3-15-2130/17 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Kadri Palm

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. märts 2016, Jõhvi

Haldusasja number

3-15-2130

Haldusasi

Dmitri Aniskini kaebus Tartu Vangla 18. augusti 2015

otsuse nr 1-13/219-2 tühistamiseks ja mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 3000 eurot

Menetlusosalised

Kaebaja – Dmitri Aniskin

Vastustaja – Tartu Vangla

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Dmitri Aniskini kaebus rahuldamata.

2. Jätta Dmitri Aniskini menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25. aprillil 2016.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Dmitri Aniskin esitas 15. juulil 2015 Tartu Vanglale kahju hüvitamise

taotluse, milles taotles talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist 3000 euro ulatuses (tl-d

15-20). Kaebaja selgitas, et esitab hüvitamiskaebuse seoses tema etapeerimisega Viru

Vanglast Ida Prefektuuri Narva arestimajja ja Ida Prefektuuri Narva arestimajast Viru

Vanglasse. D. Aniskin leidis, et seoses inimväärikust alandavates tingimustes transportimisega

on talle tekitatud mittevaralist kahju 3000 eurot.

3-15-2130

2. Tartu Vangla jättis 18. augusti 2015. a otsusega nr 1-13/219-2 kaebaja kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata (tl-d 21-22). Otsuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised:

1) Lähtuvalt saatemasina kambrite mõõtmetest ja istme asukohast tagati kaebajale saatebussi

kambris pindala, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga 2001/85/EÜ reisibussis

minimaalselt nõutud ruumiga, ei saa sellises kambris saatmine põhjustada kaebajale iseenesest

rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad.

2) Saatemasinas olevad istmed ei pea olema varustatud turvavöödega, mistõttu ei ole vangla

õigusvastaselt käitunud, transportides kinnipeetavaid turvavöödeta saatemasinas.

3) Kuivõrd elu ohtu seadmise eest ei ole võimalik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, ei

kuulu kahju hüvitamise taotlus sellel alusel rahuldamisele.

3. Kaebaja esitas 23. augustil 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada

Tartu Vangla 18. augusti 2015 vastuse nr 1-13/219-2 ja vanglal hüvitada mittevaraline kahju

summas 3000 eurot (tl-d 2-6).

4. Tartu Halduskohus vabastas 31. augusti 2015 määruse resolutsiooni p-ga 1 kaebaja

riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel ning sama määruse resolutsiooni p-ga 2

võttis kohus kaebuse menetlusse (tl-d 26-27).

5. Vastustaja palus 23. septembri 2015. a vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata ja

menetluskulud kaebuse esitaja kanda (tl-d 33-34).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja on taotlenud kahju hüvitamist ja Tartu Vangla 18. augusti 2015 otsuse nr 1-

13/219-2 tühistamist, väites järgmist:

1) Saatemasinas olevad boksid olid kitsad, pimedad, rusuvad ja piinavad, kuna ei

võimaldanud reisijal end liigutada. Reisi vältel ei olnud isikul võimalik end ringutada ega

sirutada. Antud olukord tekitas kaebajale füüsilisi kannatusi, mis seisnesid seljavaludes, ning

see omakorda tekitas vaimseid kannatusi.

2) Eestis kehtiv liiklusseadus kehtestab tänaval liiklevatele sõidukitele kohustuse olla

varustatud turvavöödega, mida saatebussides ei olnud. Tõenäosus, et saatebussiga mõni

õnnetus juhtub või rünnaku alla satub, on suurem kui tavalisel sõidukil. Kinnipeetavate alal

turvavööde mittekasutamine on lubamatu. Sellise käitumisega riskib riik põhjendamatult

reisijate elu ja tervisega, mis on lubamatu ja inimväärikust alandav.

3) Esinenud etapeerimistingimused on kogumis inimväärikust alandavad Euroopa inimõiguste

ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 18

mõistes. Etapeerimistingimused põhjustasid kinnipeetavale rohkem füüsilisi ja vaimseid

kannatusi kui need paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.

7. Vastustaja palub vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud

kaebuse esitaja kanda. Vastustaja on seisukohal, et otsus, millega jäeti kaebaja kahju

hüvitamise taotlus rahuldamata, ei ole haldusaktiks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51

tähenduses, mistõttu ei saa selle tühistamisnõuet menetlusse võtta ega sisuliselt läbi vaadata.

2(7)

3-15-2130

Vastustaja märgib, et jääb 18. augustil 2015 otsuses nr 1-13/219-2 väljendatud seisukohtade ja

põhjenduste juurde, paludes kohtul nendega arvestada. Vastuses kaebusele esitas vastustaja

järgmised väited:

1) Bussides on olemas ventilatsioon, valgustus, peale igakordset etapeerimist bussid

koristatakse, millega tagatakse busside puhtus, bussis on olemas istekoht igale kinnipeetavale,

transporditakse korraga ainult niipalju kinnipeetavaid kui on bussis ettenähtud kohti ning

kunagi ei panda boksi korraga rohkem kinnipeetavaid kui seal on ettenähtud istekohti.

2) Etapeerimised Eesti piires ei toimu vahemaid arvestades ebamõistlikult kaua ning

lähtepunktist sihtkohta jõutakse tavapäraselt sama ajaga, kui see toimuks tavatranspordiga

sõites.

3) Etapeerimine ei pea toimuma tingimustes, mis ületab ka ühistranspordis sõitmiseks

pakutavad tingimused. Ka tavalises sõiduautos ei ole tagaistmel istudes kaassõitjal ülemäära

ruumi enda liigutamiseks, rääkimata võimalikust püsti tõusmisest, et end sirutada. Sundasend

tekitab ebamugavust, mida ei saa käsitleda erilise kannatusena või piina tekitamisena, mis

oleks käsitatav inimese väärikust alandava kohtlemisena.

4) Lähtuvalt saatemasina kambrite mõõtmetest ja istme asukohast tagati kaebajale saatebussi

kambris pindala, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga 2001/85/EÜ reisibussis

minimaalselt nõutud ruumiga, ei saa sellises kambris saatmine põhjustada kaebajale iseenesest

rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad.

5) Saatemasina kambrisse pääseb valgus nii kambri akna kui laes oleva võre kaudu, mistõttu

ei viibi saadetavad pilkases pimeduses.

6) Kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses on viidatud, millistele

õigusnormidele tuginedes ei pea saatemasinas turvavöösid olema, ning seega ei ole vangla

tegevus õigusvastane. Vangla saatemasinad on tehnilised ülevaatused läbinud ning vanglale ei

ole tehtud ettekirjutusi seoses turvavööde puudumisega saatemasina kambrites.

7) Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 ei näe hüvitise nõude alusena ette elu või tervise

ohtu seadmist. Seetõttu ei kuulu sellisel alusel kahju hüvitamise taotlus rahuldamisele.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses väidetavalt

inimväärikust alandavate etapeerimistingimustega. Kaebus puudutab etapeerimisi, mis

toimusid 25. veebruaril 2013, 28. veebruaril 2013, 19. mail 2014, 22. mail 2014, 29. mail

2014 ja 2. juunil 2014.

9. Kohtu hinnangul on asja lahendamiseks muuhulgas oluline välja selgitada, kas kaebaja

poolt esitatud kaebus tühistada Tartu Vangla 18. augusti 2015 otsus nr 1-13/219-2 on lubatav.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 p 1 kohaselt võib kaebusega nõuda

haldusakti osalist või täielikku tühistamist. Vastustaja on 23. septembril 2015 esitatud vastuses

seisukohal, et otsus, millega jäeti kaebaja kahju hüvitamise taotlus rahuldamata, ei ole

haldusaktiks HMS § 51 tähenduses. Kohus vastustajaga ei nõustu.

3(7)

3-15-2130

HMS § 51 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel

avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste

tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või

muu õigusakt. Kaebaja soovib tühistada Tartu Vangla otsust, millega jäeti kaebaja kahju

hüvitamise taotlus rahuldamata. Nimetatud otsuse on välja andnud Tartu Vangla, kes on

haldusorgan, kusjuures tegevus toimub avalik-õiguslikus suhtes. Taotluse rahuldamata jätmine

omab regulatiivset iseloomu, sest Tartu Vangla 18. augusti 2015 otsusega tuvastas vastustaja,

et kaebajal puudub õigus saada taotletud kahjuhüvitist. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et

Tartu Vangla otsus on ühepoolne, Tartu Vangla on seisukoha võtnud konkreetse kahju

hüvitamise taotluse osas ning et kaebaja on kinnipeetav, on kohtu hinnangul Tartu Vangla

otsus haldusakt HMS § 51 tähenduses.

10. Kohus möönab, et kaebaja kahjunõude menetlemine on võimalik ka ilma Tartu Vangla

18. märtsi 2015 otsuse nr 1-13/219-2 vaidlustamiseta, kuid see ei tähenda, et tühistamisnõuet

ei saaks esitada ega sisuliselt läbi vaadata.

HKMS § 45 lg 4 järgi võib vaideotsuse peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti või

toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide

esemest. Sama kehtib muu kohtueelse menetluse käigus tehtud otsuse vaidlustamisel. Tartu

Vangla 18. augusti 2015 otsuse puhul on tegemist kohtueelse menetluse käigus tehtud

otsusega. Antud juhul on kaebaja vaidlustanud muuhulgas Tartu Vangla poolt läbi viidud

etapeerimisi, mistõttu ei laiene tulenevalt HKMS § 45 lg-st 4 sellise kaebuse esitamisele

kaebeõiguse piirangud.

11. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses

seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohtu

põhjendused on alljärgnevad.

12. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §des 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline

isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise

kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse

rikkumise, au või hea nime teotamise korral. EIÕK art 3 sätestab keelu kedagi piinata,

ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis

toetub Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohtadele, võib isikul olla

kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui

kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste

vältimatu taseme (Riigikohtu halduskolleegiumi 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p

11). Kohtu hinnangul saab samast põhimõttest lähtuda ka kinnipeetava saatmise tingimuste

tõttu väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude põhjendatuse hindamisel.

13. Praeguses asjas on kaebaja väitnud talle kahju tekitamist inimväärikuse

alandamisega. Väärikuse alandamine on kaebaja arvates tulenenud tema etapeerimistel

kasutatud ruumi kitsikusest, ebapiisavast valgustusest ja turvavööde puudumisest.

Kaebaja leiab, et tema etapeerimistingimused kogumis tuleb lugeda EIÕK art 3 ning

PS § 18 rikkuvaks.

14. Vastustaja (Tartu Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest

tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). Kohus peab hindama,

4(7)

3-15-2130

kas vastustaja on kaebaja etapeerimistel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda

väärikust alandavates tingimustes ning kas sellega tekitati hüvitamisele kuuluvat

kahju.

15. Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat,

arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et

karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või

ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimaja

kinnipidamisega. VangS § 41 lg 2 kohaselt allutatakse kinnipeetava, arestialuse või

vahistatu vabadus seaduses toodud piirangutele. Kinnipeetava etapeerimise

õiguspärasus sõltub seega sellest, kas etapeerimisega tekitati kaebajale rohkem

kannatusi kui need, mis paratamatult etapeerimisega kaasnevad.

16. Vaidlust ei ole selles, et kaebajat etapeeriti Tartu Vangla alarmsõidukiga

järgnevalt:

1) 25. veebruaril 2013 etapeeriti kaebaja Viru Vanglast Ida Prefektuuri Narva kambrisse.

Saatmine kestis 47 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina ühekohalises kambris.

2) 28. veebruaril 2013 etapeeriti kaebaja Ida Prefektuuri Narva kambrist Viru Vanglasse.

Saatmine kestis 32 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina ühekohalises kambris.

3) 19. mail 2014 etapeeriti kaebaja Viru Vanglast Ida Prefektuuri Narva kambrisse. Saatmine

kestis 35 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina neljakohalises kambris koos kolme teise

kinnipeetavaga.

4) 22. mail 2014 etapeeriti kaebaja Ida Prefektuuri Narva kambrist Viru Vanglasse. Saatmine

kestis 35 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina neljakohalises kambris koos kolme teise

kinnipeetavaga.

5) 29. mail 2014 etapeeriti kaebaja Viru Vanglast Ida Prefektuuri Narva kambrisse. Saatmine

kestis 34 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina ühekohalises kambris.

6) 2. juunil 2014 etapeeriti kaebaja Ida Prefektuuri Narva kambrist Viru Vanglasse. Saatmine

kestis 41 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina neljakohalises kambris koos ühe

kinnipeetavaga.

Saatemasina neljakohalise kambri mõõtmed olid 90×176 cm ehk selle pindala oli 1,584 m2,

mis teeb isiku kohta 0,396 m2. Saatemasina ühekohalise kambri mõõtmed olid 85×60 cm ehk

pindalaga 0,51 m2. Vaidlust ei ole ka selles, et saateautos oli kinnipidamiskambri suurus isiku

kohta alla 0,8 m2 ja puudus kinnipeetava jaoks turvavöö.

17. Vaidlus on selles, kas kaebaja saatmistel rikuti kaebaja isikuõigusi sedavõrd intensiivselt,

et seda saaks lugeda EIÕK art 3 ja PS § 18 rikkumiseks, mis tingiks rahalise hüvitise

maksmise kohustuse kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja on

kaebuses viidanud EIK praktikale ning selle põhjal koosneb kaebus järeldustest, et kaebajat

on väärikust alandavalt koheldud.

Kaebaja on kaebuse aluseks võtnud EIK kohtuasja Retunscaia vs. Rumeenia, milles on

osundatud EIK juba varasemale seisukohale, et kui kinnipeetava isiklik ruum

transpordivahendis on alla 0,8 m2, siis sõltumata reisi kestusest on tegemist EIÕK art 3

rikkumisega. Kohus jubib kaebaja tähelepanu asjaolule, et kinnipeetavate

transporditingimuste õiguspärasuse kontrollimisel on EIK hinnanud kinnipeetavale tagatud

isikliku ruumi suurust kogumis muude asjaoludega, sh valgustus ja ventilatsioon; kas igal

kinnipeetaval on oma istekoht; reisi kestus ja kitsastes oludes toimunud transpordikordade arv

(vt 10. juuli 2014 otsus M.S. vs. Venemaa, 8589/08; 8. jaanuari 2013 otsus Retunscaia vs.

Rumeenia, 25251/04; 25. oktoobri 2007 otsus Yakovenko vs. Ukraina, 15825/06).

5(7)

3-15-2130

Seda seisukohta kinnitab ka hiljutine Riigikohtu lahend, kus Riigikohus leidis, et 0,45 m2

pindalaga bussikong ei ole eraldivõetuna inimväärikust alandav. Riigikohtu hinnangul oli

oluline see, et kaebajale tagatud isiklik ruum bussis ei erinenud Euroopa Liidu direktiiviga

sätestatud reisijateveo miinimumtingimustest vabaduses (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

30. novembri 2015 otsus asjas nr 3-3-1-56-15, p-d 21-22).

18. Vastustaja on viidanud majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011

määrusele nr 42 "Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded

varustusele", mille "Lisa 1" viitab punktis "üldnõuded bussile" Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivile 2001/85/EÜ, mis käsitleb reisijateveoks mõeldud sõidukitele

kohaldatavaid eeskirju.

19. Vastustaja on õigesti järeldanud, et direktiivis miinimumnõuetena sätestatud

istekoha ja reisija jalaruumi mõõtmed on ligikaudu samad kui kaebaja istekoha

mõõtmed toimunud etapeerimistel. Direktiivi kohaselt peab reisijal olema jalaruumi

istme seljatoest arvates 70 cm (III lisa 13. joonis "Vaba ruum istuvale reisijale").

Kaebaja ühekohalise kongi pikkus oli 85 cm ja neljakohalise kongi pikkus 90 cm. See

hõlmas küll ka ruumi, mis jäi istme seljatoe ja ruumi tagaseina vahele, kuid võimalik

erinevus ei ole sellegipoolest märkimisväärne. Istme laiuse miinimumnõudeks on

direktiivis sätestatud väikebusside puhul 40 cm ja tavabussides 50 cm (III lisa 9. joonis

"Reisijate istekohtade mõõtmed"). Ühekohalise bussikongi laius oli 60 cm. Arvestades

asjaolu, et neljakohalise bussikongi laius oli 176 cm ning neljakohalises bussikongis

viibis etapeerimisel neli isikut, oli ühe isiku kohta istekoha laiust ca 44 cm. Arvestades

ka sellega, et iste ei pruukinud ulatuda seinast seinani, jäi kaebajale siiski kasutada

reisijateveo miinimumnõuetele vastav istmelaius.

20. Kaebaja on välja toonud, et vaba ruumi vähesus põhjustas talle seljavalud.

Kaebajat etapeeriti 25. veebruaril 2013, 28. veebruaril 2013, 19. mail 2014, 22. mail

2014, 29. mail 2014 ja 2. juunil 2014. Vastustaja poolt esitatud D. Aniskini

tervisekaardi väljavõtte (tl-d 43-51) kohaselt ei ole kaebaja vahetult pärast etapeerimisi

teavitanud arsti tekkinud seljavaludest. Tervisekaardi väljavõtetest ei nähtu üldse, et

kaebajale oleks selg valu põhjustanud. Et etapeerimised kestsid 32-47 minutit, on

kohus seisukohal, et ei ole eluliselt usutav, et sellised lühikesed sõidud saateauto

üksikkambris suurusega 0,51 m2 võisid alandada kaebaja väärikust või põhjustada

kaebajale mingeid kannatusi. Vastustaja on põhjendatult toonud võrdluseks välja ka

asjaolu, et tavaelus sõiduautos ei ole alati reisijal rohkem istumisruumi kui kaebajal oli

kinnipidamiskambris.

21. Kohus on seisukohal, et ka ülejäänud väited ei anna alust rahalise hüvitise

väljamõistmiseks.

22. Tartu Vangla vastusest nähtub, et piisav valgustus tagatakse loomuliku ja

kunstliku valgusega üheskoos. Vastustaja vastuse kohaselt on saatemasina laes kunstlik

valgustus ning kaks läbipaistva klaasiga katuseluuki. Kahe katuseluugi ning

saatemasina akna- ja ukseklaaside kaudu pääseb masinasse päevavalgus. Saatemasinas

asuvate kambrite esikülgedel on aknad. Kambrite lagi on kaetud metallist võrega.

Seega pääseb saatemasina kambrisse valgus nii kambri akna kui laes oleva võre kaudu.

Kohus nõustub vastustajaga, et etapeerimisel ei viibinud kaebaja täielikus pimeduses.

23. Turvavöö puudumine alarmsõidukis ei ole kohtu hinnangul käsitatav sellise

asjaoluna, mis kvalifitseeruks EIÕK art 3 rikkumisena. Kaebuse põhjendustest ei

6(7)

3-15-2130

nähtu, et turvavöö puudumine oleks seadnud kaebaja elu ohtu. Ühtki ohtlikku

situatsiooni kaebaja etapeerimisel ei tekkinud. Liiklusseaduse § 30 lg 1 kohaselt peab

sõitja olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud üksnes sõidukites, milles

on turvavöö. Õigusaktidest ei tulene nõuet, et kinnipeetava saatmisel kasutataval

erisõidukil peab sõitjate ruumis olema turvavööd. Vastustaja väitel on kaebaja

saatmisel kasutatav sõiduk läbinud tehnilise ülevaatuse. Seega on sõiduk vastanud

tehnilistele nõuetele ka sõiduki turvalisuse osas. Teoreetiline oht sattuda

liiklusõnnetusse ei saa olla kahju hüvitamise taotluse rahuldamise aluseks.

24. Vastustaja on kaebaja etapeerimistingimusi iseloomustades märkinud veel, et

etapibussides, millega kaebajat etapeeriti, on olemas ventilatsioon, peale igakordset

etapeerimist bussid koristatakse, millega tagatakse busside puhtus, bussis on olemas

istekoht igale kinnipeetavale, transporditakse korraga ainult niipalju kinnipeetavaid kui

on bussis ettenähtud kohti ning kunagi ei panda boksi korraga rohkem kinnipeetavaid

kui seal on ettenähtud istekohti.

25. Kohus leiab, et kolm etapeerimist neljakohalises kambris mõõtmetega 90×176

cm kestusega 35-41 minutit ning kolm etapeerimist ühekohalises kambris mõõtmetega

85×60 cm kestustega 32-47 minutit, arvestades tagatud valgustust, isikule tagatud

istekoha olemasolu ja sõidu kestust, ei ületanud kinnipidamisega kaasnevate

kannatuste vältimatut taset. Sellest lähtuvalt on kohus seisukohal, et Tartu Vangla 18.

augusti 2015 otsus nr 1-13/219-2 on õiguspärane ning seetõttu puudub alus

mittevaralise kahju hüvitamiseks.

26. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kaebaja vabastati

kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 31. augusti 2015. a

määrusega (tl 26-27). HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on

kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei

mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv,

mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Palm

kohtunik

7(7)