3-15-365/39 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. märts 2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-365

Haldusasi

Stanley Charlie Viidase kaebus Tallinna Vangla poolt

ohjeldusmeetmete rakendamisega tekitatud 1000 euro

suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28. mai 2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Stanley Charlie Viidase apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Stanley Charlie Viidas

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Stanley Charlie Viidase apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Muuta Tartu Halduskohtu 28. mai 2015 otsust ning jätta rahuldamata Stanley

Charlie Viidase nõue mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks.

3. Täiendada Tartu Halduskohtu 28. mai 2015 otsust resolutsiooni punktiga kaks ning

tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus 1. ja 2. septembril 2013 Stanley

Charlie Viidase vanglavälisel saatmisel käeraudade kasutamisel 12 tundi ületavas

osas.

4. Jätta menetluskulud apellatsioonimenetluses poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 21. aprill 2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 8. detsembril 2014 reistreeriti Tallinna Vanglas Stanley Charlie Viidase kahjunõue

nr 518/14/33842-1. Kahjunõudes taotles S. C. Viidas 1000 eurot hüvitist tema

inimväärikust alandava kohtlemise eest ohjeldusmeetmete kasutamisel 1. ja 2. septembril

2013 toimunud vanglavälisel saatmisel. 1. septembri 2013 õhtul kella 19.32 ajal viidi

kaebaja vigastuse raviks Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse. Tagasi vanglasse jõudis ta 2.

septembril 2013 kell 11.05. Vanglavälisel saatmisel kasutati ohjeldusmeetmena käeraudu.

Käeraudade kestev kasutamine ja käeraudades kaebaja eksponeerimine alandas kaebaja

inimväärikust.

2. 9. veebruaril 2015 esitas S. C. Viidas kaebuse Tartu Halduskohtule, taotledes

alandava ja piinava kohtlemisega 1. ja 2. septembril 2013 tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks 1000 euro väljamõistmist Tallinna Vanglalt.

3. 6. märtsi 2015 vastusega kahjunõudele number 5-18/14/33842-2 jättis Tallinna

Vangla kahjunõude rahuldamata.

4. 11. märtsi 2015 määrusega võttis Tartu Halduskohus kaebuse menetlusse. 10.

aprilli 2015 määrusega otsustas kohus vaadata kaebuse läbi kirjalikus menetluses.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. 28. mai 2015 otsusega jättis Tartu Halduskohus S. C. Viidase kaebuse

rahuldamata.

6. Otsuse põhjenduste kohaselt saab kohus hinnata üksnes seda, kas

ohjeldusmeetmete kasutamise üle otsustamisel või meetme valikul esines kaalumisvigu

või mitte, kuid ei saa seejuures hinnata, kas konkreetse meetme rakendamine oli

otstarbekas või mitte. Tallinna Vangla direktori 3. augusti 2011 käskkirjaga nr 133

kinnitatud „Tallinna Vangla kinni peetava isiku vanglaväliste saateülesannete korra“

punkt 4.1.17 näeb põgenemise vältimiseks saatemeeskonna ülemale ette kohustuse

fikseerida saadetav isik ohjeldusmeetmetega. Seejuures saab ainsaks erandiks olla vaid

aeg, mil teostatakse meditsiinilisi protseduure.

7. Distsiplinaarmenetluse protokoll, esimese üksuse valvuri ettekanne ja

meditsiiniosakonna tõend kinnitavad, et oli olemas põhjus arvata, et vajadus viia kaebaja

Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse oli tingitud enesevigastusest. Kaebajal oli vaidlusaluse

sündmuse ajal mitu kehtivat distsiplinaarkaristust vanglas asjade omamiseks ja

suitsetamiseks kehtestatud korra eiramise, vanglateenistuse ametnike korraldustele

mitteallumise või nende suhtes solvavate väljendite ja agressiivse tooni kasutamise eest.

See kinnitab, et oli olemas nii kaebajast lähtuv oht talle endale või teda

tervishoiuasutuses ümbritsevatele isikutele kui ka vajadus selle ennetamiseks.

Seaduspäraseks ennetavaks meetmeks oleva käeraudade kohaldamisega paratamatult

kaasnevad mõõdukad kannatused, valu või üleelamised ei ole aga hõlmatud piinamise

määratlusega.

8. Seaduseandja ei ole küll määratlenud, et ohjeldusmeetmete kasutamise

maksimaalset 12tunnilist piiri kehtestades on ta silmas pidanud üksnes nende

vaheaegadega kasutamist, kuid põhimõtteliselt saab niisuguse seisukohaga ka nõustuda.

Käeraudade kasutamise konkreetsete ajavahemike kohta on olemas üksnes kaebaja enda

oletuslikud väited ning tagantjärele pole enam kuidagi võimalik neid usutavalt kindlaks

teha. Seetõttu pole rikkumine tõendatud.

9. Kaebaja väidab oma peamise etteheite seisnevat selles, et vastustaja ei varjanud

või eemaldanud avalikus ruumis viibimise ajal temalt käeraudu, mis tõmbas talle

inimeste negatiivse ja liiga intensiivse tähelepanu. Kaebaja pole väitnud, et ta enne

haiglasse toimetamist ümber riietati ning kohtul puudub alus arvata ka seda, et

saatemeeskond rikkus vormiriietuse kandmise ja saadetava vahetus läheduses viibimise ja

visuaalse kontakti pidamise kohustust. Seetõttu saab järeldada, et kaebaja, kui

kinnipeetava, seisund pidi haigla personalile ja teistele teda vahetult ümbritsenud või

muul viisil näha võinud isikutele üheselt arusaadav olema ka käeraudu nägemata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. Stanley Charlie Viidas esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu

Halduskohtu 28. mai 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus

rahuldada.

11. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei tõlgendanud halduskohus kaebust õigesti.

Kaebaja peab ohjeldusmeetmete kasutamist iseenesest alandavaks. Meetme kasutamine

avalikus ruumis üksnes süvendas riive intensiivsust. Käeraudade kasutamine ei olnud

proportsionaalne, kuna kaebaja saatjateks olid eriväljaõppe saanud isikud, kellel oli

pideva visuaalse kontrolli kohustus. Sarnastes olukordades on Euroopa Inimõiguste

Kohus korduvalt tuvastanud Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse konventsiooni

(EIÕK) art 3 rikkumise. Käesolevas asjas ei ole vastustaja esitanud tõendeid ega

argumente, mis õigustaksid käeraudade kasutamist.

12. Kell 21.00 1. septembri 2013 õhtul viidi kaebaja üle II astme intensiivravile.

Sellest ajast kuni vanglasse jõudmiseni järgmisel päeval kell 11.05 oli ohjeldusmeetme

kasutamine jätkuv. Sel ajal tundis S. C. Viidas end alandatu, solvatu ja piinatuna.

Käeraudade kestev kasutamine oli vastuolus ka Tallinna Vangla 3. augusti 2011 käskkirja

nr 133 p 4.1.17 regulatsiooniga.

13. Tallinna Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata. Tallinna Vangla nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ning

leiab, et kohus on tõendeid õigesti hinnanud ja kaebuse põhjendamatult rahuldamata

jätnud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et S. C. Viidase apellatsioonkaebus tuleb rahuldada

osaliselt. Tallinna Vangla tegevus kaebaja vanglavälisel saatmisel käeraudade kasutamisel

oli õigusvastane selle ülemäärase kestuse tõttu, kuid rikkumine ei anna alust rahalise

hüvitise väljamõistmiseks. Vastavalt tuleb muuta Tartu Halduskohtu 28. mai 2015 otsust.

15. Apellatsioonimenetluses on jätkuvalt vaidlus selles, kas 1. ja 2. septembril 2013

kaebaja vanglavälisel saatmisel käeraudade kasutamine toimus õiguspäraselt ning, kas

sellega põhjustati kaebajale mittevaralist kahju, mille eest on kohane määrata rahaline

hüvitis.

16. Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 ls 1 järgi kohaldatakse täiendavaid

julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub VangS või vangla

sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või

põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla

julgeolekule. Kuna käeraudu kasutatakse ohjeldusmeetmena (VangS § 701 lg 1 p 1, § 69

lg 2), siis näeb VangS § 69 lg 1 ette alused ka käeraudade kasutamiseks.

17. 13. novembri 2009 otsuses asjas nr 3-3-1-63-09 on Riigikohus selgitanud, et

vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 otstarbeks on eelkõige sätestada täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine vangla sees. VangS § 70 lg 1 ls 2, mis sätestas, et

ohjeldusmeetmeid võib kasutada ka kinnipeetava saatmisel, on saatmisel

ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamiseks iseseisev alus VangS § 69 lg 1 kõrval.

18. Käesolevas asjas on vaidluse all käeraudade kasutamine kinnipeetava

vanglavälisel saatmisel.

Riigikohtu seisukoha järgi on tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks,

mis võib seisneda põgenemise takistamises, kaassõitjate (vanglameeskonna, saadetavate) elule ja

tervisele suunatud julgeolekuriskide maandamises. Ennetava meetme rakendamine toimub

tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu,

kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline,

et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on

tõenäoline. Seetõttu tuleb ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda ex ante

vaatlusviisist, s.t arvestada saab neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme

rakendamist.1

19. 29. jaanuari 2015 vastuses kaebaja selgitustaotlusele nr 5-18/15/2624-3 (tl 53

pöördel) on Tallinna Vangla märkinud, et ohjeldusmeetme kohaldamisel tuleb arvestada,

et käeraudade kasutamine piirab kinnipeetava füüsilist vabadust, kuid ka seda, et

saateautos teel haiglasse ja tagasi ning ka haiglas on võimalused julgeolekuriske

maandada väiksemad kui vanglas. Kaebaja puhul oli vaja arvestada ka jätkuva

enesevigastuse ohuga. Samuti on vastustaja esile toonud, et tegemist oli kaebaja viienda

vangistusega, mille lõpuni oli jäänud enam kui neli aastat, ning 1. septembril 2013 oli

kaebajal mitu kehtivat distsiplinaarkaristust, mis olid seotud allumatuse ja ebaviisaka

ning agressiivse käitumisega vanglaametnike suhtes.

Asjaolusid kokkuvõttes hinnates on Tallinna Vangla pidanud kaebajast lähtuvat õigusrikkumise

ohtu kõrgendatuks.

20. Tallinna Vangla direktori 3. augusti 2011 käskkirjaga nr 133 kinnitatud „Tallinna

Vangla kinni peetava isiku vanglaväliste saateülesannete korra“ punktist 4.1.17 nähtuvalt

on vastustaja hinnanud kinnipeetava vanglavälisel saatmisel käeraudade kasutamise

ennetava meetmena üldjuhul põhjendatuks.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja vigastuse tõttu oli tema saatmine Põhja-Tallinna

Regionaalhaiglasse vajalik. 1. septembril 2013 koostatud saateplaanist (tl 49) ja korraldusest

saateülesande täitmiseks (tl 50 pöördel) nähtub, et käeraudade kasutamist on kaebaja saatmisel

vajalikuks peetud vaatamata tema vigastusele. Arvestades saatmisel teada olnud kaebaja

vigastuse saamise asjaolusid ning kaebaja varasemat käitumist vangistuses, leiab

ringkonnakohus, et käeraudade kasutamine eelmises punktis esitatud Tallinna Vangla kaalutlustel

on tõendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu toodud asjaoludel, et Tallinna Vangla oleks lähtunud

mittekohastest kaalutlustest käeraudade kasutamise otsustamisel või jätnud mõne olulise

asjaoluga arvestamata. Vaatamata kaebaja vigastusele, esines siiski oht tema põgenemiseks.

Vigastuse saamise asjaolud aga viitasid kaebaja ettearvamatule käitumisele ning võimalusele, et

ta võib üritada uuesti ennast vigastada või teisi isikuid rünnata. Asja materjalidest ei nähtu, et

C. S. Viidasele tehtud operatsiooni järel (tl 10) oleks kaebaja tervislik seisund sedavõrd

muutunud, et tinginuks vastustaja varasema ohuhinnangu ja vastavalt meetme kohaldamise

otsuse muutmise.

Seega on halduskohus põhjendatult lugenud käeraudade kasutamise otsustamise kaebaja

vanglavälisel saatmisel õiguspäraseks.

21. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et kolmandad isikud, s.h haigla

personal võisid näha C. S. Viidast käeraudades. Kaebaja viimine Põhja-Eesti

Regionaalhaiglasse ei olnud põhjustatud vastustaja tegevusest, vaid oli vältimatult vajalik

kaebaja vigastuse tõttu. Ühtlasi oli paratamatu, et avalikus ruumis kaebaja puutus kokku

kolmandate isikutega. Kaebaja väidetest ega asja materjalidest ei ilmne, et kaebaja olnuks

avalikes ruumides või kokkupuutes kolmandate isikutega rohkem, kui see oli vajalik

tema transportimiseks ja ravimiseks. Selliselt tuleb asjaolu, et S. C. Viidas oli

kolmandatele isikutele nähtav ajal, kui talle oli paigaldatud käerauad, pidada

vangistusega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Vastavalt ei tulene ainuüksi

1 RKHK 13. novembri 2009 otsus asjas nr 3-3-1-63-09 (p 16)

käeraudade kasutamisest kaebaja haiglas viibimise ajal, et meetme kasutamine oleks

olnud käesoleva vaidluse asjaoludel ebaproportsionaalne.

22. Käeraudade kasutamise õigusvastasust EIÕK art-s 3 sätestatud piinamise keelu

rikkumise tõttu ei saa järeldada ka apellatsioonkaebuses viidatud EIK lahenditele

tuginedes, kuna tegemist ei ole sarnastel asjaoludel tehtud lahenditega. Asjas Sizarev v.

Ukraina tuvastas EIK konventsiooni art 3 rikkumise kinnipeetava suhtes, keda hoiti

haiglas käeraudades 16 päeva. Asjas Ilievska v. endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia

tuvastati rikkumine aga transportimisel käeraudade kasutamisel isiku suhtes, kes ei olnud

kinnipeetav.

EIK on varasemas praktikas leidnud, et ohjeldusmeetmete kasutamine ei ole reeglina hõlmatud

EIÕK art 3 kaitsealaga, kui meedet kohaldati seaduslikul kinnipidamisel ja selle kohaldamisel

kasutatud jõud ja avalik eksponeerimine ei väljunud sellest piirist, mis oli meetme

kohaldamiseks mõistlikult vajalik (vt EIK 6. septembri 2007. a kohtulahend nr 2570/04

Kucheruk vs. Ukraina, p 139).

Et kaebaja ei väida ülemäärase jõu kasutamist ning ringkonnakohus asus eespool seisukohale, et

vastustaja ei rikkunud ka avaliku eksponeerimise piirangu põhimõtet, siis ei rikkunud

käeraudade kasutamine kaebaja EIÕK art-ga 3 tagatud õigusi.

23. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et SA Põhja-Eesti regionaalhaigla

väljavõtte haigusloost nr 1350953 andmetest kaebaja paigutamise kohta (tl 9) saab

järeldada, et 1. septembril 2013 kell 21.00 oli kaebajale tehtud operatsioon lõppenud.

Nimetatud ajast kuni haiglast ärasaatmiseni jäid kaebaja paigutamise andmed samaks.

Vastustaja ja kaebaja selgitused langevad kokku selles, et käerauad eemaldati

operatsiooni ajaks ja asetati tagasi pärast operatsiooni; käerauad eemaldati veel

lühiajaliselt hügieenitoimingute tegemiseks ning lõplikult vanglasse saabumisel 2.

septembril 2013 kell 11.05 (tl 54). Seega olid käerauad kaebajale paigutatud järjest ca 14

tunni jooksul.

VangS § 70 lg 2 järgi ei tohi ohjeldusmeetme kasutamine kesta üle 12 tunni.

Ringkonnakohus leiab, et käeraudade eemaldamist lühiajaliselt hügieenitoimingute tegemiseks ei

saa käsitada ohjeldusmeetme kasutamise lõpetamisega VangS § 70 lg 2 tähenduses. Vastupidine

tõlgendus moonutaks seaduses ohjeldumeetme kasutamise maksimaalse tähtajana sätestatud

keelu olemust. Mööndes, et VangS § 70 lg 2 tähtaja kulgemine katkeb käeraudade lühiajalise

eemaldamise korral, möönaksime ühtlasi võimalust kasutada ohjeldusmeedet jätkuvalt pikema

perioodi jooksul, eeldusel, et vähemalt kaks korda ööpäevas kasutamine lühiajaliselt

katkestatakse. Vastavalt jätaks see isikud kaitseta isiku põhiõiguste intensiivsele piiramisele

suunatud meetme ajaliselt kumuleeruva mõju eest.

24. Seetõttu käesolevas asjas on vastustaja kasutanud kaebaja suhtes käeraudu

seaduses sätestatud tähtajast pikemal ajavahemikul. Kuigi meetme kasutamine kaebaja

vanglavälisel saatmisel oli õiguspärane, muutus Tallinna Vangla tegevus õigusvastaseks

meetme kasutamise kestuse tõttu. Ringkonnakohus ei välista, et VangS § 70 lg 2

sätestatud keelule vaatamata võib erakorralistel asjaoludel olla proportsionaalne

käeraudade kasutamine ka pikema tähtaja jooksul. C. S. Viidase vanglavälise saatmisega

seoses ei ole Tallinna Vangla erakorraliste asjaolude esinemist väitnud. Ka

ringkonnakohtule ei ole selliste asjaolude esinemine äratuntav. Olukorras, kus ilmnes, et

vanglasse tagasipöördumine on võimalik alles 2. septembri 2013 hommikul, pidi

vastustaja arvestama võimalusega, et vanglavälisel saatmisel käeraudade jätkuval

kasutamisel ei ole tagatud VangS § 70 lg 2 nõude täitmine ja seda oma tegevuses

vastavalt arvestama.

25. C. S. Viidas leiab, et käeraudade õigusvastase kasutamisega tekitatud üleelamiste

hüvitamiseks on kohane rahaline hüvitis 1000 eurot.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

26. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda

talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik

kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebuse asjaoludel on ilmne, et kaebajal ei olnud

võimalik kahju tekkimist vältida, samuti ei saa tekkinud kahju kõrvaldada muul viisil

õiguste kaitsmise või taastamisega.

Seejuures on mittevaralise kahju rahas hüvitamine RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt lubatud süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või

sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja väidab mittevaralise

kahju tekkimist tema väärikuse alandamise tõttu.

27. Eesti kohtupraktikas on kinnistunud EIK pikaajalisest praktikast tulenev

põhimõte, et inimväärikuse alandamise jaatamiseks ei piisa kinnipidamisasutuse

igasugusest õigusvastasest tegevuses. Inimväärikuse alandamisega saab tegemist olla

juhul, kui isikule põhjustati selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate

kannatuste vältimatu taseme.

Käesoleval juhul nähtub Tallinna Vangla 21. jaanuari 2015 vastusest kaebaja selgitustaotlusele

(tl 53-54) , et haiglas viibimise ajal kasutati käeraudu selliselt, et C. S. Viidas oli käeraudade abil

ühe käega aheldatud voodi külge. Öö jooksul asetas saatemeeskond korduvalt kaebaja palvel

käerauad ühelt käelt teisele, et vähendada ebamugavust. Vaidlust ei ole selles, et käerauad

eemaldati meditsiini- ja hügieenitoimingute tegemise ajaks. Kaebaja ei ole väitnud, et

käeraudade kasutamine oleks põhjustanud vigastusi või, et käeraudade kasutamise füüsiline mõju

oleks ulatunud meetme kasutamise perioodist kaugemale. Seetõttu on ringkonnakohus

seisukohal, et kuigi käeraudade kasutamine 12 tundi ületavas osas oli vastuolus VangS § 70 lg-s

2 sätestatud keeluga, ei olnud vastustaja õigusvastase tegevuse mõju sedavõrd intensiivne, et see

oleks saavutanud kaebaja väärikuse alandamise kvaliteedi.

28. Kaebaja taotlus rahalise hüvitise väljamõistmiseks jääb rahuldamata.

Ringkonnakohus peab C. S. Viidasele tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

piisavaks Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist.

Tartu Halduskohtu otsust tuleb muuta selliselt, et jätta rahuldamata C. S. Viidase nõue

mittevaralise kahju hüvitamiseks ning täiendada otsust resolutsiooni punktiga kaks, millega

tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus 1. ja 2. septembril 2013 Stanley Charlie

Viidase vanglavälisel saatmisel käeraudade kasutamisel 12 tundi ületavas osas.

29. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Pooled ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest

poolte kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja apellatsioonimenetluse menetluskulud

jäävad poolte endi kanda.

Madis Ernits

Tiina Pappel

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt