3-16-181/5 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Maili Lokk, Madis Ernits Määruse kuupäev 24.03.2016 Haldusasja number 3-16-181 Haldusasi V.A. (A.) kaebus kohustada Viru Vanglat algatama tema suhtes karistuse kandmisest vabastamine seoses tema parandamatu haigusega ning esitama sellekohase taotluse Viru Maakohtule Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja V.A. Esindaja Tiina Mare Hiob Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Edastada asi pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu erikogule.

2. Jätta määruskaebus ülejäänud osas rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates (HKMS § 121 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Määruskaebuse esitaja esitas 05.11.2015 vanglale taotluse menetluse alustamiseks tema vabastamiseks edasise karistuse kandmisest seoses süüdimõistetu raske ja parandamatu haigusega ja palus vanglal esitada vastav esildis Viru Maakohtu täitmiskohtunikule. Viru Vangla tagastas 04.12.2015 taotluse läbivaatamatult põhjendusel, et määruskaebuse esitajal puudub taotluse esitamise õigus. Määruskaebuse esitaja esitas 10.12.2015 taotluse tagasilükkamise kohta Viru Vanglale vaide, mille jättis Viru Vangla direktor 11.01.2016. a vaideotsusega (tl 7-8) rahuldamata.

2. Määruskaebuse esitaja esitas 25.01.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-11), milles taotles Viru Vangla kohustamist algatama määruskaebuse esitaja suhtes ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastamise menetlust seoses süüdimõistetu raske ja parandamatu haigusega ning kohustada vastustajat esitama sellekohane taotlus Viru Vangla asukohajärgse maakohtu täitmiskohtunikule. Kaebuse kohaselt andis Viru Vangla psühhiaater ja riiklikult tunnustatud ekspert 20.05.2015 hinnangu määruskaebuse esitaja seisundi kohta Viru Vanglas viibimise ajal ja tuli järeldusele, et süüdimõistetu tervislik seisund on vanglas viibides oluliselt halvenenud. Psühhiaatri arvamuse kohaselt esinevad määruskaebuse esitajal orgaanilise ajukahjustuse sümptomid ning talle on väljastatud diagnoos – dementsus, mille tõttu ei saa isik aru oma teost ega mõista karistuse olemust. Tsiviilasjas nr 2-15-12971 on tuvastatud määruskaebuse esitaja piiratud teovõime ning SKA Pärnu büroo 24.03.2015. a otsusega nr 1202339 on määruskaebuse esitaja tunnistatud 100% töövõimetuks. Viru Vangla on teadlik määruskaebuse esitaja raskest ja parandamatust haigusest, kuid ei võta menetlusse määruskaebuse esitaja taotlust vabastamiseks ega ole ka ise esitanud vastavat esildist maakohtu täitmiskohtunikule. Viru Vangla keeldumine on arusaamatu ja põhjendamatu ning rikub kinnipeetava õigust vaadata kohtus läbi tema ennetähtaegse vabastamise küsimus seoses parandamatult raske haigusega. HMS § 14 lg 7 kohaselt peab haldusorgan, kui ta tagastab taotluse läbi vaatamata, oma otsust kirjalikult põhjendama, kuid vangla seda teinud ei ole.

3. Tartu Halduskohus tagastas 28.01.2016. a määrusega (tl 13) määruskaebuse esitaja kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel kuna vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Halduskohus märkis, et HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Määruskaebuse esitaja taotluse rahuldamiseks tuleks kohtul hinnata, kas esinevad alused määruskaebuse esitaja karistuse kandmisest vabastamiseks tema parandamatu haiguse tõttu, kuna selliste aluste puudumisel ei ole põhjendatud ka vastava esildise esitamine vangla poolt maakohtule. Selleks peaks kohus kohaldama karistusseadustiku (KarS) § 79 ja käsitlema kohtulahendi täitmisega seotud küsimusi, mis on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) 18. peatüki 4. jaos ning kuuluvad maakohtu pädevusse. Tartu Halduskohus märkis, et analoogsetes situatsioonides on Riigikohus lahendites 3-3-1-45-15, 3-3-4-2-12 ja 3-3-1-52-12 leidnud, et olukorras, kus vangla ei tee oma registrisse kinnipeetava poolt soovitud parandusi või ei edasta maakohtule kinnipeetava suhtes otsustuse tegemiseks vajalikke dokumente, on tegemist olemuslikult kohtuotsuse täitmise küsimusega, mis ei kuulu seaduses sätestatud teistsuguse menetluskorra olemasolu tõttu halduskohtu pädevusse. Halduskohtu hinnangul on viidatud kohtupraktika kohaldatav ka praeguses asjas, kuna karistusest kandmisest vabastamise menetlus isiku parandamatu haiguse tõttu ei erine tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise ja uues seaduses ette nähtud kergema karistuse kohaldamise menetlusest.

4. Määruskaebuse esitaja esitas 01.02.2016 kaebuse Viru Maakohtu täitmiskohtunikule, milles palus võtta V.A. kaebus Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja menetlusse; alustada menetlus süüdimõistetu V.A. suhtes ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastamiseks seoses süüdimõistetu raske ja parandamatu haigusega ning kohustada Viru Vanglat esitama kõik asjakohased materjalid ja taotlused Viru Maakohtu täitmiskohtunikule.

5. Viru Maakohus jättis 05.02.2016. a määrusega (tl 22-23) täitmiskohtuniku asjas nr 1-16-795 kaebuse läbi vaatamata. Kohus leidis, et esitatud kaebust tuleks võtta pigem kui taotlust süüdimõistetu ennetähtaegse karistuse kandmisest vabastamise kohta tema haiguse tõttu ning sellise taotluse esitamise õigus on KrMS § 425 lg 1 alusel vaid karistust täitva asutuse juhil.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. Määruskaebuse esitaja esitas määruskaebuse (tl 17-32) Tartu Halduskohtu 28.01.2016. a määruse tühistamiseks ja 25.01.2016. a kaebuse menetlusse võtmiseks. Määruskaebuse esitaja leiab, et kinnipeetavate kaebustega tegeleb halduskohus, sest tegemist on avalik õiguslikest suhetest tekkinud vaidlusega. Määruskaebuse esitaja kaebuse tagastamisega ja menetlusse mittevõtmisega saavad kahjustada kinnipidamise ajal raskesti haigestunud määruskaebuse esitaja huvid. Halduskohtu põhjenduste kohaselt ei sätesta KrMS § 425 konkreetselt, et süüdimõistetu ise võiks taotleda enda ennetähtaegset karistusest vabastamist seoses raske ja parandamatu haigusega, seega kinnipeetav seda ise teha ei saa. Kohus lähtub sellest, et ainult vangla saab otsustada, kas esitab taolise taotluse täitmiskohtunikule või mitte. Viru Vangla on otsustanud mingil põhjusel keelduda Viru Maakohtule määruskaebuse esitaja suhtes ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastamise taotlust esitamast, kuigi vangla psühhiaater ja riiklikult tunnustatud ekspert on leidnud, et määruskaebuse esitaja on käesolevaks ajaks parandamatult raskesti haigestunud ja tema karistus ei täida oma eesmärki. Sellises olukorras tekib küsimus, et kui kinnipeetav ise ei saa esitada vanglale taotlust ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastamise menetluse algatamiseks, siis keegi peab saama sellise isiku nimel vastava taotluse esitada. Käesoleval juhul on Viru Vangla leidnud, et kinnipeetav ja tema esindaja ei saa taotleda vanglalt vastava menetluse alustamist; halduskohus leiab, et taotlus tuleb esitada täitmiskohtunikule ning täitmiskohtunik on taotluse tagastanud (tl 22-23), leides, et ainult vangla saab kohtule sellise taotluse esitada. Tekkinud olukord ei vasta õigusriigi olemusele, kuna ennetähtaegse vabastamise algatamine raske parandamatu haiguse tagajärjel ei ole vangla suvaotsus, vaid taotluse lahendab kohus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Tartu Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. HKMS § 121 lg 1 p 1 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Tulenevalt HKMS § 4 lg-st 1 on halduskohtu pädevuses avalikõiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Seega on käesolevas asjas keskseks küsimuseks, kas vangla kohustamiseks esitada KrMS § 425 lg-s 1 nimetatud esildis, on ettenähtud erikord.

8. Tartu Ringkonnakohus käsitleb esmalt argumente, miks võiks käesolev vaidlus olla halduskohtu pädevuses (I), seejärel, miks võiks käesolev vaidlus kuuluda maakohtu pädevusse (II) ning otsustab pädeva kohtu määramiseks edastada asi Riigikohtule (III).

I

9. KrMS § 425 lg 1 kohaselt, kui süüdimõistetu on karistuse kandmise ajal parandamatult raskesti haigestunud, teeb karistuse täitmise asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik karistust täitva asutuse juhi esildise ja arstliku komisjoni otsuse alusel KarS § 79 kohaselt määruse süüdimõistetu edasisest karistuse kandmisest vabastamise kohta. Riigikohus on märkinud, et KrMS § 425 lg 1 alusel saab süüdimõistetu parandamatult raske haigestumise korral esitada täitmiskohtunikule esildise isiku ennetähtaegseks vabastamiseks üksnes karistust täitva asutuse juht arstliku komisjoni otsuse alusel. Süüdimõistetu kaitsjal sellise taotluse täitmiskohtule esitamise õigus puudub (RKKKo 13.12.2013, 3-1-1-132-13, p 7). Seega võib järeldada, et KrMS § 425 lg-st 1 tuleneb menetlusõiguslik alus täitmiskohtunikule KarS §-s 79 ette nähtud karistuse kandmisest vabastamise otsustamiseks, mitte vangla kohustamiseks algatada karistamise kandmisest vabastamise menetlus ning esitada sellekohane esildis maakohtule.

10. Tartu Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus ebaõigesti toetunud Riigikohtu seisukohtadele asjades 3-3-1-45-15, 3-3-4-2-12 ja 3-3-1-52-12 ning leidnud, et tegemist on olemuslikult kohtuotsuse täitmise küsimusega, mis ei kuulu teistsuguse menetluskorra olemasolu tõttu halduskohtu pädevusse. Nimetatud lahendites on Riigikohus märkinud, et vaidlused ei kuulu halduskohtu pädevusse, kuna tegemist on kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimusega KrMS § 431 mõttes. Riigikohtu seisukohtadest ei tulene, et iga vaidlus, mis seondub KrMS 18. peatüki 4. jaos nimetatud kohtulahendi täitmisel tekkiva küsimuse lahendamisega, oleks iseenesest maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses, vaid leidis, et konkreetsetel juhtudel on teistsugune menetluskord ette nähtud KrMS § 431 lg-s 1.

11. Ringkonnakohus märgib, et KrMS § 431 lg-t 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et see ei võimalda täitmiskohtunikul lahendada kaebust vangla kohustamiseks algatada karistuse kandmisest vabastamise menetlust ning esitada täitmiskohtunikule sellekohast esildist. KrMS § 431 lg-s 1 sisaldub üldklausel, mille kohaselt KrMS §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. Kitsamalt tõlgendades on KrMS § 431 sätestatud menetluskord järgitav aga vaid kohtuotsuse täitmisega seonduvate küsimuste osas ning omab täpsustavat või täiendavat iseloomu. Kõnealuse sätte kohaselt on võimalik kohtulahendis täitmise staadiumis ilmnenud vigade kõrvaldamine ja selle täpsustamine (RKKKm 11.06.2012, 3-1-1-60-12, p 12). KrMS § 431 lg 1 järgi on Riigikohus pidanud võimalikuks lahendada taotlusi kriminaalasja uuesti läbivaatamiseks ja teo ümberkvalifitseerimiseks seoses karistusseadustiku muudatusega (RKHKm 16.09.2015, 3-3-1-45-15) ning küsimust kuidas arvutada kinnipeetava tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks taotluse esitamise tähtaega (RKHKo 21.11.2012, 3-3-1-52-12). Mõlemal juhul on tegemist kohtuotsuse tõlgendamise küsimusega, mille saab lahendada kohtuotsuse täpsustamise teel. Isiku taotluse puhul kohustada vanglat esitama täitmiskohtunikule karistamise kandmisest vabastamiseks esildist süüdimõistetu haiguse tõttu, on aga tegemist küsimusega, mis peab olema iseseisva kohtuliku arutamise ese, kuivõrd seda ei saa lahendada süüdimõistva otsuse täpsustamise teel.

12. Kui määruskaebuse esitaja kaebuse lahendamiseks ei tulene täitmiskohtunikule menetluslikku alust KrMS § 425 lg-st 1 ega KrMS § 431 lg-st 1, kuulub vaidlus teistsuguse menetluskorra puudumise tõttu halduskohtu pädevusse HKMS § 4 lg 1 alusel.

13. Ringkonnakohus nendib, et kohtupraktikas on korduvalt väljendatud seisukohta, et kuigi süüdimõistetul ei ole tulenevalt KrMS § 425 lg 1 õigust ise algatada karistusest vabastamise menetlust maakohtus, on isikul võimalik seoses haigusega ennetähtaegse vabastamise küsimuses pöörduda vangla poole ning pärast vangla poolt määratud arstliku komisjoni otsuse tegemist saab vangla vajadusel kohtule edastada KrMS § 425 lg 1 järgi taotluse süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks seoses parandamatult raske haigusega (TrtRKo 16.06.2015, 1-12-7103, p 2; TlnRKo 10.01.2007, 3-06-78, p 6; TlnHKo 7.11.2006, 3-06-78, p 17, TrtHKo 31.05.2013, 3-12-2321, p 25).

14. Kuigi vangistusseadus, vangla sisekorraeeskiri ega Viru Vangla kodukord ei sätesta konkreetseid reegleid määruskaebuse esitaja taotluse läbivaatamiseks on ringkonnakohus seisukohal, et haldusorgani kohustuse määruskaebuse esitaja avalduse läbivaatamiseks ja põhjendatud vastuse andmiseks oleks võimalik tuletada KrMS § 425 lg-st 1. KrMS § 425 lg 1 kohaselt otsustab süüdimõistetu ennetähtaegse karistuse kandmisest vabastamise maakohtu täitmiskohtunik. Sätte eesmärk on anda KarS §-s 79 sisalduva materiaalõiguse normi kohaldamise pädevus maakohtunikule. Juhul, kui mõista KrMS § 425 lg-t 1 selliselt, et see ei anna isikule subjektiivset õigust nõuda vanglalt menetluse algatamist karistuse kandmisest vabastamiseks seoses parandamatu haigusega, tekiks olukord, kus vabastamise üle ei otsusta sisuliselt enam kohus, vaid vangla, ning see ei oleks kooskõlas KrMS § 425 normi eesmärgiga. Ringkonnakohus on seisukohal, et haldusorgan ei saa seaduse alusel kohtule antud otsustusõigust ise teostada konkreetsete menetlusreeglite puudumise tõttu. Põhiseaduse § 13 lg 2 kohaselt kaitseb seadus igaüht riigivõimu omavoli eest ja PS § 14 järgi on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Riigikohus on märkinud, et kui PS § 13 lg-s 2 nimetatud seadus puudub, siis on kohus kohtuniku õiguse korras pädev vastava normi looma (RKHKm 21.02.2002, 3-3-1-2-02).

II

15. Ringkonnakohus märgib, et KrMS § 431 lg 1 on sõnastatud väga üldsõnaliselt ning annab kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevuse ulatuslikul määral maakohtu täitmiskohtunikule. Kaebuse puhul, milles palutakse kohustada vanglat esitama KrMS § 425 lg-s 1 nimetatud esildist, on tegemist KrMS §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimusega, mis on ilmnenud kohtulahendi täitmisel, mistõttu võiks see tulenevalt KrMS § 431 lg-st 1 kuuluda otse maakohtu pädevusse.

16. Ringkonnakohtu hinnangul kõneleb sellise lähenemise kasuks ka asjaolu, et vastupidine tõlgendus viiks sisuliselt ühes asjas kahe pädeva kohtuharu tekkeni. Kuivõrd halduskohtul tuleks kohustamiskaebuse läbivaatamisel anda hinnang esildise maakohtule esitamise põhjendatustele ning vangla esildise esitamisest keeldumise õiguspärasuse kontrollimisel tuleks hinnata muuhulgas ennetähtaegse vabastamise taotluse rahuldamise perspektiivi, kujutaks halduskohtu vastav määrus endast sisuliselt eelmäärust maakohtu hilisemale ennetähtaegse vabastamise määrusele. Ringkonnakohtu hinnangul võivad halduskohtu määruse põhjendused mõjutada maakohtu hilisema määruse sisu ning lisaks oleks kahe erineva kohtu poolt sama eseme üle otsustamine ebaotstarbekas nii kaebaja kui kohtute seisukohast.

17. Juhul aga, kui KrMS § 431 näol on tegemist üldnormiga kõikide kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamiseks, kuid mille rakendamine eeldab isiku seaduses sätestatud subjektiivset õigust nõuda täitmiskohtunikult mingi küsimuse lahendamist, ei oleks isikul võimalik vangla keeldumist esildise esitamisest vaidlustada, kuna KrMS § 425 lg 1 sellist nõudeõigust otsesõnu ette ei näe. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus tegemist oleks põhimõtteliselt maakohtu pädevusse kuuluva küsimusega, millele ei ole kehtestatud menetluskorda, tõusetub küsimus regulatsiooni põhiseaduspärasusest. Menetluskorra puudumine vangla kohustamiseks esildist esitama jätab süüdimõistetu ilma PS §-s 15 sätestatud õigusest pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ega paku piisavat kaitset riigivõimu omavoli eest PS § 13 lg 2 mõistes. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kui kohus leiab, et seadusandja ei ole loonud mingi põhiõiguse kaitsmiseks vajalikku menetluskorda, on kohtul võimalik tunnistada isiku õiguste kaitset võimaldava menetluse puudumine põhiseadusvastaseks ja lahendada kohtuasi, lähtudes menetluskorrast, mille seadusandja oleks kohtu hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt selliseks olukorraks kehtestama (RKPJKm 07.12.2009, 3-4-1-22-09, p 10; 10.06.2010, 3-4-1-4-10, p 12; 11.11.2010, 3-4-1-14-10, p 12; 22.02.2011, 3-4-1-18-10, p 12; 03.03.2011, 3-4-1-15-10, p 14).

III

18. Tartu Ringkonnakohus on seisukohal, et vaidlus tuleb edastada pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu erikogule. HKMS § 121 lg 3 ls 2 kohaselt, kui kohus leiab kaebuse tagastamisel, et vaidluse lahendamine kuulub tsiviil-, kriminaalvõi väärteoasju lahendava kohtu pädevusse, kuid see kohus on eelnevalt leidnud, et sama vaidluse lahendamine ei kuulu tema pädevusse, määrab vaidluse lahendamiseks pädeva kohtu Riigikohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 711 sätestatud korras. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas vaidluses on HKMS § 121 lg 3 kohaldatav analoogia korras.

19. Tartu Halduskohus on kaebuse tagastanud 28.01.2016. a määrusega, seega ajaliselt enne, kui määruskaebuse esitaja esitas samasisulise nõude Tartu Maakohtule. Maakohus jättis kaebuse läbi vaatamata 05.02.2016. a määrusega, mis jõustus 23.02.2016. Kuigi määruste tegemise ajaline järjestus on vastupidine kui HKMS § 121 lg 3 sõnastuses, leiab ringkonnakohus, et tegemist on faktiliselt sarnase olukorraga, kuivõrd kaebajal puudub halduskohtu ja maakohtu määruste koosmõjus õigus nõuda vangla kohustamist esitada KrMS § 425 lg-s 1 nimetatud esildis ning algatada seeläbi ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastamise menetlus. Ka pädevuse puudumise tõttu kaebuse läbi vaatamata jätmine mõlema kohtu poolt riivab oluliselt kaebaja PS § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ning asjas pädev kohus ei ole selge, tuleb vaidluse lahendamiseks pädev kohus määrata Riigikohtul.

20. Eelnevast tulenevalt edastab Tartu Ringkonnakohus asja vaidluse lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu erikogule ning jätab ülejäänud osas määruskaebuse rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Lõhmus Maili Lokk Madis Ernits