3-14-50286/56 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 16. märts 2016. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-50286 Haldusasi GT kaebus Tallinna Vangla tekitatud varalise kahju hüvitamiseks summas 60 eurot Menetlusosalised Kaebaja – GT Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindajad Kerli Lubja ja Teerika Marilin Martisen Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 29. aprilli 2015. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus GT apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 14. märts 2016. a.

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada GT apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 29. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-14-50286. 2. Rahuldada GT kaebus ja mõista Tallinna Vanglalt GT kasuks välja varaline kahju summas 60 (kuuskümmend) eurot. 3. Mõista Tallinna Vanglalt GT kasuks välja kantud menetluskulud kokku summas 30 (kolmkümmend) eurot. Tallinna Vangla menetluskulud jätta vangla enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.04.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-14-50286 2(6) Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. GT esitas 19.11.2013 Tallinna Vanglale varalise kahju hüvitamise nõude summas 60 eurot. Kahjunõude kohaselt võeti 18.10.2012 toimund läbiotsimisel ära GT-le kuuluv pardel Braun. Taotleja saabus pardliga Tallinna Vanglasse arestimajast ning teadmata asjaoludel ei ole pardlit kantud tema isiklike asjade nimekirja Tallinna Vanglas. Sellega on Tallinna Vangla tekitanud taotlejale varalise kahju summas 60 eurot. 2. Tallinna Vangla jättis 20.02.2014 vastusega nr 5-18/13/37267-4 GT kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. GT Tallinna Vanglasse saabumisel 30.12.2009 koostati temaga kaasas olnud asjadest nimekiri, mille GT on oma allkirjaga kinnitanud. Koostatud nimekirjast ei nähtu pardlit. GT esitatud arestimajas hoiule võetud asjade loetelu tõendab seda, et arestimajja saabumisel võeti tema pardel hoiule, kuid ei tõenda, et ta pardliga arestimajast lahkus. Välistatud ei ole, et GT arestimajast lahkumisel jäeti pardel talle tagastamata. Vangla tegevus ei ole olnud õigusvastane ning GT-le ei ole vangla tegevusega kahju tekkinud. 3. GT esitas 04.03.2014 (täiendatud 04.04.2014) Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud varalise kahju hüvitamiseks summas 60 eurot. Kaebaja on arestimajast Tallinna Vanglasse saabudes andnud allkirja isiklike asjade kättesaamise aktile, kus oli nimetatud ka pardel. Kaebaja saabus 30.12.2009 arestimajast Tallinna Vanglasse koos pardliga. Tallinna Vanglas pole pardlit tema isiklike asjade loetelus aga märgitud. Kaebaja allkirjastas isiklike asjade nimekirja, usaldades vangla juhtkonna ausust ja korralikkust. Kaebaja ei saanud kontrollida, mis nimekirjas kajastus, kuna ei valda eesti keelt. Kaebaja ei kahelnud, et pardel oli nimekirja kantud, kuna ta sai selle kätte ja kasutas seda Tallinna Vanglas kuni äravõtmiseni. 4. Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja saabus Tallinna Vanglasse 30.12.2009 Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna arestimajast. Saabumisel Tallinna Vanglasse 30.12.2009 otsiti kaebaja ja temaga kaasas olnud isiklikud asjad läbi ning koostati kaebajaga kaasas olnud asjadest ühtne nimekiri, mille GT on allkirjastanud. Nimekirjast ei nähtu, et kaebajal oleks Tallinna Vanglasse saabumisel pardel kaasas olnud. Kaebajal oli võimalik Tallinna Vanglasse saabumisel kontrollida üle temaga kaasas olnud esemed ja veenduda, et kõik esemed on kantud nimekirja. Juhul, kui kaebaja eesti keele oskus ei olnud piisav, oli tal võimalik pöörduda koheselt vanglaametniku poole suulise tõlkimise sooviga. Tulenevalt justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 vastu võetud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 61 lg-st 2 antakse üks eksemplar koostatud nimekirjast ka kinnipeetavale. Seega oli kaebajal ka hiljem võimalik kontrollida, et nimekirja oleksid kantud kõik temaga vanglasse saabumisel kaasas olnud esemed ja vajadusel pöörduda suulise tõlkimise palvega ka hiljem inspektor-kontaktisiku poole. Kui kaebajal oli pardel, mis tal väidetavalt oli kaasas vanglasse saabumisel, ning see puudus isiklike asjade nimekirjast, oli tal võimalik teavitada sellest vanglat koheselt.

3-14-50286 3(6) Kaebaja Tallinna Vanglasse saabumisel 2009. a-l kehtis (kuni uue Tallinna Vangla kodukorra jõustumiseni 01.02.2013) Tallinna Vanglas direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud Tallinna Vangla kodukord, mille kohaselt olid vanglas lubatud elektripardlid. Ajal, mil kaebaja Tallinna Vanglasse saabus, ning ka ajal, mil kambri läbiotsimisel elektripardel ära võeti, kehtinud regulatsiooni kohaselt pidi isik esitama taotluse olmeelektroonika kambrisse saamiseks, ning loa alusel kambrisse väljastatud elektroonikaseadmed varustati turvakleebistega. Kaebaja ei ole esitanud vanglale vastavasisulist taotlust ning vangla ei ole ka isikule andnud luba elektripardli kasutamiseks. Tõendamist ei ole leidnud, et 18.10.2012 läbiotsimisel kambrist nr 217 ära võetud elektripardel oleks kuulunud kaebajale. Tulenevalt läbiotsimise ajal kehtinud Tallinna Vangla kodukorra p-st 14.5.12 võetakse ühtsesse nimekirja kandmisele kuuluvad asjad, mida ei ole märgitud ühtsesse nimekirja, läbiotsimisel ära. Elektriseadmed, mille kasutamiseks on isikule antud luba vanglateenistuse poolt, varustatakse vanglas vastavate turvakleebistega. Kuna 18.10.2012 läbiotsimise käigus leitud elektripardel ei olnud turvakleebistega varustatud, siis võttis vangla selle ära. Oma 03.12.2012 taotluses vanglale pardli tagastamiseks viitas kaebaja sellele, et elektripardel oli saabudes tema isiklike asjade hulgas. Vangla seda ei tuvastanud ning jättis 31.12.2012 otsusega nr 5-18/50947-1 kaebaja taotluse rahuldamata, märkides, et läbiotsimisel ära võetud elektripardel ei kuulunud temale. Kaebajale ei ole tekkinud varalist kahju, mis annaks alust kahju hüvitamiseks Tallinna Vangla poolt. 5. Tallinna Halduskohus jättis 29.04.2015 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Puudub vaidlus selles, et arestimajas koostatud läbiotsimise protokolli järgi oli kaebajal arestimajja saabudes kaasas elektripardel Braun. Kaebaja oli arestimajast Tallinna Vanglasse ümberpaigutamise ajal vahistatu ning ta paigutati Tallinna Vangla eelvangistusosakonda. Siseministri 08.01.2008 määruse nr 3 § 38 lg 2 kohaselt saadetakse kinnipeetu vanglasse saatmise korral sinna ka tema asjad. Tõendite pinnalt ei ole alust järelduseks, et kaebaja jättis elektripardli Braun arestimajja. Kaebajale anti arestimajas hoiul olnud isiklikud asjad 30.12.2009 allkirja vastu kätte, muude asjade hulgas ka elektripardel Braun. Puudub alus järelduseks, et kaebaja sai konvoeerimise käigus oma isiklikke asju kaotada või anda kõrvalisele isikule. Seega, olles lahkunud arestimajast elektripardliga, pidi kaebaja saabuma sama pardliga ka Tallinna Vanglasse. Puudub vaidlus, et ühtne nimekiri kaebajale kuuluvatest ja temaga kaasas olnud asjadest koostati kaebaja saabumisel vanglasse (VSkE § 61 lg 2). Samuti puudub vaidlus, et kaebaja isiklike asjade osas koostatud ühtsesse nimekirja kaebaja elektripardlit ei kantud. Kaebaja on allkirjaga kinnitanud, et nimekiri vastab tegelikkusele. Toimiku materjalid võimaldavad teha järelduse, et kaebaja pidi vanglasse saabuma koos elektripardliga Braun. Järelikult on kaebaja asjadest ühtne nimekiri, vaatamata kaebaja allkirjale selle autentsuse kohta, koostatud puudusega. Usutav ei ole kaebaja väide, et ta ei saanud nimekirja õigust kontrollida, kuna ei valda eesti keelt, aga tal ei olnud põhjust nimekirja tõelevastavuses kahelda, kuivõrd kaasas olnud elektripardel lubati tal võtta kambrisse. Vahistatul kambris pardli hoidmine oli kaebaja vanglasse saabumise ajal kooskõlas VSkE §-ga 641 ja Tallinna Vangla kodukorraga p-ga 14.5.1. Seega ei ole kaebajale etteheidetav, et ta pardli kasutamiseks luba ei taotlenud. Kodukorra hilisemate muudatustega piirangute karmistamisel või kaebaja seisundi muutumisel (vahistatust kinnipeetavaks 03.06.2011) oli vangla kohustus teostada järelevalvetoiminguid ning kontrollida kambrites olnud esemete lubatavuse vastavust õiguslikule olukorrale, sh karmimale kodukorra redaktsioonile.

3-14-50286 4(6) Tallinna Vangla teostas kambris nr 217, milles kaebaja viibis, 18.10.2012 läbiotsimise, mille käigus leiti muude esemete hulgas kambrist turvakleebisteta elektripardel. Sel ajal kehtinud Tallinna Vangla kodukorra p 14.5.12 järgi võetakse läbiotsimisel ära ühtsesse nimekirja kandmisele kuuluvad asjad, mida ei ole ühtsesse nimekirja märgitud. Vanglal tulnuks asuda välja selgitama, kellele kambrist leitud elektripardel kuulus (VSkE § 66 lg-d 1 ja 2). Läbiotsimise aktis on tehtud ettepanek anda pardel kambri kontaktisiku kätte. Vangla ei ole menetluse kestel kohtule väitnud, et pardli omanikku või päritolu oleks püütud tuvastada, või seda, et pardli omanikuks oleks leitud olevat keegi teine kui kaebaja. Samuti ei ilmne toimiku materjalidest, et pardlit oleks enda omaks pidanud ükski teine kinnipeetav. Kaebaja esitas vanglale 03.12.2012 taotluse elektripardli tagasisaamiseks, kuid vangla jättis taotluse 31.12.2012 kirjaga nr 5-18/50947-1 rahuldamata. Pardli äravõtmine seda tagastamata või kaebaja isiklike asjade juurde lattu lisamata ei olnud kõnealuses olukorras põhjendatud toiming. Pardli äravõtmisega rikuti kaebaja õigusi avalik-õiguslikus suhtes. Rikkumise tingis vangla hooletus ühtse nimekirja koostamisel ning kaebaja kandis vangla tegevuse läbi kahju. Kui vastustaja oleks kaebaja vanglasse vastuvõtmisel toiminud õiguspäraselt, oleks kaebajaga kaasas olnud elektripardel Braun kantud kaebaja isiklike asjade ühtsesse nimekirja ning kambrisse lubamisel kantud kambrikaardile. Järelikult oleks ese praegu alles, mitte hävitatud, võõrandatud või üle antud. Seetõttu on kaebajal riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt alus nõuda vastustajalt varalise kahju hüvitamist. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kohtute infosüsteemist ilmneb, et kaebaja ei ole kohtusse pöördunud vangla 31.12.2012 pardli tagastamisest keeldumise otsuse vaidlustamiseks ega pardli tagasisaamiseks. Seega ei nähtu, et kaebaja oleks täielikult ammendanud kahju kõrvaldamise võimalused. Läbiotsimine, mille käigus elektripardel kambrist nr 217 leiti, toimus 18.10.2012, kaebaja taotles seejärel pardli tagastamist ning sai keelduva otsuse taotlusele 31.12.2012. Kaebajal oli kinnipeetavana võimalus oma õigusi kaitsta, sest arvestades ülaltoodud tähtaegu pole välistatud, et vastavate vaiete või tühistamisja kohustamiskaebuse rahuldamise korral oleks kaebajal olnud võimalik saada elektripardel tagasi kas kambrisse või tema asjade hulka lattu. Kaebaja ei ole kohtumenetluses väitnud, et õiguskaitsevahendite kasutamise vajadus ei olnud tema jaoks arusaadav või tal oli vanglale vaiete ja kohtule kaebuste esitamata jätmiseks muu mõjuv põhjus. Seega oleks olnud kaebajal võimalik vaiete või tühistamisja kohustamiskaebustega kahju kõrvaldada. Kaebaja oleks saanud ka kahju tekkimise ära hoida, kui ta oleks vaidlustanud tema asjadest koostatud ühtset nimekirja ning palunud sinna kanda ka elektripardli. Seda kaebaja teinud ei ole. Kahjunõude esitamine ei ole õigustatud, mistõttu ei tule kaebajale tekitatud kahju hüvitada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. GT palub 25.05.2015 apellatsioonkaebuses (täiendatud 28.05.2015) Tallinna Halduskohtu 29.04.2015 otsus tühistada. Kohtunik viis asjas kirjaliku menetluse läbi erapoolikult. Halduskohtu otsusega soositakse kinnipeetavate vara ebaseaduslikku vargust. 7. Tallinna Vangla palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

3-14-50286 5(6) Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas halduskohtu otsusega soositakse kinnipeetavate isikliku vara ebaseaduslikku vargust. Kohus tuvastas vangla toimingu õigusvastasuse ja kahju tekkimise kaebajale, kuid jättis kaebuse rahuldamata kaebaja enda tegevusetuse tõttu. Kaebaja esitas küll taotluse pardli tagastamiseks, kuid keelduva otsuse saamisel 31.12.2012 jäi passiivseks. Seega oli kahju tekkimine paratamatu. Kaebaja ei ole väitnud, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oli takistatud. Väide kohtu erapoolikusest on põhjendamata ja paljasõnaline.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Halduskohus tegi apelleeritud otsuses kindlaks, et Tallinna Vangla tegevus kaebaja pardli äravõtmisel ning selle kaebajale tagastamata või tema isiklike asjade hulka ladustamata jätmisel oli õigusvastane. Samuti tuvastas kohus, et vangla õigusvastase tegevusega rikuti kaebaja õigusi ning talle tekitati varalist kahju. Hoolimata eelnevast leidis halduskohus, et kaebaja kahjunõue tuleb jätta rahuldamata, kuna kohtu hinnangul oli kaebajal võimalus talle tekitatud kahju vältida või kõrvaldada, kuid ta jättis need võimalused kasutamata (RVastS § 7 lg 1). Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu hinnanguga kaebaja poolt esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise kohta. 9. Esmalt heidab halduskohus kaebajale ette seda, et kaebaja jättis kohtusse esitamata kohustamiskaebuse pardli tagastamiseks, kui oli kätte saanud vangla 31.12.2012 keeldumise kaebaja 03.12.2012 avalduse rahuldamisest pardli tagastamiseks (avaldus ja vangla keeldumine tl 105-106). Ringkonnakohtu arvates ei saa asuda tõsikindlale seisukohale, et kohustamiskaebuse esitamine kohtule oleks kaebajale tekitatud kahju kõrvaldanud. Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit sellest, mis kaebajalt äravõetud pardlist sai – kas ja millal see võõrandati või hävitati vms. Niisiis ei saa ka väita, et seisuga 30.01.2013, mil lõppes tähtaeg kohustamiskaebuse esitamiseks halduskohtule, oli vaidlusalune pardel üldse enam vangla valduses ja potentsiaalse kohustamiskaebuse rahuldamine teoreetiliseltki võimalik. Ringkonnakohtu arvates tuleb seda tõenäosust hinnata pigem tagasihoidlikuks, arvestades, et läbiotsimisest oli selleks ajaks möödunud üle 3 kuu ning puuduvad mistahes tõendid pardli edaspidise saatuse kohta. 10. Teiseks leidis halduskohus, et kaebaja oleks saanud kahju ära hoida, kui oleks esitanud vanglale vaide ja vajaduse korral ka kohtule kaebuse vangla poolt puudulikult koostatud ühtse nimekirja peale kinni peetava isiku isiklikest asjadest Tallinna Vanglas (tl 8), nõudes sinna pardli lisamist. Ringkonnakohtu arvates ei ole selline arutlus kohane olukorras, kus pardel oli isiku vanglasse saabudes talle kambrisse lubatud ja pardli kambris olekust ei tekkinud probleemi pea kolme aasta jooksul. Sellises situatsioonis ei pidanud isikule selge olema seos pardli ja isiku isiklike asjade nimekirja vahel, mistõttu puudus tal ka igasugune vajadus puudulikult koostatud nimekirja vaidlustamiseks. 11. 14.03.2016 toimunud kohtuistungil väitis kaebaja ringkonnakohtule, et pöördus 2013. a jooksul korduvalt oma kontaktisiku poole suulises vormis, paludes pardel tagastada, kuid sellest keelduti. Kaebaja sõnul soovis ta tekkinud olukorda lahendada vanglaga sõbralikult ega soovinud seetõttu kohe kohtu poole pöörduda. Ringkonnakohus peab kaebaja neid väiteid usutavaks, sest puudub mõistlik põhjus, miks oleks isik pidanud vahepealsel perioodil oma õiguste kaitsest loobuma. Vangla läbiv positsioon vaidluses on olnud, et konkreetne pardel ei ole olnudki kaebaja oma. Kaebaja põhitähelepanu asjas on läinud argumentide ja tõendite esitamiseks, millest nähtuks, et kõnealune pardel siiski oli tema oma. Asjaolu, et kaebaja oleks pidanud esitama ka tõendeid sellest, kuidas ta oma õigusi vahepealsel perioodil kaitsta üritas, selgus tema jaoks alles halduskohtu otsusest.

3-14-50286 6(6) 12. Eelöeldu valguses asub ringkonnakohus seisukohale, et kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus ei olnud kaebaja jaoks arusaadav (vt Riigikohtu lahendit asjas 3-3-1-18-12), mistõttu ei saa talle ka ette heita seda, et ta kohtule potentsiaalselt esitatavaid nõudeid lõpuni ei ammendanud. Kahju hüvitamise eeldused on täidetud ning kaebus tuleb rahuldada. Kahjusumma suuruses vaidlust ei ole. Seega tühistab ringkonnakohus HKMS § 200 p 3 alusel halduskohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab GT kaebuse ja mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja varalise kahju summas 60 eurot. 13. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. GT on esimeses ja teises kohtuastmes kandnud menetluskulusid riigilõivu näol kokku summas 30 eurot (tl 33, 48, 54 ja 159), mis tuleb Tallinna Vanglalt GT kasuks välja mõista. Tallinna Vangla võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel vangla enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe