3-14-51999/66 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. märts 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51999

Haldusasi

Aleksei Pokrase kaebus Viru Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Pokras

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2015. a

otsus muutmata.

2. Jätta taotlus halduskohtu poolt väidetavalt tekitatud kahju hüvitamiseks läbi

vaatamata.

3. Jätta taotlus menetlusdokumentide tõlkimiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 18. aprill

2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav Aleksei Pokras keeldus 26. mail 2014 hommikuse loenduse ajal püsti

tõusmast. Samuti ei tõusnud ta püsti ega läinud valvuri juurde talle mõeldud tablettide järgi.

2. Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas A. Pokras kaebuse, milles palus mõista vanglalt

tema kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju eest 5000 eurot. Kaebuse kohaselt keeldub kaebaja

püstitõusmisest ja oma nime nimetamisest protestiks inspektor-kontaktisiku tegevuse vastu ning

protestiks selle eest, et teda sunnitakse jalutama koos suitsetavate kinnipeetavatega. 26. mail

2014 jättis vanglaametnik kaebaja ilma rahustavatest ja valuvaigistavatest tablettidest, mille talle

psühhiaater ja perearst olid välja kirjutanud. Sellega rikkus vanglaametnik Viru Vangla

kodukorra p-i 20.7, mille kohaselt annavad vanglaametnikud kinnipeetavatele ravimeid

ettenähtud ajal. Sellega kahjustati kaebaja inimväärikust.

3. Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2015. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Vangistusseaduse (VangS) §-st 67 tuleneb kinnipeetavatele kohustus alluda vanglaametnike

seaduslikele korraldustele ja täita vangla sisekorraeeskirja. Kohustus tõusta hommikuse loenduse

ajal püsti tuleneb Viru Vangla kodukorra p-st 6.2, kusjuures selle regulatsiooni järgi peab

kinnipeetav püsti tõusma ja oma voodi kõrvale seisma jääma koheselt, kui loendust läbi viiv

ametnik kambrisse siseneb ning ilma, et talle üldse vastavat korraldust antaks.

3.2. Viru Vangla kodukorra p-s 20.7 on ette nähtud, et üldjuhul annavad ravimeid vangla

ettenähtud aegadel osakonna valvurid. Kinnipeetavad on kohustatud ravimid manustama kohe

vanglaametniku juuresolekul, avama kontrollimiseks korralikult suu ja liigutama vajadusel keelt.

Need nõuded on kehtestatud ravimite manustamise kontrolli tagamiseks. Sellise kontrolli

toestamine saab kõige tõhusam olla siis, kui kinnipeetav seisab ravimit andva ametniku ees.

Seega on sellekohane korraldus igati loomulik ja vajalik abivahend nii loendusel kui mistahes

muul ajal antuna ning seda ei saa pidada õigusvastaseks ega kinnipeetava inimväärikust

alandavaks. Selle täitmisest keeldumist võib käsitada ravimi võtmisest keeldumisena. Kuna

vangla kodukord ei luba vanglaametnikul anda kinnipeetavale ravimit nii, et selle tegelikku

manustamist ei kontrolli, saab ametnik jätta ravimi kehtestatud korrale mitteallunud

kinnipeetavale andmata.

3.3. Kaebaja on väitnud, et ravimitest ilmajäämise tõttu hakkas tal halb ja tekkis tugev valu jalas,

kuid vanglaametnik ei kutsunud tervishoiutöötajat välja. Tervisekaardist nähtub, et järgmisel

päeval, 27. mail 2014 kell 10.40 oli kaebaja meditsiiniosakonnas ja kaebas valu paremas jalas.

Veel nähtub, et ka sel päeval ei saanud ta püsti tõusmise korralduse täitmata jätmise tõttu

ravimeid kohe hommikuse loenduse ajal ning võttis need kell 11.00 meditsiiniosakonnas medõe

ja valvuri juuresolekul. Seega on ta juba järgmise päeva hommikul saanud tervishoiutöötaja

vastuvõtule, kusjuures tegu ei olnud vältimatut abi nõudnud olukorraga. Psühhiaatri vastuvõtt on

toimunud 25. juunil 2014 ning sel päeval pandud diagnoos ei erinenud varasemast. Sealjuures oli

ravimite osas märgitud, et mõnda neist võib hommikusel ravikorral soovi korral vähem tarvitada

või mõnest hoopis loobuda, mis viitab sellele, et kaebaja tervislik olukord polnud halvenenud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Aleksei Pokras esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja

kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel:

4.1. Kohus kaitses Viru Vangla huve ega pööranud tähelepanu kaebaja põhjendustele.

4.2. Viru Vangla kodukorra p-s 20.7 on sätestatud, et valvurid väljastavad ravimeid

kinnipeetavatele ettenähtud ajal ning pole midagi öeldud selle kohta, et selle eest peaks

kinnipeetav midagi tegema.

4.2. Kuskilt ei tulene, et korralduse täitmisest keeldumise eest võib kinnipeetavale ravimeid mitte

väljastada.

4.3. Ei ole sellist normi ega reeglit, mis annaks aluse karistada kinnipeetavat ravimitest

ilmajätmisega.

4.4. Vanglaametnik üritas näidata oma võimu ja alandada kaebajat, kui ta ulatas kaebajale

tabletid, kuid kui kaebaja nende järgi käe sirutas, astus tagasi, öeldes „Püsti! Kui tahad oma

tablette kätte saada!“.

4.5. Kaebaja suhtes kohaldati kahekordset karistust, kuna lisaks tablettidest ilmajätmisele

karistati teda distsiplinaarkorras ka selle eest, et ta keeldus püsti tõusmast ja oma nime ütlemast.

4.6. Tänu tablettidest ilmajäämisele tundis kaebaja tugevat valu ja kannatusi ja oli närvilises,

agressiivses ning stressiseisundis. Ravimitest ilmajätmisega alandati tema inimväärikust ja

tekitati kahju tema tervisele.

4.7. Halduskohus ei saatnud kaebajale pärast otsuse tegemist vajalikke materjale ja takistas seega

apellatsioonkaebuse esitamist. Samuti ei tõlgitud kaebajale vastustaja vastuseid. Sellega seoses

tekitas Tartu Halduskohus talle diskrimineerimisega kahju summas 5000 eurot, mis tuleb

kaebajale hüvitada.

5. Viru Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjustel.

5.1. Nõuet halduskohtu poolt väidetavalt tekitatud kahju hüvitamiseks ei saa esitada

apellatsioonimenetluses.

5.2. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja loobus ise oma tegevusega de facto ravimite

võtmisest.

5.3. Kaebaja väited kahekordsest karistamisest on sisutud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et apellatsioonkaebuses esitatud nõuet

halduskohtu poolt kaebajale dokumentide tõlkimisest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamiseks

ei ole võimalik esitada apellatsioonimenetluses. Apellatsioonimenetluses saab ringkonnakohus

kontrollida üksnes halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 197) ning kuskilt ei tulene, et apellatsiooniastmes saaks ringkonnakohus

välja mõista halduskohtu poolt sama asja lahendamisel tekitatud kahju. Selleks tuleks kaebajal

algatada eraldi kohtumenetlus. Seetõttu jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse halduskohtu

tekitatud kahju hüvitamiseks läbi vaatamata.

8. Kuna halduskohtu otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollimine on ainus, mida

ringkonnakohus teha saab, ei peatu ringkonnakohus ka neil kaebaja väidetel, mille kohaselt

takistas apellatsioonkaebuse esitamist see, et halduskohus ei saatnud kaebajale toimikust

materjale. Nende materjalide saatmata jätmine, isegi kui see peaks tõele vastama ning tuleks

mingil põhjusel lugeda õigusvastaseks, ei saanud kuidagi mõjutada enam halduskohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust. Sealjuures osundab ringkonnakohus, et kaebaja on saanud

apellatsioonkaebuse siiski esitatud.

9. Kaebaja väide, et kohus kaitseb üksnes Viru Vangla huve, on spekulatiivne. See, et kohus jätab

kaebuse rahuldamata, kuna ta ei pea kaebaja esitatud argumente veenvaks ega kaebust

põhjendatuks, ei tähenda, et kohus kaitseks vastustaja huve või oleks erapoolik. Halduskohus on

põhjendanud, miks kaebaja väidetest hoolimata kaebus rahuldamisele ei kuulu.

10. Kaebaja tugineb eeskätt Viru Vangla kodukorra p-ga 20.7, millest tuleneb, et valvurid

väljastavad ravimeid kinnipeetavatele ettenähtud ajal. Kuid sealjuures jätab kaebaja tähelepanuta

muud asjakohased normid – eeskätt VangS §-st 67 tuleneva kohustuse alluda vanglateenistuse

ametniku seaduslikele korraldustele ja täita vangla sisekorraeeskirja, ning Viru Vangla kodukorra

p-i 6.2, millest tuleneb, et ravimeid tuleb võtta vanglaametniku juuresolekul ning et viimane

kontrollib ravimite võtmist. Kaebaja isegi ei vaidlusta seda, et ta jättis vanglaametniku

korralduse püstitõusmiseks täitmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et

püstitõusmisest keeldumisega näitas kaebaja sisuliselt üles ka keeldumist ravimeid võtta. Puudub

alus arvata, et ühe korralduse täitmisest keeldunud kinnipeetav oleks täitnud vanglaametniku

järgmisi korraldusi, st manustada koheselt tabletid ning avada seejärel suu tablettide võtmise

kontrollimiseks. Sellises olukorras oli vanglaametniku käitumine, kus ta ei andnud kaebajale

tablette, põhjendatud.

Oluline on siinjuures see, et kaebaja pidi olema ravimite võtmise protseduurist vanglas teadlik.

Asudes seda protseduuri püstitõusmisest keeldumisega ignoreerima, võttis kaebaja teadlikult

endale riski, et ta ei pruugi tablette saada. Seega on kaebaja ise enda tegevusega viinud end

olukorda, kus ta jäi tablettidest ilma. Teiseks kinnitab see seda, et tabletid ei olnud kaebajale sel

hetkel vältimatult vajalikud, kuna kaebaja pidas olulisemaks oma demonstratiivse käitumisega

vanglas valitsevate reeglite suhtes meelsuse ülesnäitamist.

Seega puudus vanglaametniku tegevuses õigusvastasus. Samuti ei saa asuda seisukohale, et

kaebajale oleks tekkinud kahju, kuna esiteks tekkis selline olukord puhtalt tänu kaebaja enda

käitumisele. Teiseks on alust arvata, et ravimid ei olnud sel hetkel kaebajale hädavajalikud. Seda

kinnitavad ka halduskohtu poolt osundatud andmed, millest nähtub, et kaebajale ei ole ravimitest

ilmajäämise tõttu saanud tekkida tervisekahju.

11. Lisaks oli ringkonnakohtu arvates vanglaametniku käitumine põhjendatud ka järgnevaga.

Püstitõusmisest ning nime ütlemisest keeldumisega ning samal ajal soovi väljendamisega, et talle

siiski tabletid antaks, väljendas kaebaja ilmselget lugupidamatust vanglaametniku ning vanglas

kehtestatud käitumisreeglite suhtes. Ehkki kaebaja väidab, et vanglaametnik alandas teda, on

ringkonnakohus hoopis seisukohal, et kaebaja soovis panna vanglaametnikku alandavasse

positsiooni – saavutada seda, et vanglaametnik lepib sellega, et kinnipeetav keeldub täitmast

tema korraldust ja vangla kodukorda, ning annab talle tabletid sellest hoolimata. Kaebaja jaoks

oleks see olnud võimalus enda kehtestamiseks ning arvestades kaebaja enda selgitusi, et tema

keeldumine püstitõusmisest ja nime ütlemisest on protest vanglaametnike vastu, on selge, et see

oli ka kaebaja eesmärgiks. Selline järeleandmine kaebaja provotseerivale käitumisele oleks

kahjustanud vanglaametnike autoriteeti ja viinud tõenäoliselt edasisele, suurenevale

provotseerivale ja ennast kehtestavale käitumisele kaebaja poolt. On igati õige, et vanglaametnik

kaebaja provotseerivale käitumisele ei allunud.

12. Kaebaja väited, et teda karistati kahekordselt, on alusetud. Tablettide mitteandmine ei olnud

karistus, vaid reaktsioon kaebaja käitumisele, kes ei oleks suure tõenäosusega järginud ka

ülejäänud ravimite manustamise protseduuri ja väljendas sisuliselt enda käitumisega ise

keeldumist tablettide võtmisest.

13. Kaebaja väited, et tablettidest ilmajäämine tekitas talle kannatusi, on eeltoodut arvestades

väheusutavad. Meditsiinikaardi andmed kaebaja väidetavaid kannatusi ei kinnita ning lisaks sai

ta vajaliku ravi kohe järgneval päeval. Lisaks tuleb veelkord rõhutada, et kaebaja oli oma

väidetavates kannatustes ise süüdi, kuna ta ei täitnud vanglaametniku korraldusi. Kui kaebaja

pidas ravimite saamise asemel olulisemaks enda protestimeelsuse näitamist, on see tema vaba

valik ning selles ei saa süüdistada vanglat.

14. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Riigilõivu tasumisest apellatsioonimenetluses oli kaebaja vabastatud.

15. Rahuldamata jääb kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud taotlus tõlkida talle vene

keelde vastustaja vastus apellatsioonkaebusele. Selle vastuse tõlkimine kaebajale pole ilmselgelt

vajalik, kuna vastustaja vastus ei sisaldanud midagi sellist, mille osas olnuks vajalik kaebaja

seisukoha esitamine.

Ka on alust arvata, et kaebaja poolt dokumendi tõlkimise taotluse esitamine on pahatahtlik, kuna

see on esitatud 29. jaanuaril 2016, st mõni päev pärast ringkonnakohtu määrust, millega määrati

asjas otsuse teatavakstegemise aeg ja anti menetlusosalistele tähtaeg kuni 11. veebruarini 2016

täiendavate seisukohtade esitamiseks. Kaebaja poolt esitatud tõlkimise soovi (ja pärast seda

kavandatud täiendava seisukoha esitamise soovi) täitmine tähendaks ilmselgelt nii otsuse

teatavakstegemise aja kui muude menetlustähtaegade edasilükkamist.

Viimasena rõhutab ringkonnakohus, et käesoleva otsusega jäetakse kaebus rahuldamata. See

tähendab, et menetlusabi (tõlkimise) andmata jätmist õigustab ka see, et kaebusel ei ole

lõppkokkuvõttes eduväljavaateid (vt RKHKm 3-3-1-40-15, p-d 19-20).

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

Agu Timmi

Einar Vene