2-14-57364/53 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. märts 2016.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-57364

Tsiviilasi

Loveko OÜ hagi Põltsamaa linna vastu omandiõiguse

rikkumise kõrvaldamiseks ja omandiõiguse kitsenduse

kohta märke kandmiseks kinnistusraamatusse

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3 500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. aprilli 2015.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Loveko OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Loveko OÜ (registrikood: 11888922);

lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Tiiman

Vastustaja (kostja): Põltsamaa linn (registrikood: 75003045),

lepingulised

esindajad

vandeadvokaat

Martin

Triipan,

advokaat Rauno Klemm

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 29. aprilli 2015.a otsus

muutmata.

2. Jätta Loveko OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta rahuldamata Loveko OÜ taotlus täiendavate

tõendite asja materjalide juurde võtmiseks (s.o Põltsamaa

abilinnapea Sven Lassi 11.11.2010.a kiri; 03.11.2015.a vee

erikasutusluba

nr

L.VV/326750;

Keskkonnaameti

03.11.2015.a korraldus nr JT 1-15/15/546; Maa-ameti

kaardiväljavõte

ning

Keskkonnaameti

27.01.2016.a

vastus) ning lugeda nimetatud dokumendid käesoleva

otsuse jõustumisel apellandile tagastatuks.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

4. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Loveko

OÜ kanda.

5. Mõista Loveko OÜ-lt välja Põltsamaa linna kasuks

1 890

eurot

apellatsioonimenetluses

kantud

õigusabikulude katteks.

6. Menetluskuludelt tuleb Loveko OÜ-l tasuda viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

menetluskulude

suurust

kindlaks

tegeva

lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Loveko OÜ esitas 15.09.2014.a maakohtule hagi Põltsamaa linna vastu, milles taotleb

omandiõiguse rikkumise kõrvaldamist ja sellest hoidumist tulevikus: 1) keelates kostjal hageja

kinnisasjadel nr 2771035 ja 2563735 asuva Põltsamaa jõe paisu vee läbipääsu takistamine

hageja kinnisasjal nr 2759435 asuvasse hüdroelektrijaama; 2) kohustades kostjat tagama hageja

kinnisasjadel nr 2771035 ja 2563735 asuva Põltsamaa jõe paisu vee takistuseta ja täielik

läbipääs hageja kinnisasjal nr 2759435 asuvasse hüdroelektrojaama, arvestades hagejale ja

kostjale väljastatud vee erikasutusloa tingimusi, st Silla 1a kinnistu poolne vari üles tõsta;

3) kohustuse täitmata jätmise korral lubada kohustus täita hagejal või kolmandal isikul. Hageja

taotles Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosadesse nr 2771035 ja 2563735 III jakku

esimesele vabale järjekohale omandiõiguse kitsenduse kohta järgmise märke kandmist:

1) kinnisasja igakordne omanik on kohustatud tagama vastavalt kohtuotsusele Põltsamaa jõe

paisu vee takistuseta ja täieliku läbipääsu hageja kinnisasjal nr 2759435 asuvasse

hüdroelektrijaama; 2) tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek märke kandmiseks

kinnistusraamatusse ja asendada linna nõusolek kohtuotsusega.

1.1. Hagiavalduse kohaselt asub Põltsamaa linnas hagejale kuuluv tootmismaa kinnistu

(registriosa nr 2759435), mille oluliseks osaks on töökoda-alajaam (hüdroelektrijaama hoone).

Kinnistu on seotud Põltsamaa jõe paisuga, mis asub kostja kinnistul (registriosa nr 2771035).

Põltsamaa linnale kuulub ka kinnistu, millel asub Põltsamaa jõe vee paisutamiseks ja

reguleerimiseks vajalik paisurajatis (registriosa nr 2563735).

Ehitisregistri andmetel koosneb Põltsamaa jõe pais Silla, Jõeääre, Silla 1a ja Lossi 4 kinnistutel

asuvatest rajatistest. Kinnistud on erinevate isikute omandis: paisurajatis ja paisjärv kuuluvad

kostjale ja hüdroelektrijaam hagejale. Selleks, et hageja saaks hüdroenergiat toota, peab vesi

takistuseta pääsema Silla 1a poolse varja kaudu hüdroelektrijaama.

1.2. Kostja andis 23.03.2009.a korralduse, millega anti nõusolek Eesti Energia AS-ile vee

erikasutusloa taotlemiseks elektrienergia tootmiseks taastuvatest vahenditest, millega andis

kostja enne vee erikasutusloa väljastamist oma nõusoleku Põltsamaa jõel hüdroenergia

tootmiseks. Keskkonnaamet andis kostjale 08.11.2010.a vee erikasutusloa Põltsamaa jõe

jätkuvaks tõkestamiseks ja paisutamiseks ning 14.12.2010.a väljastas vee erikasutusloa Eesti

Energia AS-ile, mille järgi on lubatud hüdroelektrijaama taastamis- ja rekonstrueerimistööd

Põltsamaa jõel ja hüdroelektrienergia tootmine Põltsamaa jõel Silla 1a kinnistul. Hageja

omandas kinnistu 31.10.2012.a Eesti Energia AS-ilt. Keskkonnaamet vormistas 30.11.2012.a

Eesti Energia AS-ile väljastatud vee erikasutus loa hageja nimele. Kostja väljastas 25.06.2013.a

hagejale ehitusloa Silla 1a hoone rekonstrueerimiseks ning 08.07.2013.a ja 09.12.2013.a

ehitusload Põltsamaa paisu osade rekonstrueerimiseks.

1.3. Poolte vahel on vaidlus vee kasutamisega, mida reguleerib veeseadus. Kostja ei saa läbi

tema kinnisasja voolavat Põltsamaa jõe vett kasutada nagu heaks arvab – kostja õigusi

kitsendab veeseadus ja väljastatud vee erikasutusluba. Veekasutaja on kohustatud hoiduma

teiste veekasutajate ja maaomanike õiguste rikkumisest.

Kostja on varja ülestõstmisest keeldunud põhjusel, et hüdroenergia tootmisega taasalustamisega

Põltsamaa jõe paisul võidakse kostjalt riigiabi reeglite rikkumise tõttu osaliselt või täielikult

tagasi nõuda Põltsamaa jõe paisu renoveerimiseks saadud struktuurfondide raha. Avalik-

õiguslik riigiabi küsimus ei õigusta hageja omandiõiguse rikkumist, eriti olukorras, kus riigiabi

on taotletud ja saadud pärast hüdroenergia tootmiseks vajaliku vee erikasutusloa väljastamist.

Projektis ei ole nõuet, et saavutamaks ühtlane veetase ja tagamaks sobiv voolurežiim, peab

vasakpoolne vari asuma suletud asendis. Kostja kasutab varja pahatahtlikult hageja tegevuse

takistamise eesmärgil.

1.4. Hageja on seisukohal, et kostja tegevus on õigusvastane ja rikub hageja omandiõigust.

Hagejal puudub talumiskohustus. Hageja majandustegevus sõltub kostja kui naaberkinnisasja

omaniku tegevusest. Kostja rikub hageja omandiõigust takistades õigusvastaselt oma kinnistule

ehitatud

rajatisega

veevoolu

hagejale

kuuluvale

kinnisasjale.

Vesi

peab

täitma

hüdroelektrijaama hoone alust, kus asuvad hüdroelektrijaama seadmed, et kinnisasja oleks

võimalik kasutada sihtotstarbeliselt. Sealt läbi voolavat vett on hagejal õigus kasutada sellisel

viisil ja eesmärgil nagu seda lubab vee erikasutusluba.

1.5. Hageja on esitanud kostjale 3 kasutusloa taotlust. Hüdroenergia tootmiseks on hagejal

vajalik saada luba Konkurentsiametilt, taotlust loa saamiseks ei saa esitada enne, kui on läbi

viidud mh Elektrilevi OÜ kooskõlastusel hüdroelektrijaama katsetused. Katsetusi läbi viia ei

saa, sest vee vooluhulk on takistatud kostja tegevuse tõttu. Kõikidel paisu rajatiste omanikel on

õigus kasutada vee erikasutusloa olemasolu korral Põltsamaa jõe vett.

1.6. Kostja käitumine on hea usu põhimõtte vastane. Kostja on andnud hagejale nõusoleku toota

hüdroenergiat Põltsamaa jõel (ehitusluba, nõusolek vee erikasutusloa taotlemiseks). Hagejal on

tekkinud õiguspärane ootus, et avaliku võimu tegevust ei muudeta ja väljastatud haldusakte

täidetakse. Avaliku võimu esindaja ei tohi käituda vastuoluliselt, st väljastada lubav haldusakt

ja seejärel keelduda selle täitmisest. Kostja ei ole väljastanud korraldust, et hüdroenergiat saab

toota alles teatud aja pärast või kindlate tingimuste täitumisel.

1.7. Hageja nõuab varja avamist ka VÕS § 1055 lg 1 alusel. AÕS §-st 89 ja VÕS § 1055 lg-st 1

tulenevate nõuete eeldused on samad. Hageja on põhjendanud temale tekkivad kahju ja selle

õigusvastasust ning talumiskohustuse puudumist.

1.8. Hagi rahuldamisel palub hageja kanda kinnistusraamatusse märge kostja omandiõiguse

kitsenduse kohta hageja kasuks. Kui märget ei kanta kinnistusraamatusse ja kostja võõrandab

kinnisasja, võib kinnisasja uus omanik vabaneda kohtuotsuse kehtivusest.

2. Kostja vaidles hagile vastu leides, et hagi on põhjendamatu.

2.1. Põltsamaa hüdroelektrijaam avati esmakordselt 1929. aastal ja see andis elektrit üldvõrku

kuni 1971. aastani, pärast mida ei ole hüdroelektrijaamas elektrienergiat müügiks toodetud.

20 aastat tagasi (s.o 1994.a) lõpetati hüdroelektrijaama kasutamine ka jaama omatarbeks.

10.03.2011.a rahuldas SA KIK Põltsamaa Linnavalitsuse toetuse taotluse projektile „Põltsamaa

linna paisu renoveerimine ja kalapääsu rajamine“ summas 1 487 006,15 eurot. Kuivõrd paisu

renoveerimiseks ja kalapääsu rajamiseks on saadud struktuurfondide raha, ei ole varja avamine

käesoleval ajal võimalik.

2.2. Hüdroelektrijaama eelmine omanik oli AS Eesti Energia. Hageja omandas kinnistu

31.10.2012.a ja seega pidi sarnaselt kõigile huvitatud isikutele olema teadlik paisu

renoveerimise projekti tingimustest ning kostja seisukohtadest. Hageja on ise teadlikult

omandanud hüdroelektrijaama kinnistu arvestades riskiga, et hüdroelektrijaamas ei ole teatud

perioodi vältel võimalik hüdroenergiat toota. Riski realiseerumist ei saa pidada kostja

pahausksuseks või õigusvastaseks käitumiseks. Ainus õiguslik alus, mille puhul saaks hageja

nõuda, et kostja opereeriks oma kinnisasja hageja majandustegevuseks ja kasu teenimiseks

sobival viisil, oleks pooltevaheline vastavasisuline leping.

2.3. Hageja on esitanud kostjale 12.08.2014.a hüdroelektrijaama rekonstrueerimise kasutusloa

taotlused. Kostja 01.09.2014.a korraldusega algatati keskkonnamõjude hindamine, tegevusloa

taotluse menetlemine peatus selleks ajaks. Seega puudub hagejal tänaseni õigus

hüdroelektrijaama hoonet sihipäraselt kasutada, mis juba isesenesest muudab asjakohatuks

nõuded ja väited omandiõiguse rikkumise kohta.

Kostja hinnangul on täidetud AÕS §-s 89 sätestatu esimene eeldus, st hageja omandiõigus

hüdroelektrijaama kinnisasjale. Ülejäänud kahte kohustuslikku eeldust täidetud ei ole. Hageja ei

ole tõendanud, et kostja poolt varja mitteavamine on õigusvastane (AÕS § 68 lg-s 2).

2.4. Varjade avamine ei saa toimuda hageja soovi kohaselt, vaid selle vältimatuks eelduseks on

pooltevaheline kokkulepe täpsete tingimuste üle. Vastav kokkulepe on võimalik sõlmida pärast

keskkonnamõjude hindamist ja selle tulemusi arvestades.

2.5. Juhul, kui varja mitteavamine on hageja omandiõiguse rikkumine, on tegemist asjaoluga,

mida hagejal on kohustus taluda (TsÜS § 138) ja mis välistab õigusvastasuse. Varja avamisel,

mis võimaldaks hagejal elektrienergiat toota, võidakse kostjalt struktuuritoetus täielikult või

osaliselt tagasi nõuda ja seeläbi kannataks kostja ulatuslikku kahju.

2.6. VÕS § 1055 lg-st 1 ei tulene hageja nõudeõigust nõuda paisu varja avamist. Hageja ei ole

kostja vastu esitanud kahju hüvitamise nõuet ega selgitanud ja tõendanud, milles kahju seisneb,

kui suur see on ja et kahju on tekitatud kostja poolt. Isegi, kui hagejal oleks kostja tegevuse

tagajärjel kahju tekkinud, ei ole kostja tekitanud hagejale kahju õigusvastaselt, kuna hagejal on

talumiskohustus on nõue välistatud VÕS § 1055 lg 2 alusel.

2.7. Kinnistusraamatusse omandiõiguse kitsenduse kandmiseks puudub õiguslik alus. AÕS-is

puudub alus, mis lubaks hageja taotletud märkust hagis märgitud kujul kinnistusraamatusse

kanda. Hageja taotletav märkus ei ole kinnisasja kitsendus AÕS § 141 lg 3 mõttes.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 29.04.2015.a otsusega Loveko OÜ hagi Põltsamaa linna vastu

omandiõiguse rikkumise kõrvaldamiseks rahuldamata, avalduse omandiõiguse kitsenduse kohta

märkuse kandmiseks kinnistusraamatusse läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda.

Loveko OÜ-lt mõisteti Põltsamaa linna kasuks välja menetluskulud 10 440 eurot.

Hageja on esitanud kohtule hagi Põltsamaa linna vastu, milles taotleb AÕS § 89 alusel

omandiõiguse rikkumise kõrvaldamist ja sellest hoidumist tulevikus. Alternatiivselt on hageja

esitanud nõude VÕS § 1055 lg 1 alusel.

4. Maakohus asus seisukohale, et hageja nõue AÕS § 89 alusel tuleb jätta rahuldamata.

4.1. Dokumentaalsete tõenditega on tuvastatud järgmised asjaolud:

1) hagejale kuulub kinnistu asukohaga Silla tn 1a, Põltsamaa linn, registriosa nr 2759435

(katastriüksus 61701:006:0026), mille hageja on omandanud Eesti Energia AS-ilt 2012.a

enampakkumise teel;

2) hagejale kuuluval kinnistul asub töökoda-alajaam (hüdroelektrijaama hoone);

3) kostjale kuulub kinnistu asukohaga Jõeääre Põltsamaa linn, registriosa nr 2771035

(katastriüksus 61701:001:0048), millel asub suures osas Põltsamaa jõgi ja mis piirneb

hagejale kuuluva kinnistuga ning millel asub vaidlusalune kilpvari;

4) kostjale kuulub kinnistu asukohaga Silla tänav Põltsamaa linn, registriosa nr 2563735

(katastriüksus 61701:006:0015), millel asub Põltsamaa jõge ületav sild ja mis piirneb

hagejale kuuluva kinnistuga;

5) Põltsamaa jõe ligipääs hagejale kuuluvale kinnistule käesoleval ajal puudub Põltsamaa

linnale kuuluval kinnistul asuva kilpvarju asendi tõttu (suletud asendis hüdroelektrijaama

kanali ees olev vari).

4.2. Kohus luges tuvastatuks ka järgmised asjaolud:

1) Põltsamaa Linnavalitsuse 23.03.2008.a korraldusega nr 178 on Põltsamaa Linnavalitsus

andnud Eesti Energia AS-ile nõusoleku vee erikasutusloa taotlemiseks elektrienergia

tootmiseks taastuvatest vahenditest;

2) 08.11.2010.a on Keskkonnaamet väljastanud Põltsamaa Linnavalitsusele vee erikasutusloa

nr L.VV/319452 Põltsamaa jõe jätkuvaks tõkestamiseks ja paisutamiseks Põltsamaa paisul;

3) Keskkonnaameti 14.12.2010.a korraldusega nr JT 1-15/395 on otsustatud väljastada Eesti

Energia AS-ile vee erikasutusluba nr L.VV/319828 Jõgeva maakonnas Põltsamaa linnas

hüdroelektrijaama taastamiseks ja hüdroelektrienergia tootmiseks;

4) SA KIK 10.03.2011.a juhatuse otsusega nr 1-25/76 on rahuldatud Põltsamaa

Linnavalitsuse taotlus ja määratud projekti toetuse summaks 1 487 006,15 eurot;

5) Keskkonnaameti 30.11.2012.a korraldusega nr 1-15/12/675 on otsustatud muuta Eesti

Energia AS-ile väljastatud vee erikasutusluba nr L.VV/319828 ja vee erikasutajaks määrata

OÜ Loveko;

6) Põltsamaa Linnavalitsuse 25.06.2013.a korraldusega nr 224 väljastati OÜ-le Loveko

ehitusluba Silla tn 1a, Põltsamaa linnas asuva hoone (hüdroelektrijaam) rekonstrueerimiseks;

7) Põltsamaa Linnavalitsuse 08.07.2013.a korraldusega nr 241 ja 09.12.2013.a korraldusega

nr 405 väljastati OÜ-le Loveko ehitusload Põltsamaa paisu osade (veehaardekanal,

äravoolukanal) rekonstrueerimiseks;

8) ehituslubade aluseks on olnud Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ poolt juulis 2013.a

koostatud projekt „Põltsamaa hüdroelektrijaama rekonstrueerimine. Hüdrotehniline osa“,

millele on andnud loa Keskkonnaamet ja Põltsamaa Linnavalitsuse 22.04.2013.a

korraldusega nr 139 väljastatud projekteerimistingimused;

9) Põltsamaa Linnavalitsuse 01.09.2014.a korraldusega nr 240 on algatatud Põltsamaa linnas

Silla tn 1a hüdroenergia tootmise käivitamiseks keskkonnamõjude hindamine ja sellel ajal

peatub OÜ Loveko hüdroelektrijaama rekonstrueerimise kasutusloa taotluse menetlus

keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmiseni.

4.3. Maakohus asus seisukohale, et käesoleval juhul ei ole hageja võimalik omandiõiguse riive

seotud omaniku õigusega asja käsutada ja vallata. Oluline on arvestada, et mõlema

naaberkinnisasja omanikule laieneb õigus piiranguteta kasutada oma kinnisasja (AÕS § 68

lg 1). AÕS § 68 lg 2 kohaselt on võimalik, et piiramatu omandi kasutamine on siiski

kitsendatud, kuid selline alus peab tulenema seadusest või teiste isikute õigustest.

4.4. Maakohtu hinnangul on käesolevas vaidluses kohaldatavaks õigusnormiks AÕS § 89.

Maakohus leidis, et kostja on oma kinnistule püstitatud hüdroelektrijaama poolse kanali ees

oleva rajatise varjade asendiga (suletud) tekitanud mõju hageja kinnisasjale. Maakohus on

arvamusel, et kostja poolsest kinnisasja kasutamisest tuleneb hageja kinnisasjale negatiivne

mõjutus (Põltsamaa jõe veevoolu mitte pääsemine hageja hüdroelektrijaama), kuid tegemist ei

ole mõjutusega, mis tooks kaasa hageja omandiõiguse õigusvastase rikkumise, kuna kostja

kasutab kinnisasja õiguspäraselt ega välju kinnisasja kasutamisega oma kinnisasja piiridest.

4.5. Maakohus nõustus, et kui hagejal oleksid olemas kõik avalikust õigusest tulenevad

vajalikud load, oleks hageja sihtotstarbeline kinnisasja kasutamine võimalik. Kuna kostja

hüdroelektrijaama kanali ees olevat varja ei ava, tuleneb kostjapoolsest tegevusest hagejale

kuuluvale kinnisasja kasutamisele selgeid mõjutusi, mis seisnevad selles, et Põltsamaa jõe vesi

ei pääse hüdroelektrijaama juures olevasse kanalisse ja selle kaudu hüdroelektrijaama. Seeläbi

ei ole hagejal võimalik kasutada (isegi juhul, kui vastavad load selleks oleksid olemas)

kinnisasjal asuvat hoonet sihtotstarbeliselt, st hüdroenergia tootmiseks.

4.6. Maakohtu hinnangul on õige, et hagejale tuleneb õigus Põltsamaa jõe vett kasutada vee

erikasutusloast, kuid hagejale väljastatud vee erikasutusluba ei muuda kostja kinnistult

tulenevat mõju hageja omandiõiguse õigusvastaseks rikkumiseks. VeeS § 1 lg-le 1 mõtteks

tagada veekaitse, mitte reguleerida konkreetselt vee kasutajate omavahelisi suhteid (VeeS § 32

lg 1, VeeS § 8 lg 2). Maakohtu hinnangul ei anna ainuüksi nimetatud asjaolu hagejale alust

kostjalt nõuda hüdroelektrijaama kanali poolse varja kasutamist hageja huvides. Vee

erikasutusluba ei anna õigust nõuda vee erikasutamist, kui saadav vesi tuleneb naaberkinnistult

(s.o võõralt maalt). Samuti ei anna vee erikasutusluba hagejale õigust nõuda, et teise kinnisasja

omanik kasutaks oma kinnisasja hageja huvides, st seda, et kostja avaks oma kinnisasjal asuva

varja, põhjusel, et hagejale on väljastatud vee erikasutusluba, mis annab talle õiguse vett

kasutada.

4.7. Maakohus nõustus hagejaga (ja seda ei vaidlusta kostja), et vee erikasutusloa

väljastamiseks on vajalik maaomaniku luba ja kostja on andnud nõusoleku Eesti Energia AS-ile

vee erikasutusloa taotlemiseks (VeeS § 8 lg 1). Samas ei tähenda vee erikasutusloa taotlemiseks

nõusoleku andmine, et kostja on seeläbi vabatahtlikult kitsendanud oma omandiõigust ja

andnud piiramatu nõusoleku oma kinnisasja kasutamiseks (mille osaks on ka Põltsamaa jõgi)

hageja huvides. Sellesisulist kohustust ei saa tuleneda ka hagejale väljastatud ehituslubadest.

Vastavalt EhS § 24 p-le 11 on ehitusloa andmisest keeldumise aluseks vee erikasutusloa

puudumine. Seega vajas hageja vee erikasutusluba juba ainuüksi ehitustööde teostamiseks.

Maakohtu arvates on märkimisväärsed ka kostja väited selle kohta, et Eesti Energia AS-ile

nõusoleku andmine oli tingitud teadmisest, et Eesti Energia AS ei kavanda hüdroelektrijaamas

energia tootmist. Samuti oli Eesti Energia AS teadlik, et hüdroenergia tootmine lähiajal ei ole

kinnistul võimalik (seoses kostja taotletud omafinantseeringuta toetusega). Nõusolek vee

erikasutusloa taotlemiseks anti Eesti Energia AS-ile (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-12-

11). Hagejal ei saanud kinnistu omandamisel olla teadmist, et kuna kostja on varasemalt andnud

nõusoleku vee erikasutamiseks, on ta võtnud vabatahtlikult kohustuse kitsendusi taluda. Kostja

poolt kinnisasja omandamisel oli paisjärv renoveerimata ja kalapääs rajamata, esmase etapina

oli vajalik teostada ulatuslikud ehitustööd. Maakohtu hinnangul pidanuks hageja ja kostja

seejärel sõlmima talumiskokkuleppe, mida pole tehtud.

4.8. Maakohus pidas põhjendatuks kostja osundusi sellele, et hageja on taotlenud augustis

2014.a

hüdroelektrijaama

kasutusluba,

mille

menetlemine

on

peatunud

seoses

keskkonnamõjude hindamise algatamisega. Kuigi hageja on nimetatud korralduse vaidlustanud,

puudub kohtul käesoleval ajal igasugune võimalus muuta haldusakti resolutsiooni (Riigikohus

tsiviilasi nr 3-2-1-141-04, p 33). Maakohus lähtus faktist, et kohalik omavalitsus on määranud

keskkonnamõjude hindamise, misjärel otsustatakse kasutuslubade andmine. Sellel põhjusel ei

ole maakohtu arvates asjakohased hageja väited, et vee erikasutusloa väljastamisel on juba

hinnatud keskkonnamõju. Hagejal puudub käesoleval ajal võimalus oma kinnisasjal

hüdroenergia tootmiseks, seda ka juhul, kui kostja opereeriks hüdroelektrijaama kanali ees

olevat varja hageja tahte kohaselt.

4.9. Maakohtu hinnangul ei tulene projekti „Põltsamaa linna paisu renoveerimine ja kalapääsu

rajamine“ punktist 4.2, et elektrijaama poolne vari peaks olema pidevalt avatud asendis (nagu

leiab hageja). Seda, millises asendis varjad (villavabriku ja hüdroelektrijaama kanalite ning

keskmised varjad) olema peavad, ei ole projektis ette nähtud. Põhjendatud on kostja viited, et

varjade asendit ei ole võimalik täpselt määratleda. Paisjärve reguleerimiseks peavad

kinnisasjade omanikud saavutama kokkuleppe, mh leppima kokku paisjärve kasutamiseks

täpsed tingimused, aga ka kulutustega seonduvad küsimused.

4.10. Maakohus nõustus kostjaga, et tavana ei saa käsitleda hüdroelektrijaamas hüdroenergia

tootmist. Pooled ei vaidle, et esmakordselt avati Põltsamaa hüdroelektrijaam 1929.a, pais rajati

tänapäevasel kujul 1962.a. Hüdroelektrijaam andis elektrit üldvõrku kuni 1971.a ning kuni

1994.a kasutati elektrit omatarbeks. Hüdroelektrijaam seiskus 1994.a. Hüdroelektrijaama

tegevus on täielikult olnud seiskunud rohkem kui 20 aastat. Ainuüksi asjaolud, et ajalooliselt on

hüdroelektrijaam olnud samas asukohas ja hüdroelektrijaama kanaleid ei ole likvideeritud, ei

anna alust osundada väljakujunenud tavale.

4.11. Maakohtu hinnangul puudub alus kostjale ette heita õiguste kuritarvitamist õiguste suhtes,

mida tekkinud ei ole. Õiged on hageja väited, et enampakkumise teates ei ole välja toodud, et

Silla tn 1a kinnistul ei ole võimalik teatud aja jooksul hüdroenergiat toota. Samuti ei ole sellist

asjaolu välja toodud Eesti Energia AS ja hageja vahel sõlmitud lepingus. Maakohus leidis, et

hageja ei saa viidatud dokumentidele osundades hageja sisustada oma nõuet kostja vastu. Kui

Eesti Energia AS on lepingut sõlmides jätnud avaldamata hageja jaoks olulisi asjaolusid, tuleb

hagejal esitada oma nõuded Eesti Energia AS vastu.

4.12. Maakohus on seisukohal, et Eesti Energia AS töötaja Marko Künnapase e-kiri ei kinnita,

et hageja on tutvustanud kostjale oma nägemust ja kavatsust hüdroelektrijaamaga seoses, sh

kavatsust alustada hüdroenergia tootmisega. Hageja informeeritust kinnitab maakohtu arvates

kohtule esitatud Eesti Energia AS töötaja Marko Künnapase e-kiri, millega on edastatud

muuhulgas kirjavahetus Marko Künnapase ja hageja esindajaga aastal 2012 (II kd, tl 100-123).

Maakohus leidis, et kostja esitatud e-kirjavahetus on lubatud tõendiks (TsMS § 229 lg 2, § 272

lg 2, Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-144-14). Maakohus leidis, et hagejal oli võimalus

taotleda Eesti Energia AS töötaja ülekuulamist tunnistajana. Sellesisulist taotlust kohtule ei

esitatud.

4.13. Maakohtu arvates ei saanud hagejal tekkida õigustatud ootust, et ehitustööde lõpetamise

järgselt võimalik alustada hüdroenergia tootmisega Silla tn 1a Põltsamaa linnas asuvas

hüdroelektrijaamas. Esitatud dokumentidest nähtub, et Eesti Energia AS on 16.09.2012.a

teatanud, et „Põltsamaa linn alustab kalapääsu rajamist sellel aastal ja pärast ehitustööde

lõpetamist on keelatud toota energiat järgmise viie aasta jooksul“. Hageja omandas kinnistu

31.10.2012.a sõlmitud lepinguga.

Maakohtu hinnangul ei muuda kostja tegevust hea usu põhimõtte vastaseks ka asjaolu, et varja

ei olnud rajatud, kui hageja kinnistu omandas. Hageja poolt esitatud tõenditest ei järeldu, et

kostja oleks andnud selgeid lubadusi või kinnitanud, et hageja saab alustada hüdroenergia

tootmisega või et kokkulepped paisu kasutamiseks oleksid olemas.

4.14. Maakohus asus seisukohale, et kostja ei ole õigusvastaselt rikkunud hageja omandiõigust

ja ei pidanud vajalikuks käsitleda poolte seisukohti, mis puudutavad talumiskohustuse

olemasolu või selle puudumist (riigiabi andmise küsimus ja sellest võimalikku tekkivat kahju

kostjale).

5. Maakohus leidis, et hageja nõue VÕS § 1055 lg 1 alusel tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei

ole menetluse käigus toonud välja selgeid ja konkreetseid asjaolusid, mis nimetatud nõuet

sisustaks. Samuti ei ole hageja korrektselt tõendanud võimalikku kahju tekkimist. Maakohus ei

tuvastanud, et hagejale tekiks kahju saamata tulu näol või võimalike tarnelepingust tulenevate

nõuete esitamisest. Samuti ei ole hageja tõendanud väidetavat kahju, mis tal tekkis seoses

hüdroelektrijaama kanali renoveerimisest.

6. Maakohus on seisukohal, et hageja nõue märkuse kandmiseks kinnistusraamatusse tuleb jätta

läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 2 p 2) ja seda vaatamata asjaolule, et käesoleva otsusega jätab

kohus hagi rahuldamata. Maakohtu hinnangul on hageja nõue õiguslikult perspektiivitu, kuna

hageja taotletud sõnastuses märkust ei ole võimalik kinnistusraamatusse kanda (AÕS § 1, § 5, §

63 lg 1 p 4, § 631 lg 7). Maakohus on seisukohal, et AÕS § 141 lg 3 ei anna iseseisvat alust

märkuste kandmiseks kinnistusraamatusse.

7. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Hageja esitatud menetluskulude nimekirjale ja

seda tõendavatele dokumentidele ei pidanud maakohus hinnangu andmist vajalikuks.

Põhjendatud ja vajaliku kostja lepingulise esindaja kuluna arvestas kohus 69,6 tundi

(52,4+17,2), s.o 10 440 eurot ilma käibemaksuta.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

8. Loveko OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 29.05.2015.a otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega:

1) rahuldada Loveko OÜ hagi omandiõiguse rikkumise kõrvaldamiseks ja sellest

hoidumiseks tulevikus järgmiselt:

a)

keelata

Põltsamaa

linnal

oma

kinnisasjadel

nr

2771035

(katastritunnus

61701:001:0048) ja 2563735 (katastritunnus 61701:006:0015) asuva Põltsamaa jõe paisu vee

läbipääsu takistamine OÜ Loveko (11888922) kinnisasjal nr 2759435 (katastritunnus

61701:006:0026) asuvasse hüdroelektrijaama;

b) kohustada Põltsamaa linna tagama oma kinnisasjadel nr 2771035 (katastritunnus

61701:001:0048) ja 2563735 (katastritunnus 61701:006:0015) asuva Põltsamaa jõe paisu vee

takistusteta ja täielik läbipääs, st Silla tn 1a kinnistu poolne vari üles tõsta, OÜ Loveko

(11888922)

kinnisasjal

nr

2759435

(katastritunnus

61701:006:0026)

asuvasse

hüdroelektrijaama;

c) kohustuse täitmata jätmise korral lubada kohustus täita OÜ-l Loveko või kolmandal

isikul;

2) kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosadesse nr 2771035 ja 2563735

III jakku esimesele vabale järjekohale märge omandiõiguse kitsenduse kohta:

a) kinnisasja igakordne omanik on kohustatud tagama vastavalt kohtuotsusele Põltsamaa

jõe paisu vee takistusteta ja täieliku läbipääsu OÜ Loveko (11888922) kinnisasjal nr 2759435

asuvasse hüdroelektrijaama;

b) tuvastada, et Põltsamaa linnal on kohustus anda nõusolek märke kandmiseks

kinnistusraamatusse ning asendada Põltsamaa linna nõusolek käesoleva kohtuotsusega.

Menetluskulud jätta Põltsamaa linna kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohus ebaõigesti leidnud, et vastustaja kasutab kinnisasja õiguspäraselt ning

veevoolu takistamine läbi apellandi kinnisasja ei kujuta endast õigusvastast omandiõiguse

rikkumist (nn negatiivne mõjutus). Vee mittejuhtimine läbi apellandi kinnisasja on füüsiline

mõjutus, mis on keelatud nii VeeS § 21 lg 1 p 2 kui ka vee erikasutusloa nr L.VV/319452 p

5.1.4.2 alusel;

2) ei saa vastutaja tegevus olla apellandi poolt talutav. Apellandile kuuluval kinnistul on olnud

juurdepääs läbi kanali voolavale veele, mis on sobilik hüdroenergia tootmiseks, vähemalt

alates 1929. aastast. Vastustaja on apellandi ligipääsu veele piiranud varjadega. Tegemist on

omandiõiguse riivega;

3) ei ole apellandi arvates vaja sõlmida maakohtu poolt osundatud kokkulepet, sest apellant ei

soovi kasutada mitte vastustaja kinnisasja teatud eesmärgil, vaid apellant soovib kasutada

vett. Apellandil on olemas vee erikasutusluba, mida ei väljastataks, kui taotlejal puudub vee

kasutamiseks võimalus. Põltsamaa jõgi on enne varjade sulgemist ulatunud apellandi

kinnisasjani läbi paisus asuva kanali. Põltsamaa jõe vesi ei saa kuuluda vastustajale, vesi on

üldine hüve ning ei saa oma loodusliku olemuse tõttu kellelegi kuuluda;

4) kui ringkonnakohus leiab, et kokkulepe on vajalik, siis sellise kokkuleppe olemasolu on

võimalik järeldada detailplaneeringust, ehitusprojektist, ehituslubadest nr 241 ja nr 405.

Paisu renoveerimisega paigutas apellant oma raha vastustajale kuuluvasse asja, et selle

olukorda parendada. Maakohtu poolt ette nähtud kokkuleppe ühe osana on apellant andnud

nõusoleku liigvee ajal suurema hulga vee läbi enda kanali juhtimiseks;

5) on vastustaja käitumine vastuolus hea usu põhimõtte ja õiguspärase ootusega. Lisaks pole

vastustajal kohaliku omavalitsusena võimalik elektri tootmist jõel keelata ilma haldusakti

välja andmata. Haldusakti väljastamisel oleks apellandil olnud võimalus haldusakt

vaidlustada. Arvestades kinnistu omadusi ning apellandi soovi sellel kinnistul HEJ taastada

ja seal tootmist alustada, on õiguspärase ootuse põhimõtte vastane pärast kinnisasja

müügilepingu sõlmimist teatada, et vastustaja viie aasta jooksul vett apellandi kinnistule ei

lase;

6) ei ole tegemist riigiabiga: a) kostja on projekti ellu viinud ainult oma seadusest tulenevate

kohustuste täitmiseks (VeeS § 17 lg 5, § 401 lg 13); b) projekti käigus ei ole renoveeritud

paisu seda osa, mille kaudu voolab vesi hüdroelektrijaama. Kõik sellekohased vajalikud

renoveerimistööd, mis mh on tehtud ka vastustaja kinnistul, on apellant vastustaja

heakskiidul finantseerinud ise; c) Põltsamaa jõe paisurajatise likvideerimist ei ole üheski

dokumendis kajastatud;

7) on tulenevalt hea usu põhimõttest vastustaja kohustus teha kõik endast sõltuv, et apellandil

oleks võimalik tootmisega tegeleda ehk omandiõiguse rikkumine lõpetataks. Vastustaja on

piiranud jõevee voolu apellandi kinnisasjale, millega rikub apellandi omandiõigust AÕS

§ 89 mõttes ning apellandil on õigus nõuda omandiõiguse rikkumise kõrvaldamist;

8) on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 1055 lg 1. VÕS § 1055 lg-s 1 toodud

deliktiõigusliku negatoornõude eelduste täitmiseks on piisav, kui hagejal on võimalik ära

näidata, et kahju tekkimine on võimalik. Apellant on hagi tagamise taotlustes käsitlenud,

milles võib vastustaja tegevusest tulenev kahju seisneda;

9) on apellandil õigus nõuda kahju tekitava tegevuse keelamiseks alternatiivselt ka

deliktiõigusliku negatoornõude alusel, vastustaja tegevusest tekib apellandile kahju, mis on

õigusvastane, ning apellandil puudub vastustaja tegevuse suhtes talumiskohustus;

10) on kinnistusraamatusse märke kandmine võimalik. Analoogselt AÕS § 156 alusel seatud

kitsendustega tuleb AÕS § 140 ja § 141 lg 3 kohaselt lubada kinnistusraamatusse apellandi

poolt esitatud sõnastuses märke kandmine. Nimetatud kande tegemine eraõigusliku

kokkuleppena ei ole võimalik;

11) rikkus maakohus menetlusõiguse norme TsMS §-i 229, § 238 lg-t 2, § 243 lg-t 1, võttes

dokumentaalse tõendina vastu M. Künnapase kirjalikud seletused ning luges tõendatuks

apellandi informeerituse. Riigikohus on sedastanud, et tõendi usaldusväärsus ja tõendusjõud

võib olla madalam, kui tõendi esitaja ei paku ei kohtule ega vastaspoolele võimalust

kirjaliku seletusi andnud isikule tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise

asjaolude selgitamiseks.

9. Põltsamaa linn vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta Loveko OÜ

apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud jätta apellandi kanda.

Vastuses esitatud seisukohtade kohaselt:

1) on maakohus oma otsuses õigesti viidanud Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on igal

kinnisasjal prioriteetsed just tema omaniku huvid (lahend nr 3-2-1-33-05, p 13);

2) ei nõustu vastustaja apellandi kohtupraktika käsitlusega, et naaberkinnisasja üleujutamisel

on tegemist põhimõtteliselt käesoleva kaasusega sarnase olukorraga. Käesoleval juhul

soovib apellant kohustada vastustajat kasutama oma kinnisasja ja opereerima sellel asuvat

paisurajatist apellandi huvides. Selline nõue ei toetu ei seadusele ega ka kohtupraktikale;

3) ei ole apellandil õiguspärast ootust ning vastustaja pole rikkunud hea usu põhimõtet.

Apellant oli hüdroelektrijaama ostmisel teadlik hüdroenergia tootmisega seonduvatest

piirangutest ning tegelikust olukorrast ja tavast. Kinnisasja omadusi arvestades ei saanud

tekkida õiguspärane ootus. Õiguspärast ootust ei saa tuletada ka vastustaja poolt antud

lubadest või kooskõlastustest;

4) on Sven Lassi 11.11.2010.a e-kiri uus tõend, mis on esitatud alles ringkonnakohutus.

Apellant ei ole põhjendanud, miks ei saanud ta vastavat tõendit esitada maakohtus. Tõendit

ei saa TsMS § 329 lg 1 alusel asja juurde võtta ega sellega arvestada. Apellandi viide antud

tõendile on asjakohatu. Tõendi vastu võtmiseks puudub ka sisuline vajadus ja alus;

5) on vastustaja olnud läbivalt seisukohal, et elektrienergia tootmine on võimalik, kui see on

kooskõlas kõigi õigusaktidest tulenevate nõuetega ning see ei tekita vastustajale kahju;

6) ei ole poolte vahel sõlmitud kokkulepet paisurajatise opereerimiseks. Vastustajale kuulub

paisurajatis, ilma milleta ei pääse elektrienergia tootmiseks vajalik vee kogus

hüdroelektrijaama. Järelikult soovib apellant kasutada vastustaja paisurajatist, mitte jões

voolavat vett;

7) ei nõustu vastustaja apellandi alternatiivse väitega, et pooltevahelise kokkuleppe olemasolu

on võimalik järeldada. Kokkuleppe raames tuleb täpselt ja detailselt kokku leppida, kuidas,

kelle poolt ja kelle kuludega paisurajatist opereeritakse ning kuidas ära hoida kahju

tekkimist loodusele ja teistele kinnisasjadele. Nendes küsimustes ei ole pooled kokkulepet

saavutanud, mistõttu ei saa rääkida järeldatavast kokkuleppest poolte vahel;

8) nõustub vastustaja maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul ei ole täidetud AÕS §-i 89

rakendamise esimene eeldus ehk omandiõiguse rikkumine. Isegi juhul, kui asuda

seisukohale, et varja mitteavamine on apellandi omandiõiguse rikkumine (millega vastustaja

sarnaselt maakohtuga ei nõustu), siis ka sellisel juhul apellant on kohustatud riivet taluma ja

see välistab rikkumise õigusvastasuse;

9) on riigiabi valdkond Euroopa Komisjoni otsealluvuses, mistõttu saab ainult Euroopa

Komisjon võtta selles küsimuses lõpliku seisukoha;

10) on väär apellandi seisukoht, et riigiabi küsimus on ainuke põhjus varja mitteavamiseks.

Varja avamine ei saa toimuda enne, kui on kohaselt veendutud, et varja avamisest ei teki

keskkonnakahju ja muud kahju (kahju ümbritsevatele hoonetele jne). Enne riskide ja

mõjude selgekstegemist ei saaks vastustaja hoolimata riigiabi küsimuse lahendamisest varja

avada. See, kas vastavad kohustused veetaseme reguleerimiseks ja jälgimiseks on pandud

ka apellandile kui hüdroelektrijaama kinnistu omanikule, ei oma vastustaja kohustuste

mõttes tähtsust, sest selliste kohustuste teatav dubleerimine ei vabasta vastustajat vastava

kohustuse täitmisest;

11) on maakohus õigesti kohaldanud VÕS § 1055 lg-t 1. Apellant on maakohtus rõhutanud, et

VÕS § 1055 lg 1 kohase nõude eeldused on samad, mis on AÕS §-st 89 tuleneva nõude

alused. Järelikult ei saaks apellandi enda hinnangul kohaldada VÕS § 1055 lg-t 1 olukorras,

kus pole täidetud AÕS §-i 89 rakendamise eeldused. Apellant ei ole tõendanud ei kahju

õigusvastast tekitamist ega sellega ähvardamist, mistõttu on vastustaja seisukohal, et

täidetud ei ole ükski VÕS § 1055 lg 1 kohaldamise eeldus;

12) on maakohus õigesti leidnud, et kinnistusraamatusse apellandi poolt taotletud märke

kandmine ei ole võimalik. Olukorras, kus seadusandja on ette näinud konkreetsed ja piiratud

alused kohtule kinnisomandi kitsenduste määramiseks (AÕS § 156 lg 1), ei saa kohus asuda

analoogia korras laiendama oma pädevust selliseid kitsendusi seada.

13) kui kohus siiski tuvastab AÕS §-i 89 rikkumise vastustaja poolt, ei ole sellise rikkumise

tuvastamine kohtuotsuses kohtuotsusega seatud kitsendus AÕS § 141 lg 3 mõttes, mistõttu

ei saa apellandi poolt taotletud märkust ka kinnistusraamatusse kanda;

14) ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus ei ole oma otsuses tuginenud

otseselt Marko Künnapase e-kirjale, vaid sellele lisatud varasemast ajast pärinevale e-

kirjavahetusele, kust selgub, et apellanti informeeriti juba enne hüdroelektrijaama hoone

ostmist piirangust elektrienergia tootmisel. Ei ole alust asuda seisukohale, et vastavaid

tõendiks olevaid e-kirju peaks saama kasutada ainult lahutamatult koos Marko Künnapase

selgitava kaaskirjaga ja juhul kui ta on tunnistajana üle kuulatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse muutmiseks ega tühistamiseks.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1

p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse õiguslike põhjendustega ning maakohtu hinnanguga

tõenditele ega korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel.

11. Ringkonnakohus leiab, et apellandi poolt ringkonnakohtule esitatud täiendavad

dokumentaalsed tõendid ei ole käesoleva tsiviilasja lahendamisel asjakohased ning nende asja

materjalide juurde võtmisest tuleb keelduda.

Apellatsioonkaebusele lisatud Põltsamaa abilinnapea Sven Lassi 11.11.2010.a kiri ei sisalda

niisugust teavet, mis vajaks käesolevas menetluses täiendavat käsitlemist. Kostja seisukohad

hüdroenergia tootmise taastamist puudutavas osas on menetluses muude tõenditega piisavalt

tõendamist leidnud, mh kiri Keskkonnaametile (I kd tl 69-70), kus samuti väljendatakse, et

energiatootmise taasalustamine ei ole tulevikus iseenesest välistatud.

Apellant esitas ringkonnakohtule 3. märtsil 2016.a täiendavate dokumentidena vee

erikasutusloa nr L. VV/326750, mis on välja antud 03.11.2015.a, samuti selle väljastamise

aluseks oleva Keskkonnaameti korralduse nr JT 1-15/15-546; ekraanitõmmise Maa-ameti

kaardirakendusest ning Keskkonnaameti 27.01.2016.a kirja, millega küsitakse Põltsamaa

Linnavalitsuselt lisateavet vee erikasutusloa taotluse kohta.

Ehkki nimetatud dokumendid on koostatud ja apellandile kättesaadavaks muutunud (v.a Maa-

ameti kaardirakenduse ekraanitõmmis) pärast maakohtu otsuse tegemist, ei ole need

dokumendid käesoleva asja lahendamisel asjakohased. Varasemas menetluses ei ole vaidluse all

olnud asjaolu, et hagejale on väljastatud vee erikasutusload, mille kohaselt on lubatud

veekasutus hüdroenergiast elektrienergia tootmise eesmärgil. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu,

et läbi apellandile kuuluva kinnisasja jookseb Põltsamaa jõgi, mistõttu ka see asjaolu ei vaja

täiendavat tõendamist.

12. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et kostja rikub oma tegevusega

õigusvastaselt hageja omandiõigust ning et hagejal on õigus nõuda kostjalt sellisest rikkumisest

hoidumist.

Õige ei ole apellandi väidetu, mille kohaselt on kostja poolne tegevus oma kinnisasjal (s.o

kostja poolt Põltsamaa jõe veevoolu piiramine kostjale kuuluvate paisurajatiste abil selliselt, et

piisaval hulgal vett ei pääse hagejale kuuluvasse hüdroelektrijaama) käsitatav füüsilise

mõjutusena, mida hagejal on õigus tõrjuda AÕS § 89 alusel. Põhjendatud on maakohtu

seisukoht, mille järgi kostja poolt veevoolu reguleerimine, sh voolu takistamine varjade abil, on

vaadeldav nn negatiivse mõjutusena, mille tulemusena ei pääse läbi hageja kinnisasja sellisel

hulgal vett, mis võimaldaks käitada hüdroelektrijaama. Ehkki vee voolamine on iseenesest

käsitatav füüsi(ka)lise nähtusena, kujutab kostja poolne veevoolu takistamine hageja kinnistut

läbivas osas asjaõiguslikus tähenduses endast siiski nn negatiivset mõjutust. Maakohus asus

õigesti seisukohale, et kuna kostja kasutab oma kinnisasja õiguspäraselt ega välju seejuures

oma kinnisasja piiridest, ei ole kostja käitumine kvalifitseeritav hageja omandiõiguse

õigusvastase rikkumisena.

Vaidlust ei ole selle üle, et paisurajatised, sh veetaseme reguleerimiseks kasutatavad varjad, on

kostja omandis. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asunud põhjendatult seisukohale, et

kostjal on õigus otsustada muuhulgas selle üle, millisel viisil paisurajatist ja selle juurde

kuuluvaid varjasid opereerida. Seejuures on kostjal õigus juhinduda esmajoones enda huvidest.

13. AÕS § 89 ei anna hagejale alust nõuda, et kostja kui kõrvalasuva kinnisasja omanik

suurendaks tema omandis olevate rajatiste (varjade) abil hageja kinnisasja läbiva vooluvee

hulka. Teisiti öeldes ei tulene AÕS §-st 89 kinnisasja omanikule õigust nõuda, et teiselt

kinnisasjalt kanduks tema kinnisasjale suuremas mahus n-ö looduslikke mõjutusi (sh vee

vooluhulk), kui see toimub käesolevas olukorras, kus kostja oma kinnisasja majandades

õiguspäraselt vee vooluhulka paisurajatiste abil reguleerib ja piirab.

Õige ei ole apellandi käsitlus, mille kohaselt keelab kostja poolt varjade sulgemise hagejale

ebasobival viisil VeeS § 21 lg 1 p 2 ning ka vee erikasutusluba nr L.VV/319452 p 5.1.4.2.

VeeS § 21 lg 1 p 2 kohaselt on veekasutaja (VeeS § 20 lg 1) kohustatud hoiduma teiste

veekasutajate ja maaomanike õiguste rikkumisest ning veekasutusega kahju tekitamisest

inimese tervisele, loodusele ja majandusobjektidele. Tegemist on üldise sättega, mis üldjoontes

vastab heas usus käitumise ja tegutsemise põhimõttele (TsÜS § 138). Ringkonnakohtu

hinnangul ei tulene VeeS § 21 lg 1 punktist 2 kostjale spetsiifilist kohustust opereerida temale

kuuluvaid paisurajatisi selliselt, et oleks tagatud hageja elektrijaama käitamiseks piisav vee

vooluhulk.

Samuti ei tulene kostjale niisugust kohustust kostjale väljastatud vee erikasutusloast

nr L.VV/319452 (I kd tl 24-35). Viidatud vee erikasutusloa p 5.1.4.2 kohaselt on paisu omanik

ja haldaja kohustatud hoiduma teiste veekasutajate ja maaomanike õiguste rikkumisest ning

veekasutusega kahju tekitamisest inimeste tervisele, loodusele ja majandusobjektidele. Ka

nimetatud punkti näol on tegemist üldise sättega, mis pigem väljendab heas usus tegutsemise

põhimõtet. Vee erikasutusloa sisuks ei ole naaberkinnistute vaheliste suhete reguleerimine ning

sellest ei tulene kostjale kohustust tagada hagejale elektrijaama käivitamiseks vajalik vee

vooluhulk. Nii seonduvalt VeeS § 21 lg 1 p-ga 2 kui vee erikasutusloa p-ga 5.1.4.2 ei ole hageja

esile toonud kostjapoolset käitumist, mida oleks alust käsitleda hageja õiguste rikkumisena.

14. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene kostjapoolset hageja omandiõiguse rikkumist asjaolust,

et varasemalt on jõe vesi pääsenud voolama hageja kinnistule piisaval hulgal, mis võimaldas

hüdroenergia tootmist. Maakohus on põhjendatult märkinud ja hageja ei ole ka vaidlustanud, et

nii kostja kinnistul asuv pais kui ka selle juurde kuuluvad varjad on rajatud õiguspäraselt.

Seejuures ei ole hageja kinnistul hüdroenergiat toodetud alates 1994. aastast ning üldvõrku

suunatud tootmine lõppes juba 1971. aastal, mistõttu ei ole võimalik kostjale ette heita hageja

toimiva majandustegevuse seiskamist. Hageja on küll kavandanud hüdroenergia tootmise

taastamist ning asja materjalidest nähtuvalt teinud selleks ka kulutusi, kuid seejuures pidi

hageja arvestama ka varasemaga võrreldes muutunud õiguslikku ja faktilist olukorda.

Tähtsust omab muuhulgas asjaolu, et võrreldes varasema ajaga, mil hüdroelektrijaam

moodustas koos paisurajatisega ühe kompleksi, on ajaloolise kompleksi moodustanud kinnistud

omandireformi tulemusena eri isikute omandis (Põltsamaa linn ja varem AS Eesti Energia,

nüüd OÜ Loveko). Kohtule esitatud kinnistusraamatu väljavõtete (I kd tl 14-19) kohaselt on

asjaomased kinnistusregistriosad avatud ja kinnisomand tekkinud aastatel 2007-2009, s.o 13-15

aastat pärast elektritootmise täielikku seiskumist. Omandireformi käigus ei ole peetud oluliseks

säilitada endise hüdroelektrijaama kompleksi ühtsus, mis võimaldanuks asjaõiguslike

takistusteta tagada hüdroenergia tootmise.

15. Samuti omab olulist tähtsust asjaolu, et kostja on saanud 2011.-2012. aastal paisu

renoveerimiseks ja kalapääsu rajamiseks SA KIK toetust ning kostjal on õiguslikult

põhjendatud huvi keelduda hageja kasuks niisuguste tegude tegemisest, mille tulemusena tekiks

potentsiaalne varaline kahju kostjale endale (s.o riigiabi reeglite rikkumise tõttu toetussumma

osaline või täielik tagasinõudmine). Ringkonnakohus nõustub täielikult kõigi maakohtu

sellekohaste põhjendustega.

Ringkonnakohus leiab, et Põltsamaa linn ei ole avaldanud oma nõusolekut paisurajatiste

opereerimiseks hageja poolt soovitud viisil sellega, et linn on väljastanud oma pädevuse piires

lubasid ja kooskõlastusi tegevusteks, mis on seotud ajaloolise hüdroelektrijaama võimaliku

taastamisega (nt I kd tl 23, tl 36-39, tl 47-53, tl 54 jne). Hüdroenergia tootmise taaskäivitamine

ei sõltu ainuüksi kostjast. Muuhulgas tuleb eristada kostja rolli kohaliku omavalitsusüksusena ja

hageja poolt kavandatavast tootmistegevusest puudutatud naaberkinnisasja omanikuna.

Asjakohased ei ole apellandi viited, nagu puuduks kostjal kohaliku omavalitsusüksusena

võimalus keelata jõel elektri tootmist, andmata välja sellekohast haldusakti. Käesoleval juhul on

tegemist omandiõigusest tuleneva vaidlusega, kus kostja kui avalik-õiguslik juriidiline isik

osaleb tsiviilõigussuhtes ühtsetel alustel muud liiki isikutest omanikega. Seega on ka kostjal

võimalik teostada enda omandiõigust vastavalt asjaõigusseaduses sätestatule.

16. Kostjale puudub alus heita ette hea usu põhimõtte vastast käitumist, arvestades eelkõige

kostja põhjendusi seoses paisu renoveerimiseks ja kalapääsu rajamiseks saadud toetusega. Asja

materjalidest nähtub muuhulgas, et hageja omandas Silla tn 1a kinnistu ajal, mil SA KIK oli

juba otsustanud rahuldada Põltsamaa Linnavalitsuse taotluse toetuse saamiseks projektile

„Põltsamaa linna paisu renoveerimine ja kalapääsu rajamine“ (I kd tl 65-67). Ringkonnakohtu

arvates ei tekkinud hagejal õiguspärast ootust, et Põltsamaa linn asub paisurajatise (varjade)

opereerimisel tegutsema esmajoones hageja majanduslikest huvidest lähtudes. Samuti ei nõustu

kolleegium apellandi seisukohaga, nagu oleks kostjal tekkinud kohustus teha kõik endast

sõltuv, et hagejal (apellandil) oleks võimalik tootmisega tegeleda. Ringkonnakohus nõustub ka

selles osas täielikult maakohtu otsuse põhjendustega (eelkõige kohtuotsuse p 6.5). Maakohus on

muuhulgas õigesti leidnud, et hagejale pidi kinnistu omandamise aja seisuga olema teada, et

hüdroelektrijaamas tootmise taaskäivitamine on seotud piirangutega, mis kaasnevad paisu

renoveerimise ja kalapääsu rajamiseks saadud toetuse kasutamisega.

Vastustaja on menetluses olnud läbivalt seisukohal ja kinnitanud ka apellatsioonkaebusele

esitatud vastuses, et peab energiatootmise taastamist võimalikuks eeldusel, et see on kooskõlas

kõigi õigusaktidest tulenevate nõuetega ega tekita vastustajale kahju. Kahju tekkimise ohtu on

vastustaja (kostja) sisustanud eeskätt sellega, et energiatootmise alustamisel enne 5 aasta

möödumist paisurajatiste renoveerimisprojekti abikõlblikkuse perioodi lõppemisest võidakse

kostjat kohustada tagastama kas osalises või täies ulatuses SA KIK poolt määratud

toetussumma. Samuti on vastustaja viidanud vajadusele veenduda, et varja avamine ei põhjusta

keskkonna- ega muud kahju.

17. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga (kohtuotsuse p 6.3), et paisjärve reguleerimiseks ja

varjade opereerimiseks selliselt, et hagejal (apellandil) oleks võimalik taastada hüdroenergia

tootmine, on poolte vahel vajalik saavutada kokkulepe, määrates kindlaks nii paisu kasutamise

tingimused kui ka kulutustega seonduvad küsimused. Õiged ei ole apellandi väited, nagu oleks

selline kokkulepe koos vastavate tingimustega tuletatav väljastatud dokumentatsioonist (sh

detailplaneeringust, ehitusprojektist ja ehituslubadest).

Kohtul puudub käesoleva tsiviilasja läbivaatamisel pädevus võtta seisukohta, kas hagejal

kostjale kuuluvate ja SA KIK toel renoveeritud paisurajatiste abil tootmistegevuse käivitamine

oleks käsitatav riigiabina. Kostja on aga menetluses piisavalt põhistanud, et paisurajatiste

kasutamist tootmistegevuses võidakse kvalifitseerida riigiabina ning seetõttu puudub alus heita

kostjale ette hea usu põhimõtte vastast käitumist.

Apellandi nõudeõigus varja avamiseks ei ole tuletatav ka asjaolust, et apellant on ka omalt poolt

teinud kulutusi paisu renoveerimisel.

18. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses väidetu, nagu oleks maakohus kohaldanud

ebaõigesti VÕS § 1055 lg-t 1. Ringkonnakohus märgib, et hagi alternatiivsete aluste, s.o AÕS

§ 89 ja VÕS § 1055 kohaldamisala on osaliselt kattuv – AÕS § 89 kohaldub omandiõiguse

rikkumise korral ja VÕS § 1055 laiemalt igasuguse deliktiõiguslikult kaitstud õigushüve kestva

rikkumise korral, sh ka omandiõiguse kestva rikkumise korral. Seejuures on AÕS §-st 89 ning

VÕS § 1055 lg-st 1 tulenevate nõuete eeldused põhimõtteliselt samad.

Käesoleval juhul ei ole kinnitust leidnud kostja poolne õigusvastane käitumine hageja suhtes.

Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei ole hageja sisustanud

piisavalt temal tekkinud või tekkida ähvardavat kahju. Esile ei ole toodud asjaolusid, nagu oleks

kostja tegevuse tõttu kahjustada saanud hagejale kuuluv kinnisasi või oleks vähenenud selle

väärtus. Maakohtu otsuses märgitu kohaselt ei ole hageja tõendanud ka oma väidetavat kahju

seoses hüdroelektrijaama kanali renoveerimisele tehtud kulutustega ega selliselt määratletud

kahju põhjuslikku seost kostja käitumisega. Hageja nõuded on rajatud sellele, et ta soovib

alustada elektrienergia tootmist ja eeldatavasti teenida sellelt tulu. Olukorras, kus tootmist ei ole

alustatud ning selle võimalikkus sõltub veel hulgast tingimustest (sh keskkonnamõjude

hinnangust), puudub ringkonnakohtu arvates alus tuvastamaks, et kostja tegevus on olnud

hagejat kahjustav.

19. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu seisukoha ja põhjendustega (kohtuotsuse p 9), mille

kohaselt puudub õiguslik alus hageja nõudel kanda kinnistusraamatusse kostjale kuuluvatele

kinnistutele nr 2771035 ja 2563735 omandiõiguse kitsendusena märked, mille kohaselt

kinnisasja igakordne omanik on kohustatud tagama Põltsamaa jõe paisu vee takistuseta ja

täieliku läbipääsu hageja kinnisasjal nr 2759435 asuvasse hüdroelektrijaama.

Tegemist on kitsendusega, mis oma sisult vastab reaalservituudile AÕS § 172 tähenduses

(kostja kui teeniva kinnisasja omaniku kohustus hoiduda teatud ulatuses enda kinnisomandi

teostamisest). Sellise kitsenduse kinnistusraamatusse kandmine eeldab reaalservituudi seadmist

poolte kokkuleppel ning sellekohase kinnistusraamatu kande tegemist.

Põhjendatud ei ole apellandi etteheited maakohtu poolt menetlusnormide rikkumise osas.

Maakohus on oma otsuse punktis 6.5 analüüsinud ka tõendite (e-kirjavahetus II kd tl 100-123)

lubatavust ning ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Maakohus on tõendina

arvestanud eelkõige Eesti Energia AS-i töötaja Marko Künnapase ja hageja (OÜ Loveko)

vahelist e-kirjavahetust, mitte ainuüksi Marko Künnapase selgitavat kaaskirja. Asjaolu, kas

Eesti Energia AS teavitas kinnistu müümisel ostjat piisavalt energiatootmise piirangutest, ei

oma käesoleva tsiviilasja lahendamisel ka määravat tähtsust, kuna see on seotud eelkõige

kinnistu müüja (Eesti Energia AS) ja ostja (Loveko OÜ) vahelise õigussuhtega. Ostja pidi

kinnistu ostmisel piisava hoolsusega selgitama välja elektritootmise taaskäivitamise väljavaated

ja perspektiivikuse olukorras, kus reaalne tootmine oli seiskunud juba ca 40 aasta eest.

20. Menetluskulud

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb asjas kantud menetluskulud jätta TsMS

§ 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Seega jäävad apellandi kanda esmalt temal endal menetluses tekkinud menetluskulud.

Vastustaja palus mõista apellandilt vastustaja kasuks välja vastustaja menetluskulud

ringkonnakohtus summas 4 367,04 eurot, millelt tuleb apellandil tasuda viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni. Apellant esitas vastustaja menetluskulude kohta vastuväited.

Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades käesoleva vaidluse olemust ja keerukuse astet oli

vastustaja kui kohaliku omavalitsuse üksuse poolt põhjendatud lepingulise esindaja kaasamine.

Olukorras, kus äriühingust vastaspoolel oli menetluses kõrge kvalifikatsiooniga ja kogemustega

vandeadvokaadist esindaja, ei oleks tagatud poolte huvide võrdväärne esindatus, kui kohalikust

omavalitsusüksusest menetluspoolel tuleks piirduda üksnes oma töötaja (ametniku) poolse

esindamisega. Seega on vastustaja poolt õigusabiteenusele tehtud kulutused vastaspoolelt

väljamõistetavad.

Osaliselt on põhjendatud apellandi vastuväited vastustaja õigusabikulude mahu ja suuruse osas.

Vastustaja

esitatud

menetluskulude

nimekirja

kohaselt

on

vastustajale

osutatud

apellatsioonimenetluses õigusabiteenust 24,1 tunni ulatuses tunnihinnaga 150 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et õigusabiteenuse maht on osaliselt üle paisutatud ja sisaldab

vastaspoole poolt hüvitamisele mitte kuuluvaid teenuseid.

Põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks on maakohtu otsusega ja apellatsioonkaebusega

tutvumiseks ning apellatsioonkaebusele vastamiseks kulunud aeg, samuti apellandi vastusega

tutvumisele ja analüüsimisele kulunud aeg kokku 8,6 tunni ulatuses.

Ülejäänud

15,5

tunni

ulatuses

on

õigusabiteenuse

osutamine

olnud

seotud

kompromissläbirääkimistega (30.06.2015.a nõupidamine Põltsamaal koos selleks valmistumise

ja

reisimisega

kokku

7,7

tundi,

09.07.2015

telefoninõupidamised

0,5

tundi;

kompromissiettepanekuta seotud õiguslike küsimuste täiendav analüüs ja nõupidamised kokku

7,3 tundi). Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et tegemist ei olnud täies ulatuses käesoleva

apellatsioonimenetlusega

seotud

kuludega.

Ringkonnakohtule

ei

ole

kõnealuste

kompromissläbirääkimiste tulemusena esitatud mistahes menetlusdokumente. Apellant viitas

ühtlasi, et läbirääkimised ei piirdunud üksnes käesoleva tsiviilasjaga vaid eelkõige

pooltevahelise haldusasjaga nr 3-14-52282, kusjuures ettepaneku läbirääkimisteks tegi apellant.

Jättes arvestamata Põltsamaale reisimise ajakulu 3,5 tundi, leiab ringkonnakohus, et tsiviilasjas

kompromissi sõlmimisele suunatud läbirääkimisteks on põhjendatud arvestada 4 tundi (s.o 1/3

sisuliste läbirääkimiste ja sellega seotud analüüside mahust).

Eeltoodust lähtudes on vastustaja põhjendatud ja vajalikuks õigusabiteenuse mahuks käesolevas

tsiviilasjas 12,6 tundi, mis kuulub apellandi poolt vastustajale hüvitamisele.

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine alust vähendada vastustaja esindajate tunnihinda 150

eurot/tund. Puudub alus asuda seisukohale, nagu oleks ringkonnakohtu menetluses olnud

vastustaja peamiseks esindajaks vandeadvokaadi abi. Vastustajat on esindanud ka

vandeadvokaadist esindaja, kes on kogenud ja kõrgelt kvalifitseeritud õigusteenuse osutaja.

Mitme esindaja osavõtt asjast ei ole toonud kaasa ka õigusteenuse mahu või maksumuse

põhjendamatut kasvu.

Seega kuulub apellandilt vastustaja kasuks väljamõistmisele 1 890 (12,6 × 150) eurot

apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude katteks.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/