3-14-50997/78 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Maili Lokk, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

10.03.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-50997

Haldusasi

Guntars Kaziksi kaebus Tallinna Vangla vastu

ebainimlike

vangistustingimustega

tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas

11 954 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29.09.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Guntars

Kaziksi

ja

Tallinna

Vangla

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Guntars Kaziks

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Tallinna Vangla 02.02.2016. a vastus koos

lisaga ja 26.02.2016. a vastus ning Guntars Kaziksi 09.11.2015. a, 24.01.2016. a,

31.01.2016. a, 04.02.2016. a ja 24.02.2016. a seisukohad.

2. Tagastada Guntars Kaziksile apellatsioonkaebuse lisad nr 1-4, 7-9 ja

24.02.2016. a seisukoha lisad nr 1-2 ning Tallinna Vanglale 26.02.2016. a vastuse

lisa nr 1.

3. Jätta Guntars Kaziksi apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.

5. Tühistada Tartu Halduskohtu 29.09.2015. a otsus osas, millega

halduskohus lahendas Guntars Kaziksi kaebuse Tallinna Vanglalt vanglas

28.12.2009-20.01.2011 viibitud aja eest kahju hüvitamise nõudes ning osas,

millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt Guntars Kaziksi kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitise summas 315 eurot. Teha vastavas osas uus otsus,

millega jätta Guntars Kaziksi kaebus kahju hüvitamiseks perioodi 28.12.2009-

20.01.2011 (k.a) osas läbi vaatamata ning muus osas rahuldamata, muutes

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

6. Jätta Guntars Kaziksi esimese astme ja apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv)

summas 707,79 eurot Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 11.04.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 21.01.2014 G. Kaziksi kahju hüvitamise taotluse,

milles ta palus hüvitada Tallinna Vanglal talle tekitatud mittevaraline kahju summas 11

954 eurot, kuna ta viibis vanglas ebainimlikes tingimustes 28.12.2009-09.11.2011 ja

07.-21.12.2011. G. Kaziks märkis, et Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest

tulenevalt isikliku ruumi ebapiisavus kambrites on Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumine ning isikliku ruumi

suuruse arvestamisel tuleb maha arvata mööbli alla jääv põrandapind ja tualettruum.

G. Kaziks märkis, et ta sai enda õiguste rikkumisest teada EIK 19.12.2013. a otsusest

Tunis vs Eesti. Vangla registreeris 13.03.2014 puuduste kõrvaldamise avalduse,

milles G. Kaziks märkis, et kahju tekitanud sündmus sai alguse 28.12.2009, millest

alates tagab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 10-aastase õiguse kahju

hüvitamise taotluse esitamiseks, mistõttu on tema taotlus õigeaegselt esitatud. Veel

märkis G. Kaziks, et ta pidi kambris olema 23 tundi, kus puudus võimalus vabalt

liikuda ja võimelda; puudus ventilatsioon, mis andis eriti tunda suvekuudel ning

akende ees olevad metallplaadid takistasid värske õhu juurdevoolu; puudus soe vesi,

mistõttu tuli nõusid pesta külma veega pesemisvahendita; WC ei vastanud Euroopa

Liidu nõuetele; tagatud ei olnud piisavalt tehisvalgust, mis rikkus tema silmanägemise.

2. G. Kaziks esitas 02.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista Tallinna

Vanglalt välja ebainimlike vangistustingimustega põhjustatud mittevaraline kahju summas

11 954 eurot. Kaebaja leidis, et vangla rikkus 28.12.2009-09.11.2011 ja 07.-21.12.2011 EIÕK

art 3 ja PS § 18. G. Kaziks selgitas, et tulenevalt EIK praktikast on kinnipeetaval õigus

isiklikule ruumile suuruses 4 m² ning olukord, kus isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3

m², on EIÕK art 3 rikkumine. G. Kaziks leidis, et isikliku ruumi suuruse arvutamisel tuleb

välja arvata tualeti ja mööblialune pind. Veel märkis G. Kaziks, et ta pidi 23 tundi ööpäevast

olema kambris, kus ei olnud ruumi vabalt liikuda ega tegeleda kehakultuuriga; puudus

ventilatsioon, mis andis eriti tunda suvekuudel, kus värsket õhku ei jätkunud, sest akende ees

olid metallplaadid; puudus soe vesi, mistõttu pidi nõusid pesema külma veega pesuvahendita,

mis on ebahügieeniline; WC ei vastanud Euroopa Liidu nõuetele; tagatud ei olnud piisavalt

tehisvalgust, mis rikkus tema silmanägemise. G. Kaziksi väitel sai ta õiguste rikkumisest

teada 28.12.2009, kui saabus Tallinna Vanglasse ja kinnitust sellele sai EIK 19.12.2013. a

lahendist Tunis vs Eesti. G. Kaziks leidis, et tulenevalt RVastS § 17 lg-st 3 ja

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lgst 4 on kahju hüvitamise taotlus vanglale ja

kaebus kohtule esitatud tähtaegselt. G. Kaziks märkis 12.02.2015. a seisukohas, et

tingimused kehakultuuriga tegelemiseks jalutusboksis puudusid ning vangistusseaduse

(VangS) § 67 p-st 4 tuleneb vastustaja kohustus tagada kinnipeetavale võimalus toidunõude

korralikult puhtaks saamiseks. G. Kaziksi väitel on ebaõige vastustaja väide, et tal oli kambris

isiklik veekeedukann.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 29.09.2015. a otsusega G. Kaziksi kaebuse osaliselt ja mõistis

Tallinna Vanglalt G. Kaziksi kasuks välja hüvitise 315 eurot ning jättis menetluskulud poolte

kanda. Otsuse põhjendused:

1) Kahjunõue 28.12.2009-09.11.2011 eest on tähtaegselt esitatud, kuna kaebaja kinnipidamine

väidetavalt väärikust alandavates kinnipidamistingimustes oli jätkuv haldustoiming ning

kahju lõplik ulatus selgus pärast 09.11.2011. Kambri põrandapinnast ei tule maha arvata

kambri inventari (mööbli) alla jäävat põrandapinda. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse

kinnipeetava isikliku ruumina kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist

(Jirsak vs Tšehhi). Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse

võtta (Tunis vs Eesti, Jevšnik vs Sloveenia). Kaebaja viibis 472 päeva kambrites, kus pinda

isiku kohta oli 3 m² või rohkem. Kambrites, kus pinda isiku kohta oli vastavalt vangla

sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-le 6 (v.r) miinimumtasemel 2,5 m², kuid alla 3 m², viibis

kaebaja 135 päeva ja kambrites pindalaga isiku kohta alla 2,5 m² viibis kaebaja 90 päeva.

Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda,

et see tooks alati kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju. Kuna kaebaja oli

28.12.2009-20.10.2011 vahistatu staatuses, siis hoiti teda 23 tundi lukustatud kambris, milline

vastustaja tegevus ei olnud kehtiva õigusega vastuolus. Kaebaja ei ole väitnud, et talle ei

tagatud 1-tunnist jalutuskäiku vastavalt VangS § 55 lg-le 2.

2) Kui põrandapinda kinnipeetavale oli 3 m² ja rohkem, ületab see kuni 31.12.2013 kehtinud

VSkE nõude ja täidab EIK praktikast tuleneva miinimumnõude. Arvestades, et kambrit oli

akna kaudu võimalik õhutada, kaebaja sai ühe tunni jooksul päevas viibida vabas õhus,

tagatud oli duši kasutamise võimalus üks kord nädalas (rohkemate dušikordade sisse viimata

jätmist ei saa pidada vastustaja õigusvastaseks tegevuseks) ja tualeti privaatse kasutamise

võimalus, ei saa kinnipidamistingimusi pidada kaebaja väärikust alandavateks ning vastustaja

tegevus 472 päeva osas ei ole õigusvastane, millises osas jääb kahjunõue rahuldamata.

3) Olukorras, kus kambripinda isiku kohta oli vähem kui 2,5 m², rikkus vastustaja VSkE § 6

lgt 6 (v.r). Õiguslik hinnang kinnipidamistingimustele Tallinna Vanglas sai riigile teatavaks

EIK lahendist Tunis vs Eesti. Üldiselt teadaolevaks on, et Tallinna Vangla jätkuv kasutamine

on tingitud riigi majanduslikust olukorrast ning pärast EIK lahendit Tunis vs Eesti on riik

vähendanud vangide arvu vanglas, parandades ruumikitsikusega kaasnevaid olusid. Eeltoodu

ei muuda kaebaja kohtlemist õiguspäraseks, kuid seda saab arvesse võtta rikkumise raskuse

kindlakstegemisel. Kohus ei ole hüvitise suuruse määramisel seotud EIK praktikaga, mis ei

pruugi piisavalt arvestada üldise heaolu taset Eestis. 90 päeva oli kaebaja paigutatud

lukustatud kambrisse, kus tema isiklik ruum jäi alla 2,5 m², millega rikuti kaebaja suhtes

õigusaktidest tulenevaid nõudeid, mistõttu on põhjendatud välja mõista 2 eurot päeva kohta,

kokku 180 eurot. 135 päeva viibis kaebaja olukorras, kus tal oli põrandapinda rohkem kui 2,5

m², kuid vähem kui 3 m², millisel juhul ei saa vastustajale ette heita õigusnormis selgelt

sätestatud kohustuse järgimata jätmist, kuid seda tuleb pidada õigusvastaseks, kuna on

vastuolus EIÕK art 3 kohaldamisel tekkinud EIK praktikaga, mistõttu on põhjendatud välja

mõista 1 euro päeva kohta, kokku 135 eurot.

4) Kohtule esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõttest nr 34 (tl 55) nähtub, et patsient soovis

11.09.2014 saada lugemisprille, sest vasaku silmaga näeb ta halvasti juba lapsepõlvest.

Sissekandest nähtub, et kaebaja nägemine korrigeerimist ei vaja ning arst on diagnoosiks

määranud presbüoopia. Seega vajas kaebaja lugemiseks prille ealiste iseärasuste põhjustel,

mitte tingituna vangla tegevusest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

4. G. Kaziks esitas 04.10.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 29.09.2015. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada täies

ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus arvestas üksnes vastustaja seletustega, kuid jättis arvestamata kaebaja esitatud

tõendid - EIK otsused. CPT on 09.11.2012. a raporti p-s 50 tuvastanud samad puudused

Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes, millele on viidanud ka kaebaja. Seega on kaebaja

jäetud ilma ausast kohtupidamisest, mis on käsitletav EIÕK art 6 lg 1 rikkumisena, ja õigusest

õiglasele hüvitisele, mis on käsitletav EIÕK art 41 rikkumisena.

2) Kohus on jätnud arvesse võtmata olukorra, kus EIK on mööbli alla jäävale pinnale

viidanud, sest isiku isiklik ruum kambris oli alla 3 m², sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt

vähendas isiklikku ruumi. Kui vähendada kaebaja isiklikku ruumi inventari alla jäänud

pinnaga, ilmneb, et õiguste rikkumine oli vastustaja poolt väga suur 135 päeva puhul. Kui

maha arvata inventari alla jääv pind, hoiti kaebajat 90 päeva kambrites, kus isiklik ruum oli

alla 2 m², mida tuleb pidada väga tõsiseks inimõiguste rikkumiseks. EIK praktika õiglasel

tõlgendamisel vähendab isiklikku ruumi kambris asuv inventar ka siis, kui vaba ruum on alla

4 m², millisel juhul jääb kaebajale 472 päeva puhul tunduvalt vähem isiklikku vaba

põrandapinda kui 3 m².

3) Kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult

mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral. Kaebajat hoiti

järjepidevalt 697 päeva 23 tundi päevast kambrites, kus isiklik ruum oli alla 3 m² ja suurem

osa ööpäevast tuli veeta voodil, sest puudus liikumisruum mitmele isikule korraga; kambrites

puudus ventilatsioon, sest akende ees olid metallplaadid, mis piiras värske õhu juurdepääsu;

tehisvalgus oli vilets. Kaebaja oli samades ebainimlikes kinnipidamistingimustes, kus viibisid

kinnipeetavad, kellele on mõistetud hüvitiseks 8-10 eurot päeva eest. Kaebajale mõistetud

hüvitis on teistest kohtulahenditest tulenevalt diskrimineeriv, mis on EIÕK art-st 14 tulenevalt

keelatud.

4) Kohus ei ole kaebajale edastanud 12-leheküljelist tabelit, mistõttu ei saanud ta esitada

omapoolseid vastuväiteid ja seisukohti, mille tulemusena on ta jäetud ilma õigusest ausale ja

õiglasele kohtumenetlusele.

5. Tallinna Vangla esitas 13.10.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 29.09.2015. a otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis

G. Kaziksi kasuks välja hüvitise 315 eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus

täielikult rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kaebaja tõi puuduste kõrvaldamise avalduses välja, et kahju tekitanud sündmus sai alguse

28.12.2009, kui ta Tallinna Vanglasse saabus. Kohus jättis arvestamata, et kaebaja pidi kambri

põrandapinna väiksuse mõju tunnetama koheselt, kui kambris viibivate kinnipeetavate arv

muutus. Kui kaebaja tundis, et tingimused olid inimväärikust alandavad, siis pidi ta mõistma,

et talle on tekitatud mittevaralist kahju ja pöörduma 3 aasta jooksul õiguste kaitsmiseks

kohtusse. Kohus on lugenud vääralt kaebuse perioodi 28.12.200920.01.2011 osas tähtaegseks.

2) Kohus on ebaõigesti arvestanud kambri üldpindalast välja WC aluse pindala.

„Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna

suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. WC

pinna üldpinna hulka arvutamisel oli G. Kaziksile tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud

päevadel vähemalt 2,63 m². Seega ei ole vangla rikkunud siseriikliku õiguse norme, mistõttu

on vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendamatu.

3) Kohus on jätnud EIK praktikast arvestamata seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda

alla 3 m² põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks. Kohus ei

põhjenda, miks olukorras, kus riik sai õigusliku hinnangu teada lahendist Tunis vs Eesti,

misjärel on rakendatud meetmeid ruumipuudusega kaasnevate olude parandamiseks, ei saa

seda arvestada vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel. Kohus ei põhjenda, miks kõik

muud õigused, mis olid kinnipeetavale tagatud, ei kompenseeri vähest põrandapinda. Kui asja

lahendamisel ringkonnakohus leiab, et kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 võib olla

vastuolus mõne õigusnormiga, siis tuleks võtta seisukoht normi põhiseaduspärasuse kohta.

4) G. Kaziksile mõistetud hüvitise suurus on põhjendamata. Üksnes fakt, et ruutmeetrid ei

vastanud kehtivale õigusele, ei õigusta hüvitise suurendamist 1 euro võrra päeva eest, vaid

seda õigustanuks oluliselt halvemad vangistustingimused. Otsuses puuduvad põhjendused,

mismoodi tekitas eeltoodud olukord kaebajale valu ja kannatust, mis kohtupraktikas on

kujunenud alandava kohtlemise tagajärjeks, mistõttu on rikutud põhjendamiskohustust.

6. Tallinna Vangla esitas 20.10.2015 vastuse G. Kaziksi apellatsioonkaebusele, milles ta

palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastuse

põhjendused:

1) Kambri põrandapinnast ei tule välja arvata mööbli ja tualettruumi alla jäävat pinda. Vangla

lähtus VSkE § 6 lg-s 6 (v.r) sätestatust, tagades kaebajale vähemalt 2,5 m² põrandapinda, mis

ei olnud niivõrd väike, et see oleks saanud põhjustada sedavõrd suuri kannatusi, et kaasa tuua

mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Kinnipidamistingimused võisid kaebajale tekitada

ebameeldivusi, ent tegemist ei saanud olla märkimisväärselt tajutava alandusega, mistõttu

saab kaebaja õiguste rikkumist pidada ilmselgelt väheintensiivseks. Eeltoodut toetab ka

asjaolu, et kaebaja väited kannatuste kohta on üldsõnalised ja pigem kantud EIK lahendist

Tunis vs Eesti, mitte isiklikust kogemusest. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis

tingiks päevamäära suurendamise.

2) Usutav ei ole kaebaja väide, et kohus ei ole talle edastanud vastustaja 15.09.2014. a vastuse

lisana olevat tabelit. Arvestades, et G. Kaziks on esitanud kohtule 12.02.2015 vastuse vangla

vastusele ning veel mitmeid muid pöördumisi, ei ole tõsiseltvõetav kaebaja väide, et ta ei ole

saanud oma õigusi kaitsta ja talle pole tagatud õiglast kohtumenetlust.

7. G. Kaziks esitas 21.10.2015 vastuse Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, milles ta

vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta menetluskulud vastustaja

kanda. Vastuse põhjendused:

1) Kohus võttis õigesti menetlusse kaebuse perioodi 28.12.200920.01.2011 osas. Kaebuse

esitamise viimaseks tähtajaks oli 21.12.2014. Kaebus on esitatud 21.01.2014, seega tulenevalt

RVastS § 17 lg-st 3 ja HKMS § 46 lg-st 4 on kaebus tähtaegne. Puuduste kõrvaldamise

avalduses vanglale tõi kaebaja välja, mis hetkest algas tema inim- ja põhiõiguste rikkumine

vanglas, mitte seda, et ta sai sellest päevast alates teada oma õiguste rikkumisest.

2) Vastustaja eksitab kohut, märkides, et kambris nr 87 oli kasutada põrandapinda 8,4 m², kuid

kaebaja poolt kohtule esitatud tabelist ilmneb, et kambri nr 87 mõõduks on 8,2 m². Kamber

nr 87 on 8,4 m² suurune kartserikamber, kus kaebaja ei olnud üksi, vaid jagas seda teise

vahistatuga. Selles puudus kaebajal privaatsus, sest WC-l ei olnud ümber seinu ega ust. Kui

maha arvata tualeti alla jääv põrandapind, puudus seal igasugune liikumise ruum.

3) Kohus on õigesti kambri pindalast maha arvanud tualettruumi alla jääva pinna. Kaebaja

paigutamine alla 4 m² isikliku vaba ruumiga kambrisse on vastustajale etteheidetav. Vastustaja

välja toodud muudatused peale 01.01.2014 ei oma tähtsust ega vähenda õiguserikkumisi enne

01.01.2014.

8. G. Kaziks esitas 09.11.2015 seisukoha, milles ta märgib, et ta ei käinud vanglas oldud ajal

kokkusaamistel, kuna tema suhtes kohaldati suhtlemispiiranguid 18.11.2009-21.10.2011.

Sama kinnitab kaebaja ka 24.01.2016 esitatud seisukohas. Kaebaja toob veel välja, et kuna ta

arvas, et vastustaja on kohtule lisanud samasuguse lühikese lisa, nagu on kaebaja lisanud

kohtule kaebuse lisana, siis ei pöördunud ta kohtu ega vastustaja poole 15.09.2014. a vastuse

lisana nr 3 esitatud tabelist koopia saamiseks. G. Kaziks märgib 31.01.2016. a seisukohas, et

ainus regulaarne kambriväline tegevus oli igapäevane tunnine värskes õhus viibimine

boksides, ning vastustaja tegevus on süüline, sest tal oli võimalus vältida kaebaja paigutamist

inimväärikust alandavatesse tingimustesse, kuna selleks ajaks oli EIK mitmetes lahendites

kinnipeetavate isikliku ruumi vähesust alla 4 m² problematiseerinud.

9. Tallinna Vangla esitas 02.02.2016 vastuse kohtunõudele, milles ta märgib, et kaebajal

toimus 26 kokkusaamist politseiametnike ja advokaadiga 2010. a ja 2011. a.

10. G. Kaziks esitas 04.02.2016 seisukoha, milles ta leiab, et kokkusaamisi politseiametnike

ja advokaadiga ei tohi võtta kokkusaamistena, mida on vangla talle võimaldanud, sest need

toimusid seoses kriminaalmenetluse läbiviimisega ja kohtuistungiks vajalike materjalide

ettevalmistamisega.

11. G. Kaziks esitas 24.02.2016 seisukoha, milles ta märgib, et jääb kaebuse tähtaegsuse osas

perioodil 28.12.2009-20.01.2011 varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja märgib, et

ekslik on vangla 15.09.2014. a vastuse p-s 20c märgitu, et ta omas Tallinna Vanglas viibides

veekeetjat, vaid see oli tal 07.01.2009 seisuga, mil ta viibis Tartu Vanglas. Kaebajale jääb

arusaamatuks, kelle andmed on vastustaja 15.09.2014. a vastuse lisadena nr 8 ja 9

halduskohtule esitanud, sest need lisad on esitatud kohtule R. Ovsijenko kohta. Veel märgib

kaebaja, et vastustaja esitatud 12-leheküljelise tabeli andmetel oli kambris nr 140

ajavahemikul 28.29.12.2009 kuus isikut, kuid tabelist 2 nähtub, et kambris nr 140 oli

ajavahemikul 28.29.12.2009 neli kohta. Kaebaja väitel nähtub tabelitest mitmeid kambreid,

kus isikute ja kohtade arv ei sobi kokku. Kaebaja märgib, et kambris nr 87 oli ta koos teise

vahistatuga. Kaebaja viitab CPT 2004. a raportis märgitule, milliseid soovitusi ei ole

vastustaja järginud.

12. Tallinna Vangla esitas 26.02.2016 vastuse, milles ta tõdeb eksimist väite osas, et kaebajal

oli kambris veekeetja, mis ei muuda tõsiasja, et kaebajal oli võimalik see soetada. Vastustaja

märgib, et 15.09.2014. vastuse lisadena nr 8 ja 9 on kohtule esitatud andmed G. Kaziksi kohta

ning selgitab andmete vastuolu kohta, et asjassepuutuvad on kaebaja osundatud tabelis nr 2

kajastatud andmed, mis näitavad kinnipeetavate arvu kambrites selliselt, nagu need

paigutamiste ajal reaalselt olid, kuid kaebaja osundatud tabelist nr 1 nähtub kambrites kohtade

arv 2014. a seisuga. Vastustaja väitel ei vasta tõele, et kambris nr 87 oli lisaks veel üks

kinnipeetav, esitades selle tõendamiseks väljavõtte kinnipeeturegistrist. Vastustaja märgib, et

ka ametnikega kokkusaamistele saadetakse kinnipeetavaid vanglaametnike poolt ühest vangla

hoonest teise ning kokkusaamiste ajal ei viibinud kaebaja kambris, siis saab neid liikumisi

lugeda täiendavateks liikumisvõimalusteks, mis kaebajal oli, kuna ta ei pidanud neil aegadel

kambris olema.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et G. Kaziksi apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

14. Esmalt teeb ringkonnakohus kindlaks, millises osas oli G. Kaziksi kaebus halduskohtule

lubatav (I); seejärel võtab seisukoha selles, kas ja kuidas sai WC ja mööbli (inventari) alla

jääv pind mõjutada kambripinna nõuetekohasust (II); hindab, kas kaebaja

kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamisrežiimi ning muid

tingimusi arvestades õigusvastased (III); ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja

jagab menetluskulud (IV).

I

15. HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette

kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel

juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks

lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles

korras tähtaegselt rahuldatud. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku

kohtueelse menetluse ette VangS, mille § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju

hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda

tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud

korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või

rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et

kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses,

milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu

11.11.2008. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 9; 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 12).

Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja nõuetekohast kohtueelset menetlust

läbinud (Riigikohtu 28.04.2014. a määrus nr 3-3-1-78-13, p 19). Kuna vastustaja

käesoleval juhul kaebaja kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt ei lahendanud, märkides

15.09.2014. a vastuses kaebusele (p 3, tl 38), et lõpetab G. Kaziksi kahjunõude

menetluse ja esitab kirjalikud seisukohad vastuseks G. Kaziksi kaebusele, siis

kontrollis halduskohus põhjendatult seda, kas kahju hüvitamise taotlus vanglale on

esitatud RVastS-is sätestatud korras tähtaegselt, kuna nimetatust oleneb, kas lugeda

kaebaja poolt kohtueelne menetlus läbituks või mitte.

16. RVastS § 17 lg 3 sätestab, et kahju hüvitamise taotlus või kaebus tuleb esitada

kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud

isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul

kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Riigikohus on selgitanud,

et RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli

väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva

või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud

päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole

oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid.

Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral,

et koostada piisava edulootusega kaebus. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda

EIK kohtuasjas Tunis vs Eesti 19.12.2013 tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu

saamine asjaoludele (antud juhul hinnang, et teatud tingimustel võib alla 3 m²

kambripinda ühe isiku kohta olla kvalifitseeritav EIÕK art-i 3 rikkumisena) ei oma

kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust. Kaebuse esitamise tähtaeg võib

erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või

pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (RKHK 06.03.2014. a otsus nr 3-3-1-

93-13, p-d 13 ja 14). Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt

ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat

iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui

mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski

piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal

kahtlust olla ei saanud (RKHK 15.06.2015. a määrus nr 3-3-1-20-15, p-d 11, 12 ja 15).

17. Halduskohus on otsuse põhjenduste p-s 8 viidanud enda 26.08.2014. a määruses (tl 32-33)

toodud seisukohale, et kaebaja kahjunõue perioodi 28.12.2009-09.11.2011 eest tuleb lugeda

Tallinna Vanglale tähtaegselt esitatuks, kuna kaebaja kinnipidamine väidetavalt väärikust

alandavates kinnipidamistingimustes oli jätkuv haldustoiming ning kahju lõplik ulatus selgus

kaebajale pärast jätkuva toimingu lõppemist, s.o pärast 09.11.2011. Vastustaja on

apellatsioonkaebuses seisukohal, et kohus on lugenud vääralt kaebuse perioodi

28.12.200920.01.2011 osas tähtaegseks. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga.

Asja materjalidest nähtuvalt on vangla registreerinud 21.01.2014 kaebaja kahju hüvitamise

taotluse (tl 24-25) ja 13.03.2014 puuduste kõrvaldamise avalduse (tl 26-26p).

Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebaja kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid

need talle mõju avaldama hakkama praktiliselt esimesest päevast alates, kui kaebaja paigutati

Tallinna Vanglasse. Vastustaja esitatud andmete kohaselt kaebaja paiknemise kohta (tl 105p-

111p) paigutati kaebaja 28.12.2009 Tallinna Vanglasse saabudes kambrisse nr 140, kus

paiknes peale kaebaja veel 5 kinnipeetavat, millisel juhul, kui WC pind välja jätta, oli

põrandapinna suuruseks ühe isiku kohta kambris 2,35 m² (koos WC-ga 2,63 m²). Seejärel

29.12.2009 paigutati kaebaja kambrisse nr 87, kus ta viibis üksinda (kambri suurus 8,4 m²)

ning 04.01.2010 paigutati kaebaja kambrisse nr 418, kus lisaks kaebajale paiknes kolmel

esimesel päeval veel viis kinnipeetavat, millisel juhul, kui WC pind välja jätta, oli

põrandapinna suuruseks ühe isiku kohta kambris 2,72 m² (koos WC-ga 2,97 m²) ning

neljandast päevast alates mõnede järgnevate päevade jooksul viibis kambris lisaks kaebajale

veel neli kinnipeetavat, millisel juhul, kui WC pind välja jätta, oli põrandapinna suuruseks

ühe isiku kohta kambris 3,26 m² (koos WC-ga 3,56 m²). Seega pidi kaebaja vanglasse

saabumise järel praktiliselt koheselt tajuma ruumipuudust ja tunnetama ka sellega kaasnevat

mõju. Kaebaja on kahju hüvitamise nõude esitanud aga alles jaanuaris 2014. a.

Ringkonnakohtu hinnangul on õigustatud piiritleda kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaega kolme

aastaga lähtuvalt RVastS § 17 lg-st 3.

18. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja, kes väidetavalt viibis inimväärikust

alandavates tingimustes ligi kaks aastat, pidi vastavates tingimustes viibides ka aru

saama nende võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest ning kulgema hakkas

ka kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et

kahju kaasneb vahetult kahju tekitatud teoga ja isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe

teadlik. Kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke,

mil kannatanule selgus, et tal on võimalik kahju eest hüvitist nõuda. Seega sai kaebaja

kahjust ja selle põhjustanud isikust teada juba varasemalt vastavates tingimustes

viibides ning kaebaja ei ole Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamisel

perioodi 28.12.2009-20.01.2011 osas kinni pidanud nõude esitamiseks ettenähtud 3-

aastasest tähtajast. Kohtupraktikas on sedastatud, et mõjuvad põhjused peab ära

näitama tähtaja mööda lasknud protsessiosaline ning kohus ei pea tähtaja ennistamist

otsustades analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate

põhjustena välja toonud (Riigikohtu 19.01.2001. a määrus nr 3-3-1-59-00, p 2).

Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas tal pöörduda

ruumipuudusega seotud väidetava inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise

nõudega vangla poole varem kui jaanuaris 2014. Ringkonnakohus ei pea eluliselt

usutavaks, et kaebaja hakkas inimväärikuse alandamist mõistma alles enama kui kahe

aasta pärast peale Tallinna Vanglast lahkumist. Seega puudub asjas alus kaebetähtaja

ennistamiseks. Kuna kaebaja on kahju hüvitamise taotluse esitanud osaliselt

hilinemisega, siis ei ole ta läbinud vastavas osas nõuetekohaselt kohtueelset menetlust

ning halduskohus on otsuses ebaõigesti vaadanud eelnimetatud perioodi osas G.

Kaziksi kaebuse läbi. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja kahju hüvitamise

nõude saab tähtaegseks lugeda alates 21.01.2011.

19. HKMS § 151 lg 1 p 1 sätestab, et kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, kui pärast

kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud alused. HKMS §

121 lg 1 p-st 4 tulenevalt kohus tagastab kaebuse, kui kaebaja ei ole pidanud kinni

nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Kõike eeltoodut

arvestades tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu otsuse osas, mis puudutas

kahju hüvitamise nõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi 28.12.2009-

20.01.2011 eest ning jätab G. Kaziksi kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4

alusel eelnimetatud osas läbi vaatamata.

II

20. Tallinna Vangla ja G. Kaziks ei nõustu halduskohtu otsusega osas, millega halduskohus

mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 315 eurot. Lisaks ei nõustu

vastustaja halduskohtu otsusega osas, millega halduskohus arvas WC alla jääva pinna kambri

põrandapinnast välja ning kaebaja ei nõustu otsusega osas, millega halduskohus ei arvanud

mööbli (inventari) alla jäävat pinda kambri põrandapinnast välja. Ringkonnakohus on

seisukohal, et kaebaja apellatsioonkaebuste põhjendusi arvestades ei ole apellatsiooniastmes

vaidlust muude olmetingimuste üle kambris kui ainult põrandapinna suuruse üle. Seda ei

väära ka asjaolu, et kaebaja on enda apellatsioonkaebuses (p 9, tl 133-133p) seonduvalt

väljamõistetud hüvitise suuruse ebapiisavusega esitanud väiteid mõnede

kinnipidamistingimuste mittenõuetekohasuse kohta.

21. Ringkonnakohus märgib, et saab kaebaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnata

perioodide 21.01.-09.11.2011 ja 07.-21.12.2011 osas, s.o kokku 308 päeva. Asjas ei ole

vaidlust selle üle, et kaebaja viibis eelnimetatud ajavahemikel Tallinna Vangla kambrites nr

335, 357, 410, 412, 413, 421 ja 424 koos erineva hulga kinnipeetavatega (tl 108p111p).

Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud (otsuse p 15), et kambris

asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, kuid kambri

põrandapinnast ei tule maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jäävat põrandapinda,

millest lähtuvalt asus halduskohus (otsuse p 16) seisukohale, et kambrites, kus kaebaja viibis,

oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta 472 päeva vältel 3 m² või rohkem, 135 päeva vältel

alla 3 m² ja 90 päeva vältel alla 2,5 m². Halduskohus leidis, et kaebaja viibimisel 90 päeva

kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m², on rikutud õigusaktidest (VSkE § 6 lg

6) tulenevaid nõudeid (otsuse p 22.1) ning lisaks leidis, et kaebaja viibimist 135 päeva

kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli rohkem kui 2,5 m², kuid vähem kui 3 m², tuleb

pidada õigusvastaseks, kuna see on vastuolus EIÕK art 3 kohaldamisel tekkinud EIK

praktikaga (otsuse p 22.2). Halduskohus on otsuses endapoolseid seisukohti põhistanud

juhinduvalt HKMS § 165 lg 1 p-st 4, viidates ka EIK lahenditele ning otsusest selgub, miks

kohus ei nõustu kaebaja väidetega, mille osas on kaebaja kohtule esitanud EIK lahendite

kokkuvõtted. Halduskohtu arutluskäik on igati jälgitav. Eelnevat arvestades puudus

halduskohtul asjas vajadus kõiki kaebaja esitatud EIK lahendite kokkuvõtteid eraldivõetuna

otsuses analüüsida. Ringkonnakohus tagastab kaebajale apellatsioonkaebuse lisad nr 1-4 ja 7-

9, kuna vastavad EIK lahendite kokkuvõtted on haldusasja toimikus olemas (vt tl 7-11, 72,

74).

22. Vastustaja arvates on halduskohus ebaõigesti arvanud WC aluse pinna kambri üldpindalast

maha. Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri põrandapinna kaasuste asjaolusid

vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu vs

Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi

nr 44753/12: Gégény vs Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko vs Ukraina, p 117). Sageli on EIK

riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja

mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02:

Salakhutdinov vs Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko vs Venemaa, p 39). EIK praktikast ei

tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab

kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks

seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei

tulene kehtivast õigusest, s.h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise

nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel tugineda (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15,

p 17). Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb

arvestada kambrite üldpinna sisse.

23. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 26.10.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele

esitatavad nõuded“ p-st 4 arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest

(vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat

jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on

vastasseinte vaheline kaugus. Ka EIK praktika toetab põhimõtet, et põrandapinnast ei tule

välja arvata mööblialust pinda (nt EIK 19.12.2013. a otsus Tunis vs Eesti, p-d 9, 11, 46;

09.01.2014. a otsus nr 5747/10 Jevšnik vs Sloveenia, p-d 7, 21, 25, kus isikliku ruumi

arvutamisel on lähtutud kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata

kambris asuvat mööblit). Kaebaja viidatud EIK lahendid ei lükka eeltoodut ümber.

Ringkonnakohus selgitab, et EIK praktika on mööbli arvesse võtmist pidanud oluliseks

juhtudel, kui see liikumist kambris takistab, pidades EIÕK art 3 rikkumiseks, kui ruum

suurusega 3-3,3 m² oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja seda ei kompenseerinud võimalus

veeta aega väljaspool kambrit (nt 03.04.2014. a otsus nr 6120/10 Slemenšek vs Sloveenia, p-d

27, 28). Kuna siseriiklik õigus ei näe kambris kinnipidamisel otsesõnu ette vabaks liikumiseks

kasutatava ruumi nõuet ning arvestades EIK väljakujunenud praktikat kinnipeetava isikliku

ruumi osas, nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et põrandapinnast ei tule välja

arvata mööblialust pinda. Ringkonnakohus peab vajalikuks ka märkida, et VSkE § 7 lg-s 1 on

sätestatud nõuded kambri sisustuse kohta, s.h kohustuslikud mööbliesemed, mille puudumise

korral oleks tegemist vangla poolse rikkumisega kinnipidamistingimuste tagamisel. Kaebaja

apellatsioonkaebuses viidatud CPT 09.11.2012. a raportis (http://www.cpt.coe.int/documents/

est/2014-01-inf-est.pdf) antud soovitus seonduvalt põrandapinna suurusega ei anna alust

kaebaja seisukohaga nõustumiseks. CPT aruannetes esitatakse üksnes mittesiduvaid

ettepanekuid (Riigikohtu 07.04.2010. a otsus nr 3-3-1-5-10, p 19). Ringkonnakohus on

seisukohal, et kaebaja on kambri põrandapinna suuruse arvutamisel lähtunud ebaõigesti

põhimõttest, et mööblialune pind arvatakse kambri üldpinnast välja.

24. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus erinevalt halduskohtust arvestada kambri

põrandapinna suurust koos tualetiga, viibis kaebaja perioodidel 21.01.-09.11.2011 ja

07.21.12.2011 kokku 13 päeva (s.o 09.-21.12.2011) kambrites, kus kinnipeetava kohta on

isiklikku ruumi alla 3 m² (2,65 m²), kuid talle oli tagatud vaidlusalusel perioodil kehtinud

redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud minimaalne ruutmeetrite arv, s.o vähemalt 2,5 m².

Järgnevalt tuleb selgitada, kas kaebaja kinnipidamist 13 päeva jooksul kambrites, kus

kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², saab pidada õigusvastaseks.

III

25. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja

kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE

§ 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida

ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille

tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri

põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud

kriteeriumidest.

26. Käesolevas asjas viibis kaebaja alla 3 m² suuruse isikliku pinnaga kambris nr 421 kokku

13 päeva ajavahemikul 09.-21.12.2011. Kuna eeltoodud perioodil ei ole kaebajat hoitud

kambris nr 87, siis jätab ringkonnakohus tähelepanuta kaebaja väited kohtu eksitamise kohta

vastustaja 21.10.2015. a vastuses (tl 154-155p) nimetatud kambri suuruse ja kinnipeetavate

arvuga. Eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus tähelepanuta ka kambriga nr 87 seonduvad

kaebaja väited tema 24.02.2016. a seisukohas ning ühtlasi tagastab vastustaja 26.02.2016. a

vastuse lisana nr 1 esitatud väljatrüki kinnipeeturegistrist. Kaebaja poolt 03.03.2016 esitatud

vastusega vastustaja 26.02.2016. a seisukohale ei pea ringkonnakohus vajalikuks arvestada,

kuna see on esitatud pärast ringkonnakohtu 16.02.2016. a määrusega seisukoha esitamiseks

antud tähtaega ning ühtlasi kordab kaebaja varasemates seisukohtades esitatud analoogseid

väiteid.

27. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil

seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust

alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 13-15). Ka EIK

on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri

põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (EIK otsus asjas nr 2689/12:

Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava

kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest

nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava

käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama

kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08:

Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema kambripinna

mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused,

kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool

kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06:

Belyayev/Venemaa, p-d 3336; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13:

Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuse p-s 38 seisukohale, et muidu

head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m²

suuruse isikliku ruumi puhul. Seega on asjakohane järgnevalt hinnata, millised olid kaebaja

muud kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas, s.h kaebaja suhtes kehtinud

kinnipidamisrežiim.

28. Tallinna Vangla 15.09.2014. a vastuse p-st 15 (tl 40p) nähtub, et kaebaja oli vaidlusalusel

13l päeval süüdimõistetu saatuses. VSkE § 8 lg-st 1 tuleneb reegel, mille kohaselt

kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole

kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool

kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal

ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Samas

sätestab VSkE § 8 lg 4 erandi, mille kohaselt lõikes 1 sätestatud liikumisõigust ei ole muu

hulgas ka kinnipeetaval, kes viibib vastuvõtuosakonnas. Kaebaja suhtes kohaldus

viimatinimetatu. Kaebaja eitab enda 09.11.2015. a ja 24.01.2016. a seisukohtades (tl 168-

168p, 175) kokkusaamiste toimumisi. Kokkusaamiste asetleidmise asjaolu

kindlakstegemiseks võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde vastustaja 02.02.2016. a

vastuse kohtunõudele koos lisaga (tl 186-188) ja loeb esitatud andmete alusel asjas

tuvastatuks, et vaidlusaluse 13-mne päeva jooksul on kaebaja saanud 12.12.2011 kokku

advokaadiga. VangS § 26 sätestab kinnipeetava õiguse kokku saada kaitsja, advokaadist

esindaja, vaimuliku, notari ja oma riigi konsulaartöötajaga ning § 27 sätestab kinnipeetava

kokkusaamise jälgimise põhimõtted, s.h ka advokaadiga kokkusaamise korral. Eeltoodud

regulatsioonist ei nähtu, et kui kokkusaamised advokaadiga toimusid seoses

kriminaalmenetluse läbiviimisega, siis ei ole need käsitletavad kokkusaamistena VangS § 26

mõttes. Seega ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga, et kokkusaamisi advokaadiga ei tohi võtta

kokkusaamistena, mida on vangla talle võimaldanud. Kokkusaamised ei leia aset kinnipeetava

kambris, vaid kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas, nähtuvalt

VSkE § 31 lg-s 1 sätestatust ja ka Justiitsministeeriumi kodulehel avaldatud infost

(http://www.vangla.ee/et/ tallinna-vangla-kokkusaamiste-reeglid/kinnipeetava-kokkusaamine-

advokaadi-voi-muu-lepingulise). Ka vastustaja kinnitab 26.02.2016. a vastuses, et

kokkusaamiste ajal ei viibinud kaebaja kambris. Eelnevast juhinduvalt loeb ringkonnakohus

asjas tuvastatuks, et kaebajal on olnud võimalik 12.12.2011 advokaadiga kokkusaamise tõttu

viibida kambrist väljaspool rohkem kui vaid 1 tund jalutamise ajal. Asjas ei ole vaidlust ka

selle üle, et vaidlusalusel 13-mnel päeval võimaldati kaebajal viibida väljaspool kambrit üks

tund ööpäevas jalutuskäigul olles. Lisaks võtab ringkonnakohus arvesse vastustaja

apellatsioonkaebuse p-des 6.1-6.3 (tl 143-143p) nimetatud vangla tingimusi kogumis, milleks

olid piisav valgustatus ja ventileeritus, avatav aken kambris, nõutavat temperatuuri tagav

keskküttesüsteem, magamisruumist eraldatud veega WC ja kraanikauss, duši kasutamise

võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, öörahu kl 22.00-6.00, veel oli

tagatud mõningane meelelahutus ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine,

lühiajaline kokkusaamine), kuid ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ning oli ka tagatud

võimalus laenutada raamatuid, väljastati ajalehti ja loa alusel isiklikke raadioid, televiisoreid

ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati teha sisseoste 2 korda kuus ja

usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Käesolevas asjas

ei ole muude kinnipidamistingimuste osas vangla poolseid rikkumisi tuvastatud.

29. Olukorras, kus kaebaja pidi küll viibima peaaegu terve päeva (v.a jalutuskäigu aeg ja

12.12.2011 toimunud kokkusaamine advokaadiga) alla 3 m² suuruses kambris ning tal puudus

liikumisvabadus vangla või osakonna piires, kuid muud kinnipidamistingimused olid

nõuetekohased, tuleb inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks hinnata vähese

isikliku pinnaga kambris viibimise ajalist kestust. Riigikohus on leidnud, et kohtlemise kestus

on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega ning mis võib EIK poolt

esile toodud EIÕK art 3 rikkumise eelduse alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul ümber

lükata (09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 21). Võttes arvesse asjaolu, et kaebaja viibis alla

3 m² suuruse isikliku pinnaga kambris vaid 13 päeva pikkusel perioodil, tuleb kambri isikliku

pinna mõju kaebaja õigustele pidada sedavõrd väheseks, et selle põhjal ei ole võimalik

järeldada, et kaebajale sai osaks inimväärikust alandav kohtlemine. Ringkonnakohtu järeldust

toetab ka asjaolu, et kaebaja on esmakordselt vastustaja poole pöördunud kambri

põrandapinna väiksusest tingitud taotlusega alles jaanuaris 2014 ning tema väited kannatuste

kohta on üldsõnalised ja pigem kantud EIK lahendist Tunis vs Eesti kui isiklikust kogemusest.

Seega ringkonnakohtu hinnangul vaid 3 m²-st mõnevõrra väiksem kambri põrandapind 13

päeva pikkusel perioodil ei ole asjaolu, mille pinnalt on võimalik tuvastada kaebaja

mittevaraliste õiguste sellist rikkumist, mis tooks kaasa mittevaralise kahju hüvitamise.

IV

30. Eeltoodust lähtudes rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse

ja jätab G. Kaziksi apellatsioonkaebuse rahuldamata ning tühistab Tartu Halduskohtu

29.09.2015. a otsuse osas, milles halduskohus lahendas G. Kaziksi kaebuse Tallinna

Vanglalt vanglas 28.12.2009-20.01.2011 viibitud aja eest kahju hüvitamise nõudes

ning osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt G. Kaziksi kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitise summas 315 eurot. Ringkonnakohus teeb vastavas osas

uue otsuse, millega jätab G. Kaziksi kaebuse kahju hüvitamiseks perioodi 28.12.2009-

20.01.2011 (k.a) osas läbi vaatamata ning muus osas rahuldamata, muutes halduskohtu

otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

31. Vastustaja väite osas seonduvalt VSkE § 6 lg 6 normikontrolliga märgib ringkonnakohus,

et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.2014. a otsuses nr 3-4-1-9-

14 (p 41) asunud seisukohale, et VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale ette kambris

vähemalt 2,5 m² põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kaebaja

õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus.

Ringkonnakohus ei leia käesolevas asjas esitatud asjaolude pinnalt, et esineks alus asuda

teistsugusele seisukohale kui Riigikohus, mistõttu puudub vajadus algatada eelnimetatud

normi osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.

32. Ringkonnakohus võimaldas 16.02.2016. a määrusega (tl 196-19p) kaebajal Tallinna

Vangla 15.09.2014. a ja 14.05.2015. a vastuste lisade osas, mis olid halduskohtu poolt

kaebajale edastamata, esitada endapoolne seisukoht, mida kaebaja tegi 24.02.2016. a

seisukohas. Seetõttu võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde kaebaja 24.02.2016. a

seisukoha ja ka Tallinna Vangla 26.02.2016. a vastuse, kuid tagastab kaebajale 24.02.2016. a

seisukohale lisatud vabakasutuskonto väljavõtted (lisad nr 1-2) tema kontolt elektriseadmete

kasutamise korral kulude mahaarvamise kohta, kuivõrd kaebaja ei ole kahju hüvitamist

taotlenud seonduvalt veekeetja puudumisega. Kaebaja väitel on vastustaja 15.09.2014. a

vastuse lisad nr 8 ja 9 esitatud R. Ovsijenko kohta. Asja materjalidest nähtuvalt on vastustaja

enda 15.09.2014. a vastuse lõpus kohtule esitatud lisade loetelus (tl 43) nimetanud lisana nr 8

R. Ovsijenko vanglasisese isikuarve väljavõtet ja lisana nr 9 väljatrükki

dokumendihaldusprogrammist R. Ovsijenko kõigist pöördumistest. Kohtule edastatud

dokumentidest nähtuvalt on vastustaja eksinud vastuse lisade loetelus, kus nimetab R.

Ovsijenkot, kuid on kohtule edastanud dokumendid (tl 56-65) siiski G. Kaziksi kohta, milles

kaebaja on saanud ilmselgelt ka temale edastatud materjalide pinnalt veenduda. Veel toob

kaebaja 24.02.2016. a seisukohas välja erinevused kahes tabelis. Nähtuvalt tabelites kasutatud

pealkirjadest, millele ka kaebaja viitab, on nendes kajastatud erinevaid andmeid. Ka vastustaja

selgitab enda 26.02.2016. a vastuses, et kaebaja osundatud tabelis nr 2 kajastatud andmed

näitavad kinnipeetavate arvu kambrites selliselt, nagu need paigutamiste ajal reaalselt olid,

kuid kaebaja osundatud tabelist nr 1 nähtub kambrites kohtade arv 2014. a seisuga.

Arvestades, et ringkonnakohus võtab kambrite põrandapinna suuruse arvestamisel aluseks

kambrite täituvuse andmed, mitte kohtade andmed, siis ei oma kaebaja välja toodud erinevus

tabelite andmetes sisuliselt mingit tähtsust. Seega ei too eeltoodu kaasa halduskohtu otsuse

tühistamist.

33. Tartu Halduskohus vabastas 26.08.2014. a määrusega (tl 32-33) G. Kaziksi riigilõivu

tasumisest kaebuse esitamisel. Ringkonnakohus jätkas 13.10.2015. a määrusega (tl 148-149)

kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest

vabastamiseks. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme

kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude

jaotust. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna

ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse väljamõistetud hüvitise osas ja jätab G. Kaziksi

kaebuse rahuldamata, siis tuleb muuta ka kohtukulude jaotust. Ringkonnakohus jätab kaebaja

esimese astme menetluskulud (riigilõiv) summas 358,62 eurot ja apellatsiooniastme

menetluskulud (riigilõiv) summas 349,17 eurot, kokku 707,79 eurot, HKMS § 118 lg 3 alusel

Eesti Vabariigi kanda.

34. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel

vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel