3-14-52642/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Madis Ernits, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

30.03.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52642

Haldusasi

Raido Tominga kaebus Tartu Vangla toimingute ja

Tartu Vangla kodukorra p 7.1.43 õigusvastasuse

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 02.07.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Raido Tominga apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Raido Toming

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Halduskohtu 02.07.2015. a otsus ning jätta Raido

Tominga kaebus tervikuna läbi vaatamata.

2. Jätta kaebaja poolt halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud (riigilõiv) kaebaja enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. Toming esitas 11.08.2014 avalduse, milles ta soovis saada luba kasutada

silmaklappe, sest tuli häirib magamajäämist.

2. Tartu Vangla jättis 18.08.2014. a vastusega nr 6-24/5558-2 R. Tominga taotluse

rahuldamata. Vangla selgitas, et vastavalt Tartu Vangla kodukorra p-le 7.1.43 on silmaklapid

keelatud esemeks ning seavad ohtu vangla julgeoleku, sest nende kasutamine raskendab

isikute tuvastamist, nende sisse on võimalik peita keelatud esemeid ja neil on reeglina küljes

pael või kumm, mis on vanglas keelatud ese.

3. R. Toming esitas 14.08.2014 taotluse, milles ta juhtis vangla tähelepanu sellele, et tema

tervis on valguse käes magamise tõttu halvenenud, kuna tal pole võimalik välja puhata,

mistõttu on tal tekkinud depressioon ja närvilisus.

4. Tartu Vangla selgitas 27.08.2014. a vastuses nr 2-3/3923-2, et valgustuse kasutamine

kambrites on vajalik järelevalve teostamiseks.

5. R. Toming esitas 01.09.2014 taotluse, milles ta soovis teada vanglas öötulena kasutatava

pirni nime ja valgustugevust.

6. Tartu Vangla teatas 05.09.2014. a vastuses nr 2-3/4148-2, et kambrite valgustites on öösel

sisse lülitatud valgusallikana kompakt-luminofoorlamp Osram Dulux S, võimsusega 5 W ja

valgusvooga 250 luumenit.

7. R. Toming esitas 01.09.2014 taotluse, milles ta palus kambrites öörahu ajaks valgustus

välja lülitada, sest see häirib tema uinumist ja valguse käes magades ei ole tal võimalik

normaalselt välja puhata.

8. Tartu Vangla jättis 18.09.2014. a vastusega nr 6-24/6061-2 R. Tominga taotletud toimingu

sooritamata. Vangla selgitas, et öötulena kasutatav pirn annab valgusvoo 259 luumenit, jäädes

60 W hõõglambi valgusvoole alla enam kui kolmekordselt, seega ei taga pirnid ruumis valgust

sellisel määral, mis oleks magamisel häiriv, kuid valgustus on vajalik järelevalve teostamiseks

kinnipeetavate üle.

9. R. Toming esitas 30.10.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vanglas kella 22.00-06.00

ajal kambri öötulega valgustamisega õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuse põhjendused:

1) Kambrit valgustatakse öösel pidevalt valgustiga, mis vastab 60 W hõõglambi

valgustugevusele. Lamp on reflektoriga ja selge klaasi taga tema voodist umbes 2 m kaugusel.

Vanglateenistus teostab kambrite visuaalset kontrolli läbi kambri ukses oleva akna reeglina

iga 30 minuti tagant. Lamp põleb aga pidevalt. Silmaklappide kasutamine on keelatud väitega,

et need takistavad isikute ära tundmist. Samas viibib kaebaja lukustatud kambris raudukse

taga ning tal ei ole keelatud magada nägu seina poole või peaga sealpool, kuhu läbi ukses

oleva akna ei näe.

2) Kambri kontrollimiseks on võimalik kasutada meedet, mis ei sunniks teda valguse käes

magama, näiteks valgustada kambrit kontrollimise ajaks, kasutada mattklaasiga valgustit või

värvilist valgust, kasutada öövaatlusseadmeid või lubada kasutada öörahu ajal silmaklappe.

10. Tartu Halduskohus jättis 18.12.2014. a määrusega R. Tomingu kaebuse käiguta. Kohus

leidis, et R. Tominga kaebuses esitatud tuvastusnõue on lubatud, kuid ta peab kohtult taotlema

esmalt Tartu Vangla kodukorra p-i 7.1.43, Tartu Vangla 18.08.2014. a otsuse ja 18.09.2014. a

otsuse õigusvastasuse tuvastamist ning tasuma riigilõivu 15 eurot.

11. R. Toming esitas 22.12.2014 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles ta täiendas

kaebust nõudega Tartu Vangla kodukorra p-i 7.1.43, Tartu Vangla 18.08.2014. a otsuse ja

18.09.2014. a otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks. R. Toming märkis, et Eesti

avavanglaosakondades öösiti tuled ei põle, samuti ei põle tuled Euroopa Liidu kesk- ja

põhjaosa riikide vanglate tubades või kambrites.

12. Tartu Halduskohus jättis 02.07.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda. Otsuse põhjendused:

1) Kinnipeetava elukambris peab olema faktiliselt võimalik järelevalvet teostada ka öösel

(justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 § 12 lg 1 p 5, lg 2). Vangla peab valima sobiva

meetme kaalutlusõigust kasutades. Öösiti kasutatakse valgustit valgusvooga 250 luumenit

(tl 40), mida 60 W hõõglambi valgusvoog ületab kolmekordselt. Seega ei ole tegemist

kuigivõrd ereda valgusega, kuid ajal, mil puuduvad muud looduslikud ja kunstlikud

valgusallikad, on see selgelt kambrit valgustava toimega. Valgusti paikneb elukambri laes

(tl 56), seega öötuli kambris on kinnipeetavale voodis selgesti tajutav.

2) Öötule kasutamine on öise visuaalse järelevalve teostamiseks sobiv meede, kuna see

võimaldab vaadelda kambris toimuvat, mis muude looduslike ja kunstlike valgusallikate

puudumise tõttu oleks võimatu. Olukord, kus valguse puudumise tõttu tuleks järelevalve

teostamiseks avada toiduluuk või kambri uks, on kaebaja õigusi enam piirav, kuna

eelduslikult ei ole raudukse avamine ja sulgemine ning kambrisse sisenemine võimalik

hääletult. Valgustuse suunamine kambrisse üksnes järelevalve teostamise ajaks nõuaks

tugevama valgusallika kasutamist, mis riivaks kaebaja õigusi enam. Hoolimata uksesilma

mõõtmetest pole eluliselt usutav öövaatlusseadme kasutamine läbi selle, vaid tõenäoliselt

eeldaks niisuguse seadme kasutamine selle läätse suunamist kambrisse toiduluugi või kambri

ukse avamise kaudu, mis riivaks kaebaja õigusi enam. Niisuguste seadmete kasutusele

võtmine eeldaks märkimisväärset rahalist kulu. Vangla rakendatav meede on vajalik, kuna

eesmärki ei ole võimalik saavutada isikut vähem koormava abinõuga.

3) Öötuli võib mõnel juhul muuta uinumise raskemaks võrreldes täielikus pimeduses

viibimisega. Kaebaja tervisekaardi kannetest nähtub, et tal on pidevalt olnud unehäiretega

probleeme (tl 42-44). Sellest ei saa üheselt järeldada põhjuslikku seost unehäirete ja öötule

vahel. Öötule mõjusid kaebaja tervisele ei saa hinnata Pintmann Grupp OÜ soovituste (tl 8-9)

alusel, kuna need on antud üksnes kaebaja kirjade alusel ilma tema tervist objektiivselt

uurimata. Seetõttu ei ole asjas tõendatud, et öötuli mõjutaks kaebaja õigusi intensiivselt.

Öötule kasutamine on mõõdukas ja proportsionaalne meede. Vangla 18.09.2014. a kirjas välja

toodud keeldumine öötule väljalülitamisest oli õiguspärane.

4) Silmaklappide sisse on võimalik nende ehituse tõttu peita keelatud esemeid, mille

avastamine silmaklappe lõhkumata võib olla keeruline. Kinnipeetavale lubatud esemete

hulgas ei ole reeglina mitmekordsest materjalist või paksendustega tekstiilist esemeid.

Vangistusseaduse (VangS) § 46 lg-st 1 nähtub soov minimeerida esemete hulk vanglas, mille

sisse on keelatud esemeid võimalik paigutada. Silmaklappide sisse peidetud esemete või

ainetega võib olla võimalik ohustada vangla julgeolekut või korda. Samuti on silmaklappide

kasutamine võimalik üksnes paela või nööriga, mis on vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 64¹

p 1 kohaselt vanglas keelatud esemeteks. Seetõttu oli vanglal VangS § 15 lg 2 p 3 ja lg 4

alusel õigus keelata kodukorra p-s 7.1.43 silmaklapid ning 18.08.2014 keeldumine oli

õiguspärane.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

13. R. Toming esitas 29.07.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta leiab, et Tartu Halduskohus

on 02.07.2015. a otsuses jõudnud väärale järeldusele ja ta taotleb ringkonnakohtult uue otsuse

tegemist, paludes valida kinnipeetavat vähemkoormava meetme. Apellatsioonkaebuse

põhjendused:

1) Usutav ei ole, et taskulambiga läbi uksesilma valgustamine oleks kinnipeetavat enam

koormav ning taskulambile tehtav väljaminek ei oleks riigi ressursi raiskamine. Tähelepanuta

on jäetud olukord, mis on rakendatav lihtsalt ja kuludeta, milleks on valguse sisselülitamine

kontrolli teostamise ajaks. Uksesilmast ei ole võimalik tuvastada teki all magavaid isikuid.

Selleks puudub ka vajadus, sest kambrites on 2 kinnipeetavat või vähem ja lukustatud

kambrist ei ole võimalik lahkuda.

2) Arusaamatu on kohtu veendumus, et silmaklappidesse on hea peita keelatud esemeid.

Silmaklapid ei pea olema mitmekihilised. Arusaamatu on otsuses märgitu paela või nööri

kohta. Kohtupraktika kohaselt ei ole igasugune pael või nöör tingimata keelatud esemeks,

vaid vanglal on kohustus igakordselt seda põhjendada. Lihtne silmaklapp on 6-8 cm laiune

riideriba, mis on otstest kokku õmmeldud, kuhu ei ole võimalik midagi peita ning pole paelu

ega nööre.

14. Tartu Vangla esitas 11.09.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta leiab, et

halduskohus oleks pidanud R. Tomingu kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

§ 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata jätma. Vangla märgib, et kui

ringkonnakohtu arvates on halduskohus kaebuse õigesti menetlusse võtnud, siis ta palub jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastuse

põhjendused:

1) R. Tomingul oli võimalus esitada tõhusamaid nõudeid kui tuvastamisnõue. Käesoleval

juhul ei ole tegemist Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-31-14 käsitletud olukorra suhtes analoogse

olukorraga. R. Tomingul oli võimalus oma õigusi tõhusamalt kaitsta, esitades Tartu Vanglale

vaided otsuste nr 6-24/5558-2 ja 6-24/6061-2 peale, kus ta oleks võinud nõuda enda suhtes

erandi tegemist. Kodukorra punkti õigusvastasuse tuvastamise asemel oleks R. Tomingul

olnud võimalik nõuda vaidemenetluse korras kodukorra punkti tühistamist. Vaidemenetluse

raames ei ole R. Toming Tartu Vangla poole pöördunud. Asjaolu, et R. Toming ei ole õigel

ajal esitanud vanglale asjakohaseid vaideid, ei anna talle õigust minna samal alusel, kuid teise

nõudega kohtusse.

2) Ebatõenäoline on, et tulede pidev sisse ja välja lülitamine mõjuks kaebajale

vähemkoormavalt. Kestev nõrga valguse põlemine võimaldab inimesel sellega harjuda ja

tagab parema une ning koormab kinnipeetavaid vähem. Silmaklappide sisse on võimalik

nende ehituse tõttu keelatud esemeid peita. Kuna öösiti on isikute tuvastamine raskendatud,

siis raskendaksid silmaklapid järelevalve teostamist veelgi. Olenemata sellest, kas kaebaja

hinnangul on vanglal vaja kambrites öösel viibivaid isikuid tuvastada või mitte, paneb sellise

kohustuse vanglale kehtiv õigus (VangS § 66 lg 1, justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44

§ 12 lg 1 p 5, lg 2). Vangla üldise julgeoleku ning ka kinnipeetavate julgeoleku tagamiseks on

oluline, et vangla kontrolliks kehtivate nõuete täitmist kinnipeetavate poolt ka öisel ajal ning

selleks on kambris öisel ajal põlev nõrk valgustus kõige proportsionaalsem meede.

15. Ringkonnakohus kohustas kaebajat 20.01.2016. a kohtunõudes selgitama kohtule kaebaja

põhjendatud huvi vaidlustatud toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks.

16. R. Toming esitas 27.01.2016 seisukoha, milles ta selgitab, et tema eesmärk, lisaks

tulevasele võimalikule kahjunõude esitamisele, on saavutada olukord, kus ta ei pea veetma

öid valgustusega kambris. Kaebaja väitel taotles ta enda suhtes vanglalt erandit, jättes vangla

otsustada, milline meede valitakse. Kaebaja märgib, et keelamis- ja kohustamiskaebust ta ei

esitanud, sest need on konkreetsed toimingud (tule kustutamine, klappide väljastamine), mille

tagajärgi suudab hinnata juriidilises mõttes spetsialist vangla julgeoleku vallas, kuid kaebaja

eesmärk ei ole vanglale ühtegi toimingut peale suruda, vaid saavutada enda jaoks olukord, mis

võimaldaks tal magada ilma rohtusid tarbimata. Kaebaja väitel ei häiri teda tule põlema

panemine ja kustutamine, kuid talle on arusaamatu, kui järelevalvet teostatakse vähemalt

korra tunnis ja sektori läbivaatuseks kulub alla 5 minuti, siis miks peab tuli 55 minutit

põlema.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 02.07.2015. a otsus tuleb HKMS § 200 p 5

alusel tühistada ning kaebus tervikuna läbi vaatamata jätta.

18. HKMS § 151 lg 2 p 1 järgi võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast

kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p

1 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebajal puudub asjas

ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. HKMS § 45 lg 2

sätestab kaebeõiguse piirangud. Nimetatud sätte kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada

üksnes juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse

esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks

ilmselgelt perspektiivitu.

19. Kaebaja soovib, et kohus tuvastaks Tartu Vangla 18.08.2014. a vastuse, millega vangla

keeldus kaebajale silmaklappide väljastamisest, samuti 18.09.2014. a vastuse, millega vangla

keeldus kambris öörahu ajaks valgustuse välja lülitamisest, õigusvastasuse. Ka soovib

kaebaja, et kohus tuvastaks Tartu Vangla kodukorra p 7.1.43 õigusvastasuse. Tartu Vangla

kodukorra p 7.1.43 järgi on Tartu Vanglas viibivatele kinnipeetavatele täiendavalt keelatud

silmaklapid. Kaebaja vastusest 20.01.2016. a kohtunõudele saab järeldada, et kaebaja

eesmärgiks tuvastamiskaebuse esitamisel on nii hilisem kahju hüvitamine kui ka preventiivne

huvi, vältida tulevikus valgustatud kambris magamist, mis on kaebaja arvates saavutatav kas

silmaklappide väljastamisega või öörahu ajaks valgustuse väljalülitamisega. Ringkonnakohus

käsitleb esmalt kaebaja kaebeõigust Tartu Vangla 18.08.2014. a vastuse ja Tartu Vangla

kodukorra p 7.1.43 õigusvastasuse tuvastamiseks preventiivse huvi alusel (I) ja seejärel

võimaliku hilisema kahju hüvitamise eesmärgi alusel (II) ning kaebaja kaebeõigust Tartu

Vangla 18.09.2014. a vastuse õigusvastasuse tuvastamiseks preventiivse huvi alusel (III) ja

seejärel hilisema kahju hüvitamise huvi alusel (IV). Viimaks lahendab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse (V).

I

20. Kaebaja taotleb Tartu Vangla 18.08.2014. a vastuse ning Tartu Vangla kodukorra p 7.1.43

õigusvastasuse tuvastamist preventiivse huvi alusel. Riigikohus on selgitanud, et preventiivne

huvi on käsitatav põhjendatud huvina, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat

õigusvastast tegevust isiku suhtes (RKHK 26.11.2014. a määrus asjas nr 3-3-1-60-14, p 18;

28.05.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-8-14, p 11; 19.04.2011. a otsus asjas nr 3-3-1-8-11, p 10).

Ringkonnakohus märgib esmalt, et Tartu Vangla 18.08.2014. a silmaklappide väljastamisest

keelduv vastus põhineb kaebaja taotlusel silmaklappide väljastamiseks. Seega ei ole

vaidlustatud toimingu näol tegemist haldusorgani omaalgatusliku jätkuva või korduva

õigusvastase tegevusega, mille vältimise vahendina on Riigikohus tuvastamiskaebust

preventiivse huvi alusel aktsepteerinud. Ühtlasi ei ole vaidlust selle üle, et

tuvastamiskaebusega ei saa haldusorganit konkreetseks toiminguks kohustada - seega ei tekita

silmaklappide väljastamisest keeldumise õigusvastasuse võimalik tuvastamine vanglale

kohustust kaebajale silmaklappe väljastada. Silmaklappide väljastamiseks olnuks seetõttu

tõhusam õiguskaitsevahend kohustamisnõue. Kui kaebaja soovis lasta kohtul / vanglal valida,

kas talle kambris öörahu ajaks silmaklapid väljastada või valgus välja lülitada, tulnuks

kaebajal esitada alternatiivsete nõuetega kohustamiskaebus, selle asemel, et taotleda kummagi

keeldumise eraldi õigusvastasuse tuvastamist. Arvestades ka seda, et vangla silmaklappide

väljastamisest keeldumise õiguslikuks aluseks oli Tartu Vangla kodukorra p 7.1.43, mis keelab

kinnipeetavale silmaklappide omamise, tulnuks kaebajal oma eesmärgi saavutamiseks koos

kohustamisnõudega esitada ka kodukorra viidatud punkti tühistamise nõue. Kaebaja seda

teinud ei ole ning vastavas osas on kaebajal läbimata ka kohustuslik kohtueelne menetlus.

Kuna kaebaja poolt esitatud õigusvastasuse tuvastamise nõuded ei taga seega kuidagi

kaebajale silmaklappide väljastamist tulevikus, puudub kaebajal preventiivse huvi alusel

kaebeõigus Tartu Vangla kodukorra p 7.1.43 ja Tartu Vangla 18.08.2014. a vastuse

õigusvastasuse tuvastamiseks.

II

21. Ringkonnakohus leiab, et kaebajal puudub Tartu Vangla 18.08.2014. a vastuse ning Tartu

Vangla kodukorra p 7.1.43 õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks põhjendatud huvi ka

sel alusel, et esitada väidetav hilisem kahju hüvitamise nõue vangla vastu, kuna nii

tuvastamiskaebus kui ka hüvitamiskaebus on ringkonnakohtu hinnangul ilmselgelt

perspektiivitud. Ringkonnakohus märgib, et kuna kaebaja ei taotlenud kodukorras sätestatud

silmaklappide omamise keelu tühistamist, vaid kõigest selle õigusvastasuse tuvastamist, pidi

vangla, olenemata keelu õiguspärasusest, keelust lähtuma ning vanglal puudunuks õigus

kaebajale silmaklappide väljastamiseks ka kodukorra p 7.1.43 võimaliku õigusvastasuse

tuvastamise korral. Nimelt on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 1 järgi kehtiv

haldusakt täitmiseks kohustuslik. Kuna kodukorra p 7.1.43 õigusvastasuse tuvastamine

silmaklappide omamise keelu kehtivust ei kaota, ei saa järeldada ka vangla tegevuse

õigusvastasust silmaklappide kaebajale väljastamata jätmisel, millest tulenevalt on ilmselgelt

perspektiivitud nii Tartu Vangla 18.08.2014. a vastuse õigusvastasuse tuvastamise nõue kui ka

võimalik hilisem kahju hüvitamise nõue. HKMS § 45 lg 2 kohaselt ei anna hilisema

hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui

hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Eeltoodust lähtudes tulnuks halduskohtul

kaebus Tartu Vangla 18.08.2014. a vastuse ja Tartu Vangla kodukorra p 7.1.43 õigusvastasuse

tuvastamiseks HKMS § 151 lg 2 p 1 ning § 121 lg 2 alusel läbi vaatamata jätta.

III

22. Ringkonnakohus leiab, et kaebajal puudub preventiivne huvi ka vangla 18.09.2014. a

vastuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja esitas vanglale 01.09.2014 taotluse, lülitada

öörahu ajaks valgustus välja (tl 16), põhjendades taotlust sellega, et valgus häirib ja segab

kaebaja uinumist ja väljapuhkamist. Varasemas selgitustaotluses vanglale leidis kaebaja, et ta

on pidanud pea 6 aastat sööma antidepressante, rahusteid ja unerohte, et magada saaks ning

valguse käes magamine on põhjustanud kaebajale depressiooni ja närvilisuse (tl 11). Vangla

jättis kaebaja taotluse toimingu sooritamiseks 18.09.2014. a vastusega rahuldamata (tl 15),

põhjendades seda järelevalve teostamise vajadusega.

23. Justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 12 lg 1 p-st

5 ning lg-st 2 tuleneb, et vähemalt kord tunnis kontrollitakse järelevalve teostamisel kambris

toimuvat. Üldjuhul kontrollitakse kambris toimuvat visuaalselt läbi kambri uksesilma. Kui

uksesilmast ei ole võimalik kambris toimuvat kontrollida, avatakse kontrollimiseks toiduluuk

või kambri uks. Seega ei saa eitada vangla kohustust kambrites toimuva suhtes ka öösel kord

tunnis järelevalvet teostada, kusjuures järelevalve peab reeglina toimuma visuaalselt läbi

uksesilma, mitte toiduluugi või kambri ukse avamisega. Ringkonnakohtul puudub alus

kahelda viidatud määruse alusel teostatava järelevalve õiguspärasuses. Samas järeldub

eeltoodust, et visuaalselt läbi kambri uksesilma kambris toimuva kontrollimiseks on teatava

valgustuse (öölambi) olemasolu kambris järelevalve teostamiseks hädavajalik.

24. Vaidlust ei ole selle üle, et öölampi kasutatakse ühetaoliselt kõigis Tartu Vangla kambrites.

Seega tähendanuks kaebaja taotluse rahuldamine sisuliselt kaebaja suhtes erandi tegemist,

lähtudes kaebajat iseloomustavatest andmetest. Nimetatule on vangla juhtinud halduskohtu

tähelepanu juba vastuses kaebusele, selgitades: „Kuna kaebaja viitab sellele, et tema tervislik

seisund on halvenenud tänu kambris põlevale öötulele, siis oleks meditsiinilise näidustuse

olemasolu korral olnud vanglal võimalik kaaluda R. Tominga suhtes erandi tegemist“ (vangla

23.01.2015. a vastuse lk 2, , tl 39p). Sama märgib vastustaja vastuses apellatsioonkaebusele:

„Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et R. Tomingal oli võimalus oma õigusi tõhusamalt

kaitsta, esitades Tartu Vanglale vaided viidatud otsuste peale, kus ta oleks võinud nõuda enda

suhtes erandi tegemist“ (vastuse lk 1, tl 86). Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et

antud olukorras saab rääkida võimalikust kaebajat soodustavast toimingust, mis on võimalik

vaid võimaliku julgeolekuohu, järelevalvemeetmete ning kaebaja õiguste, sh meditsiiniliste

näidustuste kaalumise teel. Kaebaja 01.09.2014. a taotluses meditsiinilistele näidustustele ei

viidata, mistõttu ei ole võimalik väita, et vangla pidanuks kaaluma asjaolusid, millele kaebaja

taotluses vanglale viidanud ei olnud.

25. HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu

õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude

kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse

otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides

kaalutlusõigust haldusorgani eest. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaalutlusõiguse alusel

tehtavate toimingute õigusvastasuse tuvastamine preventiivse huvi alusel võimalik ei ole,

kuna preventiivne huvi lähtub eesmärgist, vältida vangla jätkuvaid või korduvaid

samalaadseid toiminguid. Vangla võimalik kaalutlusviga, mis toob kaasa toimingu (valgustuse

väljalülitamisest keeldumise) õigusvastasuse tuvastamise, ei tähendada aga seda, et vangla

pärast kaebaja suhtes positiivse kohtulahendi jõustumist kambris valgustuse välja lülitab.

Nimelt ei ole kaalutlusõiguse alusel tehtud toimingu puhul välistatud, et kõigi asjakohaste

asjaolude kaalumise tulemusena jõuab vangla kokkuvõttes samasuguse otsustuseni. Samas

puudub vanglal kaebaja taotletud kohtulahendi tulemusena ka kohustus kaebaja taotlust uuesti

kaaluda. Seetõttu ei aita kaalutlusõiguse alusel tehtava toimingu õigusvastasuse tuvastamine

preventiivse huvi alusel kaebaja õiguste kaitsele kuidagi kaasa ning kaebaja tuvastamiskaebus

preventiivse huvi alusel, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust,

on ilmselgelt perspektiivitu.

26. HKMS § 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguste

kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Ringkonnakohus leiab, et enda õiguste kaitseks

tulnuks kaebajal lisaks vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamisele esitada ka

kohustamisnõue kaebaja taotluse uuesti otsustamiseks. Käesoleval juhul ei ole kaebaja

põhjendanud, miks ta ei pidanud vajalikuks vangla keeldumist vaide korras vaidlustada,

pöördudes seejärel tuvastamis- ja kohustamisnõudega või ainult kohustamisnõudega kui oma

õiguste kaitseks efektiivsemate nõuetega halduskohtusse.

27. Vaidlust ei ole küll selle üle, et käesolevaks ajaks on kaebaja vangla 18.09.2014. a

vastusest johtuva vaidemenetluse alustamisega hilinenud, kuid see ei õigusta ringkonnakohtu

arvates HKMS § 45 lõike 2 kitsendavat tõlgendamist. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus

isik on minetanud muude õiguskaitsevahendite kasutamise võimalused, võib toimingu

õigusvastasuse tuvastamine olla isiku jaoks küll moraalseks väärtuseks ning samaaegselt

sisaldada haldusorgani jaoks olulist märguannet tema tegevuse lubamatuse suhtes, kuid sellest

reeglina põhjendatud huvi olemasoluks ei piisa. Preventiivsel eesmärgil esitatud

tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset

tulevikus. Tuvastamisekaebuse esitamise piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi

käsitleda juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste

asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele (vt

RKHK 21.06.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-24-10, p-d 19, 20). Ringkonnakohus on seisukohal,

et vaidlustatud toimingu õigusvastasuse tuvastamine ei pane iseenesest vanglale kohustust

kaebaja taotlust uuesti lahendada ning teha seda kaebaja taotletud viisil. Seetõttu tulnuks

kaebajal kasutada oma õiguste kaitseks efektiivsemaid õiguskaitsevahendeid. Kui asuda

seisukohale, et kinnipeetaval on vähemefektiivse nõudega halduskohtusse pöördumiseks

kaebeõigus ka juhul, kui ta on jätnud põhjendamatult vaide esitamise õiguse kasutamata,

kitsendaks see oluliselt nii HKMS § 45 lõike 2 eesmärki, piirata tuvastamisnõuete esitamist

efektiivsemate nõuete olemasolu korral kui ka VangS-s sätestatud vaidemenetluse

kohaldamisala. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebajal puudub kaebeõigus

Tartu Vangla 18.09.2014. a vastuse õigusvastasuse tuvastamiseks preventiivse huvi alusel.

IV

28. Kaebaja taotleb vangla 18.09.2014. a vastuse õigusvastasuse tuvastamist ka eesmärgiga,

esitada hilisem kahju hüvitamise nõue vanglale. Ringkonnakohus leiab, et kaebajal puudub

põhjendatud huvi ka nimetatud nõude esitamiseks. HKMS § 45 lg 2 ls 3 järgi ei anna hilisema

hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui

hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Ringkonnakohus leiab, et hüvitamiskaebus

on käesoleva juhtumi asjaolusid arvesse võttes ilmselgelt perspektiivitu. Ringkonnakohus on

kaebaja preventiivse huvi alusel esitatud tuvastamisnõude osas tõdenud kaebajal kaebeõiguse

puudumist muu hulgas põhjusel, kuna vangla võimalik kaalutlusviga, mis võiks kaasa tuua

toimingu (valgustuse väljalülitamisest keeldumise) õigusvastasuse tuvastamise, ei tähendada

veel, et vangla pärast kaebaja suhtes positiivse kohtulahendi jõustumist kambris valgustuse

välja lülitab. Ringkonnakohus leidis, et kaalutlusõiguse alusel tehtud toimingu puhul ei ole

välistatud, et kõigi asjakohaste asjaolude kaalumise tulemusena jõuab vangla kokkuvõttes

samasuguse otsustuseni (kohtuotsuse p 25). Kuna vangla toimingu võimalik õigusvastasus

saab käesoleval juhul põhineda vaid vangla kaalutlusveal, kusjuures kohtul puudub õigus

teostada kaalutlusõigust vangla eest (vt HKMS § 158 lg 3), ei saaks ka toimingu võimaliku

õigusvastasuse puhul tõsikindlalt järeldada seda, et vanglal puudus teistsugune

tegutsemisalternatiiv ning ta pidanuks kaebaja taotluse rahuldama ja kambris ööseks

valgustuse välja lülitama. Ka ei saa järeldada seda, et konkreetse toimingu pinnalt tekkis

kaebajale rahas hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju. Seega leiab ringkonnakohus, et ka

vangla 18.09.2014. a vastuse võimalikust õigusvastasusest ei saa järeldada kaebajale rahas

hüvitamisele kuuluvat kahju.

29. Kaebaja haldusasjas avaldatud seisukohtade pinnalt järeldab ringkonnakohus, et kaebaja

eesmärgiks ei ole taotleda vanglalt tulevikus mittevaralise kahju hüvitist niivõrd seoses

vaidlusaluse öise valgustuse väljalülitamisest keeldumise toiminguga, kuivõrd seoses sellega,

et kaebaja on pidanud pikema perioodi jooksul magama öise valgustusega, mis on mõjutanud

kaebaja tervist. Seda arvestades olnuks asjakohasem ning efektiivsem taotleda kohtult

konkreetse ajaperioodi jooksul kambris öise valgustusega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamist või konkreetsel ajaperioodil kambri valgustamise õigusvastasuse tuvastamist, mitte

vangla 18.09.2014. a vastuse õigusvastasuse tuvastamist. Kui kaebaja ei olnud aga rahul

sellega, et vangla keeldus tema taotlust, öisel ajal kambris valgustuse väljalülitamiseks,

rahuldamast, olnuks kaebaja jaoks efektiivsemaks õiguskaitsevahendiks halduskohtule

kohustamiskaebuse esitamine, olles eelnevalt läbinud vaidemenetluse vanglas. Nii on ka

vastustaja kohtumenetluse käigus õigesti leidnud, et kaebajal oleks olnud võimalik nõuda

Tartu Vanglalt vaidemenetluse raames enda suhtes kambri öövalgustuse osas erandi tegemist

(vangla 23.01.2015. a vastuse lk 2, tl 39p) ning pöörduda vaide rahuldamata jätmise korral

kohustamisnõudega kohtusse. Ringkonnakohus märgib, et vastava nõudega kohtusse

pöördumine võinuks anda kaebajale hiljem eelise võimaliku mittevaralise kahju hüvitamisel.

Vastavalt Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõikele 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS §-d 3, 4 ja 6

näevad ette haldusakti kehtetuks tunnistamise, toimingu lõpetamise ja haldusakti andmise või

toimingu sooritamise nõude. Vangla 18.09.2014. a vastuse õigusvastasuse tuvastamine ei aita

aga kaebajat mingilgi viisil hilisema eesmärgi, taotleda teatud ajaperioodi jooksul kambris

valgustusega magamise eest kahju hüvitist, saavutamisel. Eeltoodud põhjendustel jätab

ringkonnakohus kaebaja nõude vangla 18.09.2014. a vastuse õigusvastasuse tuvastamiseks ka

hilisema kahju hüvitamise eesmärgist johtuva põhjendatud huvi alusel läbi vaatamata.

V

30. Kokkuvõtlikult tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 02.07.2015. a otsuse kaebuse

rahuldamata jätmise kohta ning jätab kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel tervikuna läbi

vaatamata. Kaebaja tasus halduskohtule esitatud kaebuselt ning ringkonnakohtule esitatud

apellatsioonkaebuselt riigilõivu kokku 30 eurot. HKMS § 104 lg-st 5 tulenevalt ei kuulu

HKMS § 151 lg 2 alusel läbi vaatamata jäetud kaebuselt riigilõiv tagastamisele. Seega jäävad

kaebaja poolt halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kaebaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel