3-15-1383/39 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(8)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 21. märts 2016. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-1383 Haldusasi A.E.u kaebus Tallinna Vangla 22.04.2015 käskkirja nr 549 ja 25.05.2015 vaideotsuse nr 5-15/12743-2 tühistamiseks ja Tal- linna Vangla kodukorra punkti nr 8.7.4 osaliseks tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – A.E. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta kaebaja nõue Tallinna Vangla kodukorra punkti nr 8.7.4 osaliseks tühistamiseks läbi vaatamata. 2. Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata. 3. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 20. aprillil 2016. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla vanglateenistuse ametniku Viktor Huugi 23.03.2015 ettekande nr 806 kohaselt ei allunud kinnipeetav A.E. samal päeval neljanda üksuse teise korruse kambris nr 33 läbi viidud loen- dusel valvuri korraldusele korrektselt riietuda, s.o nööpida kinni vanglavormi pluusi hõlmad, kuna pluusi alt paistis välja soe pesu. Korralduse andmist on kinnitanud loenduse ajal kambris viibinud vanglaametnikud Raido Kerner ja Marko Kosemets 21.04.2015 menetlustoimingu protokollis. Ins- pektor-kontaktisik Margus Pendin määras 22.04.2015 käskkirjaga nr 549 kaebajale karistuse vangis- tusseaduse (VangS) § 67 punkti 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega kaheksaks ööpäevaks. Kaebajale antud korraldus oli seaduslik, mistõttu tuli kaebajal seda täita. Kaebaja taotles, et talle väl- jastataks pika aluspesu pluus. Kinnipeetavale humanitaarabi korras väljastatud riietusesemeid ei saa pidada vangla vormiks, vaid need on alates väljastamisest kinnipeetava omand, mida vabanedes ei pea tagastama. Kaebaja on korduvalt vangla režiimi rikkunud, sh jätnud täitmata samalaadseid kor- raldusi. Režiimi rikkumine raskendab korrapidamist vanglas ning näitab kinnipeetava lugupidamatust vangla sisekorra ja õigusaktide suhtes. Selleks, et vangistuse eesmärke paremini saavutada, tuleb li- saks kaebaja kartserisse paigutamisele piirata VangS § 641 lg 4 alusel karistuse kandmise ajal täieli- kult VangS §-des 22, 31–32, 34–38, 41, 43, 46 ning osaliselt §-is 48 (kartseris lubatud esemete soe- tamine kauplusest) sätestatud hüvede kasutamist.

2(8) 2. Kaebaja esitas 23.04.2015 käskkirja nr 549 kehtetuks tunnistamiseks vaide, mis jäeti 25.05.2015 vaideotsusega nr 5-15/12743-2 rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt on vanglateenistuse ametniku an- tud seaduslik korraldus kinnipeetavale täitmiseks kohustuslik koheselt, viivituseta ja vastuväideteta; vastupidine raskendaks distsipliinipidamist vanglas. Korraldust ei pea täitma üksnes siis, kui see vas- tab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ja tühisus on ilmselge. Praegu oli korraldus seaduslik, tuginedes kodukorra normile, mille kohaselt ei tohi pikk pesu olla nähtaval kinnipeetavale väljastatud riietuse alt. Seda, et kaebajale korraldust anti, tõendab 21.04.2015 menetlusprotokoll. VangS § 651 lg 4 on küll diskretsiooniline säte, ent kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui piirangud tulenevad vahetult seadusest. Lisapiirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt. Kaebaja 23.04.2015 vaie Tallinna Vangla kodukorra punkti 8.7.4. kehtetuks tunnistamiseks tagastati 03.07.2015 kirjaga, kuna säte ei rikkunud adressaadi subjektiivseid õigusi.

3. A.E. esitas 01.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 22.04.2015 käskkirja nr 549, 25.05.2015 vaideotsuse nr 5-/15/15712743-2 tühistamiseks ja Tallinna Vangla kodukorra punkti 8.7.4. tühistamiseks osas, milles see võimaldab vastustajal isiklikustada kinnipeetavale väljastatavaid riideid, või tunnistada, et säte on vastuolus VangS § 46 lg-ga 1 või põhiseaduse §-iga 3. 1. Vanglaametnik V. Huuk ei andnud kaebajale ühtegi korraldust, vaid ta valetab ettekandes, et kae- bajat kiusata. V. Huuk on varemgi kaebajat näinud vastavalt riietatuna ega ole nõudnud, et kaeba- ja jaki hõlmad kinni nööbiks. M. Kosemetsa küsimus, kas kaebaja jaki nööpe kinni ei viitsi pan- na, ei ole käsitletav korraldusena, millega kinnipeetavaid millekski kohustataks. Vanglaametnikel on huvi kirjutada valeettekandeid. Massiline distsiplinaarkorras karistamine viitab kinnipeetava- vaenulikule suhtumisele ja inimväärikust alandavale kohtlemisele. 2. Korralduse andmiseks puudus alus. VangS § 46 lg 1 kohaselt kannab kinnipeetav vangla riietust, mis tähendab omakorda absoluutset keeldu kanda isiklikku riietust. See hõlmab kõiki riietusese- meid ja jalanõusid. Kaebajal oli loenduse ajal seljas pruun jakk, mille nööpimata hõlmade vahelt paistis välja vangla antud hall sviiter. Kuna tegemist on vangla antud riietusesemega, siis ei pea seda teiste riiete all peitma, mistõttu puudus ka vajadus korralduse andmiseks ning samamoodi ei esinenud kaebaja käitumises õigusaktide süülist rikkumist. Vangla antud riietus ei muutu kinni- peetava isiklikuks riietusesemeks VangS ja VSkE alusel kinnipeetava teadmata ja nõusolekuta. Vastustaja ei saa väita, et kaebajale antud hall sviiter on tema isiklik pikk aluspesu kodukorra 8.7.4. mõistes ja mitte riietus VangS § 46 lg 1 mõistes. Kaebajale väljastatud sviitrit saab kanda suvel pealisriidena ja talvel jope all. Vangla antud pikk aluspesu ei vasta kodukorras nimetatud pika aluspesu tunnustele: see ei kuulu kaebajale, ei hoia vastu keha ning sellel on lisaelemendina tasku. Kodukorra punktis 6.2. sätestatud nõue korrektselt riietuda ei hõlma nõuet peita jaki alt välja paistvat teist värvi sviitrit. Ebakorrektseks riietumiseks saab pidada eelkõige olukorda, kus riietuse alt paistab välja paljas üla- või alakeha. 3. M. Pendin oli distsiplinaarasja menetlemisel ligi kuu aega tegevusetu. Käskkirjas ei ole nõuete- kohaselt põhjendatud ja kaalutud lisapiirangute seadmist, mistõttu ei vasta see HMS nõuetele. 4. Distsiplinaar- ja vaidemenetluses pole järgitud erapooletuse nõuet. VangS § 64 lg 1 ja lg 4, § 111, vangla sisekorraeeskirja (VSkE) ja inspektori-kontaktisiku ametijuhendi kohaselt viis distsipli- naarmenetluse läbi ja määras distsiplinaarkaristuse sama isik, s.o inspektor-kontaktisik M. Pen- din. Sellisena ei ole distsiplinaarmenetluses järgitud erapooletuse nõuet ning menetlus ka ei näi erapooletu, mistõttu võib praegu vanglaametnikku pidada HMS § 10 lg 1 p-s 4 sätestatud isikuks. Vastustaja viide HMS § 5 lg-le 2 on asjakohatu, kuivõrd distsiplinaarmenetluses kahe toimingu tegemist ei saa pidada efektiivseks, lihtsaks ja kiireks menetluseks. Kaebajale teadaolevalt kehtib karistusasjades põhimõte, et menetleja ja otsustaja on kaks eraldiseisvat isikut ning otsustaja ei tohi hilisemas kaebemenetluses olla osaline. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tuvastas 07.01.2016 kohtuasjas Dāvidsons ja Savins v. Läti, et vastustaja riik on rikkunud Euroopa ini- mõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikkel 6 lg-s 1 sätestatud era- pooletu kohtukoosseisu põhimõtet, kui põhiasja arutav kohtunik oli varasemalt arutanud isiku kohtueelset kinnipidamist ning kinnitanud isiku süüd. Distsiplinaarmenetlus on võrreldav krimi-

3(8) naalmenetlusega, kuna ka distsiplinaarmenetluses võetakse seisukoht kinnipeetava süü osas. Kae- baja käskkirjale esitatud vaiet menetles sisuliselt inspektor-kontaktisik M. Pendin, kes viis läbi ka distsiplinaarmenetluse ja määras karistuse. Vaideotsuse allkirjastas üksuse juht R. Kerner, kes oli asjas ka tunnistaja. Ei ole usutav, et vanglaametnik, kes on kinnipeetavale karistuse määranud, võiks vaidemenetluses oma seisukohta muuta. 5. Tallinna Vangla kodukorra punkt 8.7.4. on õigusvastane osas, milles see võimaldab Tallinna Vanglal kinnipeetavale väljastatavaid riideid isiklikustada. VangS § 46 lg 1 sätestab kinnipeeta- vale absoluutse keelu kanda kinnises vanglas isiklikke riietusesemeid, sh sooja pesu. Tallina Vangla direktoril ei ole pädevust kinnipeetavate riietusesemete kirjelduse ja kandmise korra üle otsustada. VangS § 46 lg 3 kohaselt kehtestab vangla riietuse kirjelduse ja kandmise korra vald- konna eest vastutav minister määrusega, s.o justiitsminister. Tulenevalt VangS § 105 lg 21 p-ist 14 võib Tallinna Vangla direktor reguleerida üksnes kinnipeetavale väljastatavate riietusesemete kogust. Mitte ükski õigusakt ei sätesta, et vangla riietus peab olema pruuni värvi, teist värvi riie- tusesemeid ei väljastata ja vangla riietust kantakse vormina. Vangla antud riietusesemeid ei tohi nimetada humanitaarabi jagamiseks vastavalt õiguskantsleri 27.09.2013 soovitusele nr 7- 4/121256/1304151.

4. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, leides, et see on põhjendamatu. Kaebaja suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetlus oli õiguspärane, karistuse määramisel ei ole ületatud kaalutlusõiguse piire ning menetlusreegleid ei ole rikutud. 1. Kinnipeetav on kohustatud täitma vanglaametniku korraldusi (VangS § 67 lg 1). Asjaolu, et kae- baja ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele, tõendavad nii V. Huugi 23.03.2015 et- tekanne nr 806 kui vanglaametnike R. Kerneri ja M. Kosemetsa ütlused. Vanglaametnike väidete usutavust tõdes ka Tallinna Ringkonnakohus 14.10.2015 määruse punktis 9. Vaatamata vangla selgitustele, on kaebaja korduvalt keeldunud tunnistamast, et talle antud riietuseseme näol on te- gemist sooja aluspesuga. Vanglaametniku korralduse seaduslikkust eeldatakse ja kinnipeetaval on kohustus korraldusi täita isegi, kui ta peab korraldust õigusvastaseks, v.a juhul, kui korraldus on ilmselgelt tühine. Vastupidine raskendaks oluliselt korra tagamist kinnipidamisasutuses. Vang- laametnikel puudub vajadus ja huvi kirjutada valeettekandeid ja viia kiusamiseks läbi distsipli- naarmenetlusi. 2. Vaidlustatud käskkirja õiguspärasust ei mõjuta see, kuidas on läbi viidud vaidemenetlus, kes vai- deotsuse koostas või kes allkirjastas. Inspektori-kontaktisiku pädevus määrata kinnipeetavale distsiplinaarkaristus tuleneb VangS § 64 lg-st 4, § 65 lg-st 1 ja VSkE §-ist 17. Ükski õigusakt ei keela ühel ja samal isikul viia läbi distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. Kui distsiplinaarmenetluse viib läbi üks ametnik, tagatakse menetluse efektiivsus, lihtsus ja kiirus, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikule, mis on omakorda haldusmenetluse aluspõ- himõteteks. Õigusaktidest ei tulene ka, et vaideotsust ei võiks koostada sama ametnik, kes on läbi viinud distsiplinaarmenetluse. Puudub alus kahelda vanglaametniku erapooletuses. Lõpliku otsu- se vaideotsuse õiguspärasuse ja põhjendatuse osas teeb üksuse juht. Vaideotsuse on allkirjastanud üksuse juht R. Kerner. Üksuse juht on kohustatud läbi vaatama vaidemenetluse aluseks olevad materjalid, kontrollides otsuse ja menetluse õiguspärasust. Seega ei ole vaidemenetlust läbi viidud ainuisikuliselt. 3. Kinnipeetav on kohustatud kandma vangla riietust nii VangS § 46 lg 1 kui kodukorra punkti 8.7. alusel. Kodukorra punktis 8.7.4. sätestatakse pika aluspesu kandmise kord. Kodukorra punkti 6.2. kohaselt on kinnipeetav kohustatud loenduse ajal kandma vangla riietust ning seisma korrektselt riietatuna. Ei ole selge, kuidas rikub kodukorra punkt 8.7.4. kaebaja õigusi määral, mis tingiks punkti tühistamise. Ka kohtud on leidnud, et vaidlustatud punkt ei riku kaebaja subjektiivseid õi- gusi. Kaebajale väljastatud riietusese on soe aluspesu, kuna kinnipeetaval ei ole lubatud omada sviitrit. Vangla vormi olemus on kaebajale teada, arvestades, et ta on viibinud Tallinna Vanglas alates 09.06.2010. Seda on talle korduvalt ka selgitatud. Seega ei ole põhjendatud kaebaja väited, et talle väljastatud soe aluspesu muutus vangla vormi elemendiks selle väljastamise hetkest.

4(8)

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohtu menetluses on järgmised nõuded: 1) tühistada Tallinna Vangla 22.04.2015 käskkiri nr 549 ja 25.05.2015 vaideotsus nr 5-15/12743-2; 2) tühistada Tallinna Vangla kodukorra punkt nr 8.7.4 osas, milles see võimaldab vastustajal kinni- peetavatele antavaid riietusesemeid isiklikustada või tuvastada kodukorra punkti vastuolu VangS § 46 lg-ga 1 või põhiseaduse §-iga 3.

Kohus tagastas kaebaja nõude tuvastada Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasus kaebaja vaide edas- tamata jätmisel 17.09.2015 määrusega. Lähtudes kaebaja õiguste tõhusa kaitse põhimõttest, loeb ko- hus, et teise tühistamisnõudega on hõlmatud ka kaebaja nõue tuvastada kodukorra punkti 8.7.4. õi- gusvastasus.

Kaebaja on kohtule kinnitanud, et tema peamiseks eesmärgiks on vabaneda käskkirjast nr 549 (kae- baja 07.03.2016 avaldus, tl 117). Selleks on kaebaja asjakohase, s.o tühistamisnõude esitanud. As- jaolu, et kaebaja soovib lisaks vaidlustada ka küsimust, kellele kuulub vaidlusalune riietusese ja kas tegemist on aluspesu või sviitriga, ei ole käskkirja nr 549 tühistamisnõudega hõlmatud. Kohus on eelnevalt selgitanud selleks kohaseid õiguskaitsevahendeid ja selgitab neid käesolevas otsuses veelgi.

6. Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise aluseks ei olnud mitte kodukorra punkti 8.7.4 rikkumi- ne, vaid VangS § 67 lg 1 rikkumine. Kaebajale on käskkirjas sõnaselgelt ette heidetud allumiskohus- tuse rikkumist (lk 3 esimene lõik), mitte sama normi teist alternatiivi, s.o kodukorra, konkreetsel ju- hul punkti 8.7.4 rikkumist. Muus osas on kaebajale kodukorda üksnes selgitatud, kuid need selgituste alusel ei ole kaebajale distsiplinaarkaristust määratud. Kaebajal ei ole võimalik ka distsiplinaarkäsk- kirja vaidlustades vaidlustada vangla selgitusi, kuna neil puudub kaebaja suhtes regulatiivne toime.

Selleks, et distsiplinaarmenetlus algatada ja määrata distsiplinaarkaristus on vaja kindlaks teha, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo. Kaebaja on väitnud, et vangivalvur V. Huuk ei andnud talle korraldust korrektselt riietuda, nööpides selleks kinni vanglavormi pluusi hõlmad, et vanglavormi alt ei paistaks välja soe aluspesu. Kohtu hinnangul on korralduse andmine ja kaebaja keeldumine korralduse täitmisest piisavalt tõendatud. Korralduse andmist kinnitab nii V. Huugi 23.03.2015 ettekanne nr 806 (toimik asjas nr 3-15-1036, tl 21) kui loenduse ajal kambris viibinud vanglaametnike R. Kerneri ja M. Kosemetsaga läbi viidud vestluse järel koostatud 21.04.2015 menet- lustoimingu protokoll (toimik asjas nr 3-15-1036, tl 21 pöördel). VangS § 133 ka kohustab vang- laametnikku teavitama kõrgemat vanglaametnikku karistuse täideviimise eesmärke puudutavatest asjaoludest. Kaebaja on kinnitanud, et vanglavormi hõlmade vahelt paistis välja vangla antud hall sviiter, mispeale M. Kosemets küsis teatraalselt, kas kaebaja jaki nööpe kinni ei viitsi panna. Küsi- musele järgnenud diskussioon halli sviitri kuuluvuse üle ei saanud alata n-ö suvaliselt või ilma põhju- seta. Diskussiooni eelduseks on see, et selle osaliste vahel on erimeelsus. Kaebaja selgitustest nähtub, et kaebaja oli väga kindlal seisukohal, et ta ei pea vormi hõlmasid kinni nööpima. Vangla esitatud tõenditest nähtub ametnike väga kindel seisukoht, et kaebajal tuleb vormi hõlmad kinni nööpida. Sa- ma on kaebaja kaebuses ise kinnitanud. Vangla selline seisukoht päädib reeglina vastava korralduse andmisega. Ühestki tõendist ei nähtu, et vangla ametnikud aktsepteerisid kaebaja seisukohta ega jää- nud oma seisukoha juurde. Seetõttu ei ole kaebaja vastupidine seisukoht, et talle tegelikult korraldust ei antud, arvestades vastupidiste tõendite ülekaalukust, eluliselt usutav. Niisamuti ei ole usutav, et vanglateenistuse ametnik koostaks valeettekandeid. Arvestades, et distsipliinirikkumine võib kaasa tuua distsiplinaarkaristuse, on kinnipeetavale kasulikum seda eitada. Sama on leidnud vaidlusaluse sündmuse kohta ka Tallinna Ringkonnakohus oma 29.04.2015 määruses asjas nr 3-15-1036.

7. VangS § 67 punkti 1 kohaselt peab kinnipeetav täitma vanglateenistuse ametnike seaduslikke kor- raldusi. Kaebaja ei väida, et ta ei ole sellisest kohustusest teadlik. Korralduste järgimine teenib vangla

5(8) julgeoleku tagamise eesmärki. Kinnipeetav peab alluma vanglaametniku korraldusele ka siis, kui tal on kahtlus korralduse õiguspärasuses või hiljem ilmneb korralduse õigusvastasus. Kinnipeetava eri- nev arusaam õigusaktidest ei anna talle õigust jätta talle antud korraldus täitmata. Kinnipeetav võib jätta vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata üksnes juhul, kui korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 sätestatud tühise haldusakti tunnustele ja tühisus on ilmselge (Riigikohtu 01.03.2007 otsus nr 3-3-1- 103-06, p 14). Kaebajale on seda korduvalt ka selgitatud: vaidlustatud käskkirjas, vaideotsuses, Tal- linna Ringkonnakohtu 29.04.2015 määruses asjas nr 3-15-1036, Tallinna Halduskohtu 17.09.2015 ja 01.03.2016 määruses käesolevas asjas. Praegusel juhul jättis kaebaja talle antud korralduse täitmata. Asjaoludest ei nähtu, nagu oleks vanglateenistuse ametniku korraldus vastanud ühelegi tühise haldus- akti tunnusele. Ainuüksi kaebaja seisukoht, et tegemist võib olla õigusvastase korraldusega, ei tingi korralduse tühisust. Seega pidi kaebaja talle antud korraldust täitma.

Kaebajale on siinkohal jäänud arusaamatuks, miks ei hinda kohus distsiplinaarkäskkirja õiguspärasu- se kontrollimisel sisuliselt, kas kaebajale väljastatud sooja aluspesu pluus vastab kodukorras sätesta- tud sooja aluspesu tunnustele ning kas kaebajale väljastatud sooja aluspesu pluus kuulub kaebajale või vanglale. Nimelt on kaebaja seisukohal, et kui talle väljastatud riietusese ei vasta sooja aluspesu tunnustele, siis ta ei pea seda peitma. Lisaks väidab kaebaja, et kui talle väljastatud sooja aluspesu pluus ei ole tema isiklik pesu, siis ta ei pea seda vangla riietuse all peitma ning sellisena puuduks ka alus korralduse andmiseks. Leides, et tema suhtes on kodukorra punkti 8.7.4. õigusvastaselt kohalda- tud, s.o temale antud korraldus on õigusvastane, tuleb kaebajal vaidlustada vanglateenistuse ametniku korraldust. Kohus on seda kaebajale 17.09.2015 määruse punktis 10 ka selgitanud. Kaebajal on või- malik saada õiguslik hinnang sellele, kas tegemist on pika aluspesuga ja kellele see riietusese kuulub, taotledes vanglateenistuse ametniku korralduse nööpida kinni jaki hõlmad tühistamist, vaidlustades vastavat korraldust, ise seda täites. Praegu ei ole kaebaja sellist nõuet esitanud ja kohtueelne menetlus on läbimata. Kaebaja on vaidlustanud käskkirja, mille alusel määrati kaebajale distsiplinaarkaristus. Kuna distsiplinaarkaristuse määramise aluseks ei ole kodukorra punkti 8.7.4. rikkumine, vaid allu- miskohustuse rikkumine, ei ole käskkirja õiguspärasuse hindamisel oluline, kas kaebajale antud kor- raldus oli õiguspärane. Kohus hindab üksnes tühisuse aluste ilmnemist. Arvestades, et kaebaja jättis vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata, on tema distsiplinaarkorras karistamine lubatud.

8. Kaebaja väitel on distsiplinaar- ja vaidemenetluses rikutud erapooletuse nõuet.

Distsiplinaarkaristuse määras sama isik, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse, s.o inspektor-kontaktisik M. Pendin. VangS-st ei nähtu, et distsiplinaarmenetluse läbi viinud ja distsiplinaarkaristuse määranud isikud ei võiks ühtida. VangS § 64 lg 4 kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsip- linaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul, kusjuures distsiplinaarmenetluse protokoll sisaldab põhjendatud ettepanekut distsiplinaarkaristuse kohta (VSkE § 97 lg 2 p 9). Siit järeldub, et distsipli- naarmenetluse läbi viinud ametnik võtab distsiplinaarmenetluse protokollis seisukoha isiku süü osas, tehes ühtlasi vanglateenistusele ettepaneku määrata kinnipeetavale karistus. Vaidlust ei ole selles, et inspektor-kontaktisik on vanglateenistuse ametnik, kellel VSkE § 17 lg 1 ja inspektori-kontaktisiku ametijuhendi1 kohaselt on pädevus läbi viia distsiplinaarmenetlus ning kinnipeetavat distsiplinaarkor- ras karistada. Selline menetluskord teenib lihtsuse ja kiiruse eesmärki. Sealjuures on menetluse kiirus tagatud igal juhul, kui otsustus tehakse seadusega lubatud tähtaja jooksul. Praegu on seda ka tehtud. Samuti loob see võimaluse haldusorgani enesekontrolliks. Karistuse määraja ja otsustaja kokkulan- gemine ei tähenda, et inspektor-kontaktisik oleks isiklikult huvitatud asja lahendist või tekitaks muud asjaolud kahtlust tema erapooletuses HMS § 10 lg 1 punkti 4 mõistes. Kohtu hinnangul osutab viida- tud taandamisalus meelevaldsele eelistamisele, põhjendamatutele süüdistustele või alusetutele otsus- tustele. Asjaoludest põhjendamatut eelistamist või asjatut süüdistamist ei nähtu. Kaebaja on kinnita- nud, et tema vanglavormi alt paistis välja soe pesu. Kaebajat teavitati distsipliini rikkumisest, talle tagati ärakuulamisõigus ning talle tutvustati distsiplinaarmenetluse protokolli, millest kaebaja keel-

1 Tallinna Vangla direktori 15.01.2015 käskkiri nr 7 „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse valvuri ametijuhend“

6(8) dus. Väidetav kaebaja kiusamine on tõendamata. Ei ole ka välistatud, et distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametnik võib oma seisukohta muuta. Näiteks nähtub asjaoludest, et kaebaja suhtes on varem sarnastel asjaoludel olnud kaks intsidenti, mille puhul koostati ettekanne, ent menetlus lõpetati (tl 19). Menetluse lõpetamine kuulub inspektori-kontaktisiku pädevusse (neljanda üksuse inspektori- kontaktisiku ametijuhendi punkt 2). Arvestada tuleb ka seda, et kaebaja ei ole haldusmenetluses nõudnud isikute taandamist.

Kaebaja on viidanud EIK-i 07.01.2016 lahendile 17574/07 ja 25235/07 asjas Dāvidsons ja Savins v. Läti, kus konventsiooni artikkel 6 lg-s 1 sätestatud erapooletu kohtu põhimõtte rikkumisele osutas asjaolu, et apellatsioonikohtu koosseis oli võtnud seisukoha avaldaja süü osas juba avaldaja vahista- mise määruses ja hiljem jättis tema apellatsioonkaebuse läbi vaatamata. Kaebaja hinnangul on sama põhimõte kohaldatav ka käesolevas asjas, kuna sarnaselt kriminaalmenetlusega võetakse ka distsipli- naarmenetluses seisukoht isiku süü osas. Kohus kaebaja tõlgendusega ei nõustu. On tõsi, et nii krimi- naal- kui distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja tuvastada isiku süü. Samas ei saa täitevvõimu otsuseid vanglakaristuse täideviimisel samastada kohtuvõimu otsusega muuta isiku staatust – distsip- linaarmeetmeid vanglas, sh kartserikaristust, ei saa käsitada kriminaalõiguslikult vabadusevõtmisena. Nii ei saa kriminaalmenetluses kehtivaid põhimõtteid automaatselt kohaldada haldusmenetlusele. Ka haldusmenetlusliku süü mõiste erineb karistusõiguslikust süüst, hõlmates tahtlust ja hooletust ning mille sisustamisel lähtutakse võlaõigusseadusest, mitte karistusseadustikust. Kinnipeetaval on siiski õigus õiglasele distsiplinaarmenetlusele haldusõiguse põhimõtteid järgides.

Distsiplinaarmenetluses tuleb kohaldada VangS-i ja HMS-i sätteid (VangS § 11 lg 1). HMS erapoole- tuse põhimõtet sõnaselgelt ei sätesta, küll aga on see tuletatav HMS §-ist 10. Sättest nähtub, et era- pooletuse nõue haldusmenetluses ei ole nii range kui kohtumenetluses. Kui kõrgem kohus peab tühis- tama ebaseadusliku kohtukoosseisu otsuse (HKMS § 199 lg 1 p 5), siis erapooletuse nõude rikkumine haldusmenetluses ei too kaasa haldusakti tühisust HMS § 63 mõistes. Sellele, et erapooletuse nõude järgimine ei ole haldusmenetluses nii range kui kohtumenetluses, viitab ka see, et isikut ei taandata haldusmenetluses, kui teda ei ole võimalik asendada. Arvestades, et VangS ei keela ühel ja samal isikul viia läbi distsiplinaarmenetlus ja määrata karistus ning inspektoril-kontaktisik ei pidanud end taandama, tagati distsiplinaarmenetluses nii objektiivne kui subjektiivne erapooletus, s.o menetlus nähtus ja ka oli erapooletu.

Kaebaja väidab, et erapooletuse nõuet pole järgitud ka vaidemenetluses. Vaideotsuse on koostanud inspektor-kontaktisik M. Pendin ning allkirjastanud üksuse juht R. Kerner, kes oli asjas tunnistaja. Iseenesest ei keela VangS distsiplinaarkaristuse määranud isikul vaiet menetleda. VangS § 11 lg 41 kohaselt vaatab vanglateenistus läbi muu vangla töötaja kui vangla direktori haldusakti peale esitatud vaideid. Üksuse juht vaatab jällegi läbi vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku haldusakti või toimingu peale (VSkE § 12 lg 21). Seejuures menetleb inspektor-kontaktisik vaideid oma pädevuse piires ja koostab vaideotsuseid (neljanda üksuse inspektori-kontaktisiku ametijuhend punkt 4). Tuleb arvestada, et üksuse juht ei ole seotud vaide menetleja otsusega. Ka asjaolul, et praegu oli üksuse juht asjas tunnistaja, ei ole tähtsust. R. Kerner ei olnud asjas ainus tunnistaja. Korralduse andmist kinnita- vad ka vangivalvur V. Huugi ettekanne nr 806 ning M. Kosemetsa ütlused. Lisaks ei ole kaebaja nõudnud isikute taandamist vaidemenetluses. Eelnevast tulenevalt ei saa vaideotsus rikkuda iseseis- valt kaebaja õigusi.

Kaebaja eesmärgiks on vabaneda 22.04.2015 käskkirjast nr 549 (tl 117). Asjaolul, kuidas vaideme- netlus läbi viidi, ei ole vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse hindamisel iseenesest tähtsust. Isegi kui vaideotsus tühistataks vormi- või menetlusnõuete rikkumise tõttu, jääks vaidlustatud käskkiri kehti- ma. Vaideotsuse tegemine ei ole taksitanud kaebajal ka oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Ku- na vaideotsus kaebaja õigusi iseseisvalt ei riku ja vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, puudub alus vaideotsuse tühistamiseks.

7(8) 9. Kaebaja väitel ei vasta käskkiri lisapiirangute seadmise osas HMS nõuetele, kuna käskkirjas ei ole lisapiirangute seadmist nõuetekohaselt põhjendatud ja kaalutud. Täiendavate piirangute kohaldamist käsitletakse VangS § 651 lg-s 4, mille kohaselt võib vangla kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes osaliselt või täielikult piirata VangS §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Kuigi VangS § 651 lg 4 on diskretsiooniline säte, ei nõua see, et haldusorgan põhjendaks ulatuslikult lisapii- rangute vajalikkust. Riigikohtu praktika kohaselt tulenevad piirangud kartserikaristuse olemusest ja kaasnevad lahutamatult kartserikaristuse määramisega. Täiendavad piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt (Riigikohtu 04.03.2014 otsus nr 3-3-1-89-13, p 17; 05.12.2011 otsus nr 3-3-1-41-11, p 31). Käesolevas asjas ei ole kohtul tekkinud kahtlust kartserikaris- tuse määramise õiguspärasuses.

10. Kaebaja väidetud menetleja tegevusetus ei too HMS § 58 alusel kaasa haldusakti tühistamist, sest ületatud ei ole distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega üks kuu (VangS § 64 lg 41). Korrarikkumine leidis aset 23.03.2015 ning käskkiri nr 549 väljastati 22.04.2015. Kohtule ei nähtu, et kiirem menet- lemine oleks võinud tuua kaasa teistsuguse haldusakti andmise. Kartserikaristuse näol on siiski tege- mist rangeima distsiplinaarmeetmega, mis riivab oluliselt isikuvabaduse põhimõtet. Sellisena on kart- serikaristuse kohaldamine karistusena reeglina põhjendatud üksnes erandjuhtudel, seda eriti maksi- maalmääras 45 päeva. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas näidanud raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid. Raskendava asjaoluna on märgitud kehtivaid distsipliinirikkumisi, mille tagajärjel võib väheneda vanglateenistuse ametnike autoriteet. Kõrvutades kaebaja korduvat allumatust ja vajadust tagada vangla julgeolek kaebaja õigusega isikuvabadusele, ei ole kartserikaristus pikkusega kaheksa päeva koos täiendavate lisapiirangutega ebaproportsionaalne. Asjaoludest ei nähtu, et käskkirja and- misel oleks rikutud muid menetlus- ja vormireegleid, mis võiks kaasa tuua haldusakti tühistamise. Seega on vaidlustatud käskkiri õiguspärane.

11. Kaebaja soovib tühistada Tallinna Vangla kodukorra punkti 8.7.4. osas, milles see võimaldab vanglal kinnipeetavatele väljastatud riietusesemeid isiklikustada. Kohus on nõude menetlusse võtnud, kuid on jätnud kontrollimata kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise. Kohus märgib, et kaebaja vaie on vastavas osas tagastatud (tl 33-34). Kuna kaebaja ei ole kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud ning lisaks puudub ka kaebajal kaebeõigus, jätab kohus nõude HKMS § 151 lg 1p 1 ja lg 2 p1 ning § 121 lg 1 p 4 ja lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

Vaidlusaluse kodukorra punkti kohaselt on kinnipeetavale isiklike riietusesemena lubatud üks komp- lekt pikka aluspesu. Pikka aluspesu on lubatud kanda ainult pika riietuse all, mille vangla on kinni- peetavale väljastanud. Pikk pesu ei tohi olla nähtaval riietuse alt, mille vangla on kinnipeetavale väl- jastanud. Pikaks aluspesuks peetakse pikkade varrukatega ja pikkade säärtega keha vastu hoidvat ning lukkudeta, nöörideta või muude lisaelementideta riietusesemeid, mida ei kanta pealisriidena.

Kaebajale on jäänud arusaamatuks, miks hindab kohus vaidlustatud kodukorra punkti õiguspärasust abstraktselt ja mitte konkreetselt. On tõsi, et üldkorralduse, sh vangla kodukorra, vaidlustamine toi- mub sarnaselt konkreetse normikontrolliga õigusakti põhiseaduspärasuse hindamiseks, s.o kui isiku suhtes on tehtud toiming või antud haldusakt normi alusel ja isik sellist haldusakti või toimingut koos kodukorra punktiga vaidlustab. Praegu seega juhul, kui isikut karistati vaidlustatud sätte rikkumise eest. Kohus on kaebajale selgitanud, et teda karistati distsiplinaarkorras VangS § 67 punkti 1 rikku- mise eest, kui kaebaja ei allunud vanglateenistuse ametniku korraldusele. Kaebajat ei karistatud käskkirjaga kodukorra punkti 8.7.4. rikkumise eest, kuigi vaidlustatud kodukorra punktile on selles viidatud. Selleks, et hinnata kodukorra punkti 8.7.4. kohaldamist konkreetses asjas (konkreetne nor- mikontroll), oleks kaebaja pidanud talle antud korralduse vaidlustama koos kodukorra punktiga kor- raldust ise samal ajal täites. Kaebaja ei ole vanglateenistuse ametniku korraldust vaidlustanud. Seega ei saa ta ka nõuda, et kohus hindaks kodukorra punkti 8.7.4. kohaldamist konkreetsel juhul, sh kas tegemist on pika aluspesuga.

8(8) Hinnates vaidlustatud kodukorra punkti sisu, ei nähtu sellest, et see rikuks iseseisvalt kaebaja õigusi. Isikule üldkorraldusega, s.o vangla kodukorraga, antav soodustus – luba omada ja kanda vanglas pik- ka aluspesu – vastupidiselt laiendab kaebaja õigusi, mitte ei piira. Kodukorras sätestatud piirang, et pikka aluspesu on lubatud kanda üksnes pika riietuse all ehk see ei tohi olla nähtav, on kooskõlas kinnipeetava kohustusega korrektselt riietuda (kodukorra punktid 1.11.3, 4.2 ja 6.2). Tegemist on ühiskonnas üldkehtiva sotsiaalse normi ja tavaga ning korrektse riietuse nõudmine täidab ka kinni- peetava taasühiskonnastamise eesmärki.

Niisamuti ei nähtu vaidlustatud kodukorra punkti sisust, et punkt käsitleks seda, millal peetakse vang- la väljastatud pikka aluspesu kinnipeetava omandiks, s.o millal riietusese isiklikustatakse. Seega ei saa kohus seda kodukorra punkti ka kaebaja soovitud osas õigusvastaseks tunnistada.

Kaebaja on seisukohal, et kodukorra punkt 8.7.4. on vastuolus VangS § 46 lg-ga 1 ja PS §-iga 3. Ko- hus märgib esmalt, et kodukorrapunkti 8.7.4 tühistamine või ka õigusvastasuse tuvastamine, mis on tühistamise eelduseks, saab toimuda üksnes kaebaja õiguste kaitseks. Kuivõrd tegemist on kaebajat soodustava normiga, ei saa kohus seda ka siis tühistada, kui tegemist on õigusvastaselt antud soodus- tusega. Kaebaja kaebuse rahuldamine ei saa tuua kaasa kaebaja õiguste vähendamist. Seda, et kodu- korra punkt 8.7.4. ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, on kinnitanud ka Tallinna Ringkonnakohus käesolevas asjas 14.10.2015 määruses.

12. Kohus nõustub ka vastustajaga, et kaebaja pidi abstraktselt normi vaidlustades järgima kaebetäh- taega, kuna kodukord jõustus 01.02.2013. Ka sellisel juhul ei ole kaebetähtaeg piiramatu, vaid algab kodukorra jõustumisest teadasaamisest. Hiljem saab kaebaja kodukorda vaidlustada üksnes siis, kui seda konkreetsel juhul kaebaja suhtes kohaldatakse ehk kodukorra punkt on kaebaja suhtes haldusakti või toimingu tegemise aluseks.

Eelnevat arvesse võttes ei ole kaebajal käesolevas asjas võimalik abstraktselt kodukorra punkti 8.7.4. vaidlustada. Kaebajal on õigus vaidlustada kodukorra punkt 8.7.4, sattudes selle toimealasse, nt kui talle antakse korraldus normi täitmiseks või määratakse normi täitmata jätmise eest karistus. Kaebajal tuleb sellisel juhul vaidlustada ka korraldust ise samal ajal korraldust täites.

13. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Nõude läbivaa- tamata jätmisel kannab menetluskulud kaebaja (HKMS § 108 lg 4) Kuna vastustaja ei ole menetlus- kulude hüvitamist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin