3-16-16/12 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 17. märts 2016, Jõhvi Kohtuasja number 3-16-16 Kohtuasi G.Ž.i kaebus Viru Vangla 26.11.2015 käskkirja nr 6-3/1532 tühistamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: G.Ž. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta G.Ž.i kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. 3. Kuulutada menetlus kaebaja tervisekaardi väljavõtet ja meditsiiniosakonna tõendeid puudutavas osas kinniseks.

EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 18.04.2016. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 19.08.2015 on Viru Vanglas koostatud käskkiri nr 6-2/1301 (tl 33), millega määrati kinnipeetav G.Ž. (edaspidi kaebaja) tööle finantsja majandusosakonda majandustööde abitööliseks V7 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana alates 19.08.2015 kuni 19.11.2015. 26.11.2015 koostati samas vanglas käskkiri nr 6-3/1532 (tl 10-11), millega määrati kaebajale vanglateenistuse ametniku poolt tööle asumise kohta 29.10.2015 antud seaduslikule korraldusele mitteallumise eest distsiplinaarkaristuseks 25 ööpäeva pikkune kartserisse paigutamine. Samal

2

päeval esitas kaebaja käskkirja peale kehtetuks tunnistamise nõudega vaide (tl 13), kuid see jäeti 28.12.2015 koostatud vaideotsusega nr 6-12/335-2 (tl 14-15) rahuldamata. Veel on toimikusse esitatud valvuri 29.10.2015 ettekanne (tl 30), kaebaja seletused (tl 32p ja 34), teade distsiplinaarmenetluste algatamise kohta (tl 32), distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 28-29), kaebaja tööle määramisel meditsiiniosakonna poolt antud kooskõlastus (tl 35), meditsiiniosakonna 27.10.2015, 28.10.2015 ja 17.12.2015 tõendid (tl 31 ja 36-37) ning väljavõtted karistustest (tl 38) ja tervisekaardist (tl 39-47).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 30.12.2015 koostatud kaebuses (tl 1-2) palus kaebaja Viru Vangla 26.11.2015 käskkiri nr 6- 3/1532 tühistada. Ta väitis, et käskkiri on kaalutlusvigane ja tema pole rikkumisi toime pannud, sest polnud väga tugevate neeruvalude ja halva enesetunde tõttu võimeline töötama. Lisaks pidas ta karistust ka ebaproportsionaalselt karmiks.

3. Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 24-25) paluti jätta kaebus rahuldamata ning teatati, et jäädakse vaidemenetluses esitatud põhjenduste juurde. Vastuseks kaebuse väidetele märgiti, et vangla arst on hinnanud kaebaja enne tööle määramise käskkirja andmist töövõimeliseks ning talle antud tööle asumise korraldus ei väljunud arsti kooskõlastusest. Karistust peeti vastavaks toime pandud rikkumisega ning lisati, et selle määramisel võeti arvesse varasemate kehtivate karistuste olemasolu.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajab lahendamist küsimus, kas vastustajal olid kaebaja terviseprobleemile vaatamata olemas piisavad alused, et anda talle korraldus tööle asumiseks ja karistada selle täitmata jätmise eest.

5. Vangistusseaduse (VangS) § 37 lg-s 1 kehtestatu kohaselt peab kinnipeetav üldreeglina töötama ja juhud, millistel tal seda kohustust pole, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teises lõikes. Selle punktist kolm tulenevalt ei pea muuhulgas töötama kinnipeetav, kes pole selleks võimeline tervislikel põhjustel. VangS § 37 lg 3 näeb ette, et kinnipeetava töövõimelisuse teeb kindlaks arst. Kaebaja tööle määramise käskkirjast nähtuvalt on selle andmise aluseks võetud meditsiiniosakonna arsti poolt töötamise kooskõlastamisel tehtud otsus, mille kohaselt võimaldab tema tervislik seisund teha tööd kuni 2 tundi päevas, kuid ei luba tõsta raskusi üle 5 kg. Tervisekaardi kandest nr 190 selgub, et 15.07.2015 viibis kaebaja selle arsti vastuvõtul ning kuigi arst on olnud teadlik tema kaebustest, on ta ära märkinud vaid teise arsti poolt 03.03.2015 antud töötamisloa. Nimetatud arst kontrollis kannetest nr 38 ja nr 41 nähtuvalt 11.02.2015 muuhulgas ka neerudega seonduvat, kuid kividele viitavat leidu ei sedastanud ja tunnistas kaebaja töövõimeliseks kuni 2 tundi päevas ilma raskuste tõstmiseta. Põhimõtteliselt sama on arst kandest nr 47 nähtuvalt leidnud ka 07.04.2015. 21.05.2015 vormistatud kandes nr 59 kordas ta oma varasemat töövõimelisuse kohta antud otsust, täpsustades üksnes, et vältida tuleks tõstmist üle 5 kg. Neerudega seotud uuring on kande nr 216 kohaselt tehtud 20.10.2015, kuid ka siis aktuaalset leidu ei sedastatud. Vahetult enne vaidluse põhjuseks oleva korralduse saamist ehk 28.10.2015 on kaebaja viibinud arsti vastuvõtul. Selle kohta vormistatud kandesse nr 221 on diagnoosiks kirjutatud stress ning tehtud märge, et ta on jätkuvalt töövõimeline ja lubas minna tööle. 29.10.2015 kannetest nr 222 ja nr 223 aga selgub, et hommikul pole tal olnud mingeid neerude või halva enesetundega seotud kaebusi ning õhtul on õde küll kutsutud seoses tööst keeldumisega sektorisse, kuid tema ei ole õe visiiti soovinud. Kohtul pole tervisekaardi osundatud kannete ja arstide poolt antud hinnangute tõepärasuses kahtlemiseks tõsiselt võetavat põhjust. Samuti puudub vähimgi alus arvata, et vanglas töötavad arstid ei tea, milliseid tööülesandeid peab nende patsient vangla üldkasutatavate ruumide koristamisel täitma ning ei oska hinnata tema võimalusi nendega vaatamata terviseprobleemidele hakkama saada.

3

6. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ning alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Korraldusele mitteallumine saab õigustatud olla üksnes selle ilmselge tühisuse puhul. Kinnipeetava teistsugune arusaamine temal lasuvatest kohustustest ei anna õigust keelduda vanglateenistuse ametnike korralduste täitmisest, sest vastasel juhul muutuks distsipliini tagamine vanglas raskendatuks. Niisugust seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium ühemõtteliselt väljendanud lahendis nr 3-3-1-103-06 ja see on igati kohaldatav ka käesolevale juhtumile. Vaidlusaluses käskkirjas karistuste määramise alusena ära nimetatud korraldus rajanes põhiseaduse §-st 29 ja VangS § 37 lg-st 1 tuleneval töötamise kohustusel ja kaebaja majandustööle määramise kohta 19.08.2015 antud käskkirjal nr 6-2/1301, mida polnud enne distsiplinaarmenetluste alustamist kehtetuks tunnistatud ega tühistatud. Seega oli tegemist õiguspärase korraldusega ning tal tuli see olenemata oma teistsugusest seisukohast ilma vastu vaidlemata ära täita. Tervisekaardi andmetel on kaebajal küll olemas mitmed tervisega seotud probleemid, kuid selle kandest nr 223 ja rikkumise kohta koostatud ettekandest nähtuvalt ta neid korralduse saamisel tööle asumisest keeldumise põhjusena ei esitatud ja õe visiiti ei soovinud. Distsiplinaarmenetluse protokollis sisalduvad väited ja selle lisana meditsiiniosakonna 28.10.2015 tõendi ära nimetamine kinnitab, et menetluse käigus on tema 30.10.2015 seletuse viidet halvale enesetundele kontrollitud, kuid arvestatavaks ei ole seda peetud.

7. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebaja süü tööle asumise kohta antud korraldusele mitteallumises on tõendatud teise üksuse valvuri ettekande ja distsiplinaarmenetluses kogutud meditsiiniosakonna tõendiga. Ta pole oma seletustes, vaides ja kaebuses ka ise tööle mitteasumist eitanud, kuid arvab, et selleks oli olemas halvast tervisest tulenev põhjus. 30.10.2015 seletuses esitatu ja tervisekaarti 29.10.2015 tehtud kanne nr 223 aga kinnitavad, et sektorisse kohale kutsutud õde ta oma seisundit hindama ei soovinud. VangS § 38 lg 22 kehtestatu lubab küll kinnipeetava töökohustusest vabastada juhul, kui ta pole võimeline seda täitma, kuid tegemist on ajutist iseloomu omava töövabastusega, mille põhjendatust tuleb igal konkreetsel juhul eraldi kontrollida. Eelnevalt käsitletud ettekandest ja tervisekaardi kandest nähtub, et kaebajal oli võimalik esitada tööle asumise korralduse saamisel oma tervisest lähtuvaid vastuväiteid ja tervishoiutöötaja on olnud kohal, et tema konkreetse hetke tegelik tervislik seisund üle kontrollida. Kuna tema seda siis ei soovinud ja arstid pole teda alaliselt töövõimetuks tunnistanud, ei oma tähtsust see, kuidas ta ise oma töövõimet tagantjärele hindab ja kirjeldab.

8. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on kaebaja karistamisel järgitud VangS § 64 lgtest 1, 2, 3, 4 tulenevaid nõudeid. Menetluse käik on protokollitud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSkE) § 97 lg-s 2 kehtestatud nõuete kohaselt, teda on teavitatud selle algatamisest, talle on võimaldatud end seletuste andmise ja vastuväidete esitamise läbi kaitsta ning karistus on määratud seaduses ette nähtud tähtaja ja VSkE § 17 sätestatud pädevuse piirides. Seejuures on käsitletud nii süüteo asjaolusid kui kaebaja seletusest ja tervislikust seisukorrast tulenevat ning piisavalt ja arusaadavalt on põhjendatud ka seda, miks on just kahekümne viie ööpäeva pikkune kartserisse paigutamine võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige õigem. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-st 3 tulenevalt pole kohtul kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul küll õigust hinnata otsustatu sisulist otstarbekust, kuid kuna VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, saab niisuguse pikkusega karistus arvestada kaebaja isikut ning ametniku korralduse täitmisest keeldumises seisnenud rikkumiste olulist tähendust vangla julgeolekule, pole tema korduvat samalaasete rikkumiste toimepanemist arvestades ülemäärase raskusega ja võib võrreldes teiste karistusvahenditega kõige paremini kaasa aidata õiguskuulekale käitumisele suunamises ja

4

õiguskorra tagamises seisnevate vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele tema suhtes. Miski kohtule esitatust ei tõenda ka õiguse üldiste põhimõtete või otsustamist mõjutada võinud menetlusnõuete rikkumist distsiplinaarmenetluse käigus.

9. HKMS § 77 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsKMS) § 38 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus menetluse kinniseks kuulutada, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise eraelu kaitseks ning huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Käesolevas asjas on tõenditena toimikusse esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõte ja tema kohta meditsiiniosakonnas vormistatud tõendid. Kuna neis on kajastatud tema eraelulised andmed, mille avaldamiseks puudub avalik huvi, on vajalik ja võimalik menetlus vastavas osas kinniseks kuulutada.

10. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ja kaebuse esitamisel tasutud 15 euro suurune riigilõiv HKMS § 108 lg 1 alusel hüvitamata. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud pole, mistõttu jäävad HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt hüvitamata ka tema võimalikud kulutused.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane