1-16-626/9 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

26. veebruar 2016.a Tallinn Kriminaalasja number 1-16-626 (15230101041) Kohtunik Eha Popova Kohtuistungi sekretär Julia Senkevitš Kriminaalasi Ants Oriku süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi lühimenetluses Prokurör Paul Pikma Süüdistatav Ants Orik

eluk XXX, ik 36203070357, Eesti Vabariigi kodanik, keskeriharidus, ametlikult ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud, viimati 17.10.2013 Harju Maakohtu poolt KarS § 22 lg

3 - 213 lg 1; 25 lg 1 - 394 lg 2 p 1,3; 199 lg 2 p 4 ja 121 järgi vangistusega 2 aastat ja 6 kuud KarS § 74 sätete kohaldamisega katseajaga 3 aastat, karistus kustumata

Kaitsja Margus Viira

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 173 lg 1 p 1; 175 lg 1 p 4,9; 237; 238 lg 1 p 3; 238 lg 2; 311 ja 313:

Tunnistada süüdi Ants Orik § 121 lg 2 p 2,3 järgi ning mõista karistuseks 9 (üheksa) kuud vangistust.

Vähendada KrMS § 238 lg. 2 alusel A. Orikule mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 6 (kuus) kuud.

Vastavalt KarS § 65 lg 2 suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 17.10.2013.a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 2 aastat 5 kuud ja 27 päeva vangistust – võrra ning liitkaristuseks mõista 2 (kaks) aastat 11 (üksteist) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust.

Vastavalt KarS § 68 lg 1 arvata karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 27.02.2015.a., so 1 (üks) päev, ärakandmisele kuulub 2 (kaks) aastat 11 (üksteist) kuud ja 26 (kakskümmend kuus) päeva vangistust.

Tõkend – elukohast lahkumise keeld – jätta endiseks kuni kohtuotsuse jõustumiseni ning karistuse algust arvata alates kinnipidamisest.

Asitõendid:

- CD-plaat kõnesalvestisega, mis asuvad kriminaalasja juures, jätta kriminaalasja materjalide juurde.

Välja mõista A. Orikult riigituludesse sundraha 645 eurot ja menetluskulud 240 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb menetluskulud tasuda ositi 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Osamaksete suurus, tasumise graafik ja makserekvisiidid on märgitud kohtuotsuse lahutamatuks lisaks olevas makseinfos. Makseinfo koos maksegraafiku ja viitenumbriga edastatakse kohtuistungi järgselt kätteandmise võimatusel isiku poolt avaldatud postivõi e-postiaadressile või kinnipidamiskohta. Menetluskulude graafikus osamakse tähtajaks tasumata jätmise korral maksegraafik tühistada. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, teatades apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Ants Orik on kohtu alla antud süüdistatuna KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi selles, et tema tahtlikult 26.02.2015 kella 23:30 paiku aadressil XXX isikuna, kes on varem toime pannud KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo, lõi oma elukaaslast XXX korduvalt käte ja jalgadega, mille tagajärjel kannatanu tundis füüsilist valu ja sai tervisekahjustusi – hematoom parema käe randmel.

Oma tahtliku tegevusega pani süüdistatav toime KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo

– teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt.

Kohtuistungil ei tunnistanud A. Orik ennast esmalt süüdi, kuid peale täiendavat küsitlemist kaitsja poolt tunnistas enda süüd ja kahetses juhtunut. Kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt oli A. Orik 26.02.2015 hilja õhtul kodus, kui sinna tuli XXX, kes oli alkoholi tarvitanud ja hakkas karjuma.

A. Orik käskis tal lahkuda, kuid XXX küünistas teda ning A. Orik lükkas ta eemale. Kannatanu löömise kohta A. Orik ütlusi ei andnud (tl 33-34).

Süüdistatava süü inkrimineeritava kuriteo toimepanemises on täielikult tõendatud järgmiste kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil avaldatud tõenditega.

Kannatanu XXX ütluste kohaselt tuli Ants Orik talle 26.02.2015 õhtul nende ühises elukohas XXX kallale, sest kannatanu oli alkoholijoobes. A. Orik peksis kannatanut jalgade ja kätega, lüües teda mitmeid kordi, lõpuks võttis A. Orik noateritaja ja lõi sellega kannatanut vastu jalga. Kannatanu tundis peksmise tagajärjel füüsilist valu, parema käe randmele tekkis hematoom, samuti valutas tal vasakpoolse käsivarre liiges. Peksmise tõttu hakkas ta karjuma, et naabrid kuuleksid ja enesekaitseks tõukas A. Oriku endast eemale. Naabrid kutsusid välja politsei. Kannatanu ütluste kohaselt on A. Orik talle ka umbes 3-4 kuud tagasi kallale tulnud ja teda löönud, kuid kannatanu ei ole sellest politseid teavitanud. Kannatanu selgitas kohtuistungil vastusena kaitsja küsimusele vägivalla tarvitamisest A. Oriku suhtes, et ta kaitses ennast (tl 2-4). Tunnistajate XXX ja XXX ütluste kohaselt elavad nad XXX ning 26.02.2015 õhtul kuulsid kõrvalkorterist meesterahva ja naisterahva karjumist. Naisterahvas hüüdis „Ära tee, ära tee, jäta järele“. Peale karjumist kostsid korterist valjud mütsatused, mis kõlasid nagu visatakse või pekstakse kedagi vastu seina. Korraks jäi korteris kõik vaikseks, siis aga algas karjumine ja mütsatused uuesti. XXX koputas naabrite uksele, ukse avanud meesterahvas ütles, et naine ei rahune maha, tema selja taga seisnud naisterahvas püüdis korterist välja saada, kuid mees takistas seda, naine aga karjus mehele „Lase mind välja“. XXX lahkus oma korterisse ja palus elukaaslasel kutsuda politsei. Mõlemad tunnistajad nägid kõrvalkorterist väljunud naist, kelle juuksed oli sassis, paremal käel oli suur verevalum, ninast jooksis verd ja naine kurtis valu üle vasakus käes. Kui tunnistaja XXX küsis naiselt, kas ta vajab kiirabi, siis vastas naine jaatavalt (tl 18-20,37-40).

Kiirabikaardi nr 1309 kohaselt tuvastati 27.02.2015 kella 01.07 toimunud väljasõidul aadressile XXX XXX parema käe randmel hematoom (tl 7). Ka isiku läbivaatuse protokolli kohaselt tuvastati 27.02.2015 XXX läbivaatusel vasaku õla piirkonna punetuse ja parema käe randmel hematoomi olemasolu (tl 8-9). Asitõendi - kõne Häirekeskusele salvestuse – vaatlusprotokoll kinnitab, et 27.02.2015 kella 00.59 ajal helistati häirekeskusesse ja teatati, et XXX viskas mees naise korterist välja ja vaja on ka kiirabi, naisel on nina verine (tl 22-25).

KarS § 121 kaitseb inimese füüsilist tervist. Rääkides konkreetselt löömise koosseisualternatiivist, saab see tähendada üksnes valu tekitamist ja järelikult on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Üldtuntud on asjaolu, et valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik tunneb valuna, on subjektiivne nähtus. Valu subjektiivsust silmas pidades tuleb valu tekitava kehalise väärkohtlemise tuvastamiseks kõigepealt kannatanu ülekuulamisel küsida, kas ta tundis valu. Kannatanu ütluste kohaselt tundis peale süüdistatava tegevust füüsilist valu (tl 2-4). Kannatanul nähtavate vigastuste olemasolu ja valu üle kurtmist vasakus käes kinnitavad naaberkorteris elanud tunnistajate XXX ja XXX ütlused (tl 18-20,37-40). Kohtu arvates on eluliselt usutav, et kannatanu tundis korduvate löökide tõttu jalgade ja kätega, mille tagajärjel kannatanu kehal olid ka nähtavad jäljed kehalisest väärkohtlemisest, füüsilist valu ning kannatanul valuaistingu tekkimine on ka mõistliku kõrvaltvaataja seisukohalt äratuntav. Seega on valu tekkimine tuvastatud paljude tõendite analüüsi läbi (RKKKo 3-1-1-50-13). Kui kannatanu kinnitab valu tundmist, siis tuleb täiendavalt hinnata, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 04.05.2015 lahend asjas 3-1-1-29-15).

Kannatanu kehalist väärkohtlemist süüdistatava A. Oriku poolt kinnitavad lisaks kirjalikele tõenditele (asitõendi vaatlusprotokoll) ja kannatanu ütlustele ka eelpoolnimetatud naabritest tunnistajate ütlused. Kohtuistungil tunnistas ka A. Orik ennast kannatanu kehalises väärkohtlemises süüdi. Karistusregistri väljatrükk ning Harju Maakohtu 17.10.2014.a otsuse ärakiri kinnitavad, et Ants Orik on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise (tl 41-46). Kohus leiab, et süüdistatava tegevusele on antud õige juriidiline hinnang, tema tegu on kvalifitseeritav KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi ning tema süü on tõendamist leidnud. Kohtus leidis tõendamist, et A. Orik, isikuna, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, kasutas füüsilist vägivalda enda elukaaslase suhtes, so lähisuhtes. KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka kaudsest tahtlusest, s.t sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda. Kohus leiab, et A. Orik pani KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime kaudse tahtlusega. Lüües oma elukaaslast XXX korduvalt käte ja jalgadega, pidi süüdistatav võimalikuks pidama ja möönma, et teine isik võib saada tervisekahjustusi ja tunda valu. Kohus leiab, et A. Orik ei pannud tegu toime hädakaitses ega ka hädaseisundis ning ei tuvastanud õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

KarS § 121 lg 2 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kaitsja taotles A. Oriku karistamist rahalise karistusega. Kohus leiab, et rahalise karistusega ei ole süüdistatavat võimalik karistada, kuna sellisel viisil ei ole võimalik saavutada karistuse eesmärke. Ka ei oleks rahaline karistus A. Oriku poolt täidetav. A. Orikul on 12 kehtivat väärteokaristust, teda on karistatud rahatrahvidega, mis on valdavalt tasumata. Samuti on A. Orikul tema enda ütluste kohaselt tasumata varasemad menetluskulud. A. Orikul on 4 kehtivat kriminaalkaristust. Kuna A. Orikut on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud ei ole karistuse eripreventiivset eesmärki silmas pidades põhjendatud sellise isiku karistamine rahalise karistusega. On ilmne, et A. Orik ei ole enda jaoks karistustest mingeid järeldusi teinud ning varasemad karistused ei ole mõjutanud teda loobuma süütegude toimepanemisest.

A. Orikut on korduvalt karistatud vägivallaga seotud kuritegude eest. Viimati karistati A. Orikut Harju Maakohtu 17.10.2014.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, § 121, § 213 lg 1 - § 22 lg 3, § 394 lg 2 p 1,3 -§ 25 lg 1 järgi vangistusega 2 aastat ja 6 kuud, mis jäeti KarS § 74 alusel täielikult täitmisele pööramata, kui A. Orik ei pane 3 aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Käesoleva kuriteo pani A. Orik toime katseajal. KarS § 74 lg 5 kohaselt juhul, kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et A. Oriku suhtes on võimalik kohaldada vaid isiku põhiõigusi enimriivavat karistusliiki, so karistust vangistuse näol.

Praktika kohaselt tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ja seejärel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011 otsus asjas nr 3-1-77-11, p 11). Kohtuistungil A. Orik küll kahetses juhtunut, kuid A. Oriku käitumine, so oma süü eitamine kohtueelses menetluses ja kohtuistungi alguses annab põhjendatud aluse arvata, et süüdistatava kahetsus ei ole siiras. Kohus leiab, et süüdistatava karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel arvestab kohus, et kannatanu suhtes kasutatud vägivald ja talle tekitatud kahjustused ei olnud suured, kannatanu on süüdistatavaga ära leppinud, seega on karistuse eesmärke võimalik saavutada sanktsiooni miinimummäära lähedase vangistusega.

A. Oriku suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tuleb jätta endiseks kuni kohtuotsuse jõustumiseni ning karistuse algust arvata alates kinnipidamisest.

Kriminaalasjas asitõendiks olev CD-plaat kõnesalvestusega tuleb jätta kriminaaltoimiku juurde.

KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 173 lg 1 p 1 ning § 175 lg 1 p 1, 3 ja 9 kohaselt kuuluvad kriminaalmenetluse kulude hulka kaitsjatasu 240 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära ehk 645 eurot. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Selliseid erandlikke asjaolusid, mis kinnitaks, et süüdistataval käiks kohtukulude tasumine üle jõu, käesolevas asjas tuvastatud ei ole. Menetluskulude osas peab kohus, arvestades menetluskulude ja sundrahana väljamõistetava summa suurust, põhjendatuks pikendada süüdistatavale kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 12 kuuni.

Eha Popova Kohtunik