2-15-9701/27 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

11. märts 2016. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-15-9701

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi XXXXhagi XXXXvastu kahju 77 807 eurot

hüvitamise ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

89 122,44 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktsiaselts XXXX(registrikood XXXX),

lepingulised esindajad advokaadid Tarmo Peterson ja

Karl-Morten Jõgi

Kostja: XXXX(isikukood XXXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Helmeri Indela

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 23. veebruaril 2016, millel osalesid hageja

lepingulised esindajad advokaadid Tarmo Peterson ja

Karl-Morten Jõgi ning kostja XXXXja tema lepinguline

esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Mõista kostjalt XXXX(isikukood XXXX) hageja Aktsiaselts XXXX(registrikood

XXXX) kasuks välja 77 807 eurot, otsuse tegemise aja seisuga viivis

9 444,98 eurot

ja

alates

12. märtsist 2016

summalt

77 807 eurot

viivis

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.

3. Jätta kõik menetluskulud kostja kanda ja määrata need kindlaks rahaliselt.

4. Rahuldada hageja taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks

osaliselt ja mõista kostjalt XXXXhageja Aktsiaselts XXXXkasuks välja

menetluskulude

hüvitis

summas

3 069,60 eurot

(1 200 eurot

riigilõiv

ja

1 869,60 eurot lepingulise esindaja tasu).

5. Kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

2-15-9701

2 (11)

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus

kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK, HAGEJA NÕUE JA POOLTE SEISUKOHAD

1. Aktsiaselts XXXX(hageja) esitas 29. juunil 2015 kohtule hagiavalduse XXXX(kostja)

vastu kahjuhüvitise ja viivise nõudes, mida täpsustas 3. juulil 2015.

Kohus võttis hagiavalduse 6. juuli 2015. aasta määrusega menetlusse ja toimetas kostjale kätte.

Kostja esitas 28. juulil 2015 vastuse hagile, milles vaidles hagile vastu. Hageja esitas

13. augustil 2015 arvamuse kostja vastuse kohta, milles jäi hagi juurde.

Kohus pidas 7. detsembril 2015 korraldava istungi ja 23. veebruaril 2016 kohtuistungi.

Hageja nõue ja väited

2. Hageja nõuab kostjalt 77 807 euro ja viivise (hagiavalduse esitamise seisuga 5 051,98 eurot

ja sellest edasiulatuvalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatud määras) väljamõistmist.

Hagi alusena toob hageja esile järgmised asjaolud:

− kostja oli hageja ainus juhatuse liige alates 30. oktoobrist 2007 kuni tagasikutsumiseni

2013. aasta mais;

− kostja juhitud hageja andis 4. maist 2012 kuni 8. juunini 2012 AS-ile XXXX

(pankrotis; edaspidi „laenusaaja”) laenu summas 148 807 eurot, kusjuures kirjalikku

laenulepingut ei sõlmitud, laen anti tagatiseta, ilma kindla sihtotstarbeta, tagatiseta ja

0%-lise intressiga; hageja nõukogu ei olnud sellise laenu andmist otsustanud ja sellise

laenu andmine ei olnud hageja igapäevane majandustegevus;

− laenu tagastamise algne tähtaeg oli 31. mai 2012, mida seejärel kuude kaupa pikendati;

− laenusaaja tagastas hagejale perioodil 6. juulist 2012 kuni 18. septembrini 2012

laenust osasumma 71 000 eurot ja tagastamata jäi 77 807 eurot ( =148 807 – 71 000);

− hageja esitas 5. märtsil 2013 laenusaajale nõudekirja ja pankrotihoiatuse, millele

laenusaaja vastas, et tema võlg ei ületa 1 000 eurot; seejuures tugines laenusaaja kostja

poolt 10. augustil 2012 hageja nimel ja eest laenusaajale antud kirjalikule kinnitusele,

et sama päeva seisuga on hageja nõue 61 000 eurot, aga seejärel on tagastatud

60 000 eurot (sisaldub eelmises taandes märgitud summas 71 000 eurot);

− laenusaaja pankrotimenetluses hageja nõuet valdavas osas ei tunnustatud ja

10. augusti 2012 kinnituse tõttu polnud nõude tunnustamise hagi perspektiivikas.

Hageja hinnangul rikkus kostja laenu andes ja 10. augusti 2012 kinnitust väljastades juhatuse

liikme kohustusi, millega põhjustas hagejale kahju tagastamata laenu summas 77 807 eurot.

Hageja teatas kostjale kahju hüvitamise nõudest 10. septembri 2014 kirjas ja sellest

kuupäevast alates nõuab hageja viivise maksmist seadusest tulenevas määras.

2-15-9701

3 (11)

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidleb hagile vastu.

Laenusaajale laenusumma ülekandmise ja selle vähemalt hageja märgitud ulatuses

tagastamise osas kostjal vastuväiteid ei ole. Samuti ei soovi kostja vaidlustada hageja väidet

laenulepingu olemasolu kohta hageja ja põhivõlgniku vahel. Erinevalt hagejast leiab kostja, et

intressimäära ja laenu tagastamise tähtaja osas laenulepingu pooltel kokkulepped puudusid,

mistõttu intressimäär tuleneb seadusest ja laenu tagastamiseks tuli juhinduda tähtajatu

laenulepingu ülesütlemise korrast.

Kostja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

− kostja ei rikkunud laenusaajale laenu andes hageja juhatuse liikme kohustusi;

− kostja ei ole hageja nimel avaldanud laenusaaja vastu nõudest loobumist;

− hagejale ei ole tekkinud kahju;

− kui hagejal ka on kahju tekkinud, siis on hageja selle endale ise põhjustanud, kostja

tegevusega puudub põhjuslik seos ning kostja vastutuse välistavad lepingulise kahju

ettenähtavuse põhimõte ja juhatuse liikme vastutuse piiratus.

Menetluskulude taotlused ja nimekirjad

4. Pooled paluvad menetluskulud panna vastastikku teise poole kanda.

Hageja nõuab õigusabikuluna 4 648 euro hüvitamist, mis moodustub esindajatasust määraga

120 eurot tunnis (ilma käibemaksuta) 28,8 töötunni eest summas 3 456 eurot, riigilõivust

summas 1 100 eurot ja täituritasust 92 eurot. Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses

käesoleva kohtuasja menetlusega. Hageja nõuab kulude hüvitamist ilma käibemaksuta

summas. Hageja taotleb viivise väljamõistmist menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras alates lahendi jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni.

Kostja nõuab õigusabikuluna 3 006 euro hüvitamist, mis moodustub esindajatasust määraga

100 eurot tunnis (koos käibemaksuga 120 eurot) 25 töötunni eest summas 2 500 eurot (koos

käibemaksuga 3 000 eurot) ja äriregistrist väljatrükkide tegemise kulu 6 eurot. Kostja kinnitab,

et kulud on tekkinud seoses käesoleva asjaga ja ta ei ole käibemaksukohustuslane. Seetõttu

taotleb kostja kulude väljamõistmist koos käibemaksuga. Kostja taotleb viivise väljamõistmist

menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni

menetluskulude hüvitamiseni.

Teineteise menetluskuludele pooled vastuväiteid ei esitanud peale selle, et kostja ei pidanud

hageja poolt kahe esindaja osalemist otstarbekaks.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb rahuldada.

Menetluskulud jätab kohus kostja kanda ja määrab need kindlaks rahaliselt.

Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg-st 1 esitas kohus otsuse

kirjeldava osa lihtsustatult. Kohus käsitleb poolte väiteid ja seisukohti pikemalt otsuse

põhjendavas osas.

6. Pooled tõid esile järgmised asjaolud, mis teine pool võttis omaks või mille vaidlustamise

tahe ei ilmnenud tema avaldustest, ning seetõttu kohus loeb need TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning

viidatud tõendite alusel tuvastatuks:

− kostja oli 30. oktoobrist 2007 kuni 16. maini 2013 ja äriregistrisse kantud andmetel

kuni 26. juunini 2013 hageja ainus juhatuse liige (I kd tl 57–63);

2-15-9701

4 (11)

− hageja ja laenusaaja vahelise suulise laenulepingu (edaspidi „laenuleping”) alusel

andis hageja laenusaajale laenu summas 148 807 eurot, mille maksis välja

4. maist 2012 kuni 8. juunini 2012 13 pangaülekandega (I kd tl 8);

− laenulepingu sõlmimiseks puudus hageja nõukogu nõusolek ja laenu andmise ajal

kehtinud hageja põhikiri ei näinud ette, et laenu andmiseks pole nõukogu nõusolek

vajalik või on vajalik ainult põhikirjas nimetatud juhtudel (I kd tl 70–72);

− laenusaaja tagastas laenusummast 71 000 eurot kuue osamaksega 6. juulist 2012 kuni

18. septembrini 2012, kusjuures enne 10. augustit 2012 tagastati 11 000 eurot ja pärast

nimetatud kuupäeva 60 000 eurot (I kd tl 8);

− hageja esitas 5. märtsil 2013 laenusaajale nõude laenu tagastamiseks ja pankroti-

hoiatuse (I kd 150–154), aga laenusaaja keeldus nõude rahuldamisest, sest tema väitel

oli kostja väljastanud hageja nimel 10. augustil 2012 kinnituse laenujäägi kohta

summas 61 000 eurot ja pärast seda oli tasutud juba 60 000 eurot (I kd tl 11, 181–183);

− 28. veebruaril 2014 kuulutati välja laenusaaja pankrott (I kd tl 125), millele järgnenud

menetluses hageja esitas nõudevalduse 83 580,54 euro saamiseks, aga võlausaldajate

üldkoosolekul hageja nõuet halduri vastuväite tõttu ei tunnistatud summat 1 000 eurot

ületavas summas (I kd tl 155–170); hageja ei esitanud hagi nõude tunnustamiseks;

− hageja teatas kostjale oma nõudest 10. septembri 2014 kirjaga (I kd tl 12–14), mille

kostja sai kätte 2. oktoobril 2014 (I kd tl 15) ja millele kostja vastas 16. oktoobril 2014

(I kd tl 16).

7. Lisaks tuvastab kohus järgmised asjaolud, mille osas pooled vaidlevad:

− hageja ja laenusaaja laenuleping oli tähtajaline ja algne laenu tagastamise tähtaeg oli

31. mai 2012. Kohus järeldab seda kostja 20. märtsi 2013 e-kirjast laenusaajale (I kd

tl 179–180) ja kostja 28. veebruari 2013 e-kirjast hageja lepingulistele esindajatele

(I kd tl 176–178). Mõlemas e-kirjas nimetab kostja selgelt laenu tagastamise tähtajana

31. maid 2012. Samuti selgitab kostja neis kirjades algse tähtaja pikendamist

nimetades laenusaajale adresseeritud kirjas konkreetsed kuupäevad;

− laenuleping sõlmiti 0%-lise intressimääraga. See järeldub eelmises taandes viidatud

e-kirjast laenusaajale, aga ka laenulepingu poolte käitumisest tervikuna. VÕS § 29 lg 1

esimese lause järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest. Tõlgendamisel saab VÕS § 29 lg 5 p 3 alusel arvestada lepingupoolte

käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Laenusaaja ei viidanud hagejale maksete

tegemisel kordagi sellele, et ta tasuks mingi osasumma intressina. Hageja lepinguliste

esindajate 5. märtsi 2013 nõudekirjale lisatud nõudesumma arvestuses (I kd tl 150)

intressi märkimises ei avaldu hageja selge tahe 0%-st erineva intressi tasumises

kokkuleppimiseks ja veel ka pärast selle kirja saamist kinnitas kostja hageja nimel

20. märtsi 2013 e-kirjas laenu andmist 0%-lise intressimääraga (I kd tl 179);

− laenulepingu sõlmimine ei toimunud hageja igapäevase majandustegevuse raames.

Nimelt tuleb tehingu kuulumist aktsiaseltsi igapäevase majandustegevuse hulka

hinnata lähtuvalt nii tehingu üldisest sisust kui ka konkreetsetest tingimustest. Kuigi

hageja tegevuse osaks oli investeeringute tegemine, ei tulene sellest veel, et suhteliselt

lühiajaline 0%-lise intressimääraga ja ilma tagatiseta laenu andmine oli samuti

igapäevane majandustegevus. Äriühingu tegevuse eesmärk on majandusliku kasu

saamine, mida 0%-lise intressimääraga ja tagatiseta laenu andmise puhul ei järgita.

Hageja 2012. aasta majandusaasta aruandest (I kd tl 73–96) nähtub samuti, et hageja

soovis saada investeeringutest majanduslikku kasu. Järelikult väljus laenulepingu

sõlmimine hageja igapäevasest majandustegevusest;

2-15-9701

5 (11)

− laenusaaja valduses oli kas originaali või ärakirjana kostja allkirjaga varustatud

10. augusti 2012 kinnitus, mille järgi laenulepingust tulenev laenu tagastamise

kohustus oli selle päeva seisuga 61 000 eurot (I kd tl 10, 148, 182). Viidatud

kinnitusest teadasaamisel kostja ei seadnud kahtluse alla kinnituse väljastamist ega

selle ehtsust (I kd tl 179–184). Kõnealusest kinnituse kohta küsimuste esitamise järel

avaldas kostja soovi lahkuda hageja juhatuse liikme kohalt (I kd tl 140–141). Selle

kinnituse põhjal vaidlesid nii laenusaaja kui ka tema pankrotihaldur hageja nõudele

vastu (I kd tl 143–146, 174) ja ajutine pankrotihaldur ei tuvastanud suuremat võlga

hageja ees kui 1 000 eurot (II kd tl 16–25).

8. Põhinõude õiguslik alus on äriseadustiku (ÄS) § 315 lg 2 esimene lause, mille kohaselt

juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju aktsiaseltsile,

vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Sel alusel esitatud nõude eeldused on

järgmised (vt kokkuvõtvalt nt Riigikohtu 6. mai 2015. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15,

p 13 esimene lõik):

− esiteks, juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 315 lg 1, samuti

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35);

− teiseks, aktsiaseltsile on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128);

− kolmandaks, rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4);

− neljandaks, juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud

korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 315 lg 2 teine lause).

Kohus kontrollib põhinõude rahuldamise eeldusi eeltoodud järjekorras.

9. Juhatuse liikme kohustuse rikkumisena heidab hageja kostjale ette nii laenu andmist kui ka

10. augusti 2012 kinnitusega nõudest osalist loobumist. Põhinõude esimese eelduse täitmiseks

on piisav vähemalt ühe rikkumise tuvastamine.

Äriühingu juhatuse liikme kohustused võivad tuleneda seadusest, ühingu põhikirjast,

üldkoosoleku otsustest ja muudest poolte vahel sõlmitud kokkulepetest. Kõige üldisema

kohustuse näeb juriidilise isiku juhatuse liikme jaoks ette TsÜS § 35, mille kohaselt peavad

juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma

juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed.

ÄS § 306 lg 2 teine lause sätestab, et juhatus võib aktsiaseltsi igapäevase majandustegevuse

raamest väljuvaid tehinguid teha ainult nõukogu nõusolekul. ÄS § 317 lg 1 p 7 teise lause

järgi on nõukogu nõusolek vajalik muu hulgas tehingute tegemiseks, millega kaasneb laenude

andmine, kui see väljub igapäevase majandustegevuse raamest. Kohus tuvastas, et

laenulepingu sõlmimine ei toimunud hageja igapäevase majandustegevuse raames ja hageja

põhikiri ei näinud ette eristust vastavalt ÄS § 317 lg-le 2. Vaidlust ei ole selles, et nõukogu

nõusolekut laenulepingu sõlmimiseks polnud. Sellest järeldub, et kostja rikkus ÄS § 306 lg 2

teisest lausest tulenevat kohustust.

ÄS § 306 lg 2 kolmas lause näeb ette, et aktsiaseltsi juhatus on kohustatud tegutsema

majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Kohus tuvastas, et vaidlusalune laen anti suulise

lepingu alusel, 0%-lise intressimääraga ja tagatiseta. Sel viisil laenu andmine ei ole

majanduslikult otstarbekas. Tõendamist ei leidnud kostja väited laenulepingu seotuse kohta

hageja muude majandushuvidega. Kohus ei nõustu kostja väitega, et laenulepingu suulises

vormis sõlmimine ei kahjusta hageja majandushuve. Kostja pani lepingu suulise sõlmimisega

hageja olukorda, kus lepingu tingimusi on keerukam tõendada ja laenu tagastamise nõudmine

seeläbi raskendatud. Tagatiseta laenu andes võttis kostja hageja nimel põhjendamatuid riske.

Seega ei tegutsenud kostja laenu andes hageja jaoks majanduslikult otstarbekalt ja rikkus ÄS

§ 306 lg 2 kolmandast lausest tulenevat kohustust.

2-15-9701

6 (11)

Pooled vaidlevad lisaks selle üle, kas juba laenu andmise ajal pidi olema selge, et laenusaaja

ei suuda laenusummat tagastada. Kohtu hinnangul on selles osas kostjale eelkõige ette

heidetavad 6. ja 8. juuni 2012 täiendavate väljamaksete tegemised pärast laenu tagastamise

esialgse tähtpäeva möödumist. Majanduslikult otstarbekas ei ole anda laenu isikule, kes on

juba viivituses laenu tagastamisega. Hiljemalt sel ajal pidi kostjale olema ka arusaadav, et

laenusaaja jaoks ei ole laenulepingu kohane täitmine jõukohane. Siinjuures ei oma tähtsust, et

laenusaaja pankrot kuulutati välja alles 28. veebruaril 2014. Neil kaalutlustel tuvastab kohus,

et kostja rikkus ÄS § 306 lg 2 kolmandast lausest tulenevat kohustust võimaldades

laenusaajale antud laenu suurendamist pärast seda, kui laenu tagastamise algne tähtaeg oli

möödunud.

Kohus nõustub hagejaga, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi ka 10. augusti 2012

kinnituse väljastamisel. Kuigi kinnituse tekstis ei ole avaldatud selgelt nõudest loobumist, siis

just selline on olnud kinnituse tegelik tagajärg hageja jaoks. Laenusaaja ja tema

pankrotihaldur tuginesid laenusumma enam kui 1 000 euro ulatuses tagastamisest keeldumisel

eelkõige kostja avaldatud kinnitusele. Sellest järeldab kohus, et kostja ei käitunud hageja

suhtes lojaalselt ja rikkus TsÜS §-s 35 ette nähtud kohustust.

Vahekokkuvõttena saab märkida, et põhinõude rahuldamise esimene eeldus on täidetud, sest

kohus tuvastas kostja kui hageja juhatuse liikme kohustuste rikkumise.

10. Kahjuna nimetab hageja tagastamata jäänud laenusumma 77 807 eurot. Kostja vaidleb

hagejal kahju tekkimise väitele muu hulgas vastu tõdemusega, et tema teada on laenusaaja

võla tasunud. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja bilansist (II kd tl 7–15) või laenusaaja

ajutise pankrotihalduri aruandest (II kd tl 16–25) saaks järeldada tegelikult väiksemat

laenujääki. Hageja bilanss on koostatud ajal, mil kostja oli hageja juhatuse liige. Kostja

kinnitas 28. veebruari 2013 e-kirjas, et õige on hageja lepinguliste esindajate valduses olnud

väljamaksete ja laekumiste arvestus, mis annab tulemuseks laenujäägi 77 807 eurot (I kd

tl 176–178). Laenusaaja ajutise pankrotihalduri aruanne rajades juba laenusaaja vastuväitel,

mis omakorda lähtus 10. augusti 2012 kinnitusest. Kuna kostja ei esitanud oma vastuväite

kinnituseks muid tõendeid, siis tuvastab kohus, et laenusaaja kohustuse jääk hageja eest on

77 807 eurot.

VÕS § 127 lg 1 järgi on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud

isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud, kusjuures kahju

hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. aasta

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 16). Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja

sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes

eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse

liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta

oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. oktoobri

2013. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13; 3. märtsi 2014. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

197-13, p 22, samuti kokkuvõtvalt 30. aprilli 2014. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14,

p 13 neljas lõik).

Üldiselt saab märkida, et laenatud ja tagastamata rahasumma on laenuandja kahju, kui enam

ei saa pidada mõistlikult võimalikuks laenusumma tagastamist. Nimelt on enne laenu andmist

laenuandjal olemas raha, mida pärast laenu andmist enam ei ole. Laenulepingu järgi asub

varakogumis tervikuna laenatud raha asemele sama väärtusega raha tagasi saamise nõue. Kui

selline nõue muutub väärtusetuks, siis on laenuandja varaline olukord muutunud halvemaks.

Juhatuse liikme ja aktsiaseltsi vahelise võlasuhte eesmärgiks on sellise kahju ärahoidmine,

mis võib tekkida aktsiaseltsi raha kergekäelisest ja tagatiseta laenamisest ning selline kahju

peab juhatuse liikmele olema laenulepingu sõlmimisel ettenähtav, st täidetud on VÕS § 127

lg-te 2 ja 3 tingimused.

2-15-9701

7 (11)

Põhinõude teise eelduse ehk hagejal kahju tekkimise hindamisel tuleb siiski eristada summat

1 000 eurot, mille ulatuses hageja nõuet laenusaaja vastu pankrotimenetluses tunnustati

(järgnevas p 11), ja ülejäänud põhinõude summat 76 807 eurot ( = 77807 – 1000), mille osas

hageja loobus nõude tunnustamise hagi esitamisest (p 12).

11. Kohus käsitleb esmalt osasummat 76 807 eurot. Põhjendatud ei ole kostja vastuväide, et

selles osas ei ole hagejal kahju tekkimine tõendatud, kuna laenusaaja pankrotimenetluse

lõpparuannet kinnitavat kohtumäärust ei ole esitatud. Nõude perspektiivi hindamine on

äriühingu juhtorgani mõistlik otsustus. Eelmise juhatuse poolt kujundatud olukorra järel

nõude võlgniku pankrotimenetluses maksmapanemise kulusid ja edulootust saab hinnata

samadel alustel nagu muid majanduslikke otsustusi (vrd eespool p-s 8 viidatud otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 18).

Kuigi üldjuhul on juhatuse liikme vastutus selles tähenduses sekundaarne, et temalt saab

nõuda üksnes kahju hüvitamist, mida ei saa katta enam muul viisil, siis ei tähenda see

juhatuse liikme vastutuse välistamist olukorras, kus muul viisil kahju katmine või

vähendamine ei ole mõistlikult võimalik või majanduslikult otstarbekas (vrd ka Riigikohtu

11. mai 2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 55). Kui ka jaatada selliste nõuete

esitamist juhatuse liikme vastu, mille muul viisil sissenõudmine on küll teoreetiliselt võimalik,

aga praktiliselt perspektiivitu, siis ei tähenda see, et juhatuse liikme vastutus oleks piiramatu.

Kirjeldatud käsitluse järgi ei tähenda mitte iga lepingupartneri poolt täitmata kohustus või

mistahes äririisiko realiseerumine juhatuse liikme isiklikku vastutust äriühingu ees, vaid

üksnes selline täitmata kohustus või realiseerinud riisiko, mille on oma kohustuse

rikkumisega põhjustanud juhatuse liige.

Hageja pakkus kostjale võimalust rahastada vaidlust nõude tunnustamise üle (I kd tl 126–128),

millele kostja vastas sisulise keeldumisega (I kd tl 171–172). Ka nõude menetlemise selles

faasis ei avaldanud kostja hagejale selliseid andmeid ega väiteid, mis andnuks alust hinnata, et

nõue laenusaaja vastu võiks 1 000 eurot ületavas summas üldse enam olla edukas.

Võttes arvesse laenusaaja juhatuse varasemat seisukohta, pankrotihalduri vastuväidet hageja

nõudele ja nõude tunnustamise hagi esitamisega eeldatavasti kaasnevaid kulusid, võis hageja

otsustada, et nõude tunnustamise hagi ei esitata. Kuigi just seeläbi muutus lõplikult võimatuks

laenusaajalt laenu kõnealuses osas tagasinõudmine, siis saabus samas ka tagajärg, et hagejal

tekkis kahju mh siinkohal uuritavas osasummas 76 807 eurot.

12. Laenusaaja pankrotimenetluses tunnustatud osasumma 1 000 eurot osutub hageja kahjuks

vastavalt laenusaaja pankrotimenetluse lõpparuannet kinnitavas ja jõustunud kohtumääruses

selle kohta märgitule. Alles pankrotimenetluse lõpparuandest nähtub pankrotiseaduse (PankrS)

§ 162 lg 2 p 3 järgi, mis ulatuses võlausaldaja nõue rahuldatakse ning missuguses ulatuses

tehakse pankrotivarast väljamakseid pankrotimenetluse kulude katteks (Riigikohtu

13. novembri 2012. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-12, p 14 esimene lõik, samuti selles

viidatud 20. veebruari 2012. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-11, p 11, ja 2. detsembri

2010. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-10, p 13).

Pooled ei ole väitnud, et laenusaaja pankrotimenetlus oleks lõppenud, seega ei saa praegu veel

lõplikult hinnata, kas hagejal tekkis kahju osasumma 1 000 eurot ulatuses. Siiski hõlmab

põhinõude teine eeldus kohtu hinnangul ka sellise kahju, mille tekkimine on piisavalt

ettenähtav. Vaidlust ei ole selles, et laenusaaja pankrot kuulutati välja. Seega eeldatavasti oli

täidetud PankrS § 31 lg-s 1 sätestatud eeldus, et võlgnik oli maksejõuetu, st ta ei suutnud

rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei olnud ajutine (PankrS § 1 lg 2). Sellises

olukorras saab lähtuda sellest, et võlausaldaja ei saa pankrotimenetluse tulemusena vähemalt

kogu summat, mille võlgnik talle võlgnes. Üksnes erandlikel asjaoludel saaks hinnata

pankrotivõlgniku vastu esitatud nõuet perspektiivikaks – selliseid asjaolusid ei ole pooled

esile toonud.

2-15-9701

8 (11)

Lisaks kaalub kohus poolte huve tulenevalt oma õiguste kohtus kaitsmise võimalustest. Ühelt

poolt tuleb hinnata hageja huvi panna maksma käesoleva asjana lahendatav kahju hüvitamise

nõue juhatuse liikme vastu mõistliku aja jooksul, aga eelkõige enne vastava nõude aegumist.

Teiselt poolt on kostjal õigus vaielda vastu temalt sellise osasumma väljamõistmisele, mille

ulatuses hagejale tehakse väljamakse laenusaaja pankrotivarast.

Kuna pankrotimenetluse kestus ei ole üldjuhul ette nähtav ja hageja ei saa selle kulgu ka

märkimisväärselt mõjutada, siis on hagejal põhimõtteliselt TsMS §-s 369 kirjeldatuga sarnane

huvi esitada nõue ka sellises osasummas, mille lõplik kahjuks osutumine ei ole hagi esitamisel

veel teada. Kostjal seevastu on täitemenetluse seadustiku § 221 lg-te 1 ja 2 järgi kasutada

tõhus õiguskaitsevahend puhuks, kui temalt kahju hüvitamiseks välja mõistetud summa

makstakse hagejale laenusaaja pankrotivara arvel.

Eeltoodud kaalutlustel asub kohus seisukohale, et ka osasumma 1 000 eurot tuleb käesoleva

juhtumi asjaoludel lugeda hagejal tekkivaks kahjuks põhinõude teise eelduse tähenduses.

Seega on põhinõude teine eeldus täidetud.

13. Järgmiseks tuleb kolmanda eeldusena tuvastada põhjuslik seos kostja rikkumise ja hageja

kahju vahel. Põhjusliku seose tuvastamisel saab kohus juhinduda conditio sine qua non

põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui

ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Tegevusetuse korral

saab kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ning

vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata (vt Riigikohtu 17. juuni 2015. aasta otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 22, ja selles viidatud 8. jaanuari 2013. aasta otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-173-12, p 18).

Seoses laenulepingu sõlmimisega näeb kohus põhjuslikku seost kostja rikkumiste ja hageja

kahju vahel eelkõige selles, et nõukogu nõusolekuta ja suulise laenulepingu alusel hageja raha

laenusaaja kasutusse andmine on kostja tegu ilma milleta ei oleks hagejal kahju tekkinud.

Kostja möönis ka ise 20. märtsi 2013 e-kirjas, et laenu tagastamata jätmine tekitas hagejale

kahju (I kd tl 179).

Seoses laenatud raha tagasi nõudmata jätmisega ja selle asemel täiendava laenu

väljamaksmisega pärast laenu tagastamise algse tähtpäeva möödumist näeb kohus põhjuslikku

seost kostja rikkumiste ja hageja kahju vahel selles, et kui kostja oleks asunud kohe pärast

laenulepingu algse tähtaja möödumist laenatud raha tagasi nõudma, siis oleks laenusaaja

käsutuses veel olnud vahendeid tõenäolisemalt kasutatud laenu tagastamiseks. Seega

vähendas kostja oma tegevusega laenu tagasimakse tõenäosust.

Seoses 10. augusti 2015 kinnituse väljastamisega näeb kohus põhjuslikku seost kostja

rikkumiste ja hageja kahju vahel eelkõige selles, et just kõnealuse kinnituse alusel keeldusid

laenusaaja ja tema pankrotihaldur hageja nõude tunnustamisest.

Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja on ise endale kahju põhjustanud jättes laenusaajalt laenu

tagasi nõudmata perioodil, mil kostja ei olnud enam hageja juhatuse liige. Hageja alustas

laenu tagasinõudmist ajal, mis kostja oli veel juhatuse liige (I kd tl 150–154) ja sellega tegeles

ka kostja (I kd tl 179–180), aga koheselt selgus, et laenusaaja keeldub laenu tagastamast (I kd

tl 143–144). Sellises olukorras ei saa hagejale mõistlikult ette heita, et ta sama nõuet uuesti ei

üritanud hiljem maksma panna.

Kokkuvõtvalt sedastab kohus, et kostja rikkumiste ja hageja kahju vahel esineb põhjuslik seos.

14. Neljanda eeldusena tuleb kontrollida, kas kostja vastutab hagejale kahju põhjustamise eest.

Erinevalt eelmisest kolmest eeldusest lasub selles osas asjaolude esiletoomise ja tõendamise

koormis kostjal.

2-15-9701

9 (11)

Aktsiaseltsi puhul ÄS § 315 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda,

et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste

vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske (eespool

p-s 8 viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 14).

Kostja ei saanud laenulepingu sõlmimisel lähtuda laenusaaja 2011. aasta majandusaasta

aruandest (I kd tl 111–124), sest see esitati alles 2. juulil 2012 (I kd tl 142). Laenusaaja

2010. aasta majandusaasta aruandest (I kd tl 97–110) nähtub, et tal oli vara kokku väärtuses

ca 37 000 eurot, sh vabu rahalisi vahendeid ca 9 000 eurot, nõudeid ca 27 000 eurot ja

finantsinvesteeringuid summas ca 1 000 eurot. Tagatisega laenu andmine summas

148 807 eurot kirjeldatud finantsvõimekusega ettevõttele on põhjendamatu risk.

Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta oleks muul viisil kontrollinud laenusaaja võimet laen

tagastada, st olnud laenulepingu sõlmimiseks piisavalt informeeritud. Pigem nähtub kostja

20. märtsi 2013 e-kirjast, et kostja teadis juba laenulepingu sõlmimisel, et laenusaajal

puudusid vahendid tootmise korraldamiseks (I kd tl 179).

Kohus ei tuvasta, et kostja oleks laenulepingu sõlmimisel tegutsenud heas usus ja hageja

huvides. Eespool p-s 9 tuvastatud rikkumised on kõik sellised, mis viitavad tegutsemisele

hageja majandushuvide vastaselt: äriühing ei ole huvitatud rahast loobumisest, selle andmisest

teise isiku kasutusse ilma vastutasu saamata ega ilma kohase tagatiseta.

Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja nõude rahuldamine tähendaks kostja kui juhatuse liikme

vastutuse laiendamist sündmustele, mis toimusid aastaid pärast laenulepingu sõlmimist. Kahju

põhjustavaks sündmuseks oli laenusaajale laenu andmine sel viisil ja tingimustel nagu kostja

seda tegi, mitte aga hilisem laenusaaja maksejõuetuse sedastamine pankrotimenetluses. Kostja

oli hageja juhatuse liige veel ligi aasta pärast laenu tagastamise algse tähtaja möödumist.

Põhjendatud on hageja seisukoht, et kostja kui juhatuse liikme hoolsuskohustusega ei ole

kooskõlas laenu tagasi nõudmata jätmine pikema perioodi vältel. Kui juhatuse liige ei tegele

aktiivselt aktsiaseltsi antud laenu tagasinõudmisega, siis rikub ta samuti hoolsuskohustust.

15. Kuna põhinõude rahuldamise kõik eeldused on täidetud, siis tuleb see nõue tervikuna

rahuldada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude summa 77 807 eurot.

16. Viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1 ja sellele nõudele ei ole kostja eraldi

vastuväiteid esitanud. Põhinõude rahuldamise tõttu on edukas ka viivise nõue.

Hageja arvutas välja viivise kuni 29. juunini 2015 summas 5 051,98 eurot. Juhindudes TsMS

§ 367 teisest lausest arvutab kohus välja viivise alates 30. juunist 2015 kuni otsuse tegemiseni.

Nimetatud perioodi pikkus on 256 päeva (mõlemad kaasa arvatud). VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud viivise määr oli kogu perioodil 8,05% aastas. Vastav viivise summa on

järelikult 4 393 eurot ( ≈ 77807 × 8,05% × 256 : 365). Kokku on kuni otsuse tegemiseni

muutunud sissenõutavaks viivis summas 9 444,98 eurot ( = 5051,98 + 4393), mille kohus

mõistab kostjalt hageja kasuks välja.

Otsuse tegemisele järgneva aja eest mõistab kohus viivise välja protsendina põhinõudest.

Viivise määraks on VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määr.

17. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata täiendavad

äriregistri väljavõtted (I kd tl 64–69) ja laenusaaja juhatuse liikmega peetud e-kirjavahetuse

(I kd tl 147, 175), sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud.

18. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi esitamise aeg.

Seega on tsiviilasja hind TsMS § 124 lg 1 ning § 133 lg-te 1 ja 2 alusel jätkuvalt

89 122,44 eurot ( = 77807 + 5051,98 + 77807 × 8,05%). Hinda ei mõjuta maakohtu otsustus

hagis nimetatust erineva viivise summa väljamõistmiseks TsMS § 367 teise lause järgi.

2-15-9701

10 (11)

19. Kohus rahuldab hagi ja jätab kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud

kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja nõuab

4 648 euro hüvitamist, mis menetluskulude nimekirja kohaselt moodustub esindajatasust

määraga 120 eurot tunnis 28,80 töötunni eest, riigilõivust summas 1 100 eurot ja täituritasust

92 eurot.

Riigilõivuna tuleb kostjal hüvitada tegelikult tasutud vajaliku riigilõivu summa 1 200 eurot,

sest kohtutoimikust nähtuva kulu peab kohus määrama kindlaks sõltumata hageja taotlusest.

Kohtutäituri tasu 92 eurot ei ole käesoleva kohtumenetlusega seonduv kulu ja seda kostja ei

pea hüvitama.

Hageja esindajate tasumäär on 120 eurot tunnis (ilma käibemaksuta summa) on põhjendatud.

Riigikohtu senises praktikas on peetud mõistlikuks advokaadist esindaja tunnitasu koos

käibemaksuga 147,49 eurot (vt 9. märtsi 2016. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 14).

Käesolevas asjas vastab hageja esindajate tasumäär asja sisule ja keerukusele. Hageja nõuab

kulude väljamõistmist käibemaksuta. Seega arvestab kohus hüvitatavate menetluskulude

summa kindlaksmääramisel õigusabikulu summa käibemaksuta.

Kohus kontrollib hageja esindajate ajakulu vajalikkust ja põhjendatust iga toimingu juures

eraldi. Kohtu hinnang hageja esindajate vajalikule ja põhjendatud ajakulule on järgmine:

Nr Kuupäev

Toiming, ajakulu ja tasu

taotluses

Kohtu seisukoht põhjendatud ja

vajaliku ajakulu ning tasu kohta

11.02.15 materjalide analüüs

1:30 hagiavalduse ettevalmistamise ja

koostamise põhjendatud ja vajalik

ajakulu on 5 tundi arvestades

hageja nõuet, hagiavalduse sisu ja

esitatud tõendeid

5:00

12.02.15 hagiavalduse

koostamine

4:30

14.04.15 telefoninõupidamine

0:15

16.04.15 nõudekirja/teavituse

koostamine ja

edastamine

1:30

17.04.15

0:10

25.06.15 hagiavalduse

täiendamine

0:50

26.06.15

0:30

03.07.15 puuduste kõrvaldamine

0:20 kostja ei pea hüvitama hagejale

kulusid, mis seisnevad puuduste

kõrvaldamises

0:00

29.07.15 kostja seisukohtade

analüüs, e-kiri kliendile

1:15 arvestades kostja vastuse ja hageja

arvamuse sisu, siis on hageja

arvamuse ettevalmistamise ja

koostamise põhjendatud ajakulu

kokku 5 t

5:00

03.08.15 e-kiri kliendile

0:10

04.08.15 materjalide analüüs

0:30

05.08.15 arvamuse koostamine

3:30

06.08.15 järelepärimised ja

e-kirjad, nõupidamine

0:15

07.08.15

0:30

11.08.15

0:10

11.08.15

0:10

12.08.15

0:15

12.08.15

0:15

12.08.15 taotluse koostamine,

lisade komplekteerimine

1:00

13.08.15 arvamuse täiendamine

3:15

2-15-9701

11 (11)

Nr Kuupäev

Toiming, ajakulu ja tasu

taotluses

Kohtu seisukoht põhjendatud ja

vajaliku ajakulu ning tasu kohta

25.08.15 kostja seisukohtade

analüüs

0:15 põhjendatud ja vajalikud

toimingud ning ajakulu

0:15

09.09.15 kohtumääruse analüüs

0:15

0:15

17.09.15 e-kiri istungiaegadega

0:10

0:10

04.12.15 menetluskulude

nimekirja koostamine

0:20 menetluskulude kindlaks-

määramise avalduse esitamise ja

nimekirja koostamise kulud ei ole

põhjendatud ega vajalikud kulud

TsMS § 175 lg 1 mõttes

(Riigikohtu 11.11.14 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14, p 12)

0:00

04.12.15 kohtuistungiks

ettevalmistamine

1:00 põhjendatud toiming, aga

istungiks valmistumise ajakulu ei

ületa üldjuhul istungi kestust,

käesoleval juhul ei ole hageja

toonud esile erandlikke põhjuseid

suuremaks ajakuluks

0:30

07.12.15 kohtuistungil osalemine

0:50 7.12.15 kohtuistung toimus

kl 10.00–10.30, seega põhjendatud

ja vajalik ajakulu 30 min

0:30

11.01.16 kostja tõendite analüüs

ja seisukoha koostamine

0:20 põhjendatud ja vajalikud

toiminguid, ajakulu on

põhjendatud 1 t ja 30 min ulatuses

arvestades kostja esitatud tõendeid

ja hageja vastuse sisu

1:30

11.01.16

0:50

02.02.16 materjalide analüüs

0:30

08.02.16 seisukoha ülevaatamine

ja kohtule esitamine

0:18

22.02.16 ettevalmistus

kohtuistungiks

1:15 põhjendatud ja vajalik toiming

ning ajakulu

1:15

23.02.16 menetluskulude

nimekirja koostamine

0:25 vt tabelis rida nr 24

0:00

23.02.16 kohtuistungil osalemine

(1/2 ajast)

0:45 23.02.16 kohtuistung toimus kl

11.00–12.10, seega põhjendatud ja

vajalik ajakulu 1 t ja 10 min

1:10

23.02.16 kohtuistungil osalemine

(1/2 ajast)

0:45

Kokku (tund:minut)

28:48 Kokku (tund:minut)

15:35

(tundides)

28,80 (tundides)

15,58

Kohus määrab hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks eelneva

põhjal 3 069,60 eurot (1 200 eurot riigilõiv ja 1 869,60 eurot lepinguliste esindajate tasu

15,58 tunni eest tasumääraga 120 eurot). Rahuldamata jääb hageja taotlus 1 551,40 euro

saamiseks õigusabikulude ja täituritasu osas ( = 4 648 – 3 069,60). Kohus leiab, et selles

ulatuses kulude hüvitamine on asja sisu ja menetluslikku käiku arvestades põhjendatud.

Lähtudes hageja taotlusest ja TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik