4-15-6819/19 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 19. jaanuaril 2016.a. Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja number 4-15-6819 (2317,15,007526)

Kohtunik

Alari Möldre

Sekretär

Helen Aasma

Kohtuistungi toimumise aeg 19.01.2016.a.

Väärteoasi O.A väärtegu NPALS § 15 1

lg. 1 tunnustel väärteoprotokolli nr AB1440676 alusel

Menetlusalune isik O.A; isikukood: XXX; kodakondsus: EV kodanik; töökoht: XXXOÜ; elukoht: XXX

Kohtuväline menetleja Politsei – ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne - Harju politseijaoskonna menetlusteenistus (asukoht: Rahumäe tee 6/1, 11316 Tallinn)

Kohtuistungil osalenud isikud menetlusaluse isiku: O.A osavõtul; kaitsja: Maano Saareväli;

kohtuväline menetleja: Politseija Piirivalveameti Põhja

prefektuuri Lääne – Harju politseijaoskonna esindaja vanemväärteomenetleja: Ivo Tamla osavõtul.

RESOLUTSIOON

Süüdi tunnistada O.A 10.01.2015.a NPALS § 15 1

lg. 1 ettenähtud väärteo toimepanemises ning mõista karistuseks 5 (viis) päeva aresti.

KarS § 69 sätteid kohaldades asendada 5 (viis) päeva aresti üldkasuliku tööga 5 (viis) tundi, mille tegemise tähtajaks määrata 2 (kaks) kuud.

Vastavalt V™S § 207

1

korraldab üldkasuliku töö tegemist süüdlase elukoha järgne prefektuur.

Kaitsjatasu kokku summas 878 (kaheksasada seitsekümmend kaheksa) eurot ja 40 (nelikümmend) eurosenti, jätta O.A kanda. Väärteoasi nr.4-15-6819

2

Edasikaebamise kord

Vastavalt V™S §-le 136 lg. 1 ja § 137 lg. 1, 3 on kohtuotsusele õigus esitada apellatsioon Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, millal maakohtu otsus on kohtumenetluse pooltele V™S § 113 lõike 4 punkti 1 kohaselt tutvumiseks kättesaadav.

Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb Harju Maakohtule teatada seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 21.03.2016.a.

KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna

vanemväärteomenetleja Oleg Klok koostas 22.07.2015.a väärteoprotokolli nr AB1440676 (väärteoasi nr 2317,15,007526) O.A-le selles, et tema oli 10.01.2015.a. kella 16:30 ajal Harjumaal, Keila linnas, Keila-Haapsalu mnt 2. km juures, olles eelnevalt tarvitanud narkootilist ainet – amfetamiini – ilma arsti ettekirjutuseta, rikkus NPALS § 3 lg. 1 nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav NPALS § 15¹ lg. 1 järgi. Protokolli kohaselt on tegu tõendamist leidnud joobeseisundi tuvastamise saatekirjaga nr 74t, kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega, ekspertiisiaktiga 36I, ekspertiisiaktiga 15E-LÕX0039, indikaatorvahendi kasutamise protokolliga,

sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, tunnistaja ütlustega ja Wismari haigla dokumentatsiooniga.

Kohtuistungil menetlusalune isik O.A temale süüks arvatud tegu omaks ei võtnud ning ei osanud vastata kohtu küsimusele, kuidas narkootiline aine amfetamiin võis tema organismi sattuda. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt on talle arsti poolt välja kirjutatud erinevaid ravimeid ja jaanuarikuus 2015.a kirjutati psühhiaatri poolt välja antidepressandid, unerohud ja rahustid, aga sel hetkel kui teda kinni peeti, . O.A ei osanud ei olnud ta neid nädal aega tarvitanud

selgitada, kuidas võis amfetamiin tema organismi sattuda, sest samal päeval ta midagi ei

tarvitanud, mis võiks sisaldada amfetamiini. Võõrastelt ei ole ta samuti midagi kahtlast vastu võtnud ega kahtlaseid aineid söönud. Vastates kohtu küsimusele, kuidas amfetamiin võis tema organismi sattuda, selgitas menetlusalune isik, et peab võimalikuks ühte pidu, kus ta käis. Nimelt

oli tal väga raske periood, oli ilma jäänud naisest ja lapsest. Peol olid aga temale mitteusaldusväärsed inimesed, kes nalja mõttes võisid midagi teha. Väärib tähelepanu, et kohtu küsimusele, kas O.A oskab kohtule ka nende isikute nimed öelda, kes temale antud

peol mingit kahtlast ainet võisid anda, et kohus saaks need isikud kohtuistungile kutsuda ja

tunnistajatena üle kuulata, samuti et kontrollida menetlusalusel isiku poolt antud ütlusi, vastas O.A, et „ … keegi pole andnud mulle midagi, ma ei ole teadlikult manustanud mitte ühtegi tundmatut ainet enda jaoks ja ei ma ei oska öelda neid nimesid, kuna seal olid välismaa tüdrukud, Lätist oli üks tüdruk, seda ma mäletan ja Rootsist oli ka mingisugune….“, (t. lk. 38, t. lk. 38 pöördel).

Kohtuvälise menetleja esindaja leidis kohtuistungil, et O.A-le etteheidetud väärtegu on tõendamist leidnud nii tunnistajate ütlustega kui ka ekspertiisiaktiga. Menetleja palus O.A-le määrata karistuseks 5 päeva aresti.

3

Kaitsja Maano Saareväli jäi esitatud kaebuse juurde ja leidis, et O.A-le etteheidetud

NPALS § 151

lg. 1 järgi kvalifitseeritava väärteo puhul ei ole täidetud ei objektiivsed ega subjektiivsed süüteokoosseisu tunnused. Kaitsja hinnangul tuleb tuvastada igakordselt tarvitamise

fakt, kui objektiivne tegu, viidates Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-55-13 ja nr 3-1-1-49-09.

Käesolevas asjas aga puuduvad mistahes tõendid, mis O.A süüd tõendaks. Menetlusalune isik on ise algusest peale oma tegu eitanud, samuti on ta eitanud võõraste isikute käest kahtlase aine vastuvõtmist. Kaitsja seisukohalt tuleb väärteomenetlus lõpetada V™S § 29

lg. 1 p. 1 alusel. Karistuse osas märkis kaitsja, et isegi kui O.A tegevuses oleks väärteokoosseisu tunnused täidetud, ei oleks põhjendatud aresti kohaldamine. Tegemist on siiski

esmakordse etteheitega NPALS § 151

lg. 1 järgi ning alternatiivselt oleks mõistlik kohaldada üldkasulikku tööd.

(Kaitsjakõne teesid kajastatud t. lk. 49-51).

Kohtuistungil uuris kohus järgmisi tõendeid:

Kirjalikest materjalidest avaldati:

• 25.06.2015 kriminaalmenetluse lõpetamise määrus (t. lk. 5);

• Indikaatorvahendi kasutamise protokoll koos väljatrükiga (t. lk. 6);

• Joobeseisundi tuvastamise saatekiri (t. lk. 7);

• Narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise protokoll (t. lk. 8);

• Joobeseisundi tuvastamise saatekiri (t. lk. 9);

• Hinnang isiku joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta (t. lk. 10);

• Ekspertiisimäärus ja ekspertiisiakt nr. 36I (t. lk. 11-12);

• Arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi akt nr. 15E-LÕX0039 (t. lk. 13-15);

• Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus (t. lk. 16-17);

• Karistusregistri väljavõtte O.A kehtivate väärteokaristuste kohta (t. lk. 18- 19).

Pooled pidasid nimetatud tõendite avaldamist lubatavaks.

Kohus kuulas lisaks menetlusalusele isikule üle ka tunnistajad Sander Kullamaa ja Jaanika

Kulešase, samuti eksperdi Mailis Tõnissoni, kelle poolt antud ütlusi kajastab kohus hiljem kohtuotsuse motiivides.

Kohus selgitab, et vastavalt Riigikohtu 26.05.2010.a kohtuotsuses nr 3-1-1-22-10 väljendatud seisukoha järgi, ei nõua kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest tulenevalt KrMS § 312 p-d 1-3 ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED:

Kohus, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid, analüüsinud neid kogumis, leiab, et O.A süü NPALS § 15 1 lg. 1 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o narkootilise aine (amfetamiini) ilma arsti ettekirjutuseta tarvitamise toimepanemises, on tõendamist leidnud.

O.A süüd kinnitavad järgmised tõendid: indikaatorvahendi kasutamise protokollist ja selle väljatrükist nähtub, et O.A on kontrollitud joovet 10.01.2015.a kella 16:31 ajal (Keila-Haapsalu mnt 2.km), kasutades indikaatorvahendit Dräger Drugtest 5000, mille tulemus

4

osutus positiivseks, indikaatorvahend reageeris ainetele AMP, MET. Protokollist nähtuvalt tuvastati, et O.A sõidustiil oli kindel, sõidukist väljumine normaalne, meeleolu lõbus, pupilli reaktsioon valgusele aga aeglane, nüstagm oli olemas. Niisamuti on tuvastatud, et O.A

pulss oli 110 x/min (norm on 60-90). Isiku sõnade kohaselt võtab vererõhu ja südameravimeid (t. lk. 6). Joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nähtub, et O.A on

uriinist saadud proovist (10.01.2015.a) saadud narkootilise ja psühhotroopse aine sisaldus –

amfetamiin (t. lk. 7). Narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise protokollist nähtub, et O.A on olnud tervise suhtes esitatud kaebusteks depressioon ja ta on tarvitanud viimase 24 tunni jooksul järgmisi ravimeid: Xanax, Emzok, Esperal ja Somnols, pupillide suurus ja reaktsioon valgusele on aeglane, vegetatiivse reaktsioonina näo punetus, täpsemad liigutused on ebatäpsed (t. lk. 8). Joobeseisundi tuvastamise saatekiri kinnitab, et O.A-lt on 10.01.2015.a analüüsiks võetud uriini (t. lk.

9). Isiku joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta antud hinnangust nähtub, et uuritaval

O.A esines läbivaatuse ajal, s.o 10.01.2015.a kella 17:50 ajal narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase aine (amfetamiin) tarvitamise tunnused, täpsemalt: esines joove

(t. lk 10). Ekspertiisiaktist nr. 36I (19.02.2015.a) nähtuvalt leiti O.A uriinist

amfetamiini, mis kuulub sotsiaalministri 18.05.2005.a määruse nr 73 „Narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase

arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete

nimekirjad“ I nimekirja (t. lk. 11-12). Arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi aktist nr. 15E-

LÕX0039 nähtub, et tõenäoliselt esines O.A ekspertiisimääruses näidatud ajal 10.01.2015.a kella 16:30 paiku narkootilise aine (amfetamiini) tarvitamisest tekkinud joove, mille

kliinilised tunnused fikseeriti 10.01.2015.a (t. lk. 13-15). Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest nähtub, et O.A on 10.01.2015.a kella 16:31 ajal sõiduki (Opel Vectra Caravan reg.nr XXX) juhtimiselt kõrvaldatud LS § 91 lg. 2 p. 1 alusel, kuna on alust arvata, et isik on tarvitanud narkootilisi või psühhotroopseid aineid või muu sarnase toimega aineid (t. lk. 16-17).

Karistusregistri väljavõttest avaldati O.A kehtivad väärteokaristused (t. lk. 18-19).

Registrist nähtuvalt on O.A 8 kehtivat väärteokaristust erinevate liiklusalaste rikkumiste kohta (LS § 242 lg. 1; LS § 207; LS § 223 lg. 1; LS § 227 lg. 2).

Kohtuistungil kuulati O.A süüd kinnitavate tõenditena üle ka isikulised tõendiallikad.

Nii selgitas , et 10.01.2015.a toimus Keila - Haapsalu maanteel tunnistaja Sander Kullamaa politseioperatsiooni „kõik puhuvad“. Vaidlusalune sõiduk peatus tunnistaja juures rivis, kus kõik puhusid ja kuna eelneval päeval oli sama sõiduki peale olnud n.ö. väljakutse, et võimalik juht on joobes, kontrolliti teda indikaatorvahendiga koha peal. Indikaatori näit oli korras, kuid isik jäi tunnistaja mäletamist mööda millegagi silma ning suunati seetõttu täiendavasse kontrolli. Narko

indikaatorvahendi näit osutus positiivseks, seda amfetamiini osas. Peale seda toimetati isik Wismarisse kontrolli. Tunnistaja selgitas, et narkootilise aine tarvitamist ta ise otseselt ei näinud.

Tunnistaja Jaanika Kulešas selgitas kohtuistungil, et mäletab menetlusalust isikut seoses politseilise operatsiooniga. Samuti mäletab, et antud isikuga käidi kontrollis ka Wismari haiglas. Tunnistaja selgitas antud sündmuse osas, et tema kontrollis politseioperatsiooni käigus puhujate rivis edasi-tagasi kõndides autojuhtide üldist olekut. Isikud, kellel olid näiteks punetavad silmad,

väsinud olemine või aeglasem kõne, saatis tunnistaja kõrvale kontrolli. Tunnistaja selgitas, et politseioperatsioonidel on kaasas ka narko indikaatorvahend „dragtest“. Selleks, et süljeproovi võtta, tuleb indikaatori pulka isikul suuõõnes sülje sees hoida ja hõõruda põski, keelt ja keele alt.

Seejärel tuleb indikaatori otsik panna aparaati, aparaat mõtleb 8 minutit ja seejärel näitab

positiivsena põhiainegrupi ja ained, mille jäägid on isiku süljest tuvastanud. Seejärel tehakse isikule täiendavaid teste ja mõõdetakse pulssi, vererõhku, tehakse kand-varvas sirgjoone kõnnitest,

vaadatakse üle üldised tunnused ja saadetakse seejärel Wismarisse. Tunnistaja mäletab, et O.A olid punakad, läikivad silmad ja kõne oli aeglasem.

5

Kohtul ei ole antud juhul põhjust kahelda tunnistajate poolt kohtuistungil antud ütluste

tõepärasuses ning usaldusväärsuses, kuivõrd tunnistajatele on selgitatud KrMS § 71 – 73 sätestatud õigusi ja kohustusi, sealhulgas kohustust anda tõeseid ütlusi. Samuti on tunnistajaid hoiatatud KarS § 318 ja KarS § 320 kohaselt ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ning teadvalt valeütluste andmise eest kohaldatavast kriminaalkaristusest. Lisaks on tunnistajate poolt antud ütlused kooskõlas ka muude menetluse käigus kogutud tõenditega. Kohus ei tuvastanud

antud väärteoasjas, et tunnistajad Sander Kullamaa või Jaanika Kulešas omaks vihavaenu menetlusaluse isiku suhtes, mis oleks neil takistanud tõepäraste ütluste andmist. Tõendamiseseme asjaolude täpseks väljaselgitamiseks kuulati kohtuistungil üle ka ekspert Mailis

Tõnisson , kes selgitas, et uriinist võetud kiirtest võib anda valepositiivse tulemuse ja palju testreaktsioone. Sellepärast saadetaksegi proov kohtuekspertiisi, kus tehakse ekspertiis kinnitavate

meetoditega ning kasutades samas kahte, s.o gaasikromotograafia ja massispektromeetria

meetodit. Eksimust seejuures olla ei saa ning valepositiivset tulemust need ei anna. Ekspert selgitas, et organismi sattumiseks peab amfetamiin olema manustatud, kanepil on võimalik ka

näiteks passiivne organismi sattumine, näiteks kui keegi teeb suitsu. Amfetamiini puhul aga ekspert sellise võimaluse välistas. Samas ei ole välistatud võimalus, kui keegi paneb amfetamiini joogi või söögi sisse, kuid tavapraktikas on selleks aineks mitte amfetamiin, vaid ecstasy.

Kohtul puudub alus eksperdi antud ütluste tõepärasuses, samuti ekspertiisiga tuvastatud uuriniproovi tulemuste õigsuses kahelda.

Kaitsja hinnangul ei ole antud asjas objektiivsed ja subjektiivsed süüteokooseisu tunnused

täidetud. Kohtulikes vaidlustes viitas kaitsja Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-55-13 väljendatud seisukohale, mille kohaselt narkootilise aine leidumine menetlusaluse isiku organismis tõendab sama aine tarvitamist vaid kaudselt. Samuti viitas kaitsja Riigikohtu lahendile 3-1-1-49-09 ning nr

3-1-1-15-12, mille kohaselt eeldab kaudsetele tõenditele tuginemine tõendite paljusust, kuid käesolevas väärteoasjas ei saa rääkida süüstavate tõendite paljususest nende puudumise tõttu.

Kohtu hinnangul antud väärteoasjas kaitsja poolt märgitud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-55-13 tugineda ei saa, kuivõrd selle valguses on menetlusalune isik esitanud kohtule kaitseversiooni,

mida kohtul oli kohustus kontrollida, hinnates hiljem menetlusaluse isiku esitatud versiooni

kogumis teiste tõenditega. Käesolevas asjas menetlusalune isik väitis, et ta ei ole amfetamiini tarvitanud, seega oma tegu omaks ei võta. Väärib tähelepanu, et O.A ei osanud vastata

kohtu küsimusele, kuidas narkootiline aine amfetamiin võis üldse tema organismi sattuda.

Menetlusalune isik küll selgitas, et arsti poolt on talle välja kirjutatud erinevaid ravimeid ja jaanuarikuus 2015.a kirjutati psühhiaatri poolt välja antidepressandid, unerohud ja rahustid. Sel hetkel kui teda aga kinni peeti, ei olnud ta eelnimetatud ravimeid nädal aega tarvitanud. Kohus märgib, et menetlusaluse isiku ütlused ei ole antud juhul kooskõlas väärteoasjas kogutud muude tõenditega, nii väärib just erilist tähelepanu narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase

aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise protokoll, mille kohaselt on O.A olnud tervise suhtes esitatud kaebusteks depressioon ja on ta viimase 24 tunni jooksul

tarvitanud järgnevaid ravimeid: XXX(t. lk. 8). Lisaks tuleb erilise tähelepanuga suhtuda ka menetlusaluse isiku kohtuistungil püstitatud kaitseversiooni, mille kohaselt O.A väitis, et ta käis peol, kus viibisid temale mitteusaldusväärsed inimesed, kes nalja mõttes võisid talle

justkui midagi teha, s.t amfetamiini joogi/söögi sisse panna. Kohus küsitles O.A põhjalikult, et menetlusalune isik nimetaks isikute nimed, kes peol viibisid, seda eelkõige põhjusel, et kohus saaks sellist kaitseversiooni kontrollida, ka KrMS § 7 kohaldamise kaalumiseks. O.A

aga kohtule üllatuslikult muutis seepeale oma versiooni ja väitis, et keegi pole talle andnud midagi ning teadlikult ei ole ta manustanud mitte ühtegi tundmatut ainet. Samuti ei oska

ta nimetada isikute nimesid, kuna peol olid välismaa tüdrukud, Lätist, Rootsist jne (t. lk. 38 pöördel). Kohus viitab siinkohal Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-125-12 väljendatud seisukohale,

6

mille kohaselt kohtumenetluse poolele ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu

mitteesinemist, kuid samas peavad menetlusalune isik või tema kaitsja looma aktiivse kaitsetaktika korral võimaluse esitatud väidete kontrollimiseks. Käesolevas väärteoasjas ei ole

ei kaitsja ega menetlusalune isik esitanud ühtegi hüpoteetilist väidet selle kohta, kuidas

narkootiline aine võis O.A organismi sattuda. Menetlusalune isik ei osanud öelda ühtegi nime, kes oleks tema poolt märgitud peol viibinud, kas näiteks sõber, tuttav vms. On ilmne, et seltskonnas ja ühisel peol viibides pidi O.A teadma mõnda nimegi. Seda aga O.A mõistetamatul põhjusel öelda ei osanud. Sellest johtuvalt peab kohus võimalikuks, et

selline kaitseversioon on väljamõeldis. Sellest tulenevalt on kohtult võetud ka võimalus menetlusaluse isiku poolt esitatud kaitseversiooni kontrollida ning kogumis teiste väärteoasjas uuritud tõenditega hinnata.

Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-49-09, millele viitas ka kaitsja, on välja toodud, et kolmeastmeline

deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõuded ning iga süüteokoosseisu analüüsides tuleb esimese sammuna teha kindlaks tegu, mis on järgneva õigusliku arutluse ese. NPALS §-s 151 sätestatud koosseisupärane

tegu on narkootilise aine tarvitamine. Tarvitamise all tuleb mõista narkootikumi sellist manustamist, mis tekitab narkootilise aine piisava koguse korral manustajal narkojoobe. Seega

tuleb eristada tarvitamist ja manustaja pärastist viibimist tarvitamise tagajärjel tekkinud narkojoobes. Kolleegium on märkinud antud lahendis, et lisaks objektiivse külje tunnustele eeldab isiku karistamine NPALS § 151 järgi ka tema teo subjektiivse külje kindlaks tegemist. Isegi juhul, kui inimene on narkootilist ainet tarvitanud ja täitnud seega süüteo objektiivse koosseisu ning tal esineb tarvitamisest johtuv narkojoove, ei saa teda teatud juhtudel NPALS § 151 järgi karistada subjektiivse koosseisu puudumise tõttu. Näiteks ei saa hilisemale joobeseisundile tuginedes võtta NPALS § 151 järgi vastutusele isikut, kes hoolimata oma tähelepanelikust ja kohusetundlikust

suhtumisest pidas kanepisigaretti tubakasigaretiks. Kohus märgib, et antud lahendis on

Riigikohus avaldanud seisukohta ka selles, et eelnevast lähtuvalt peab NPALS § 151 järgi

väärteoasja lahendav kohus tuvastama kõigepealt objektiivse koosseisu ehk narkootilise aine tarvitamise. Seejärel tuleb teha kindlaks, kas isik teadis, et ta narkootikumi tarvitab või kas ta vähemalt oleks sellest tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud aru saama. Kui sel moel on koosseisupärane tegu tuvastatud ja õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud - mille esinemist eeldatakse, puuduvad, vastutab isik NPALS § 151 järgi. Joobeseisundi esinemine ei ole küll NPALS § 151 realiseerituse seisukohast oluline, kuid Riigikohus märgib ka, et teatud juhtudel võib joobeseisund olla üks oluline tõend, mis viitab sellele, et isik on realiseerinud NPALS § 151 koosseisu - eelkõige olukorras, kus eluliselt pole usutav, et isiku joove on tekkinud muul moel kui narkootikumi tarbides või et isik ei saanud aru sellest, et tarbitav aine on narkootiline.

Asjaolu, et O.A oli narkojoobe tunnustega, kinnitasid kohtuistungil ka mõlemad tunnistajad. See omakorda eeldas ka isiku põhjalikku kontrolli. Narkootilise aine (amfetamiin) sisaldumine tuvastati ka ekspertiisiga (ekspertiisiakt nr 36I). Seega ei ole eluliselt usutav, et O.A

, kellel tuvastati narkootiline joove amfetamiinist, ei oma vähemalgi määral mingit teadmist antud asjaolu suhtes, kuidas selline aine sai tema organismi sattuda, välistades kahtlaste ainete söömise/joomise täielikult. Tõendite hindamisel on aga ütluste usaldusväärsuse hindamine

ja nende elulise usutavuse aspekti kaalumine vältimatu, sest nii saab kohus anda tõenditele

objektiivse hinnangu, minemata vastuollu üldiste loogikareeglitega. Riigikohus on varasemalt

korduvalt märkinud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega ning oluline on

muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude ehk seda, milline on "elulist usutavust" ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (RK 3-1-1-7-11; 3-1-1-3-10). Kohtu hinnangul ei ole O.A ütlused eluliselt usutavad, seda ka esitatud kaitseversiooni silmas pidades. On ilmne, et isik, kes otsustab end väärteoasjas aktiivselt kaitsta, peab esitama kohtule kaitseversiooni, mida kohtul on võimalus kontrollida. Ebausaldusväärseks saab O.A

7

ütlusi pidada juba osas, mis puudutavad erinevate rahustite, unerohtude ja antidepressantide tarvitamise asjaolusid. Nimelt kui väärteoasjas vahetult peale kinnipidamist on isik väitnud, et tarvitas erinevaid ravimeid viimase 24 tunni jooksul, siis kohtuistungil esitatud väite põhiselt aga nädal enne vaidlusalust sündmust. Seega ei saa pidada menetlusaluse isiku ütlusi tõepäraseks.

Nagu kohus märkis, on Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-49-09 muuhulgas selgitatud, et NPALS § 151 järgi väärteoasja lahendav kohus peab tuvastama kõigepealt objektiivse koosseisu ehk narkootilise aine tarvitamise. Seejärel tuleb teha kindlaks, kas isik teadis, et ta narkootikumi tarvitab või kas ta

vähemalt oleks sellest tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud aru saama. Kuigi Riigikohtu seisukoha põhiselt ei ole joobeseisundi esinemine NPALS § 151 realiseerituse seisukohast oluline, on kohtu hinnangul väärteoasja objektiivne külg siiski täidetud. Nii on ka

Riigikohus märkinud, et teatud juhtudel võib joobeseisund olla üks oluline tõend, mis viitab sellele, et isik on realiseerinud NPALS § 151 koosseisu - eelkõige olukorras, kus eluliselt pole usutav, et isiku joove on tekkinud muul moel kui narkootikumi tarbides või et isik ei saanud aru sellest, et tarbitav aine on narkootiline. Eeltoodu osas aga kohus selgitas, miks O.A ütlused ei ole usaldusväärsed, samuti kummutas kaitseversiooni osas, justkui narkootilist ainet oleks ta manustanud enda teadmata.

Tuleb tähele panna ka seda, et mõlemas Riigikohtu lahendis (3-1-1-55-13; 3-1-1-49-09) oli vaidlusaluseks narkootiliseks aineks kanep, mitte aga amfetamiin, nagu käesolevas väärteoasjas

tuvastatud. Tõsi, kanep on narkootiline aine, mida tõepoolest on võimalik sisse hingata, seda süüteokooseisu realiseerimise asjaoludest teadmata. Ekspert M. Tõnisson selgitas kohtuistungil, et gaasikromotograafia ja massispektromeetria meetodit kasutades ei saa ekspertiisi osas eksimust

tekkida ning valepositiivset tulemust need ei anna. Ekspert selgitas, et amfetamiini organismi sattumiseks peab seda manustama, kanepi puhul on aga võimalik selle passiivne isiku organismi sattumine, näiteks kui keegi teine teeb suitsu. Ekspert küll märkis, et välistatud ei ole võimalus, et

keegi paneb amfetamiini joogi või söögi sisse, kuid tavapraktikas on selleks aineks üldjuhul ecstasy. Antud asja lahendamise valguses ei ole kohus süütuse presumptsiooni nõuet rikkunud, ega alusetult tõendamiskoormist ümber lükanud. Vastupidi, küsitles kohus menetlusalust isikut põhjalikult, et võimalikku kaitseversiooni kontrollida.

Subjektiivse külje osas viitab kohus, et tahtluse vormid on sätestatud KarS §-is 16, mille lõike 1 kohaselt on tahtlus kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis,

kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Lõike 3 kohaselt aga paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et

teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Eelviidatud

paragrahvi lõike 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kohus leiab, et O.A on talle süüks pandud väärteo toime pannud otsese tahtlusega. O.A pidi amfetamiini tarvitades mõistma, et rikub narkootilise aine käitlemise nõudeid ja tal puudub vastav arsti ettekirjutus, millega ta paneb toime väärteo. Eelpool analüüsitud väärteo toimepanemise asjaoludest nähtuvalt on ilmne, et narkootilise aine amfetamiini tarvitamine oli

kantud üksnes isiku soovist endale narkojoove tekitada. O.A teadis, et teostab

süüteokoosseisule vastava asjaolu (narkootilise aine tarvitamise ilma arsti ettekirjutuseta) ning tahtis või vähemalt möönis seda.

Eelpool toodut arvesse võttes leiab kohus, et O.A poolt NPALS § 15 1

lg. 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud. Kohus ei tuvastanud käesolevas

väärteoasjas õigusvastasust välistavaid asjaolusid, O.A on täisealine, süüvõimeline ning süüd välistavad asjaolud puuduvad.

8

Lõpetuseks peab kohus vajalikuks märkida, et analoogset väärteoasja on kohus ka varasemalt lahendanud (4-13-5500), milles Tallinna Ringkonnakohus 30.01.2014.a kohtuotsusega nõustus maakohtu järeldustega, jättes menetlusaluse isiku E.T. kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu 28.10.2013. a otsuse muutmata. Väärteomenetluse seadustiku § 160 lg-s 5 märgitud

aluste puudumise tõttu ei võetud Riigikohtu 07.05.2014.a määrusega nr 3-7-1-1-1-26

kassatsioonikaebust menetlusse. Seega Riigikohus nõustus Harju Maakohtu ning Tallinna Ringkonnakohtu järeldustega.

KARISTUS:

KarS § 56 lg. 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või

määramisel kohtuvälise menetleja esindaja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesolevas väärteoasjas karistust raskendavad ja kergendavad

asjaolud puuduvad. Kohtuväline menetleja taotles O.A-le toimepandud väärteo eest karistuseks mõista 5 päeva aresti. Kohus arvestab karistuse mõistmisel iseloomustava asjaoluna karistusregistri teatist, s.o kehtivate väärteokaristuste osas (t. lk. 18-19), millest nähtuvalt on O.A korduvalt väärteokorras karistatud erinevate liiklusalaste rikkumiste toimepanemises. Mõistetud rahatrahvid on osaliselt

tasumata. Kuna isik on jätkanud uute väärtegude toimepanemisega, seejuures rahatrahvi kui

leebema karistusliigiga ei ole saavutatud karistuse eesmärke, leiab kohus, et isikut on vajalik

karistada arestiga. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning

võimalusega mõjutada O.A edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohus arvestab siinkohal asjaoluga, et isikule mõistetud rahatrahvid ei ole oma mõju avaldanud, seega

tuleb karistuse määramisel arvestada lisaks eripreventiivsele eesmärgile ka karistuse üldpreventiivsete eesmärkidega, kaitsmaks õiguskorda. Kohus viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas väljendatud seisukohale, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse

isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks

(prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (RK 3-1-1-99-06).

O.A on isikuks, keda on varasemalt liiklusseaduses sätestatud süütegude toimepanemise eest karistatud (LS § 242 lg. 1; LS § 207; LS § 223 lg. 1; LS § 227 lg. 2 järgi), mis ilmestab tema negatiivset suhtumist õiguskorda. KarS § 48 alusel võib kohus väärteo eest karistuseks mõista aresti kuni 30 päeva. Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku

eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (RK 3-1-1-77-11, p. 11; RK 3-1-1-58-13 p. 7). Kohus leiab, et O.A on võimalik karistada minimaalse karistusmäära lähedase arestiga, s.o 5 päeva, kuivõrd karistusregistrist nähtuvalt ei ole teda varasemalt arestiga karistatud. Mõistetud karistuse

kestvus aga peaks avaldama mõju ka isiku varasemale käitumisele, muutma tema väärtushinnanguid ning panema teda hoiduma edasiste süütegude toimepanemist. Küll aga ei ole kohtu hinnangul vajalik O.A puhul kohaldada aresti reaalselt. Nimelt KarS § 69 lg. 1 kohaselt võib kohus aresti või kuni kaheaastast vangistust mõistes või käesoleva

seadustiku §-s 73 või 74 sätestatud korras tingimisi kohaldatud vangistust täitmisele pöörates

asendada selle üldkasuliku tööga. Ühele päevale arestile või vangistusele vastab üks tund

9

üldkasulikku tööd, mida ei mõisteta vähem kui viis tundi. Arest või vangistus asendatakse üldkasuliku tööga üksnes süüdlase nõusolekul.

Kohus leiab, et antud väärteoasjas on põhjendatud aresti asendamine üldkasuliku tööga, mis täidaks ka kohtu hinnangul karistuse eesmärgid. Seetõttu ja juhindudes eeltoodust, tunnistab kohus O.A süüdi 10.01.2015.a NPALS § 15 1 lg. 1 ettenähtud väärteo toimepanemises ning mõistab karistuseks 5 päeva aresti. KarS § 69 sätteid kohaldades asendab kohus 5 päeva aresti üldkasuliku tööga 5 tundi, mille tegemise tähtajaks määrab KarS § 69 lg. 3 alusel 2 kuud. Kohus selgitab, et vastavalt V™S §-le 207 1 korraldab üldkasuliku töö tegemist süüdlase elukoha järgne prefektuur.

MENETLUSKULUD:

V™S § 38 lg. 1 kohaselt järgitakse väärteoasja kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses

menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid.

KrMS §-st 175 lg.-st 1 p.-st 3 tulenevalt on ekspertiisikulud ja joobe tuvastamisega tekkinud kulud

käsitletavad menetluskuludena. Kohus märgib, et antud väärteoasjas menetluskuludena

ekspertiisikulud ja joobe tuvastamisega tekkinud kulud puuduvad, kuna 25.06.2015.a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt (t. lk. 5) on need jäetud riigi kanda. Seda möönis ka kohtuväline menetleja kohtuistungil (t lk. 48).

Menetlusaluse isiku O.A kaitsja taotlus kaitsjakulude hüvitamiseks summas 878,40 eurot tuleb jätta V™S § 38 lg-st 1, KrMS § 175 lg. 1 p. 1 ja § 180 lg-st 1 tulenevalt rahuldamata ning nimetatud kulu tuleb jätta O.A enda kanda.

Väärteo eest kohaldatakse NPALS § 151 lg. 1 sätteid ja kohus juhindub V™S §-dest 41 lg. 2, 89, 107 lg. 1 p. 1, 108-110.

Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/