3-14-51214/41 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Maili Lokk ja Agu Timmi Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 29.03.2016, Tartu Haldusasja number 3-14-51214 Haldusasi Mati Kinga kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 50 000 eurot väljamõistmiseks seoses valju muusika mängimisega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 12.02.2015. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Viru Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Mati King Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON 1. 1. Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldada. 2. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 12.02.2015. a otsus osaliselt, so Mati Kinga kasuks mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla toiming, mis seisnes valju muusika mängimises, kuid jätta Mati Kinga taotlus mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata. 3. 3. Tagastada Viru Vanglale väljavõte Mati Kinga tervisekaardist. 4. 4. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 28.04.2016 (HKMS § 212 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kinnipeetav Mati King esitas Viru Vanglale taotluse 50 000 euro suuruse kahju hüvitamiseks seoses kannatustega, millised põhjustati valju muusika mängimisega P-2 osakonnas. 2. Viru Vangla jättis 16.06.2014. a otsusega nr 6-16/128-2 M. Kinga taotluse rahuldamata. 3. M. King esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 50 000 eurot väljamõistmiseks.

Kaebuse kohaselt paneb kaksteist tundi järjest P-2 osakonna koridoris ja jalutusboksides liiga valjult mängivast raadiost tulev muusika pea valutama, takistab väljas jalutamas käimist, tekitab unehäireid ning kahjustab kaebaja inimväärikust ja vaimset tervist. Kaebaja on pidevalt pöördunud psühhiaatrite ja psühholoogi poole valjust muusikast tuleneva probleemiga. Psühhiaater V. Parve kirjutas kaebajale välja uinutava toimega rahustid. Kui tervisekaart arstide poole pöördumisi ei kajasta, on vangla vastavad dokumendid sealt kõrvaldanud. HALDUSKOHTU LAHEND 4. Tartu Halduskohus rahuldas 12.02.2015. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1), mõistis Viru Vanglalt M. Kinga kasuks välja 100 euro suuruse hüvitise (resolutsiooni p 2) ja jättis menetlusosaliste kulud nende endi kanda (resolutsiooni p 3). Halduskohus leidis, et lahendamist vajab küsimus, kas muusika mängimisega vangla P2 osakonnas ja jalutusboksides on vastustaja tekitanud kaebaja väärikusele ja tervisele kaebaja nimetatud rahalise suurusega mittevaralise kahju. Kinnipeetava kamber peab vastama eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 26.01.1999. a määrusega nr 38. Määruse nr 38 p-s 10 on kehtestatud, et müra eluruumis ei tohi ületada päeval 40 detsibelli (dB) ja öösel 30 dB. 11.01.2013 teostas AS Telegrupp helindussüsteemi hooldustööde käigus P2 osakonna kõigis kambrites helitugevuse mõõtmise ning vähendas seda 7dB võrra, mille tulemusel jäi helitugevus kambrites 40 dB piiridesse. Kaebaja ei ole märkinud, millisel ajavahemikul tugeva heliga muusika kostus. Vangla on kinnitanud, et osakonnas P-2 viibis kaebaja ajavahemikel 03.07.2012 - 21.09.2012, 22.09.2012 - 03.10.2012, 21.12.2012 - 17.05.2013 ja 21.01.2014 kuni kahju hüvitamise taotluse esitamiseni ning viibib seal ka käesoleval ajal. Kuna enne 11.01.2013 teostatud hooldustöid ületas kambrite helitugevus eluruumidele kehtestatud mürataseme norme, saab vangla tegevust kaebaja niisugustes tingimustes hoidmisel pidada õigusvastaseks. Ükski õigusakt ei käsitle kinnipidamisasutuste jalutusbokside tingimusi ja neis lubatava müraga seonduvat. Vastustaja 16.06.2014. a otsuses nr 6-16/128-2 viidatud Vabariigi Valitsuse 12.04.2007. a määrusega nr 108 kehtestatud "Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded mürast mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna müra piirnormid ja müra mõõtmise kord" pole kohaldatav, sest reguleerib tööruumidele esitatavaid nõudeid. Jalutusboks on eluala juurde kuuluv puhkeruum. Seega tuleb kohaldada sotsiaalministri 04.03.2002. a määrust nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“. Määruses nr 42 sätestatust ei tulene, et elu- ja puhkealal võiks müra normtase ulatuda päevasel ajal vastavas õiendis märgitu kohaselt 02.06.2014 jalutusboksides mõõdetud 72 dB-ni. Vangla on viidanud valju muusika mängimisele kui õigusvastast suhtlemist takistavale vahendile, kuid jätnud tähelepanuta, et vangistusseaduse (VangS) § 41 lg- st 2, §st 66 ja Viru Vangla kodukorrast ei tulene õigust rakendada niisuguseid piiranguid, milleks puudub seaduslik alus. Seega tuleb õigusvastaseks pidada ka seda, et kaebajale võimaldati jalutamist jalutusboksides, kus on mõõdetud just nii suur keskmine müratase. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-17-14 pidanud üldteada asjaoluks, et müra võib tekitada stressi, mõjutada inimese psühholoogilist heaolu ja selle kaudu tervist, kuid leidnud samas, et selle mõju isikule on individuaalne ja sõltub paljudest teguritest. Veel märkis Riigikohus, et mürataseme piirmäära rikkuva muusika ja raadiosaadete järjepidev kuulama sundimine ei ole proportsionaalne inimväärikuse põhimõtte ja tervise riive. Nimetatud seisukohad on kohaldatavad ka käesoleval juhul, kuid ei anna piisavat alust kaebuse täies ulatuses rahuldamiseks, sest lahendis nr 3-3-1-38-13 leidis Riigikohus, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul diskretsiooni alusel ja oma siseveendumuse kohaselt teha individuaalne otsus. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et tegemist on kergesti ärrituva, vaimse alaarengu ja olulise käitumishäirega isikuga, kellel on kalduvus endale vigastusi tekitada. Viibimine 2

lukustatud kambris ja jalutusboksis, kus mängib kehtestatud normidest tugevama heliga muusika, on niisugusele kinnipeetavale ebamugav, koormav ja võib kahjustada nii tema väärikust kui ka tervist. Eelneva alusel saab vastustaja tegevust kaebaja suhtes õigusvastaseks pidada ajavahemikel 03.07.2012 - 21.09.2012, 22.09.2012 - 03.10.2012 ja 21.12.2012 - 11.01.2013. Tegemist on kolme suhteliselt lühikese ajavahemikuga, mis kokku moodustasid ainult kolm kuud ja üheksa päeva. Seega ei saa pidada kambris valitsenud tingimusi puudutavat rikkumist sedavõrd intensiivseks ega ka kestvaks, et see peaks tingimata kaasa tooma suure rahalise hüvitise. Põhimõtteliselt seesama kehtib ka jalutusala puudutava rikkumise suhtes. Helitugevus on kaebajat mõjutanud ka ajavahemikel 11.01.2013 - 17.05.2013 ja 21.01.2014 kuni kohtueelse nõude esitamiseni, kuid olnud igapäevaselt suhteliselt lühiaegne. Kaebaja tervisekaarti 08.06.2014 tehtud sissekande nr 235 kohaselt pole tema terviseseisund üksikvangistuse jooksul muutunud. Kaebuse esitamisele eelnenud aja kohta tehtud kannetes on ära märgitud nii peavalu kui ka unehäired, kuid ei nähtu otsest kaebamist valju muusika kuulamisest tingitud vaevuste üle. Esimene sellekohane sissekanne on tehtud psühhiaatri poolt peale kaebuse esitamist 08.09.2014 ja teine 18.11.2014, kuid arst on kaebaja üldseisundi heaks tunnistanud. Seega ei ole tõendatud, et kaebajale on vastustaja õigusvastase tegevuse läbi tekkinud mingi oluline ja püsiv tervisekahju, mis vääriks kaebaja nimetatud suurusega rahalist hüvitist. Samas puudub alus ka järeldada, et kehtestatud norme ületava tasemega müra ei saanud kaebajat häirida, tema heaolu mõjutada ega põhjustada mingeid vaevusi. Arvestades vangla õiguserikkumise suhteliselt vähest intensiivsust ja kestvust, on 100 euro suurune hüvitis piisav, õiglane ja proportsionaalne, et heastada nii kaebaja väärikusele, füüsilisele ja vaimsele heaolule kui ka tervisele tegelikult tekkida saanud mõjutusi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Viru Vangla esitas Tartu Halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada, teha uus otsus ja jätta M. Kinga kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt määras halduskohus ebaõigesti rikkumiste ajavahemikud kambris 03.07.2012-21.09.2012, 22.09.2012-03.10.2012, 21.12.2012-11.01.2013 ning jalutusalal 11.01.2013-17.05.2013 ja 21.01.2014 kuni kohtueelses menetluses nõude esitamiseni. Halduskohtu tõlgendus, et kaebaja ei ole märkinud ajavahemikku, mil tugev heli teda häiris, ei vasta kaebusele. Kaebuses on kaebaja kirjutanud, et ta seostab väidetava kahju tekkimise olukorraga kambris nr 1292. Vastustaja tõlgendas kaebust 12.12.2014 vastuses selliselt, et kaebus on esitatud ajavahemiku eest, mis algas 21.01.2014, kui kaebaja paigutati antud kambrisse. Kaebaja esitas 21.12.2014 vastuväited vangla vastusele, kus ta ei vaidlusta sellist ajalist piiritlemist. Seega saab järeldada, et kaebaja aktsepteeris vangla käsitlust. Antud ajavahemiku kohta on läbitud ka kohustuslik kohtueelne kahju hüvitamise menetlus. Halduskohus, asudes ise laiendama ajavahemikku, mille eest kaebaja väidetavat hüvitist nõuab, rikkus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg-s 2 sätestatud selgitamiskohustust. Laiendades hüvitise nõuet ajavahemikule 03.07.2012-11.01.2013, lahendas halduskohus nõuet, mille osas oli läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuna tegemist oli kogu ajavahemikuga, mille kohta olid kohtul etteheited vanglale kambri tingimuste osas, siis mõjutas selline käsitlus otsuse tulemust. Kokkuvõttes leidis kohus, et kaebaja õiguste rikkumine oli vähene. Lisaks on selline rikkumine käsitletav HKMS § 41 lg 1 rikkumisena, mis annab kaebuse eseme määratlemise osa õiguse menetlusosalistele ning kohus ei saa sellest kõrvale kalduda. Ebaselgeks jääb, millist konkreetset sätet sotsiaalministri 04.03.2002. a määrusest nr 42 kohus jalutusala osas kohaldas. Asudes kohaldama õigusakti, millele menetlusosalised eelnevalt ei ole tähelepanu pööranud, oleks kohus pidanud õiguslikku olukorda menetlusosalistele selgitama ja andma võimaluse seisukohtade avaldamiseks. Viidatud määruse § 8 viitab normaalse olmemüra tasemele 80 dB, § 9 lg 1 lubab helivõimendussüsteemidega alade 3

helirõhu ekvivalenttasemeks 100 dB. Viru Vangla jalutusalal mõõdetud helirõhk jääb mõlemale näitajale alla, mistõttu saaks asuda seisukohale, et kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, aga kohus ei ole otsuses täpsustanud, millist konkreetset normi ta kohaldas. 6. M. King palub vastuses Viru Vangla apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt tegi halduskohus õiglase otsuse ja määras ajavahemikud õigesti. Kaebaja pidas silmas üldist aega, millal ta pidi taluma valju muusika mängimist ja sinna hulka kuuluvad ka halduskohtu otsuses märgitud ajavahemikud. Jalutusboks on puhkeala, kus saab hingata värsket õhku ja seal ei töötata. Pärast ühte tundi jalutamist, kui samal ajal mängib vali muusika, pea kumiseb ja valutab ning seepärast on kaebaja olnud sunnitud jalutuskäikudest loobuma. Jalutusboksides peaks olema helitugevus 40 dB, mitte 72 dB. Viimasel ajal on eluosakonna koridoris mängiv raadio jäänud väheke vaiksemaks, kuid lärmi on endiselt palju. Valjusti mängiv muusika ei aita ära hoida kinnipeetavate omavahelist suhtlust, sest kinnipeetavad, kes tahavad suhelda, karjuvad üle mängiva muusika. Sellega on tõestatud, et vangla tekitab valjusti mängiva muusikaga teadlikult kinnipeetavatele ebamugavusi ja tervisekahjustusi. Viru Vangla on valjusti mängiva muusikaga tekitanud kaebajale väga palju ebameeldivusi, unehäireid, peavalusid, närvipinget ja pöördumatuid tervisekahjustusi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et Viru Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu 12.02.2015. a otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, kus tunnistab õigusvastaseks Viru Vangla toimingu, mis seisneb valju muusika mängimises, kuid jätab M. Kinga taotluse mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata. Ringkonnakohus tagastab Viru Vanglale väljavõtte M. Kinga tervisekaardist. Seoses apellatsioonkaebusega märgib ringkonnakohus järgmist. 8. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebusega, et halduskohus on ebaõigesti määranud ajavahemikud, mille kestel kaebaja õiguste rikkumine aset leidis. Kaebaja on kahjunõudes Viru Vanglale märkinud, et tema õiguste rikkumine seoses liiga valju muusika mängimisega toimus ajal, millal ta viibis Viru Vangla P2 osakonnas (tl 45). Selliselt on kaebaja kahjunõuet käsitlenud ka vastustaja oma kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses (tl 43- 44). Seega on halduskohus õigesti tuvastanud, et kaebaja õiguste rikkumine toimus kõigi ajavahemike vältel, millal kaebaja viibis P2 osakonnas. Asjaolu, et kaebaja on kaebuses halduskohtule viidanud viibimisele kambris nr 1292, ei anna veel alust väiteks, et kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitist ainult seal kambris viibitud ajavahemiku eest. Kuna eeltoodu alusel on tõendatud, et kaebaja ei ole märkinud kahju hüvitamise taotluses konkreetset ajavahemikku, millal tema õigus rikuti, siis on tal kogu P2 osakonnas viibimise aja eest mittevaralise kahju hüvitise nõudes läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus ja puudub alus etteheiteks halduskohtule, et ta on omavoliliselt laiendanud hüvitise nõudmise aluseks olevat ajavahemikku. 9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega, milles halduskohus leidis, et vastustaja on käitunud õigusvastaselt, kuna nii eluruumides kui ka jalutusboksis mängis vali muusika, mis ületas lubatud norme. Seega ei pea ringkonnakohus vajalikuks HKMS § 201 lg 4 alusel neid põhjendusi korrata. Asjakohatu on vastustaja viide sellele, et tema jaoks oli üllatuslik halduskohtu tuginemine sotsiaalministri 04.03.2002. a määrusele nr 42. Riigikohtu halduskolleegium on 21.04.2014. a otsuse nr 3-3-1-17-14 p-s 9 nõustunud kohtute seisukohaga, et vangla tingimustes reguleerivad mürataset Vabariigi Valitsuse 26.01.1999. a 4

määrus nr 38 ja sotsiaalministri 04.03.2002. a määrus nr 42. Määruse nr 38 p 10 kohaselt ei tohi müratase eluruumis ületada päeval 40 dB ning Määruse nr 42 tabeli 1 kohaselt ei tohi eluhoones müratase ületada päeval 40 dB. Vastustaja on ise kaebuse vastuse lisana esitanud õiendi, mille kohaselt kambrite ja osakonna koridori helitugevus 14.01.2013 toimunud mõõtmise tulemusel ei vastanud määruse nõudele (tl 46). Seega on viidatud Riigikohtu lahendi põhjendused kohaldatavad ka antud haldusasjas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja poolt liiga valju muusika mängimine eluruumides ja jalutusväljakul on kaebaja õiguste rikkumine ja tuleb tunnistada õigusvastaseks. 10. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Käesoleval juhul on kohus õigesti tuvastanud, et liiga valju muusika mängimine vanglas ei ole kahjustanud kaebaja tervist. Kaebaja ei ole enne kaebuse esitamist pöördunud arsti poole seoses liiga valju muusika mängimisega. Ta on selliseid terviseprobleeme kurtnud alles pärast kaebuse esitamist kahel korral, kuid arst on tema üldseisundi heaks tunnistanud. Seega võiks rääkida ainult tema inimväärikuse alandamisest. RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja enne mittevaralise kahju hüvitamise taotluse esitamist esitanud vastustajale pretensioone seoses valju muusika mängimisega. RVastS §-s 4 on antud võimalus nõuda isiku õigusi rikkuva toimingu lõpetamist. Seega on kaebaja jätnud kasutamata esmased õiguskaitsevahendid oma õiguste kaitseks. Ringkonnakohus peab vajalikuks juhtida tähelepanu ka asjaolule, et nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks on kaebaja esitanud pärast seda, kui ilmus eelpoolviidatud Riigikohtu lahend, kus leiti, et liiga valju muusika mängimine on õigusvastane. See asjaolu viitab ringkonnakohtu arvates kõnekalt sellele, et ka mingit inimväärikuse alandamist kaebaja ilmselt tegelikult ei tajunud. Halduskohus on samuti põhjendatult märkinud, et kaebaja õiguste rikkumine toimus kolme küllalt lühikese ajavahemiku jooksul. Seega ei ole tegemist nii intensiivse rikkumisega, mille eest ringkonnakohtu arvates tuleb välja mõista rahaline hüvitis mittevaralise kahju katteks. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kaebajale tekitatud hingeliste üleelamiste heastamiseks piisab toimingu õigusvastaseks tunnistamisest. Eeltoodu alusel tühistab ringkonnakohus halduskohtu vaidlustatud otsuse väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise osas ja jätab hüvitise välja mõistamata. 11. Kuna kaebaja kaebus jääb kokkuvõttes rahuldamata, siis jääb halduskohtu otsus muutmata ka osas, millega kohus jättis kaebaja halduskohtus kantud menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Vastustaja oli apellatsioonimenetluses riigilõivu tasumisest vabastatud HKMS § 104 lg 10 alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel Maili Lokk Agu Timmi 5