3-14-51713/60 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. märts 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51713

Haldusasi

Aleksei Pokrase kaebus Viru Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Pokras

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2015. a

otsus muutmata

2. Jätta kaebaja taotlus toimiku materjalide tõlkimiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 14. aprill

2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav Aleksei Pokras viidi 29. aprillil 2014 meditsiiniosakonda vastuvõtule.

Enne meditsiiniosakonda jõudmist suunas A. Pokrast saatev vanglaametnik ta tagasi kambrisse

ning meditsiiniosakonda A. Pokras sel päeval ei jõudnud.

2. Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas A. Pokras kaebuse, milles palus mõista vanglalt

tema kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju eest 1000 eurot. Kaebusest on võimalik mõista, et

kaebajale anti meditsiiniosakonda minekul käsk panna käed selja taha, kuid kaebaja seda käsku

ei täitnud ning seetõttu viidi A. Pokras tagasi kambrisse. Samuti on kaebusest võimalik mõista, et

käte selja taha panemisest keeldus kaebaja seetõttu, et pärast varasemat traumat oli talle tehtud

süste just sellesse piirkonda, kuhu käed oleks selja taga tulnud asetada ning see kehapiirkond

valutas. Kaebuses leitakse, et käte selja taha panemisest keeldumise tõttu ei olnud

vanglaametnikul õigus jätta kaebajat ilma meditsiinilisest abist ning planeeritud röntgenist.

3. Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2015. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Viru Vangla kodukorra p-st 3.4 tuleneb kaebaja kohustus liikuda vangla territooriumil

üldjuhul üksnes käed selja taga. Sellest kohustusest saab kinnipeetava vabastada ainult käte

seljale panemist välistav tervislik seisund, tööülesanded või kantavad asjad. See nõudmine on

ette nähtud selleks, et tagada vangla turvalisus ja aidata ära hoida võimalikku rünnet või muud

õiguserikkumist kinnipeetava poolt. Seetõttu pole alust pidada seda nõuet ning selle eiramise

tõttu vanglasisese saatmise katkestamist õigusvastaseks ega inimväärikust alandavaks.

3.2. Tervisekaardi andmete kohaselt on kaebaja sagedasti tervishoiutöötajatega suhelnud ja

mitmete tervisehädade üle kaevanud, kuid ei nähtu, et seejuures oleks ta kurtnud ka takistuste üle

käte seljale panemisel. Vastav märge on kandesse nr 184 tehtud alles saatmise katkestamisele

järgneval päeval. 5. mail 2014 on aga tehtud kanne nr 188 ja väljastatud tõend selle kohta, et

kaebaja tervislik seisund võimaldab panna käed kõndimisel selja taha.

3.3. Tervisekaardi andmed ei kinnita, et saatmise katkestamise tõttu jäi kaebajal 29. aprillil 2014

arstiabi saamata. Kaebuses väidab ta ise, et kohtus samal päeval oma kambris tervishoiutöötajaga

ja tervisekaardi kande nr 185 järgi toimus järgneva päeva hommikul kambris ka kaebajal

sidumine. Lisaks ei ole varasema, 27. aprilli 2014. a kande nr 181 järgi kaebaja oma

nahakahjustuse tarbeks üldse midagi soovinud ja oli arvanud, et ilma paraneb see kõige

paremini. Selle kõige tõttu on tal tagantjärele raske väita, et 29. aprillil 2014 oli sidumine

ilmtingimata vajalik ja pidi toimuma just meditsiiniosakonnas. Röntgenuuring tehti kaebajale

juba 2. mail 2014.

3.4. Seega ei ole Viru Vangla toiminud kaebaja suhtes õigusvastaselt ja talle pole tekitatud rahas

hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Aleksei Pokras esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja

kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel:

4.1. Kohus kaitses Viru Vangla huve ega pööranud tähelepanu kaebaja põhjendustele. Eesti

kohtud, vanglad ja Justiitsministeerium on üks organisatsioon ning seepärast ei saa kohut pidada

sõltumatuks.

4.2. Perearst väljastas 24. aprillil 2014 vanglale tõendi, milles nähti ette kaebaja kartserikaristuse

lõpetamine halva terviseseisundi tõttu. Seda ei tehtud. Lisaks oleks tulnud kaebaja üle viia

meditsiiniblokki. See tõend kinnitab kaebaja halba tervislikku seisundit vaidlusalusel perioodil.

4.3. Kartserikaristuse jätkamise ja meditsiiniosakonda saatmise katkestamise põhjuseks oli see,

et kaebaja esitab kaebusi vanglaametnike tegevuse suhtes.

4.4. Kaebajale oleks saanud julgeoleku tagamiseks panna käerauad eestpoolt.

5. Viru Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata jätta ega korrata senises

menetluses esitatud põhjendusi. Märgitakse, et kaebaja seisukoht, mille kohaselt teda oleks

tulnud paigutada meditsiiniblokki, väljub käesoleva kohtuasja vaidluse esemest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

2

7. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et apellatsioonkaebuses esitatud väited selle

kohta, et teda oleks tulnud 24. aprilli 2014. a tõendi alusel kartserist ümber paigutada, väljuvad

käesoleva vaidluse esemest (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 41 lg 1). Kaebaja poolt

kaebuses esitatud nõudest on välja loetav üksnes see, et ta soovib mittevaralise kahju hüvitist

seoses 29. aprillil 2014 meditsiiniosakonda viimata jätmisega. Apellatsioonimenetluses ei ole

võimalik hüvitisenõude aluseid ja vaidluse eset selliselt laiendama hakata. Lisaks pole kaebaja

läbinud uute nõude alustega seoses kohustuslikku kohtueelset menetlust, kuna tema

hüvitisenõudes vanglale tugineti vaid 29. aprilli 2014. a intsidendile, kus teda ei viidud

meditsiiniosakonda (tl 22).

8. Alusetu ning mitte millegagi põhjendatud on kaebaja väide, et halduskohus ei ole sõltumatu,

kuna Justiitsministeerium, kohtud ja vangla moodustavad ühtse organisatsiooni. Asjaolu, et kõik

need organid on taandatavad ühele haldusekandjale – Eesti Vabariigile, ei tähenda veel, et kohus

ei oleks Eesti riigis sõltumatu. Kohtu sõltumatuse garantiid on Eesti Vabariigis piisavad selleks,

et mitte kahtlustada kohut erapoolikuses. See, et kohus ei pidanud kaebaja argumente veenvateks

ning jättis kaebuse rahuldamata, ei tähenda seda, et kohus oleks olnud erapoolik.

9. Väide, et meditsiiniosakonda saatmise katkestamise põhjuseks oli hoopis see, et kaebaja esitab

vanglaametnike tegevuse peale kaebusi, on spekulatiivne. Kaebaja ei ole ise vaidlustanud seda,

et ta ei pannud käsi selja taha. Seega pole mingit alust kahelda, et just käte selja taha panemisest

keeldumine oli meditsiiniosakonda saatmise katkestamise põhjuseks. Vastustaja on kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses põhjendatult leidnud, et kui kinnipeetav keeldub

käte selja taha panemisest, on põhjendatud saatmise katkestamine (tl23). Korraldustele allumisest

keelduva kinnipeetava saatmine läbi vangla territooriumi kätkeb endas ilmselgelt julgeolekuriski.

10. Halduskohus on leidnud, et tõendatud pole, et kaebaja tervislik seisund ei takistanud tal

vaidlusaluste sündmuste toimumise ajal käsi selja taha panemast. Ringkonnakohus nõustub selle

seisukohaga. Apellatsioonkaebuses ei osunda kaebaja tõenditele, mis kinnitaksid vastupidist.

Üksnes asjaolu, et kaebajal katkestati 24. aprillil 2014 kartserikaristuse kandmine, ei tähenda, et

29. aprillil 2014 oli tema tervislik seisund selline, et ta ei saanud käsi hoida selja taga. Vaid

mõned päevad hiljem, 5. mail 2014, on arst väljastanud tõendi, kus kinnitab, et kaebaja tervislik

seisund võimaldab kõndimisel käte selja taha asetamist (tl 50).

11. Kaebaja väide, et käte selja taga hoidmise asemel oleks talle võinud panna käerauad

eestpoolt, on otsitud ega anna kaebuse rahuldamiseks alust. Halduskohus ja vastustaja on

viidanud, et käte selja taha asetamise nõue tuleneb otseselt Viru Vangla kodukorrast. Kinnipeetav

ei saa nõuda enda suhtes kodukorra kohaldamata jätmist ja selle asemel talle sobivate

alternatiivide rakendamist. Eriti viisil, kus selline alternatiiv tuuakse välja tagantjärgi - nimelt kui

kaebaja suhtes olekski käeraudu kasutatud, võinuks kaebaja koheselt väita, et nende kohaldamine

oli õigusvastane, sest selleks puudus õiguslik alus – kodukorra p-st 4.3 tulenevalt oli

kinnipeetaval kohustus vangla territooriumil liikuda üksnes käed selja taga. Kaebaja poolt

esitatud kaebuste suurt arvu arvestades oleks sellisel juhul tema poolt kaebuse esitamine olnud

vägagi tõenäoline.

12. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Riigilõivu tasumisest oli kaebaja apellatsioonimenetluses vabastatud.

13. Enne otsuse teatavakstegemist käesolevas asjas esitas A. Pokras ringkonnakohtule taotluse

tõlkida talle vangla vastus apellatsioonkaebusele ning tutvustada talle kõiki toimiku materjale

koos tõlgiga. Ringkonnakohus mõistab seda ühtse taotlusena asja materjalide tõlkimiseks

kaebajale. See taotlus jääb rahuldamata. Asjaolud, mis on kaebuse lahendamiseks vajalikud, on

3

piisavalt kirjeldatud halduskohtu otsuses ning ringkonnakohtu otsuses. Kaebajale on halduskohtu

otsus tõlgitud ning talle tõlgitakse ka ringkonnakohtu otsus. Sealt saab ta piisava ülevaate

vastustaja seisukohtadest ning neist asjaoludest, mida on kohtud asja lahendamisel tähtsaks

pidanud. Puudub igasugune vajadus kaebajale apellatsioonkaebuse vastuse tõlkimiseks või

toimiku tutvustamiseks talle tõlgi vahendusel.

Lisaks jätab ringkonnakohus kaebuse rahuldamata, mis tähendab, et menetlusabi (tõlkimise)

andmata jätmist õigustab ka see, et kaebusel ei ole lõppkokkuvõttes eduväljavaateid (vt RKHKm

3-3-1-40-15, p-d 19-20).

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Agu Timmi

Einar Vene

4