4-16-213/11 · 4-16-213/11 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

Väärteoasi nr 4-16-213

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03.märtsil 2016.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-16-213 Kohtunik Margot Mikler Sekretär Moonika Rubizova Väärteoasi A.Z kaebus PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 29.12.2015.a.otsusele väärteoasjas nr 2302,15,014348.

Kvalifikatsioon: LS § 223 lg 1 järgi. Kaebuse esitaja

Kaebuse esitaja kaitsja

A.Z (ik XXX, elukoht: XXX, EV kodanik, töötab, e-post: XXX)

Vandeadvokaat Maano Saareväli (Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli, aadress: Vabaduse pst 59, Tallinn 11211, e- post: maano.saarevali@sirk.ee) Kohtuväline menetleja

Politsei- ja Piirivalveamet, Põhja Prefektuur,

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus Asja arutamise aeg 10.02.2016.a. Liivalaia kohtumaja Istungil osalenud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja Jaak Paju Kaebuse esitaja A.Z Kaebuse esitaja kaitsja Maano Saareväli Tunnistaja XXX RESOLUTSIOON

Juhindudes V™S § 132 p 1, § 134-135, § 155-156 kohus otsustas:

A.Z kaebus jätta rahuldamata ja PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 29.12.2015.a. otsus väärteoasjas nr 2302,15,014348 jätta muutmata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada

kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul

2

teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud

kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse teatise saamisel on motiveeritud kohtuotsus kättesaadav Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis 24.03.2016.a.

Asjaolud, menetluse käik

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Liiklusjärelevalvekeskuse korrakaitsebüroo väärteomenetleja Aire Askileiskiri koostas 01.12.2015.a. väärteoprotokolli AB 1469222 A.Z kohta, kes 09.09.2015.a. kella 17.30 ajal Harju maakonnas Tallinna linnas Tammsaare tee 53A juures suunaga Tammsaare tee suunas juhtis mootorsõidukit VW Passat reg.nr XXX ning sõitis anna teed LM 221 märgi alt ette ja ei andnud teed sõidueesõigusega teel liikunud sõidukile Buell. Kokkupõrke vältimiseks sõiduk Buell pidurdas järsult ja kukkus. Oma tegevusega põhjustas sõiduki VW juht liiklusõnnetuse ja varalise kahju XXX´ile ja tervisekahjustused XXX´ile.

Kirjeldatud tegevusega rikkus A.Z-i liiklusseaduse (LS) § 17 lg 1 ja MKM määruse nr 12 § 7 p 3 nõudeid, mis on kvalifitseeritud väärteona LS § 223 lg 1 järgi.

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Jaak Paju määras A.Z-ile 29.12.2015.a.

väärteoasjas nr 2302,15,014348 tehtud üldmenetluse otsuses LS § 223 lg 1 alusel karistuseks rahatrahvi 100 trahviühiku ulatuses, s.o. 400 eurot ning juhindus karistuse määramisel KarS § 56 lg-

st 1 ning ekspertiisi tegemisega seotud kulu 84 eurot. Määratud rahatrahv ja menetluskulud tuli tasuda 15-ne päeva jooksul.

A.Z esindaja vandeadvokaat Maano Saareväli esitas kohtule kaebuse, milles palub väärteoasjas nr 2302,15,014348 tehtud otsuse tühistamist ning lõpetada väärteomenetlus V™S § 29 lg 1 alusel ning mõista menetlusaluse isiku kasuks tema poolt kaitsjale makstud tasu.

Kaebuse esitaja esindaja leiab, et kaebaja teos puudub LS § 223 lg 1 kohase väärteo koosseis.

Kaebuse esitaja ei rikkunud LM 221 „Anna teed“ nõuet sõitu alustades, sest menetlusalune isik

alustas liikumist, kuna teel ei olnud sõidueesõigusega sõidukeid. Sõidueesõigusega teele sõiduki tekkimisel, peatas menetlusalune isik oma sõiduki koheselt ehk täitis „Anna teed“, ta ei jätkanud liikumist ega teinud mingeid muid manöövreid. Esindaja leiab, et mootorrattur ei kaotanud kontrolli

ja tasakaalu mitte seetõttu, et tal oli objektiivselt vaja vältida kokkupõrget menetlusaluse isiku

juhitud sõidukiga, vaid seetõttu, et käsitles valesti mootorratta juhtimisseadmeid. Mootorrattaga liigeldes ei ole ette nähtud, et mootorrattaga sõites tuleb pidurdades alati kukkuda. Esindaja leiab, et

menetlusalune isik ei pea vastutama mootorratast juhtinud isiku ebaõigete sõiduvõtete või oskamatuse tõttu aset leidnud kahju eest. Kohtupraktikas on rõhutatud, et isiku süüd liiklusõnnetuse põhjustamises tuleb analüüsida kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist. Kaitse rõhutab,

et oht, kui selline oli mootorratturi jaoks näiv, kuna objektiivselt ei lõikunud sõidukite liikumistrajektoorid. Mootorratturi kukkumisele aitas kaasa mootorratturi ohtlik sõidustiil ristmikul. Ohtlik sõidustiil seisnes selles, et sisenedes Tammsaare teelt ristmikule ja liikudes parempöördega Rahumäe tee poole, liikus mootorratas intensiivselt kiirendades. Sellega rikkus mootorrattur LS § 16 lg 1 ja § 56 lg 1 nõudeid. Esindaja leiab, et LS § 223 lg 1 kohase väärteo toimepanek ei ole menetlusalusele isikule normatiivselt omistatav, kuivõrd liiklusõnnetuses kahjustunud õigushüve –

tervis ja vara – kahjustumise tõi vahetult kaasa mootorratturil ilmselgelt puudulik oskus ja suutlikkus mootorratta käitamisel ehk mootorratast juhtinud isiku enda tegevus. Menetlusalune isik tegutses liikluses lubatava riski piires. Esindaja leiab, et menetlusalune isik põhjustas äärmisel juhul

liiklusohu LS § 2 p 31 tähenduses, kuid ei loonud sellega vältimatut tingimust mootorratta

ümberpaiskumisele ja kahju tekkimisele. Samuti ei ole objektiivselt võimalik tuvastada, kas mootorratturil üldse oli tarvidus järsult oma liikumisrežiimi muuta. Liikumisrežiimi järsu muutmise

vajadus võis olla tingitud hoopis mootorratta suurest liikumiskiirusest. Mootorratta ümberpaiskumine oleks olnud välditav ka mootorratta juhi asjakohaste sõiduvõtete korral. Viimati

3 nimetatud võimalus on käsitletav KrMS § 7 lg 3 kohase kahtlusena menetlusaluse isiku süüdiolekus ning mis tuleb kohaldada menetlusaluse isiku kasuks.

Kohtuistung

Kohtuistungil jäi kaebaja A.Z kaebuse juurde. Kaebaja andis ütlusi, et 09. septembril sõitis ta välja Lukoili parklast ning enne väljasõitu peatas Rahumäe teel „Anna teed“ märgi ees. Ta lasi mööda paremalt tulnud sõidukid, samuti veendus, et vasakul ei ole autosid. Ta alustas peateele väljasõitu ja samas kuulis tugevat müra, mille peale kindlalt pidurdas ja vaatas vasakule ning nägi sealt tulemas suure kiirusega mootorratast. Mootorratas tõusis esiratta peale õhku ja tegi kukerpalli

üle juhtraua ning libises tema eest läbi. Kaebaja leiab, et mootorrattur ei osanud mootorratast juhtida. Ta kuulis ja nägi mootorratast, peatus ning nad ei põrkunud. Mootorrattur jäi mootorratta alla. Ta helistas hädaabisse ja oli ühenduses samal ajal, kui küsis mootorratturi käest, mis seisundis ta on ning mis ta soovib. Mootorrattur ütles, et kõik on korras ja politseid ei ole vaja kutsuda. Enne

tema jõudmist mootorratturi juurde, oli mootorratturi juures naisterahvas. Enne manöövri sooritamist sõitis paremalt läbi auto Rahumäe tee poolt ja tegi vasakpöörde. Enne liikuma asumist oli auto tema eest ära pööranud. Sel ajal, kui ta tegi vasakpööret, ootas ja veendus, et vasakul ei ole

ühtegi sõidukit. Esimest korda nägi ta mootorratturit siis, kui ta sööstis tema vaatevälja suure müraga ning ta vajutas pidurit ja samal aja vaatas vasakule ja nägi et tuleb rattur suure kiirusega. Ta otseselt ei näinud, kust mootorratas tuli. Mootorrattur ilmus ootamatult ja sõitis väga kiiresti. Tema alustas peateele väljasõitu. Ta oli sõitnud välja umbes meeter. Mingeid lohisemis jälgi ta ei näinud, kuna keskendus inimese aitamisele, kes oli mootorratta alla kinni jäänud. Tema helistas politseile. Ratturil oli seljas kaitseriietus. Kiivri peal olid kriimustused. Jalg oli ratturil kinni mootorratta all. Politsei tuli 20 minuti jooksul. Kiirabi jõudis politseiga samal ajal. Tema sõidukil mingeid vigastusi ei olnud. Tema sõiduki ja mootorratturi vahe oli kuskil paar meetrit, kui ta ratturit nägi. Mootorratas

liigutati ära, kuna kannatanu ei tahtnud politseid. Mootorrattal olid ka mõned vigastused. Mootorratas läbis ka ekspertiisi.

Kaebuse esitaja esindaja leidis, et antud juhul on liikumiskiirust mootorrattal raske tõendada ning

see on tänase päevani välja selgitamata. Esindaja leiab, et tunnistaja ei liikunud sündmuskohal

sellise kiirusega, mis oli lubatud suurim sõidukiirus konkreetsel teelõigul, vaid ületas lubatud

sõidukiirust. Teeandmise kohustust omav juht peab seda kõike märkama ja teed andma. Tee

andmise kohustus kehtib eelkõige selliste sõidukite suhtes, kelle puhul on oodata liikumis

trajektooride ristumist. Mõistetavalt ei ole võimalik rääkida teeandmise kohustuse rikkumisest sõiduki puhul, kes asub kaugel. Igapäevases liikluses ei tekita sõidukid, kes asuvad 40 või 50 meetri

kaugusele mingit ohtu, sest ta teab, et jõuab manöövri ristmiku ületamisel ära teha, seadmata kedagi ohtu. Seega kaebaja võis eeldada, et sellel teepikkusel, mida ta hindas, ei olnud sõidukeid ja

kaebaja ei hõlmanud veel seda mootorratast. Antud mootorratas võis jääda kuskile taha poole, kaugemale vaateulatusest välja. Kaebaja aga nägi (märkas) mootorratturit siis, kui mootorrattur oli

tema autost umbes 20 meetri kaugusel. Sellele eelnes kuulmine ja enda auto peatamine. Siis kui kaebaja alustas liikumist võis see mootorrattur temast olla 20 meetri kaugusel, siis ei saa välistada seda, et mootorrattur, liikudes kiirusega 50 km/h oleks pidanud saama ennast seisma enne sellesse konfliktsituatsiooni jõudmist. Asjaolu, et mootorrattur paiskus üsna suure kiirusega auto eest läbi

libises veel tükkmaad edasi, viitab sellele, et mootorratta kiiruse ei olnud ilmselt 50 km tunnis. Mootorratturi kiirus on paljuski hüpoteetiline, kuid ei saa ka tõsikindlalt öelda, et kaebaja põhjustas nii öelda tagajärjega realiseerinud liiklusõnnetuse. Kaebaja ei saa sõltumata sellest, et milline oli

mootorratta kiirus, omistada tagajärje kaasnemist. Mootorratast on vaja käsitleda selliselt, et mootorratas jääks püsti. Seetõttu, kui tunnistajal oli liiga vähe kogemusi, et hallata ja ohjata 1200

kuupsentimeetrist mootorratast ja valis ebaõige liikumisstiili kiirendades enne ristmiku, siis tagajärje realiseerimises süüdi on siiski tunnistaja ise. Liiklusoht on Tallinna teedel, tänavatel on sage olukord, kus keegi aegajalt pidurdab, keegi peab kiirendama, et kuskilt eest ära saada, kuid sellised olukorrad ei realiseeru alati liiklusõnnetusega. Liiklusoht oli see, et keegi pidi tema pärast pidurdama, aga ka see on vaieldav, et tunnistaja oleks liikunud lubatud kiirusega nagu valge auto

liikus, siis tegelikult pidurdamiseks poleks üldse olnud mingit põhjust. Praegune vaidlus on

4 seetõttu, et mootorrattur lihtsalt hindas oma võimeid üle. Kuigi tunnistaja väitis, et ristmik oli puhas ja auto seisis ja see järsku hakkas liikuma ja pani tal sõiduraja kinni. Videosalvestiselt on näha, et

enne neid liiklusõnnetuse sündmusi keeras vastassuunas vasakule teine sõiduk ehk siis pole välistatud, et tunnistaja hindas ja eeldas, et ära pööranud sõiduki taga teisi autosid ei ole, ja

kiirendaski, aga sellega ta läks oletuste teele ja ei hinnanud liiklussituatsiooni objektiivselt. Eeltoodust tulenevalt palub kaebaja esindaja kaebuse rahuldada ja menetlus lõpetada V™S § 29 lg 1 p 1 alusel ja välja mõista kaitsekulud.

Tunnistaja XXX andis kohtuistungil ütlusi, et 09. septembril 2015.a. kella 17.30 ajal juhtis ta mootorratast. Ta keeras Tammsaare teel Rahumäe tee suunas ja sõitis valgusfoorini ning, kui oli luba sõita, siis sõitis. Vältimaks kokkupõrget, ta pidurdas ja kukkus. Tema sõitis peateel, kiirus ei

olnud suur. Ta arvab, et sõiduki juht ei näinud teda. Ta liikus Lasnamäe poolt Rahumäe teele,

valgusfoori taga oli ta esimene. Alates foorist kuni avariini oli tema mootorratta kiirus maksimaalselt 40 – 50 km/h. Kui ta nägi takistust, siis ta pidurdas ja sattus paanikasse. Auto sõitis tema eest järsult välja. Tema sõitis peateel ja lootis, et autojuht näeb teda, aga ei näinud. Kukkumist

oleks ta saanud vältida ainult nii, et sõita vastassuuna vööndisse, aga kuna vastassuunas sõitsid autod, siis ta seda ei teinud. Auto, mis välja keeras põhjustas liikumisele takistuse. Tal sai vigastada

õlg. Kaebaja kutsus politsei, aga seda ta ei tea, kes kiirabi kutsus. Tal fikseeriti vigastusteks õlakõõluse rebend ning 3 kuud tagasi tehti talle operatsioon ja pandi plaat. Seda ta ei mäleta, kas

mootorrattast keegi kohapeal liigutas kohalt. Rattal olid mõned kriimustused. Tema kiirust ei ületanud. Kiirendada ta ei saanud, kuna oli pöörde koht. Peale pööret hakkas ta kiirust lisama. Kui

ta oleks kiirust ületanud, oleks terviseprobleemid suuremad. Tanklast välja sõitvat autot nägi ta viimasel hetkel. Nad oleks võinud kokku põrgata, aga ta tegi kõik selleks, et vältida kokkupõrget.

Auto sõitis tee peale välja nii palju, et tal oli variant vastassuunavööndisse sõita või pidurdada. Auto sõitis piisavalt teele, et panna sõidurada kinni. Tema sõidurajas ei olnud kedagi, autod olid vastassuunas. Ta ei teinud mingeid manöövreid. Ta liikus otse ja nii, kui pidurdas siis kukkus. Kui ta ei oleks pidurdanud, oleks ta autoga kokku põrganud. Ta lendas üle auto aga autoga kokku ei põrganud.

Kohtuväline menetleja ei nõustu kaitsja seisukohtadega. Kaitsja on esitanud väga palju oletusi. Põhiliseks oletuseks on mootorratta kiirus, mille aluseks on võetud videos jooksvad sekundid seoses valge autoga. Kohtuväline menetleja leiab, et mittemiski ei viita sellele, et mootorratas oleks kiirust ületanud. Kõige täpsemad ütlused kiiruse kohta oskab anda mootorrattur ise, kes ütles, et ta sõitis

umbes 45-50 km/h ning nendes ütlustes ei peaks kahtlema. Mootorratta vigastused ei ole sellist laadi, mis oleks pidanud jätma kindlasti asfaldile mingid jäljed. Jälgi ei tuvastanud kohal käinud avariigrupp ega ole näha ühelgi sündmuskohal tehtud fotol. Samuti on ebausutav, et mootorrattur, kes tajub ohtu hakkab kiirendama. Mootorrattur selgitas, et ohtu nähes hakkas ta kohe pidurdama. Antud juhul ei ole ka oluline mootorratta kiirus, vaid oluline on see, et kaebajal oli kohustus teed anda. Juhi teeandmise kohustus on kirjeldatud LS § 2 p 1 millest nähtub, et anda teed ehk siis mitte takistada on nõue, et liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist, teeks manöövreid, mis võiks sundida

teisi liiklejaid järsult muutma liikumissuunda või siis kiirust. Üheselt on tõendamist leidnud, et

kaebaja tegevuse tõttu pidi mootorrattur muutma järsult enda liikumiskiirust. Samuti on leidnud

tuvastamist, et kaebaja juhitav auto sõitis kõrvalt teelt mootorratturi kasutatava olnud sõidu eesõigusega teele välja ja sulges osaliselt mootorratta kasutatud sõiduraja, seega ei täitnud LS § 2 p 1 sätestatud nõuet. Mootorratturit ei saa kohustada ette aimama seda, et kõrval teelt läheneb juht ja sõidab talle ette. Üheselt on tuvastatud, et mootorrattur oli peateel. Kohtuväline menetleja leiab, et mootorratturil oli liiga vähe aega üldse reageerida, kuna auto põhjustas selle ohu viimasel hetkel ning kõige loogilisem reaktsioon ongi pidurdada. Peateel liikuv isik ei saanud aimata, kuidas see

sõiduk jätkab oma liikumist. Tema ohtu nähes ei saanud ette teada, kas autojuht tahab oma liiklemist jätkata, vaid tuleb lihtsalt reageerida. Mitte mootorrattur ei pidanud ette aimama seda, et

kaebaja talle ette sõidab, vaid kaebaja pidi andma teed peateel liikuvale sõidukile. Kaebaja ei

veendunud selles, et manööver on ohutu ja põhjustaski peateele välja sõites mootorratturile

takistuse. Menetluse käigus on leidnud tuvastamist, et mootorrattur ei rikkunud liiklusseaduse

5

nõudeid. Liiklusõnnetuse põhjuseks oli see, et kaebaja ei olnud liikluses piisavalt tähelepanelik. Asjaolu, et mootorrattur kukkus auto ees ja auto juba sel ajal seisis, ei muuda põhjuslikku seost selle vahel. Oluline ei ole see, kui kaugel mootorratas täpselt oli kas 10 või 30 meetrit, oluline on see, et ta oli 60 meetrise teelõigu peal ja seal pidi kaebaja nägema ja sellest johtuvalt ka teed andma. Ei saa

vaadata nii, et mootorratta kiirus on meil tuvastama ja seetõttu on ka kogu ülejäänud väärteoasi tõendamata ja tuleb lõpetada. Kohtuväline menetleja leiab, et isikule on määratud täiesti õiglane karistus ja karistus on proportsionaalne ning otsus tuleb jätta muutmata.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, kuulanud väärteoasja kohtuliku arutamise käigus ära kaebuse esitaja ja tema esindaja, tunnistaja ning kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, uurinud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ning 29.12.2015.a otsus väärteoasjas nr 2302,15,014348 jätta muutmata.

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses,

sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks

olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud

väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas

see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise

menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud

väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

Käesolevalt inkrimineeritakse A.Z-ile väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 223 lg-s 1 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 223 lg 1 sätestab vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. Seega tuleb tuvastada mootorsõiduki

juhi poolt liiklusnõute rikkumine ning seejärel koosseistunnusena varalise kahju tekkimine või

ettevaatamatusest tervise kahjustuse tekitamine teisele isikule. Samuti ei saa ühe liiklusõnnetuse osapoole vastutuse küsimust lahendada teise osapoole käitumist arvestamata.

Kohus leiab, et A.Z-ile inkrimineeritud tegu on tõendamist leidnud järgmiste kohtu poolt

uuritud tõenditega: sündmuskoha vaatlusprotokolliga, mille kohaselt 09.09.2015.a. Tallinnas Rahumäe teel Tammassare tee 53 a juures toimus liiklusõnnetus, milles A.Z poolt

juhitud VW Passat reg.nr XXXsõitis anna teed LM 221 märgi alt ette ja ei andnud teed sõidueesõigusega teel liikunud sõidukile Buell. Sõidukil VW Passat reg.nr XXXvälised vigastused

puudusid, kuid mootorrattal olid vigastused paremal küljel ja kütusepaagil. Mootorratta juht

toimetati haiglasse; sõidukite vaatlusprotokollidega ning fototabeliga, millest nähtuvalt sõidukil

VW Passat reg.nr XXXvälised vigastused puuduvad, kuid mootorrattal Buell Xb 12R reg.nr XXX

on vigastused kütusepaagil, tuuleklaasil, juhtraual, tagumisel gondlil ja vasakpoolsel küljel; isiku ekspertiisiaktiga nr 15E-PõI0201, mille kohaselt tuvastati XXX’il vasaku õlanuki – rangluu liigese

nihestus, rindkere põrutus ning nahaalused verevalumid vasakul pool rindkerel ja vasakul säärel,

mis võisid olla tekitatud 09.09.2015.a. ekspertiisimääruses kirjeldatud viisil toimunud liiklusõnnetuses paiskumisest vastu kõva tömpi pinda; asitõendi CD plaadi vaatlusprotokolliga, mis

näitab sõiduki VW reg.nr XXXliikumist. Sõiduk alustab liikumist maa-alusest parklast ja liigub

Lukoili tanklast mööda Tammsaare tee suunas. Sõidukil on „anna teed“ LM 221 märk. Sõiduk

6 liigub märgi alt välja, pidurdab, liigub edasi ja pidurdab ning sellel momendil tuleb sõiduki vasakult poolt mootorrattur, kellel on rattad üles poole. Sõiduki juht väljub sõidukist ja liigub mootorratturi suunas;

LS § 17 lg 1 kohustab liiklejat tee andmisel juhinduma liikluskorraldusvahendite nõuetest ja

reguleerija märguannetest. LS § 2 p 1 kohaselt on anda teed (mitte takistada) nõue, et liikleja ei

jätkaks ega alustaks liikumist ega teeks manöövreid, mis võiksid sundidad teist liiklejat järsult muutma liikumissuunda või kiirust. Liikleja, kellel on kohustus teed anda peab sellest selgelt märku

andma kiiruse vähendamisega või sujuva peatumisega. Liiklusnõuete rikkumine on tõendatud sündmuskoha ning asitõendi vaatlusprotokolliga, millest nähtuvalt sõidab kaebaja LM 221 märgi alt

välja peateele ja seal sõitvale sõidukile ette, eirates selliselt

eesõigusmärki nr 221 „anna teed“.Mootorratas liikus peateel ja tal oli õigus eeldada, et kõrvalteelt lähenevad sõidukit täidavad

teeandmise kohustust. A.Z sõitis sõidukiga VW Passat ette peateele ja liikunud mootorrattale Buell Xb12R, millega põhjustas takistuse ja mootorratturi oli sunnitud kokkupõrke

vältimiseks järsult oma liikumiskiirust vähendama, mis omakorda tõi kaasa mootorratturi kukkumise. Tunnistaja andis ka istungil ütlusi, et sõidukiga kokkupõrke vältimiseks pidi ta kiirelt otsustama mida teha ning ta pidurdas, mis tõi kaasat mootorratta kukkumise. Seega on tuvastatud

kaebajapoolne liiklusnõude rikkumine LS § 223 lg 1 mõttes. Mis puudutab kaebaja väidet selle kohta, et mootorratta kiirus oli nõuetele mittevastav ehk ilmselt üle 50 km/h, märgib kohus, et XXX on andnud ütlusi, et tema sõidukiirus oli 40-50 km/h. Nimetatud teelõik, kus liiklusõnnetus toimus

asub asulasisesel teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks on 50 km/h. Mingeid muid tõendeid XXX’i juhitud sõiduki sõidukiiruse kohta kogutud ei ole. Seega peab kohus sellist väidet

paljasõnaliseks ja tõendamata väiteks. Samuti ei ole kaebaja esitanud oma väite tõendamiseks ühtegi tõendit, et XXX oleks lubatud suurimat sõidukiirust ületanud. Antud asja juures on hoopis oluline asjaolu, et kaebuse esitaja ei märganud peateel sõitvat sõidukit ning kaebuse esitaja ütluste

kohaselt ei varjanud ka miski tema vaatevälja, mis oleks pidanud sundima kaebajat suuremale ettevaatusele. Ühtlasi oli tee andmise kohustus ainult kaebuse esitajal. Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et väärteomenetluses ei ole tuvastatud asjaolusid, mis võiks viidata tunnistaja

XXX’i poolt liiklusnõuete eiramisele, seega oli tunnistaja tegevus mootorsõiduki juhtimisel korrektne ning talle ei ole võimalik liiklusnormdide eiramist ette heita.

LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteo koosseisu realiseerimiseks on oluline, et varaline kahju on tekitatud teisele isikule, antud juhul XXX’i juhitud sõidukile, mille omanikuks on XXX ning

ettevaatamatusest tervisekahjustus. Varalise kahju tekkimist tõendavad sündmuskoha vaatlusprotokoll ning sõidukite vaatlusprotokollid koos fototabeliga, millest nähtub, et mootorrattal Buell Xb 12R on vigastused kütusepaagil, tuuleklaasil, juhtraual, tagumisel gondlil ja vasakpoolsel küljel. Seega tekkis varaline kahju mootorratta omanikule – XXX’ile. Tervisekahjustuse tekitamine

XXX’ile on fikseeritud ekspertiisiaktis nr 15E-PõI0201, mille kohaselt tuvastati XXX’il vasaku

õlanuki – rangluu liigese nihestus, rindkere põrutus ning nahaalused verevalumid vasakul pool

rindkerel ja vasakul säärel, mis võisid olla tekitatud 09.09.2015.a toimunud liiklusõnnetuse

tagajärjel, mistõttu on tuvastatud, et vaidlusaluse liiklusõnnetuse tagajärjel on vigastada saanud

XXX. Seega on tuvastatud, et liiklusõnnetuse tagajärjel on saanud vigastada üks inimene ning varaline kahju on tekkinud ühele isikule, mistõttu on tegemist liiklusõnnetusega LS § 2 p 32 mõttes mõlema alternatiivi osas.

Seega on A.Z käitumises tuvastatud LS § 223 lg-s 1 sätestatud väärteo tunnused ning

väärtegu on kvalifitseeritud õigesti LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteona. Seetõttu puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud. Samuti on tuvastatud, et

A.Z-ile süüks arvatud tegu on aset leidnud, selle teo on toime pannud A.Z ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud.

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja karistas A.Z rahatrahviga 100

trahviühiku ulatuses, s.o. 400 eurot ning lisakaristust ei kohaldatud. Seega karistati kohtuvlise

7 menetleja poolt A.Z LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest sanktsiooni ühe kolmandiku ulatuses.

Karistusseadusetiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu

toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks

karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel

kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

LS § 223 lg 1 alusel on võimalik määrata karistuseks rahatrahv kuni 300 trahviühikut (1200 eurot).

Keskmine rahatrahv oleks seega 150 trahviühikut. Kohtu hinnangul on A.Z süü

keskmine, kuivõrd tegemist on LS § 223 lg 1 sätestatud kahe alternatiivse tagajärjega - süüteo

toimepanemisega kaasnes kahju XXXi juhitud sõidukile ning lisaks sellele põhjustati

tervisekahjustus mootorratast juhtinud isikule, mis on hinnatavad kergete tervisekahjustusena.

Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega kohus leiab, et

kohtuvälise menetleja rahatrahv LS § 223 lg 1 alusel 100 trahviühiku ulatuses on põhjendatud.

Kohus on seisukohal, et A.Z-ile mõistetud karistuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega, õiguserikkumise iseloomu arvestades. Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutumine või

tühistamine. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Kaebaja esindaja esitas kohtule taotluse õigusabi hüvitamiseks riigi eelarvest. Väärteomenetluse

seadustiku § 23 kohaselt väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1–3 ja 5–6

sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud

mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kuna käesolevas asjas kohus ei lõpeta menetlust A.Z suhtes V™S § 29 lg 1 p 1 alusel, siis seetõttu ei kuulu ka rahuldamisele tema taotlus kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks. V™S § 38 lg

1 kohaselt järgitakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid.

Sellest tulenevalt kuulub ka väärteomenetluses kohaldamisele KrMS § 187 lg-s 2 sisalduv

põhimõte, mille kohaselt vaidlustatud otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata jätmisel jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud.

allkirjastatud digitaalset/ Margot Mikler Kohtunik