1-15-11034/17 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 (3)

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

22. märts 2016. a Kriminaalasja number 1-15-11034 Kohtukoosseis Sten Lind, Ivi Kesküla, Andres Parmas Vaidlustatud kohtuotsus Harju Maakohtu 20. jaanuari 2016. a otsus Kriminaalasi

V.O ja K.Z süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 5, 7, 8, 9 järgi lühimenetluses apellandid süüdistatavad Prokurör Ruta Rammo Kaitsjad Alar Neiland, Leelo Viil Süüdistatavad V.O

isikukood XXX; elukoht: X , asukoht: Tallinna XX Vangla, Magasini 35, Tallinn; X , X , emakeel: vene XX XX

keel, valdab eest keelt; töökoht puudub, kriminaalkorras korduvalt karistatud K.Z

isikukood XXX, elukoht: X , asukoht: Tallinna XX Vangla, Magasini 35, Tallinn; X X ; emakeel: vene XX; XX keel, valdab eesti keelt, kriminaalkorras karistatud korduvalt

RESOLUTSIOON

te V.O ja K.Z

Jätta süüdistatava apellatsioonid läbi vaatamata.

2 (3)

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatav saab esitada kassatsiooni advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 20.01.2016. a otsusega mõisteti V.O ja K.Z süüdi

KarS 199 lg -kuulise §

2 p 5, 7, 8, 9 järgi ning neid karistati 9 vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus V.O-le ja K.Z-ile mõistetud vangistusi 1/3 võrra, s.t 6 kuuni. Karistuse kandmise alguseks luges kohus K.Z 19.11.2015 ja V.O 20.11.2015. Kohus mõistis V.O-lt ja K.Z-ilt välja menetluskulud. V.O-lt välja mõistetud menetluskulud olid määratud kaitsjale makstud tasu 312 eurot ning sundraha 645 eurot.

K.Z menetluskulud olid määratud kaitsjale makstud tasu 360 eurot ja sundraha 645 eurot. Kohus määras KrMS § 180 lg 3 alusel, et V.O ja K.Z peavad menetluskulud tasuma 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

2. V.O ja K.Z esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonid, milles vaidlustavad neilt menetluskulude väljamõistmist.

2.1 V.O palub vabastada ta menetluskulude tasumisest ja jätta need riigi kanda. Ta viibib Tallinna Vanglas. Vabanemisel ei ole tal kindlat töökohta ega sissetulekuallikat. Peale karistuse kandmiselt vabanemist soovib ta küll leida endale töö, kuid see võtab aega. Vanglast vabanedes on tal vaja muretseda elukoht, sest tal ei ole alalist elukohta. Ka vajab ta raha elementaarsete eluvajaduste katteks. tal ei ole kedagi, kes teda vanglast vabanemisel toetaks.

2.2 vaidlustab samuti K.Z maakohtu otsust osas, millega talt mõisteti välja menetluskulud. Kuna ta viibib vanglas, ei ole tal võimalik tasuda menetluskulusid ka kuumaksetena. Ka pärast vanglast vabanemist ei ole tal kohe töökohta. Kuna teda on kriminaalkorras karistatud, on tal ras

ke tööd leida.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3.1 Esiteks märgib ringkonnakohus, et kohtul ei ole võimalik jätta menetluskulusid täies ulatuses riigi kanda. Vastavalt KrMS § 180 lg le 3 on kohtul õigus jätta menetluskulud riigi - kanda osaliselt.

3 (3)

3.2 Ainuüksi vangistuses viibimist ei loeta selliseks asjaoluks, mis annaks alust jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda. Ka tuleb arvestada, et K.Z ja V.O 6-kuulise vangistuse kandmise alguseks oli vastavalt 19.11.2015 ja 20.11.2015, menetluskulude väljamõistmise osas ei ole aga nende otsus veel jõustunud. See suhtes tehtud maakohtu tähendab, et vähemalt valdavas osas jääb menetluskulude tasumise kohustus karistuse kandmise järgsesse aega.

Kaebustes on tuginetud väidetele, et kuna K.Z ja V.O on kriminaalkorras karistatud, on raske leida tööandjat, kes oleks nõus neid tööle võtma. Ringkonnakohus leiab, et kohtul ei ole etteulatuvalt alust eeldada, et K.Z ja V.O ei ole võimalik pärast vanglast vabanemist töökohta leida. Vastupidine seisukoht tähendaks seda, et iga süüdimõistetu puhul, kes enne süüdimõistvat otsust ei töötanud, tuleks jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda. See oleks aga vastuolus KrMS § 180 lg st 1 tuleneva põhimõttega, et reeglina jäävad - menetl

uskulud süüdistatava kanda. Märkida tuleb, et menetluskulude väljamõistmise vaidlustamisel peab süüdimõistetu tõendama seda, et tal ei ole võimalik menetluskulusid tasuda. Seega oleks alust jätta menetluskulud riigi kanda juhul, kui süüdimõistetu näitab ära, et ta on varem aktiivselt tööd otsinud, kuid teda ei ole tööle võetud. Kaebustes ühelegi sellisele tõendile viidatud ei ole ja ringkonnakohtu käsutuses selliseid tõendeid ei ole.

4. Eelnevast tulenevalt asub ringkonnakohus üksmeelselt seisukohale, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata.

Sten Lind

Andres Parmas Ivi Kesküla

/allkirjastatud digitaalselt/