3-15-483/35 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar Määruse tegemise aeg ja koht 8. märts 2016, Tartu Haldusasja number 3-15-483 Haldusasi Urve Kursi kaebus OÜ Ahu-Gen kohustamiseks maksta talle välja ühistatud vara kompensatsioonid summas 692 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 7. jaanuari 2016. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Urve Kursi määruskaebus Menetlusosalised Kaebaja Urve Kurs Esindaja v-adv abi Andrei Matvejev Vastustaja OÜ Ahu-Gen RESOLUTSIOON Jätta Urve Kursi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 7. jaanuari 2016. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Urve Kurs esitas 26. veebruaril 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks OÜ Ahu-Gen toimingu, mis seisneb Kiikla kolhoosi reformikomisjoni koosoleku 9. juuni 1993. a protokolli nr 26 täitmata jätmises, ning kohustada OÜ-d Ahu- Gen täitma eelnimetatud Kiikla kolhoosi reformikomisjoni koosoleku protokolli ja maksma kaebajale välja 692 eurot. Kaebaja selgituse kohaselt otsustati Kiikla kolhoosi reformikomisjoni koosoleku 9. juuni 1993. a protokolli nr 26 alusel kompenseerida ühistatud vara eest E. Orrole 6240 Eesti krooni (398,81 eurot) ja H. Orrole 4600 Eesti krooni (293,99 eurot). Kaebaja märkis, et E. Orro ja H. Orro on surnud ning tema on kompensatsioonide osas mõlema pärijaks. 2. Tartu Halduskohus jättis 19. augusti 2015 määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale lisaselgituste ja –tõendite ja kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. 3. U. Kurs esitas 31. augustil 2015 taotluse kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja väitel puuduvad tõendid selle kohta, millise tähtaja jooksul OÜ Ahu-Gen oli kohustatud täitma kaebaja nõude. Kaebaja märkis, et eelpool nimetatud nõude puhul on tegemist segase iseloomuga õigussuhtega ja kaebaja hinnangul kohaldatakse kompensatsiooni tasumisele eraõiguslikke nõude aegumise põhimõtteid. Ühistatud vara kompenseerimise kohustust tuleb käsitleda tsiviilõigusliku kohustusena, mille täitmiseks on kohustatud avalik-õiguslik isik või eraõiguslik isik avalik-õiguslikus rollis. Kaebaja väitel kehtivad Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 19 lg 1 järgi omandireformiga seotud vaidlustes erinormid. Viidatud normi kohaselt on omandireformi menetluses tehtud otsuste peale kaebuste esitamise tähtaeg kaks kuud. Kaebaja väitel

tuleneb nimetatud normist, et teiste omandireformist tulenevate nõuete aegumistähtaja suhtes kohaldatakse tsiviilõiguse sätteid. Kaebaja hinnangul tuleb kaebetähtaeg ennistada, kuna OÜ Ahu-Gen lõi kaebajale tahtlikult mulje, et kavatseb täita kompensatsiooni väljamaksmisega seotud kohustuse. Kaebaja hinnangul tuleb arvesse võtta ka seda, et OÜ Ahu-Gen ei ole seniajani loobunud nõude täitmisest. Kaebaja väitel tegeles ta pärast pärandi vastuvõtmist aktiivselt sellega, et OÜ AhuGen täidaks oma kohustuse. 4. 7. jaanuari 2016 määrusega jättis Tartu Halduskohus U. Kursi taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ja lõpetas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 2 ja § 151 lg 1 p 2 alusel haldusasja nr 3-15-483 menetluse. Määruse põhjendused: 1) HKMS § 283 lg 2 järgi, kui haldusorgan viivitab või on tegevusetu enne käesoleva seadustiku jõustumist taotletud haldusakti andmisel või toimingu tegemisel, võib kohustamiskaebuse esitada kahe aasta jooksul käesoleva seadustiku jõustumisest arvates. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Ida-Viru Maavalitsuse komisjoni eelnevalt viidatud otsustest nähtuvalt oli nende tegemise üheks aluseks esitatud avaldused. Seega on omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud isikud taotlenud ühistatud vara kompenseerimist. Vastavad taotlused on esitatud enne praegu kehtiva HKMS jõustumist, st 1. jaanuari 2012. HKMS § 283 lg 2 kohaselt oli viimane päev kohustamiskaebuse esitamiseks 1. jaanuar 2014. Seda kuupäeva ei mõjuta asjaolu, millal täpselt möödus vaidlusaluste kompensatsioonide väljamaksmiseks kehtestatud tähtaeg. Kaebaja esitas kohustamiskaebuse 26. veebruaril 2015, st tähtaja rikkumisega. 2) Kaebajal puudusid objektiivsed ja subjektiivsed põhjused, mis võiksid tingida kaebetähtaja ennistamise. 2006. aastaks olid kõik kohtule esitatud dokumentides vastustajale ettenähtud tähtajad kompensatsioonide väljamaksmiseks möödunud. Selleks ajaks oli kaebaja pärinud E. Orrolt ja H. Orrolt vaidlusaluste kompensatsioonide väljamaksmise nõuded. Järelikult oli kaebajal võimalik alates 2006. aastast pöörduda kaebusega kohtusse, taotledes vastustaja kohustamist kompensatsioonide väljamaksmiseks. Viimane päev kohtule kohustamiskaebuse esitamiseks oli 1. jaanuar 2014. See tähendab, et kaebajal oli umbes kaheksa aastat aega kohtusse pöördumiseks. Kaebaja selgituste kohaselt pöördus ta selle aja jooksul korduvalt vastustaja ja erinevate institutsioonide poole, kuid ei saavutanud soovitud tulemust. 2013. aastal pöördus kaebaja jurist A. Naumkini poole, kes esitas kaebaja nimel vastustajale kompensatsioonide väljamaksmise nõude. Asja materjalidest nähtuvalt saatis vastustaja seepeale 4. detsembril 2013 A. Naumkinile kirja, milles märkis: „Seoses sellega, et Ahu-Gen OÜ üritab hetkel leida kompromissi Pretensioonis nimetatud võlgnevuse osas, palume Teid nõude likvideerimise tähtaega pikendada 14 pv võrra.“ Nõustuda tuleb kaebajaga selles, et vastustaja 4. detsembri 2013. a kiri võis kaebajale anda lootust, et vastustaja tasub nõutud kompensatsioonid. Samas pidi kaebaja siis, kui vastustaja kirja saatmisest oli möödunud 14 päeva ja vastustaja ei olnud selleks ajaks tasunud kompensatsioone ega väljendanud valmisolekut seda teha, aru saama, et vastustaja ei tasu kaebajale kompensatsioone. Seda veendumust pidi kaebajas tugevdama ka asjaolu, et vastustaja ei olnud eelnevate aastate jooksul kaebaja ja erinevate institutsioonide pöördumistest hoolimata kompensatsioone tasunud. Kaebajal ei olnud enam mõistlikku alust eeldada, et vastustaja kompensatsioonid vabatahtlikult tasub. Eelmainitud 14 päeva möödus umbes kümme päeva enne kohtule kohustamiskaebuse esitamise tähtaja möödumist. See tähendab, et kaebajale jäi piisavalt aega, et esitada kohtule õigeaegselt kaebus. Kaebaja aga kohtule kaebust ei esitanud, vaid asja materjalidest nähtuvalt jätkas pärast paarikuulist pausi 2014 märtsis kohtuväliste lahenduste otsimist: 6. märtsil 2014 kirjutas A. Naumkin uuesti vastustajale, paludes oma eelnevale kirjale vastata, ning 9. märtsil 2014 pöördus kaebaja õiguskantsleri poole. Kaebajal oli kompensatsioonide tasumise tähtaja möödumisest arvates piisavalt aega, et kindlaks teha, kas vastustaja tasub kompensatsioonid vabatahtlikult. Kaebaja jaoks pidanuks olema juba ammu 2 2

enne 2014. aastat ilmne, et vastustaja käitumist arvesse võttes ta seda suure tõenäosusega ei tee. Umbes kaheksa-aastane kohtusse pöördumise tähtaeg oli piisavalt pikk selleks, et kaebajal pidanuks juriidiliste teadmiste puudumisest olenemata tekkima kahtlus, et oma õiguste kaitseks tuleb pöörduda kohtusse ning et see tähtaeg võib hakata mööduma. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (Riigikohtu halduskolleegiumi 1. oktoobri 2002 määrus asjas nr 3-3-1-57-02, p 19). Kaebaja pidanuks võtma meetmeid, et välja selgitada kohtusse pöördumise kord, sh tähtajad. Asja materjalidest nähtuvalt kaebaja seda teinud ei ole. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 5. U. Kurs esitas 22. jaanuaril 2016 määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 7. jaanuari 2016 määrus tühistada ning ennistada kaebetähtaeg. Määruskaebuse põhjendused: 1) Määrus põhineb tõenditel, mille kohta ei ole antud kaebajale võimalust väljendada oma arvamust. Halduskohus analüüsis põhjalikult tsiviilasjas nr 2-14-14621 menetletud riigi õigusabi taotluses välja toodud asjaolusid, kuid need ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. 2) Halduskohus ignoreeris kaebaja väidet, et tegemist on tsiviilõigusliku suhtega. Kohus peab andma hinnangu sellele, kas nõue on aegunud tsiviilõiguses sätestatud aegumise põhimõtteid arvestades. Tegemist on tsiviilõigusliku nõudega, mille kaitsmise menetluseks on valitud halduskohtumenetlus. Kui halduskohus leidis, et tegemist on avalik-õigusliku suhtega, siis pidi kohus seda ka põhjendama. Kui tegemist oli avalik-õigusliku suhtega, siis pidi kohus kindlaks tegema, millisest päevast hakkas kulgema antud nõude esitamise tähtaeg ja millal kaebetähtaeg lõppes. Halduskohus ei ole eelnevat arusaadavalt selgitanud. 6. OÜ Ahu-Gen märgib vastuses määruskaebusele, et vastustaja hinnangul aegus nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149 järgi 31. detsembril 2014 OÜ Ahu-Gen lisas täiendavalt, et kuivõrd ettevõttel äritegevus puudub ning vara ei oma, siis ei ole ka võimalik U. Kursile kompensatsiooni välja maksta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat. 8. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et määrus põhineb tõenditel, mille kohta ei ole antud kaebajale võimalust väljendada oma arvamust. Halduskohus on küll määruse p-s 13 tõepoolest kirjeldanud riigi õigusabi taotluses toodud asjaolusid, kuid ei ole tähtaja ennistamise taotluse lahendamisel neid asjaolusid arvesse võtnud. Halduskohus on tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata jätmisel arvestanud vaid käesoleva haldusasja raames välja selgitatud asjaoludega (vt määruse p 16). 9. Arusaamatu on ka kaebaja etteheide tema väite, et käesoleval juhul on tegemist tsiviilõigusliku suhtega, ignoreerimisest. Esiteks on U. Kurs ise kaebuses leidnud, et käesoleval juhul on tema ning OÜ Ahu-Gen vahelise suhte näol tegemist avalik-õigusliku suhtega (tl 3). Samuti on poolte vahel tekkinud vaidluse liigitanud avalik-õiguslikuks ja halduskohtu pädevuse kindlaks teinud ka halduskohus menetlusse võtmise määruses (vt Tartu Halduskohtu 5. novembri 2015. a määrus, p 6). Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu, et kui tegemist oleks eraõigusliku suhtega, siis ei oleks tekkinud vaidluse lahendamine üldse halduskohtu pädevuses (HKMS § 4 lg 1). 3 3

10. Ringkonnakohus soovib juhtida kaebaja tähelepanu ka sellele, et vaatamata nõuete aegumise regulatsioonile tsiviilõiguses, on halduskohtusse pöördumiseks oma õiguste kaitseks sätestatud erinevad kaebuse esitamise tähtajad. Kaebetähtaegade eesmärgiks on kaitsta õiguskindlust (Riigikohtu 1. oktoobri 2002. a määruse nr 33-1-57-02 p 20) ning seetõttu on kaebetähtaja rikkumise tagajärjeks isiku kaebeõiguse kaotus. Ringkonnakohus ei nõustu, et halduskohus ei ole arusaadavalt selgitanud kaebetähtajaga seonduvat. Vaidlustatud määruse p-s 11 on halduskohus piisava põhjalikkusega selgitanud rakendussättest, s.o HKMS § 283 lg-st 2 tuleneva kohustamiskaebuse esitamise tähtaja kulgemist ja toonud välja ka täpse kuupäeva, millal kaebetähtaeg lõppes, ning ringkonnakohus nõustub halduskohtu käsitlusega. 11. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et mida enam on kaebuse esitamisega hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus (16. oktoober 2002 otsuse nr 3314102 p 11). Kaebetähtaja ennistamist kui õiguskindluse põhimõtte minetust õigustavad üksnes määrava tähtsusega põhjused, mis takistasid kaebajal kohtu poole tähtaegselt pöörduda. Põhjuseks, mis õigustaks kaebetähtaja ennistamist, on kohtupraktikas üldreeglina peetud objektiivset asjaolu, mis on kaebajast sõltumatult tinginud kaebetähtajast mittekinnipidamise. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja käesoleval juhul viidanud ühelegi sellisele asjaolule, mis oleks vältimatult põhjustanud kaebetähtaja rikkumise ning mida võiks seetõttu pidada mõjuvaks põhjuseks. Vastustaja poolt kaebajale tahtlikult mulje loomine, et ta kavatseb täita kompensatsiooni väljamaksmisega seotud kohustuse, ei ole kahjunõudega kohtusse pöördumise objektiivne takistus, mistõttu ei ole see kaebetähtaja ennistamise aluseks. Erandjuhtudel on peetud kohtupraktikas võimalikuks kaebuse tähtaja ennistamist ka subjektiivsetel põhjustel. Ringkonnakohus nõustub siinkohal halduskohtuga, et vaatamata kaebaja juriidiliste teadmiste puudumisest pidi kaebajal tekkima varem kahtlus, et oma õiguste kaitseks tuleb pöörduda kohtusse. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on põhjendatult kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata jätnud ja asjas menetluse lõpetanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar 4 4