3-15-1519/57 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Lea Kuuse

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. märts 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1519

Haldusasi

G.B.e kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks summas 500 eurot ja Tallinna Vangla

toimingute õigusvastasuse kindlakstegemiseks

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Kaebaja – G.B.

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Irene

Iskül

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada G.B.e kaebus osaliselt.

2. Tunnistada Tallinna Vangla toimingud – G.B.e

kahju

hüvitamise

12.02.2015

taotlusele

ja

24.03.2015 vaidele vastamise tähtaja mittejärgimine

– õigusvastaseks.

3. G.B.e mittevaralise kahju hüvitamise nõue summas

500 eurot jätta rahuldamata.

4. Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende enda

kanda.

5. Tagastada G.B.ele tema 08.02.2016 ja 23.02.2016

avaldused koos lisadega.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule

esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

11. aprillil

2016.

a.

Kui

apellant

ei

ole

apellatsioonkaebuses märkinud, et ta soovib asja arutamist

kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-15-1519

2(10)

1. Tallinna Vangla volitatud esindaja esitas 20.01.2015 Tallinna Halduskohtule haldusasjas nr

3-14-52065 vastuseks G.B.e kaebusele riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute

registrist (edaspidi kinnipeeturegister) nähtuvad Tallinna Vangla sotsiaaltöötaja Tatjana Aro

sissekanded. 30.05.2014 15:11 sissekandes on sotsiaaltöötaja pärast vastuvõttu märkinud: „[---

] Kinnipeetav on juba vestluses negatiivselt meelestatud erinevate ametnike suhtes, ei

aktsepteeri selgitavaid vastuseid, otsib süüdlasi, kuid ei soovi tunnistada, et praeguse olukorda

ise ennast asetanud. Lapsega suhtlusõiguse nõue on pigem seotud enda egoismiga ning

vahend nö „süsteemiga“ võitlemiseks, aga mitte tegeliku vajadusega“.

2. 12.02.2015 esitas G.B. Tallinna Vanglale vaidena pealkirjastatud venekeelse avalduse ühes

taotlusega Justiitsministeeriumile või vanglale adresseeritud võõrkeelse vaide/kahju

hüvitamise taotluse tõlkimiseks saatmiseks (I kd, tl-d 27–35 ja pöördel, tõlge tl-d 36–37 ja

pöördel). Avaldusest nähtuvalt esitas G.B. avalduse sooviga saada Tallinna Vangla

sotsiaaltöötaja käitumise tõttu – muu hulgas G.B.t laimates ja sisuliselt moonutades G.B.e

tegelikke tundeid lapse vastu ja positiivseid püüdlusi 30.05.2014 15:11 sissekandes – tekkinud

mittevaralise kahju eest 500 eurot hüvitist.

3. 24.03.2015 Tallinna Vanglale esitatud vaide blanketil taotles G.B. Tallinna Vanglale

12.02.2015 esitatud avaldusele vastamist.

4. 05.05.2015 esitas G.B. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot ja Tallinna Vangla toimingute, mis

seisnevad G.B.e 12.02.2015 ja 24.03.2015 avaldustele tähtaegselt vastamata jätmises,

õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Kahju hüvitamise nõude esemena märkis kaebaja Tallinna

Vangla sotsiaaltöötaja käitumise tõttu – 30.05.2014 15:11 sissekandes („[---] Lapsega

suhtlusõiguse nõue on pigem seotud enda egoismiga ning vahend nö „süsteemiga“

võitlemiseks, aga mitte tegelikku vajadusega.“) G.B.e au ja head nime teotades – tekkinud

mittevaralise kahju ning palus määrata hüvitiseks 500 eurot. 29.06.2015 esitas kaebaja

kaebuse täienduse (I kd, tl-d 43–45, tõlge tl-d 51–52), kus õigusvastasuse kindlakstegemise

nõude põhjendatud huvina tõi kaebaja välja preventiivse huvi suunata vastustajat järgima

kohtueelses menetluses menetlusreegleid.

5. Tallinna Vangla tagastas 19.05.2015 G.B.e 24.03.2015 vaide vangistusseaduse (VangS) §

11 lg 41 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel. Vangla leidis, et riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 18 lg-d 1 ja 2 näevad ette juhise olukorra jaoks, mil haldusorgan on jätnud

kahju hüvitamise taotlusele tähtaegselt vastamata, seetõttu tuleb G.B.e vaie vaideõiguse

puudumise tõttu selle esitajale tagastada.

6. 30.06.2015 vastuses kahju hüvitamise taotlusele (I kd, tl-d 38–39) jättis Tallinna Vangla

G.B.e kahju hüvitamise 12.02.2015 taotluse rahuldamata. Tallinna Vangla asus seisukohale, et

Tatjana Aro poolt koostatud sissekannetest ei nähtu õigusvastaste faktiväidete ega

väärtushinnangute esitamist, seetõttu ei saa sotsiaaltöötaja sissekandeid pidada laimavateks.

Tallinna Vangla ei nõustunud G.B.ega, et Tatjana Aro kokkuvõtetest oleks nähtunud

pahatahtlik taotluslik iseloom või häbistav alandav viis. Tallinna Vangla lisas, et

kinnipeeturegistrisse tehtud sissekandeid võib pigem lugeda faktipõhisteks kokkuvõteteks,

millest tulenevalt tekib sotsiaaltöötajal ülevaade kõigist kohtumiste sisust ja eesmärkidest,

hõlbustades tal tulevikus kinnipeetavat veelgi paremini tema eesmärkide saavutamisel toetada.

Seetõttu ei nõustunud Tallinna Vangla, et sissekannete eesmärgiks oleks G.B.e laimamine või

väljenduks laimu levitamine Tatjana Aro poolt tehtud sissekannetes. Tallinna Vangla leidis, et

kahju hüvitamise taotluse põhjal ei olnud tuvastatav G.B.ele tekkinud mittevaraline kahju ega

haldusorgani õigusvastane tegevus, seega ei saa eksisteerida ka viimaste vahelist seost, mille

alusel tuleb asuda seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitamist ei saa nõuda.

3-15-1519

3(10)

7. 28.08.2015 määrusega võttis kohus G.B.e kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamise summas 500 eurot ja Tallinna Vangla toimingute, mis seisnevad G.B.e

12.02.2015 taotlusele ja 24.03.2015 avaldusele tähtaegselt vastamata jätmises, õigusvastasuse

kindlakstegemise nõuetes menetlusse. 29.09.2015 määras kohus asja läbivaatamiseks

kirjalikus menetluses.

Kaebaja on esitanud vastuse vastustaja 28.09.2015 seisukohtadele 21.12.2015 ja 30.12.2015 (I

kd, tl-d 134–252 ja pöördel; tõlge tl-d 254–256 ja pöördel, II kd, tl 11 ja pöördel), täiendava

avalduse (täiendus haldusasjas nr 3-15-1519) 08.02.2016 (II kd, tl-d 32–75 ja pöördel) ning

23.02.2016 vastuväite vastustaja 02.02.2016 täiendavatele seisukohtadele (II kd, tl-d 87–98).

Tallinna Vangla on 28.09.2015 vastuses kaebusele (I kd, tl-d 75–80 ja pöördel) ja 02.02.2016

täiendavates seisukohtades (II kd, tl 28) kaebusele vastu vaielnud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja põhiseisukohad

8.1. Tallinna Vangla sotsiaaltöötaja on kinnipeeturegistrisse 30.05.2014 15:11 tehtud

sissekandes („Lapsega suhtlusõiguse nõue on pigem seotud enda egoismiga ning vahend nö

„süsteemiga“ võitlemiseks, aga mitte tegelikku vajadusega.“) kaebajat laimanud. Sellise

tegevusega on sotsiaaltöötaja teotanud kaebaja kui isa au ja head nime. Kaebaja leiab, et kui

tõtt mitteteadev inimene loeb sotsiaaltöötaja Tatjana Aro laimu kaebajaga kohtumiste kohta, ei

teki tal loomulikult mingeid häid mõtteid kaebaja kohta.

8.2. Kaebaja selgitab, et on jaganud sotsiaaltöötaja Tatjana Aroga oma muresid seoses kaebaja

hooldus- ja suhtlusõiguse rikkumisega ja kaebaja jaoks sügavalt traumaatilise kogemuse –

kaebaja lapse lapsendamine – läbielamist. Kaebaja rõhutab, et kogu tema tegevus on olnud

suunatud tema tütre eest hoolitsemisele ja temale tähelepanu osutamisele võimaluste piires

eesmärgiga säilitada perekondlikud sidemed ja juured. Kaebaja on lapse huvide ja õiguste

kaitseks pöördunud kõikide kohtute ja muude asutuste poole, et laps perekonnale tagasi

antaks, ent asjatult.

8.3. Sotsiaaltöötajal Tatjana Arol puudub õigus ning kohustus anda hinnanguid ja

iseloomustusi kaebaja kui isa tunnetele, oskustele, püüdlustele ning kavatsustele.

8.4. Kaebaja 12.02.2015 taotlusele ja 24.03.2015 vaidele polnud Tallinna Vangla kaebuse

esitamise seisuga vastanud. Kaebaja on korduvalt pöördunud oma kontaktisiku poole

küsimustega, miks Tallinna Vangla ei vasta kaebaja 12.02.2015 taotlusele ja 24.03.2015

vaidele, mispeale on kontaktisik kaebajale vastanud, et vanglaregistris kaebaja 12.02.2015

taotlust väidetavalt ei ole. Vastuse oma vaidele sai kaebaja kätte alles 26.05.2015, s.o pea kaks

kuud peale vaide esitamist 24.03.2015.

8.5. Kaebaja leiab, et vastustaja ei vastanud tema 12.02.2015 esitatud taotlusele mõistliku aja

jooksul ning selline viivitus on õigusvastane. Tallinna Vangla oleks pidanud saatma

viivitamatult kaebaja võõrkeelse kahju hüvitamise taotluse tõlkijale, välistades nõnda kaebaja

taotluse lahendamise põhjendamatult edasilükkumist peaaegu nelja kuu võrra. Kaebaja lisab,

et Tallinna Vangla ei teata kaebajale, millal annab Tallinna Vangla kaebaja avalduse

tõlkimisse ja millal see tagasi saadetakse. Kaebaja viitab VangS § 11 lg-tele 5 ja 7 ning leiab,

et 12.02.2015 taotluse ja 24.03.2015 vaide lahendamisel tuli lähtuda VangS § 11 lg-s 7

sätestatud 30-päevasest tähtajast.

3-15-1519

4(10)

8.6. Menetlustähtaegade mittejärgimisega tekitab Tallinna Vangla takistusi kaebajal

kohtueelse menetluse läbimisel ning halduskohtule kaebuse esitamisel.

9. Vastustaja põhiseisukohad

9.1. Vastustajale

arusaadavalt

nõuab

kaebaja

kahju

hüvitamist

seoses

ebakohase

väärtushinnangu avaldamisega. Vastustaja on seisukohal, et ei nähtu, et Tatjana Aro

väärtushinnangud oleksid ebasündsad, vulgaarsed, inimväärikust alandavad, ähvardavad ega

mõnitavad. Hinnangut kaebaja suhtumise kohta võib küll lugeda negatiivseks, kuid see ei ole

midagi sellist, mis oleks halvustava sisuga ning mida saaks sellest tulenevalt lugeda au ja hea

nime teotamiseks.

9.2. Antud juhul ei nähtu, et sotsiaaltöötaja Tatjana Aro oleks kujundanud oma hinnangut

ebaõigete faktide pinnalt ning see oleks oma sisult põhjendamatu. Tatjana Aro poolt antud

hinnang on objektiivne ning puudub alus kahelda tema pädevuses. Vastustaja poolt kohtule

edastatud Tatjana Aro selgituses kaebuses toodud väidetele on Tatjana Aro rõhutanud, et tema

hinnang spetsialistina lähtub kogutud andmetest ja faktidest, mitte isiklikust suhtumisest.

9.3. Selgitatud asjaolude pinnalt ei saa väita, et kaebaja hea nimi või maine oleks saanud

kahjustada avaliku arvamuse mõjutamise kaudu. Kaebaja väited laimu ja valetamise kohta on

paljasõnalised ja tõendamata. Tatjana Aro ei ole sihipäraselt soovinud kaebajat kahjustada.

Praegusel juhul ei viita faktilised asjaolud RVastS § 9 lg-s 1 märgitud au ja hea nime süülisele

teotamisele.

9.4. Mittevaralised tagajärjed, mis tulenevad au teotamisest, põhjustavad moraalse ja

psühholoogilise heaolu kaotuse, omamata siiski füüsilisi tagajärgi ning avaldumata füüsilise

valuna. Au teotamise asjades on siinkohal nähtud eelkõige maine langust, häbi,

piinlikkustunnet, aga ka sunnitud tegelemist eneseanalüüsiga, et süüdistusi ümber lükata.

Kaebaja ei ole tõendanud kahju olemasolu, millest tulenevalt ei ole põhjendatud mittevaralise

kahju hüvitamine.

9.5. Kaebaja esitas 12.02.2015 Tallinna Vanglale vaidena pealkirjastatud pöördumise, kaebaja

kahju hüvitamise nõue nr 5-37/15/60-1 registreeriti Tallinna Vanglas 13.02.2015. Taotlus, mis

oli esitatud võõrkeelsena, edastati Tallinna Vangla poolt kaaskirjaga justiitsministri

30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 491 lg 4 alusel tõlkebüroole tõlkimiseks

16.06.2015. Tõlkebüroost saabus pöördumine vanglasse tagasi 19.06.2015. Tallinna Vanglas

registreeriti tõlkebüroost tagasi saabunud kaebaja pöördumine 25.06.2016. Pöördumise sisust

lähtuvalt oli tegemist mittevaralise kahju hüvitamise taotlusega summas 500 eurot seoses

Tallinna Vangla sotsiaaltöötaja Tatjana Aro tegevusega. Tallinna Vangla jättis 30.06.2015

kahju hüvitamise taotluse vastusega nr 5-37/15/60-4 rahuldamata. Õige ei ole kaebaja

arusaam, et tal takistati kohtueelse menetluse läbimist ja kohtusse pöördumist. Vastustaja

möönab, et antud juhul ei lahendanud vangla kaebaja kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt.

Sellele vaatamata ei saa kaebaja väita, et ei saanud selle tõttu oma õigusi kaitsta. RVastS § 18

lg 2 annab kaebajale võimaluse oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda ka juhul, kui

haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata, mida kaebaja ka antud

juhul teinud on. Seega ei ole kaebaja õigused märkimisväärselt kahjustada saanud ega

kaebajale ei ole tekkinud pöördumatuid tagajärgi.

9.6. Tallinna Vanglas registreeriti 30.03.2015 kaebaja vaie nr 5-15/15/9956-1, milles kaebaja

vaidlustas Tallinna Vangla tegevusetust tema kahju hüvitamise taotluse lahendamisel.

Tallinna Vangla tagastas vaide 19.05.2015, kuna kaebajal puudus vaideõigus. Vastavalt

VangS § 11 lg-le 7 lahendatakse vaie 30 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest vaiet

läbivaatavale haldusorganile. Ka antud juhul ei saanud kaebaja õigused pöördumatult

3-15-1519

5(10)

kahjustada, kuna tal puudus üldse õigus vaiet esitada ja ei oleks vaidemenetluses oma

eesmärki saavutanud.

9.7. Kaebusest ei nähtu, mis on kaebuse esitaja põhjendatud huvi Tallinna Vangla toimingute

õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja ei ole tuvastamiskaebuse esitamise põhjusena muud

välja toonud kui asjaolu, et vangla takistab tal kohtueelse menetluse läbimist ja kohtusse

pöördumist. Vastustaja sellise seisukohaga ei nõustu, kuna kaebaja on oma õiguste kaitseks

saanud kohtusse pöörduda ning ei nähtu, kuidas peaks õigusvastasuse tuvastamine aitama

kaasa kaebajal õiguste kaitsele.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja

vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus rahuldab kaebuse osas,

milles kaebaja palub tuvastada Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasus kaebaja kahju

hüvitamise 12.02.2015 taotluse ja 24.03.2015 vaide lahendamisel seoses tähtaja

mittejärgimisega ning ülejäänud osas jätab kaebuse rahuldamata. Esmalt lahendab kohus

kaebuse seoses mittevaralise kahjuga summas 500 eurot (I), seejärel kaebaja pöördumistele

vastamise tähtaegsuse osas (II) ning teeb menetluslikud otsustused (III).

I

11. 30.05.2014 15:11 on Tallinna Vangla sotsiaaltöötaja Tatjana Aro kinnipeeturegistrisse

pärast vastuvõttu tehtud sissekandes kaebaja kohta muu hulgas märkinud: „[---] Lapsega

suhtlusõiguse nõue on pigem seotud enda egoismiga ning vahend nö „süsteemiga“

võitlemiseks, aga mitte tegeliku vajadusega“. Kohtule esitatud kaebuses taotleb kaebaja

nimetatud lauses sisalduva ja talle tema au ja hea nime teotava hinnanguga põhjustatud

mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot. Vanglale esitatud kahju hüvitamise

taotluses ja kohtule esitatud kahju hüvitamise nõudes on kaebaja märkinud, et 30.05.2014

15:11 sissekandes kaebajat laimates on sotsiaaltöötaja Tatjana Aro kaebajat solvanud.

12. Isiku au ja hea nime kaitse on tagatud põhiseaduse (PS) §-s 17 põhiõigusena ning selle

rikkumisega tekitatud mittevaraline kahju kuulub RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitamisele. Nimelt

sätestab RVastS § 9 lg 1, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kuna RVastS-

is erinormid puuduvad, toimub mittevaralise kahju mõiste sisustamine eraõiguse normide

alusel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige

kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hingelisteks kannatusteks võivad

väljakujunenud kohtupraktika kohaselt olla näiteks alandatus, solvumine, hirm, nördimus,

mure, kaotusvalu, stress või närveerimine. Seejuures on oluline, et isikule tekkinud füüsiline

või hingeline valu ja kannatus peab RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt olema kaasnenud isikule

seoses au ja hea nime süüliselt teotamisega.

13. Vastustaja on möönnud, et 30.05.2014 15:11 sissekandes sisalduvat hinnangut kaebaja

suhtumise kohta võib pidada negatiivseks. Kohus peab mõistlikult usutavaks, et taoline

negatiivne hinnang solvas kaebajat ning tõi seega kaebajal kaasa hingelise valu ja kannatuse.

Samas lisab kohus, et mitte igasugune solvang ei tähenda au ja hea nime teotamist. Teotamine

on tugevam rünne kui solvamine. Mitte igasugune end puudutatuna tundmine ei ole veel

teotamine – riive kvalifitseerimine teotamisena vajab teatud tugevusmäära. Selleks, et

isikuõiguste riive langeks RVastS § 9 lg 1 kaitsealasse ning tingiks rahalise hüvitise

määramise, peaks solvang kujutama endast pahatahtlikku rünnet eesmärgiga solvata kaebajat

3-15-1519

6(10)

häbistaval alandaval viisil. Seetõttu jääb normi kaitse alt välja objektiivne heas usus tehtud

kriitika, sh ka siis, kui selles on kasutatud teravakeelelist sõnastust.

14. Kuna kinnipeeturegister on piiratud juurdepääsuga ja registrisse kantud andmed ning

seega ka vaidlusalune sissekanne on ette nähtud ainult ametialaseks kasutamiseks, siis ei ole

sissekandes sisalduvad hinnangud avalikud. Hea nime riive eeldab aga avalikku, laia publiku

ees aset leidvat või suurt hulka inimesi mõjutavat sekkumist, s.t isiku hea nime kahjustamine

tähendab inimese reputatsiooni kahjustamist avaliku arvamuse mõjutamise kaudu.1 Seetõttu

nõustub kohus vastustajaga, et käesoleval juhul on välistatud kaebaja hea nime riivamine.

Seevastu au riive on kohtu arvates põhimõtteliselt võimalik ka kitsamas ringis, sh piiratud

juurdepääsuga kinnipeeturegistrisse kaebaja kohta kantud hinnangutega. Ent nii nagu kohus

on juba selgitanud, ei tähenda kaebajale antud negatiivne hinnang tingimata au teotamist.

Teotamise üks olulisi tunnuseid on teadlikkus, s.o tahtlik, sihipärane soov kellegi mainet

oluliselt kahjustada, ning pahausksus. Pahausksuse üks tunnuseid on teadvalt valede andmete

kasutamine ning õigustatud kriitika piiri teadlik ja tarbetu ületamine sooviga teist inimest

kahjustada. Teine tunnus on kasutatava viisi või meetodi häbistav, alandav ja naeruvääristav

iseloom.2 Kohus leiab, et käesoleval juhul puudub nii sotsiaaltöötaja soov kaebajat

põhjendamatute väidetega kahjustada kui ka väidete häbistav viis. Sõltumata sellest, kas

vaidlusaluses sissekandes toodud hinnangud on põhjendatud, ei ületa need kaugeltki künnist,

millest alates on võimalik rääkida au teotamisest.

15. Kõigepealt märgib kohus, et kui faktid on põhimõtteliselt kontrollitavad, nende tõesus on

kohtumenetluses tõendatav, siis isikule antud hinnangute tõesust ei saa kuidagi tõendada, vaid

neid saab põhjendada.3 Seetõttu pole asjakohane kaebaja seisukoht, et sotsiaaltöötaja peab

hoiduma kriitiliste hinnangute kasutamisest, kuivõrd ta ei ole tõendanud nende tõesust. Küll

aga nõustub kohus kaebajaga, et kaebajale antud hinnangud ei või olla puhtalt spekulatiivsed.

Kuigi hinnangutel peab olema teatud üldine (objektiivne) faktiline baas, võivad erinevad

inimesed teha samal faktilisel baasil erinevaid järeldusi ehk hinnanguid. Seega ei või hinnang

olla ainult spekulatiivne või väljamõeldis. Teiseks peab hinnangu väljaütleja olema kantud

heast tahtest ja üldisest huvist ning hinnangu vorm ei tohiks kalduda vulgaarsustesse või

teadlikku solvamisse, teotamisse. Vastustaja vastuses kaebusele toodud sotsiaaltöötaja Tatjana

Aro sissekannetest kinnipeeturegistris nähtub ning kaebaja on ka ise kinnitanud, et enne

30.05.2014 vastuvõttu on kaebaja suhelnud sotsiaaltöötajaga seoses kaebaja hooldus- ja

suhtlusõiguse rikkumisega ja kaebaja lapse lapsendamisega ning näidanud sotsiaaltöötajale

ette kohtulahendeid ja istungiprotokolle, õiguskantsleri seisukohti kaebaja hooldus- ja

suhtlusõiguse rikkumise osas ja muid asjassepuutuvaid dokumente (sh linnaosavalitsuse

vastuseid), seetõttu ei nõustu kohus kaebajaga nagu oleksid 30.05.2014 sissekandes antud

hinnangud kujundatud ebaõigete asjaolude alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt

meelevaldselt, arvestamata asjaolusid. Kaebaja kaudu teatavaks saanud andmetest lähtudes

leidis sotsiaaltöötaja, et perekonnast eraldatud eestkostel oleva kaebaja lapse jaoks on

mõistlikum elada ja kasvada peres (15.05.2014 10:54 sissekanne), kohtule arusaadavalt ei

seostanud seetõttu sotsiaaltöötaja 30.05.2014 15:11 sissekandes kaebaja jätkuvaid püüdlusi

suhtlusõiguse realiseerimiseks kaebaja lähtumisega ennekõike kaebaja lapse huvidest.

Ainuüksi asjaolust, et sotsiaaltöötaja hinnangud kaebaja kohta ei ole kaebajale meelepärased

ning tema arvates õiged, ei saa veel järeldada, et tegemist oleks laimamisega. Tallinna Vangla

vastusest kahju hüvitamisele nähtuvalt annavad kinnipeeturegistrisse tehtavad sissekanded

sotsiaaltöötajale ülevaate kõigist kohtumiste sisust ja eesmärkidest, mis peaks hõlbustama

sotsiaaltöötajal kinnipeetava tema eesmärkide saavutamisel toetamist. Kohus on seisukohal, et

1 R. Maruste. PõhiS § 17/3. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus (Võrguteavik). Komm vlj. 3. vlj.

Tallinn: Juura 2012.

2 Ü. Madise jt (toim). PõhiS § 17/5.

3 Riigikohtu halduskolleegiumi 12.06.2012 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-3-12 p 42.

3-15-1519

7(10)

tegemist on sotsiaaltöötaja ja kaebaja kohtumistel tavaliste vaidlusküsimustega, mitte

ilmselgelt laimavate, teadlikult halvustavate ja asja lahendamiseks mittevajalike hinnangutega.

Kaebaja ei ole tõendanud ning miski ei viita, et sotsiaaltöötaja oleks soovinud kahjustada

kaebaja au. 30.05.2014 sissekandes sisalduvad hinnangud ei ole ebasündsad, vulgaarsed,

inimväärikust alandavad ega mõnitavad. Hinnangud näitavad küll kaebajat negatiivses

valguses, kuid mitte sellise intensiivsusega, et pidada neid alandavateks. Arvesse tuleb võtta

ka seda, et sotsiaaltöötaja on kasutanud nimetatud hinnangutes teatud reservatsiooni, nimelt

leidis sotsiaaltöötaja, et kaebaja suhtlusõiguse nõue on pigem seotud egoismiga, kui tegeliku

vajadusega. Seega jagab sotsiaaltöötaja siiski mingis osas ka kaebaja seisukohta, et

suhtlusõiguse nõue oli seotud tegeliku vajadusega. Ühtlasi näitab selline reservatsioon, et

sotsiaaltöötaja on näidanud hinnangute andmises üles vähemalt teatavat ettevaatlikkust.

16. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu arvates Tallinna Vangla sotsiaaltöötaja Tatjana Aro

30.05.2014 15:11 sissekandes hinnangute andmine kaebajale („[---] Lapsega suhtlusõiguse

nõue on pigem seotud enda egoismiga ning vahend nö „süsteemiga“ võitlemiseks, aga mitte

tegeliku vajadusega“) käsitatav au ja hea nime teotamisena, mis annaks alust kahjuhüvitist

nõuda.

II

17. Kaebaja väitel ei vastanud vastustaja tema 12.02.2015 esitatud taotlusele mõistliku aja

jooksul ning selline viivitus on õigusvastane. Tallinna Vangla oleks pidanud saatma

viivitamatult kaebaja võõrkeelse kahju hüvitamise taotluse tõlkijale, välistades nõnda kaebaja

taotluse lahendamise põhjendamatult edasilükkumist peaaegu nelja kuu võrra. Vastuse oma

vaidele sai kaebaja kätte alles 26.05.2015, s.o pea kaks kuud peale vaide esitamist 24.03.2015.

Kaebaja viitab VangS § 11 lg-tele 5 ja 7 ning leiab, et 12.02.2015 taotluse ja 24.03.2015 vaide

lahendamisel tuli lähtuda VangS § 11 lg-s 7 sätestatud 30-päevasest tähtajast. Kaebaja selgitab,

et menetlustähtaegade mittejärgimisega tekitab Tallinna Vangla takistusi kaebajal kohtueelse

menetluse läbimisel ning halduskohtule kaebuse esitamisel. Vastustaja leiab, et õige ei ole

kaebaja arusaam, et tal takistati kohtueelse menetluse läbimist ja kohtusse pöördumist.

Vastustaja möönab, et antud juhul ei lahendanud vangla kaebaja kahju hüvitamise taotlust

tähtaegselt. Sellele vaatamata ei saa kaebaja väita, et ei saanud selle tõttu oma õigusi kaitsta.

RVastS § 18 lg 2 annab kaebajale võimaluse oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda ka

juhul, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata, mida kaebaja

ka antud juhul teinud on. Seega ei ole kaebaja õigused märkimisväärselt kahjustada saanud

ega kaebajale ei ole tekkinud pöördumatuid tagajärgi. Ühtlasi leiab vastustaja, et ka vaide

lahendamisel ei saanud kaebaja õigused pöördumatult kahjustada, kuna tal puudus üldse õigus

vaiet esitada ja ei oleks vaidemenetluses oma eesmärki saavutanud.

18. HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette

kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib

kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks

ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt

rahuldatud. Kinnipeetavate puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS. VangS

§ 11 8 järgi on kinnipeetaval vangla tekitatud kahju hüvitamiseks õigus halduskohtu poole

pöörduda tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud RVastS-s sätestatud korras kahju

hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või

tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. RVastS § 18 lg-st 1 tulenevalt peab vangla kinnipeetava

kahju hüvitamise taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest

arvates. Sama paragrahvi lg-st 2 tuleneb, et kui vangla jätab kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kinnipeetav ei nõustu hüvitise suuruse või

viisiga, võib ta 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks.

Vaie seevastu lahendatakse VangS § 11 lg-st 7 tulenevalt 30 päeva jooksul, arvates vaide

3-15-1519

8(10)

edastamisest vanglale. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 491 lg 1 kohaselt edastatakse

võõrkeelne vaie koos lisadega ning võõrkeelne kahju hüvitamise taotlus koos lisadega enne

menetlusse võtmist tõlkijale ja VSKE § 491 lg 6 järgi edastab tõlkija nimetatud dokumendid

koos eestikeelse tõlkega määratud menetlejale, kes arvestab menetluse tähtaegasid eestikeelse

dokumendi saabumisest. Nimetatud säte on kooskõlas ka haldusmenetluse seaduse (HMS) §

33 lg-ga 4,4 milles on sätestatud, et kui haldusorganile esitatav taotlus on võõrkeelne ning

haldusorgan nõuab tõlke esitamist, algab menetlustähtaeg taotluse tõlke haldusorganisse

saabumise päevale järgneval päeval. Seega tuleb kahju hüvitamise taotluse lahendamise

kahekuulist ja vaide lahendamise 30-päevast tähtaega hakata arvestama vastavalt kahju

hüvitamise taotluse või vaide tõlke saabumisest vanglasse.

19. Tallinna Vangla 06.07.2015 vastusest kohtunõudele nähtuvalt edastati kaebaja vaidena

pealkirjastatud võõrkeelne 12.02.2015 pöördumine tõlkimiseks tõlkebüroole 16.06.2015.

Tõlkebüroost vanglasse 19.06.2015 tagasi saabunud pöördumine registreeriti Tallinna Vanglas

25.06.2015. Pöördumise sisust lähtuvalt oli tegemist mittevaralise kahju hüvitamise taotlusega

summas 500 eurot seoses Tallinna Vangla sotsiaaltöötaja Tatjana Aro tegevusega. Tallinna

Vangla jättis kahju hüvitamise taotluse 30.06.2015 vastusega nr 5-37/15/60-4 rahuldamata.

Eeltoodud tähtaegasid vaadates oli vanglal kaebaja kahju hüvitamise 12.02.2015 taotluse

lahendamiseks aega kuni 26.08.2015. Samas ei saa menetlustähtaja järgimine olla üksnes

formaalne. VSKE § 491 ei sätesta, mis tähtaja jooksul peab vangla võõrkeelse dokumendi

tõlkijale saatma. HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja

efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi

isikutele. HMS § 5 lg 4 kohaselt viiakse menetlustoimingud läbi viivituseta, kuid mitte hiljem

kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. 12.02.2015 esitatud kahju hüvitamise

taotluse tõlkimiseks edastamist alles 19.06.2015 ei saa pidada mõistliku tähtaja jooksul tehtud

menetlustoiminguks ja seda liiatigi olukorras, kus kaebaja on ühes kahju hüvitamise

taotlusega esitanud taotluse võõrkeelse kahju hüvitamise taotluse tõlkimiseks saatmiseks.

Seetõttu leiab kohus, et vastustaja, vastates kaebaja kahju hüvitamise 12.02.2015 taotlusele

alles 30.06.2015, ei ole järginud HMS § 5 lg-tes 2 ja 4 sätestatud mõistlikku tähtaega. Kuivõrd

kahju hüvitamise taotluse RVastS § 18 lg-s 1 sätestatud kahekuuline lahendamise tähtaeg

algab alles kahju hüvitamise võõrkeelse taotluse tõlke saabumisest vanglasse ning RVastS §

18 lg 2 ei näe kahjunõude tähtaegselt lahendamata jätmise korral ette teistsugust

kaebetähtaega kui taotluse rahuldamata jätmise korral, siis nõustub kohus siinkohal kaebajaga,

et vangla tegevus kahju hüvitamise taotluse tõlkimiseks edastamisel ebamõistliku tähtaja

jooksul tekitab takistusi kohtueelse menetluse läbimisel ning halduskohtule kaebuse

esitamisel, seda enam, et kaebaja väitel ei teata Tallinna Vanglale kaebajale, millal annab

Tallinna Vangla kaebaja avalduse tõlkimisse ja millal see tagasi saadetakse. Tõsi, praegusel

juhul on kaebusest nähtuvalt kaebaja ise tundnud huvi kahju hüvitamise taotluse lahendamise

vastu ning pöördunud halduskohtusse mõistliku aja jooksul, s.o pärast seda kui pea kolme kuu

jooksul ei ole vangla reageerinud kahju hüvitamise taotlusele ega andnud taotluse esitajale

mingit tagasisidet, ning on esitanud kohtule kaebuse, mida kohus pidas menetlusse võtmise

otsustamisel lubatavaks. Samas ei muuda see asjaolu ning kahju hüvitamise taotlusele

vastamisel viivituse tunnistamine vastustaja poolt viivitust õiguspäraseks.

20. Tallinna Vangla 06.07.2015 vastusest kohtunõudele nähtuvalt edastati vaide blanketil

esitatud kaebaja võõrkeelne 24.03.2015 pöördumine tõlkimiseks tõlkebüroole 10.04.2015.

Tõlkebüroost saabunud pöördumine registreeriti Tallinna Vanglas 17.04.2015. Vaie

registreeriti vanglas 30.03.2015 ja see edastati tõlkimisse 10.04.2015, mis ei ole

ebamõistlikult pikk ajavahemik. Eelnevast tulenevalt tuleb vaide lahendamise tähtaega

arvutades lähtuda kuupäevast 18.04.2015 (s.o 24.03.2015 pöördumise tõlke vanglas

4 VangS § 11 lg 1 näeb ette, et vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse

haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades vangistusseaduse erisusi.

3-15-1519

9(10)

17.04.2015 registreerimisele järgnev päev), seega lõppes vastustaja jaoks vaide lahendamise

tähtaeg 18.05.2015. Vastustaja, vastates vaidele 19.05.2015, ei ole järginud VangS § 11 lg-s 7

sätestatud 30-päevast tähtaega. Kohtule arusaadavalt möönab vastustaja ka ise tähtaja

rikkumist, kuid lisab, et ka antud juhul ei saanud kaebaja õigused pöördumatult kahjustada,

kuna tal puudus üldse õigus vaiet esitada ja ei oleks vaidemenetluses oma eesmärki

saavutanud. Kuna vastustaja tähtajast kinni ei pidanud ning seda ka ei pikendanud, on tähtaja

järgimata jätmine õigusvastane. Kohus selgitab, et toimingu õigusvastasuse seisukohast ei

oma tähtsust, kui pikk oli viivitus ning kui oluliselt võis see rikkuda kaebaja õigusi.

21. Vastustaja on vastuses kaebusele asunud seisukohale, et kaebaja ei ole tuvastamiskaebuse

esitamise põhjusena muud välja toonud, kui asjaolu, et vangla takistab tal kohtueelse

menetluse läbimist ja kohtusse pöördumist. Vastustaja sellise kaebaja seisukohaga ei nõustu,

kuna kaebaja on oma õiguste kaitseks saanud kohtusse pöörduda ning ei nähtu, kuidas peaks

õigusvastasuse tuvastamine aitama kaasa kaebajal õiguste kaitsele. Vastupidiselt vastustaja

seisukohale märgib kohus, et kaebuse 29.06.2015 täiendusest on kohtule olnud selgelt välja

loetav, miks on kaebuse esitamine tuvastamisnõudes vajalik kaebaja õiguste kaitseks, nimelt

tõi kaebaja nimetatud täienduses õigusvastasuse kindlakstegemise nõude põhjendatud huvina

välja preventiivse huvi suunata vastustajat järgima kohtueelses menetluses menetlusreegleid

kaebaja pöördumistele vastamisel. Kohus on kaebust lubatavaks pidanud tunnustades

kaebeõigust kaebaja avaldustele vastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamiseks

preventiivsel eesmärgil. Kohtupraktikas on ka varasemalt tunnustatud preventiivset eesmärki

tuvastamiskaebuse rahuldamise eeldusena, mis võib seisneda selles, et vältida edaspidi

samalaadset õigusvastast kohtlemist.5 Viidatud kohtupraktikast nähtuvalt võib preventiivne

huvi seisneda ka näiteks selles, et edaspidi vältida õigusvastast viivitust vanglale esitatud

pöördumiste läbivaatamisel. Preventiivse huvi eesmärgil on tuvastamiskaebuse rahuldamine

põhjendatud praegusel juhul vaatamata sellele, et kohtule teadaolevalt on kaebaja alates

15.02.2016 paigutatud ümber Tartu Vanglasse (II kd, tl 86) (kus kinnipeeturegistrist nähtuvalt

kannab kaebaja käesoleva otsuse tegemise ajal vangistust), mis iseenesest ei välista kaebajal

tulevikus kokkupuudet haldusmenetlusega Tallinna Vanglas (sh pole välistatud taotluste

esitamine, mille õigeaegsele läbivaatamisele vastustaja poolt on kaebajal õigus).

III

22. Eeltoodud põhjendustest lähtuvalt rahuldab kohus kaebuse osas, milles kaebaja palub

tuvastada Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse kaebaja kahju hüvitamise 12.02.2015

taotluse ja 24.03.2015 vaide lahendamisel seoses tähtaja mittejärgimisega. Ülejäänud osas

tuleb kaebus jätta rahuldamata.

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt

kaebuse rahuldamisega. Kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest ning see kulu jääb riigi

kanda, muid menetluskulusid kaebajal asjas ei nähtu. Vastustaja menetluskulude

väljamõistmist taotlenud ei ole. Poolte menetluskulud, kui need on tekkinud, jäävad seega

nende enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

24. Kaebaja on haldusasja nr 3-15-1519 raames esitanud 08.02.2016 avalduse pealkirjaga

„Täiendus haldusasjas nr 3-15-1519“ ning 23.02.2016 avalduse pealkirjaga „Vastuväide

vastustaja täiendavatele seisukohtadele kohtuasjas nr 3-15-1519“. Tallinna Vangla 28.09.2015

vastus ja selle lisa on kaebajale tõlgitud vene keelde (kaebaja on saanud tõlke kätte

01.12.2015, tl 126). Tallinna Halduskohus andis kaebajale 09.12.2015 määrusega täiendavate

menetlusdokumentide

esitamiseks

tähtaja

päeva

arvates

09.12.2015

määruse

kättetoimetamisest. Kohus arvestas kaebajale täiendavate menetlusdokumentide esitamise

5 Riigikohtu 28.05.2014 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-8-14 p 11 ning seal viidatud kohtupraktika.

3-15-1519

10(10)

tähtaja määramisel asjaoluga, et kaebaja on Tallinna Vangla 28.09.2015 vastuse ja selle lisa

tõlkega saanud tutvuda alles 01.12.2015. Samuti selgitas kohus 09.12.2015 määruses, et

määrab Tallinna Vanglale täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja pärast

kaebajale täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks antud tähtaja saabumist (kui

täiendavaid dokumente ei esitata) või täiendavalt esitatavate menetlusdokumentide tõlke

valmimist (I kd, tl 127 ja pöördel). Kaebaja sai nimetatud määruse koos määruse tõlkega kätte

28.12.2015 (I kd, tl 133). Kaebaja on 21.12.2015 ja 30.12.2015 esitanud vastused vastustaja

28.09.2015 vastuses ja selle lisas sisalduvatele seisukohtadele. Kuna kaebaja oli oma

täiendavad menetlusdokumendid kohtule esitanud, andis kohus 25.01.2016 määrusega

Tallinna Vanglale täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja 15 päeva arvates

25.01.2016 määruse kättetoimetamisest. Ühtlasi tegi kohus 25.01.2016 määrusega teatavaks

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja – 11.03.2016 kell 16.00. Kaebaja sai nimetatud

määruse koos tõlkega kätte 10.02.2016 (II kd, tl 77). Seega on saanud kaebaja õigeaegselt

kohtu antud tähtajal oma seisukohad esitada ning kaebaja 08.02.2016 ja 23.02.2016 avaldused

on esitatud haldusasja kirjalikus menetluses kaebajale antud tähtaega (15 päeva alates

09.12.2016 määruse kättetoimetamisest ehk hiljemalt 12.01.2016) oluliselt ületades.

25. HKMS § 51 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu

määratud tähtaja möödumist, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu

arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus.6

Kohus ei pea põhjendatuks läbi vaadata eelnimetatud hilinenult esitatud avaldusi. Kohus

määras 25.01.2016 määrusega asjas otsuse tegemise kuupäeva 11.03.2016. Kaebaja hilinenult

esitatud avaldustega arvestamine takistaks põhjendamatult kohtu töörütmi ja otsuse tähtaegset

valmimist. Kaebaja 08.02.2016 ja 23.02.2016 menetlusdokumentide tõlkimine ning seejärel

vastustajale võimaluse andmine vaielda vastu kaebaja täiendavatele (08.02.2016 ja

23.02.2016) seisukohtadele või toetada neid venitaks menetlust ega oleks võimaldanud

haldusasja otsusega lahendamist 11.03.2016. Kohus on seisukohal, et kaebaja hilinenult

esitatud avalduste menetlemine koormaks põhjendamatult kohtumenetlust. HKMS § 51 lg-st 4

lähtuvalt tagastab kohus nimetatud avaldused kaebajale.

(allkirjastatud digitaalselt)

Lea Kuuse

kohtunik

6 Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 24.11.2015 määrus kohtuasjas nr 3-3-1-64-15. Kolleegium pidas nimetatud

määruses vajalikuks märkida, et kohus saab menetluse venimist vältida korraldavas määruses nõuete, avalduste

ja tõendite esitamiseks tähtaja määramisega. Pärast tähtaega esitatud menetlusdokumendid saab kohus tagastada

(HKMS § 51).