3-14-53095/86 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

16.03.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-53095

Haldusasi

Reiko Madi kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tartu Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Reiko Madi

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu

25.08.2015. a otsus.

2. Teha asjas uus otsus, millega jätta Reiko Madi hüvitamiskaebus rahuldamata.

3. Halduskohtumenetluses kantud kulud (riigilõiv) jätta kaebaja enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 16.03.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav Reiko Madi esitas 06.10.2014 Tartu Vanglale kahju hüvitamise

taotluse, milles taotles hüvitist 10 000 eurot, kuna alates 10.04.2014 on Tartu Vangla

ametnikud sundinud teda kolm korda päevas paljastama oma genitaale.

2. Tartu Vangla jättis 08.12.2014. a otsusega 1-3/960-2 R. Madi kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata.

3. R. Madi esitas 08.12.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõudis õiglast hüvitist

kohtu äranägemisel seoses tema keha regulaarse läbiotsimisega. Kaebuse kohaselt pidi

kaebaja toidujagajana kolm korda päevas Tartu Vangla valvurile oma genitaale paljastama,

mis on tema jaoks alandav ning on põhjustanud talle hingelist valu ja kannatusi. Kaebaja

selgitas, et kinnipeetava keha läbiotsimine ei ole iseenesest vastuolus inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3, kuid samas see ei tohi olla rutiinne

meede ning selle teostamise viis ei tohi kinnipeetavat anda vanglaametniku meelevalda.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on 15.06.2010. a otsuses asjas nr Ciupercescu vs.

Rumeenia tuvastanud EIÕK art 3 rikkumise. Kaebaja märkis, et läbiotsimised toimusid

regulaarselt ning nende läbiviimiseks ei olnud iga kord põhjendatud julgeolekukaalutlust.

Teiseks puudusid keha läbiotsimise teostamiseks piisavalt selged reeglid, jättes sellega

vanglaametnikele liiga laia diskretsiooni ning luues kinnipeetavale mulje, et nad on

vanglaametniku meelevallas. Kaebuse kohaselt rikutakse Tartu Vanglas kinnipeetavate keha

läbiotsimisega massiliselt ja igapäevaselt reegleid, mis on selgelt EIÕK art 3 rikkumine.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 25.08.2015. a otsusega R. Madi kaebuse ja mõistis Tartu

Vanglalt R. Madi kasuks välja hüvitise 100 eurot. Halduskohus märkis, et vaidlust ei ole

selles, et Tartu Vangla on määranud kaebaja majandusabitöölisena tööle ning alates aprillist

2014 töötab ta toidujagajana. Samuti on Tartu Vangla tunnistanud, et kuni jaanuarini 2015

otsiti kaebaja iga kord enne toidujagajana tööle asumist nn täielikult läbi ehk teda kohustati

läbiotsimise ajaks riideid ära võtma ja vanglaametnike ees ennast paljastama ning see toimus

enamikul päevadest kuni kolm korda päevas. Halduskohus leidis, et kuivõrd toidujagaja

väljub eluosakonnast ning läheb kööki toidu järele, on tema läbiotsimine enne tööle asumist

kehtiva õiguse kohaselt vältimatu, küll aga ei kirjuta kehtiv õigus ette, millisel viisil peab

läbiotsimine aset leidma. Tartu Vangla kodukorra punkti 4.6 kohaselt ei pea tavapärase

läbiotsimise käigus kinnipeetav lahti riietuma ning sellisel viisil teostatakse läbiotsimist

üksnes vajaduse korral.

Halduskohus asus seisukohale, et iseenesest ei pea koos lahti riietumisega teostatavaks

läbiotsimiseks iga kord esinema väga kaalukat konkreetsest isikust tulenevat põhjust ning

mõistliku ajavahemiku järel võib vangla üldise julgeoleku tagamiseks olla õigustatud ka

niisuguste läbiotsimiste teostamine ka pisteliselt kinnipeetavate suhtes, kelle puhul

konkreetsel juhul ei esinenud kahtlust keelatud esemete peitmises, kuid kes viibisid paigas,

kus iseenesest ei olnud nende kokkupuude keelatud esemetega välistatud.

Halduskohus leidis, et pelgalt toidujagamise fakt ei õigusta igakordset koos lahti riietumisega

teostatavat läbiotsimist. Esiteks ei ole kinnipeetaval endal valikuvõimalust, kas minna toitu

jagama või mitte. Tööst keeldumise korral oleks kinnipeetava poolt tegemist haldusakti

rikkumisega, mille eest oleks kaebajat ähvardanud distsiplinaarkaristus. Teiseks sätestab Tartu

Vangla kodukorra p 9.10, et toidujagamist teostab kinnipeetavast abitööline valvuri

järelevalve all. Samuti ei ole Tartu Vangla vastu vaielnud kaebaja väidetele visuaalse ja

elektroonilise järelevalve kohta köögis. Halduskohus möönis, et järelevalve ei pruugi alati

täielikult välistada õigusrikkumiste toimepanemist, ent vaieldamatult vähendab see nende

tõenäosust märkimisväärselt. Samuti on vanglal peaaegu piiramatud võimalused sobivate

toidujagajate valimiseks. Pidades kaebaja töötamist toidujagajana vangla julgeolekut sedavõrd

ohustavaks, et see toob vältimatult kaasa igakordse lahti riietumisega läbiotsimise, saanuks

vangla hoiduda tema toidujagajana tööle määramisest.

Halduskohus asus seisukohale, et Tartu Vangla on täiesti rutiinsete ning sisuliselt igapäevaste

(sealhulgas sageli ühes päevas mitmekordsete) lahti riietumisega teostatud läbiotsimistega

põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi, kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas

kinnipidamisega. Seega on Tartu Vangla halduskohtu hinnangul alandanud kaebaja

inimväärikust riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes. Halduskohus luges vastustaja

süü vormiks raske hooletuse. Õiglase hüvitise suuruse määramisel võttis halduskohus arvesse,

et ühest küljest rikkus vastustaja kaebaja õigusi raske hooletusega, ent tal ei esinenud

saabunud kahjuliku tagajärje osas tahtlust. Samuti oli lahti riietumisega teostatud läbiotsimiste

näol tegemist toimingutega, mida kinnipeetav peab kehtiva õiguse kohaselt taluma, ning

kaebaja õigusi rikuti üksnes nende sageduse ja rutiinsusega. Halduskohus võttis arvesse ka

seda, et vastustaja otsustas kohtumenetluse ajal oma praktikat muuta, mida võib pidada

kahjulikke tagajärgi leevendavaks sammuks. Sellest tulenevalt mõistis halduskohus

vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise 100 eurot.

5. Kaebaja esitas 26.08.2015 Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse.

6. Tartu Ringkonnakohus jätkas 02.09.2015. a määrusega kaebajale osaliselt menetlusabi

andmist, jättis apellatsioonkaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja riigilõivu 30 eurot

tasumiseks. Ringkonnakohtu määrus jõustus Riigikohtu halduskolleegiumi 01.10.2015. a

määrusega, millega Riigikohus jättis kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmata.

7. Tartu Vangla esitas 24.09.2015 Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse. Tartu Ringkonnakohus võttis 29.10.2015. a määrusega vastustaja

apellatsioonkaebuse menetlusse ja kohustas kaebajat apellatsioonkaebusele 21 päeva jooksul

alates apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest vastama.

8. Tartu Ringkonnakohus tagastas 29.10.2015. a määrusega kaebaja apellatsioonkaebuse

läbivaatamatult, kuna kaebaja oli jätnud selles esinenud puudused kõrvaldamata, st riigilõivu

kohtu antud tähtpäevaks tasumata. Tartu Ringkonnakohtu 29.10.2015. a määrus jõustus

Riigikohtu halduskolleegiumi 14.01.2016. a määrusega, millega jäeti kaebaja Tartu

Ringkonnakohtu 29.10.2015. a määruse peale esitatud määruskaebus menetlusse võtmata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Vastustaja palub apellatsioonkaebuses tühistada Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsus

ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et

halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ning asunud põhjendamatult

seisukohale, et vastustaja toiming oli õigusvastane.

Vastustaja märgib apellatsioonkaebuses, et vaidlust ei ole selles, et kaebajat otsiti perioodil

10.04.2014 kuni 06.10.2014 (kahju hüvitamise taotluse esitamise hetk) läbi täielikult kuni

kolm korda päevas. Läbiotsimised olid täielikud ehk need toimusid lahtiriietumisega.

Vastustaja nõustub apellatsioonkaebuses halduskohtu seisukohaga, et vanglal on laialdased

järelevalvevõimalused, kuid rõhutab, et vaatamata sellele võib siiski tekkida olukordi, kus

kinnipeetaval õnnestub peita keelatud esemeid riiete alla või kehaõõnsustesse. Vastustaja

rõhutab, et täielike läbiotsimiste näol on tegemist kõige efektiivsema meetmega keelatud

esemete ja ainete avastamiseks. Arvestades kinnipeetavatest toidujagajate küllaltki laialdast

liikumisulatust vanglaterritooriumil, on kinnipeetaval võimalusi erinevate keelatud esemete

kaasahaaramiseks nii vangla siseruumidest kui ka territooriumilt suur. Pelgalt kinnipeetava

keha läbi riiete kompamisega ei ole võimalik avastada näiteks traadijuppe, plastikust nuge,

žiletiteri, sigarette jms. Vangla tavapärase praktika kohaselt siseneb korraga koos kolme

kinnipeetavast toidujagajaga sööklasse üks nendega kaasas olev valvur. Toidujagajast

kinnipeetaval on lihtne leida võimalusi esemete kaasa haaramiseks. Vastustaja hinnangul ei

saa vähetähtsaks ka pidada ohtu, mida kujutavad endast vangla julgeolekule erinevad

terariistad, samuti avaldavad teised kinnipeetavad toidujagajatele survet, paludes endale asju

sektorisse toimetada.

Vastustaja ei nõustu halduskohtuga selles, et vanglal on piiramatud võimalused sobivate

toidujagajate valimiseks. Samuti ei nõustu vastustaja halduskohtu arutlusega, et sisuliselt

nähtub juba otsusest rakendada kinnipeetav toidujagajana tööle, et vanglateenistus usaldab

konkreetset kinnipeetavat toidujagaja tööga kaasnevate liikumisvõimaluste piires. Vastustaja

selgitab, et toidujagajate näol on tegemist tavaliste majandusabitöölistega, kelle osas ei ole

vanglal tekkinud kõrgemat usaldusastet. Kui kehtestatud tervisenõuded kõrvale jätta, siis

eristab toidujagajaid tavalisest majandusabitöölisest ainult see, et nende töödistsipliin on

vangla hinnangul teatud määral parem. Vastustaja hinnangul on halduskohus põhjendamatult

vanglale ette heitnud seda, et toidujagamiseks sobivate kinnipeetavate puudumisel on vanglal

võimalik korraldada toidu jagamist ka muul viisil. Tööliste palkamist selleks ei saa pidada

kuidagi otstarbekaks, sest kinnipeetavatel on vaja täita neile seadusest tulenevat töökohustust,

omandada tööharjumust ning teenida enesele tööga raha.

Vastustaja märgib täiendavalt, et kaebaja on temale täielike läbiotsimistega tekitatud

ebameeldivuste tõttu vangla poole pöördunud alles 06.10.2014. Kui kaebaja tundis, et tema

õigusi rikuti niivõrd tõsiselt, oleks ta lähtuvalt RVastS § 7 lg-st 1 ning § 4 lg-st 1 pidanud

pöörduma vangla poole juba varasemalt. Varasem pöördumine oleks andnud vanglale

võimaluse kaaluda kaebaja suunamist teistsugusele majandustööle või vaadata üle oma

praktikat toidujagajate läbiotsimise osas juba 2014. aastal.

10. Kaebaja ei ole vastust vastustaja apellatsioonkaebusele esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu

Halduskohtu vaidlustatud otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega

jätab R. Madi poolt esitatud kaebuse rahuldamata ja HKMS § 108 lg 1 alusel tema poolt

esimese astme kohtus kantud kulud (riigilõiv) tema enda kanda.

12. Asja materjalidest nähtuvalt esitas R. Madi 06.10.2014 Tartu Vanglale kahju hüvitamise

taotluse. Kinnipeetav soovis mittevaralise kahju hüvitist suuruses 10 000 eurot selle eest, et

kuna ta töötab vanglas toidujagajana, siis on alates 10.04.2014 Tartu Vangla ametnikud teda

rutiinselt ja põhjendamatult iga päev kolm korda läbi otsinud, s. o enne iga korda, kui ta

toidujagajana tööle läks, ning sundinud teda selle käigus paljastama ka oma genitaale. Selline

kohtlemine on olnud alandav ja ahistav. Tartu Vangla jättis oma 08.12.2014 otsusega

R. Madi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Kinnipeetav esitas halduskohtule

hüvitamiskaebuse ja soovis mittevaralise kahju hüvitise vanglalt väljamõistmist kohtu

äranägemisel selle eest, et vastustaja sellise tegevusega tema inimväärikust alandas. Kaebaja

leidis, et täielik läbiotsimine ei tohi olla rutiinne meede ning selle teostamise viis ei tohi

kinnipeetavat anda vanglaametniku meelevalda. EIK on 15.06.2010. a otsuses asjas

Ciupercescu vs Rumeenia tuvastanud EIÕK art. 3 rikkumise, kuna läbiotsimised toimusid

regulaarselt ilma igakordsete põhjendatud julgeolekukaalutlusteta ning keha läbiotsimise

teostamiseks puudusid piisavalt selged reeglid.

13. Tartu Halduskohus rahuldas oma 25.08.2015. a otsusega R. Madi kaebuse Tartu Vangla

vastu ning mõistis vanglalt R. Madi kasuks välja hüvitise 100 eurot ning menetluskulu 15

eurot. Halduskohus leidis, et R. Madi suhtes toimusid täielikud läbiotsimised rutiinselt igal

korral, kui kaebaja toidujagajana tööle läks. Kohus leidis, et pelgalt toidujagamise fakt ei

õigusta igakordset koos lahti riietumisega teostatavat läbiotsimist ning lisaks sellele asus

halduskohus seisukohale, et vanglal oli võimalik korraldada toidu kinnipeetavatele jagamist

ka muul viisil, kui vangla pidas R. Madi töötamist toidujagajana vangla julgeolekut sedavõrd

ohustavaks, et see tõi vältimatult kaasa igakordse lahti riietumisega läbiotsimise. Samuti on

vanglal halduskohtu arvates peaaegu piiramatud võimalused sobivate (sobivamate)

toidujagajate valimiseks. Halduskohus asus seega seisukohale, et Tartu Vangla on täiesti

rutiinsete ning sisuliselt igapäevaste (s. h sageli ühes päevas mitmekordsete) lahti riietumisega

teostatud läbiotsimistega põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi, kui need, mis paratamatult

kaasnevad vanglas kinnipidamisega, rikkudes sellega VangS § 41 lg-s 1 sätestatud

inimväärikuse austamise põhimõtet ja alandades kaebaja inimväärikust RVastS § 9 lg 1

mõttes. Halduskohus leidis, et vangla ei ole nii tegutsedes siiski toiminud tahtlikult, lugedes

vastustaja süü vormiks raske hooletuse ja pidades kaebaja õiguste rikkumise eest kohaseks

hüvitisesummaks 100 eurot.

14. Ringkonnakohus halduskohtu eeltoodud seisukohaga ei nõustu ja leiab, et esitatud

hüvitamiskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

Asjas ei ole vaidlust selle üle, et R. Madi töötas vaidlusalusel perioodil,

s. o 10.04.2014 - 06.10.2014 (kahju hüvitamise taotluse esitamise hetk) vanglas toidujagajana

ning teda on enne igakordset tööle asumist regulaarselt, s. h ka täielikult e. lahti riietumisega

läbi otsitud. Kaebaja määrati 25.11.2013 vanglas majandusabitööliseks ning 28.03.2014

pikendati tema töötamise tähtaega kuni 01.02.2015. 10.04.2014 alates on R. Madi töötanud

toidujagajana ja toimiku materjalidest nähtuvalt (tl 90, 117, 134, 164) töötas ta Tartu Vanglas

toidujagajana edasi nii 2015. a kui ka vähemalt 09.02.2016. a seisuga.

VangS § 68 lõike 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava

läbiotsimist. Justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ §

32 p 5 kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine vanglasisesel saatmisel kohustuslik. Seda

täpsustab Tartu Vangla kodukorra p 4.6, mille kohaselt otsitakse kinnipeetav osakonnast

väljumisel ja osakonda sisenemisel läbi ning vajadusel teostatakse täielik läbiotsimine koos

lahti riietumisega. Kuivõrd toidujagaja väljub oma tööülesandeid täites ühe tööpäeva jooksul

kolmel korral eluosakonnast ning läheb kööki toidu järele ja sealt tagasi eluosakonda toitu

jagama, on tema läbiotsimine enne tööle asumist kehtiva õiguse kohaselt vältimatu.

Kinnipeetavad, kes jagavad eluosakonnas toitu, otsitakse seega õiguspäraselt enne

toidujagamise alustamist läbi ning kui kinnipeetav jagab toitu kolm korda päevas, siis

otsitakse teda kolm korda päevas ka läbi, s. h täielikult e. lahti riietumisega. Kaebaja väitis nii

vanglale esitatud taotluses kui ka halduskohtule esitatud kaebuses, et vaidlusalusel perioodil

otsiti teda enne igakordset tööleminekut, s. o kolm korda päevas läbi ja kõik need

läbiotsimised olid täielikud, s. o lahti riietumisega. Tartu Vangla 08.12.2014. a otsusest

nähtuvalt on vanglal alates 07.07.2014 olemas märkmed teostatud täielike läbiotsimiste kohta

ja neist nähtub, et kaebajat ei ole vähemalt perioodil 07.07.2014 – 06.10.2014 seoses

toidujagajana töötamisega igapäevaselt kolm korda täielikult läbi otsitud, vaid et seda on

tehtud nimetatud perioodi enamikel päevadel ja 1-3 korda päevas.

Ringkonnakohus nõustub eeltoodust tulenevalt vastustajaga, et toidujagajatena töötavate

kinnipeetavate täieliku läbiotsimise teostamiseks on seega olemas õiguslik alus. Samuti esineb

ka selge seos keelatud esemete ja ainete avastamise ning vangla, s. h teiste kinnipeetavate

ning vanglaametnike julgeoleku tagamise vajaduse vahel. Toidujagajad puutuvad oma

tööülesannete täitmise käigus teatavasti kokku ka keelatud esemetega, mille osakonda

sattumist tuleb vanglal vältida. Samuti puutuvad toidujagajad kokku teiste kinnipeetavatega

ning toidujagamise käigus võib toimuda keelatud esemete vahetamist.

Kuigi vanglal on olemas ka teistsugused järelevalvevõimalused (elektrooniline valve, valvurid

saatjatena jne), võib vaatamata neile siiski tekkida olukordi, kus kinnipeetaval õnnestub peita

keelatud esemeid riiete sisse või alla jne. Läbiotsimiste, s. h täielike läbiotsimiste näol on

tegemist kõige efektiivsema meetmega keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Arvestades

kinnipeetavatest toidujagajate küllaltki laialdast liikumisulatust vangla territooriumil, kus nad

liiguvad oma elusektsioonist sööklasse, sööklast mõnda teise elusektsiooni toitu jagama ning

pärast uuesti sööklasse ja sealt oma elusektsiooni, tehes seda isegi kuni kolm korda päevas,

siis on neil ka võimalusi erinevate keelatud esemete kaasahaaramiseks nii vangla

siseruumidest kui ka vangla territooriumilt suur. Kuigi paljusid esemeid on võimalik avastada

ka üksnes tavapärase läbiotsimise käigus, ei pruugi tavalise läbiotsimisega alati avastada

näiteks traadijuppe, plastikust nuge, žiletiteri, sigarette vms.

Kui tegemist on toidujagajana töötava kinnipeetavaga, siis ei saa ilmselt vähetähtsaks pidada

ka ohtu, mida kujutavad endast vangla julgeolekule erinevad terariistad, mida toidujagajal on

võimalik sööklast saada ning millega kinnipeetavatest toidujagajad ka kokku puutuvad

(teravad noad, kahvlid, s. h plastikust söögitarvikud, mida on võimalik kasutada nii

torkeriistana kui ka enese vigastamiseks vms). Samuti on vastustaja välja toonud, et

kaaskinnipeetavad avaldavad just toidujagajatele pidevalt survet, sest nad on teadlikud, et

toidujagajad puutuvad oma tööd tehes paratamatult kokku esemete ja ainetega, mida

kinnipeetavad võivad toidujagajal paluda endale sektorisse toimetada. Sellised vahetus- või

muud võlasuhted kinnipeetavate vahel pingestavad aga nende omavahelisi suhteid ning

võivad tekitada ka erinevaid konflikte. Vangla viitas õigustatult teatud töid tegevate ja

potentsiaalselt ohtlike esemetega kokku puutuvate kinnipeetavate tavapärasest suuremale

võimalikule ohule olukorras, kus neid läbi ei otsita või kus tavaline läbiotsimine ei pruugi olla

piisav, sest ka Riigikohtu otsusest asjas nr 3-3-1-64-14 tuleneb, et vanglal on

kohustus tagada, et keelatud esemed eluosakonda ei satuks. Eelviidatud haldusasja sisuks oli

kinnipeetava kahjunõue vangla vastu põhjusel, et vanglaametnike hooletuse tõttu julgeoleku

tagamisel tekkis ühel kinnipeetaval võimalus vangla eluosakonnas juuksuri töökohast

kaasatoodud kääridega tekitada kaaskinnipeetavale kehavigastusi.

Samuti on Tartu Vangla selgitanud, et vangla tavapärase praktika kohaselt siseneb

kinnipeetavast toidujagajaid korraga sööklasse kolm ning nendega on kaasas vaid üks valvur.

Seetõttu võib toidukärude kaasavõtmisel tekkida küllaldaselt hetki, mil söökla töötajad ja

kinnipeetavatega kaasas olev valvur ei pruugi näha, kui kinnipeetav sööklas midagi riiete alla

paneb. Sama kehtib ka toidujagajate liikumiste kohta vangla territooriumil, sest nagu juba

öeldud, on neil lihtne leida võimalusi esemete ülesvõtmiseks, mis on näiteks teiste

kinnipeetavate poolt vangla territooriumile maha visatud vms.

Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga ka selles, et vanglal on praktiliselt piiramatud

võimalused sobivate toidujagajate valimiseks ning, et sisuliselt nähtub juba otsusest

rakendada konkreetne kinnipeetav toidujagajana tööle, et vanglateenistus usaldab

kinnipeetavat toidujagaja tööga kaasnevate liikumisvõimaluste piires ega pea tõsiste

distsipliinirikkumiste esinemist tema puhul kuigivõrd tõenäoliseks, mistõttu on alusetu ka

toidujagaja täielik läbiotsimine enne tööle asumist kas ühel või ka mitmel korral. Tartu

Vangla selgituste kohaselt on toidujagajate näol tegemist tavaliste majandusabitöölistega,

kelle osas ei ole vanglal tekkinud kõrgemat usaldusastet. Toidujagajate näol on tegemist nende

kinnipeetavatega, kes on nõus, et tervisetõendi väljastamiseks tehakse neile analüüsid mis

kinnitavad, et nende tervislik seisund võimaldab ohutult toidujagajana töötada. Kui

toidujagajatele kehtestatud tervisenõuded kõrvale jätta, siis ei erista neid tavalisest

majandusabitöölisest miski. Ringkonnakohtu hinnangul selgitas vastustaja põhjendatult ka

seda, et Tartu Vangla jaoks on kõige otstarbekam korraldada kinnipeetavatele toidu jagamine

just kinnipeetavatest majandusabitööliste abil, sest see annab kinnipeetavatele võimaluse täita

neile VangS § 37 lg-st 1 tulenevat töökohustust, omandada tööharjumust ning teenida enesele

tööga raha, mistõttu ei saa kaebuse rahuldamise aluseks olla väide, et vangla võiks või peaks

vanglas toidujagamise korraldama teisiti, kui ta leiab, et kinnipeetavatest toidujagajatega

seotud võimalikke julgeolekuriske saab maandada üksnes nende täieliku läbiotsimise abil.

15. Arvestades seda, et Tartu Vangla 08.12.2014. a otsusest nähtuvalt ei ole kaebajat

vähemalt perioodil 07.07.2014 – 06.10.2014 seoses toidujagajana töötamisega igapäevaselt

kolm korda täielikult läbi otsitud, nagu kaebaja ise väidab, vaid et seda on tehtud üksnes

nimetatud perioodi enamikel päevadel ja ka vähem, kui kolm korda päevas, siis ei saa vangla

sellist tegevust pidada ka ilmselgelt ebaproportsionaalseks abinõuks.

Läbiotsimine, s. h täielik läbiotsimine võib põhjustada kinnipeetavatele küll ebamugavusi,

kuid läbiotsimise näol on tegemist vajaliku meetmega, et vältida keelatud esemete sattumist

eluosakonda. Vanglakaristus toob paratamatult endaga kaasa olukordi, mis ei pruugi

kinnipeetavale olla meelepärased ning kujutavad negatiivset sekkumist eri põhiõigustesse,

kuid on oma eesmärgist lähtuvalt vajalikud vangistuse eesmärkide saavutamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul on sellisel kujul ja viisil toimuvate toidujagajate täielike

läbiotsimiste näol tegemist eesmärgi suhtes ka igati mõõduka abinõuga, sest alahinnata ei saa

keelatud ainete ja esemete eluosakonda ja teiste kinnipeetavate kätte sattumise ohtu. Nagu

varem juba viidatud, tuleb vangla igapäevases praktikas ette juhtumeid, kus kambritest ning

üldkasutatavatest ruumidest avastatakse teravaid esemeid ning muul viisil ohtlikke esemeid ja

aineid ning selliste esemetega on tööl käivad kinnipeetavad ka kaaskinnipeetavaid rünnanud

olukorras, kus läbiotsimist ei teostatud või see ei olnud keelatud eseme leidmiseks sobiv.

Kui kinnipeetava läbiotsimisel järgitakse seaduses sätestatud eesmärki, ei saa läbiotsimist

näha kinnipeetava alandamise või karistamisena. Samuti peavad kinnipeetavad vangla

julgeoleku huvides taluma nii eesmärgipäraseid läbiotsimisi kui ka nende tagajärgi. Eesti ega

ka EIK-i kohtupraktika ei välista vajadusel sellise täieliku läbiotsimise teostamist ning ei pea

seda automaatselt kinnipeetava inimväärikust riivavaks ja õigusvastaseks toiminguks. EIK on

tuvastanud EIÕK art 3 rikkumise juhtudel, kus läbiotsimisi on läbi viidud naisametnike

juuresolekul või ametnike juuresolekul, kes alandasid kinnipeetavat verbaalselt. Samuti on

EIK leidnud, et EIÕK art 3 rikkumisega võib olla tegemist siis, kui läbiotsimistel puudub

igasugune seos vangla julgeoleku tagamise, korrarikkumiste või kuritegude ennetamisega.

Käesoleval juhul oli selliste täielike läbiotsimiste teostamiseks vanglal olemas õiguslik alus ja

seda tehti vangla julgeoleku tagamise eesmärgil ning üksnes seoses kaebaja tööga

toidujagajana, mille raames tal oli võimalik kokku puutuda vanglas keelatud esemetega.

Samuti ei nähtu asja materjalidest, et ebamugavustunne, mida kaebaja väidetavalt valvuri

korraldusel tema ees lahti riietumise tagajärjel tundis, oleks kuidagi ületanud nende

kannatuste ja ebameeldivuste taseme, mis paratamatult kaasneb kinnipidamiskohas

viibimisega. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja osas oleks lahti riietumisega

läbiotsimisele lisandunud muid selliseid tegevusi, mida EIK on pidanud täieliku

läbiotsimisega seonduvalt inimväärikust alandavaks ja EIÕK art 3 rikkumiseks – näiteks

ettekavatsetust, läbiotsimise põhjendamatult pikka kestust koos kehavigastuste tekitamisega,

teadlikku ja tahtlikku alandamist ning isiku alavääristamist näiteks sellega, et kinnipeetav on

kohustatud lahti riietuma vastassoost vanglaametniku juuresolekul või sellega, et läbiotsitava

suguorganeid katsutakse paljaste kätega, läbiotsimise teostamine mitme valvuri ees, kes isikut

sõimavad ja mõnitavad jne.

Mis puudutab halduskohtu otsuses kaebuse rahuldamise ühe alusena viidatud EIK otsustele

asjas Van der Ven vs Holland ja Pechowicz vs Poola, siis ringkonnakohtu hinnangul ei saa

nendes lahendites toodud faktilisi asjaolusid (kinnipeetava eriliselt rangel vanglarežiimil

hoidmine koos selge vajaduseta täielike läbiotsimistega kas igal nädalal või isegi iga kord,

kui kinnipeetav oma kongi sisenes või sealt väljus kuni kolme aasta jooksul, kusjuures ühel

juhul kaasnesid selliste läbiotsimistega ka kinnipeetava keha katsumine, anaalne läbivaatus ja

häbistavatesse poosidesse sundimine), mis tingisid neis asjades lahti riietumisega

läbiotsimiste inimväärikust alandavateks lugemise, võrrelda ja samastada käesolevas asjas

kaebuse aluseks olevate asjaoludega.

Kannatuste taseme tuvastamisel arvestatakse lisaks kohtlemise kestusele ka füüsilist ja

vaimset mõju isikule, isiku sugu, vanust, tervislikku seisundit (vt näiteks Iirimaa vs.

Ühendkuningriik, nr 5310/71, punkt 162). Mööndes küll võimaliku ebamugavustunde

esinemist seoses isiku täieliku läbiotsimisega, peab ringkonnakohus asja materjalide pinnalt

siiski äärmiselt küsitavaks, et läbiotsimistega tekitati kaebajale selline mittevaraline kahju,

mis kuuluks rahalisele hüvitamisele. Ka esitatud kaebuse faktiline ja õiguslik põhjendus ning

kaebaja enda käitumine (väidetava probleemiga vangla poole pöördumine alles 6 kuu

möödudes toidujagajana tööle asumise algusest ja seda kohe mittevaralise kahju hüvitamise

nõude vormis, töötamine toidujagajana ka 2015 ja 2016. a kuigi toidujagajate suhtes

teostatakse vanglas endiselt enne nende tööle asumist nii tavalisi kui ka lahti riietumisega

läbiotsimisi, soov suurendada apellatsioonimenetluses hüvitisenõude suurust 20 000-le eurole

ka olukorras, kus kaebaja apellatsioonkaebus on tagastatud) ei veena ringkonnakohut, et

ebameeldivused, mida kaebaja pidi väidetavalt taluma seoses läbiotsimistega, oleksid üldse

reaalselt esinenud või kui esinesid, siis ületasid kindlasti selle piiri, mis eristab läbiotsimisega

kaasnevaid ebamugavusi piinavast, julmast või väärikust alandavast kohtlemisest.

16. Lisaks eeltoodule viitas Tartu Vangla apellatsioonkaebuses põhjendatult sellele, et

R. Madi pöördus temale täielike läbiotsimistega väidetavalt tekitatud ebameeldivuste teemal

vangla poole alles 06.10.2014 ning seda juba kahju hüvitamise taotluse raames. RVastS § 7

lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei

olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 4 lg 1 kohaselt võib isik nõuda

halduse jätkuva toiminguga kaasneva õiguste rikkumise lõpetamist, kui see on võimalik

ülemääraste kuludeta. Kui R. Madi tundis tõepoolest, et täielike läbiotsimistega rikuti tema

õigusi niivõrd tõsiselt nagu ta nüüd väidab, siis oleks ta pidanud sellest ilmselgelt aru saama

varem, kui kuue kuu möödudes ja pöörduma ka vangla poole juba varasemalt. Varasem

vangla poole pöördumine oleks vanglale andnud näiteks võimaluse kaaluda R. Madi

suunamist teistsugusele majandustööle või aluse vaadata oma praktika toidujagajate

läbiotsimiste osas üle. Asja materjalidest ei nähtu ja ka kaebaja ise ei väida seda, et ta oleks

seoses väidetavalt inimväärikust alandavate täielike läbiotsimistega enne toidujagajana töö

alustamist kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, mis oleks võinud aidata võimaliku

kahju ära hoida. Selliste õiguskaitsevahendite kasutamise kohustus on kahju hüvitamise nõude

rahuldamise eelduseks vastavalt RVastS § 7 lg-le 1. Seega olukorras, kus isik ei ole kasutanud

võimalust tema õiguste väidetava rikkumise lõpetamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1

tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Nagu juba märgitud, esitas kaebaja vanglale kahju

hüvitamise nõude ligi kuue kuu pikkuse perioodi eest, mil vangla tema enda kinnitusel räigelt

tema õigusi rikkus ja teda alandas. Seega laskis kaebaja endale kahju tekitada ja sellel

suureneda ligi kuus kuud. Isegi kui möönda, et vangla väidetava õigusvastase tegevuse

teadvustamiseks ja selles osas õiguskaitsevahendite valikuks ja kasutamiseks võib kuluda

mingisugune mõistlik aeg, on ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas selline mõistlik aeg

ilmselgelt ületatud. Kaebaja asus oma õigusi kaitsma alles 2014. a oktoobris, mil ta esitas

vanglale kahju hüvitamise nõude. Samas oli kaebajal, kui ta leidis, et korduvad täielikud

läbiotsimised tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, võimalik esitada juba varem vanglale

erinevaid taotlusi (väidetavalt õigusvastaste toimingute lõpetamine vms) ja taotluse

rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse. Seega olid kaebajal tõhusad

võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas. Poole aasta jooksul ei võtnud aga kaebaja

midagi ette selleks, et endale mittevaralise kahju tekitamist ära hoida või seda vähendada.

Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud nõue esialgsete

õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata jätmise tagajärjeks on see, et

sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.

17. Eeltoodu põhjal leiab ringkonnakohus, et Tartu Vangla ei ole põhjustanud kaebajale

väärikuse alandamise läbi mittevaralist kahju ning halduskohus on põhjendamatult kaebaja

kasuks välja mõistnud rahalise hüvitise.

Tiina Pappel

Einar Vene

Maili Lokk