2-15-9271/42 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-15-9271

Kohus

Pärnu Maakohus, Pärnu kohtumaja Rüütli tn

Kohtunik

Heli Käpp

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

08.märts 2016, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu

Tsiviilasi

M. S. hagi AS Dotnuvos Projektai vastu töövaidluses

Tsiviilasja hind

3165,83 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: M. S. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxx xxx,

xxxxx, xxxxx xxxxxxx xxxxx);

Hageja lepinguline esindaja: Kaspar Kamsakann (e-post:

kaspar@oigusbyroo.onmicrosoft.com)

Kostja: AS Dotnuvos Projektai (registrikood 12019737,

asukoht Savimäe 7, Vahi alevik, Tartu vald, Tartu maakond

60534), seadusjärgne esindaja juhatuse liige Tarmo Kulu

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Tarmo Pilv

(e-post: info@tarmopilv.ee)

Kohtuistung

03.02.2016

Kohtuistungil osalesid

K. Kamsakann, adv T. Pilv, T. Kulu

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista AS-ilt Dotnuvos Projektai (registrikood 12019737) M. S. (S., isikukood

xxxxxxxxxxx) kasuks töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitis hageja kolme kuu keskmise

palga ulatuses, summas 3165,83 € (kolm tuhat ükssada kuuskümmend viis eurot ja 83 senti).

3. Menetluskulud jätta täies ulatuses AS-i Dotnuvos Projektai kanda.

4. Määrata M. S. põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 1602,83 eurot ja mõista see

AS-ilt Dotnuvos Projektai M. S. kasuks välja.

5. Väljamõistetud menetluskuludelt (otsuse tegemise seisuga summas 1602,83 €) on AS

Dotnuvos Projektai kohustatud maksma M. S.le viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse

apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna

Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.

Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse

esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

M. S. esitas 18.06.2015 Pärnu Maakohtule hagi Dotnuvos Projektai AS-i vastu töösuhte

lõpetamisega kaasneva hüvitise saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt 11.06.2013 sõlmisid M. S. (hageja) ja Dotnuvos Projektai AS (kostja)

töölepingu nr 33, mille alusel asus hageja kostja juures tööle xxxxxxxxxxxxx ametikohal.

Töölepingu punkti 1.4. kohaselt oli töö tegemise kohaks märgitud Eesti, kuid töölepingu

sõlmimise aluseks olnud töö pakkumise kuulutuses ja edaspidises poolte vahelises praktikas oli

töö tegemise kohaks Pärnu maakond, Lääne maakond ja vahel ka Saare Maakond.

16.02.2015 saatis kostja hagejale ettepaneku lõpetada tööleping poolte kokkuleppel. Hageja selle

ettepanekuga ei nõustunud. Pärast hageja keeldumist töölepingu kokkuleppel lõpetamisest asus

kostja halvas usus otsima erinevaid võimalusi hagejast vabanemiseks, nõudis töövahendite

äratoomist ning teatas, et hagejale enam tööülesandeid ei tule ja juristid otsivad võimalusi

töösuhte lõpetamiseks.

01.04.2015 andis kostja hagejale üllatuslikult korralduse seoses nn töö ümberkorraldamisega ja

Tartus töömahu suurenemisega asuda alates 06.04.2015 tööle Tartu linnas tööajaga 8.30 - 17.00.

Hageja elukohaks on Pärnu linn, senise poolte vahelise praktika alusel on hageja töötanud Pärnu-

ja Läänemaal ning töökorralduse muudatus ei olnud hagejale vastuvõetav. Ka ei olnud

töölepinguga kokku lepitud töötamist Tartu linnas.

06.04.2015 ütles hageja töölepingu erakorraliselt üles seoses kostja poolt töölepingu olulise

rikkumisega. Kostja töölepingu erakorralist ülesütlemist TLS § 105 lg-s 1 sätestatud tähtaja

jooksul ei vaidlustanud ning see on muutunud kehtivaks.

Hageja ütles töölepingu 06.04.2015 erakorraliselt üles TLS § 91 lg 2 alusel kostjapoolse

kohustuse olulise rikkumise tõttu. Kostja on oluliselt rikkunud kohustust kindlustada hageja

kokkulepitud tööga kokkulepitud kohas, mille tõttu oli hageja sunnitud töölepingu erakorraliselt

üles ütlema.

Esiteks kostja ei kindlustanud hagejat kokkulepitud tööga märtsis 2015. TLS § 28 lg 2 punkti 1

kohaselt on tööandja kohustatud kindlustama töötajat kokkulepitud tööga. 16.02.2015 saatis

kostja hagejale ettepaneku tööleping kokkuleppel lõpetada. Hageja sellega nõus ei olnud,

mistõttu kestis töösuhe edasi, kuid kostja ei kindlustanud tervelt ühe kuu vältel hagejat

kokkulepitud tööga, rikkudes TLS § 28 lg 2 p-st 1 tulenevat tööandja kohustust.

Teiseks rikkus kostja kohustust pakkuda hagejale tööd praktikas välja kujunenud asukohas,

sundides hagejat tööle asukohas ja kellaaegadel, millistel hageja ei ole kunagi töötanud ja milles

ei ole ka kokku lepitud. Kuigi töölepingus on märgitud töö tegemise kohaks Eesti, tuleb poolte

vahelise töölepingu tõlgendamisel arvestada ka selle aluseks olnud tööpakkumise kuulutuses

märgitud töö tegemise kohta, milleks ei olnud Tartu linn, ja töösuhte kestel väljakujunenud

praktikat, mille käigus ei täitnud hageja oma tööülesandeid Tartu linnas. Töökuulutuses on

märgitud, et töö tegemise kohaks on Läänemaa ja Pärnumaa. TLS § 12 kohaselt saab töölepingut

muuta ainult poolte kokkuleppel. Kostja, andes hagejale korralduse edaspidi teha tööd Tartu

linnas, on ühepoolselt muutnud töölepingut, rikkudes TLS §-i 12. Kuivõrd hageja elukohaks on

Pärnu linn, ei ole selline ühepoolne töötingimuste muutmine õiguspärane ning ei arvesta hageja

olulisi huve, mille hulka kuulub ka huvi teha tööd kokkulepitud kohas, milleks oli Lääne- ja

Pärnumaa.

Kuivõrd Hageja on töölepingu erakorraliselt üles öelnud kostja poolse kohustuse olulise

rikkumise tõttu, on hagejal õigus nõuda kostjalt TLS § 100 lg 4 alusel hüvitist hageja kolme kuu

keskmise töötasu ulatuses. Hageja kolme kuu keskmiseks töötasuks on 3165,83 (kolm tuhat

ükssada kuuskümmend viis koma kaheksakümmend kolm) eurot.

Kolme kuu keskmise töötasu arvutamise aluseks on Hageja võtnud VV määruse nr 91

„Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ asjakohased sätted. Hageja ütles töölepingu

üles aprillis 2015 ning arvutamisel tuleb aluseks võtta aprillile eelnenud kuue kalendrikuu

jooksul teenitud töötasu ehk periood september 2014 - veebruar 2015. Märtsikuus töötasu

hagejale ei makstud. Ülesütlemisele eelnenud kuue kuu töötasu oli kokku 6331,66 eurot

(1106,67+1126,01+1102,57+874,75+1091,06+1030,78).

Sama

ajavahemiku

kalendaarseid

tööpäevi oli kokku 127 (22+23+20+20+22+20). Keskmiseks tööpäeva tasuks oli 49,86 eurot

(6331,66/127). Sama ajavahemiku ühe kuu keskmiseks kalendaarsete tööpäevade arvuks oli 21

(127/6). Keskmiseks kuutasuks oli 1055,28 eurot (49,86*21). Kolme kuu keskmiseks töötasuks

on 3165,83 (3*1055,28)

Eeltoodu alusel hageja palub välja mõista Dotnuvos Projektai AS-ilt M. S. kasuks hüvitis

3165,83 eurot ja jätta kõik M. S. menetluskulud Dotnuvos Projektai AS-i kanda.

KOSTJA VASTUS

Kostja kirjalikus vastuses hagi ei tunnista. Hagi tuleb täies ulatuses rahuldamata jätta. Hageja on

vääralt määratlenud töölepingu erakorralise ülesütlemist, mistõttu ei tulene tal töölepingu

seaduse § 100 lg-st 4 kolme kuu töötasu hüvitamise nõudmise õigust.

Kostja vastuse kohaselt 11.06.2013 sõlmisid M. S. ja Dotnuvos Projektai AS töölepingu nr 33,

mille alusel asus hageja kostja juures tööle xxxxxxxxxxxxx ametikohal. Töölepingu punktis 1.4.

on märgitud töö tegemise kohaks Eesti. Lisaks on märgitud, et töö võib olla seotud

töölähetustega. 16.02.2015. a. saatis kostja hagejale ettepaneku lõpetada tööleping poolte

kokkuleppel, millega hageja ei nõustunud. 06.04.2015 ütles hageja töölepingu erakorraliselt üles

TLS § 91 lg 2 alusel. Kostja vastas antud kirjale ning leidis, et ülesütlemisavaldusel tegelik

põhjus puudub.

Kostja ei ole nõus, et ta justkui oleks rikkunud töölepingut, sest ei kindlustanud hagejat tööga.

Väide, mille kohaselt seisneb kostja rikkumine hageja tööga mitte kindlustamises märtsi kuus, on

tõendamata. Kostja ei maksnud hagejale märtsikuu eest töötasu, sest hageja ei täitnud

pooltevahelist töölepingut. Kostja on hagejat tööga kindlustanud ehk andnud tööd Tartus, lisaks

andnud töötajale selgeid ja õigeaegseid korraldusi, et seoses tööde ümberkorraldamise ja

töömahu suurenemisega Tartus, oli see töötaja uueks töökohaks.

Hageja täpsustanud ega põhistanud, millisel alusel ta töölepingut erakorraliselt üles öelda soovib.

Kostja ei ole hagejat ebaväärikat kohelnud, töötasuga viivitanud ega seadnud ohtu hageja elu,

tervist, kõlbelisust ega head nime. Alusetu on tugineda TLS § 100 lg-le 4 nõudes kolme kuu

hüvitist summas 3165,83 eurot, kuna ei esinenud ühtegi TLS § 91 lg 2 p 1-3 eeldust. Seega ütles

töötaja töölepingu üles tuginedes TLS § 91 lg-le 1 või 3.

TLS § 5 lg 1 p 8 sätestab, et kirjalikus töölepingus peab olema määratud kindlaks töö tegemise

koht. Töölepingu punkti 1.4 kohaselt oli töö tegemise kohaks märgitud Eesti. Selline määratlus

hõlmab ka kõiki Eesti Vabariigis asuvaid linnasid, sealhulgas Tartut. Lepingut sõlmides oli

hageja teadlik, et tööülesandeid tuleb täita Eesti Vabariigi territooriumil, sh ka Pärnumaal.

Töölepingus ei ole täpsustatud, kus on hageja alaline töökoht. Seega võis kostja soovida hageja

töötamist Tartu linnas või mõnel muul Eesti Vabariigi territooriumil, sh Läänemaal,

Viljandimaal, Raplamaal või Tartumaal. Töökuulutus on reklaam, millega tööandja ei võta

endale juriidilisi kohustusi.

TLS § 47 lg 4 järgi tööandja võib tööaja korraldust ühepoolselt muuta, kui muudatused tulenevad

tööandja ettevõtte vajadustest ja on mõlemapoolseid huve arvestades mõistlikud. Hageja väide,

et kostja on töölepingut muutnud, on tõendamata ning alusetu. Tegemist ei ole töölepingu

muutmisega, vaid selle täitmisega.

Kostja esitatud AS Räni Hotell 11.06.2013 arvelt nr 185 nähtub, et hageja ööbis Tartu linnas

asuvas hotellis 3 ööd. Õige ei ole hageja väide, et nelja tööpäeva vältel tutvus hageja kostja

masinate ja seadmetega. Uute masinatega tutvumine on osa xxxxxxxxxxxxxute tavapärasest

tööst, siis ainuüksi masinatega tutvumisele ei kulunud 4 päeva. Tegemist oli tavaliste

tööülesannete täitmisega neljal päeval Tartu linnas. Täiendavalt täitis hageja oma tööülesandeid

erinevates maakondades – 09.10.2013, 04.06.2014 ja 02.07.2014 oli hageja Viljandimaal,

11.03.2014. a. oli hageja Raplamaal ning 21.07.2014 viibis hageja Läänemaal. Sellest järeldub,

et hageja oli teadlik, et tema töö tegemise kohaks on Eesti Vabariigi territoorium.

Kostja kindlustas hagejale töö Tartu linnas. Kostja andis töötajale selged, õigeaegsed korraldused

seoses tööde ümberkorraldamise ja töömahu suurenemisega Tartus. Hageja oli lepingu

allkirjastamisel nõus, et töö tegemise kohaks on Eesti Vabariigi territoorium, mistõttu oli

tööandja korraldus seaduslik.

Töökuulutuses oli kirjas, et „otsime Viljandi ja Pärnu piirkonda xxxxxxxxxxxxxut“, ent poolte

vahelises töölepingus oli tööülesannete täitmise kohaks Eesti Vabariigi territoorium. Juhul, kui

hageja leidis, et selline töökorraldus on ebamõistlik, oleks tulnud töölepingut muuta. Töösuhte

oluline tunnus on, et tööd tegev isik ei ole töö tegemise viisi, aja ja koha valiku määramisel

iseseisev. Juhul, kui sellised tunnused ilmnevad, ei ole tegemist töösuhtega TLS § 1 lg 4 alusel.

Kuivõrd mõlemad pooled on kinnitanud, et tegemist on töösuhtega, siis tegelikkuses ei tohiks

olla vaidlust töö tegemise koha kohta.

Seoses töömahu olulise vähenemisega Pärnumaal tegi tööandja 06.02.2015 ettepaneku tööleping

lõpetada poolte kokkuleppel alates 28.02.2015. Kostja andis hagejale sellest teada ligi kolm

nädalat ette, et hagejal oleks võimalik leida uus töökoht. Seega arvestas tööandja igakülgselt

töötaja huvidega. 27.02.2015 palus kostja tagastada hagejale antud töövahendid, kuivõrd

tegemist oli kostjale kuuluva varaga ning kostja soovis neid kasutada eesmärgipäraselt Tartus.

Väited, justkui kostja ei arvestanud tema huvidega ning eesmärgiks oli töötajast vabaneda, on

alusetud. Kostja käitus hageja suhtes alati heatahtlikult – kui Pärnumaal oli vähe tööd, pakkus

töökohta Tartus.

Hageja leidis, et kuivõrd kostja soovis tagasi hagejale laenatud 5361,39 eurot, oli kostja

eesmärgiks hagejat survestada. Kostja selgitab, et antud laen oli antud hagejale eesmärgiga, et

viimane saaks endale ehitada garaaži, kus hoida lisaks enda asjadele ka tööandja antud vara.

23.03.2015 kirjast nähtub üksnes kostja soov saada laenatud raha tagasi. Kostja on pakkunud

hagejale mõistlikku maksegraafikut, hageja rahulolematus on arusaamatu. Hageja oli algusest

peale teadlik, et laen tuleb tööandjale tagasi maksta.

Kostja leiab, et hageja püüdis hoopis tööl käimisest keeldumisega vabaneda laenu tagasi

maksmise kohustusest ning alusetult rikastuda kostja arvelt. Kostja pakkus hagejale võimalust

töötada Tartus 01.04.2015, ent hageja otsustas seejärel esimesel võimalusel töölepingu

erakorraliselt üles öelda lootuses rikastuda 5361,39 euro ulatuses. Tänaseni ei ole püüdnud

hageja kordagi kostjaga ühendust võtta või leida lahendust, kuidas laen tagasi tasuda. Hageja on

asunud sihilikult ründama kostjat, eesmärgiga saada talt täiendavalt raha ning rikastuda veelgi.

Hageja väide on väär, et kostja püüdis temast vabaneda ja võtta samade tööülesannetega samasse

piirkonda uue xxxxxxxxxxxxxu. Juhul, kui hageja oleks soovinud kostjast vabaneda, oleks ta

võinud ta koondada, ent selle asemel otsis kostja hagejale uusi võimalusi end rakendada. Alates

märtsist paranes kostja olukord ning seetõttu ei tehtud hagejale ettepanekut töösuhte

lõpetamiseks, vaid pakuti tööd Tartu linnas. Jätkuvalt maksis kostja vastavalt kokkuleppele

hagejale töötasu. 06.04.2015 ülesütlemine toimus töötaja, mitte tööandja poolt. Seega oli

tegemist hageja poolse vabatahtliku töösuhte lõpetamisega.

Kostja ei ole kordagi käitunud hageja suhtes kiuslikult või pahatahtlikult, vastupidi, kostja tegi

endast kõik võimaliku, et oma töötajat hoida – makstes talle endiselt töötasu vastavalt

töölepingule ning pakkudes talle tööd Tartus. Kostja poolset heatahtlikkust tõendab asjaolu, et

kostja andis hagejale laenu 5361,39 euro ulatuses, soovides aidata hagejal garaaži ehitada.

Hageja soovis aga kostja arvelt alusetult rikastuda 5361,39 euro ulatuses ning täiendavalt

4221,12 euro ulatuses.

Kostja leiab, et hagiavaldus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata, tegemist on väljapressimisega

ning hageja poolse pahatahtliku käitumisega. Kostja on alati olnud vastutulelik ning püüdnud

leida parimaid lahendusi mõlemale poolele. Hageja oli algusest peale nõus töötama Eesti

Vabariigi territooriumil, mistõttu ei ole hageja hagiavaldus põhjendatud.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus, tutvunud poolte kirjalike seisukohtadega, kuulanud pooled ära kohtuistungil ning

uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi on

põhjendatud ja tuleb rahuldada.

2. Hageja taotleb kostjalt kui tööandjalt seaduses ettenähtud hüvitise väljamõistmist, kuna hageja

on kostjaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles öelnud tööandjapoolse kohustuse olulise

rikkumise tõttu. Töölepinguseaduse (TLS) § 91 lg 2 kohaselt võib töötaja töölepingu

erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. TLS § 100 lg 4

sätestab, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut

oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu

ulatuses.

3. Kostja vaidleb hagile vastu, leides, et ei ole tööandjana oma kohustusi rikkunud ning

töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust ei olnud. Samas ei ole asjas vaidlust, et kostja

töölepingu ülesütlemist seaduses ettenähtud korras vaidlustanud ei ole.

TLS § 104 lg 1 näeb ette, et seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav

töölepingu ülesütlemine on tühine. TLS § 105 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et kui ülesütlemisavalduse

saaja leiab, et puudub seaduslik alus töölepingu erakorraliselt ülesütlemiseks, peab ta

ülesütlemisavalduse esitamisest 30 päeva jooksul pöörduma kohtusse või töövaidluskomisjoni

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või avalduse

esitamise tähtaega ei ennistata, on TLS § 105 lg 2 järgi ülesütlemine algusest peale kehtiv ja

leping lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Seega praeguses asjas pidanuks

kostja esitama ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamise nõude. Kuna kostja seda ei teinud, võis

hageja TLS § 100 lg 4 alusel esitada tööandja vastu hüvitisnõude, tuginedes töölepingu

erakorralisele ülesütlemisele.

4. Eelnev ei välista siiski kostja õigust tugineda töölepingu erakorralise ülesütlemise aluse

puudumisele

(ehk

ülesütlemise

tühisusele)

vastuväitena

hüvitisnõude

hagile.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 1 järgi kohtuotsus peab olema seaduslik ja

põhjendatud. TsMS § 436 lg 7 sätestab, et kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud

õiguslike väidetega. Otsust tehes kohus tõendite hindamise põhjal muu hulgas otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele

(TsMS § 438 lg 1). Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt peab kohus menetluses ka omal

algatusel, ilma vastava vastuväiteta, hindama ülesütlemisavalduse kehtivust, sest kohus ei saa

rahuldada hageja hüvitisnõuet, kui ülesütlemisavaldus seadusest tulenevalt on tühine. Kohus

peab kontrollima nii ülesütlemisavalduse formaalset, kui ka materiaalset kehtivust.

Kohus leiab aga, et töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse seaduses ettenähtud tähtaja

jooksul ja korras vaidlustamata jätmise kaudu ei ole kostjal võimalik saavutada

tõendamiskoormise ümberpööramist: kostjal on kohustus tõendada hagejal töölepingu

erakorraliselt ülesütlemiseks seadusliku aluse puudumist ka juhul, kui ta ülesütlemise

vaidlustamiseks ise töövaidluskomisjoni või kohtu poole ei pöördu, kuid oma vastuväidetes

hageja hüvitise nõudele tugineb töölepingu ülesütlemise tühisusele TLS § 104 lg 1 järgi.

5. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ütles töölepingu erakorraliselt üles 02.04.2015 e-kirjaga

ning kostja on ülesütlemisavalduse kätte saanud. Seega on ülesütlemisavaldus TLS § 95 lg-s 1

nõutud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 69 lg 1 esimese lause kohaselt on ülesütlemisavaldus kättesaamisega muutunud formaalselt

kehtivaks.

Ülesütlemisavalduse

materiaalõigusliku

kehtivuse

kindlakstegemiseks

tuleb

tuvastada, kas hagejal oli töösuhte erakorraliselt ülesütlemiseks seaduses ettenähtud alus.

6. 02.04.2015 ülesütlemisavalduses (I kd, lk 15) hageja teatab kostjale, et ütleb töölepingu alates

06.04.2015 erakorraliselt üles töölepinguseaduse § 91 lg 2 alusel seoses tööandja poolse

kohustuse olulise rikkumisega. Hageja heidab kostjale ette, et kostja ei kindlustanud hagejat

2015.a märtsikuust kokkulepitud tööga ning ei võimalda hagejal täita oma endiseid

tööülesandeid endises tööpiirkonnas, vaid andis korralduse ilmuda tööle Tartu linna tööpäeva

algusega kell 8.30 ja lõpuga kell 17.00. Töötaja ülesütlemisavalduses toob välja, et kostja määras

hageja tööle Tartu linna, kuigi hageja poolt tööandjale Tartusse tagastatud töövahend – sõiduk –

liikleb jälle Pärnu linnas (seega teeb hageja tööd keegi teine), hageja asus tööle töökohale, kuhu

otsiti töötajat elukohaga Pärnus töötamiseks Pärnumaal ning töösuhte jooksul täitis hageja

tööülesandeid

ka

Saare-

ja

Läänemaal,

mida

kostja

jätkuvalt

reklaamib

oma

teeninduspiirkonnana. Selline töötingimuste muudatus ei ole hagejale elukorralduslikult

mõeldav, sest tema ja ta pere alaline elukoht oli ja on Pärnus. Tööandja poolt nõutud

kellaaegadel igapäevane tööl käimine Tartu linnas eeldaks hageja elukohamuudatust. Seega

hageja leiab, et tööandja on rikkunud kohustust pakkuda hagejale tööd praktikas välja kujunenud

asukohas, sundides hagejat tööle asukohas ja kellaaegadel, millistel ei ole hageja kunagi

töötanud ja milles ei ole kokku lepitud.

7. Kostja väidab vastu, et ei muutnud ühepoolselt töölepingut, vaid andis hagejale

töökorraldusest

tulenevaid

vajalikke

ja

seaduslikke

korraldusi.

Kostja

möönab,

et

xxxxxxxxxxxxxx töökuulutuses otsiti küll töötajat Pärnu ja Läänemaa tööpiirkonda, kuid lähtuda

tuleb töölepingu sõlmimisel kokkulepitust, et hageja töötamise koht on Eesti, kostja väidetel on

hageja ka praktikas töötanud mitmel pool Eesti, sh ka Tartu linnas.

8. Pooled on erineval seisukohal töölepingu punkti 1.4., mille kohaselt on töö tegemise kohaks

Eesti, tõlgendamise üle. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg-st 1 tuleb töölepingu

tõlgendamisele kohaldada VÕS § -s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reegleid. VÕS õ 29 lg 1

järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe

erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe.

VÕS § 29 lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada: 1) lepingu sõlmimise

asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale

lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist;

4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastavalt tegevus- ja kutsealal tegutsevate mõistetele ja

väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat.

9. TLS § 20 järgi töötaja peab tööülesandeid täitma tööandja tegevuskohas, mis on töösuhtega

kõige rohkem seotud, kui töö tegemise koht ei ole kokku lepitud. Eeldatakse, et töö tegemise

koht lepitakse kokku kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega. Kohus nõustub hagejaga, et

töölepingu tõlgendamisel tuleb hinnata nii kostja tööpakkumist, kui pooltevahelist tegelikku

praktikat töölepingu täitmisel. Kohus leiab, et esitatud tõenditega on leidnud tõendamist, et kuigi

töölepingus on hageja töötamise kohaks märgitud Eesti, oli hageja võetud tööle ja praktikas ka

töötas Pärnu ja Viljandi piirkonnas, harvade väljasõitudega teistesse maakondadesse. Kohus

leiab, et kuna lepingu teksti valmistas ette kostja tööandjana, on vaidluse tekkimise järel kostja

poolt lepingu grammatiline tõlgendamine vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg 1 kohustab

lepingupooli käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Tulenevalt VÕS § 6 lg-st 2

ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või lepingust tulenevat, kui see oleks hea usu

põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsÜS § 138 lg 1 kohustab samuti toimima õiguste

teostamisel ja kohustuste täitmisel heas usus.

10. Töökuulutuses (väljatrükk www.cv.ee portaalist, I kd, lk 10) on ettevõtte iseloomustuseks

märgitud, et tegemist on Leedu ettevõtte UAB Dotnuvos Projektai tütarfirmaga Eestis, mille

peakorter asub Tartus ning esindused Rakveres, Viljandis ja Tallinnas. Töökuulutuse nähtub, et

seoses tegevuse laiendamisega Dotnuvos Projektai AS otsis xxxxxxxxxxxxxut Viljandi ja Pärnu

piirkonda. Töökuulutuses on konkreetselt välja toodud, et. kandideerija elukoht peaks olema

Viljandi või Pärnu maakonnas. Töötamise asukohaks on märgitud Viljandi või Pärnu. Töö

peamiseks sisuks on CASE IH traktorite ja kombainide korralised hooldused, vigade diagnostika

ja kõrvaldamine, väiksemad remondid jms. Lisaks Kvernelandi põllutehnikaga seotud tööd ja

tegevused. Kõike seda tuleb reeglina käia tegemas põllumajandusettevõtetes kohapeal.

Kuulutuse kohaselt pakub tööandja töö tegemiseks omalt poolt muu hulgas tööriistadega

varustatud hooldusbussi. Kohus leiab, et eeltoodust saab teha järelduse, et xxxxxxxxxxxxxxt ei

otsitud tööle esindusse, vaid otsitava töötaja ülesanneteks oli peamiselt ja eelkõige hooldebussiga

sõitmine kliendi juurde. Seda kinnitas ka kostja seaduslik esindaja kohtuistungil: tegemist on

põllutehnikat müüva ja hooldava ettevõttega, xxxxxxxxxxxxxx ülesanne oli rikke korral

võimalikult operatiivselt sõita kliendi juurde ja viga parandada, et ei tekiks takistusi põllutöödes.

Esindusse remonti toodi masinad ainult suuremate vigade remontimiseks, tavaliselt remonditi

masinaid kliendi juures. Selleks kostja tagas töötajale ka tööriistadega varustatud hooldebussi.

Kohus leiab, et töökuulutust arvestades töötaja ei pidanud nägema probleemi ega taotlema

töölepingu muutmist seetõttu, et tööandja on töölepingu tekstis töötamise kohaks märkinud

töökuulutuses märgitud Viljandi ja Pärnu piirkonna asemel Eesti. Töötaja võis mõistlikult

eeldada tööandja lojaalsust enda suhtes ning töölepingu-eelselt töötamise koha kohta avaldatud

info kehtivust. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte teadmisest ja tegelikust tahtest

lepingu sõlmimise ajal. Tagantjärele ei saa seda, et hageja ei taotlenud töölepingus töötamise

koha muutmist, tõlgendada hageja nõustumisena sõlmida tööleping töökuulutuses pakutust

erinevatel tingimustel. Asjas hageja tegeliku töötamise kohta kogutud kirjalikud tõendid ei

tõenda kostja väidet, et pooled leppisid kokku töökuulutuses pakutud erinevates töötamise

tingimustes.

11. Tõendamist ei ole leidnud kostja väide, et hageja on varem Tartu esinduses töötanud.

Eluliselt usutav on hageja väide, et 11.-14. juunil 2013 hageja oli Tartus seoses töölepingu

sõlmimisega ja väljaõppega, mitte igapäevaste tööülesannete täitmisel. Tööleping on sõlmitud

Tartus 11.juunil 2013. Kostja esitatud AS Räni Hotell arve (I kd, lk 169) tõendab, et kostjale

esitati arve M. S. ööbimise eest Räni hotellis 11.-14. juuni 2013. Tööandjal puudunuks kohustus

kostja majutusarvet tasuda, kui töölepingu järgi olnuks hageja töötamise koht Eesti ning ta oleks

kohustatud vastavalt tööandja äranägemisele töötama ka Tartus. Kostja väited, et hageja ei olnud

väljaõppel, vaid töötas töölepingu sõlmimise järel 3 päeva Tartu esinduses ning kostja tasus

ööbimise eest vastutulekuna töötajale, ei ole eluliselt usutavad. Kostja ei ole tõendanud, et hageja

pärast seda oleks kogu töösuhte kehtivuse ajal veel töötanud Tartu piirkonnas. Töökuulutuses

kandidaadilt xxxxxxxxxxxxxx tööks nõutavad tehniline taip, teadmised elektrist, hüdraulikast ja

mehhaanikast ning põllutehnika hoolduseks ja remondiks vajalike tööriistade ja seadmete

kasutamise oskus on üldised oskused. Kohtu hinnangul on üldteada asjaolu, et konkreetset marki

toote müümisele, hooldamisele ja remondile (sh garantiiremondile) spetsialiseerunud ettevõtja

korraldab uutele töötajatele seda tootemarki tutvustava spetsiaalse väljaõppe. Arvestades, et

xxxxxxxxxxxxxx pidi edaspidi hakkama masinaid hooldama-parandama valdavalt kliendi juures

üksinda, on mõistlik eeldada, et talle tööle asumisel tutvustatakse masinaid, õpetatakse

konkreetsete põllumasinate ehitust, tootja remondijuhiseid jms, samuti tutvustatakse tööandja

töötervishoiu- ja tööohutusalaseid eeskirju ja juhiseid.

12. TLS § 5 lg 1 p 7 kohaselt peab töölepingu kirjalik dokument sisaldama muu hulgas aega,

millal töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid (tööaeg). TLS § 47 lg 1 sätestab, et töötaja on

kohustatud täitma tööülesandeid tööandja ettevõttes või käitises tavalisel ajal (tööaja korraldus),

kui ei ole kokku lepitud teisiti. Tööandja korraldus hõlmab eelkõige tööaja algust, lõppu ja

tööpäevasiseseid vaheaegu. Sama paragrahvi neljanda lõike järgi tööandja võib tööaja korraldust

ühepoolselt muuta, kui muudatused tulenevad tööandja ettevõtte vajadustest ja on

mõlemapoolseid huve arvestades mõistlikud.

Kohus tuvastas, et praegusel juhul pooled leppisid kokku hageja tööaja kostja ettevõttes

esindustes kehtivast tavalisest tööajast teisiti, Kostja seaduslik esindaja kinnitas, et kuigi

töölepingu punktis 3.2. on märgitud, et tööaja algus ja lõpp, vaheajad puhkamiseks ja

einestamiseks ning muude tööpäevasiseste vaheaegade algus ja lõpp on määratud tööandja poolt

kehtestatud dokumentides, siis hageja tööaega tegelikult mingite tööandja dokumentidega ei

reguleeritud. Tööandja edastas hagejale telefoni või e-kirja teel töökäsud, tegelik tööaeg võis

põllutööde tippajal ületada 8-tunnist tööpäeva, vahel võis väljasõit teise maakonda kujuneda ka

mitmepäevaseks, kuid kellaajalist tööaja kontrolli hageja töö üle ei tehtud.

Kostja esitas kohtule tellimus-lepingud (I kd, lk 170 – 174), tõendamaks, et hageja töötas ka

muudes maakondades peale Pärnu ja Viljandimaa. Kohus leiab, et esitatud 5 tellimusest-

lepingust ei saa teha järeldust, et pooled lepingu täitmise praktikas lähtusidki sellest, et hageja

töötamise koht on kogu Eesti. Esitatud tellimus-lepingute kohaselt hageja pooleteise aasta

jooksul viiel korral täitis tööülesandeid Pärnu maakonna naabermaakondades: Raplamaal,

Läänemaal ja kolmel korral Viljandimaal, viimane oli tööpiirkonnana välja toodud ka

töökuulutuses.

Tellimus- lepingutes on fikseeritud konkreetse kliendi juures teostatud tööd ja nendele kulunud

aeg, kohalesõidu kilometraaž ja teeloldud aeg, kuid teele asumise algusaega ega kliendi juures

tööde tegemise aega kellaajaliselt märgitud ei ole. See tõendab samuti, et hageja tööpäev ei

olnud kellaajaliselt kindlaks määratud ehk hagejale ei laienenud kostja ettevõtte tavaline tööaja

korraldus TLS § 47 lg 1 tähenduses.

Eelkirjeldatud asjaoludel tuleb tööandja 01.04.2015 e-kirjas (I kd, lk 14) hagejale antud

korraldust, et alates 06.04.2015 hakkab tema töö tegemise koht alaliselt olema Tartus kostja

töökoda aadressiga Savimäe 7, Vahi, Tartu vald, igapäevaselt kella 8.30 – 17.00, lõunaga 12.00 –

12.30, lugeda töölepingu oluliste tingimuste ühepoolseks muutmiseks. TLS § 12 kohaselt

töölepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel.

13. Kostja ei ole ka tõendanud, et tegemist oli kostja ettevõtte vajadustest tuleneva tööaja

korralduse ühepoolse muutmisega. Kohus leiab, et kostja väited ettevõtte töö ümberkorraldamise

kohta seoses töömahu suurenemisega Tartus alates märtsist 2015, on otsitud ja paljasõnalised.

Hageja on veenvalt põhistanud, et 2015.a märtsist, mil kostjal töömahu väidetava vähenemise ja

majanduslikult keerulise olukorra tõttu ei olnud hagejale Pärnu ja Viljandimaal tööd anda, sõitis

kostja hooldebuss ringi Pärnumaal, millest hageja põhjendatult järeldab, et hageja tööd tegi edasi

teine isik. Hageja on sellele viidanud juba 02.04.2015 ülesütlemisavalduses. Koos fotodega

kostja hooldusbussi parkimise kohta 2015.a novembris erinevatel päevadel ja kellaaegadel ühe ja

sama maja ees Pärnus, kus hageja esitatud tõenditest (I kd, lk 187 – 189) nähtuvatel andmetel

elab kostja Viljandi esinduse töötaja, on hageja põhistatult seadnud kahtluse alla kostja väite, et

hageja Tartusse üleviimine oli tingitud töömahu vähenemisest Pärnu- ja Viljandimaal,

tõepärasuse.

Ka pooltevahelises e-kirjavahetuses ei ole ühtegi viidet sellele, et hagejale lõpetati tööülesannete

andmine kostja majanduslike raskuste ja/või Pärnumaal töömahu vähenemise tõttu. 06.02.2015

on kostja saatnud hagejale töölepingu poolte kokkuleppel lõpetamise projekti ( I kd, lk 195), mis

oli kostja esindaja poolt juba alla kirjutatud ning mille kohaselt oleks tööleping lõpetatud alates

28.02.2015 TLS § 79 alusel.

26.02.2015 e-kirjaga (I kd, lk 12) on tööandja kohustanud hagejat töövahendid Tartusse ära

tooma ning 27.02.2015 e-kirjaga (I kd, lk 12) on kostja seaduslik esindaja Toomas Kulu

vastuseks hageja järelepärimisele ilma igasuguse põhjenduseta teatanud, et tööülesandeid

hagejale enam ei tulegi. 01.03.2015 T. Kulu vastab hageja järgmisele päringule selgesõnaliselt,

et kuna töösuhte lõpetamise osas pooled kokkuleppele ei jõudnud, siis kostja otsib juristide abiga

võimalust hagejaga töösuhte lõpetamiseks ühepoolselt. T. Kulu e-kirjas kasutatud väljenduslaad

on sarkastiline ega jäta muljet tööandjast, kes enda raskustele vaatamata otsib töötajale

sobivaimat lahendust. Kostja on kinnitanud, et 2015.a märtsikuus ei kindlustanud ta hagejat

tööga ega maksnud hagejale palka. Seega kostja igal juhul rikkus tööandjana TLS § 28 lg 2 p 1 ja

§ 35 sätestatud kohustust kindlustada töötajat kokkulepitud tööga või töö mitteandmisel maksta

palka.

14. Usutavad ei ole kostja väited, et märtsist kostja olukord paranes, kostja leidis võimaluse

pakkuda tööd hagejale Tartus ning seetõttu loobuti hagejaga töölepingu lõpetamisest. Samuti ei

ole usutavad kostja esindaja kohtuistungil esitatud väited, et Tartus töötamine oleks olnud ajutine

ning hageja oleks saanud uuesti Pärnu ja Läänemaale tööle, kui suveperioodil töömaht taas

suurenes. Tuleb nõustuda hageja seisukohaga, et põllumajandustehnika müügi/hooldusega

tegelev kostja pidi töömahu hooajalisusest olema teadlik ning võis ja pidi sellega arvestama töö

korraldamisel. Kohus juhib tähelepanu ka sellele, et see, kui põllumajandustehnikat talvel ei

kasutata, ei tähenda see kliendibaasi kadumist piirkonnast. Seetõttu pidi töömahu talvine

vähenemine ja selle ajutisus olema kostjale ettenähtav. Kohus leiab, et kostja vastuväited on

otsitud ega ole tõesed.

Menetluse käigus on kostja andnud vastuolulisi ütlusi oma 01.04.2015 e-kirja tähenduse kohta.

Kostja kirjalikus vastuses hagile väitis, et hageja töö tegemise koht oli Eesti ning seega kostjal

oli õigus kohustada hagejat asuma tööle Tartusse. Kostja väidetel 01.04.2015 e-kiri ei olnud

töölepingu ühepoolne muutmine, vaid lepingu täimine: kostja kindlustas hagejat kokkulepitud

tööga Tartus, hageja Tartusse tööle toomise tingis kostja ettevõtte töö ümberkorraldamine ja

töömahu suurendamine Tartus.

Menetluse käigus kostja asus väitma, et 01.04.2015 e-kiri ei ole kategooriline nõudmine, et

hageja asuks alaliselt tööle Tartusse, vaid ettepanek töölepingu muutmiseks, mille üle oleks

saanud pooled arutada ja leida hageja elukorraldusega sobivaima lahenduse. Kostja samas

möönis, et ta ei pidanud võimalikuks, et hageja igapäevaselt hakkaks Tartusse tööle käima

Pärnust, vaid hagejal tulnuks oma elukohta muuta ning kostja oleks selles hagejat igakülgselt

aidanud. Seega sisuliselt kostja möönis, et töökuulutuses avaldatud ja hagejaga sõlmitud

töölepingus seni kehtinud tingimustel töösuhte jätkamist kostja võimalikuks ei pidanud.

15. Kohtu hinnangul 01.04.2015 e-kirjaga kostja soovis ühepoolselt muuta kokkulepitud

töötingimusi, mitte ei kutsunud hagejat üles pidama läbirääkimisi töölepingu muutmiseks,

eesmärgiga töösuhet jätkata. Kostja märgib 01.04.2015 e-kirjas kindlas kõneviisis, et alates

06.aprillist 2015 hakkab hageja alaline töökoht olema kostja Tartu töökojas, ära on näidatud

täpne igapäevane tööaeg ning palve vormis sõnastatud korraldus olla esmaspäeva hommikul

Tartus kohal. Ka poolte eelnevat, negatiivse alatooniga e-kirjavahetust teadmata ei ole kohtu

hinnangul võimalik 01.04.2015 e-kirja mõista nii, et selles pakutakse töötajale võimalust seniste

töötingimuste muutmist läbi rääkida.

Poolte varasemat suhtlust arvestades – kostja püüdis töösuhet hagejaga lõpetada poolte

kokkuleppel, selle ebaõnnestumise järel kohustas hagejat tagastama kostjale kõik töövahendid,

lõpetas hagejale tööülesannete andmise ning teatas, et otsib võimalust töösuhte lõpetamiseks

ühepoolselt – on põhjendatud hageja väited, et kostja käitumine hageja suhtes oli kiuslik ning,

andes hagejale ebaseadusliku korralduse asuda alaliselt tööle Tartusse, püüdis kostja survestada

hagejat ennast töösuhet lõpetama. Viimase seisukoha kasuks räägib ka asjaolu, et kostja hageja

poolt töölepingu erakorralist ülesütlemist ei vaidlustanud, kuigi väidab, et ülesütlemine on

alusetu.

16. Kohus märgib, et kostja väited on ka hageja tööga kindlustamise ja palga maksmise osas

vastuolulised: kostja üheltpoolt väidab, et on igati töötajale püüdnud vastu tulla ning jätkas

hagejale palga maksmist, kuigi tööd ei olnud anda. Samas on kostja kirjalikus vastuses hagile

välja toonud, et kostja ei maksnud hagejale 2015.a märtsikuus palka, kuna hageja tööülesandeid

ei täitnud. Hagiavalduse kohaselt kostja 2015.a märtsis ei kindlustanud hagejat kokkulepitud

tööga ega maksnud ka palka. Kohus asub seisukohale, et kostja tööandjana on rikkunud TLS §

28 lg –s 1 ja lg 2 punktis 1 sätestatud kohustusi täita oma kohustusi töötaja suhtes lojaalselt ja

kindlustada töötajat kokkulepitud tööga. Samuti ei täitnud tööandja TLS § 35 sätestatud

kohustust maksta töötajale palka ka siis, kui tööandjast endast olenevalt ei ole tööd anda. Töötaja

kindlustamine kokkulepitud tööga on töötasu maksmise kõrval üks tööandja peamisi kohustusi,

mille rikkumist tuleb lugeda oluliseks rikkumiseks. Tööandjal oli valida, kas maksta töötajale

TLS § 35 kohaselt palka või lõpetada töösuhe TLS § 89 alusel koondamisega majanduslikel

põhjustel. Kostja ühtegi seaduses ettenähtud võimalust töölepingu rikkumist vältida ei

kasutanud.

17. Kohus leiab, et hageja avaldus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks on ka sisuliselt

põhjendatud ja seega materiaalõiguslikult kehtiv. TLS § 91 lg 2 järgi töötaja võib tööandjapoolse

kohustuse olulise rikkumise tõttu töölepingu erakorraliselt üles öelda. TLS § 91 lg 2 punktides 1

– 3 toodud loetelu tööandja konkreetsetest rikkumistest, mille korral töötaja võib töösuhte

erakorraliselt lõpetada, ei ole lõplik. Sellele viitab õigusnormis sisalduv väljend „eelkõige,

kui…“. Seetõttu on alusetu kostja väide, et kuna hageja ei ole viidanud TLS § 91 lg 2

konkreetsele punktile, on ülesütlemisavaldus ebaselge ja et seetõttu on hageja töölepingu üles

öelnud töötajast endast tuleneval põhjusel.

Hageja on 02.04.2015 ülesütlemisavalduses piisavalt põhjalikult ja selgelt välja toonud tööandja

rikkumised, mille tõttu hageja töösuhte lõpetamist soovib. Hageja sai tööandjalt korralduse

Tartusse tööle asumiseks 01.04.2015 e-kirjaga. Seega 02.04.2015 hageja ütles töölepingu

erakorraliselt üles TLS § 92 lg 4 kohaselt mõistliku aja jooksul pärast ülesütlemise aluseks olnud

asjaolust teadasaamist. TLS § 98 lg 2 järgi ei pidanud töötaja töölepingu erakorralisest

ülesütlemisest ette teatama, sest praeguse kaasuse asjaolusid arvestades (kostja vähemalt ühe kuu

vältel ei olnud kindlustanud hagejat kokkulepitud tööga ega maksnud ka palka, töölepingu

tingimusi ebaseaduslikult ühepoolselt muutes kohustas hagejat asuma tööle Tartusse) ei või

mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist etteteatamistähtaja

lõppemiseni..

18. Kõige eeltoodu alusel on hageja kehtivalt töölepingu erakorraliselt üles öelnud tööandja

poolse olulise rikkumise tõttu. TLS § 100 lg 4 sätestab tööandja kohustuse maksta töötajale

hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, kui töötaja on töölepingu üles öelnud

põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise

suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid.

Hageja kohtuistungil muutis nõuet ja taotles kohtul väljamõistetavat hüvitist suurendada. Kohus

leiab, et hüvitise suurendamiseks alust ei ole. Kuigi kohus tuvastas tööandja poolt teatavat

kiuslikkust töötaja suhtes, ei ole tuvastamist leidnud selliseid erandlikke asjaolusid, mis

õigustaksid seaduses sätestatud hüvitise määra suurendamist. Lisaks on menetluses selgunud, et

poolte vahel oli ka muid rahalisi suhteid, mille üle tekkinud vaidlust lahendatakse samuti

kohtulikus menetluses. Arvestades, et hüvitis on ette nähtud, kompenseerimaks töölepingu

lõpetamisel sissetuleku kaotust, hageja on kostjaga töölepingu alates 06.04.2015 lõpetamise järel

uuesti tööle asunud kolm kuud hiljem (13.07.2015 Wihuri AS-iga sõlmitud tööleping, I kd, lk

194), on kolme kuu keskmise töötasu suurusele vastav hüvitis piisav.

19. Poolte vahel ei ole vaidlust hageja keskmise töötasu ja hagiavalduses näidatud kolme kuu

hüvitise suuruse üle. Hagejale makstud töötasu suurus on näha hageja pangakontolt (I kd, lk 16-

17). Hageja on keskmise töötasu arvestanud vastavalt Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusele

nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“. Eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi ja

mõistab kostjalt hageja kasuks välja töölepingu erakorralise ülesütlemise eest tööandja poolse

kohustuse olulise rikkumise tõttu hüvitise summas 3165,83 € (3 x 1055,28 €).

20. Menetluskulude jaotus ja hüvitavate kulude suuruse kindlaksmääramine

TsMS § 173 lg 1 ja § 174 lg 1 alusel kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel ning määrab kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Kuna kohus hagi

rahuldas, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 175 lg 1 järgi on

kostja kohustatud hüvitama hagejale ka lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus

ulatuses.

21. M. S. on menetluskulude nimekirja kohaselt seoses tsiviilasja nr 2-15-9271 menetlemisega

kandnud järgmised menetluskulud:

- Hagiavalduselt tasutud riigilõiv, summas 50 (viiskümmend) eurot;

- Viru Platsi Õigusbüroo OÜ poolt kohtumenetluses osutatud õigusabi eest (asja materjalidega

tutvumine, sissejuhatav konsultatisoon kliendiga – 50 minutit, hagi koostamine, lisade

komplekteerimine ja kohtule esitamine – 2 tundi ja 15 minutit; kostja vastusega tutvumine,

analüüs, nõupidamine kliendiga ja ettevalmistus 18.11.2011 kohtuistungiks 1 tund ja 30 minutit;

osalemine ja esindus 18.11.2015 kohtuistungil – 1 tund, istungijärgne nõupidamine kliendiga – 1

tund; seisukoha koostamine kostja täiendavate tõendite taotlusele – 16 minutit: 15.12.2015

seisukoha koostamine, telefoninõupidamine kliendiga, lisade komplekteerimine ja kohtule

esitamine – 3 tundi ja 45 minutit; 30.12.2015 tõendite asja juurde võtmise taotluse koostamine –

26 minutit, kokku ajakuluga 11 tundi 02 minutit, tunnihind 90 eurot ilma käibemaksuta,

kogusummas 1224 eurot koos käibemaksuga.

- Viru Platsi Õigusbüroo OÜ poolt kohtumenetluses osutatud õigusabi eest (ettevalmistamine,

osalemine ja esindus 03.02.2016 toimunud kohtuistungil) ajakuluga 2 tundi ja 45 minutit,

tunnihinnaga 90 eurot ilma käibemaksuta, kogusummas 297 eurot koos käibemaksuga.

Lisaks on M. S. kandnud kulutusi oma lepingulise esindaja transpordiks marsruudil Tallinn –

Pärnu – Tallinn sõiduautoga, kokku 258 kilomeetrit, sõiduauto kütusekuluga ligikaudu 8 liitrit

ühesajale kilomeetrile, kokku seega kütusekulu maksumusega 258 km / 8 liitrit = 32,25 liitrit.

Ühe liitri kütuse 95E maksumus käesoleva avalduse päeva esitamise seisuga Viru Platsi

Õigusbüroo OÜ lepingulise partneri Statoil tanklates on 0,987 eurot (vt lisatud hinnatabel).

Seega on kulunud kütuse ligikaudseks maksumuseks 31,83 eurot.

Kokku on M. S. kandnud menetluskulusid 1602,83 eurot, mis koosneb 02.02.2016 kohtule

esitatud avalduses nimetatud menetluskuludest summas 1274 eurot ja 08.02.2016 avalduses

nimetatud õigusabi - ja sõidukuludest summas 328,83 eurot. M. S. kinnitab, et kõik kulutused on

kantud

seoses

tsiviilasja

2-15-9271

menetlusega.

M.

S. kinnitab,

et

ta

ei

ole

käibemaksukohustuslane ega saa menetluskuludelt tasutud käibemaksu tagasi arvestada.

22. Hageja palub mõista Dotnuvos Projektai AS-ilt M. S. kasuks välja menetluskulud summas

1602,83 eurot ning TsMS § 177 lg 4 alusel taotleb M. S., et kohus määraks menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et Dotnuvos Projektai AS-ilt M. S. kasuks välja mõistetud ja

tähtaegselt tasumata menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike

1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

23. Kostja 03.02.2016 kohtuistungil leidis, et hageja menetluskulud ei ole ebamõistlikult suured.

Samuti kostja ei esitanud vastuväiteid hageja 03.02.2016 istungiga seotud täienvate kulude

kohta. Kohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjale lisatud spetsifikatsioonis näidatud

toimingud on selles asjas vajalikud, toimingute ajakulu ning tunnitasu määr 90 € ilma

käibemaksuta (108 € koos käibemaksuga) on mõistlikud. Samuti on mõistlikus suuruses ja

vajalikud hageja esindaja sõidukulud, samuti kulud riigilõivule. Kohus määrab hageja

hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks taotletud ulatuses ning mõistab selle summa

kostjalt hageja kasuks välja. Samuti kohus kohustab kostjat tasuma menetluskuludelt viivist

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Heli Käpp

Kohtunik

Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2016 kohtuotsuse resolutiivosa:

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Pärnu Maakohtu 08. märtsi 2016 otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse

põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud AS Dotnuvos Projektai kanda.

4. Mõista AS-lt Dotnuvos Projektai M.S. kasuks apellatsioonimenetluse kulude hüvitisena

välja 270 eurot.

5. Välja mõista AS-lt Dotnuvos Projektai menetluskuludelt 270 eurolt M.S. kasuks viivis

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni

menetluskulude nõude täitmiseni.