma

ütlustes püüdnud näidata õpetajat alusetult negatiivsena, milline seisukoht kohtuistungil tõendamist ei

leidnud. Kohus ei lugenud kahetsust puhtsüdamlikuks ka sel põhjusel, et kohtuistungil väitis

süüdistatav, et hääled tema peas andsid korraldusi ja käskisid tappa õpetaja E.P. , mis kinnitust ei

leidnud.

Kohus leidis, et süüdistatavat saab mõjutada uute kuritegude toimepanemisest hoidumiseks karistades

teda KarS § 113 järgi vangistusega KarS § 45 lg-s 2 sätestatud madalama karistusraami keskmisest

suurema karistuse, s.o 9 aasta pikkuse vangistusega.

Süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi tuleb süü suuruse juures arvestada, et V.R. pani tulirelva ja

laskemoona ebaseadusliku käitlemise toime kavatsetult ning võttis tulirelva ja padrunid kooli kaasa

selleks, et tappa õpetaja. Karistus tuleb mõista üle sanktsiooni keskmise, s.o 2 aastat vangistust. Rahalise

karistuse mõistmine ei ole otstarbekas, kuivõrd iseseisev sissetulek V.R. ul puudub.

KarS § 64 lg 1 alusel tuleb kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise teel V.R. u karistada

vangistusega 9 aastat.

8. Tsiviilhagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus tuvastas, et esineb seos mittevaralise kahju ja

süüdistatava V.R. u teo vahel. Tõendamist on leidnud, et süüdistatava poolt tekitati kahju õigusvastaselt

kannatanu E.P. i surma põhjustamisega. VÕS § 1053 lg 2 kohaselt vastutavad vanemad või eeskostjad

sõltumata oma süüst 14-18 aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et

on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et hoida ära kahju tekitamist.

Kohus leidis, et tsiviilkostja ei olnud piisavalt hoolikas selles, et tema seaduslik relv ei satuks kõrvaliste

isikute kätte. Tsiviilkostja V.R. u, tunnistajate R.R. u ja M.R. u kohtuistungil antud ütlustega on

tõendatud, et tegelikult ei taganud tsiviilkostja V.R. relvaluba omava isikuna, et kõrvalistel isikutel ei

oleks ligipääsu relvale. Tsiviilkostja V.R. u ja tunnistaja R.R. u ütlustest nähtuvalt teadis relvakapi

asukohta lisaks tsiviilkostjale ka tema abikaasa R.R. , kes oligi tsiviilkostja ja R.R. u omavahelisel

kokkuleppel relvakapi võtme tegelikuks hoidjaks ja peitjaks. Tunnistaja M.R. u ütluste kohaselt unustas

tema isa V.R. vahel ära, kus võtmed asuvad. Kohus leidis, et tsiviilkostja teadmatus relvakapi võtme

asukohast kinnitab tsiviilkostja hooletut suhtumist temale õigusaktidega pandud kohustustesse relva

hoidmisel. Relvakapi võtme paigutamine samas ruumis asuvasse riidekappi ei ole kindlasti piisav

hoolsus tagamaks relva mittesattumist kõrvaliste isikute kätte. See, et võti sattus kõrvalise isiku kätte,

kinnitab iseenesest seisukohta, et tsiviilkostja on rikkunud relva hoidmise nõudeid. Seda, et relvakapi

võti oli kõrvalistele isikutele suhteliselt kergesti kättesaadav, kinnitab asjaolu, et süüdistatav V.R. leidis

selle üles 10 minutiga. Tsiviilkostja ei teinud kõike, mida saab mõistlikult loota, et hoida ära juurdepääs

relvale ja vältida selle seadusevastast kasutamist.

Kohus leidis, et tulirelva valdamise ja kasutamise võimaldamine alaealistele ei ole kooskõlas

relvaseadusega. Revolvri kasutamise võimaldamisega oma alaealistele lastele karjääris võimaldades

nendel vastu liivaseina tulistada ei arendanud tsiviilkostja oma laste õiguskuulekat käitumist, mistõttu

on ta vastutav ka süüdistatava põhjustatud kahju eest.

Kohus leidis, et ka kasvatuslikus mõttes ei ole V.R. teinud piisavalt, et aidata kaasa lapse V.R. u ja

õpetaja E.P. i vahelise konflikti võimalikule lahendamisele. Ta ei pöördunud ei õpetaja, lapse

klassijuhataja, kooli direktori ega politsei poole probleemi lahendamiseks. Ta ei kujundanud oma lapses

arusaama, et probleeme on võimalik lahendada kas vestluste ja läbirääkimiste teel või

õiguskaitseorganitele teada andes. Olles kooli hoolekogu liige oli tsiviilkostja teadlik kooli kodukorras

sätestatud igasuguste probleemide ja konfliktide lahendamise võimalustest, ent ei võtnud midagi ette

ja õhutas poega olukorraga leppima. Kohus leidis, et tsiviilkostja ei ole rakendanud õigeid

kasvatusmeetodeid, pigem on tõsise kasvatusliku minetusega. Tsiviilkostja ei teinud kõike, et hoida ära

kahju tekitamist kannatanutele.

9. Kannatanutele on tekitatud kahju VÕS § 134 lg 3 mõttes. Erandliku asjaoluna käsitles kohus

süüdistatava tahtlust õpetaja E.P. i surma põhjustamises ja selle teoga avalikkuse suure huvi ja

tähelepanu tõttu tekkinud üleelamisi E.P. i lähedastel, mis väljendus emotsionaalsetes pingetes,

psüühika jm terviseriketes abikaasa ja ema vägivaldse surma tõttu. Kohus luges kannatanute

üleelamised tõendatuks väljavõttega A.S. i retseptide loetelust, kliinilise psühholoogi A.P. teatisega,

patsiendikaardiga nr 3879, E.L. Massaažiteraapia tõendiga ja kannatanu A.S. i ütlustega.

Avalikkuse ja meedia suurt tähelepanu tõendavad väljavõtted internetiportaalist Google, mis andis

otsingusõnale „Viljandi koolitulistamine“ 19 300 vastet. Samuti on sündmust järjepidevalt kajastatud

ajalehtedes, Meedias 27. oktoobri 2014 kuriteosündmuse pidev ja suuremahuline kajastamine tingivad

sündmuse pideva meenutamise kannatanutele, põhjustades hingelist valu ja kannatusi ja frustreeritust

rohkem kui muul juhul, kui lähedane isik sureb.

Esineb põhjuslik seos kahju tekitanud isikute teo ja kannatanutel tekkinud mittevaralise kahju vahel.

Süüdistatav ja tsiviilkostja ei ole tõendanud VÕS § 1050 kohaselt neil süü puudumist kannatanutele

kahju tekitamisel.

A.S. ja H.S. ile makstud hüvitisi ei saa käsitleda kasuna VÕS § 127 lg 5 mõttes ning nende

mahaarvamine kahjuhüvitisest oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kolmandate isikute

toetusi ja vabatahtlikke makseid ei saa kannatanute kasuna arvesse võtta, kuna nende eesmärgiks on

üksnes kannatanute, mitte aga kahju tekitaja olukorra kergendamine.

Kahjusumma osas leidis kohus, et arvestades asjaolu, et V.R. on õpilane, tal puudub töökoht ning

sissetulek ja lisaks peab ta maksma ka kohtukulud, tuleb tsiviilhagi rahuldada osaliselt. Tsiviilkostja

osas arvestas kohus, et temale etteheidetav mittenõuetekohane relva hoidmine on toimunud

ettevaatamatusest. Lisaks arvestas kohus, et tsiviilkostja ülalpidamisel on 2 last, kellest üks omandab

põhi- ja teine keskharidust. Mittevaralise kahju hüvitise summaks määras kohus mõlema kannatanu

kasuks 5000 eurot.

10. Menetluskulude väljamõistmisel süüdistatavalt arvestas kohus, et V.R. on alaealine ja tal

puuduvad sissetulekud. Seetõttu jättis kohus menetluskuludest osa riigi kanda. Juhindudes KrMS § 180

lg-test 1,3 ja § 188 mõistis kohus välja alaealisel süüdistatava vanemalt V.R. ult riigituludesse

kriminaalmenetluse kuludena kokku 8906,20 eurot, mis tuleb tasuda ositi ühe aasta jooksul võrdsete

osadena.

Tsiviilhagi rahuldamisega seotud kulud tuleb jätta täielikult menetluskulusid kandnud poolte, s.o

kannatanute, süüdistatava ja tsiviilkostja enda kanda. Tsiviilkostjal tuleb hüvitada riigile riigi õigusabi

korras esindaja osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud võrdsete osamaksetena ühe aasta jooksul.

APELLATSIOONID JA TAOTLUSED

11. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör

K. Hänilene, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus tagastas asitõendi

revolver Amedeo Rossi omanikule. Teha selles osas uus otsus, millega konfiskeerida KarS § 83 lg 3 p

1 alusel V.R. ule kuuluv tulirelv Amadeo Rossi. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

Apellandi etteheide maakohtu otsusele seisneb materiaalõiguse ebaõiges kohaldamises.

Kohus tuvastas, et V.R. u isale kuuluv tulirelv oli KarS § 418 ja § 113 järgi sätestatud kuritegude

toimepanemise vahendiks. Kohus tagastas selle omanikule, jättes sisuliselt kaalumata relva

konfiskeerimise küsimuse.

Kohus on tsiviilhagi osas seisukohta võttes põhjendatult leidnud, et relva omanik V.R. ei ole olnud

piisavalt hoolikas selles, et tema seaduslik relv ei satuks kõrvaliste isikute kätte. Kohtuotsuses

tuvastatud asjaoludele viidates leiab apellant, et V.R. rikkudes relva ja laskemoona hoidmisel

õigusaktides sätestatud kohustusi, on V.R. vähemalt kergemeelsusega aidanud kaasa vahendi

kasutamisele kuriteo toimepanemisel ning seetõttu tuleb temale kuuluv relv konfiskeerida.

12. Süüdistatava kaitsjana esitas apellatsiooni vandeadvokaadi abi M. Gaver, kes taotleb

maakohtu otsuse tühistamist V.R. u süüdimõistmises KarS § 113 lg 1 järgi ja uue otsuse tegemist,

millega kvalifitseerida tegu ümber KarS § 115 järgi ning mõista kergem karistus. Alternatiivselt taotleb

kaitsja uue lahendi tegemist KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas ja kergema karistuse

mõistmist. Samuti taotletakse tühistada maakohtu otsus KarS § 418 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas

ja selles osas uue otsuse tegemist, millega mõista V.R. ule kergem karistus. Lisaks taotletakse maakohtu

otsuse tühistamist tsiviilhagide osalise rahuldamise osas ja uue otsuse tegemist, millega jätta tsiviilhagid

läbi vaatamata. Alternatiivselt taotletakse tsiviilhagide rahuldamata jätmist. Samuti taotletakse

maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude väljamõistmise osas süüdistatavalt ja uue otsuse tegemist,

millega jätta menetluskulud täies ulatuses riigi kanda.

12.1 Kvalifikatsioon

Süüdistatava poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt tappis ta õpetaja seetõttu, et õpetaja kiusas teda,

mis seisnes mõnitamises ja katsumises (vt ka süüdistatava selgitused 30. september 2015 kohtuistungi

protokoll). Seetõttu tuleks tegu ümber kvalifitseerida KarS § 115 järgi, kuivõrd õpetajapoolne käitumine

võis tekitada V.R. ul hingelise erutuse seisundi.

Kohus on tuginenud kohtukõlbmatule tõendile, kui viitas otsuse lk 13 kompleksekspertiisiaktis lõigule,

milles ekspert tegi ekspertiisi käigus kogutud andmetest kokkuvõtteid. Riigikohtu praktika kohaselt on

ekspertiisiaktist tõendina kasutatav üksnes osa, kus ekspert annab hinnangu talle esitatud küsimuste

osas. Seega on kohus alusetult tuvastanud, et süüdistatava mõttekäigus ei olnud olulisi kõrvalekaldeid.

Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et sama akti kohaselt on arstid siiski diagnoosinud süüdistataval

mitu haigust, mis seonduvad psüühikahäiretega.

Kohtukõlbmatu tõend on asitõendi vaatlusprotokollis vaadeldud nuga, sest selle pärinemine V.R. ult on

ebaselge. Tõend saadi sanktsioneerimata läbiotsimisel.

Ka tunnistaja J.A. u ütlused ei ole kaitsja hinnangul usaldusväärsed ja tõendina kasutatavad. Isik andis

ütlusi, et oli kohal eraisiku, mitte politseiametnikuna. Samas nähtub kahtlustatava kinnipidamise

protokollist, et toimingus on osalenud ka J.A. . Ei ole usutav, et ametnik osales menetlustoimingus ja

veetis hiljem tunde kahtlustatavaga ühes kambris vabast ajast. Tunnistaja J.A. u ütlused ei ole

kasutatavad tõendina tõendamiseseme asjaolude kohta.

Kohtu järeldus, mille kohaselt oli süüdistataval mõte tappa õpetaja juba varem, ei välista hingelise

erutuse tekkimist süüdistataval konkreetsel päeval. Riigikohtu praktika kohaselt ei pea hingelise erutuse

seisund olema tekkinud ühe teoga, vaid see võib olla tekkinud pikema aja jooksul suurema hulga

osategude tulemusena. Kaitsja märgib, et süüdistatava läbisaamine õpetajaga oli läbivalt halb ning ka

kõnealusel hommikul kartis ta, et õpetaja hakkab temaga järjekordselt norima. Soovides ennetada seda

talle emotsionaalselt väga rasket konflikti õpetajaga, tõusis ta püsti ja tulistas.

12.2 Karistus

12.2.1 Maakohus arvestas süüd suurendava asjaoluna seda, et süüdistatavale ei meeldinud õpetaja, mis

kaitsja hinnangul süüd suurendavaks asjaoluks olla ei saa.

12.2.2 Süüd suurendavaks asjaoluks ei saa olla relva uuesti laadimine ja vahetult pärast sündmust

klassiruumi sulgemine. Kaitsja peab mõistetavaks, et sellise teo toimepannud isik on segaduses ning

soovib järele mõelda, kuidas toimida edasi. Märkimisväärseks tuleb pidada seda, et V.R. ei ähvardanud

ühtegi klassis olnud isikut ning vabastas klassiruumi ukse omal soovil.

12.2.3 V.R. u poolt Facebooki konto parooli ja kasutajanime andmist menetlejale peaks lugema

karistust kergendavaks asjaoluks. Tegemist on olulise tõendiga, kuivõrd selles on kopeeritud vestlused,

mida teised tõendid ei kajasta. Arvestada tuleks sellegagi, et V.R. on algusest peale andnud ütlusi, sh

selgitusi, mis on talle endale kahjulikud.

12.2.4 Kohus on karistuse suuruse mõistmisel lähtunud süüdistatava osas teostatud kompleksekspertiisi

akti kirjeldavas osas tuvastatud asjaoludest. Kaitsja leiab, et kohus saab tugineda üksnes

eksperdiarvamuses toodud asjaoludele. Seetõttu on kohus jätnud ebaõiglaselt arvestamata ka

puhtsüdamliku kahetsuse kui karistust kergendava asjaolu. V.R. on nii kohtueelses- kui ka

kohtumenetluses oma tegu kahetsenud.

12.2.5 Puhtsüdamliku kahetsuse esinemist ei välista ka asjaolu, et süüdistatava ütluste kohaselt tappis

ta õpetaja seetõttu, et viimane teda mõnitas ja solvas. Puhtsüdamlik kahetsus kajastab isiku hinnangut

oma teole tagantjärgi. Kohtus antud ütluste kohaselt kahetseb V.R. süüteo toimepanemist, ega ole

ajanud süüd enese pealt nn häälte peale. Ta ei ole kordagi eitanud tapmistegu. V.R. i-poolset kahetsust

kinnitab ka tunnistaja J.A. .

12.2.6 Kohus on jätnud märkimata, kas arvestas karistust mõistes seda, et isikut ei ole varem süütegude

eest karistatud. Samuti ei ole arvestatud alaealise isiku väljakujunemata ja kergesti mõjutatavast

iseloomust tulenevaid iseärasusi. V.R. u puhul on neid iseärasusi tavapärasest rohkemgi, kuivõrd tal on

diagnoositud kolm psüühikahäiretega seonduvat haiguslikku seisundit.

12.2.7 Asjas esineb mitu karistust kergendavat asjaolu. Ühtegi raskendavat asjaolu ei esinenud. Seetõttu

on võimalik mõista karistus sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt väiksemas määras. Mitme

kergendava asjaolu samaaegsel esinemisel on põhjust rääkida ka erandlikust asjaolust KarS § 61 lg 1

mõttes.

12.2.8 Süüdistatava karistamine 3-aastase vangistusega KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo

eest ei ole põhjendatud. Kohus on keskmisest ülespoole jäävat karistust põhjendanud sellega, et relva

kasutati õpetaja tapmiseks. Selline asjaolu ei ole käsitletav karistust raskendava asjaoluna, kuivõrd seda

arvestatakse karistuse mõistmisel juba KarS § 113 lg 1 puhul.

12.3 Tsiviilhagi

12.3.1 Kannatanute esindaja esitas maakohtus toimunud arutamisel hulga kirjalikke tõendeid, milliseid

ei olnud ei süüdistusaktis, hagis ega kaitseaktis märgitud. Kohus on lubanud tõendid esitada õigusliku

aluseta, rikkudes oluliselt kaitseõigust. Kaitsjal ei olnud võimalik nende tõenditega tutvuda enne

kohtulikku arutamist, samuti ei olnud tal võimalik kaitsetaktikat seades neid tõendeid arvesse võtta.

12.3.2 Kinnitamist ei ole leidnud fakt, et hagi oleks esitatud õigeaegselt.

12.3.3 Tsiviilhagi on võetud menetlusse ebaseaduslikult, kuivõrd kohus ei kontrollinud riigilõivu

tasumist. Tsiviilhagi on kriminaalmenetluses mittevaralise kahju osas riigilõivuvaba, kui hagi aluseks

on kahju, mis on tekitatud kehavigastusega, muu terviserikkega või toitja surmaga. Praegusel juhul ei

ole tegemist ühegagi nendest juhtumitest.

12.3.4 H.S. i osas on hagi võetud menetlusse ebaseaduslikult, kuivõrd advokaat Normannil puudus

õigus H.S. i esindamiseks hagi esitamise ajal. Kohtuliku arutamise käigus selgus, et H.S. ile on pärast

hagi esitamist kuid enne kohtulikku arutamist seatud eestkoste. A.S. i ütlustest saab teha järelduse, et

ka hagi esitamise ajal vajas H.S. eestkostet, siis järelikult oli ta hagi esitamise ajal piiratud teovõimega

ja ei saanud advokaadile anda volitust enese nimel tsiviilhagi esitamiseks.

Aktsepteeritav ja esindusõiguse küsimust lahendav ei ole ka A.S. i kui eestkostja poolt hagile antud

heakskiit. Esiteks ei nähtu eeskoste seadmise määrusest, et see oleks jõustunud. TsÜS § 10 kohaselt

saaks A.S. heaks kiita H.S. i poolt tehtud ühepoolse tehingu (eeldades, et tegu on volitusega ehk

ühepoolse lepinguga). Kaitsja leiab, et eestkostja ei saa heaks kiita tehinguid, mis on toimunud enne

seda, kui ta eestkostjaks nimetati.

12.3.5 Kaitsja taotles juba maakohtus H.S. ile ekspertiisi tegemist, et tuvastada, kas isiku puue on

niivõrd tugev, et talle on seatud eestkoste. Eestkoste seadmine H.S. ile näitab juba iseenesest, et tema

arusaamisvõime on piiratud. See annab alust eeldada, et vähenenud on ka isiku võime mõista

igapäevaste toimingute ja sündmuste tähendusi. Võimalik, et see on vähenenud sedavõrd, et isik ei ole

võimeline mõistma ka teiste inimeste tema lähedaseks olemist, lähedaste inimeste tähtsust või isegi

nende üldist eksisteerimist (s.o surma tähendust).

12.3.6 VÕS § 134 lg 3 eeldab erandliku asjaolu olemasolu. Maakohus sisustas erandliku asjaolu

esinemist läbi selle, et süüdistataval esines tahtlus õpetaja tapmiseks ning sellega põhjustas ta suure

tähelepanu kannatanutele, emotsionaalset pinget ja terviserikkeid. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud

raske psüühikahäire esinemist, ega ka haigust. Isegi kui viimane tuvastatuks lugeda, ei oleks tõendatud,

et see pärines kõnealusest sündmusest. A.S. i puhul on riskifaktoriks füüsiline töö, ka H.S. il on puudest

tulenevaid füüsilisi vaegusi.

12.3.7 Meedia tähelepanu ei saa moodustada erandlikku asjaolu VÕS § 134 lg 3 mõttes, kuivõrd

tõendamist ei ole leidnud, et see oleks ulatunud sündmuselt eneselt hagejatele. Google väljavõte ei

tõenda, et meedia huvi ulatuks sündmuselt õpetaja lähedasteni, samuti seda, et see oleks häirivalt

intensiivne. Meedia isikustatud tähelepanu osalisteks on A.S. ja H.S. saanud üksnes siis, kui nad on

ise meedia endale koju kutsunud ja andnud intervjuusid. Artiklid on ilmunud kolmekuuse vaheajaga.

Sellisest käitumisest nähtub, et hagejad ise soovisid meedia tähelepanu. Isegi kui eeldada erandliku

asjaolu esinemist, esineb alus kahju hüvitamise vähendamiseks nullini VÕS § 139 lg 1 alusel, kuivõrd

meedia isikustatud tähelepanu on hagejad ise tekitanud. Mõlemas intervjuus on mainitud hagejate nime

ja nad on ise andnud intervjuu.

12.3.8 Kohus leidis, et alus hüvitise vähendamiseks VÕS § 127 lg 5 alusel puudub. Kahju hüvitamise

eesmärki ei ole käesolevas asjas tuvastatud, mistõttu puudub alus väita, et see oleks kahju hüvitamise

eesmärgiga vastuolus. Kahju hüvitamise eesmärgiks ei saa olla süüdistatava või tema vanemate

pankrotistumine. Hüvitisi on kannatanutele makstud ligi 2 korda rohkem, kui maakohtu poolt on välja

mõistetud. Seetõttu leiab kaitsja, et makstud hüvitiste mahaarvamine on võimalik.

12.4 Menetluskulud

12.4.1 Kaitsja vaidlustab menetluskulude suuruse põhjusel, et nii kalli ekspertiisi teostamine ei olnud

vajalik. Tavaliselt teostatakse ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis maksumusega 255 eurot,

praeguses asjas on aga teostatud statsionaarne komisjoniline kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia

kompleksekspertiis maksumusega ligikaudu 6000 eurot. Seega oleks ekspertiisitasu põhjendatud vaid

255 euro suuruses osas.

12.4.2 Kohus on süüdistatavalt välja mõistnud menetluskuludena 8902,2 eurot. Kohus on arvesse

võtnud V.R. u alaealisust ning sissetulekute puudumist. Samas aga on ka 724,18 euro maksmine

igakuiselt süüdistatavale üle jõu käiv, eriti kui arvestada ka hagejate kasuks välja mõistetud summat.

Vanglas ei ole alaealisel võimalik töötada. Selliselt on kohus jätnud arvestamata KrMS § 180 lg 3

sätestatu. Süüdistatavale võiks jääda vähemalt teoreetiline võimalus talle pandud kohustusi täita. Isiku

resotsialiseerimise väljavaated on nullilähedased, kui ta peab vanglast välja saades hakkama saama

selliselt, et kõik, mis ta lähematel aastatel teenib, läheb menetluskulude katteks. Ametlikult töötades ei

ole tal võimalik isegi ellu jääda, rääkimata võimalusest ühiskonda taasintegreeruda. Kuivõrd tegemist

on alaealisega, keda on karistatud pikaajalise vangistusega ja kellel ei ole võimalik töötada ja

sissetulekut teenida, võiks jätta menetluskuludest võimalikult suure osa riigi kanda.

13. Kannatanute esindaja vandeadvokaat M. Normanni apellatsioonis taotletakse maakohtu

otsuse osalist tühistamist tsiviilhagi osas. Teha uus otsus, millega mõista tsiviilkostjatelt V.R. jr ja V.R.

välja mittevaralise kahju hüvitisena 10 000 eurot mittevaralise kahju hüvitiseks nii kannatanu A.S. i kui

ka H.S. i kasuks.

Kohus ei ole piisavalt arvestanud süüdistatavale süüksarvatava teo tehiolusid, raskust, küünilisust ja

ettekavatsetust. Need asjaolud kogumis ei ole kooskõlas kannatanute üleelamisega ja mittevaralise

kahju suurusega. Kõigepealt peakski arvestama kahju tekitamise asjaoludega ja alles seejärel

süüdistatava ja tsiviilkostja majandusliku olukorraga. Kannatanud on seisukohal, et kahju tekitamise

asjaoludest nähtuvalt ei olnud see ebamõistlikult suur. Arvestama peaks lisaks, et isegi sisulist ja siirast

vabandust ja siirast kahetsust süüdistatav ei väljendanud.

Kahjuhüvitise juures peaks arvestama, et tegemist on esimese Eesti Vabariigis aset leidnud

koolitulistamise juhtumiga, mistõttu on kõik surma põhjustamisega seotud asjaolud avalikkuse suure ja

pideva tähelepanu all. Mõistagi on sündmus saanud suure tähelepanu osaliseks. Ainuüksi Google andis

19 300 vastet otsingusõnale „Viljandi koolitulistamine“. Sündmuse erakordsed asjaolud tingivad

sündmuse pideva meenutamise kannatanutele, põhjustades hingelist valu, kannatusi ja frustratsiooni kui

ülejäänud võimalikud lähedase inimese kaotamise juhtumid. Avalikkusel on huvi asjaolude vastu ja see

tekitab pidevalt kannatanutele hingelisi kannatusi. Teo toime pannud isik pidi tegu planeerides

arvestama suure avaliku tähelepanuga ning tema plaan oligi põhjustada E.P. i surm avalikult ja toime

pandud tähelepanu saamiseks. Kannatanutel puudub võimalus takistada avalikkuse tähelepanu, mistõttu

on alust arvata, et E.P. i surma asjaolud häirivad kannatanute heaolu nii praegusel ajal kui ka tulevikus.

Kannatanute nõue ei olnud suur ka olemasolevat kohtupraktikat arvestades (vt RKKKo 3-1-1-57-10, p

26, Harju Maakohtu 15. veebruari 2012. a otsus nr 1-12-97, kriminaalasi nr 1-10-350, Võru maakohtu

otsus kriminaalasjas nr 1-10-16566, Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 2-06-22209, Harju Maakohtu ja

Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 1-09-21700).

V.R. u kasvatuslikud minetused on nii suured ja kasvatuspõhimõtete vastased, et kannatanute tsiviilhagi

vähendamine põhjusel, et V.R. u ülalpidamisel on 2 last, ei ole mõistetav ja põhjendatud ning ei vasta

kannatanutele tekitatud üleelamistele. Kohus vähendas tsiviilhagi motiivil, et relva mittenõuetekohane

hoidmine on toimunud ettevaatamatusest. Selline seisukoht on vastuolus kohtu poolt tuvastatud

asjaoludega.

Kuigi süüdistatav kohtuistungil kahetsust väljendas sõnaliselt, on ta oma ütlustes püüdnud tapetut

näidata alusetult negatiivsena, s.o õpetajana, kes oli õel ning kes mõnitas ja solvas oma õpilasi.

Süüdistatava poolt väljendatud asjaolud aga kohtuistungil tõendamist ei leidnud.

14. Tsiviilkostja esindaja B. Sisask taotleb apellatsioonis tühistada maakohtu otsus osas, millega

kohus A.S. ja H.S. i tsiviilhagi osaliselt rahuldas. Teha uus otsus, millega jätta tsiviilhagi täielikult

rahuldamata. Alternatiivselt taotletakse saata kriminaalasi tagasi maakohtule tsiviilhagi puudutavas

osas uueks arutamiseks. Menetluskulud jätta A.S. ja H.S. i kanda. Alternatiivselt, kui menetluskulud

jäävad kohtulahendi alusel V.R. u kanda, muuta Tartu Maakohtu 21. augusti 2015 riigi õigusabi

määrusega riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud kulude hüvitamise kohustust, määrates,

et V.R. ul ei ole nimetatud tasu ja kulude hüvitamise kohustust.

14.1 Kannatanute tsiviilhagi pidanuks kohus jätma läbi vaatamata, sest sellelt ei ole tasutud riigilõivu.

Samuti ei esine riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-st 12 tulenevaid aluseid jätta riigilõiv nõudmata.

14.2 Apellandi solidaarvastutus VÕS § 1053 lg 2 alusel.

Maakohtu etteheide V.R. ule seisneb kokkuvõtlikult selles, et ta ei olnud piisavalt hoolikas selles, et

tema relv ei satuks kõrvaliste isikute kätte.

Apellant leiab, et alused VÕS § 1053 lg 2 kohaldamiseks puuduvad

14.2.1 Maakohtu põhjenduste kohaselt oli relvakapi võti ka R.R. u valduses ja viimane võttis sisuliselt

osa relva hoidmisest relvaseaduse § 45 mõttes. Ka enne 27. oktoobril 2014 toimunud sündmust peitis

võtme R.R. . Apellant leiab, et kui relvakapi võtmest teadis R.R. , ei ole tema teadmine ja samal ajal

apellandi teadmatus relvakapi võtme asukohast põhjuslikus seoses süüdimõistetu poolt tekitatud

kahjuga. Relvakapi võtme olemine samaaegselt R.R. u valduses ei teinud seda süüdimõistetule kuidagi

rohkem kättesaadavaks ega tõenäolisemaks selle sattumist süüdimõistetu kui kõrvalise isiku kätte

relvaseaduse tähenduses. Vastupidine ei ole tõendamist leidnud.

14.2.2 Maakohus on täielikult jätnud tähelepanuta apellandi väite, mille kohaselt peab Siseministri 27.

aprilli 2007 määruse nr 90 „Nõuded relvahoidlale, relvakappidele ning püssirohu ja sütiku hoidmisele

ning muud hoidmise tingimused“ nr 90 § 8 lg-st 1 relvaomanik välistama relvakapi võtme sattumise

kõrvaliste isikute kätte. Apellandi seisukoha järgi viitab määruse antud sõnastus võtme kõrvalise isiku

kätte sattumise juhuslikkusele. Praeguses asjas on aga tõendatud, et süüdistatav otsis relvakapi võtit

sihipäraselt, mis ei ole kõrvalise isiku kätte sattumine määruse nr 90 § 8 lg 1 tähenduses.

14.2.3 Ka pelgalt ajakulu järgi, mis kulus võtme leidmisele ei saa teha järeldusi võtme nõuetekohase

peitmise kohta.

14.2.4 Maakohus ei ole hinnanud ka apellandi väiteid, mille kohaselt relvakapi võtme hoidmisele ei saa

esitada ebamõistlikke nõudeid, kuna tegu peab olema vajadusel kiiresti kättesaadava asjaga. Relvakapi

võti oli peidetud nõuetekohaselt V.R. ja R.R. u magamistoa kappi. See ei olnud üldkasutatav koht, kust

võti võiks jõuda kõrvaliste isikute kätte. Magamistuba on ainuke tuba, mis ei ole lastega ühiskasutuses.

Lapsed ei teadnud võtme asukohta ja mingil juhul ei olnud neil luba relva võtta.

14.3 Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas tulirelva karjääris kasutamise näitamine lastele oli

põhjuslikus seoses süüdimõistetu poolt kahju tekitamisega. Tegu oli ühekordse sündmusega, V.R.

selgitas lastele relvaohutusnõudeid ega lasknud neil relva iseseisvalt käsitseda. Antud sündmus ei ole

piisav, et teha järeldusi apellandi poolt oma laste mitteõiguskuuleka käitumise arendamisesse.

14.4 Tunnistajad ja süüdistatav on kinnitanud, et viimane käis kaks aastat, s.o 2014. a kevadeni

psühholoogi juures, mille puhul vanemad teda toetasid. Seega on tõendatud, et tsiviilkostja suunas oma

last professionaali poole võimalike probleemide lahendamiseks. Apellandil ei olnud psühholoogilt

saadud tagasiside põhjal alust arvata, et süüdistataval oleks täiendavalt lahendamist vajavaid probleeme.

Apellant tegeles oma nõu ja jõuga süüdistatava poolt talle avaldatud E.P. i poolse käitumise

(mõnitamine, mittekohane katsumine) osas. Sellises olukorras ei saa väita, et vanem jättis alaealise

probleemile reageerimata ja seda eriti olukorras, kus puuduvad tõendid selle kohta, et sama probleem

oleks uuesti tõusetunud, teravnenud vmt. Ei ole tõendeid selle kohta, et apellant pidanuks objektiivselt

aru saama, et süüdistatav võib E.P. i elu ohustada. Puudub alus ette heita puudulikke kasvatusmeetodeid

seetõttu, et apellant ei osanud ühel korral koheselt reageerida lapse poolt vahetult enne suvevaheaega

avaldatud info peale.

14.5 Erandlikke asjaolusid VÕS § 134 lg 3 mõttes ei esine

Süüdistatav leiab, et tahtlus ei ole erandlik asjaolu VÕS § 134 lg 3 mõttes. Tahtlus saaks olla erandliku

asjaoluna käsitletav vaid olukorras, kus toimepanija tahtlus oleks ulatunud kannatanutele kahju

tekitamiseni.

VÕS § 134 lg 3 mõttega ei ole kooskõlas see, kui viidatu sisustatakse kuriteo ja lähedaste mistahes

üleelamiste pelga kogumina, kuna selliselt jäetakse erandlik asjaolu sisustamata. See ei vastaks oma

kaalult ega oleks võrreldav kohtupraktikaga, mille kohaselt on erandlik asjaolu esmajoones näiteks

lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskel kannatanuga kahju tekitamise ajal. Maakohtu poolt

viidatud lahendis nr 3-1-1-57-10 kaalus kohus lähedase hilisema üleelamisena tekkinud tõsist

psüühikahäiret kui erandlikku asjaolu VÕS § 134 lg 3 mõttes. Käesolevalt ei ole aga kummalgi

kannatanul tõendatud tõsise, kestva psüühikahäire teket E.P. i surma järel.

Kriminaalasjas ei ole kuriteo asjaolud ega kannatanute läbielamine eraldivõetult hinnatavad erandlike

asjaoludena järgmistel kaalutlustel.

Maakohus on erandlikuks asjaoluks pidanud avalikkuse suurt huvi, viidates internetiportaali Google

väljavõttele. Esiteks on maakohus tuginenud tõenditele, mis on esitatud hilinenult. Maakohus on jätnud

põhjendamata, kuidas ta pidas võimalikuks võtta vastu uusi tõendeid asja sisulise arutamise käigus.

Maakohus on leidnud, et 27. oktoobri 2014 sündmuse pidev ja suuremahuline kajastamine tingivad

sündmuse pideva meenutamise kannatanutele, põhjustades hingelist valu ja kannatusi ja frustreeritust

rohkem, kui muul juhul lähedase inimese surma korral. Apellant leiab, et selline väide on tõendamata.

Apellandi hinnangul asjaolu, et interneti otsinguportaalis tuleb suvalises suurusjärgus vasteid mingile

otsingusõnale, ei kinnita vahetult avalikkuse suurt huvi, kuna kontrollimata on iga konkreetse vaste sisu,

samuti ei kinnita need seost kannatanutega. Seega ei ole selge, kuidas on kannatanute väidetav kahju

seotud interneti otsingumootori vastetega. Apellant leiab, et meedia huvi (ajalehed Sakala ja Postimees)

huvi keskendus 2014. a lõpul ja novembri alguses, mis on juhtunut arvestades mõistetav, kuid mitte

erandlik ja erakordne. Nimetatud tõendid ei näita seost kannatanutega.

Tõendatud ei ole, et kannatanud oleksid kõikide Google otsingu ja ajaleheartiklitega üleüldse kursis

ning neist teadlikud. A.S. on avaldanud, et ei tahagi 27. oktoobri 2014. a sündmustest lugeda, kuna see

on nii ära leierdatud. Kannatanu on omal initsiatiivil hoidnud üleval meedia huvi, mida tõendavad

väljatrükid ajalehtedest Sakala ja Õhtuleht, kust nähtub, et kannatanu on olnud valmis meediaga

suhtlema ja intervjuud andma. Kannatanu H.S. i puhul puudub mistahes teave selle kohta, kuidas teda

vahetult mõjutavad meedias avaldatud artiklid.

14.6 Maakohus on põhjendamatult ja menetlusõigust rikkudes vastu võtnud kannatanute poolt

hilinenult esitatud tõendid: väljavõte A.S. i retseptide loetelust, patsiendikaart, kliinilise psühholoogi

A.P. teatis, E.L. Massaažiteraapia tõend, elektrooniline väljavõte teadusportaalist, millest nähtub, et

K.K. omab eriteadmisi psühholoogias. Samuti on põhjendamatult arvestatud A.S. i ütlusi eelnimetatud

dokumentides nähtuvate asjaolude põhjendamiseks. Apellant leiab, et pärast hagi menetlusse võtmist

esitatud tõendid muutsid hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid, sest peaasjalikult neile tuginedes on

kohus hagi rahuldanud. Apellant ei ole hagi muutmiseks nõusolekut andnud. Tõendid on esitatud

hilinenult ja kohus ei ole põhjendanud nende vastuvõtmise lubatavust.

14.7

Isegi kui nimetatud tõendid lugeda lubatavaks, ei ole tõendatud, et kannatanutel oleks E.P. i

surma järgselt tekkinud tõsine vajadus psühholoogi ja psühhiaatri teenuse järele tulenevalt raskest

psüühilisest seisundist.

Kannatanud ei ole tõendanud, kas nende kohtumised sugulase ja peretuttav K.K. iga olid ametlikud või

mitte, s.t kas tegu oli lähedase isikuga, kes kannatanuid toetas E.P. i surma järgselt või oma ala

professionaaliga. K.K. i CV-st ei nähtu, et tegu oleks praktiseeriva psühholoogiga, mis kinnitab, et ta

sai olla lähedastele emotsionaalseks toeks, mis ei ole käsitletav erandliku asjaoluna VÕS § 134 lg 3

mõttes.

Kannatanute esitatud tõend psühholoog A.P. lt ei tõenda kannatanutel kliinilist vajadust psühholoogi

järele E.P. i surma järgselt. Tõendist nähtuvalt on kannatanud vajanud psühholoogi nõustamist enam

kui pool aastat pärast E.P. i surma, mis tõstab kahtluse alla nõustamise seose kohta tõsise vajadusega

psühholoogiliseks nõustamiseks. Samuti ei ootaks nad mitu kuud järjekorras, vaid pöörduks esimesel

võimalikul ajal psühholoogi poole.

Kannatanu esitatud tõend ravimi XXX retsepti kohta ei võimalda hinnata ravimi tarvitamise aega ning

seetõttu ei ole võimalik järeldada, et ravimi tarvitamise vajadus tekkis pärast E.P. i surma. Tegu on

rahustava toimega ravimiga, mille tarvitamine lähedase isiku surma järgselt ei ole erakordne või

erandlik. Esitatud tõendist ei nähtu, et ravimi kasutamiseks oli meditsiiniline näidustus ning kui oli, siis

milline. Kannatanule kirjutati välja ravim 29. oktoobril 2014 ja veel aasta hiljem kohtumenetluse ajal

oli tal ravimit alles. See viitab asjaolule, et kannatanul ei olnud tõsist ja püsivat raskest vaimsest

kõrvalekaldest tulenevat vajadust ravimi järele.

Kohtulikul uurimisel 29. märtsi 2015 patsiendikaart koos visiiditasuga ei ole asjakohased, kuna neist ei

selgu põhjuslik seos E.P. i surmaga. Kannatanu A.S. on sidunud vöötohatise tekkimise stressiga, kuna

uuris selle kohta internetist – eriteadmistega isiku hinnang sellele asjaolule puudub.

Erandlikuks asjaoluks ei saa pidada ka massaažiteraapia osutamist kannatanule.

Kannatanu H.S. on kaasasündinud ajukahjustusega isik, kelle isa ja eestkostja A.S. on tunnistanud, et

tema kognitiivsed võimed pole normikohased. Seega ei ole võimalik anda hinnangut H.S. i vaimse ja

emotsionaalse üleelamise kohta seoses E.P. i surmaga. A.S. i ütluste kohaselt on H.S. jäänud

aeglasemaks ja mõtlikumaks, kuid selle pinnalt ei ole võimalik teha järeldusi temapoolsete raskete

üleelamiste kohta. Asjaolu, et H.S. saab aru ema surmast, ei näita seda, kas ja kui sügaval vaimsel

tasandil on ta võimeline seda läbi elama. Taju sügavus on oluline, kuna tavapäraselt lähedase surmaga

kaasnev lein ja kaotusvalu ei ole erandlik asjaolu. Maakohus on põhjendamatult tuginenud A.S. i

ütlustele H.S. i arusaamisvõimest. Maakohus on tuginenud ütlustele, mis ei näita kuidagi H.S. i

üleelamiste erandlikkust.

Kokkuvõtlikult ei ole mitte igasugune kõrvalekalle isiku tavapärasest emotsionaalsest ja vaimsest

seisundist käsitletav erandliku asjaoluna VÕS § 134 lg 3 järgi. Kannatanud ei ole asjas esitanud ühtki

tõendit, eelkõige eriteadmistega isiku hinnangut, mis kinnitaks neil raske psüühikahäire või muu

konditsiooni olemasolu seoses E.P. i hukkumisega.

14.8 Kahjuhüvitise suurus

Ehkki apellant ei pea põhjendatuks mittevaralise kahju tekkimist kannatanutel, leiab ta, et ka

kahjuhüvitise suuruse määramisel on kohus rikkunud menetlusõigust.

Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks arvestanud süüdistatavale mõistetud karistust. Karistus

peaks leevendama hukkunu lähedaste hingelist valu ja kannatusi, omades nii ühiskonna kui lähedaste

seisukohalt õigust ja õiguskorda taastavat eesmärki. Süüdistatavalt kokku 10 000 euro väljamõistmises

on keeruline mitte näha karistusõiguslikku elementi. Ühtlasi jääb arusaamatuks, kuidas on maakohus

leidnud, et kokku 10 000 euro hüvitamine on süüdimõistetule jõukohane ja ei ole teda ebamõistlikult

koormav. Hüvitise suuruse otsustamisel tulnuks maakohtul lähtuda primaarselt süüdistatava varalisest

seisust, kuna apellandi vastutus VÕS § 1053 lg 2 alusel saab tulla vaid läbi süüdistatava vastutuse ning

on selle suhtes aktsessoorne. Kohus ei ole VÕS § 127 lg 6 kohaselt diskretsiooni kasutanud

nõuetekohaselt, jättes summa väljamõistmisel arvestamata kõiki asjaolusid ja põhjustades hagi osalise

rahuldamisega ilmselt apellandi maksejõuetuse.

Maakohus on õigustamatult jätnud kahjuhüvitisest maha arvestamata A.S. ja H.S. ile väljamakstud

toetused ja hüvitised summas üle 20 526,17 euro. Arvestades kannatanutele makstud toetuste-hüvitiste

mittesihtotstarbelisust, on võimalik öelda, et neile makstud toetused korvavad mistahes negatiivsed

tagajärjed, hingevalu ja kannatused, mida on võimalik rahas hüvitada. Kannatanutele täiendava hüvitise

väljamaksmine tähendaks nende põhjendamatut rikastumist.

14.9 Kriminaalmenetluse kulud

Maakohus on tsiviilkostjalt mõistnud KrMS § 188 alusel välja kriminaalmenetluse kulud summas

8906,20 eurot. Kohus ei ole esitanud põhjendusi, seda enam, et KrMS § 188 ei ole imperatiivne norm.

Ka süüdistatavalt KrMS § 180 lg 3 alusel 8903,20 euro väljamõistmisel jääb arusaamatuks, kuidas on

võimalik sissetulekuid mitteomaval ja varatul alaealisel need tasuda. Apellant võib vaid aimata, et

maakohus on menetluskulude suuruse määramisel lähtunud vaikimisi eeldusest, et jätab menetluskulud

KrMS § 188 alusel alaealise isiku kanda, jättes arvestamata KarS § 180 lg-s 3 sätestatu. Maakohus ei

ole põhjendanud, miks ta on võimaldanud menetluskulu tasumist ühe aasta jooksul, kohus võinuks

määrata pikema tähtaja, arvestades igakuise osamakse suuruse jõukohasust apellandile. Kohus ei ole

arvesse võtnud apellandi selgitusi, et ta on kümnetesse tuhandetesse küündivaid menetluskulusid

võimetu maksma ning on avaldanud, et suudaks maksta igakuiselt 50 eurot.

14.10 Tsiviilhagiga seotud kulud

Maakohus on apellandilt mõistnud välja ka riigi õigusabi korras esindaja osutatud riigi õigusabi tasu ja

kulud võrdsete osamaksetena 1 aasta jooksul. Arvestades maakohtu otsusega apellandile pandud

kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohustuse suurust, samuti temalt välja mõistetud tsiviilhagi

ulatust, taotleb apellant talle Tartu Maakohtu 21. augusti 2015. a riigi õigusabi andmise määrusega

pandud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud kulude hüvitamise kohustuse muutmist,

määrates, et apellandil ei ole nimetatud tasu ja kulude hüvitamise kohustust (vt RÕS § 25 lg 3) juhul

kui ringkonnakohus leiab, et tsiviilhagi puudutavas osas ei ole maakohtu otsuse tühistamiseks alust.

Vastasel juhul jätta kõik menetluskulud A.S. ja H.S. i kanda.

15. Kirjalikus seisukohas leiab tsiviilkostja esindaja B. Sisask, et prokuratuuri apellatsioon on

põhjendamatu, sest vara arestimiseks vajalikud eeldused on täitmata. Tuvastamata ja tõendamata on

see, et tsiviilkostja pidas võimalikuks, et süüdistatav võtab relva ja paneb sellega toime kuriteo, mistõttu

ei ole relva süüdistatava kätte sattumine tsiviilkostjale subjektiivselt omistatav.

Kannatanute apellatsioon ei ole samuti põhjendatud, kuivõrd tõendamata on väide, et V.R. u tegu oli

avaliku tähelepanu saamiseks sooritatud õpetaja hukkamisega. Kannatanute apellatsioonis välja toodud

lahendid ei toeta kannatanute väiteid. Lisaks märgib tsiviilkostja, et kriminaalasjas saab vastavalt KrMS

§ 107 lg-le 6 olla tõendiks vaid ekspertiisiakti lõpposas esitatav uuringutele tuginev eksperdiarvamus.

Seega on kannatanute viited enda poolt väidetud asjaolude tõendamisel ekspertiisiakti nr 18 mistahes

muudele osadele lubamatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

16. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide ja edasikaebustega, märgib, et kuivõrd

varasemas menetluses tõstatatud ja apellatsioonis uuesti esitatud väidetele on esimese astme

kohtuotsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud, apellatsioonikohus neid seisukohti käesolevas

lahendis täiel määral üle ei korda, vaid rõhutab üksnes põhilisemat, lisades omapoolsed põhjendused.

Kuna maakohtu otsust ei ole vaidlustatud täies mahus, ei võta ringkonnakohus uut seisukohta kõikide

asjaolude ja õigusliku käsitluse ning järelmite suhtes, vaid langetab otsuse tõendite vaba hindamise

tulemusel ja enda vabalt kujunenud siseveendumuse järgi üksnes apelleeritud osas. Ringkonnakohus

võtab esmalt seisukoha süüdistuse mahu vähendamise ja kvalifikatsiooni osas (I), seejärel annab

hinnangu karistusele (II), konfiskeerimisele (III), tsiviilhagile (IV) ning lahendab viimaks taotlused

õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamises (V).

I

KVALIFIKATSIOON

17. Süüdistatava kaitsja M. Gaver leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust

mõistes V.R. u süüdi KarS § 113 järgi. Kuivõrd õpetaja käitumine võis tekitada süüdistataval hingelise

erutuse seisundi, tuleb tema tegu ümber kvalifitseerida provotseeritud tapmiseks.

17.1 Esmalt on kaitsja M. Gaver maakohtule ette heitnud kompleksekspertiisiaktile viitamise (otsuse

lk 13) ning ei ole rahul asitõendi vaatlusprotokollile ja tunnistajana üle kuulatud J.A. u ütlustele antud

hinnanguga. Apellant leiab, et nimetatud tõendid ei ole kasutatavad, kuna ekspertiisiaktist on kasutatav

üksnes eksperdiarvamus, 9. jaanuari 2015. a vaatlusprotokoll on kohtukõlbmatu tõend, kuna noa

pärinemine V.R. ult on ebaselge ning J.A. ei saa olla tõendiallikas, kuna on kahtlus, et ta osales

menetlustoimingus politseiametnikuna (eluliselt ei ole kaitsja jaoks usutav, et J.A. veetis tunde

kahtlustatavaga omast vabast ajast arestikambris).

17.2 Apellatsioonikohus ei näe rikkumist selles, et kohus otsuse lk 13 refereeris süüdistatava suhtes

läbiviidud statsionaarse komisjonilise kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akti

nr 18 eksperdiarvamuse põhjendusi. Vastavalt KrMS § 63 lg-le 1 on tõendiks ekspertiisiakt kui tervik.

Eksperdiarvamust ei ole võimalik käsitleda lahus selleni viinud uuringute käigust ja tulemustest, vaid

uuringute kirjelduse ja nende tulemuste kaudu saavad nii menetlejad kui kohtumenetluse pooled

kontrollida eksperdi poolt arvamuseni jõudmise käiku (vt nt RKKKo 3-1-1-32-09).

J.A. u ütlused on tõendina kasutatavad, kuna ta ei ole uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses antud

asi oleks (KrMS § 66 lg 2). Täidetud on ka KrMS § 66 lg 21 p 2 tingimus J.A. u ütluste arvestamiseks

tõendina. Lisaks jääb apellatsiooni lugedes silma, et kahe eelnimetatud tõendi osas jääb ka kaitsja ise

eriarvamusele – nii heidab ta kohtule rikkumisena ette ekspertiisiakti arvestamist, samas aga osundab

ka ise ekspertiisiakti erinevatele osadele nii kvalifikatsiooni kui ka karistust puudutavas osas (vt

apellatsiooni lk 3 ja 5). Samuti on kaitsja taotlenud J.A. u ütluste väljajätmist apellatsiooni osas, kus

vaidlustatakse kvalifikatsiooni, ütlustega arvestamist taotletakse aga karistust puudutavas osas (vt

apellatsiooni lk 3 ja 5). 9. jaanuari 2015. a vaatlusprotokoll on lubatav tõend, mis on saadud

menetlusnorme järgides. Selles on fikseeritud 28. oktoobril 2014 XXX teostatud läbiotsimisel

(läbiotsimise aluseks on Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 28. oktoobri 2014. a määrus) leitud esemed.

Kohus on otsuse lk 13 koos teiste tõenditega asitõendi vaatlusprotokollist teinud järeldusi süüdistatava

tõekspidamiste ja väärtushinnangute osas, leides, et mh kajastavad tõendid süüdistatava huvi

mitmesuguste relvade ning vangistuse vastu.

17.3 Ringkonnakohus märgib, et M. Gaveri apellatsioonist jääb selgusetuks, kuidas p-s 17.1

nimetatud tõendite väljajätmine kinnitab apellandi versiooni süüteo toimepanemises afektiseisundis.

Küsimus, kas isik võis teo toime panna erutusseisundis, ei ole tuvastatav ekspertiisiaktiga, sest afektis

tegutsev isik on süüdiv. Erutusseisund on õiguslikule hindamisele avatud mõiste, mida saab tuvastada

faktilistele asjaoludele tuginevalt (RKKKo 3-1-1-86-04, p 11.2). Antud juhul on maakohus

afektiseisundi välistanud. Sellise seisukohaga nõustub ka ringkonnakohus.

17.4 Maakohtu otsuse järeldust ei ole vaidlustatud asjaolus, et süüdistataval ei tekkinud süüdistuses

märgitud ajal, s.o 27. oktoobril 2014. a Viljandi Paalalinna Koolis saksa keele tunnis äkki tugeva

hingelise erutuse seisundit (vt otsuse lk 17). Kohus tuvastas, et süüdistatava ütlused, et temal tekkis

mõte tappa saksa keele õpetaja samal päeva, s.o 27. oktoobri 2014. a hommikul, ei ole kooskõlas asjas

kogutud tõenditega. Kohtu hinnangul tekkis see mõte hiljemalt 13. oktoobril 2014, mida kinnitavad

tunnistaja S-G.S. u eeluurimisel antud ütlustele lisatud telefoni ekraanipilt ja 5. detsembri 2014. a

asitõendi V.R. u internetiportaalis Facebook konto vaatlus (vt otsuse lk 15). Kaitsja on osundades

kassatsioonikohtu praktikale märkinud, et hingelise erutuse seisund ei peagi olema tekkinud ühe teoga,

vaid võib olla tekkinud pikema aja jooksul suurema hulga osategude tulemusena. Süüdistatav on

kirjeldanud läbisaamist õpetajaga, kui läbivalt halba ning kõnealusel hommikul soovis ta ennetada uut

konflikti, tõusis püsti ja tulistas.

17.4.1 Antud juhul on seega apellandi taotluseks anda V.R. u ütlustele uus hinnang. Apellatsioonikohus

märgib, et süüküsimuse otsustamisel ja tõendite hindamisel eelistatakse tõendeid, mis on kooskõlas

teiste kohtus uuritud tõenditega ning vastuoludevabad. Sellisteks tõenditeks luges kohus tunnistajate

L.P. i, R.R. i, A-M. A. ja K.M. ütlused, kes eitavad pedagoogipoolset pahatahtlikkust ning õpilaste

solvamist. Kohus märkis, et V.R. u versiooni tunnis solvamise kohta ei kinnita üksi teine isikuline

tõendiallikas. Samuti on kohus analüüsinud dokumentaalset tõendit – saksa keele õpetaja E.P. i poolt

koostatud kirjalikku iseloomustust oma õpilaste töötamise kohta saksa keele tunnis ning teinud

järelduse, et ka see tõend lükkab ümber V.R. u kaitseversiooni E.P. i halvast suhtumisest süüdistatavasse

(vt otsuse lk 19). Kohus leidis sedagi, et õpilaste puudutamist õppetöö käigus kiituse või juhendamise

eesmärgil ei saa käsitleda isikuvastase ründena, samuti solvamisena, millega oleks riivatud süüdistatava

väärikust. Kokkuvõtlikult leidiski kohus, et V.R. u ütlused on muude asjas uuritud tõenditega vastuolus,

mistõttu ei arvestanud kohus süüdistatava ütlusi tema väidetavas mõnitamises ja solvamises E.P. i poolt.

Kohtuliku uurimise käigus ei leidnud tõendamist, et kannatanu oleks ise enne seda kui süüdistatav teda

ründas V.R. u rünnanud ja teda sellega tapmiseni viinud, teda selleks provotseerinud või süüdistatava

suhtes toime pannud vägivallategusid. Ka ringkonnakohtu hinnangul puuduvad objektiivsed tõendid,

mis kinnitaksid, et kannatanu on süüdistatava suhtes käitunud õigusvastaselt.

17.4.2 Tõendite pinnalt tehiolude ja sündmuste rekonstrueerimisel on oluline osa ka elulisel usutavusel.

Praegusel juhul on maakohus hinnanud süüdistatava ütlusi nii usaldusväärsuse kui ka elulise usutavuse

kriteeriumitest johtuvalt, tuues välja põhjendused, miks ta peab V.R. u ütlusi ebausaldusväärseteks ning

ennastõigustavateks (vt otsuse lk 19, pöördel).

17.4.3 Kaitsja väitel ei leidnud süüdistatav üles kõiki saksa keele materjale, ning kartis, et õpetaja

hakkab temaga järjekordselt norima. Ehkki kohus ei tuvastanud kannatanu õigusvastast käitumist

süüdistatava suhtes, märgib kohtukolleegium järgmist. Provotseeritud tapmise objektiivse külje

jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise

vahel ning oluline on, et kannatanu vägivaldne või solvav tegu vallandab vahetult süüdlase

emotsionaalse reaktsiooni. Olukorras, kus süüdlane on ennast viinud erutusseisundisse tapmise

momendist ja kohast varem, ei saa rääkida ei põhjuslikust seosest erutusseisundi ja kannatanu

(provotseeriva) käitumise vahel ega ka süüdlase emotsionaalse reaktsiooni vallandumisest vahetult

kannatanu käitumisest. Praegusel juhul võttis V.R. süüteo toimepanemise vahendi kaasa enne sündmust

kodust ja tulistas sellega õpetajat selga. Nagu eelpool öeldud, ei tuvastanud kohus V.R. ul 27. oktoobril

2014 äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit, ega ka asjaolusid, mis seda võinuks põhjustada.

17.4.4 Kohtupraktikas maksvusele pääsenud seisukohale, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii

erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi

ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks

omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud

vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused

mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Ringkonnakohus leiab, et

praegusel juhul ei ole ei apellatsioonis esitatud väidete ega maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi

pinnalt võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme kohtuotsuse aluseks olevate tõendite

ümberhindamiseks süüteo kvalifikatsiooni osas.

17.5 Eeltoodut arvestades on apellatsioonikohtu hinnangul maakohus asjaolusid arvestades teinud

ainuõige järelduse V.R. u süüküsimuses KarS § 113 järgi, mis käesoleval ajal on kvalifitseeritav KarS

§ 113 lg 1 järgi.

II

KARISTUS

18. V.R. u kaitsja on esitanud taotluse kergendada tema kaitsealuse karistust. Kuivõrd nimetatud

taotlus seondub V.R. u teo ümberkvalifitseerimisega, mida aga ringkonnakohus käesoleval juhul

põhjendatuks ei pidanud, analüüsib kohus järgnevalt kaitsja alternatiivset taotlust - s.o karistuse

vähendamist KarS § 113 ja § 418 järgi.

Kohtukolleegium leiab, et V.R. ule mõistetud karistus on proportsionaalne ja karistuse eesmärkidele

vastav. Enne sisulist analüüsi märgib apellatsioonikohus, et kaitsja on V.R. u karistust KarS § 418 järgi

vaidlustades lähtunud valest eeldusest, et süüdistatavat karistati 3-aastase vangistusega (vt apellatsiooni

lk 6, pöördel). Tegelikkuses mõistis kohus V.R. ule tulirelva ja laskemoona ebaseadusliku käitlemise

eest karistuseks 2-aastase vangistuse (vt otsuse lk 2 ja lk 23).

18.1 Kaitsja konkreetsemad sisulised vastuväited seisnevad selles, et kohus on karistust mõistes süüd

suurendavana ja karistust raskendavana arvestanud asjaolusid, mis süüd ei suurenda (nt õpilasele ei

meeldinud õpetaja, relva uuesti laadimine ja klassiruumi ukse sulgemine). Arvestamata on jäetud süüd

kergendavad asjaolud (puhtsüdamlik kahetsus, uurimisele kaasaaitamine). Otsusest ei selgu, kas kohus

arvestas, et V.R. u ei ole varem süütegude eest karistatud, samuti on jäetud arvestamata alaealise kui

välja kujunemata ja kergesti mõjutatava iseloomu iseärasused. Mitme kergendava asjaolu tuvastamine

annab aluse rääkida erandlikust asjaolust KarS § 61 lg 1 mõttes. Samuti peaks arvestama V.R. u

haiguslikke seisundeid.

18.2 Ringkonnakohus märgib, et vastavalt KarS § 56 lg 1 ls-le 1 on isiku karistamise aluseks tema

süü. Süü suurus oleneb süüteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest

(KarS § 57-58). Isiku süü suuruse määramisel tuleb anda hinnang neile asjaoludele, mis on süüteoga

seotud. Süü suurus on objektiivsete tunnuste – teo ja selle tagajärje kaudu mõõdetav ja kohus on

kohustatud hindama tagajärje raskust, teo taunitavust ja raskust, teo korduvust jne. Samuti andma

hinnangu teos avalduvale subjektiivsele süü suurusele (tahtlus või ettevaatamatus, teos avalduv

suhtumine normi jne).

18.3 Apellatsioonikohus leiab, et maakohus on põhjendatult analüüsinud toime pandud tegude

tehiolusid, mh andnud hinnangu V.R. u teole KarS § 113 lg 1 järgi ja sellega põhjustatud tagajärjele.

Samuti arvestas kohus süü suurust hinnates, et subjektiivsest küljest iseloomustab tegu kavatsetus nii

teo kui ka saabunud tagajärje suhtes. Teo tehiolusid hinnates on välja toodud, et tulistamine pandi toime

korduvalt, teiste õpilaste juuresolekul ning E.P. ile enda kaitsmise võimalust andmata. Väär on kaitsja

käsitlus, et teosüüd suurendas asjaolu, et V.R. ule ei meeldinud õpetaja E.P. . Sellist etteheidet vähemalt

ringkonnakohtu kolleegium otsusest välja ei loe – pigem on süüd suurendav asjaolu antud kontekstis

see, et süüdistatav valis õpetajaga tekkinud probleemide lahendamiseks abinõuna tema tapmise.

Seejuures nõustub apellatsioonikohus I astme kohtuga selleski, et V.R. u teosüüd suurendava asjaoluna

võib arvestada relva uuesti laadimist ja klassiruumi sulgemist, millega takistati kaasõpilaste väljumine

klassist (st isiku käitumist teo toimepanemise järel) ning KarS § 418 lg 1 järgi asjaolu, et tulirelva ja

laskemoona käitlemine toimus kavatsetult ning eesmärgiga tappa õpetaja.

18.4 Alusetu on ka kaitsja etteheide, et arvestamata on jäetud uurimisele kaasaaitamine. Kohus on

arvestanud KarS § 57 lg 1 p 3 järgi kergendava asjaoluna seda, et V.R. andis ise menetlejale oma

Facebooki konto kasutajanime ja parooli. Kohus leidis siiski, et see asjaolu ei saa oluliselt mõjutada

karistusmäära valikut, kuna koosseisutunnused on tõendatud ka muude asjas olevate tõenditega.

Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

18.5 Maakohus on arvestanud sellegagi, et V.R. on varem karistamata isik ning arvestatud on ka talle

antud iseloomustusi. Süüdlase alaealisust arvestades on korrigeeritud sanktsiooniraame.

18.6 Kõrgema kohtu praktikas leitakse, et kergendavaks asjaoluks loetakse selline süüdlase

käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest aru saanud ja püüab tagajärge

reaalselt leevendada (RKK 3-1-1-23-96). V.R. u kahetsuse osas on maakohus hinnangu andnud (vt

otsuse lk 22). Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et V.R. u selgitused süüteo toimepanemise

õigustamiseks näitavad, et tema kahetsust ei saa pidada siiraks ning ei saa välistada, et need on kantud

soovist saada kergem karistus. Maakohtu istungil avaldas kannatanu A.S. , et peale sündmusi ei ole

keegi käinud tema juures rääkimas või andestust palumas (kohtuistungi protokoll III kd, lk 105).

Ringkonnakohtu istungil avaldas kannatanu esindaja, et keegi ei ole nende ees vabandanud

(kohtuistungi protokoll, IV kd, lk 4), mistõttu asub kohtukolleegium seisukohale, et püüdu oma teo

tagajärgi reaalselt leevendada antud asjas ei nähtu.

18.7 Eeltoodut kokku võttes leiab ka ringkonnakohus, et V.R. u süüle, eri- ja üldpreventiivsetele

eesmärkidele vastav karistusmäär on põhjendatult keskmisest suurem. Ka kaitsja väited süüdistatava

tervislikust seisundist ei päde – eksperdiarvamuse kohaselt on V.R. võimeline oma vaimse seisundi

poolest kandma süüdimõistmisel karistust.

III

KONFISKEERIMINE

19. KarS § 421 järgi võib kohus kohaldada tulirelva ja laskemoonaga seotud süütegude (KarS 22

ptk, 5 jagu) toimepanemise vahetuks objektiks olnud eseme konfiskeerimist vastavalt KarS § 83

sätestatule.

19.1 Antud juhul on prokurör maakohtule ette heitnud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist.

Prokuratuur taotleb V.R. ule kuuluva tulirelva Amadeo Rossi konfiskeerimist KarS § 83 lg 3 p 1 alusel.

19.2 KarS § 83 lg 1 p 3 näeb kohtule ette võimaluse konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise

vahend, kui kolmas isik on vähemalt kergemeelsusega kaasa aidanud vahendi kasutamisele süüteo

toimepanemisel või ettevalmistamisel.

19.3 Ringkonnakohus märgib, et kõrgema kohtu praktikas on kolmandalt isikult süüteo

toimepanemise vahendi konfiskeerimise tõendamiseseme asjaolud järgmised: „[-] süüteole vähemalt

kergemeelsusega kaasaaitamise tuvastamiseks tuleb tõendada, et ta pidas konkreetsel juhul

võimalikuks, et sõidukit kasutatakse süüteo toimepanemiseks. Edasi tuleb tuvastada see, et kolmas isik

pidas võimalikuks konkreetse süüteo toimepanemist ja lootis põhjendamatult, et süütegu siiski toime ei

panda“ (RKKK 3-1-1-68-10, p 19).

19.4 Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul puuduvad tõendid, mille alusel väita, et süüdistatava

isa V.R. pidas võimalikuks, et talle kuuluvat revolvrit Amadeo Rossi kasutatakse süüteo

toimepanemiseks. Samuti puuduvad objektiivsed tõendid, et süüdistatava isa pidas süüteo

toimepanemist võimalikuks ja lootis põhjendamatult, et süütegu siiski toime ei panda. Tsiviilkostja on

kinnitanud, et relvakapi võtme asukohta teadsid ainult tema ja abikaasa (III kd, lk 117), V.R. ei küsinud

kunagi relva enda kätte ning isa teadmisel oli pojal nulltolerants tulirelvale, isa jaoks oli see täielik šokk,

kui helistati ja teatati, mis on juhtunud (III kd, lk 118).

Ringkonnakohus möönab, et prokuröri poolt välja toodud argumendid võimaldavad küll teha järelduse,

et V.R. ule võiks objektiivselt ette heita hoolsuskohustuse järgimata jätmist tulirelva hoidmisel, samas

ei piisa süüteo vahendi konfiskeerimiseks üksnes kolmanda isiku hooletusest.

IV

TSIVIILHAGI

20. Tsiviilhagi tähtaegsus. Kaitsja hinnangul ei ole menetluse käigus kinnitamist leidnud fakt, et

tsiviilhagi on esitatud tähtaegselt (seda vaatamata prokuröri poolt esitatud 23. veebruari 2015. a e-

kirjale). Ringkonnakohus leiab, et puudub alus kahelda prokuröri selgituses, et tsiviilhagi on esitatud

tähtaegselt, s.o KrMS § 255 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul (eelistungi protokoll II kd, lk 30,

kohtuistungi protokoll III kd, lk 169). Tsiviilhagi tähtaegsust on kontrollinud nii prokuratuur (kelle

pädevusse kuulub tsiviilhagi tagastamine määrusega, kui see on esitatud tähtaega rikkudes) ning

menetlemise lubatavust on kontrollinud ka maakohus 9. aprillil 2015. a toimunud eelmenetluse istungil

(III kd, lk 30). Kriminaalasja materjalidest nähtub, et M. Norman on Lõuna Ringkonnaprokuratuurist

kätte saanud CD-plaadi koopia 23. veebruaril 2015 (III kd, lk 37), samal päeval on esitatud

prokuratuurile tsiviilhagi, mida kinnitab 23. veebruari 2015 e-kiri, mille manuses on tsiviilhagi (III kd,

lk 36). Kohtukolleegium leiab, et hagi on menetlusse võetud menetlusnorme järgides.

21. Riigilõivu tasumine. Rahalise nõudega hagi esitamisel tuleb reeglina tasuda riigilõivu

riigilõivuseaduse lisas 1 toodu kohaselt. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p-i 11 kohaselt ei võeta

riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi

või kaebuse esitamisel. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi lahendi nr 2-12-5891 kohaselt

tuleb vastavat sätet mõista selliselt, et kui juba terviserikkest tuleneva nõude puhul ei tule lõivu tasuda,

ei saa lõivu maksmise kohustus kehtida ka surma põhjustamise korral. Ringkonnakohus leidis ka, et

surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise hagi lõivustamine ei saa sõltuda sellest, et konkreetsel

juhul esitas hagi surma saanu lähisugulane. Ringkonnakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, nagu ei

hõlmaks RLS § 22 lg 1 p 11 kannatanu mittevaralist kahju (vt lahendi p 7). Eeltoodud seisukohta jagab

ka Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, kes leiab, et antud asjas ei tule kannatanutelt riigilõivu

tasumist nõuda ning ei esine süüdistatava ja tsiviilkostja poolt väidetud TsMS § 423 lg 1 p-s 11

sätestatud alust hagi läbivaatamata jätmiseks.

22. H.S. i esindusõigus. Süüdistatava kaitsja on seisukohal, et vandeadvokaat M. Normannil puudus

õigus H.S. i esindamiseks hagi esitamise ajal. Kaitsja loogika antud küsimuses seisneb selles, et kuivõrd

tingimused, miks H.S. ile eestkoste seati, olid olemas juba hagi esitamise ajal, siis järelikult oli ta ka

hagi esitamise ajal piiratud teovõimega ega saanud enese nimel tsiviilhagi esitamiseks advokaadile

volitust anda. Eestkostja A.S. aga ei saa heaks kiita tagasiulatuvalt ühepoolset tehingut ega lepingut.

Eeltoodud põhjendusel leiab kaitsja, et tsiviilhagi on võetud menetlusse alusetult.

Ringkonnakohus kaitsja seisukohaga selles, et vandeadvokaat M. Normannil puudus õigus H.S. i

esindamiseks hagi esitamise ajal, ei nõustu. TsÜS § 8 lg 1 kohaselt on füüsilise isiku teovõime võime

iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. Vaidlus puudub selles, et ajal, mil tsiviilhagi esitati, ei olnud H.S.

i teovõimet piiratud. Isegi olukorras, kus võiks tekkida kahtlus isiku teovõimes tehingu tegemise ajal,

kehtib

ja

kuulub

eestkostja

määramine

eestkostemenetluses

täitmisele

alates

määruse

teatavakstegemisest eestkostjale (TsMS § 531 lg 1). Antud asjas on tuvastatud, et H.S. ile on eestkoste

määratud 9. juunil 2015 ehk pärast hagi esitamist. Seega oli H.S. tsiviilhagi esitamise ajal võimeline

iseseisvalt kehtivaid tehinguid tegema. Piiratud teovõimet ei ole tuvastatud ka tagasiulatuvalt. Seetõttu

leiab ringkonnakohus, et iseenesest puudus H.S. i hilisemal eestkostjal A.S. il vajadus oma tütre poolt

tehtud tehingut või lepingut heaks kiita. Ehkki kaitsja on ka ringkonnakohtus esitanud taotluse määrata

H.S. ile ekspertiis, et mh tuvastada, kas H.S. il oli psüühikahäire ka 27. oktoobrist 2014 kuni 23.

veebruarini 2015 ning kas see piiras tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning kesvalt

oma tegevuse tähendusest aru saada ja seda juhtida, kohus seda taotlust ei rahuldanud. Kohtukolleegium

leiab, et kannatanu H.S. on igati mõistetavalt esitanud tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise

nõudes, s.o realiseerinud kannatanule antud õigusi olukorras, kus kuriteoga on põhjustatud tema

lähedase surm ja selle tagajärjel on talle kahju tekkinud. Kohus leiab, et ekspertiisi korraldamine olnuks

põhjendatud näiteks olukorras, kus isik oleks tsiviilhagi esitamisega teinud endale kahjulikku tehingu

(nt vara ära kinkinud, müünud selle alla turuväärtuse või teinud muu tehingu, mida mõistlik isik ei

teeks), millist kahjulikku olukorda kannatanu endale praegusel juhul tekitanud ei ole. Nagu eelpool

märgitud, oli kannatanu H.S. tehingu tegemise ajal teovõimeline, mistõttu puudub mõistlik alus kahelda

vandeadvokaat M. Normannil esindusõiguse olemasolus.

23. Täiendavate tõendite vastuvõtmine. Praegusel juhul on apellandid leidnud, et kohus on

alusetult vastu võtnud kannatanute poolt tsiviilhagi tõendamiseks esitatud tõendeid, viidates seejuures

tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetele. Kohtukolleegium märgib, et tsiviilkohtumenetluse

põhimõtete kohaldamine saab tulla kriminaalmenetluses kõne alla üksnes kriminaalmenetluse

seadustikus reguleerimata küsimustes (vt RKKKo 3-1-1-42-08, p 22). Ringkonnakohus leiab, et

maakohus ei rikkunud menetlusnorme kui võttis KrMS § 296 lg 1 alusel tõendina vastu kannatanute

poolt tsiviilhagi tõendamiseks esitatud dokumendid. Seaduses sätestatud piiranguid dokumendi

esitamisele tõendina ei esinenud.

24. Kuriteoga tekitatud kahju, selle suurus ja vastutavate isikute ring. Vastavalt

võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1043 peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik

(kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest

vastavalt seadusele. VÕS 53. ptk 1. jaos sätestatust tulenevalt on süül põhineva deliktilise vastutuse

aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on 1) objektiivne teokoosseis; 2)

õigusvastasus ja 3) süü. Antud juhul ei ole vaidlustatud asjaolu, et süüdistatav on süüdistusaktis

kirjeldatud teod toime pannud. Õiguslik vaidlus seisneb solidaarvastutuse olemasolus VÕS § 1053 lg

2 alusel ning selles, kas kannatanutel esineb mittevaraline kahju ning kas esinevad selleks hüvitise

maksmist õigustavad erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes.

24.1 VÕS § 1053 lg 2 kohaselt vanemad vastutavad, sõltumata oma süüst, ka 14-18-aastase isiku

poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult

oodata, et ära hoida kahju tekitamist.

24.2 Maakohus leidis, et V.R. u vanema vastutuse aluseks on VÕS § 1053 lg 2. Nimetatud sätte

kohaselt vanemate süüd eeldatakse.

24.3 Tsiviilkostja esindaja sisuline vastuväide maakohtu otsusele seisneb selles, et kohus ei

arvestanud esindaja väiteid asjaolude kohta, mis saaksid anda aluse vanemate vastutusest vabanemiseks.

Lühidalt on esindaja leidnud, et maakohus on vääralt tõlgendanud siseministri 27. aprilli 2007. a

määruse nr 90 § 8 lg-t 1 ning arvestamata jätnud esindaja väited, et relvakapi võtme hoidmisele ei saagi

esitada ebamõistlikke nõudeid, kuna tegu peab olema vajadusel kiiresti kättesaadava esemega. Samuti

on esindaja leidnud, et V.R. u puhul kasutati õigeid kasvatusmeetodeid, suunates teda ka professionaali

poole võimalike probleemide lahendamiseks ning puuduvad andmed, et apellant pidanuks objektiivselt

aru saama, et poeg võib E.P. i elu ohustada. Lisaks on kaalumata jäetud süüdistatavat positiivselt

iseloomustavad tõendid, mille pinnalt ei ole võimalik teha järeldusi apellandipoolsetele minetustele

kasvatusmeetodites.

24.4 Kokkuvõtlikult on esindaja sisuliselt taotlenud tsiviilkostja vastutusest vabastamist, kuna

viimane on kasutanud õigeid kasvatusmeetodeid, täitnud vanema järelevalvekohustust. Tõendite

ühekülgne uurimine maakohtu poolt on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni, mis taotluse

kohaselt peaks päädima kas tsiviilhagi mitterahuldamise või alternatiivselt maakohtule uueks

arutamiseks saatmisega.

24.4.1 Ringkonnakohus kaitsja etteheidetega ei nõustu. Õiguskirjanduse kohaselt on VÕS § 1053 lg 2

rakendamise välistamiseks vaja vanematel tõendada, et kahju on tekkinud hoolimata sellest, et last on

nõuetekohaselt kasvatatud, teostatud tema üle piisavat järelevalvet ning igakülgselt tema heaolu eest

hoolitsetud. Järelikult vabanevad vanemad vastutusest üldjuhul üksnes alaealise poolt juhuslikult

põhjustatud kahju eest. 14-18 aasta vanuse isiku poolt kahju põhjustamise fakt laseb eeldada, et alaealist

on puudulikult kasvatatud ja /või et tema tegevuse suhtes on kohaldatud ebapiisavat järelevalvet. Ilmselt

võib lapsevanem vabaneda vastutusest näiteks siis, kui tal oli temast sõltumatutel asjaoludel võimatu

täita oma kohustusi lapse suhtes (nt pikaajalise raske haiguse tõttu). (Võlaõigusseadus III.

Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2009, lk 682-683).

24.4.2 Apellatsioonikohus leiab, et ainuüksi asjaolu, et süüdistatav V.R. pani noorele eale vaatamata

toime raske isikuvastase kuriteo kavatsetult, näitab, et tema kasvatamisel on olnud vajakajäämisi.

Kohtukolleegium leiab, et nimetatud säte ei eelda, et iga üksiku käitumisakti (nt on tsiviilkostja esindaja

välja toonud, et süüdistatava vanemad ei saa igal ajahetkel jälgida lapse käitumist, liivakarjääris

tulistamise näol oli tegemist ühekordse juhtumiga) puhul peaks ilmnema põhjuslik seos toimepandud

kuriteoga, küll aga saab kohtumenetluses tuvastatud asjaolude kogumi pinnal teha järeldusi sellest, kas

vanema kasvatus-, järelevalve- ja hoolsusmeetmed võimaldavad tema vastutuse VÕS § 1053 lg 2 alusel

välistada või mitte. Ringkonnakohus leiab seetõttu, et maakohus on õigustatult ja põhjalikult

analüüsinud asjaolu, et tsiviilkostja ei taganud piisava hoolega relvakapi võtme sattumist kõrvaliste

isikute kätte. Veel on kohus välja toonud, et isa V.R. , võimaldades oma alaealistel lastel tulirelva vallata

ja kasutada, rikkus relvaseaduse nõudeid, mis kohtu hinnangul taas kinnitas, et tsiviilkostja ei arendanud

oma tegevusega ka süüdistatava õiguskuulekat käitumist. Oleks põhjendamatu arvata, et lapsevanem,

kes teades, et tema tegevus lubada pojal tulirelva päästikule vajutada, ei ole seaduslik (vt kohtuistungi

protokoll III kd, lk 129), vabaneks vastutusest põhjendusel, et ta on esindaja apellatsiooni kohaselt

lastele relvaohutusnõudeid selgitanud. Maakohus on peatunud sellelgi, et kasvatuslikud minetused

lapsevanema käitumises avalduvad selles, et ta ei pöördunud oma lapse õiguste kaitseks ei õpetaja E.P.

i, lapse klassijuhataja ega politsei poole (kuigi leidis, et õpetaja E.P. i käitumine on pedofiilse

suunitlusega). Selliselt jättis ta poja oma probleemiga üksi (vt otsuse lk 26-27). Lapsevanemal on

perekonnaseadusest tulenev kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Ringkonnakohus leiab, et

saades teada last vaevavast probleemist, pidanuks lapsevanem hoolsuskohustuse täitmiseks õigeaegselt

sekkuma lapse heaolu tagamiseks, et konstruktiivsete lahenduste otsimisega ära hoida kahju tekitamine.

Seega ei tingi tsiviilkostja esindaja väited maakohtu järelduste ümberhindamist.

25. VÕS § 134 lg 3 sätestab, et isiku surma põhjustamise või talle raske tervisekahjustuse või

tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud

isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud

asjaolud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-2-19-08 on märgitud, et VÕS § 134 lg 3 mõttes

ei saa „erandlikuks asjaoluks“ olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid

sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise

väljamõistmist. Kolleegiumi arvates ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt

ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb

iga lähedase isiku surmaga. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et isiku lähedase isiku tõsine

psüühikahäire võib anda alust kohaldada VÕS § 134 lg-t 3 (vt RKKKo 3-1-1-57-10, p 25.2)

Ülaltoodust tuleneb, et VÕS § 134 lg 3 kohaldamise seisukohast ei oma tähendust surmasaanu isik kui

selline, vaid nimetatud küsimuse otsustamisel tuleb vaagida, kas kannatanule tekitati kahju tahtlikult ja

kas tema lähedastel esinevad hiljem üleelamised.

25.1 Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kannatanuid tuleb käsitleda lähedaste isikutena VÕS § 134

lg 3 mõttes, kellel on õigus esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Kohus tuvastas, et V.R.

põhjustas kannatanu surma kavatsetult ning ringkonnakohus nõustub sellega.

25.2 Nii tsiviilkostja esindaja (vt p 14.7) kui ka süüdistatava kaitsja (vt p 12.3.5) leiavad, et praeguses

asjas ei ole tuvastatud raske psüühikahäire esinemist – mitte igasugune kõrvalekalle isiku tavapärasest

emotsionaalsest ja vaimsest seisundist ei ole käsitletav erandliku asjaoluna.

Kehtiva kohtupraktika valguses nõustub ringkonnakohus apellantidega. Selleks, et tuvastada isikul

raske psüühikahäire, pidanuks kannatanud esitama eriteadmistega isiku tõendi. Raske psüühilise

seisundi tekkimise kohta kannatanutel ei ole tõendeid esitatud. Kannatanud on küll käinud

psühholoogilisel nõustamisel, massaažis ning A.S. ile on välja kirjutatud rahustav ravim, ent need

asjaolud kogumis ei anna alust sedastada tõsise psüühikahäire esinemist. Kuivõrd kohtukolleegium ei

tuvastanud kannatanutel raske psüühikahäire esinemist, ei analüüsi kohus apellantide ümberlükkavaid

väiteid, mis sellega seoses on esitatud.

25.3 Küll aga nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et antud kohtuasja mõttes on erandliku

asjaoluna käsitletav kannatanutele osaks saanud avalik tähelepanu, mis tingib sündmuse pideva

meenutamise ning põhjustab sellega kannatusi ja frustreeritust rohkem, kui muul juhul, kui sureb

lähedane isik. Nii on kannatanu maakohtule avaldanud, et on pidevalt avaliku huvi orbiidis, see on talle

häiriv, sest kistakse haavu järjest lahti. [---] avalik tähelepanu mõjub väsitavalt, ei taha kuskil eriti käia,

Viljandi on väike, kuskil tullakse vastu või selja taga sosistatakse (kohtuistungi protokoll III kd, lk 104,

105). Apellatsioonikohus leiab, et arvestades sündmuse tehiolusid, on alust arvata, et teema leiab

edaspidigi kajastamist, meenutab sündmust kannatanutele pidevalt ning tekitab üleelamisi. Asjaolu, et

süüdistatav tegi mobiiltelefoni vaatlusprotokolli kohaselt otsinguid koolitulistamise kohta Eestis,

samuti mitmeid otsinguid seoses mõrva, vanglate, karistuste ja revolvriga ning otsingusõnaga „ottowa

terror“, saab teha järelduse, et ta oli teadlik, et vägivallaaktiga kaasneb sündmuse avalik kajastamine

ning arvestades teo asjaolusid ka tähelepanu selle toimepanijale - seega oli kannatanutele tehtav kahju

V.R. ule ettenähtav.

Asjaolu, mitu otsinguvastet annab otsingumootor või kas kannatanud on kõikide artiklite ja otsingutega

tutvunud, ringkonnakohtu hinnangul tähtsust ei oma. Nii võib näiteks ainuüksi ajalehes sündmust

kajastava pealkirja nägemine sellega seotud üleelamised taaselustada. Süüdistatava kaitsja ja

tsiviilkostja esindaja on välja toonud sellegi, justkui näitaks kahe intervjuu andmine ajalehele Sakala ja

Õhtuleht, et kannatanu oma initsiatiivil hoidis üleval meedia huvi. Ringkonnakohus sellega ei soostu.

Kannatanu A.S. on istungil selgesõnaliselt väljendanud, et meedia huvi on talle häiriv (kohtuistungi

protokoll III kd, lk 104). Kannatanu on kinnitanud, et seoses kuriteoga on nad olnud avaliku huvi

orbiidis:“ tegelikult peale seda tapmist kohe, siis oli peale ärasaatmist ja siis tuli mingi kuu aega peale

surma ja nüüd hakkavad jälle tülitama ja vahepeal helistati ka“ (III kd, lk 114). Apellatsioonikohus

leiab, et olukorras, kus isikud peavad pikema aja jooksul olema nende lähedase vastu suunatud kuriteo

tõttu avalikkuse soovimatu tähelepanu all, on see käsitletav erandliku asjaoluna VÕS § 134 lg 3 mõttes.

25.4 Ringkonnakohus leiab sedagi, et erilise asjaoluna on käsitletav kannatanute esindaja poolt

tsiviilhagis välja toodud elukorralduse oluline muutus. H.S. il esineb puudest tulenevalt igapäevases

elus tegutsemises ja ühiskonnaelus osalemises raskusi (puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise

otsus nr 1130033, III kd, lk 28). Tsiviilhagi kohaselt oli koos elades abikaasade vahel kooskõlastatud

nii ühine aeg kui ka vahendid ning aega jäi ka isiklike huvide rahuldamiseks (I kd, lk 10).

Ringkonnakohus peab usutavaks kannatanu väiteid, et seoses abikaasa tapmisega on tema

liikumisvabadus oluliselt kitsenenud. On mõistetav, et H.S. i puudega seoses tekivad ka tema hooldajal

suuremad kohustused ning vastutus. Tsiviilhagi kohaselt oskas just E.P. paremini toime tulla tütre

vajaduste ja tunnete mõistmisega (I kd, lk 10). Maakohtus toimunud menetluse ajal (s.o ligikaudu aasta

sündmuse möödumisest) on isa tütre H.S. i osas täheldanud muutumist aeglasemaks ja mõtlikumaks

ning ta avaldab, et tütar nutab tihti, ema tuleb meelde (protokoll III kd, lk 104). Seega võib

ringkonnakohtu hinnangul väita, et mõlema kannatanu elukorralduses on toimunud olulised negatiivsed

muudatused.

25.5 Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt välja mõistetud tsiviilhagi suurus on igati põhjendatud

ning ei näe vajadust selle muutmiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukoha kohaselt väljendab

mittevaralise kahju hüvitis teatud ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna

hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse

rikkumisega tekitatud ülekohtu eest (RKTKo 3-2-1-18-13). Rahaliselt hüvitamisele kuuluva

mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni

alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase

hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu

otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud

mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba

üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel

asjaoludel võrreldavad (vt nt RKTK 3-2-1-19-08, p 13 ja 3-2-1-85-08, p 13).

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks ka tsiviilhagi summa täiendavat vähendamist või suurendamist.

Kannatanute esindaja on seisukohal, et 5000 eurot ei ole piisav lohutus abikaasa ja ema surma

põhjustamise eest süüteo asjaoludel. Ringkonnakohus leiab, et moraalse kahju rahaline hüvitamine,

olenemata väljamõistetava hüvitise suurusest, ei saagi kannatanutele kompenseerida täielikult lähedase

surmast tingitud hingelisi üleelamisi. Kuigi kannatanute poolt moraalse kahju hüvitamiseks nõutud

summa on poole suurem kui rahuldatud nõue, võimaldab mittevaralise kahju osaline hüvitamine

kannatanutel mingilgi määral kuriteo negatiivseid tagajärgi kompenseerida. Seega on ringkonnakohtu

hinnangul raske, kui mitte võimatu öelda, et just 10 000 eurot oleks piisav hüvitis kannatanutele isikliku

õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest, mitte aga 5000 eurot, nagu on leidnud maakohus. Ehkki

kannatanute esindaja märgib, et esmalt peaks arvestama ikkagi kahju tekitamise asjaolude ja alles

seejärel süüdistatava ja tsiviilkostja majandusliku seisuga, tuleb ka ringkonnakohtu hinnangul silmas

pidada, et süüdlaselt väljamõistetud moraalse kahju hüvitis ei oleks talle liiga koormav.

25.6 Küll aga nõustub apellatsioonikohus maakohtuga selles, et kolmandate isikute toetusi ja

vabatahtlikke makseid ei saa kannatanute kasuna arvesse võtta, sest see oleks vastuolus VÕS § 127 lg

5 mõttega. Asjakohatu on siinkohal süüdistatava kaitsja väide, et mittevaralise kahju hüvitist on

võimalik oluliselt vähendada VÕS § 139 alusel. Riigikohus on 20. oktoobri 2008 tsiviilasja nr 3-2-1-

85-08 otsuse punktis 14 asunud seisukohale, et VÕS § 139 lg 3 ja § 140 reguleerivad üksnes varalise

kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist.

V

MENETLUSKULUD

26. Nii süüdistatava kaitsja kui ka tsiviilkostja esindaja on vaidlustanud maakohtu otsuse

menetluskulude osas. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja seda just

menetluskulusid puudutavas osas. Apellatsioonikohus leiab, et maakohus on jätnud põhjendamata, miks

ta jättis süüdistatavalt osaliselt välja mõistetud menetluskulud tema vanema kanda. Lisaks on maakohus

vääralt kohaldanud materiaalõigust jättes tsiviilhagiga seotud menetluskulud poolte endi kanda.

27. Esmalt selgitab kriminaalkolleegium, et KrMS § 191 lg 3 lubab ringkonnakohtul

apellatsioonimenetluses muuta madalama astme kohtu tehtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise

otsustust sõltumata sellest, kas seda on apellatsioonides taotletud või mitte (vt nt RKKKo 3-1-1-40-11,

p 31; 3-1-1-4-12, p 16). Seejuures on kriminaalmenetluse kulude küsimuses võimalik isegi süüdistatava

olukorda apellatsiooni piiridest väljudes raskendada (vt nt RKKKo 3-1-1-46-08, p 52).

27.1 Süüdistatava kaitsja peab põhjendamatuks liiga kalli ekspertiisi määramist ning leiab, et

süüdistatavale olnuks põhjendatud teha üksnes tavaline ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis,

mitte aga statsionaarne komisjoniline kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiis. Sellest

tulenevalt on põhjendatud ekspertiisitasu väljamõistmine üksnes summas 255 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et prokuratuuril ja uurimisasutusel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu

hulgas õigus otsustada, kas nad korraldavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Kohtueelse

menetluse eesmärgiks on koguda tõendusteavet ja selle eesmärgi saavutamisel kehtib menetluse vaba

kujundamise põhimõte, mille raames võivad uurimisasutused ja prokuratuur kasutada kõiki seadusega

lubatud toiminguid, mis on kohased ja vajalikud tõendusteabe kogumiseks ning muude tingimuste

loomiseks kohtumenetluseks. Kassatsioonikohtu praktikas on märgitud, et kui ekspertiis on määratud

ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent

süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus

ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja

lahendamisele (vt RKKKm 3-1-1-120-12). Kriminaalkolleegium on seisukohal, et käesolevas

kriminaalasjas olid ekspertiisid teostatud tõendamisvajadusest lähtudes, nagu näeb ette KrMS § 105 lg

1 ja kohus on õigesti lugenud ekspertiisikulud menetluskulude hulka.

27.2 Maakohus on menetluskulud jätnud osaliselt riigi kanda, ülejäänud osas aga mõistnud

menetluskulud välja süüdistatava isalt V.R. ult. Tsiviilkostja esindaja on märkinud, et KrMS § 188 näeb

ette

kohtu

kaalutlusõiguse

menetluskulude

hüvitamise

väljamõistmisel,

antud

juhul

on

põhjendamiskohustust rikutud. KrMS § 188 kohaselt, kui kriminaalmenetluse kulud on kohustatud

hüvitama alaealine, võib menetleja panna kulude hüvitamise tema vanemale, eestkostjale või

kasvatusasutusele. Ehk teisisõnu olukorras, kus menetluskulude hüvitamise kohustus langeb isikule,

kes on kriminaalmenetluse kulude otsustuse tegemise ajal noorem kui 18-aastane, annab viidatav

paragrahv menetlejale õiguse otsustada, kas need kulud peab kandma alaealine ise või on selleks

kohustatud tema vanem(ad), eestkostja või kasvatusasutus. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd seadus

annab siinkohal kohtule kaalutlusõiguse kahe menetluskulude tasumiseks kohustatud isiku vahel (s.o

kuriteo toime pannud alaealine ise või tema kasvatamise eest vastutav isik), siis peab kohtuotsusest

nähtuma, millistest asjaoludest ja kaalutlustest nähtuvalt kohus selle kohustuse ühele või teisele isikule

pani.

27.3

Käesoleva kriminaalasja puhul on maakohus viitega KrMS §-le 188 pannud alaealiselt V.R. ult

väljamõistetud menetluskulude hüvitamise kohustuse tema isale V.R. ule. Kohtuotsuses puudub aga

igasugune argumentatsioon, millest selguks, millistel kaalutlustel pidas esimene kohtuaste

põhjendatuks kulude tasumise kohustuse panemist just lapsevanemale. Pelgalt asjaolust, et seadus

nimetatud otsustusvarianti võimaldab, kriminaalkolleegiumi hinnangul ei piisa ja kohtuotsusest peavad

selguma ka vastavad põhjendused. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium selliseid asjaolusid, mis

põhjendaksid menetluskulude tasumise kohustuse jätmist isa V.R. u kanda, ei tuvastanud.

27.4

Apellatsioonis on välja toodud, et tsiviilkostja V.R. u palk on 600 eurot, abikaasal 400 eurot.

Igakuiste finantskulutuste tasumise järel jääb talle arvele umbes 100-150 eurot. Lisaks arvestab

ringkonnakohus, et süüdistatavalt on solidaarselt tsiviilkostjaga välja mõistetud tsiviilhagi

kannatanutele tekitatud kahju eest. Kuivõrd kriminaalmenetlusega tekkinud kulud tekkisid V.R. u

kuritegeliku käitumise tagajärjel, ei saa põhjendatuks lugeda, et temaga seotud kulud jäetakse täielikult

isa kanda, sest tsiviilkostjale pandud kohustuste täitmine raskendab oluliselt perekonna toimetulekut ja

asetab ebavõrdsesse olukorda teiste V.R. u ülalpidamisel olevate laste heaolu.

27.5 Teisalt tuleb kriminaalkolleegiumi arvates märkida, et V.R. (sündinud 02.06.1999) on peagi

saamas 17-aastaseks ehk on juba piisavalt vana, et hakata oma kuritegeliku käitumise tagajärgede eest

vastutama. V.R. u vabastamine igasuguste rahaliste kohustuste täitmisest, toimepandud kuriteo raskust

ja asjaolusid silmas pidades, tema resotsialiseerumise huve kuidagi ei teeni. Ehkki V.R. ul puuduvad

rahalised vahendid, ei saa see olla aluseks tema menetluskuludest vabastamisel. V.R. ul on võimalik

hakata teenima sissetulekut kinnipidamisasutuses karistust kandes.

KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja

resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu,

jätab kohus osa neist riigi kanda. Süüdistatava kaitsja M. Gaver on taotlenud jätta riigi kanda nii suure

osa menetluskuludest kui võimalik. Esimese astme kohus on arvestanud, et menetluskulude hüvitamine

käib V.R. ul ilmselt üle jõu ja on 1/3 menetluskuludest jätnud riigi kanda. Kassatsioonikohtu praktikas

on leitud, et menetluskulude riigi kanda jätmisel isiku varalise seisundi ja resotsialiseerumise

väljavaadete kõrval peab arvestama ka toimepandud kuriteo iseloomu (RKKK 3-1-1-38-11, p 27).

Apellatsioonikohus leiab, et arvestades V.R. u poolt toime pandud kuritegudega kaitstavaid

õigushüvesid, ei ole põhjendatud ka maakohtu poolt juba väljamõistetud kriminaalmenetluse kulude

täiendavaks riigi kanda jätmiseks.

Eeltoodu tõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, milles menetluskulude hüvitamise

kohustus pandi alaealise V.R. u isale, kellelt mõisteti välja riigi tuludesse menetluskuluna sundraha 650

eurot, määratud kaitsja riigi õigusabi tasu 4200 eurot, kohtupsühholoogia-psühhiaatria ekspertiisitasu

3800 eurot, surnu ekspertiisitasu 250 eurot, toimikust koopia tegemise kulu 1 euro ja tunnistajale

makstud sõidukulu 5 eurot ja 20 senti ning määrati kriminaalmenetluse kulud, s.o 8906 eurot ja 20 senti

tasumisele ositi ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Selles osas teeb ringkonnakohus uue

otsuse, millega jätab kriminaalmenetluse kulud 8906 eurot ja 20 senti alaealise V.R. u enda kanda.

28. Süüdistatava kaitsja on ringkonnakohtult taotlenud põhiseaduslikkuse kontrolli, sest leiab, et

KrMS § 180 lg 3, mis ei võimalda jätta alaealise süüdistatava puhul kõiki menetluskulusid riigi kanda,

ei ole kooskõlas põhiseaduse §-ga 10.

Põhiseaduse § 10 sätestab, et põhiseaduse II. peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei

välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas

ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele.

Ringkonnakohus KrMS § 180 lg-s 3 vastuolu põhiseadusega ei näe. Kaitsja ei selgitanud istungil,

millise põhiseaduses sätestatud printsiibiga KrMS § 180 lg 3 vastuolus on. Apellatsioonis on kaitsja

märkinud, et kuna vanglas ei ole alaealistel võimalik töötada ning ka kõik, mida isik vabanemisel teenib,

läheb menetluskulude katteks, puudub isikul võimalik ühiskonda integreeruda.

Apellatsioonikohus märgib, et kaitsja osundus sellele, et alaealisel ei ole võimalik vangistusasutuses

töötada, ei ole asjakohane. Vastupidi - vangistusseaduse § 37 näeb ette, et kui vangistusseadus ei

sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kindlustab vangla

juhtkond võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid

ning oskusi. Küll aga näeb Vangistusseaduse § 83 ette erisuse alla 18-aastase noore kinnipeetava

töötamisele, millele kohaldatakse kõiki töökaitseseadustest tulenevaid alaealise töötamise erisusi,

sealhulgas erisusi tööaja kohta. Kriminaalmenetluse läbiviimisega seotud kulud on tingitud kuriteo

toimepanija enda käitumisest ning üksnes tema varatus mingil ajahetkel ei saa olla ainsaks põhjuseks

kulude täies ulatuses riigi kanda jätmiseks ega ka sätte põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks.

V.R. u näol on tegemist noore inimesega, kellel on elu veel ees ning puudub igasugune alus arvata, et

ta ei suudaks talle pandud kohustusi täita. Seadus on sätestanud ka võimalusi menetluskulude tasumise

pikendamiseks ja ajatamiseks. Samuti näeb vangistusseadus ette isikuarvel olevate summade jaotumise

põhimõtted. Ka täitemenetluses on sätestatud piirangud varale, millele ei või sissenõuet pöörata. Seega

garanteerib riik isikule kohustuste kõrval ka õigused ning kaitsja kartus, et isikul puudub võimalus jääda

ellu ka ametlikult töötades, on alusetu.

29. Lisaks on tsiviilkostja esindaja taotlenud Tartu Maakohtu otsusega V.R. ult välja mõistetud

menetluskulude jätmist A.S. ja H.S. i kanda. Juhul, kui kulud jäetakse V.R. u kanda, muuta Tartu

Maakohtu 21. augusti 2015. a riigi õigusabi andmise määrusega V.R. ule pandud riigi õigusabi tasu ja

riigi õigusabi osutamisel kantud kulude hüvitamise kohustust, määrates, et V.R. ul ei ole nimetatud tasu

ja kulude hüvitamise kohustust.

Apellatsioonikohus leiab, et KrMS § 182 lg-st 3 ei tulene alust jätta tsiviilhagi osalise rahuldamise

korral tsiviilhagiga tingitud menetluskulude jätmist poolte endi kanda. KrMS § 182 lg 3 reguleerib

tsiviilhagi tagamisega seotud menetluskulude hüvitamise küsimust. Praegusel juhul ei ole tsiviilhagiga

tekkinud menetluskulud seotud tsiviilhagi tagamisega, vaid on seotud valitud esindajale makstud tasu

ja muude vajalike kuludega, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Tasu KrMS § 175 lg 1 p 1

sätte mõttes on tasu, mida kannatanu ja tsiviilkostja on kohustatud maksma valitud esindajale. KrMS

§ 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seega tuleb tsiviilkostjal ja kannatanutel

nende esindamisest tekkinud kulud välja mõista süüdistatavalt. Ringkonnakohus leiab, et arvestades

süüdistatava varalist seisundit tuleb KrMS § 180 lg 3 alusel tsiviilkostja esindustasu 2884,80 eurot jätta

riigi kanda nagu ka kannatanute esindaja poolt maakohtu menetluses taotletud summa 3000 eurot, mille

kohta kannatanute esindaja on esitanud advokaadibüroo arve ja A.S. i konto väljavõtte tasumise kohta.

30. Menetluskulud ringkonnakohtus. Riigi õigusabi korras osalesid menetluses süüdistatava V.R.

u kaitsja vandeadvokaadi abi M. Gaver ja tsiviilkostja V.R. u esindaja vandeadvokaadi abi B. Sisask.

Mõlemad on esitanud taotluse riigi õigusabi kulude ja riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks.

30.1 M. Gaver taotleb apellatsiooni teate koostamise eest tasu 0,5 tunni eest, kohtulahendiga

tutvumise ja selle analüüsi ning vaidlustamise vajalikkuse eest tasu 1 tunni eest, lisaks on ta kahel korral

kokku 3,5 tundi ning apellatsiooni koostamisele on kulunud 8 tundi. Kokku on kaitsja teinud tööd 14

tundi, mis ületab kehtestatud 8-tunnilist piirmäära, mistõttu taotleb ta tasu suurendamist 100%. Samuti

on kaitsja taotlenud sõidukulude hüvitamist 19. novembril 2015 suunal Tartu-Jõhvi-Rakvere-Tartu

(kulu jagatud) 47,10 eurot ja 25 novembril sõidu eest suunal Tartu-Jõhvi-Tartu summas 82,20 eurot.

Kokku on M. Gaver taotlenud tasu 576 eurot (milles sisaldub käibemaks 96 eurot) ja sõidukulusid

summas 155, 16 eurot (millele lisandub käibemaks 25,86 eurot). Lisaks taotleb M. Gaver kohtulikuks

menetluseks ettevalmistamise eest 2 tunni eest 80 eurot ja kohtuistungil osalemise eest 3 tunni eest 120

eurot ehk kokku 200 eurot, millele lisandub käibemaks 40 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et alust tasu piirmäära suurendamiseks ei esine. Kohtukolleegium leiab, et

käesoleval juhul ei iseloomusta apellatsiooni pikkus sellele kulutatud aega. Ringkonnakohus arvestab

siinkohal, et kaitsja osales ka maakohtuistungil, kus ta esitas samad kaitseväited ning maakohus kõiki

neid ka oma otsuses põhjalikult käsitles, s.t apellatsioon koosnebki suuresti maakohtus esitatud

kaitseargumentide kordamises. Apellatsioonikohtu hinnangul ei saa seetõttu pidada kriminaalasja

eriliselt töömahukaks, mis annaks aluse riigi õigusabi tasu suurendamiseks. Ringkonnakohus peab

põhjendatuks rahuldada taotlus apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest selle maksimummääras

ehk summas 288 eurot (sh käibemaks 48 eurot). Lisaks rahuldab ringkonnakohus kaitsjal sõiduga

tekkinud kulud ning ringkonnakohtu istungil osalemisega seotud kulud. Kokku kuulub kaitsjatasu

rahuldamisele summas 412 eurot (milles sisaldub käibemaks 72 eurot) ja sõidukulud summas 155,16

eurot (summa sisaldab käibemaksu 25,86 eurot).

30.2 B. Sisask

taotleb

apellatsiooniteate

koostamise,

maakohtu

otsusega

tutvumise

ja

apellatsioonkaebuse planeerimise, telefonikonsultatsiooni ning apellatsioonkaebuse koostamise eest

tasu 6 tunni eest ehk summas 288 eurot (sh käibemaks 48 eurot). Samuti taotleb ta ringkonnakohtu

istungil osalemise eest 120 eurot, millele lisandub 24 eurot käibemaks. Ringkonnakohus, hinnates

esindaja taotlust, leiab, et õigusabi andmise eest taotletava tasu suurus on põhjendatud ning kooskõlas

Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning

riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ja ulatuse korra punktidega 2, 28 ja 30 ning

kuulub täiel määral hüvitamisele.

30.3 Vandeadvokaat M. Normann esindas kokkuleppel kannatanuid ning taotleb õigusabiteenuse

osutamise eest hüvitada kannatanu A.S. ile kriminaalmenetluse kulud. Viimased koosnevad tutvumisest

süüdistatava ja tsiviilkostja ning prokuröri apellatsioonidega (1 tund), apellatsiooni koostamisest (2

tundi) ning kannatanute esindamisest ringkonnakohtu istungil (3 tundi). Advokaadi tunnitasu on 100

eurot, millele lisandub käibemaks. Kokku taotleb M. Normann 600 euro hüvitamist, millele lisandub

käibemaks 120 eurot. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulu on mõistliku suurusega, õigusteenuse

osutamine oli vajalik ning ka õigusabi osutamise ajaline kulu on põhjendatud. Seega kuulub

õigusabiteenuse eest osutatud kulu täielikult hüvitamisele.

31. KrMS § 185 lg 1 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p-des 1-

4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Käesoleval juhul teeb ringkonnakohus otsuse

KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud alusel ning sellest tulenevalt jäävad kohtumenetluse poolte

ringkonnakohtus kantud menetluskulud riigi kanda.

32. Ringkonnakohus, võttes kokku apellatsioonimenetluse tulemused, märgib, et eeltoodu alusel ja

juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 4 p-st 6 tuleb maakohtu otsus tühistada

osaliselt, s.o maakohtu menetluses tekkinud menetluskulude väljamõistmise otsustuste osas alaealise

vanemalt. Jätta rahuldamata prokuröri, süüdistatava kaitsja vandeadvokaadi abi M. Gaveri ja

kannatanute esindaja vandeadvokaat M. Normanni apellatsioonid. Osaliselt rahuldada tsiviilkostja

esindaja apellatsioon.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

Mati Kartau