3-14-51892/45 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

7. märts 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51892

Haldusasi

M.T.i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks

summas

eurot

seoses

vangistustingimustega perioodil 20.12.2013-23.12.2013

etapikambris nr 121 (klaasikillud põrandal, elektri

puudumine, katkine aken, kambri temperatuur).

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: M.T.

Vastustaja: Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse

avalikult

teatavakstegemisest

so

hiljemalt

06.04.2016.

Apellatsioonkaebus

võidakse

lahendada

kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist

kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M.T. paigutati perioodil 20.12.2013-23.12.2013 Tallinna Vangla etapikambrisse nr 121.

Tallinna Vanglas registreeriti 03.06.2014 M.T.i kahjunõue, milles ta soovis saada mittevaralise

kahju hüvitist summas 900 eurot seoses etapikambri nr 121 kinnipidamistingimustega perioodil

20.12.2013-23.12.2013. Tallinna Vangla kaebuse esitaja kahju hüvitamise nõuet seaduses

sätestatud tähtaja jooksul ei lahendanud (tl 8).

27.08.2014 (koos 16.09.2014 kaebuse täpsustusega) esitas M.T. Tallinna Halduskohtule

kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 900 eurot seoses

vangistustingimustega perioodil 20.12.2013-23.12.2013 etapikambris nr 121 (klaasikillud

põrandal, elektri puudumine, katkine aken, kambri temperatuur). Kaebuse esitaja tasus

kaebuselt riigilõivu summas 27 eurot (tl 18).

2. Tallinna Halduskohus võttis oma 23.09.2014 määrusega M.T.i kaebuse menetlusse.

09.02.2016 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. Kaebaja palub tema kasuks Tallinna Vanglalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitis

summas 900 eurot seoses vangistustingimustega perioodil 20.12.2013-23.12.2013 etapikambris

nr 121, kus olid klaasikillud põrandal, elekter puudus, aken oli katki ja kambri temperatuur oli

väga madal. Kaebaja leiab, et kaebuses märgitud vangistustingimused alandasid kaebaja

inimväärikust.

3.1. Kaebaja selgitab, et ta paigutati eelpool märgitud ajavahemikul etapikambrisse nr 121.

Kambrisse sisenemisel selgus, et kambris puudub täielikult elekter ja klaasikilde oli kogu

põrand täis. Hilisemal vaatlusel selgus, et kambri aken oli katki. Kaebaja pöördus koheselt

valvuri poole ja teavitas valvurit antud puudustest, kuid valvur ei pidanud puudusi millekski

ning kui kaebaja nõudis elektriku kutsumist, siis valvur vastas, et kust ta selle võtab ning pani

kambri ukse kinni. Ka küsimusele, kui kaua kaebajat seal kambris hoitakse vastas valvur, et

tema seda ei tea.

3.2. Järgneva öö oli kaebaja sunnitud veetma üleriietes ja ka järgmised päevad ja ööd, kuna

väljas oli külm, oli ka seespool sama külm, sest puudus aken ja tuul puhus kambrisse.

Kaebajale meenus telekast sõjafilmides nähtu ning tal tekkis küsimus, kas ta on tõesti sattunud

kuhugi koonduslaagrisse, et sellisesse ebainimlike elutingimustega kambrisse paigutatakse 21.

sajandil inimesi (isegi loomi ei hoita niisugustes tingimustes).

3.3. Laupäeva ja pühapäeva öösel veetis kaebaja oma väitel tualettruumis nii mõningad tunnid,

kuna kamber oli külm ja tuul puhus kambrisse aga tualettruumi ukse sai sulgeda, et tuul peale

ei puhuks. Tualettruumis oli hingemattev hais. Kaebuse esitaja lisab veel, et ta haigestus ning

kuigi ta teavitas haigestumisest ka vanglaametnikke, ei hoolinud nad sellest. Sellise

vanglapoolse mittehooliva käitumise tõttu esitab kaebaja käesoleva mittevaralise kahju

hüvitamis nõude summas 900 eurot.

Kaebaja on seisukohal, et tingimused, kus kaebajat kolm ööpäeva hoiti olid inimõiguste

vastased ning ohtlikud elule ja tervisele – kaebaja pidi liikuma käsikaudu ruumis, kus põrand

oli klaasikilde täis, millega oleks võinud ennast vigastada.

3.4. Kaebuse esitaja lisab, et samal ajavahemikul oli kambris nr 121 ka kinnipeetav M.K..

Kamber oli ilma elektrivalguseta (laevalgustuse pirnid olid lõhutud), põrand oli täis klaasikilde,

ruumis puudus loomuliku valguse jaoks aken, ruumis puudusid elektripistikud ja panipaigad

isiklike asjade jaoks. Ruumi sisetemperatuur oli elamiseks sobimatult madal. Kaebaja

korduvatele nõudmisetele olukord lahendada Tallinna Vangla töötajad ei reageerinud. Tallinna

Vangla väidab, et 03.02.2014 kaebust pole kunagi laekunud.

03.06.2014 esitas kaebaja sama sisuga kahjunõude, mida vangla ei lahendanud ja mille järel

kaebaja pöördus kohtusse.

3.5. Kaebaja toob välja, et Tallinna Vangla on õigeks võtnud asjaolu, et kamber ei vastanud

seaduses sätestatud nõuetele VangS § 45 lg 1 tähenduses, kuid paigutas kaebaja sellele

vaatamata pikaks ajaks boksi. Seega oli Tallinna Vangla tegu tahtlik.

3.6. Kaebaja selgitab, et kambri seinale kinnitatud malmist radiaatoril oli 9 ribi, mis ei vasta

kaebaja arvates taoliste küttekehade paigaldamisel eluruumidesse isegi nõukogude ajal

kehtinud reeglile, mille järgi iga ruumi ruutmeetri kohta paigaldati 1 ribi. Kambri suuruseks on

kaebaja andmetel ca 16 m2. Samuti on Tallinna Vangla kinnitanud, et ruumis puudub aknaklaas

venilatsiooni tagamiseks. Kaebaja toob välja, et Tallinna Vangla ei ole kohtule esitanud

tõendusmaterjali kambris nr 121 vaidlusalusel perioodil teostatud temperatuuri mõõtmiste

kohta.

3.7. Kaebaja väiteid, et kambris olid klaasikillud saab kinnitada kinnipeetav M. K. Tallinna

Vangla ei tahtnud või ei saanudki sellele reageerida, kuna seal puudus valgustus. Tallinna

Vangla väide, et teenindusüsteemi logis puudub vastav märge, on otsitud ja tühine.

3.8. Kaebaja viitab EIK praktikale, kus on leitud, et pimedasse kambrisse pikemaks ajaks

paigutamist käsitleti piinamisena (vt ka EIK lahendid nr 2346/02, nr 30210/96 ja 50901/99).

3.9. Tallinna Vangla väide, et kaebajal ei olnud oma kambris nr 121 viibimise aja kohta mingeid

pretensioone, on vale, mida tõestab ka isikliku kirjavahetuse registrikaardi väljavõte.

3.10. Eeltoodule toetuses leiab kaebaja, et Tallinna Vangla väide, et kaebaja hingelised

kannatused polnud piisavalt intensiivsed ületamaks minimaalset tõsiduse astet, on tühised ja

eksitavad.

Kaebaja leiab, et käesolevas asjas on tõendatud, et Tallinna Vangla on õigusvastase tegevuse

ja/või tegevusetusega põhjustanud kaebajale intensiivseid hingelisi kannatusi, mis ületavad

minimaalse nõutava tõsiduse piiri ja on seega kvalifitseeritavad EIÕK art 3 ja RVastS § 9 lg 1

rikkumisena.

Kaebaja tegi kõik endast oleneva, et olukorral mitte lasta tekkida, kuid Tallinna Vangla läbi

oma töötajate jättis sellele reageerimata.

Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul vabandamine ei ole kindlasti piisav.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja

menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

4.1. Vastustaja märgib, et riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja

vahistatute registri andmetel oli kaebuse esitaja ajavahemikul 20.12.2013 – 23.12.2013

paigutatud Tallinna Vangla vastuvõtuboksi nr 121. VangS § 45 lg 1 sätestab, et kinnipeetava

kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis

tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja

temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava

valgustatuse ning VSKE § 7 lg 1 kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või

kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse

korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC. Arvestades,

et vastuvõtuboksid ei ole mõeldud kinnipeetavate pikemaajaliseks paigutamiseks, kuna need ei

vasta osaliselt sisustuse (puudub isiklike asjade hoiustamiskoht) ega ka akna mõõtude osas

kambrile kehtestatud nõuetele, siis oli vangla tegevus kaebuse esitaja paigutamisel

õigusvastane.

4.2. Vastustaja selgitab, et kuigi Tallinna Vangla vastuvõtuboksi nr 121 aknal ei ole tõepoolest

ees klaasi, ei ole see tingitud mitte sellest, et aknaklaas oleks ära lõhutud vaid seetõttu, et

kambris oleks toimiv ventilatsioon. Tegemist on vangla teadliku otsusega, mis ei muuda kambri

sisekliimat temperatuuri ega ka õhuniiskuse osas nõuetele mittevastavaks. Tallinna Vangla

kambrites, sh vastuvõtuboksides on keskküte, mis tagab kambrite ühtlase temperatuuri ning

kuivatab õhku. Lisaks on aknal ees mitmekihilised ning – tasandilased trellid, mis takistavad

otsese tuule kambrisse puhumist ning seetõttu ei saanud vastuvõtuboksis esineda selliseid

tingimusi nagu kaebuse esitaja on kaebuses kirjeldanud.

Kaebuse esitaja väide, et kamber oli pime, kuna selles puudus elekter, on samuti väär. Tallinna

Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 „Tallinna Vangla kodukorra ja seletuskirja

kinnitamine“ (Kodukord) kehtestatud Kodukorra punkti 6.1 teise lause kohaselt toimub loendus

suletud ja avatud osakondades kambris ning vajaduse korral kinnipeetavate töökohtadel. Punkti

6.5 kohaselt loendust teostav ametnik kontrollib visuaalselt kinnipeetavate füüsilist seisundit,

kambri ja kambrisisustuse tehnilist olukorda. Seega, kuna loendus toimub kambris ja seda ei

viida läbi pimedas kambris ning loenduse käigus kontrollitakse ka kambri tehnilist korda, siis

hakanuks vanglaametnikele koheselt silma, et kambris puudub elekter või et selles on vaja

teostada elektritöid. Elektri- ja valgustustööde teostamise vajaduse ilmnemisel oleks tehtud

vastav kanne Riigi Kinnisvara AS hooldustööde programmi Archibus. Käesoleval juhul seda

kannet tehtud ei ole ning kuna ühtegi sellist tööd ei tehta ilma Archibusi kandeta, siis saab

tõsikindlalt asuda seisukohale, et kaebuse esitaja poolt kirjeldatud olukorda ei esinenud.

Vastustaja selgitab, et Tallinna Vanglas teostatakse ka öisel ajal regulaarselt kinnipeetavate

kohaloleku kontrolli, mis tähendab seda, et juhul kui kaebuse esitaja oleks tõepoolest öörahu

ajal viibinud mujal kui oma magamiskohas, siis oleks see vanglale teada olnud. Kuna antud

juhul sellesisulist asjaolu tuvastatud ei ole, siis on kaebuse esitaja väide kahel ööl sooja

saamiseks tualetis viibimise osas tagantjärgi esitatud ning paljasõnaline. Arvestades, et kaebuse

esitaja väitis ka riietes magamist esmakordselt alles kahjunõudes, siis on Tallinna Vangla

hinnangul ka selle väite puhul tegemist tagantjärgi esitatud paljasõnalise väitega.

VangS § 15 lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis: ohustavad inimese

julgeolekut; sobivad eriti vara kahjustamiseks; võivad ohustada vangla julgeolekut või korda;

ei ole kooskõlas karistusena mõistetud vangistuse täideviimise eesmärkidega; raskendavad

oluliselt vanglal hügieeninõuete täitmist või nõuavad käesoleva seaduse § 31 lõike 2 kohaselt

vanglateenistuse ametniku luba. VSKE § 641 punkti 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud

esemed, millega saab tekitada või on võimalik tekitada vigastusi, nagu relvad ja laskemoon,

erivahendid, sõjariistad, torke- lõike- ja raierelvad, nõelad, vardad, nöörid, niidid, võtmed,

köied ja traadid. Kuna Tallinna Vangla hinnangul kuuluvad klaasikillud eeltoodud sätete alla,

siis ei oleks vangla mitte ühelgi juhul jätnud kaebuse esitaja väitele, et kambri põrandal on

klaasikillud, reageerimata ega jätnud julgeolekut ohustavaid esemeid kambrisse vedelema.

Asjaolu, et kaebuse esitaja alles kahjunõudes ning kaebuses kohtule märgib, et vangla ei andnud

talle kambri korrastamiseks (põrandalt klaasikildude ärakorjamiseks) harja ega kühvlit, on

tagantjärgi esitatud ning väär. Lisaks eeltoodule märgime, et Tallinna Vangla kontrollib kambri

korrasolekut enne kinnipeetava kambrisse paigutamist ning juba seetõttu ei saanud kaebuse

esitaja kambrisse paigutamisel kambri põrandal klaasikilde olla.

Kaebuse esitaja väide vastuvõtuboksis valitsenud kambritingimuste tõttu haigestumise kohta,

ei leidnud tema tervisekaardi kannete pinnalt samuti tuvastamist ning on seega paljasõnaline.

4.3. Tallinna Vangla leiab, et mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka

mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise

maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud

kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada

piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse

alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema

olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi.

Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele.

Kaebuse esitajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebuse

esitajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. M.T. ei ole esitanud vanglale

pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et vastuvõtuboksis

viibimine kaebuse esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustas. Eeltoodust

järeldub, et Tallinna Vanglas olles kaebuse esitajal selles osas pretensioone reaalselt ei olnud.

Ehkki kohtupraktikast tulenevalt mittevaralise kahju tekkimise tõendamist ei nõuta, ei pea

vastustaja käesolevas vaidluses õigustatuks nõude rahuldamist üksnes tagantjärgi esitatud

väidete pinnalt. Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise

ajendiks

ei

ole

käesoleval

juhul

olnud

kaebuse

esitaja

vaimsed

kannatused

kinnipidamistingimustest Tallinna Vanglas, vaid üksnes võimalik tulenev rahaline kasu.

Vastustaja leiab, et eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks.

4.4. Kokkuvõtvalt on Tallinna Vangla seisukohal, et kuigi tuvastamist leidis, et vangla tegevus

oli kaebuse esitaja 3 ööpäeva vältel vastuvõtuboksis hoidmisel õigusvastane, ei leidnud

tuvastamist, et kaebuse esitajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, mistõttu

puuduvad alused ka mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks.

Tallinna Vangla hinnangul saab antud juhul pidada õiglaseks ja kohaseks tagajärgede

kõrvaldamise ja õiguste taastamise viisiks M.T.i ees vabandamist ja vangla tegevuse, millega

ta

paigutati

ajavahemikuks

20.12.2013-23.12.2013

vastuvõtuboksi

õigusvastaseks

tunnistamist. Tallinna Vangla vabandab kaebuse esitaja ees.

4.5. Vastustaja leiab, et tunnistajana ütlusi andnud kinnipeetav M.K. ütlustesse tuleb suhtuda

kriitiliselt, kuna kinnipeetavate omavahelise solidaarsuse tõttu annavad kinnipeetavad sageli

teineteisele sobilikke ütlusi ning toetavad üksteise väiteid. Arvestades asjaolu, et M.T. ja M.K.

viibisid vaidlusalusel perioodil kolme päeva jooksul ühes kambris ning puutusid seega tihedalt

kokku, oli neil kahtlemata võimalik edasises käitumises kokku leppida.

Vastustaja hinnangul esineb antud juhul kinnipeetavate ütlustes ka vastuolu – kui M.T.i

27.08.2014 kohutule laekunud kaebuse kohaselt puudus kambris elekter täielikult, siis M.K.

selgituste kohaselt põles kambris ööpäevaringselt päevavalguslamp. Kuna ilmselgelt ei ole

võimalik olukord, et elektri puudumisel saaks põleda päevavalguslamp, ei saanud kambri

elektrisüsteem kaebaja poolt väidetud seisukorras olla.

Vastustaja hinnangul ei saa eluliselt usutavaks pidada ka kaebaja ja tunnistajana ütlusi andnud

kinnipeetava poolt märgitud olukorda, mil kamber oli väidetavalt tuulele avatud, kuid samas

levis seal ometigi hingemattev hais. Jääb arusaamatuks, kuidas sai kamber haiseda, kui

kinnipeetavate väitel toimus akna kaudu niivõrd tõhus tuulutus.

Kuigi kaebaja väidab vanglaametnike poole pöördumist, siis vastustajale ei ole teada ühtegi

ametnikku, kelle poole kaebaja seoses väidetavate ebakohaste kambritingimustega pöördunud

oleks. Arvestades asjaolu, et ükski kambris viibinud kinnipeetavatest ei esitanud kambris nr

121 viibimise ajal ega ka vahetult peale seda vanglale ühtegi pöördumist, millest nähtunuks

otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et kambritingimused neile kaebuses kirjeldatud

kannatusi põhjustaks, võib järeldada, et tegelikkuses kambri tingimustega seoses mingeid

probleeme ei esinenud.

Kuivõrd vanglale ei ole laekunud mingeid pretensioone kambri nr 121 temperatuuri osas (ei

kaebajalt ega ka üheltki teiselt kambris viibinud kinnipeetavalt), ei ole vastustaja kambris nr

121 mõõtmisi teostanud. Siinkohal märgib vastustaja, et kuigi vangla ei ole teostanud kambris

nr 121 temperatuurimõõtmisi kaebaja kambris viibimise ajal, fikseeriti nt 11.10.2012 kambris

õhutemperatuuriks 23˚C – seega kõrvalekaldeid normist ei tuvastatud.

Kokkuvõtvalt on Tallinna Vangla seisukohal, et kaebajale ei ole Tallinna Vangla tegevuse

tulemusel kahju tekkinud, mistõttu puuduvad alused ka mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Kohus märgib, et käesolevas asjas seisneb vaidlus selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle

väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega kambris nr 121 ajavahemikus 20.12.2013-

23.12.2013 (3 ööpäeva) tekitatud mittevaraline kahju on põhjendatud või mitte.

6. Kaebaja väitel on talle mittevaralist kahju põhjustatud sellega, et vastuvõtuboksis nr 121, kus

ta pidi viibima, olid klaasikillud põrandal, kambris puudus elekter sh kamber oli pime, kambril

ei olnud akent ees ja millest tulenevalt kambri temperatuur ei vastanud nõuetele.

7. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud

järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2)

isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo

ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

RVastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise

raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust ning RVastS § 11 lg 2 paneb avaliku võimu

kandjale kohustuse rakendada kahju tekitamise tagajärgede kõrvaldamisel kõiki õiguspäraseid

abinõusid.

8. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle

seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).

9. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud:

9.1. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja viibis vastuvõtuboksis ehk etapikambris

(edaspidi nimetatud ka kamber) nr 121 ajavahemikus 20.12.2013-23.12.2013.

9.2. Pooled ei vaidle selle üle, et kambril nr 121 puudus akna klaas ja akna ava ees olid trellid

– tihe metallist võrestik ja akna mõõdud ei vastanud kambrile esitatud nõuetele (vt tl 35).

9.3. Pooled on eriseisukohal seoses kambri nr 121 temperatuuriga. Kohus leiab, tuginedes

vastustaja poolt avaldatud infole, et kambril nr 121 puudus aknaklaas (vt ka foto tl 35 aken on

kaetud üksnes tiheda metallvõrestikuga). See tähendab, et kambri temperatuuri mõjutasid nii

kambrisisene küte kui ka välistemperatuur.

Kohus ei nõustu seetõttu kaebaja väitega, et kambris oli sama temperatuur, kui väljas. Kohus

märgib, et üldteada on asjaolu, et detsembrikuus on Eestis tavapäraselt madal välitemperatuur

ja avatud aknaga ruumis langeb sel juhul ruumi temperatuur isegi ruumi tavapärase kütmise

juures. Vaidlust ei ole, et etapikambris oli 9 ribiga keskkütteradiaator ja seda köeti tavapäraselt.

Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et kuivõrd keegi ei ole varasemalt seoses nimetatud kambri

temperatuuriga seoses kaebusi esitanud ja kuivõrd vastustaja 22.02.2016 vastuses toodud väitel

mõõdeti 11.10.2012 aastal kambri temperatuuriks 23 °C, siis ei ole kaebuse esitaja väited

madalast temperatuurist tõsiseltvõetavad. Kohus märgib, et vastustaja ei ole siinkohal esitanud

oma temperatuuri mõõtmise kohta käiva väite osas ühtegi tõendit ja see väide on paljasõnaline.

Kohus märgib, et isegi juhul, kui asuda seisukohale, et see mõõtmine toimus ja tulemus oli

tõesti 23°C, ei tõenda see, et samasugune temperatuur oleks olnud etapikambris ka aasta hiljem

detsembri lõpus. Kohus leiab, et on üldteada asjaolu, et detsembris on ilm tavaliselt oluliselt

külmem, kui on oktoobris. Lisaks on tõenäoline, et temperatuuri mõõtmine teostati päevasel

ajal, mil ka välitemperatuur on tavaolukorras kõrgem, kui öösel.

Kohus märgib seoses välistemperatuuriga, et riikliku ilmateenistuse andmetele oli Eesti

keskmine õhutemperatuur 2013 aasta detsembris 2,5 °C (paljuaastane keskmine -2,2 °C).

Õhutemperatuuri maksimumiks registreeriti 8,1 °C (17. detsember 2013, Heltermaa) ning

miinimumiks

-16,8

°C

(10.

detsember

2013,

Jõhvi)

/Vt

arvutivõrgus

http://www.ilmateenistus.ee/kliima/kuukokkuvotted/ ). Nähtuvalt Postimehe 20. ja 22.12.2013

ning

10.10.2012

ilmaartiklitest

(Vt

arvutivõrgus

http://ilmajaam.postimees.ee/2638504/laupaev-tuleb-taas-tuuline

ja

http://ilmajaam.postimees.ee/2639342/puhapaev-tuleb-vihmane) oli 20.-23.12.2013 päeva ajal

sooja 2-6 °C ja 11.10.2012 (http://ilmajaam.postimees.ee/1001496/tulekul-on-kulmad-ood) 6-

10 °C. Kohus leiab, et isegi, kui asuda seisukohale, et kõik muud tingimused olid samad

(kambriaknal ei olnud klaasi ka 2012 aasta oktoobris), on tõenäoline, et kaebaja väide kambri

nõuetest madalamast temperatuurist (ja eriti öisel ajal, mil detsembris on tavaliselt külmem, kui

oktoobris) on usutavam, kui vastustaja väide, et temperatuur seal vastas kõigile nõuetele. Samas

märgib kohus, et tulenevalt vaidlusalusel ajal valitsenud ilmaoludest ja detsembri lõpu kohta

suhteliselt kõrgest välitemperatuurist, ei saanud nimetatud rikkumine olla tõenäoliselt väga suur

ja jäi pigem paari kraadi piiridesse.

Kohus on kokkuvõtvalt seisukohal, et vastustaja rikkus kaebaja kinnipidamise nõudeid, kuna

kambri nr 121 temperatuur tõenäoliselt ei vastanud VangS § 45 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse

26.01.1999 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ p 7 nõuetele, mis

sätestab, et õhu temperatuur eluruumis peab olema optimaalne, looma inimesele hubase

soojatunde ning aitama kaasa tervisliku ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja püsimisele.

Kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur

inimeste pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18 °C, lubatav temperatuuri ülempiir tuleb

määrata Eestis kasutatavate sisekliima normide alusel. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et

kaebuse esitaja väited kambri nr 121 madalast temperatuurist on tõendatud.

9.4. Pooled on erinevatel seisukohal seoses kambri nr 121 põrandal väidetavalt olnud

klaasikildudega. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud klaasikildude

olemasolu põrandal. Vastavat kaebuse esitaja väidet ei kinnita kohtule vastustaja poolt esitatud

andmed ega tunnistaja M.K. ütlused. M.K. kirjalikult antud ütlustest nähtub selgelt, et tema

mäletamist mööda oli kamber väga must, kogu põrand ja kambri seinad olid samuti määritud ja

tolmused. Kohus peab väheusutavaks, et tunnistaja oleks jätnud sellise kirjelduse juures

märkimata klaasikillud põrandal.

Kohus leiab, et vastustaja on põhjendatult välja toonud, et VangS § 15 lg 2 kohaselt on

kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis: ohustavad inimese julgeolekut; sobivad eriti vara

kahjustamiseks; võivad ohustada vangla julgeolekut või korda; ei ole kooskõlas karistusena

mõistetud vangistuse täideviimise eesmärkidega; raskendavad oluliselt vanglal hügieeninõuete

täitmist või nõuavad käesoleva seaduse § 31 lõike 2 kohaselt vanglateenistuse ametniku luba.

VSKE § 641 punkti 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud esemed, millega saab tekitada või on

võimalik tekitada vigastusi, nagu relvad ja laskemoon, erivahendid, sõjariistad, torke- lõike- ja

raierelvad, nõelad, vardad, nöörid, niidid, võtmed, köied ja traadid. Kohus peab usutavaks, et

Tallinna Vangla ei oleks jätnud kaebuse esitaja väitele, et kambri põrandal on klaasikillud,

reageerimata ega jätnud vangide ja vangla julgeolekut ohustavaid esemeid kambrisse vedelema.

Kohus märgib, et kaebaja on oma 30.05.2014 dateeritud taotluses (tl 9) märkinud, et ta palus

klaasikildude koristamiseks harja ja kühvlit klaasikildude koristamiseks, kuid ei ole märkinud

seda, kas ta need said ja kambripõranda klaasikildudest puhastas. Kohus leiab, et vastustaja ei

oleks väga suure tõenäosusega sellisele palvele jätnud vastamata ehk kaebaja oleks saanud

vajadusel kambripõranda klaasikildudest puhastada.

Kohus leiab, et kaebaja väide klaasikildudest kambri põrandal on tõendamata.

9.5. Vaidluse all on ka küsimus, kas kambris nr 121 oli vaidlusalusel perioodil olemas

elektrivalgus või mitte. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud, et

kambris nr 121 oleks puudunud elektrivalgus. Seda kaebuse esitaja väidet ei kinnita tunnistaja

M.K. ütlused ega vangla poolt kohtule esitatud andmed. Seejuures toob tunnistaja vastupidiselt

kaebajale välja, et kambris põles kogu aeg laelamp ja puudus öölamp. Kohtu arvates viitab

vähemalt päevavalgustuse olemasolule ka tunnistaja väide, et seal kus asus WC, ei olnud

paigaldatud valgustust (tl 99). Lisaks märgib tunnistaja, et ka loendusi tehti tavapärasel viisil –

valvurid sisenesid kambrisse – kontrollisid kiiresti kinnipeetavaid ja nende seisundit ja

lahkusid. Eeltoodu kinnitab omakorda vastustaja poolt märgitut, et juhul kui kambris oleks

puudunud valgustus, siis oleks loenduse ajal seda märgatud ja sellele ka vastavalt reageeritud.

Kui kambris oleks olnud täiesti pime, siis sellisel juhul ei oleks saanud ka loendusi kambris läbi

viia. Lisaks on vastustaja kinnitanud, et elektri puudumise või elektritööde teostamise vajaduse

kohta puuduvad igasugused kanded vaidlusaluse perioodi kohta ka vastavas Riigi Kinnisvara

AS hooldustööde programmis Archibus. Vastustaja tõi veel välja, et kuna sellist kannet tehtud

ei ole ning kuna ühtegi sellist tööd ei tehta ilma Archibusi kandeta, siis saab tõsikindlalt asuda

seisukohale, et kaebuse esitaja poolt kirjeldatud olukorda ei esinenud. Kohus peab vastavaid

väiteid hinnates kõiki tõendeid kogumis usutavaks.

9.6. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole tõendatud kaebuse esitajale tervisekahju tekkimine,

kuigi kaebuse esitaja väitis esialgses kaebuses ka enda haigestumist vastuvõtuboksis valitsenud

kambritingimuste tõttu. Vastavad kaebuse esitaja väited on tõendamata ja paljasõnalised.

9.7. Vaidlus puudub ka selles, et vastustaja on nõustunud sellega, et vangla tegevus kaebuse

esitaja paigutamisel oli õigusvastane, kuna vastuvõtuboks ei vasta osaliselt sisustuse (puudub

isiklike asjade hoiustamiskoht VSKE § 7 lg 1) ega ka akna mõõtude osas (VangS § 45 lg 1)

kambrile kehtestatud nõuetele (vt tl 31).

9.8. Samuti on Tallinna Vangla on tunnistanud oma eksimust ja kaebuse esitaja ees kohtule

esitatud vastuses kirjalikult vabandanud (tl 33).

10. Arvestades eelpool tuvastatud asjaolusid leiab kohus, et kaebaja kinnipidamistingimused

Tallinna Vangla vastuvõtuboksis nr 121 olid ajavahemikus 20.12.2013-23.12.2013 osaliselt

õigusvastased, kuna kambri temperatuur ei vastanud kohtu hinnangul vähemalt mingil

ajavahemikul öisel ajal õigusaktides sätestatud nõuetele (eelkõige temperatuuri osas) ja

kambris puudus isiklike asjade hoiustamiskoht (VSKE § 7 lg 1) ning akna mõõdud ei vastanud

kambrile kehtestatud nõuetele (VangS § 45 lg 1). Seega on tuvastatud Tallinna Vangla

õigusvastane tegevus kaebuse esitaja paigutamisel kambrisse nr 121 vaidlusalusel perioodil.

11. Kuivõrd kohus tuvastas vastustaja õigusvastase tegevuse, siis tuleb kohtul alljärgnevalt

võtta seisukoht, kas käesolevas asjas on põhjendatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude

rahuldamine ja kui on, siis millises ulatuses.

12. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega

kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele

jms.

13. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kaebaja kinnipidamisega Tallinna

Vanglas vaidlusalusel perioodil kambris nr 121 riivatud kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt,

et see oleks käsitatav kaebaja isikuõiguste rikkumisena RVastS § 9 lg 1 mõistes. Lisaks on

Tallinna Vangla kaebaja ees vabandanud. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga.

14. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 sätestab keelu

kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. EIÕK on Eesti Vabariigile

siduv välisleping (vt ka Riigikohtu 09.12.2015 lahend nr 3-3-42-15). Ka RVastS § 9 sätestab

muu hulgas, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju hüvitamist väärikuse alandamise

korral.

Kohus leiab, et kaebuse esitaja hoidmine eelpool märgitud tingimustes etapikambris ei saanud

kaebuse esitajale põhjustada selliseid hingelisi kannatusi, mille raskusaste ületaks EIÕK art 3

rikkumise tuvastamiseks vajaliku minimaalse raskusastme. Kaebaja ei ole kaebuses väitnud, et

teda ei oleks toidetud piisavalt või tema suhtes rakendatud füüsilise mõjutamise vahendeid.

Kambris olid voodid ja WC ning veekraan kausiga. Samuti oli kambris keskküte.

Isiku suhteliselt lühiajalist hoidmist (3 ööpäeva) ruumis, mille akent ei ole võimalik sulgeda,

mistõttu on tõenäoline, et vähemalt öisel ajal oli vaidlusalusel perioodil ruumi temperatuur

tõenäoliselt natuke madalam, kui 18°C, samuti, mille akna suurus ei vasta nõuetele ja kus

puudus VSKE sätestatud isiklike asjade hoidmise koht ja kaebaja pidi neid hoidma kotis, ei saa

pidada nii oluliseks rikkumiseks, mis tooks kaasa hingelised kannatused, mida riigil tuleb

rahaliselt hüvitada. Kohus leiab, et kaebaja ei ole suutnud kohut veenda, et ta tõesti kannatas

oluliselt nendes tingimustes või et lisaks sai kahjustatud ta tervis.

15. Kohus nõustub käesolevat asja lahendades osaliselt ka vastustaja seisukohaga selles, et

kaebuse rahuldamise välistab praeguses asjas kinnipidamistingimuste (külm kamber) varasem

vaidlustamata jätmine. Nii kaebuse esitaja kui asjas tunnistajana üle kuulatud M.K. on

kinnitanud kohtule, et nad juhtisid vanglaametnike tähelepanu vastavatele puudustele, kuid

sellele ei reageeritud (vt tl 99). Kohus märgib, et tegu on paljasõnaliste väidetega. Kohus

märgib, et kaebajad ei ole esitanud vanglale ega kohtule ühtegi kirjalikku kaebust sellel teemal.

Kohus leiab, et arvestades kinnipeetavate üldist kõrget teadlikkust oma õigustest ja kaebaja

kahjunõuet, mis seda selgelt tõendab, on väheusutav, et kaebaja väidetavate ebainimlike

elutingimuste puhul oleks jätnud sellisele olukorrale ametlikult reageerimata ja rahuldunud

sellega, et vanglaametnikud tema ja kaebust selles suhtes täielikult ignoreerivad. Kohus leiab,

et kaebaja ei ole teinud endast olenevat, et võimalikku kahju vältida.

16. Kohus märgib, et vangla on kaebaja ees käesoleval juhul juba vabandanud ja kohtu

hinnangul on selline vabandus arvestades kõiki kindlakstehtud asjaolusid piisav kaebaja

kannatuste kompenseerimiseks.

17. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole põhjendatud kaebuse

esitajale rahalise hüvitise määramine ja kaebuse rahuldamine ning kohus jätab selle

rahuldamata.

18. Vastavalt 108 lg 1 ls-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

menetluskulude hüvitamise taotlust vastavalt seaduse nõuetele esitanud ei ole ja menetluskulud

jäävad menetlusosaliste kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik