3-15-3147/18 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene

Määruse tegemise aeg ja koht

10. märts 2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-3147

Haldusasi

Heino Meipalu kaebus Vara valla vastu

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 4. jaanuari 2016. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Heino Meipalu määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Heino Meipalu

Esindaja Lembit Auväärt

Vastustaja Vara vald

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 4. jaanuari 2016. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates

otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Heino Meipalu esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Vara valla vastu, milles palus tunnistada

kehtetuks Koosa osavallavalitsuse tõend ja sellel põhinevad tehingud, kokkulepe üürilepingu

alusel kasutatava eluruumi ostmiseks ja sellel põhinevad tehingud ja vastustaja pärimisavaldus

ning sellel põhinevad tehingud. Samuti palus kaebaja kohustada vastustajat tema omandis olev

korteriomand üle andma kaebajale.

2. Tartu Halduskohus tagastas 4. jaanuari 2016. a määrusega esitatud kaebuse

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 ja 2 alusel.

Halduskohus leidis, et vaidlustatud tõendi näol on tegemist haldusorgani toiminguga, millega

kinnitati, et Tartu maakonnas Koosa osavalla Koosa külas majas nr 20 asuvad korterid, s.h

korter 18, ei kuulu tööandja eluruumide hulka ega õigusvastaselt võõrandatud eluruumide

hulka, samuti ei asu kohaliku omavalitsuse volikogu poolt kindlaks määratud erastamisele

mittekuuluvas elamus või piirkonnas, ning ei ole riikliku või kohaliku kaitse all ega asu

ajaloolises kaitsetsoonis. Tõendiga ei reguleeritud omandisuhteid ning see ei toonud kaasa

õiguslikke tagajärgi kaebajale. Tegemist ei olnud haldusaktiga haldusmenetluse seaduse (HMS)

§ 51 mõttes. Vaidlustatud toiminguga ei saanud haldusorgan rikkuda kaebaja subjektiivseid

õigusi. Halduskohus selgitas lisaks, et vastavalt HKMS § 37 lg-le 2 ei saa kaebusega nõuda

toimingu tühistamist, kuid HKMS § 37 lg 2 p 5 järgi saab nõuda toimingu õigusvastasuse

tuvastamist. Siiski ei pidanud halduskohus põhjendatuks suunata kaebajat tuvastamisnõude

esitamisele. Eeltoodud põhjustel puudus kaebajal kaebeõigus ning kaebajal ei olnud võimalik

ka toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudega saavutada oma eesmärki. Kaebaja eesmärk

on saada korteriomandi asukohaga Koosa 20-18, Koosa küla, Vara vald, Tartumaa omanikuks,

kuid isegi toimingu õigusvastasuse tuvastamisel ei saaks taastada olukorda, kus vaidlustatud

toimingut oleks võimalik uuesti (õiguspäraselt) sooritada. Halduskohus märkis täiendavalt, et

vaidlustatud Koosa Osavallavalitsuse tõend nr 57 anti välja 16. aprillil 1996. a. Kaebuse

kohaselt sai kaebaja teada oma õiguste rikkumisest pärast Erna Silde surma, s.o 9. detsembril

2014. Halduskohus selgitas, et möödunud on ka kahju hüvitamise nõude tähtaeg, sest HKMS §

46 lg 4 teise lause kohaselt ei saa hüvitamiskaebust ega heastamiskaebust esitada pärast kümne

aasta möödumist kahju või tagajärjed tekitanud haldusakti või õigustloova akti andmisest,

toimingu tegemisest või õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest, sõltumata

sellest, millal kaebaja kahjust või toimingu tagajärgedest teada sai.

Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja nõue on suunatud eraõigusliku kokkuleppe

tühistamisele. 6. mail 1996. a sõlmitud kokkulepe on eraisikute vaheline tehing ning selle

vaidlustamine on võimalik tsiviilkohtumenetluses. Halduskohus selgitas lisaks, et Tartu

Maakohus keeldus 23. septembri 2015. a määrusega menetlusse võtmast H. Meipalu hagi Vara

Vallavalitsuse vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks ja korteriomandi ebaseaduslikust

valdusest väljanõudmiseks. Tartu Maakohtu hinnangul ei ole 6. mail 1996. a sõlmitud

kokkulepe üürilepingu alusel kasutatava eluruumi ostmiseks tühistamine võimalik ning

kaebajal ei ole võimalik soovitud eesmärki saavutada isegi juhul, kui asuda vastupidisele

seisukohale, et pooltevahelise kokkuleppe tühistamine on võimalik. H. Meipalu ei saaks

tehingute tühistamise tagajärjel korteriomandi asukohaga Koosa 20-18, Koosa küla, Vara vald,

Tartumaa omanikuks, kuna tal puudub vindikatsioonihagi esitamise õigus. Kaebaja on seega

Tartu Maakohtule juba esitanud vaidlusalused nõuded. Halduskohus lisas, et ei saa tühistada

eraõiguslikke tehinguid ega kohustada Vara valda välja andma pärimise teel saadud E. Silde

vara. Halduskohus ei saa lahendada enda pädevusse mittekuuluvat kaebust üksnes põhjusel, et

tsiviilkohus on keeldunud asja lahendamisest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. H. Meipalu esitas Tartu Halduskohtu 4. jaanuari 2016. a määruse peale määruskaebuse,

milles palus halduskohtu määrus tühistada ja võtta tema kaebus menetlusse.

H. Meipalu väitel sai tekitatud kahju alguse dokumendi võltsimisest, kuna Koosa abivalla

töötaja Ingrid Katsan võltsis kokkulepet üürilepingu alusel kasutatava eluruumi ostmiseks ning

kinnitas selle. Ametiisiku poolt kokkuleppe kinnitamine ei ole tsiviiltehing, vaid haldusakt.

Juhul, kui see haldusakt tunnistatakse kehtetuks, siis sellega kinnitatud tsiviilõiguslik tehing

muutub iseenesest kehtetuks. Määruskaebuse esitaja lisas, et H. Meipalult võeti ära õigus

erastada üürilepingu alusel kasutatud korter soodustingimustel. Menetluse käigus on võimalik

tõendada, et korteri ostu raha varastas E. Silde H. Meipalult. Määruskaebuse esitaja ei nõustu

halduskohtu seisukohaga, et asi tuleb lõpetada aegumise tõttu, kuna vastustaja teadis

võltsingutest, sest I. Katsan töötab ka praegu vastustaja juures. Sellest hoolimata esitas aga

vastustaja avalduse E. Silde poolt endale välja petetud korteri pärandvarana vastuvõtmiseks

2015. a.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses

esitatud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 1 ja § 201 lg 4).

Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust halduskohtu määruse tühistamiseks. Vastuseks

esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

5. Ekslik on H. Meipalu väide, et ametiisiku poolt kokkuleppe kinnitamine on haldusakt. HMS

§ 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus

suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele,

muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt.

Seega on haldusakti üheks oluliseks tunnuseks isiku subjektiivsete õiguste reguleerimine.

Kokkuleppe kinnitamine ametiisiku poolt sellist regulatiivset toimet ei oma. Seega saab

tegemist olla üksnes toiminguga HMS § 106 lg 1 mõttes. Samas ka juhul kui toiming mõjutab

isiku õigusi ebasoodsalt, ei ole see piisav, et kvalifitseerida ametiisiku tegevust haldusakti

andmiseks, kuivõrd puudub selle regulatiivne iseloom (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 23.

mai 2013. a otsuse p 13).

6. Lähtudes Riigikohtu 12. veebruari 1999. aasta määruse nr 3-3-1-3-99 p-s 3 väljendatud

seisukohast leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul sai isiku õigusi rikkuda üksnes

ametiisiku toimingu aluseks olev eraõiguslik kokkulepe (tl 8) ning selle alusel hiljem sõlmitud

eluruumi ostu-müügileping (tl 9). Seega saaks H. Meipalu oma õigusi kaitsta kokkulepete

iseseisva vaidlustamisega, mille üle vaidlus ei kuulu HKMS § 4 lg 1 kohaselt halduskohtu

pädevusse nagu märkis ka halduskohus. Samas on H. Meipalu nimetatud kokkulepped

tsiviilkohtumenetluses ka juba vaidlustanud ning käesolevaks ajaks on menetlus selles asjas

lõppenud. Eeltoodust tulenevalt ei ole H. Meipalul võimalik oma õigusi kaitsta

halduskohtumenetluse raames. Seetõttu on halduskohus kaebuse tagastamise osas jõudnud

õigele järeldusele.

7. Määruskaebuse esitaja väited korteri soodustingimustel erastamise õiguse kaotamise ning

korteri maksumuse summa varastamise kohta ei oma käesoleva määruskaebuse lahendamise

seisukohast tähtsust. Samuti ei ole asjakohased määruskaebuses esitatud väited võimalikest

võltsingutest teadmise kohta seonduvalt aegumisega. HKMS § 46 lg 4 teises lauses sätestatud

kümne aastane aegumistähtaeg on absoluutne ning halduskohtu järeldus aegumise osas on

õige.

8. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 4. jaanuari 2016. a määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene