4-15-10865/22 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 4-15-10865

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Otsuse tegemise aeg ja koht21 28. 2016, Tallinn märts Väärteoasja number 4-15-10865 Kohtukoosseis

eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Orvi Tali Väärteoasi E.J-i väärteoasi NPALS § 15 1 lg 1

järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 23. veebruari 2016 otsus, millega E.J mõisteti süüdi NPALS § 15 1 lg 1 järgi ning teda karistati 15

päevase arestiga Kaebuse esitaja

E.J (ik xxx, kannab karistust Tallinna Vanglas )

RESOLUTSIOON

Jätta menetlusaluse isiku apellatsioon rahuldamata ja Harju E.J-i Maakohtu 23. veebruari 2016 otsus . muutmata ja tühistamata

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul kirjalikult alates

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Menetlusalusel isikul on võimalik väärteomenetluses kassatsiooni esitamiseks taotleda kaitsjat riigi õigusabi seaduses sätestatud korras.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21.11

i nr 1465679 selle kohta,

.2015 koostas kohtuväline menetleja väärteoprotokoll AB et 21.11.2015 kell 11.42 viibis E.J Tallinnas, xxxxxxx xxx/x juures, olles eelnevalt

tarvitanud narkootilist või psühhotroopset ainet ilma arsti ettekirjutuseta, millega rikkus NPALS § 3 lg t 1 ja pani toime NPALS § 15 - 1 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2. Pidades vajalikuks karistada E.J-i arestiga, saatis

kohtuväline menetleja väärteoasja väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 71 alusel Harju M

aakohtule arutamiseks.

2

3. Harju Maakohtu 23.02.2016 otsusega karistati E.J-i

NPALS § 15 1 lg 1 järgi

kvalifitseeritava väärteo eest päeva 15 se

arestiga. Samu E.J-ilt ti mõisteti välja menetluskuludena 35 eurot. Kohtu põhjendused olid alljärgnevad. Kohus leidis, et E.J-ile inkrimineeritud tegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud.

Arvestades narkootilise aine tuvastamist organismis luges kohus tõendatuks isiku poolt

narkootikumide tarvitamise 21.11.2015. Mistahes asjaolusid, mille alusel võiks väita, et

menetlusaluse isiku narkojoove oli tekkinud muul moel, kui narkootikumi ise tarbides, käesoleval juhul väärteoasja materjalidest ei nähtu. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub, et 21.11.2015 kella 12.18 ajal kasutati E.J-i suhtes indikaatorvahendit, mille

näit oli negatiivne. Protokolli pöördel on märgitud, et E.J esines 21.11.2015

silmade punetust, väga aeglast reaktsioonikiirust, aeglast kõne, väga häiritud

koordinatsioonihäireid ning unisust. 21.11.2015 koostatud joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nähtub, et 21.11.2015 suunati menetlusalune isik ekspertiisi, millega tuvastati tema uriinist fentanüül, klonasepaam ning metaboliit ainete sisaldust.

Sotsiaalministri 18. mai 2005 määruse nr 73 järgi „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ § 3 lg 1 järgi on narkootilised ja psühhotroopsed ained määruse lisas 1 kehtestatud nimekirjas loetletud ained ja

nende ainete isomeerid, estrid, eetrid ja soolad ning nimetatud aineid sisaldavad ravimid.

Fentanüü kuuluvad narkootiliste ja psühhotroopsete ainete l, klonasepaam ning metaboliit nimekirja ning on seega narkootilised ained. Väärteoasja materjalidest ei nähtu, et menetlusalusel isikul oli olemas arsti ettekirjutus tema

organismis tuvastatud aine tarvitamiseks. Kuna sellise loa eeldamiseks puudub alus, tuleb lugeda tõendatuks loa puudumine. Kohtu hinnangul on süütegu toime pandud kavatsetusega, kuivõrd ta on tarvitanud narkootikume teadlikult, seega seadnud eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teos Teo tamise ning teab, et see saabub või vähemalt peab seda võimalikuks.

õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Isik on süüvõimeline ning süüd välistavad asjaolud puuduvad.

KarS § 56 järgi on karistamise aluseks isiku süü; karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse ja ettevaatamatuse liiki teo toimepanemisel,

samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. NPALS § 151 lg 1 järgi on narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamine väärtegu, mille toimepanemise eest võib isikut karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. E.J pani NPALS § 15 1 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toime kavatsetult.

Karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtu hinnangul polnud

E.J-ile trahvi määramine põhjendatud, kuna E.J-i on varasemalt

väärteokorras adse väärteo toimepanemise eest ning 43. korral karistatud, korduvalt samala

rahatrahvid on tasumata. E.J-ile eelnevalt mõistetud karistused oma eesmärki täitnud ei ole. Kohtu hinnangul oli

käesoleval ajal ainuvõimalikuks mõjutusvahendiks arest. Kohus leidis, et E.J tuleb süüdi mõista NPALS § 15 1 lg 1 järgi ja karistada arestiga

15 päeva. Kohus mär karistati eelmisel korral sarnase teo eest kis, et kuigi E.J-i arestiga 5 päeva, tuvastati isiku organismist fentanüüli, tegemist on kange narkootikumidega;

kriminaalkorras on menetlusalust isikut karistatud varavastaste kuritegude eest, samuti on isikut karistatud väärteokorras KarS § 218 lg 1 järgi. Kohus ei välistanud, et narkootikumide

tarvitamine on teguriks, mis tingib varavastaste süütegude toime panemise. Karistust kergendavad asjaolud puuduvad isik oma tegu ei kahetsenud. – Kohus märkis, et mõistetav arest tuleb pöörata täitmisele viivitamatult pärast Harju Maakohtu 17.02.2016 määruse nr 1- 15-4241 alusel täitmisele pööratud karistuse ära kandmist ning selle kandmise kohaks määrata

Põhja Prefekt - uuri Arestimaja. Ka märkis kohus, et tulenevalt VTMS § 38 lg st 1 ja KrMS §

3

173 lg 1 p-st 3 kuulub E.J-ilt välja mõistmisele menetluskulu, s.o ekspertiisitasu summas 35 eurot.

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni E.J, kes taotleb talle

väärteootsus ga mõistetud karistuse ümbervaatamist, so Harju Maakohtu otsuse tühistamist e

karistuse osas ning uue otsuse tegemist, millega talle mõistetaks kergem karistus. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus karistust mõistes lähtunud eelarvamustest. Nimelt põhjendas kohus karistuse määra sellega, et ta pole kahetsenud toimepandud süütegu. Samas

pole kohus seda temalt ka küsinud. Samuti märkis maakohus, et ei välista, et tema poolt

toimepandud kuriteod on seotud narkootiliste ainete tarvitamisega. Selle väite esitamiseks

maakohtul tõendid puudusid, mistõttu tegi kohus otsuse eelarvamusega. E.J kinnitab, et tema poolt toime pandud kuriteod polnud seotud narkootiliste ainete tarvitamisega, seda enam, et ta on karistusi kandnud ja kannab ka praegu karistust nende eest.

5. 10.03.2016 apellatsiooni käiguta ning

määrusega jättis ringkonnakohus E.J-i andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

6. 14.03.2016 registreeris ringkonnakohus E.J-i apellatsioonina pealkirjastatud

dokumendi, milles E.J kordab apellatsioonis esitatud seisukohti ning märgib täiendavalt, et ei soovi apellatsiooni arutamist suulisel istungil.

7. 22.03.2016 registreeris Tallinna Ringkonnakohus kohtuvälise menetleja vastuse esitatud

apellatsioonile. Apellatsiooni vastuses nõustub kohtuväline menetleja Harju Maakohtu kohtuotsusega ning asub seisukohale, et Harju Maakohtu kohtuotsus on põhjendatud, karistuse mõistmisel on tuginetud Riigikohtu praktikale ning mõistetava karistuse kestuse määratlemisel on arvestatud ka selle eripreventiivset mõju. Riigikohus on korduvalt väitnud, et karistusmäära määratlemisel tuleb siiski arvestada ka eripreventiivset eesmärki (RK 3-1-1-99-06 p 15.1). On ilmne, et tegelik karistuslik mõjutamine võib toimuda vaid inimese hoiakute muutumise kaudu.

Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline

karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. E.J on korduvalt väärteokorras karistatud, muuhulgas ka arestiga,

kuid eelnevalt mõistetud karistused oma eesmärki täitnud ei ole. Seega taotleb kohtuväline menetleja maakohtu otsuse muutmata ja tühistamata ning apellatsiooni rahuldamata jätmist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. R

ingkonnakohus, tutvunud esitatud apellatsiooniga ja väärteoasja materjalidega, leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata, sest maakohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ei ole alust.

9.

-ga 2 arutab

Esmalt selgitab ringkonnakohus, et kooskõlas VTMS § 146 lg

ringkonnakohus väärteoasja esitatud kaebuse piires, välja arvatud juhul, kui ilmneb

väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega

on raskendatud menetlusaluse isiku olukorda. Kuna ühtegi väärteomenetlusõiguse olulist

rikkumist või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ringkonnakohus ei tuvastanud ning ka apellant ise pole vastavatele rikkumistele osutanud, peab kohtukolleegium võimalikuks anda hinnangu

üksnes kaebuse argumentidele.

10. e Ka busest nähtuvalt taotleb apellant sisuliselt talle mõistetud karistusmäära vähendamist,

leides, et maakohus on karistusmäära kindlakstegemisel lähtunud eelarvamustest. Ringkonnakohus jääb materjalidega tutvumise järgselt apellandist erinevale seisukohale ning leiab, et maakohus on karistusmäära kindlakstegemisel järginud korrektselt materiaalõigusest

ja kehtivast kohtupraktikast tulenevalt põhimõtteid, mistõttu puudub alus maakohtu poolt E.J-ile

mõistetud karistusmäära muutmiseks.

4 Maakohus märkis, et KarS § 56 järgi on karistamise aluseks isiku süü ning karistuse mõistmisel

arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süüdtegude toimepanemisest. Samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kehtivas kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta

lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle

tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri ja üldpreventiivseid -

kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja

normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt nt RKKKo nr 3-1-1-58-13 p-d 7 ja 8). Nagu juba maakohus märkis, võib isikut NPALS § 151 lg 1 alusel karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. KarS § 48 kohaselt võib väärteo eest mõista aresti kuni 30 päeva. Võttes arvesse ringkonnakohtu poolt eelnevalt kirjeldatud karistuse mõistmise üldpõhimõtteid, siis tuleneb neist, et arestiga karistamise puhul on sanktsiooni keskmiseks määraks 15 päeva aresti. Arvestades aga, et E.J-i on ka eelnevalt korduvalt samalaadsete rikkumiste

eest karistatud, siis tuleneb sellest, et põhimõtteliselt oli maakohtul seaduslik alus ka 15. päevast arestist rangema karistuse mõistmiseks. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal,

et kuna maako - - htu poolt mõistetud karistus 15 päeva aresti jääb seadusandaja poolt

kehtestatud sanktsiooni keskmisesse määra, see on kooskõlas kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtetega, siis puudub seaduslik alus maakohtu mõistetud karistusmäära muutmiseks. Apellatsioonis on apellant märkinud, et maakohus pole arvestanud karistusmäära kohaldamisel

tema kahetsust karistust kergendava asjaoluna. Ringkonnakohtule jääb selgusetuks, milliste asjaolude pinnalt pidi maakohus sedastama kahetsuse olemasolu.

Viitega Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-18-14 selgitab ringkonnakohus, et karistuse

kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema

siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes. Tutvudes väärteotoimiku materjalidega, siis pole sealt võimalik vähimaidki viiteid menetlusaluse teha

isiku kahetsusele. Ka maakohtu otsusest ei nähtu, et menetlusalune isik oleks kohtuistungil

väljendanud kahetsust. Seega on maakohtul puudunud igasugused alused kaaluda karistust

kergendava asjaoluna kahetsust ning hinnata selle siirust. Ka ei pea ringkonnakohus

võimalikuks kahetsusega arvestamist. Nimelt nähtub, et kahetsust on menetlusalune isik avaldanud alles apellatsioonimenetluses. Seega järeldub, et kahetsus on suunatud üksnes mõistetud karistuse vähendamisele, st et objektiivselt avaldunud asjaolude jadast pole võimalik teha järeldusi kahetsuse siiruse kohta ning olukorras, kus kahetsus pole siiras, pole võimalik seda arvestada karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Märkimata ei saa jätta

sedagi, et E.J-i suhtes koostatud karistusregistri väljavõtte kohaselt on E.J-i korduvalt karistatud väärtegude toimepanemise eest, sh NPALS § 15 1 lg 1, sh

viimati 06.07.2015, mistõttu seab ka jätkuv samaliigiliste ja –laadsete süütegude

toimepanemine kahtluse alla apellandi poolt viidatud kahetsuse siiruse.

Kokkuvõtvalt leiab

kohtukolleegium, et apelleeritud kohtuots pellatsioonis us on seaduslik ja põhjendatud ning a esitatu ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega

tühistamiseks.

11. Eelnevast lähtuvalt ja j § 147 lg 1 p st 1 jätab ringkonnakohus uhindudes V™S - esitatud apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu 16.09.2015 otsuse muutmata a . ja tühistam ta

/allkirjastatud digitaalselt/