3-16-421/3 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht

9. märts 2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-421 Haldusasi V.F.i kaebus Registrite ja Infosüsteemide Keskuse kohustamiseks Menetlustoiming Kaebuse tagastamine RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus V.F.ile.

2. Sekretäril saata käesoleva määruse ärakiri teadmiseks kaebuse esitajale. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 16.02.2016 saabus kohtule V.F.i kaebus Registrite ja Infosüsteemide Keskuse kohustamiseks hävitada Karistusregistrist kõik andmed ja kõik toimikud nende kaebaja karistuste osas, mis on kustutatud. Kaebuse põhjenduste kohaselt võib vastav info kahjustada kaebaja mainet ja head nime. Lisaks leiab kaebaja, et Registrite ja Infosüsteemide Keskuse töötaja töö osas tuleb tuvastada ka töötaja lohakus, sest andmed olid siiani hävitamata. Kaebaja palub kohtul kindlaks teha, kas kaebaja mainele on tekitatud kahju ja kui on siis, kui suur see kahju on. Viimaks viitab kaebaja, et asjaolu, et kaebaja kohta hoitakse alles kõiki karistusandmeid, võib olla vastuolus põhiseadusega.

Kaebuse esitaja on lisanud kaebusele karistusregistri registriteate enda kohta, millest nähtuvalt on kaebajal üks kehtiv kriminaalkaristus (tl 7) ja karistusregistri väljavõtte, kust nähtub nii kehtiv kriminaalkaristus kui ka arhiveeritud kriminaalkaristused (tl 9-10 pöördel).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p-dest 1, 3 ja 8 tulenevalt peab halduskohus kaebuse saamisel välja selgitama selle eseme, kaebaja eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ning kontrollima, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks. HKMS §

121 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud ning kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

3. Kohus leiab, et kaebuse menetlusse võtmine antud juhul ei ole põhjendatud ning kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 ja p 2 alusel, kuna kaebajal puudub kaebeõigus ja kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

4. Kohus leiab kaebust tõlgendades, et kaebaja soovib esiteks kohtule esitada kaebuse nõudega Registrite ja Infosüsteemide Keskuse kohustamiseks hävitada Karistusregistrist kõik andmed ja kõik toimikud nende kaebaja karistuste osas, mis on kustutatud ehk tema karistuste kohta käivad arhiveeritud andmed.

5. HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi.

Karistusregistri seaduse (KarRS) § 1 kohaselt on karistusregister (edaspidi register) riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, kuhu kantakse andmed karistatud isiku ja tema karistuse kohta. KarRS § 5 lg 1 tulenevalt on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Seaduses on sätestatud ka erandid, mil registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus (vt KarRS § 5 lg 2 ja selle alapunktid). Registrisse kantud andmed on avalikud, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel (KarRS § 7 lg 1). Register koosneb käesoleva seaduse §-s 12 nimetatud kehtivatest ja arhiveeritud andmetest (KarRS § 9).

6. Kohus saab kaebusest aru, et kaebaja ei ole rahul sellega, et tema suhtes karistusregistrisse kantud andmed, mis on arhiveeritud, on registrist kättesaadavad ja kaebaja taotleb nende andmete kustutamist (hävitamist). Kohus leiab, et kaebuse esitajal puudub subjektiivne õigus vastava nõude esitamiseks.

7. Kohus selgitab, et karistusregistri seaduses on sätestatud konkreetne regulatsioon, kellele, kuidas ja millal karistusregistrist andmeid väljastatakse. Seda tehakse üksnes seaduses konkreetselt sätestatud juhtudel (vt KarRS § 20 ja § 21).

8. Kaebajale endale väljastati kogu registriväljavõte sh arhiveeritud andmed, sest õigus saada enda kohta kõiki andmeid sh arhiveeritud andmeid, tuleneb kaebajale otseselt KarRS § 20 lg 1 p 1, mis sätestab, et registri arhiivis asuvaid andmeid on õigus saada isikul enda kohta.

9. Vastavate andmete säilitamine ei ole vastuolus seadusega. Vastupidi, seaduse järgi on Registrite ja Infosüsteemide Keskus kohustatud vastavaid andmeid säilitama. Kaebaja viitas võimalikule vastuolule põhiseadusega, kuid ei täpsustanud, millise põhiseaduse sättega karistusregistri seadus võiks vastuolus olla. Kohus leiab, et ka põhiseadusest ei tulene sellist nõuet, et isiku karistatuse kohta ei tohiks andmeid riiklikes registrites säilitada.

10. Eeltoodust saab järeldada, et isikul on õigus esiteks teada, milliseid andmeid tema kohta säilitatakse karistusregistris, kuid subjektiivset õigust nende kustutamise taotlemiseks isikule antud ei ole.

Seda seisukohta toetab täiendavalt isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 21 lg 2 p 3, mis sätestab, et isik võib nõuda kogutud isikuandmete kustutamist või sulgemist juhul, kui isikuandmete töötlemine ei ole seaduse alusel lubatud. Käesoleval juhul on karistusregistri seaduse alusel kaebaja kriminaalkaristuste andmete töötlemine lubatud, millest tulenevalt kaebajal vastava nõude esitamiseks õigus puudub.

11. Kohus märgib, et käesoleval juhul tagab isikute ja avalike huvide kaitse ka see, et kehtestatud on täpne regulatsioon, millistel juhtudel ja kellele väljastatakse arhiivis asuvaid andmeid.

12. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et lähtudes RVastS § 6 lg 1, ei saa kohus kohustada Registrite ja Infosüsteemide Keskust sooritama toimingut (kustutada kõik kaebaja arhiveeritud kriminaalkaristused karistusregistrist), sest sellise toimingu sooritamiseks puudub RIK-il tulenevalt õigusaktidest kohustus. Seega tuleb kaebus ka selles osas HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada.

13. Kaebaja märkis veel, et palub kohtul kindlaks teha, kas kaebaja mainele on tekitatud kahju või mitte. Kohus selgitab, et sellist nõuet kohtule esitada ei saa. Halduskohtule saab esitada üksnes HKMS § 37 lg 2 sätestatud nõudeid. Seda, kas kaebajale on kahju tekitatud ja millist kahju peab teadma kaebaja ja vastavalt sellele oma nõuded esitama. Eeltoodust tulenevalt tuleb vastav kaebuse nõue tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

Samas peab kohus vajalikuks märkida, et arvestades eelpool märgitud regulatsiooni on kohus seisukohal, et kaebajale ei saa kahju, mis võiks kuuluda hüvitamisele riigivastutuse seaduse alusel hetkel ka teoreetiliselt tekkinud olla. Kaebaja kohta vastavate andmete õiguspärane säilitamine karistusregistris ei saa kahjustada kaebaja head nime ja mainet. Lisaks märgib kohus, et arvestades karistusregistri eesmärki, milleks on usaldusväärse teabe andmine isiku karistusandete kohta, on vastava teabe hoidmine igati põhjendatud ja seaduslik. Kahju saaks kaebajale tekitada üksnes Registrite ja Infosüsteemide Keskuse poolt õigusvastaselt kaebaja kohta arhiveeritud andmete väljastamine sellisele isikule, kellel ei ole seaduse järgi õigust neid andmeid saada. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kaebajale väljastati andmed tema enda kohta järgides KarRS § 20 lg 1 p 1 sätestatut.

14. Lisaks viitas kaebaja Registrite ja Infosüsteemide Keskuse töötaja lohakusele ja palus selle tuvastada seoses tema karistusandmete kustutamata jätmisega. Kohus märgib kõigepealt, et ta juba selgitas eelnevalt, et vastustajal ei ole kohustust karistusandmete täielikuks kustutamiseks karistusregistrist peale karistuse kustumist. Seetõttu ei saa kaebaja soovitud kontekstis rääkida ka registriametniku lohakusest.

Kohus selgitab siinkohal veel, et halduskohtu pädevuses ei ole haldusorgani töötajate tegevuse üle järelevalve teostamine ja haldusorgani töötajate distsiplinaarkorras karistamine, kui kaebaja pidas seda silmas. Avaliku teenistuse seaduse alusel distsiplinaarmenetluse läbiviimise eesmärk ei ole kaitsta haldusorganivälise isiku õiguseid, vaid tegemist on haldusorgani sisemise kontrolliga oma teenistujate üle. Ametnikule distsiplinaarkaristuse määramine või selle kaalumine ei ole vajalik ka kaebaja kui haldusorganivälise isiku huvide kaitseks. Vajadusel tuleb kaebajal selleks vaidlustada haldusorgani konkreetne tegevus, mis kaebaja subjektiivseid õiguseid rikub, mitte aga kohustada haldusorganit reguleerima tema suhteid haldusorgani töötajatega.

Eeltoodust tulenevalt tuleb ka see nõue tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, kuna vastava nõude esitamisega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

7. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik