3-16-124/15 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 17. märts 2016, Jõhvi Kohtuasja number 3-16-124 Kohtuasi G.ž. kaebus Viru Vangla 21.12.2015 käskkirja nr 6-3/1648 tühistamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: G.ž. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta G.ž. kaebus täies ulatuses rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

3. Kuulutada menetlus kaebaja tervisekaardi väljavõtet ja meditsiiniosakonna tõendeid puudutavas osas kinniseks.

EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 18.04.2016. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 23.11.2015 on Viru Vanglas koostatud käskkiri nr 6-2/1782 (tl 28 p), millega määrati kinnipeetav G.ž. (edaspidi kaebaja) tööle finantsja majandusosakonda majandustööde abitööliseks V7 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana 23.11.2015 kuni 23.02.2016. 21.12.2015 koostati samas vanglas käskkiri nr 6-3/1648 (tl 9), millega määrati kaebajale vanglateenistuse ametniku poolt tööle asumiseks 25.11.2015 antud korraldusele mitteallumise eest karistuseks 25 ööpäeva pikkune kartserisse paigutamine. Samal päeval esitas kaebaja selle käskkirja peale kehtetuks tunnistamise nõudega vaide (tl 12), kuid see jäeti 12.01.2016 koostatud vaideotsusega nr 6-12/353- 2(tl 13) rahuldamata. Veel on toimikusse esitatud vanemvalvuri 25.11.2015 ettekanne (tl 25), kaebaja seletus (tl 26), teade distsiplinaarmenetluste algatamise kohta (tl 27), distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 23-24), kaebaja tööle määramisel meditsiiniosakonna poolt antud kooskõlastus (tl 28), meditsiiniosakonnas 28.10.2015, 25.11.2015 ja 17.12.2015 vormistatud tõendid (tl 29-31) ning väljavõtted karistustest (tl 32) ja tervisekaardist (tl 44-52).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 13.01.2016 koostatud kaebuses (tl 1) palus kaebaja Viru Vangla 21.12.2015 käskkiri nr 6-3/1648 tühistada. Ta väitis, et see on kaalutlusvigane ja tema pole rikkumisi toime pannud, kuna polnud väga tugevate neeruvalude ja halva enesetunde tõttu võimeline töötama. Lisaks pidas ta karistust ka ebaproportsionaalselt karmiks.

3. Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 21-22) paluti jätta kaebus rahuldamata. Vastuseks kaebuse väidetele märgiti, et vastavalt arsti poolt väljastatud tõendile oli kaebaja töövõimeline ning tema tervist kontrollis korralduse täitmisest keeldumise järgselt ka medõde, kes ei vabastanud teda tööst. Valitud karistust leiti olevat vastavuses toime pandud rikkumise raskusega ning lisati, et selle määramisel võeti arvesse varasemate kehtivate karistuste olemasolu.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajab lahendamist küsimus, kas vastustajal olid kaebaja terviseprobleemile vaatamata olemas piisavad alused, et anda talle korraldus tööle asumiseks ja karistada selle täitmata jätmise eest.

5. Vangistusseaduse (VangS) § 37 lg-s 1 sätestatu kohaselt peab kinnipeetav üldreeglina töötama ning juhud, millistel tal seda kohustust pole, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teises lõikes. Selle punktist kolm tulenevalt ei pea töötama muuhulgas kinnipeetav, kes pole selleks võimeline tervislikel põhjustel. VangS § 37 lg 3 näeb ette, et kinnipeetava töövõimelisuse teeb kindlaks arst. Kaebaja tööle määramise käskkirja kohaselt on selle andmise aluseks võetud meditsiiniosakonna arsti poolt töötamise kooskõlastamisel tehtud otsus, millest nähtuvalt võimaldab tema tervislik seisund töötada kuni 2 tundi päevas, kuid ei luba tõsta raskusi üle 5 kg. Tervisekaardi kandest nr

190 selgub, et 15.07.2015 viibis kaebaja selle arsti vastuvõtul ning kuigi arst on olnud teadlik tema kaebustest seljavalu üle, on ta ära märkinud vaid teise arsti poolt 03.03.2015 antud töötamisloa. Nimetatud arst kontrollis kannetest nr 38 ja nr 41 nähtuvalt 11.02.2015 muuhulgas ka neerudega seonduvat, kuid kividele viitavat leidu ei sedastanud ja tunnistas kaebaja töövõimeliseks kuni 2 tundi päevas ilma raskuste tõstmiseta. Põhimõtteliselt sama on arst kandest nr 47 nähtuvalt leidnud ka 07.04.2015. 21.05.2015 vormistatud kandes nr 59 kordas ta oma varasemat töövõimelisuse kohta antud otsust, täpsustades üksnes, et vältida tuleks tõstmist üle 5 kg. Neerudega seotud uuring on kande nr 216 kohaselt tehtud 20.10.2015, kuid ka siis aktuaalset leidu ei sedastatud. 28.10.2015 on kaebaja viibinud arsti vastuvõtul ja selle kohta vormistatud kandesse nr 221 on tehtud märge, et ta on jätkuvalt töövõimeline ja lubas minna tööle. 25.11.2015 kandest nr 228 selgub, et loendusel pole tal olnud tervise suhtes mingeid kaebusi ja peapööritus tekkis alles tööle määramise ajaks. Õde on kontrollinud tema tervislikku seisundit, kuid pole leidnud põhjust tööst vabastamiseks. 02.12.2015 kandesse nr 229 aga on arst märkinud, et kaebaja ei soovi töötada, kuna tunnetab seda kui alandust ja on eelistanud olla kartseris. Kohtul pole tervisekaardi osundatud kannete ja tervishoiutöötajate poolt antud hinnangute tõepärasuses kahtlemiseks tõsiselt võetavat põhjust. Samuti puudub vähimgi alus arvata, et vanglas töötavad arstid ja õed ei tea, milliseid tööülesandeid peab nende patsient vangla üldkasutatavate ruumide koristamisel täitma ning ei oska hinnata tema võimalusi nendega vaatamata terviseprobleemidele hakkama saada.

6. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ning alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Korraldusele mitteallumine saab õigustatud olla üksnes selle ilmselge tühisuse korral. Kinnipeetava teistsugune arusaamine oma kohustustest ei anna õigust keelduda vanglateenistuse ametnike korralduste täitmisest, sest vastasel juhul muutuks distsipliini tagamine vanglas raskendatuks. Sellist seisukohta on Riigikohus selgelt väljendanud lahendis nr 3-3-1-103-06 ja see on igati kohaldatav ka käesolevale juhtumile. Vaidlusaluses käskkirjas karistuste määramise alusena ära nimetatud korraldus rajanes põhiseaduse §-st 29 ja VangS § 37 lg-st 1 tuleneval töötamise kohustusel ja kaebaja majandustööle määramise kohta 23.11.2015 antud käskkirjal nr 6-2/1782, mida polnud enne distsiplinaarmenetluste alustamist kehtetuks tunnistatud ega tühistatud. Seega oli tegemist õiguspärase korraldusega ning tal tuli see olenemata oma teistsugusest seisukohast ilma vastu vaidlemata ära täita. Tervisekaardi andmetel on kaebajal küll mitmeid tervisega seotud probleeme, kuid distsiplinaarmenetluse protokolli väited ja selle lisadena ära nimetatu kinnitab, et et menetluse käigus on kontrollitud nii tema seletuse viidet halvale enesetundele kui tervisliku seisundi kohta antud tõendite olemasolu.

7. VangS § 63 lg 1 kohaselt saab kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebaja süü tööle asumise kohta antud korraldusele mitteallumises on tõendatud vanemvalvuri 25.11.2015 ettekande ja meditsiiniosakonna sama kuupäeva kandva tõendiga. Ta pole oma seletuses, vaides ja kaebuses ka ise tööle mitteasumist eitanud, kuid arvab, et selleks oli olemas halvast tervisest tulenev põhjus. Nimetatud tõend ja tervisekaarti 25.11.2015 tehtud kanne nr 228 aga kinnitavad, et sektorisse kohale tulnud õde mingit põhjust tööst vabastamiseks ei leidnud.

8. Kaebaja väidetel oli tööst keeldumise põhjuseks halb enesetunne ja neeruvalu. VangS § 38 lg 22 kehtestatu lubab küll kinnipeetava töökohustusest vabastada, kui ta pole võimeline seda täitma, kuid tegemist on ajutist iseloomu omava töövabastusega, mille põhjendatust tuleb igal konkreetsel juhul eraldi kontrollida. Eelnevalt käsitletud ettekandest ja tervisekaardi kandest nähtub, et kaebajal on olnud võimalik esitada tööle asumise korralduse saamisel oma tervisest lähtuvaid vastuväiteid ja tervishoiutöötaja on seejärel tema töövõimet ka kontrollinud. Kuna arstid pole kaebajat alaliselt töövõimetuks tunnistatud, sai tervishoiutöötaja vastava kaebuse saamisel otsustada ainult tema konkreetse hetke tegelikku tervisliku seisundi üle ning tähtsust ei oma see, kuidas ta ise oma töövõimet hindas. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-53-14 leidnud, et olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tööle määramisel, saab tema ootamatu terviserikkega seotud seisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde. Menetlejal puudus alus arvata, et vangla tervishoiutöötajad ei oska hinnata kinnipeetava tervise seisundit või kahelda selles, kas nad ikka annavad tegelikkusele mittevastavaid tõendeid ning vastav alus puudub ka kohtul.

9. Distsiplinaarmenetluse materjalid kinnitavad, et kaebaja karistamisel on järgitud kõiki VangS §

64 lg-test 1, 2, 3, 4 tulenevaid nõudeid. Menetluse käik on protokollitud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSkE) § 97 lg-s 2 kehtestatud nõuete kohaselt, teda on teavitatud selle algatamisest, talle on võimaldatud end seletuse andmise läbi kaitsta ning karistus on määratud seaduses ette nähtud tähtaja ja VSkE § 17 sätestatud pädevuse piirides. Seejuures on piisavalt käsitletud nii süüteo asjaolusid kui kaebaja seletusest ja tervislikust seisukorrast tulenevat ning arusaadavalt on põhjendatud ka seda, miks on just kahekümne viie ööpäeva pikkune kartserisse paigutamine võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige õigem. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-s 3 kehtestatust tulenevalt ei ole kohtul kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul küll õigust hinnata otsustatu sisulist otstarbekust, kuid kuna VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, saab niisuguse pikkusega karistus arvestada kaebaja isikut ning ametniku korralduse täitmisest keeldumises seisnenud rikkumise olulist tähendust vangla julgeolekule, pole tema korduvat samalaasete rikkumiste toimepanemist arvestades ülemäärase raskusega ja võib võrreldes teiste karistusvahenditega kõige paremini kaasa aidata õiguskuulekale käitumisele suunamises ja õiguskorra tagamises seisnevate vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele tema suhtes. Miski kohtule esitatust ei tõenda ka õiguse üldiste põhimõtete või otsustamist mõjutada võinud menetlusnõuete rikkumist distsiplinaarmenetluse käigus.

10. HKMS § 77 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsKMS) § 38 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus menetluse kinniseks kuulutada, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise eraelu kaitseks ning huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Käesolevas asjas on tõenditena toimikusse esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõte ja tema kohta meditsiiniosakonnas vormistatud tõendid. Kuna neis on kajastatud tema eraelulised andmed, mille avaldamiseks puudub avalik huvi, on vajalik ja võimalik menetlus vastavas osas kinniseks kuulutada.

11. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ja kaebuse esitamisel tasutud 15 euro suurune riigilõiv HKMS § 108 lg 1 alusel hüvitamata. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud pole, mistõttu jäävad HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt hüvitamata ka tema võimalikud kulutused.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane