3-15-2305/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS E e s t i V a b r i i g i nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine Tallinna Halduskohus Sirje Kaljumäe 24. märts 2016, Tallinn 3-15-2305 V.T.i kaebus Tallinna Vangla 18.06.2015 käskkirja nr 5-2/837 ning 21.08.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/21171-2 tühistamiseks Kaebaja – V.T. Vastustaja –Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja Kohtuistungil 16.02.2016 RESOLUTSIOON 1. Jätta V.T.i kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25. aprillil 2016. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Vangla karistas 18.06.2015 käskkirjaga nr 5-2/837 V. T. vangla kodukorra punkti 1.11.1 rikkumise eest ja määras talle distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise kümneks ööpäevaks katseajaga viis kuud (tl 3–4).

3-15-2305 2. Distsiplinaarmenetluse alustamise aluseks oli Tallinna vangla finantsja majandusosakonna (FMO) spetsialisti Elmo Lepiku poolt 27.05.2015 kirjutatud ettekanne nr 1510 (tl 20). Käskkirja kohaselt nähtub E. Lepiku 27.05.2015 ettekandest nr 1510 ning samal kuupäeval esitatud täiendavatest selgitustest juhtunu kohta (tl 21), et kinnipeetav suhtles ettekande kirjutajaga ebaviisakal toonil, mõnitavalt ning agressiivselt (vehkides kätega ning suheldes kõrgendatud hääletoonil/karjudes, solvanguid kasutades). Distsiplinaarmenetluse materjalidele tuginedes on Tallinna Vangla välja selgitanud, et kinnipeetavale anti võimalus rahuneda ning korraldus käituda edaspidi viisakalt. Samuti anti kaebajale hoiatus, et ebaviisaka käitumise jätkumine võib kaasa tuua edasise töölt eemaldamise. V.T. ei kasutanud võimalust oma käitumist muuta. 3. Tallinna Vangla jättis 21.08.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/21171-2 (tl 5–6) rahuldamata V.T.i vaide käskkirja nr 5-2/837 kehtetuks tunnistamiseks. 4. Tallinna Halduskohtule saabus 14.09.2015 V.T.i kaebus Tallinna Vangla 18.06.2015 käskkirja nr 5-2/837 ja 21.08.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/21171-2 tühistamiseks. 5. Tallinna Vangla esitas 19.10.2015 kaebusele vastuse, milles palub jätta kaebuse rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. 6. Kohus on esmalt määranud asjaläbivaatamise kirjalikus. Kaebaja soovis 17.11.2015 taotluses tunnistajate ülekuulamist kirjalikult. Kohus määras 29.12.2015 määrusega asja läbivaatamise kohtuistungil. POOLTE SEISUKOHAD 7. Kaebaja taotleb distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ja selle peale esitatud vaideotsuse tühistamist, esitades järgmised seisukohad. 7.1. Vangla kodukorra punktis 1.11.1 on ammendavalt sätestatud isikute ring, kellega suhtlemisel peab järgima üldtunnustatud viisakusreegleid. Vangla finantsja majandusosakonna töötaja ei ole ametnik. Seega ei saa kaebajale ette heita kodukorra punkti 1.11.1. rikkumist. 7.2. Käskkirjas ei ole selgitatud, milliste ühiskonnas kehtivate tavade ja normide kohaselt on kõrgendatud toonil rääkimine või karjumine või kätega žestikuleerimine agressiivne käitumine. Kaebaja leiab, et agressiivsus väljendub eelkõige kallaletungivõi ründeohuna. Vanglas töötava isiku suhtes rahulolematuse väljendamine ei tähenda agressiivset või ebaviisakat käitumist. Arvamuse avaldamine ja rahulolematuse väljendamine ei pruugi alati tähendada agressiivset või ebaviisakat käitumist ka juhul, kui see toimub kõrgendatud toonil rääkides või žestikuleerides. 7.3. E. Lepiku ettekanne ja täiendav seisukoht on vastuolulised selles, kas kaebaja käitus ebaviisakalt ning kasutas ebatsensuurseid ja labaseid väljendeid. 7.4. Tallinna Vangla on rikkunud distsiplinaarmenetluse norme: ettekanne koostati 27.05.2015, kuid seda tutvustati alles 05.06.2015; menetluses pole võetud seletusi juhtumit pealt näinud isikutelt. Asjaolusid pole korrektselt välja selgitatud ning see muutis menetluse ja selle lõpptulemuse erapoolikuks. 2(11)

3-15-2305 7.5. Käskkirjast ei selgu, kuidas kujunes järeldus, et tegu oli raske ning julgeolekut ohustava rikkumisega ning miks selline karistus valiti. Kui rikkumine oli raske, siis kuidas peeti piisavaks 10 päeva pikkust kartserikaristust ja veel katseajaga. 7.6. Vaideotsuse on teinud ebapädev isik. Kuna käskkirja andis inspektor-kontaktisik, pidi vaide vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 12 lg 21 kohaselt selle lahendama üksuse juht, kuid vaideotsuse on allkirjastanud direktor. 8. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja väidab järgmist. 8.1. Kodukorra punktis 1.11.1 kasutatud väljend „vanglateenistuja“ on üldmõiste vanglaametnike ja vangla töötajate kohta, hõlmates mõlemaid. Kinni peetavatel isikutel lasub kohustus käituda viisakalt kõigi vanglas töötavate isikutega. Töökorralduslikult ei ole mõeldav, et kinnipeetaval oleks kohustus käituda viisakalt vaid ametnikega. Kinnipeetavad puutuvad kokku suure osa vanglateenistujatega – laotöötajad, kokad, meedikud jne ning finantsja majandusosakonna spetsialist juhendab tööhõives osalevaid kinnipeetavaid nende igapäevatöös. Viisakusreeglite järgimist ja lugupidavat suhtumist kaaskodanikesse eeldatakse ka kinnipidamisasutusest väljaspool ning vangla ülesandeks on tagada kinnipeetavate taasühiskonnastamine vabanemiseks. 8.2. 18.06.2015 käskkirjas on põhjalikult kirjeldatud, milles väljendus kaebaja lugupidamatu ja ebaviisakas käitumine ning millist ohtu tajus E. Lepiku kinnipeetavaga suheldes. Konflikti puhul ei pruukinud esineda konkreetset ründeohtu, kuid kodukorra punkti 1.11.1 kohaselt tuleb kinnipeetavatel järgida kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. E. Lepiku poolt kirjeldatud intsidendi puhul nähtub selgelt, et kinnipeetav kasutas mõnitavat tooni, ei allunud korduvalt korraldustele ega täitnud korrektselt oma töökohustusi. E. Lepiku on oma selgitustes märkinud, et kinnipeetava hääletoonist ja käitumisest võis välja lugeda ähvardusi. Seega puudub kahtlus, et V.T. ei järginud kodukorra punkti 1.11.1. Agressiivsus ei ole ainult ründevõi kallaletungiohuna tajutav käitumine, vaid võib väljenduda ka solvamise, mõnitamise, ironiseerimise või karjumisena. Ettekandest lähtuvalt võib asuda seisukohale, et kaebaja on praeguse juhtumi puhul käitunud agressiivselt ning kindlasti mitte viisakusreeglite piires. 8.3. Kinnipeetavatel on õigus väljendada oma seisukohti ja rahulolematust, kuid seda tuleb teha viisakusreeglite piires. Kinnipeetavatel on võimalik rääkida probleemidest inspektorkontaktisikutega, pöörduda teiste ametnike poole või kirjutada pöördumine vangla juhtkonnale või üksuse juhile. Kui kinnipeetaval esineb töö juures konflikte temaga koos töötavate isikutega, on tal võimalik pöörduda otsese ülemuse poole või teiste vangla töötajate poole. Aktsepteeritav ei ole aga vanglateenistuja vastu suunatud ebaviisakas käitumine, agressiivsus või karjumine. Käesoleval juhul ei ole kinnipeetav suutnud täita vangla kodukorrast tulenevat nõuet järgida viisakusreegleid ning talle distsiplinaarvastutuse kohaldamine on põhjendatud. 8.4. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud õiguspäraselt. Kaebajale on antud võimalus omapoolseteks selgitusteks, mida on menetluses arvestatud. Teised finantsja majandusosakonna töötajad kuulsid intsidendist E. Lepiku vahendusel, seega polnud täiendavate selgituste kogumine neilt põhjendatud. V.T. tunnistab 08.06.2015 selgitustes et kasutas oma otsese ülemuse E. Lepikuga suhtlemisel kõrgendatud tooni, žeste ning väljendas rahulolematust talle jagatavate tööülesannetega. Puudus vajadus täiendavaid selgitusi koguda, kuna asjaolud oli võimalik välja selgitada V.T.i ja E. Lepiku selgitustega. 3(11)

3-15-2305 8.5. Vaidlustatud käskkiri on antud menetlusnorme järgides, on proportsionaalne ja eesmärgipärane. Kaebuse esitajat on varasemalt korraldusele allumatuse eest noomitusega distsiplinaarkorras karistatud, seega ei oleks eesmärgipärane määrata uut noomitust või kergemat distsiplinaarkaristust, kuna nimetatu ei oleks kooskõlas karistuse määramise eesmärkidega. Katseajaga määratud kartserikaristus on iseenesest hoiatava iseloomuga ning seda ei pöörata täitmisele, kui kinnipeetav ei pane katseaja jooksul toime uut distsipliinirikkumist. Seega ei ole tegemist liiga range karistusega. 8.6. Vaideotsusest nähtuvalt on vaidemenetluses kontrollitud vaide aluseks olevaid asjaolusid ning hinnatud käskkirja õiguspärasust, seega on vaideotsus tehtud kehtivast õigusest lähtudes. Kehtiva õiguse järgi ei ole keelatud, et vaide lahendab isik, kes on samas asjas viinud läbi distsiplinaarmenetluse. Puudub alus kahelda ametnike erapooletuses ja õiguspärase menetluse läbiviimises. Üksuse juhil on vaide läbivaatamise pädevus. KOHTU SEISUKOHT 9. Vaidlus asjas on kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle. Vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguslikuks aluseks on vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p 4, § 64 lg 4 ja § 65 lg 2 ning kaebajale on ette heidetud Tallina Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ (Kodukord) punkti 1.11.1 rikkumist 10. VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kodukorra p 1.11.1 järgi peab kinnipeetav vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Vanglateenistuse ametniku poole pöördumisel peab kinnipeetav kasutama Teie-vormi. Kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate ametiisikutega peab kinnipeetav neid tervitama püsti seistes. Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 on selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada samas sätestatud distsiplinaarkaristusi, sh ka kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. 11. Vaidlustatud käskkirja aluseks olnud ettekande nr 1510 (tl 20) kohaselt käitus kinnipeetav abitööline V.T. 26.05.2015 töötsoonis üleolevalt, ebaviisakalt, ei allunud korraldustele, muutus agressiivseks ja ohtlikuks. Ettekande koostanud FMO spetsialist leidis, et kinnipeetav eiras korraldusi korduvalt ning rikkus distsipliini ega sobi töökohale. Ühtlasi tegi ta ettepaneku V. T. töölt kõrvaldada. Samal päeval koostatud pikemas ettekandes (tl 21–21p) on FMO peaspetsialist juhtunut üksikasjalikumalt selgitanud. Kaebaja on juhtunu kohta saanud oma selgitused anda 08.06.2015 (tl 22–22p). 12. Kaebaja on seisukohal, et kodukorra punktis 1.11.1 on ammendavalt loetletud isikute ring, kelle suhtes viisaka suhtluse kohustus kehtib ning finantsja majandusosakonna töötaja nende hulka ei kuulu, kuna ta ei ole vanglateenistuja. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kodukorra viidatud sätte eesmärgiks ei saa olla lubada ebaviisakat käitumist isikute suhtes, kes mingi formaalse kriteeriumi tõttu ei kvalifitseeru loetelus selgesõnaliselt nimetatud isikute hulka, sh ei kuulu vanglateenistuse mõiste alla VangS 4(11)

3-15-2305 § 111 mõttes. Finantsja majandusosakonna töötajad viivad kinnipeetavatega kokku puutudes samamoodi ellu vangistuse eesmärke nagu teised vanglas töötavad isikud ning pole mõistlik, et kinnipeetav peaks erinevate vanglatöötajatega suhtlemisel järgima erinevaid käitumisstandardeid. Kodukorra p 1.11.1 kohustab kinnipeetavat viisakalt käituma ka teiste kinnipeetavate ning vanglat külastavate isikutega. Seega siis kõikide inimestega, kellega ta vanglas kokku puutub. Kohus nõustub vastustajaga, et suunates kinnipeetavat viisakale suhtlemisele täidetakse vangistuse elluviimise üht ülesannet – valmistada isikut ette tagasipöördumiseks vanglavälise elu juurde, mh ka süvendada harjumust üleüldiselt viisakalt suhelda. 13. Käskkirja järgi heitis vastustaja kaebajale ette nii üleolevat kui ka ebaviisakat käitumist ja ähvardavat ning ohtlikuna näivat suhtlemist, mis seisnes nii tema poolt kasutatud väljendites kui ka kehakeeles ja žestikuleerimises. 13.1. E. Lepiku ettekandest ja selle täiendusest ilmneb, et kaebaja distsiplinaarkaristuseni viinud käitumine seisnes järgnevas. E. Lepiku sisenes 26.05.2015 kella 14.50 paiku ruumi, kus kaebaja (abitöölisena töötav kinnipeetav) istus toas pehmel tugitoolil, jalg üle teise. E. Lepikut märgates liigutas kinnipeetav toolil lamades pika kivipuuriga laual olevat tööülesannet (saatmisülesanne), andes märku, et töö on tehtud ja tulgu võtku E. Lepiku dokument ise laualt. Kaebaja otseselt nii ei öelnud, kuid toimunu nägi E. Lepiku hinnangul nii välja. Seepeale ütles E. Lepiku kaebajale, et pole viisakas sellisel moel ülesannet tagastada ja seletas, et kui keegi ametnikest või teenistujatest siseneb, on viisakas tõusta toolilt püsti. Samuti ütles, et samal teemal on eelnevalt 1-2 kuud tagasi räägitud ja teised abitöölised peavad sellest korrast kinni. Seepeale vastas kaebaja, et on väsinud ning ta ei kavatsegi iga kord püsti tõusta, kui iga 15 minuti järel siseneb keegi. Lõpuks kaebaja siiski tõusis, kuid ei reageerinud korraldusele anda viisakalt laual olev saatmisülesanne üle. Seejärel lahkus E. Lepiku koos teise kinnipeetavaga (A. G.) täitma kiireloomulist ülesannet. 13.2. Hiljem (umbes kell 15.40) vestles kaebaja sama ruumi ukse juures teiste kinnipeetavatega ning E. Lepikut nähes demonstreeris tema suhte lugupidamatust, lamades küünarnukk ukselingil ning hakkas E. Lepikuga üleoleval toonil rääkima, samal ajal käega vehkides. E. Lepiku tegi kaebajale märkuse, et sellisel viisil ei ole viisakas rääkida ei ülemusega ega ükskõik kellega ning nõudis, et kinnipeetav seisaks viisakalt ja räägiks rahulikult. Kaebaja võttis korraks ironiseerides valveseisaku ja seejärel taas lömitava hoiaku, toetudes ukselingile. E. Lepiku ütles kaebajale, et kui viimane oma käitumist ei paranda ega viisakalt ja rahulikult ei räägi, on ta sunnitud kaebaja töölt kõrvaldama. Seepeale andis kaebaja E. Lepikule märku, et ei soovita ennast õpetama hakata. Kaebaja hääletooni ja käitumist arvestades tundus öeldu E. Lepikule pigem ähvardusena. Korraldusele ülbe käitumine lõpetada reageeris kaebaja labaste ebatsensuursete väljenditega. E. Lepiku pöördus tagasi kaebaja juurde paberilehega, et lasta kirjutada seletuskiri (miks kinnipeetav käitub ebaviisakalt, ei allu korraldustele ja rikub korda). Seepeale karjus kaebaja, et E. Lepiku pole vormikandja ja tema korraldusi ei peagi täitma ning ta ei kavatsegi kirjutada. Rääkimise (karjumise) ajal vehkis kaebaja kätega ja kasutas labaseid ebatsensuurseid väljendeid, lubades kasutusele võtta venekeelsed ropud sõnad, kui teda rahule ei jäeta. Ta ei öelnud küll ühtegi roppu sõna, kuid ütles, et E. Lepiku on väga ülbeks ja nõudlikuks muutunud. E. Lepiku arvates muutus vestlus liiga ohtlikuks, kaebaja pidas ennast üleval väga agressiivselt. E. Lepiku ütles kaebajale, et viimane on kõvasti üle piiri läinud ning lahkus ruumist. Pärast nõupidamist otsese ülemusega helistas E. Lepiku järelevalveosakonna juhatajale ja palus kaebaja töölesaatmiskavast maha võtta. 13.3. Kaebaja väitel on E. Lepiku erineval ajal koostatud ettekanded vastuolulised. Kohus sellega ei nõustu. Esimeses ettekandes (nr 1510, tl 20) on E. Lepiku lühidalt märkinud, et 5(11)

3-15-2305 kinnipeetav käitus üleolevalt, ebaviisakalt ega allunud korraldustele, rikkus distsipliini ja muutus agressiivseks ning ohtlikuks. Samal päeval esitatud pikemas ettekandes (tl 21 ja 21p) on ettekande aluseks olnud sündmusi ja kaebaja käitumist kirjeldatud põhjalikumalt, kuid selles sisalduvad kõik esimeses ettekandes märgitud etteheited. 14. Ebaviiskus väljendus ettekande ja selle alusel antud käskkirja kohaselt nii verbaalses suhtluses (üleolev kõnepruuk ja labaste väljendite kasutamine) kui ka kaebaja poosides ja kehaasendis (E. Lepikuga suhtlemisel lamasklemine tugitoolis ja lösutav hoiak toetudes ukselingile). Ettekandest ega selle järel esitatud E. Lepiku seletustest ei selgu, milliseid ebatsensuurseid või ebaviisakaid väljendeid kaebaja täpsemalt kasutas ning kas ta kasutas ebatsensuurseid väljendeid. Ettekandest ja E. Lepiku seletustes ilmneb ka, et kaebaja kasutas temaga suhtlemisel ähvardavat kõnepruuki ja karjus. Ähvardavaks pidas E. Lepiku järgmisi momente suhtluses: „ei soovita ennast õpetama hakata“; „et E. Lepiku on väga ülbeks ja nõudlikuks muutunud“ ning lubas kasutusele võtta venekeelsed ropud sõnad, kui teda rahule ei jäeta. Sellele lisandus žestikuleerimine – kätega vehklemine. E. Lepiku pidas taolist käitumist agressiivseks ning ähvardavaks ja teda ohustavaks. 15. Kaebaja ei eita konfliktse olukorra kujunemist tema ja E. Lepiku vahel ning möönab seda nii distsiplinaarmenetluses antud seletuses (tl 22 ja 22p) kui ka kohtumenetluses. Ta ei eita ka kõrgendatud toonil kõnelemist, kuid väidab, et seda tegid nad E. Lepikuga mõlemad. 15.1. Kaebaja kirjeldas lisaks distsiplinaarmenetluses antud seletustele kohtuistungil, esimese vahejuhtumi osas toimunud vestlust järgmiselt. Ta tuli töölt ning istus laua taha toolile ning lohistas saatelehte edasi ja tagasi. Elmo Lepik tuli sisse ning küsis, mida ta teeb. Kaebaja ütles, et ei tee midagi ning panin puuri ära ja lükkas saatelehe laua äärele. Seejuures ütles kaebaja, et tal on kõik valmis. E. Lepiku küsis, miks ta seda (saateleht) veeretab mööda lauda. Kaebaja vastas, et mis vahet sellel on, mida ta teeb, ta puhkab praegu. Samuti lisas, et ega ta ei riku ju seda lehte ära. E. Lepiku küsis, aga kuidas kaebaja seda lehte ulatab talle. 15.2. Ajaliselt mõnevõrra hiljem (ettekande kohaselt umbes 15.40) toimunu kohta selgitas kaebaja kohtuistungil täiendavalt, et juhtunu nägi välja nii nagu tunnistaja M. rääkis (vt otsuse p 16.2). Kaebaja väljendas pahameelt, et pidi M. järelt koristama ning ütles seda ka E. Lepikule („Mina tulen alles töölt, ma ei jõudnud istudagi, paar minutit võib-olla. Teie tulete ja ütlete, et läheme koristama“.) Tema ütles, et sina teed seda, mida ma käsin. Mina üritasin talle selgeks teha, et nii asjad ka ei peaks käima ning et see ei ole inimlik suhtlemine. Kui E. Lepiku hakkas ära minema, seisis kaebajas väljas, toetudes õlaga ukse peale. Kui E. Lepiku ringi keeras ja kaebaja poole vaatas, oli ta näost üleni punane ning oli näha, et inimene on närvis. E. Lepiku küsis kaebajalt: „Kuidas sa seisad minu ees?“. Kaebaja küsis vastu: „Kuidas ma pean seisma?“. Kaebaja selgituste kohaselt on ta töötanud Elmo Lepikuga koos umbes aasta, tal on olnud vaidlusi, kuid mitte konflikte. Vaidlused tulevad töö käigus, näiteks on antud vahepeal mõni teine, kiirem. Tööülesanne ning on tulnud selgitada, miks teine tööülesanne siis seisab. 15.3. Kaebaja ei ole eitanud ka žestikuleerimist suhtlemisel kuid ei pea seda ähvardavaks ega kedagi ohustavaks. 16. Konfliktset vahejuhtumit kaebaja ja E. Lepiku vahel kinnitasid ka kohtuistungil üle kuulatud kinnipeetavad. 6(11)

3-15-2305 16.1. Tunnistaja A. G. ütluste kohaselt arenes konflikt olukorras, kus E. lepiku andis oma erialast tööd teinud kinnipeetavtele (sh kaebajale) korralduse minna koristustöödele. Tunnistaja sõnul provotseeris E. Lepiku konflikti esmalt sellega, et talle ei meeldinud kaebaja poos. Tunnistaja ei näinud tema sõnul selles midagi iseäralikku ega ähvardavat. Seejärel andis E. Lepiku kaebajale korralduse seista sirgelt käed kõrval. Seejärel, kui kinnipeetavad pärast töö lõpetamist suundusid puhkeruumi, kus kaebaja istet võttis, andis ruumi sisenenud E. Lepiku kaebajale taas korralduse püsti tõusta, Tunnistaja ütluse kohaselt tõusis kaebaja püsti ning tunnistaja ei täheldanud mingeid temapoolseid ähvardusi. Tunnistaja selgitas veel, et E. Lepikul on üldse harjumus nõuda töölistelt püstitõusmist, talle ei meeldi, kuidas inimesed räägivad ning ta kritiseerib pidevalt nende inimeste tööd, kes oma tööd tunnevad ja tegid seda juba enne E. Lepiku ülemuseks saamist. Vastuseks kohtu küsimusele kaebaja pingetaluvuse kohta vastas tunnistaja, et see sõltub olukorrast nagu kõikide inimeste puhul ning lisas, et kaebaja on väga hea spetsialist keevitajana, kuid talle ei meeldi, kui tema töösse sekkuvad inimesed, kes seda ei tunne. 16.2. Tunnistaja G. M. ütluse kohaselt väljendas kaebaja talle oma pahameelt, et pidi oma töö pooleli jätma ja minema teise isiku (M.) järelt koristama. Tunnistaja nägi kaebaja ja E. Lepiku suhtlust töökoha sissepääsu juures, mis toimus osaliselt eesti ja osaliselt vene keeles. Tunnistaja ei mõista eesti keelt, kuid sai aru, et vaidlus oli tööalane. Tunnistaja selgitas, et tema enda suhted E. Lepikuga olid varem pingelised, kuid on nüüdseks paranenud. Tunnistaja iseloomustas kaebajat impulsiivse inimesena, kellel on „vastav“ kõnemaneer. Tunnistaja vastas kohtu küsimusele, et tavaliselt tõustakse püsti, kui ruumi siseneb vangla töötaja. Vastuseks kohtu küsimusele, kas seda tehakse igas situatsioonis, sh tööl viibides, märkis tunnistaja, et tööpäeva alguses ülemuse ruumi sisenedes tõuseb ta püsti saab tööülesande, millest ka räägitakse ja sellega suhtlus piirdub Tunnistaja sõnul ei ole mõeldav, et selline püstitõusmine toimub igakordselt töö tegemise ajal, kui vanglatöötaja pidevalt sisse-välja käib.

17. Kaebaja märgib kaebuses, et ei mõista, milliste õigusnormide alusel on sisustatud agressiivsus. Kaebaja väitel pole selge, milliste ühiskonnas kehtivate tavade ja normide kohaselt on kõrgendatud toonil rääkimine või karjumine või kätega žestikuleerimine agressiivne käitumine. Kaebaja leiab, et agressiivsus väljendub eelkõige kallaletungivõi ründeohuna, mitte aga vanglas töötava isiku suhtes rahulolematuse väljendamises. Vastustaja hinnangul ei ole agressiivsus ainult ründevõi kallaletungiohuna tajutav käitumine, vaid võib väljenduda ka solvamise, mõnitamise, ironiseerimise või karjumisena. 18. Tallinna Vangla kodukorra p-s 1.11.1 on sätestatud üldisem viisaka käitumise kohustus ning välja toodud ka selle täpsemad sisuelemendid, sh kohustus mitte väljenduda agressiivselt ei sõnas ega käitumises. Agressiivsust pole vangistusõiguse normides üheselt defineeritud ja tuleb lähtuda tavatähendusest. Seejuures annab esmase hinnangu käitumisele, sh selle viisakuse ja agressiivsuse aspektist konkreetne isik (vanglateenistuja) kes seda käitumist tajub. Kaebaja ise on 08.06.2015 seletuses ning eelnevalt esitatud seletustes kohtuistungil, et märkinud, et tema ja E. Lepiku vahel toimus vestlus, kus mõlemad rääkisid kõrgendatud toonil. Kaebaja ei eita ka žestikuleerimist vestluse ajal, kuid leiab, et see ei ohusta kedagi. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud kaaskinnipeetavad kinnitasid suhtluse pingelisust. Kuigi tunnistaja A. G. väitis E. Lepiku provotseerivat käitumist kõnealuses situatsioonis ning tunnistaja M. mainis tema enda varasemalt pingelisi suhteid E. Lepikuga, ei ole käesoleva haldusasja tõendite põhjal alust järeldada, et kinnipeetava käitumise põhjustas FMO töötaja provokatiivne käitumine. 7(11)

3-15-2305 Kohtupraktika kohaselt ei saa distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud (nt vanglaametniku käitumine) mõjutada otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning kuidas see tegu tuleb kvalifitseerida. Küll aga võib selliseid asjaolusid arvesse võtta karistuse liigi ja määra üle otsustamisel (Riigikohtu 06.06.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-91-11, p 12). Kaebaja ei varja oma rahulolematust töökorralduste andmise suhtes ning on püüdnud seda ka põhjendada. Arvestades Kodukorra punktis 1.11.1 sätestatut ja vangistuse täideviimise eesmärke ja olemust üldisemalt ei saa kinnipeetav aga väljendada oma seisukohti ebaviisakas sõnastuses, millega kaasnevad lugupidamatust väljendavad žestid või kehahoiak ning tegevus (püsti tõusmata jätmine, lösutav hoiak, korraldustele viivitusega reageerimine). Asjas ei ole tuvastatav konkreetselt ebatsensuursete sõnade kasutamine, mida E. Lepiku küll ettekandes märkis. Tuvastatud on suhtlus kõrgendatud hääletoonil ja žestikuleerides. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et ta pole kasutanud selliseid väljendeid, mida E. Lepiku oma ettekande kohaselt ähvardusena tajus (vt otsuse p 14, teine lõik). Kohus nõustub vastustajaga, et distsiplinaarmenetluses välja selgitatud asjaoludel oli tegemist Tallinna Vangla kodukorra p-s 1.11.1 sätestatud käitumiskohustuse rikkumisega. 19. Kaebaja väitel ei selgu vaidlustatud käskkirjast, miks tema tegu on peetud raskeks ja julgeolekut ohustavaks ning kuidas see mõjutas karistuse valikut. Vastustaja on käskkirjas esmalt kirjeldanud distsiplinaarmenetluses välja selgitatud käitumist (tl 4, esimene lõik) ning on selgitanud vangistuse täideviimise eesmärgi ja vangla ülesannete taustal, miks on vajalik sellise käitumise eest kohaldada distsiplinaarvastutust (tl 4, teine lõik). Eelnevale tuginedes on vastustaja teinud järelduse, et tegemist on raske ja vangla julgeolekut ohustava rikkumisega (tl 4, kolmas lõik). Seega ei ole kohtu hinnangul tegemist meelevaldse järeldusega, vaid vastustaja on tuvastatud tegu hinnanud vangistuse täideviimise eesmärgi ja vangala ülesannete (sh korra ja julgeoleku tagamine vanglas) taustal. Vangistusseadus, sätestades § 63 lg-s 1 kinnipeetavatele kohaldatavate distsiplinaarkaristuste loetelu, ei näe ette selget gradatsiooni nende kohaldamisel (Riigikohtu viidatud otsus haldusasjas nr 3-3-1-91-11, p 14). Karistuse kohaldajal on igakordne kohustus õiguspärase kaalumise teel otsustada karistamise põhjendatus, karistuse valik ja nt kartserikaristuse puhul selle pikkus. Samuti võib kaalutlus hõlmata ka karistuse täitmise edasilükkamist ja selle kestust (Vangs § 65 lg 2). Üldjuhul tuleb kartserikaristust pidada raskeimaks võimalikest. Vangistusõiguse normidest ei tulene, et kartserikaristuse määramisel peaks olema tegu määratletud raske või julgeolekut ohustava teona, kuid karistuse määrajal on kohustus valida karistus, mis on kooskõlas teo iseloomu ja muude asjas välja selgitatud asjaoludega. VangS § 63 lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki(Riigikohtu viidatud otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 14). 20. Kohtupraktikas on leitud, et üldjuhul ei ole alust käsitada ebaviisakat käitumist (sh vanglaametnikega karjudes suhtlemist) raske rikkumisena. Erandlikel juhtudel võib aga näiteks rikkumise intensiivsus, kestus ja sellega kaasnevad tagajärjed koosmõjus olla sedavõrd ulatuslikud, et ebaviisakat käitumist saab pidada raskeks rikkumiseks (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-3-15, p-d 23 ja 24). Kohtupraktika kohaselt tuleb vanglateenistuja suhtes lugupidamatusse käitumisse suhtuda rangelt. Lugupidamatu suhtumine vanglaametnikesse riivab nende autoriteeti ning võib seeläbi ohustada korda ja julgeolekut kinnipidamisasutuses. Julgeoleku tagamine vanglas kuulub vangla vastutusalasse ja selle tagamiseks meetmete 8(11)

3-15-2305 võtmisel on tal kaalutlusruum, millesse kohus ei saa sekkuda. (Tallinna Ringkonnkohtu 21.04.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-50250, p 15). Eeltoodud seisukohti ei muuda ka asjaolu, et isikul kelle suhtes kaebaja väidetavalt lugupidamatult ja ähvardavalt käitus oli FMO töötaja. Ka kinnipeetavate tööalane juhendamine ja töö korraldamine on osa vangla igapäevaelust ning ka selles lõigus ei saa vangla lubada korda ja julgeolekut ohustavat käitumist ning peab oma eesmärke ja vanglaolustiku eripära arvestades reageerima. 21. Praegusel juhul on vastustaja karistuse määramisel hinnanud umbes tunni aja jooksul kahes erinevas, kuid omavahel seotud situatsioonis, kus kinnipeetava ebaviisakas ja/või ähvardav suhtlusviis ei seisnenud üksikus lauses või žestis, vaid mitmetes järjestikustes väljaütlemistes ning liigutustes ja kehahoiakus. Lugupidamatu või ähvardava käitumisena määratlemist ei välista, et kaebaja ise oma käitumist sellisena ei tajunud. Samuti ei muuda vastustaja järeldusi ebaõigeks asjaolu, et kaebaja on tunnistajate sõnade kohaselt impulsiivne inimene ning ta kasutas talle omast kõnemaneeri. Kinnipeetava käitumise hindamine ebaviisaka ja ähvardavana ei saa üldjuhul sõltuda sellest, et selline teguviis ongi mõnele isikule omane ja tema puhul saaks sellist toimimist lubada. Niisuguse lähenemisega antaks ülejäänud kinnipeetavatele eksitav ja segadust tekitav signaal käitumisstandardi kohta. 22. Kaebaja ja tunnistajad on rõhutanud, et kõnealune käitumine leidis aset töösituatsioonis ning tegemist oli tööalase vaidlusega. Kohtu hinnangul ei saa olukorra eripära siiski tingida madalamaid nõudeid kohustusele käituda viisakalt ja hoiduda ähvardavast või ähvardavana mõjuvast käitumisest. Kuigi hästi toimiva tööalase suhte korral on mõistetav, et töötavate kinnipeetavate ja nende ülemuseks oleva FMO töötja vahel võib kujuneda hea tööalane ja mitte alati ülemäära formaalne õhkkond, ei saa ka selles olukorras lubada järeleandmisi ebaviisaka, ähvardava või muul moel lubamatu käitumise korral. Ka tunnistaja G. M. kinnitas kohtuistungil, et tavapäraselt tõustakse vangla töötaja ruumi sisenedes püsti, st järgitakse kodukorras ette nähtud käitumiskohustust. 23. Vastustaja on käskkirjas karistuse valikut põhjendanud. Vastustaja on arvestanud teo iseloomu ja kaebaja kehtivaid karistusi. Tal oli karistuse määramise hetkel kaks kehtivat distsiplinaarkaristust – korraldustele allumatuse ja suitsetamise eeskirjade rikkumise eest (kinnipeeturegistri väljatrükk, tl 25). Samuti on arvestatud, et kokkusaamiste keelamine halvendaks suhteid lähedastega ning kinnipeetaval ei ole viimasel ajal kokkusaamisi olnud. Noomitust või elektriseadme keelamist ei pidanud vastustaja kohaseks karistuseks teo iseloomu arvestades. Vastustaja ei ole käskkirjas tähelepanuta jätnud kaebaja distsiplinaarmenetluses esitatud väidet, et ka vestluse teine osaline rääkis kõrgendatud toonil. Vastustaja on seejuures selgelt esmatähtsaks pidanud vanglas korra ja julgeoleku tagamise aspekti. Karistus on määratud katseajaga (viis kuud). Seegi on kaebaja kaalutlusotsus, millega on kinnipeetavale endale antud võimalus asuda õiguskuulekale käitumisele ning seeläbi vältida kartserikaristuse kandmist. VangS § 65 lg 2 sätestab, et vanglateenistuse ametnik võib distsiplinaarkaristuse või selle osa täitmisele pööramise edasi lükata tingimusel, et kinnipeetav ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist. Katseaeg määratakse ühest kuni kuue kuuni. Vangistusõiguse normidest ei tulene, et katseaega ei võiks kohaldades mistahes karistuse või kuitahes pika kartserikaristuse puhul. Ka suhteliselt pika kartserikaristuse (praegusel juhul 10 9(11)

3-15-2305 päeva) puhul võib karistuse määraja erinevate asjaolude koosmõjus jõuda kaalumist teostades järeldusele, et karistuse täitmise edasilükkamisel võib olla kinnipeetavale piisav mõju ja karistuse kohene täitmine poleks põhjendatud. Seega ei ole põhjendatud kaebaja seisukoht, et sedavõrd pikka karistust ei saa pidada proportsionaalseks, kui see määratakse katseajaga. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja teinud karistuse valikul kaalumisviga, suhteliselt pika kartseikaristuse mõju tasandab katseaja kohaldamine. 24. Kaebaja on väitnud ka menetlusnormide rikkumist karistuse määramisel, mis viisid tema arvates ebaõige lõppjärelduseni. 24.1. Kaebajat on distsiplinaarmenetluse algatamisest teavitatud 05.06.2015, mida on ettekandel nr 1510 allkirjaga kinnitanud kaebaja ning vanglaametnik (inspektor-kontaktisik) Riina Leepkaln (tl 20). Kaebaja on saanud menetluses omapoolsed seisukohad esitada 08.06.2015 seletuses (tl 22 ja 22p) ning talle distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamisel Kaebaja on märkinud protokolli tutvustamisel, et tal vastuväiteid ei ole (tl 24p). Seega sai kaebaja kasutada oma õigus olla distsiplinaarmenetluses ära kuulatud ning esitada oma vastuväiteid ja seisukohti. 24.2. Kaebajal on õigus selles, et kelleltki peale tema ei võetud juhtunu kohta distsiplinaarmenetluses seletusi. Kaebaja hinnangul viis asjaolude välja selgitamata jätmine ebaõigele lõppjäreldusele. Vastustaja on distsiplinaarsüüteo toimepanemise tuvastanud E. Lepiku ettekannete ja kaebaja enda seletuse alusel. Seejuures ei vaidle kaebaja vastu talle ette heidetavate tegude osas, vaid leiab, et tõendamata on see, et tema käitumine oli tingitud E. Lepiku käitumisest ja kujunenud konfliktsituatsioonist. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad kinnitasid, et distsiplinaarkorras karistamiseni viinud suhtlus toimus konfliktes olukorras ning et kõrgendatud häälel rääkis ka E. Lepiku. Samas ei ole ei kaebaja enda seletustest ega asjas kogutud tõenditega, sh tunnistajate ütlustega tõendatud, et E. Lepiku oleks kaebajat provotseerinud ebaviisakale ja ähvardavale käitumisele. Nõudlikkuse väljendamine vanglas kehtiva korra tagamiseks ei ole sellena käsitletav. Seega ei võimalda ka täiendav uurimine asuda kohtul vastustajast erinevale seisukohale.

24.3. Distsiplinaarmenetlust ei muuda õigusvastaseks kaebaja poolt välja toodud asjaolu, et kuigi ettekanne kaebaja tegevuse kohta koostati 27.05.2015, teattai kaebajale menetluse alustamisest alles 05.06.2015. kehtivast õigusest ei tulene vangla jaoks tähtaegu distsiplinaarmenetluse üksikute toimingute jaoks. VangS § 64 lg 41 kohaselt võib karistuse määrata mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates ning seda tähtaega ei ole vastustaja rikkunud (käskkiri anti 18.06.2015). 24.4. Kohtu hinnangul ei esine ka muid, kaebaja poolt välja toomata, menetluslikke või vormilisi puudusi, mis annaks alust pidada vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks. 25. Kaebaja on vaidlustanud ka tema vaide lahendamisel tehtud vaideotsuse, mis on kaebaja väitel allkirjastatud pädevust mitteomava ametniku poolt. Vaideotsuse (tl 5–6) on allkirjastanud Tallinna Vangla direktor. Kaebaja viitab vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 12 lg-le 21, mille kohaselt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Vastustaja väitel on ka vaidlustatud vaideotsus õiguspärane. VangS § 11 lg 41 kohaselt vaatab muu vanglas töötava isiku (v.a vangla direktor) haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid läbi vanglateenistus. Vanglateenistuse all mõeldakse vanglaid 10(11)

3-15-2305 kui valitsusja ametiasutusi koos nende ametnikega tervikuna (VangS § 1051 lg 2 p 2). Kaebaja märgib küll õigesti, et VSKE § 12 lg 21 kohaselt vaatab vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale, läbi üksuse juht läbi. Praegusel juhul on käskkirja allkirjastanud inspektor-kontaktisik ja vaideotsuse vangla direktor. Vangla direktori otsustuspädevus, sh vaiete läbivaatamisel, on reguleeritud VSKE §-s 11. Selles sättes ei ole tõepoolest nimetatud vangla direktori pädevuses olevaks inspektor-kontaktisiku haldusakti peale esitatud vaide läbivaatamist. Vaidlust ei ole, et Tallinna Vangla (vanglateenistus) oli pädev vaiet läbi vaatama (VangS § 11 lg 41), seega ei ole eksimust välispädevuse tähenduses. Isegi asutuse sisepädevuse rikkumise juhul ei tooks pädevusnormi mittejärgimine kaasa haldusakti tühisust (HMS § 63 lg 2 p 3) või tühistamist (HMS § 58), kui see ei mõjuta lõppotsustust. Vangla direktor juhib VangS § 106 järgi vangla tööd ja täidab talle pandud muid ülesandeid. Vangla direktori poolt vaideotsuse allkirjastamine, mis VSKE järgi on antud üksuse juhi pädevusse, ei kujuta endast asutuse sisepädevuse rikkumist, mis võiks tingida vaidlustatud vaideotsuse tühistamise. Kohtu hinnangul ei esine ka muid vaidlustatud vaideotsuse õigusvastasuse aluseid. 26. Eelnevat arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata. MENETLUSKULUD 27. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääb see kulu kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 järgi tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe 11(11)