3-13-2460/47 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 15. märts 2016, Tartu Haldusasja number 3-13-2460 Haldusasi M.S. kaebus Tartu Linnavalitsuse 14. novembri 2013. a ja 13. detsembri 2013. a toimetulekutoetuse määramise otsuste osaliseks tühistamiseks ja uueks määramiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 29. augusti 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M.S. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja M.S. Vastustaja Tartu Linnavalitsus RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. augusti 2014. a otsus muutmata. 2. Jätta taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata. 3. Tagastada kaebajale apellatsioonkaebuse lisa.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 14. aprill 2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M.S. esitas Tartu Linnavalitsusele taotlused toimetulekutoetuse saamiseks 2013. a novembri ja detsembri eest. Tartu Linnavalitsuse 14. novembri ja 13. detsembri 2013. a otsustega määrati talle toetust vastavalt 218,73 ja 267,76 eurot.

2. M.S. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus need otsused tühistada osas, milles kaebaja sissetuleku hulka loeti ka talle makstud eritoetus ja lapsetoetus ning kohustada linnavalitsust maksma toimetulekutoetust nii, et erija lapsetoetust pere sissetulekute hulka ei

2

arvataks. Kaebuse kohaselt on toimetulekutoetuse määramisel sissetulekuna arvesse võetud seda, et kaebajale oli mõlemal kuul makstud lapsetoetust (mõlemal kuul 19,18 eurot). Samuti võeti sissetulekuna arvesse kaebaja tütrele H.S. linnavalitsuse poolt makstud eritoetust õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (ÕÕS) § 5 lg 5 järgi, kuna viimane õpib Tartu Kutsehariduskeskuses. Viimati nimetatud eritoetuse maksmise arvessevõtmine sissetulekuna on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, sest sellega koheldakse erinevalt kutsekoolide õpilasi ja üliõpilasi. Üliõpilastele makstavat vajaduspõhist õppetoetust pere sissetulekute hulka ei arvata.

Lapsetoetuse arvamisel pere sissetuleku hulka koheldakse erinevalt toimetulekutoetust saavate perede lapsi võrreldes ülejäänud lastega. Lapsetoetuse eesmärk on kompenseerida laste kasvatamisega seotud lisakulusid, mitte tagada pere toimetulekut.

3. Tartu Halduskohtu 29. augusti 2014. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja tühistati vaidlustatud haldusaktid osas, milles eritoetus loeti pere sissetulekute hulka kuuluvaks. Ülejäänud osas jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. 3.1. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 222 lg 1 kohaselt on toimetulekutoetuse arvestamise aluseks perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvestatakse maha makstud elatis, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluruumi alalised kulud ning kehtestatud toimetulekupiir. SHS § 222 lg 2 sätestab toetused, mida ei arvata toimetulekutoetuse arvestamisel perekonna sissetulekute hulka ning eritoetust või kaebajale makstud lapsetoetust nende seas nimetatud ei ole. Seega on vastustaja toimetulekutoetuse määramisel toiminud kooskõlas kehtiva seadusega. Kehtiva SHS § 222 lg 1 ja 2 kohaldamisel on kaebaja perele toimetulekutoetus arvestatud õigesti ja kaebus tuleks jätta rahuldamata. 3.2. Eritoetuse maksmist reguleeriv ÕÕS § 5 lg 5 näeb ette, et õppeasutus moodustab eritoetuse fondi, millesse suunatakse kuni 50 protsenti põhitoetuse fondi vahenditest ning põhitoetuse fondidest ülejäänud vahendid. Eritoetuse fondist võib anda toetusi põhitoetusi taotlemise nõudeid arvestamata ning võttes arvesse muid õpilase õpingute jätkamist takistavaid asjaolusid. Põhitoetuse all omakorda mõistetakse ÕÕS § 2 lg 1 järgi õpilasele antavat rahalist toetust hariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks. Puudub põhjendus, miks peaks vajaduspõhist õppetoetust saavast üliõpilasest pereliikmega perele puuduse tõttu antav abi olema suurem kui majanduslikel põhjustel eritoetust saavast õpilasest pereliikmega pere puhul. Seetõttu jättis halduskohus SHS § 222 lg 1 ja 2 kohaldamata ning algatas selles osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. 3.3. Lastetoetuse arvestamisega seonduvas osas kohus kaebust ei rahuldanud. Kaebaja põhiseisukoht on, et lapse kasvatamisega kaasnevad lisakulud, mida täisealisel isikul teha ei tule. Kohus leidis, et ebavõrdne kohtlemine ei ole see, et pere sissetulekuna arvestatakse lapsetoetust, võrreldes perega, kes saab sama sissetuleku mõnest muust allikast. Riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 1 lg 1 järgi on seaduse eesmärk tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. See tähendab, et peretoetused, sh lapsetoetus on muuhulgas mõeldud lapse ülalpidamiseks ehk arvestatavad pere sissetulekuna. Kaebaja on saanud lisaks lapsetoetusele (RPTS § 3 lg 1 p 1, § 5) ka vajaduspõhist peretoetust (RPTS § 3 lg 21 ja SHS § 225 lg 1) ning täiendavat sotsiaaltoetust (SHS § 224 lg 1). Neist on kaebaja puhul arvesse võetud ainult esimene. Riik on kohtu hinnangul teostanud selles küsimuses sotsiaalpoliitikat tasakaalustatult ja kooskõlas põhiseadusega. Lisaks sissetuleku hulka arvestatavale lapsetoetusele on kaebajale ette nähtud ka muud, toimetulekutoetusele lisaks makstavad toetused, mille arvelt saab katta kaebaja poolt viidatud lapse erilised vajadused. 3.4. On küll õige, et kahest täiskasvanud mittetöötavast isikust koosnev pere saaks samas olukorras toimetulekutoetust lapsetoetuse võrra rohkem, aga kokkuvõttes toetab riik erinevate toetuste kaudu mõlemat peret samas ulatuses.

3

4. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2. veebruari 2015. a otsusega tunnistati, et SHS § 222 lg 2 oli kuni 31. detsembrini 2014 kehtinud redaktsioonis põhiseadusevastane osas, milles see ei võimaldanud toimetulekutoetuse arvestamisel arvata sissetuleku hulgast välja ÕÕS § 5 lg 5 alusel õppeasutuse moodustatud eritoetuse fondi vahenditest makstud eritoetust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. M.S. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebust ei rahuldatud lapsetoetusega seonduvas osas. Samuti palutakse algatada vastavas osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 5.1. RPTS §-s 5 sätestatud lapsetoetuse arvestamisel perekonna sissetuleku hulka on rikutud põhiseaduses (PS) § 28 lg-s sätestatud õigust saada riigilt abi puuduse korral koosmõjus PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdse kohtlemise printsiibiga. Halduskohus oleks pidanud analüüsima, kas kaebaja pere jäi toimetulekutoetusega saadud abi minimaalsest tasemest allapoole, kui riiklik lapsetoetus loeti pere sissetulekute hulka. Lähtuda oleks tulnud sellest, et toimetulekutoetuse piir 2013. a oli 90 eurot pere esimese liikme kohta ja 72 eurot iga järgneva pereliikme kohta, mis tagati pärast eluasemekulude arvestamist. 5.2. Toimetulekupiir 72 eurot pere teise liikme kohta ei võimaldanud kaebaja lapsele määratud riiklikku lapsetoetust 2013. aastal kulutada lapse kooliskäimise kuludeks, sest see tuli kulutada toidukuludeks. 5.3. Gümnaasiumis õppiva kaebaja lapse kooliskäimiseks tuleb teha kulutusi arvutile või nutitelefonile, internetiühendusele, teatrija kinopiletitele, bussi kuupiletile, spordiriietele ja – jalatsitele. Kõigeks kokku kulub rohkem raha, kui on riikliku lapsetoetuse suurus. On ilmne, et 72 euro eest kõike eeltoodut osta ei saanud ning tulemuseks on, et toimetulekutoetust saava pere laps peaks hariduse omandamise pooleli jätma ja tööle minema. See on selgelt isikute ebavõrdne kohtlemine, kui noor inimene, kes soovib edasi õppida, seda majanduslikel põhjustel teha ei saa ja peab selle asemel endal elatist teenima. 5.4. Toimetulekupiirist ei jätku lapse koolikulude katmiseks ning selle tõttu koheldakse toimetulekutoetust saava pere last ebavõrdselt võrreldes teiste lastega, kes kasvavad peres, kes ei saa toimetulekutoetust. Neil lastel ei ole tagatud võrdsed võimalused hariduse saamiseks.

6. Tartu Linnavalitsuse vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 6.1. Kaebaja ei ole taotlenud kaebuses selle tuvastamist, kas toimetulekupiir on kooskõlas põhiseadusega. Tegemist on uue väitega. 6.2. Ainuüksi asjaolu, et riiklik lastetoetus loetakse toimetulekutoetuse määramisel perekonna sissetulekute hulka, ei too kaasa PS § 28 riivet. On kaheldav, kas isikliku arvuti või nutitelefoni olemasolu lapsel on ikka vajalik esmavajadusteks ja õppimiseks, kuna võimalik on kasutada arvutiklassis paiknevaid arvuteid ja gümnaasiumi, kus kaebaja laps õpib, öeldakse õppealajuhataja sõnul kodused tööd tunnis ka suuliselt. Teatrija kinokülastused ei ole õppealajuhataja sõnul kohustuslikud. 6.3. Kaebaja on saanud täiendavaid toetusi, mis ei ole arvestatud toimetulekutoetuse saamisel perekonna sissetuleku hulka. Nii riik kui kohalik omavalitsus on ette näinud täiendavaid sotsiaaltoetusi abivajajatele, sh lastega perede toetamiseks. 6.4. Kaebaja pole põhjendanud, millel tugineb tema arvamus, et vaid toimetulekutoetust saavad pered kasutavad riiklikku lastetoetust igapäevase toidu ostmiseks. 6.5. RPTS § 1 lg 1 kohaselt on riiklike peretoetuste seaduse eesmärk tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Lapsetoetusel ei ole konkreetsed sihtotstarvet ja selle kasutamine on jäetud perekonna enda otsustada. Lastetoetus ei ole õppetoetus ÕÕS mõistes.

4

6.6. Kaebaja võrdleb perekondi, kes ei ole seaduse mõttes võrdses olukorras. Võrrelda tuleks 1-2 lapsega perekondi, kes saavad toimetulekutoetust. Kaebaja pole tõendanud, et tema last koheldakse ebavõrdselt võrreldes teiste lastega, kelle perekonnad saavad toimetulekutoetust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

8. Vaidlus apellatsiooniastmes käib ainult selle üle, kas lapsetoetuse arvessevõtmine toimetulekutoetuse määramisel on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Õppetoetuste eriliigi – eritoetuse – osas on halduskohtu poolt algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus lõppenud vastava regulatsiooni põhiseadusevastaseks tunnistamisega ning sellele vastavas osas kaebuse rahuldamist halduskohtu poolt ei ole kumbki menetlusosaline vaidlustanud.

9. Suur osa apellatsioonkaebuse põhjendustest keskendub selle äranäitamisele, et kehtestatud toimetulekupiir või toimetulekutoetus on liiga väike. Samas keskenduvad need põhjendused juba küsimusele, mis ei ole kunagi olnud praeguses kohtumenetluses vaidluse esemeks – kas toimetulekutoetuse piirmäärad on õiguspärased või mitte. Kohtumenetluses on vaidluse esemeks olnud üksnes see, kas toimetulekutoetuse määramisel on eritoetuse ja lapsetoetuse arvessevõtmine sissetulekuna õiguspärane või mitte. Apellatsioonimenetluses on neist küsimustest vaidluse alla jäänud üksnes lapsetoetuse arvessevõtmise õiguspärasuse küsimus. Seda vaidluse eset ei saa samastada küsimusega, kas Eesti Vabariigis kehtivad toimetulekutoetuse piirmäärad on kokkuvõttes õiguspärased või mitte. Seetõttu on vastavad apellatsioonkaebuse arutlused asjakohatud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks asja lahendamisel käsitada apellatsioonkaebuses tõstatud küsimusi, milliseid kulutusi peab kaebaja väidetavalt oma lapse kooliskäimisega seoses tegema jne.

10. Ringkonnakohus märgib siiski, et nõustuda ei saa apellatsioonkaebusest läbikumava arusaamaga, justkui oleks kaebaja pidanud lapsetoetuse või lapsele proportsionaalselt vastava pere toimetulekutoetuse osa eest saama katta absoluutselt kõik lapse koolitamisega seotud kulud. Sellist subjektiivset õigust ei anna kaebajale ükski õigustloov akt. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja sai kokku nelja erinevat liiki toetust – toimetulekutoetust ja täiendavat sotsiaaltoetust, mille aluseks oli SHS, ning lapsetoetust ja vajaduspõhist peretoetust, mille aluseks oli RPTS (vt halduskohtu otsuse p 31). Samas ei tulene kummastki seadusest, et nende alusel antavad toetused peaksid täielikult katma mingit laadi kulutused mingis eluvaldkonnas. Vastupidi, RPTS 1 lg 1 sätestab selgelt, et RPTS-i eesmärk on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Sõnaselgelt on seega sätestatud, et eesmärk on õppimisega seotud kulutused hüvitada vaid osaliselt. Vastavalt ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda, et õppimisega seotud kulutused oleksid hüvitatud täielikult. Vaidlusalusel ajal kehtinud SHS § 22 lg 1 sätestas, et toimetulekutoetust on õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast alaliste kulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. Seega ei ole ka toimetulekutoetuse eesmärk kompenseerida kaebaja lapse õppimisega seotud kulutusi täielikult.

Ka kaebaja viidatud PS §-st 28 ei tulene kaebaja õigust sellele, et avalik võim hüvitaks tema lapse koolituskulud täielikult. PS § 28 lg-st 2 tulenevalt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Seda normi ei saa tõlgendada selliselt, et riigi abi peab täielikult katma isiku lapse koolituskulud. Abi ei pea seisnema mingis eluvaldkonnas tõusetuvate kulutuste täielikus kandmises, vaid eeskätt eluks esmavajaliku tagamises või selle soetamise võimaldamises.

5

Samas ei ole vaidlust selle üle, et nelja erineva toetuse näol on kaebaja vastuvaidlematult riigipoolset abi saanud.

11. Nõustuda ei saa ka kaebaja positsiooniga, nagu toimuks tema pere ebavõrdne kohtlemine. Võimalik on järeldada, et kaebajal eristab kahte gruppi – esiteks peresid, kes saavad toimetulekutoetust ja kelle jaoks see on lapse koolitamiseks ebapiisav. Teise grupina eristab ta peresid, kes ei saa toimetulekutoetust ja kus kasvava lapse koolituskulud suudab pere ise kanda. Ringkonnakohus selles olukorras ebavõrdset kohtlemist ei näe. Riik ei kohtle siin kahte erinevat gruppi ebavõrdselt, sest teist gruppi ei mõjuta riik sisuliselt üldse – see pere ei saa toimetulekutoetust ja saab oma lapse koolitamisega oma jõududega hakkama. Neil kahel grupil puudub võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise kontrollimiseks vajalik ühisosa – erinev kohtlemine riigi poolt. Nagu öeldud, teist gruppi riik ei mõjuta üldse. Selleks, et rääkida võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest, peaks esinema võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine sarnase grupi sees – antud juhul oleks selleks toimetulekutoetust saavate perede ebavõrdne kohtlemine. Selliseks ebavõrdseks kohtlemiseks ringkonnakohus praegu võimalust ei näe, sest lapsetoetus arvatakse toimetulekutoetuse määramisel sissetuleku hulka kõigil lapsetoetust saavatel perekondadel.

Seetõttu on kaebaja väited võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest ekslikud.

12. Ringkonnakohus ei näe ka iseseisvalt ühtki alust, miks peaks lastetoetuse arvessevõtmist toimetulekutoetuse määramisel sissetulekuna lugema õigusvastaseks. Kuna toimetulekutoetusena jagatav riigi raha on piiratud ressurss, on põhjendatud, et toimetulekutoetust määratakse võrdsetel alustel, st tehes kõigepealt kindlaks ühtsetel alustel kõik sissetulekud, millest sõltub, kas isiku sissetulekud jäävad alla toimetulekupiiri või mitte.

13. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Taotlus asjas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks jääb rahuldamata, kuna ringkonnakohus ei näe eelnevalt esitatud põhjendustel selleks vajadust. Apellatsioonkaebuse lisana esitatud Sotsiaalministeeriumi arvamus tuleb kaebajale tagastada, kuna see ei oma asja lahendamisel tähendust.

Maili Lokk

Agu Timmi

Einar Vene allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt