2-15-5047/12 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

04. märts 2016.a Tallinnas

Tsiviilasja number

2-15-5047

Tsiviilasi

XXXXhagi XXXX vastu nõude tunnustamiseks OÜ

XXXX (pankrotis) pankrotimenetluses

Tsiviilasja hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXXX(reg.kood: XXXX; asukoht: XXXX)

Hageja lepingulised esindajad: vandeadvokaadid Tauno

Tark (e-post: tauno.tark@tgslegal.com) ja Elmer Muna (e-

post: elmer.muna@tgslegal.com)

Kostja: XXXX (reg.kood: XXXX; asukoht: XXXX)

Kostja lepinguline esindaja: advokaat Siiri Kuusik (e-post:

menetlus@njordlaw.ee)

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

kohtuistungi toimumise aeg 07.01.2016, edasi TsMS §

403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses

1. XXXXhagi rahuldada osaliselt.

2. Tunnustada XXXXnõuet OÜ XXXX (pankrotis) pankrotimenetluses summas 250

154,39 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena.

3. Jätta rahuldamata nõue tunnustada XXXXnõuet summas 169 492,61 eurot

osaühingu XXXX (pankrotis) pankrotimenetluses.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta 59,61% ulatuses kostja ning 40,39 % ulatuses hageja kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule

asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus menetluses,

kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi

kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

8. augustil 2014 kuulutas Harju Maakohus kohtuasjas nr 2-13-17646 välja osaühingu XXXX

pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Peeter Sepperi. 18. augusti 2014 palus XXXX tunnustada

oma nõuet summas 419 647 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena. 26. augustil 2014 toimus

võlausaldajate esimene üldkoosolek, mis jätkus 04. septembril 2014. 3. märtsil 2015 toimus

XXXXi pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek. XXXX on nõudeavalduse esitanud

pankrotihaldurile tähtaegselt. Hageja nõudele vaidles täies ulatuses vastu XXXX, võimalikud

vastuväited hageja nõudele on teadmata.

Hageja selgitab, et tema nõuet XXXXi vastu tõendab muu hulgas 20. märtsi 2013 võlatunnistus

summas 243 567 eurot 31. detsembri 2012 seisuga. XXXX ei ole viidatud võlatunnistusest

nähtuvat kohustust XXXX ees täitnud. 3. aprillil 2013 muudeti Islandi registris äriühingu

XXXXärinimi XXXX . Seega, nõude 243 567 euro omanik on XXXX.

Hageja toob täiendavalt selguse huvides esile, et võlgnevus 243 567 eurot seisneb XXXX poolt

XXXXile antud tagasimaksmata laenudest ning nendest tulenevatest intressidest ja viivistest.

Tulenevalt XXXXi ja XXXX vaheliste laenulepingute sõlmimise tingimuste kinnitusele, andis

laenulepingute alusel XXXX XXXXile laenu järgnevalt: 1) 19. novembril 2010 summas 25 000

eurot, 2) 28. veebruaril 2011 summas 50 000 eurot, 3) 29. märtsil 2011 summas 168 567 eurot

ehk kokku 243 567 eurot. Nii XXXXi pangakonto väljavõttest kui XXXX panga

maksekorraldustest

tuleneb,

et

laenusummad

on

kantud

XXXXi

kontole

nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXX. Laenusuhtes puudus kohustus märkida makse selgitusse raha

ülekandmise põhjendus. XXXX ja XXXX leppisid viidatud laenudelt intressi tasumise kohustuse

kokku määras 16 % aastas. XXXX ja XXXX leppisid kokku viivisemääras 2,5 % kuus. Kuna

tegemist oli lühiajalise laenuga, siis tagastamise tähtaeg oli ülejärgmise kuu lõpus.

Kostja ei ole pankrotimenetluse käigus kordagi esitanud vastuväidet XXXX esindusõiguse või

selle puudumise kohta. Kostja esindaja on nõuete kaitsmise koosoleku protokolli

allkirjastamisega kinnitanud XXXX nõude seadusele vastavalt esitatuks lugemist 18. augustil

2014. Seega on vastuoluline ning põhjendamatu kostja seisukoht seoses nõudeavalduse

mitteesitamisega. XXXXesindusõigus on tõendatud XXXX äriregistri väljavõttega. Arusaamatu

on kostja etteheide, et hageja esindaja volitused on kontrollimatud, kuna hageja näol on tegemist

välisriigi äriühinguga. XXXX pole menetluses muutnud oma nõude alust pankrotimenetluse

vältel ega hagiavalduse esitamisel nõude tunnustamise vaidluses.

Tõendi allika väärtuse mõttes ei oma tähendust asjaolu, et nõudeavalduse lisa 2 on allkirjastatud

XXXXpoolt 31. oktoobril 2013, kuigi kostja väitel on tema volitused XXXXis lõppenud 25.

oktoobril 2013. Viidatud dokumendi näol ei ole tegemist eraldiseisva tehinguga XXXXi nimel,

mis eeldaks tema juhatuse liikme volituste kehtivust. Äriregistri väljavõttest nähtub, et XXXXoli

XXXXi juhatuse liige alates 29. oktoobrist 2010. Kõik laenusummad, mis on XXXX poolt

XXXXile üle kantud, on antud XXXX XXXXi juhatuse liikme volituste kehtivuse ajal. XXXX

toob selguse huvides esile XXXXi pankrotimenetluse (tsiviilasja nr 2-13-17646) kronoloogia

osas, mis omab tähendust XXXX seadusliku esindusõiguse kehtivuse suhtes:

(a) 5. septembri 2013 Harju Maakohtu määrusega kuulutati välja XXXXi pankrot ja

pankrotihalduriks nimetati Peeter Sepper. Tulenevalt pankrotimäärusest ja PankrS § 31 lg-st 7

kuulus määrus viivitamatult täitmisele. Vastavalt PankrS § 35 lg 1 p-le 4 ja § 36 lg-le 1 kaotab

võlgnik pankroti väljakuulutamisega õiguse teha mis tahes tehinguid ning õigus pankrotivara

valitseda ja käsutada läheb üle pankrotihaldurile.

(b) 24. oktoobri 2013 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega tühistati Harju Maakohtu 5.

septembri 2013 pankrotimäärus ning võlausaldaja pankrotiavaldus saadeti uueks läbivaatamiseks

maakohtule.

(c) 8. augusti 2014 Harju Maakohtu määrusega kuulutati välja XXXXi pankrot ja

pankrotihalduriks nimetati Peeter Sepper.

Tulenevalt asjaolust, et esialgne, 5. septembri 2013 pankrotimäärus tühistati ning XXXXi

pankrot kuulutati välja 8. augustil 2014, ei olnud XXXXkui XXXXi juhatuse liige minetanud

oma seadusjärgset esindusõigust enne 8. augustit 2014. XXXXei võtnud uusi kohustusi, vaid

kinnitas eelmisi kohustusi, põhjendamatud on kostja märkused, et 2013. a pankrotimäärus oli

koheselt täidetav. Juhatuse liikme esindusõigus peale pankroti väljakuulutamist teatud piirangus

säilib. Kuna ei ole täiendavaid kohustusi võetud, siis on tegemist olukorraga, et XXXXoli OÜ

XXXX esindusõigus olemas.

Nõudeavalduse lisaks 1 olev dokument on võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 tähenduses. XXXX toob

täiendavalt esile, et õigusliku hinnangu võlatunnistuse olemuse kohta (kas tegemist konstitutiivse

või deklaratiivse võlatunnistusega) annab kohus. Teoreetiliselt isegi juhul, kui kohus ei peaks

mingil põhjusel hindama tehtud ülekandeid kui laenusuhte raames tehtud tehinguid, oleks XXXX

põhinõue ja kõrvalnõue põhjendatud ka alusetu rikastumise sätete kohaselt.

Tulenevalt TsÜS § 158 lg-st 1 aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega. RK lahendist nr 3-2-1-63-08 (p 15) tulenevalt on aegumise katkemise aluseks

eelkõige võlatunnistus. Seega on laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaeg katkenud

ning uuesti alanud 21. märtsil 2013. XXXX nõue ei ole aegunud.

Kuna XXXX ei ole viivise maksmiseks kohustatud pool, pole tal ka teoreetiliselt õigust nõuda

viivisenõude vähendamist. Seega, olenemata asjaolust, et XXXX leiab viivisenõude olevat

mõistliku suurusega, poleks nii või teisiti võimalik XXXXtaotlusel nõuet vähendada.

XXXX-l on XXXXi vastu 5. septembri 2013 seisuga intressi- ja viivisenõue kokku summas 176

080 eurot (20 248 + 36 597 + 119 235). XXXX'l on XXXXi vastu nõue kokku summas 419 647

eurot (laenulepingutest tulenev nõue 243 567 eurot + intressid summas 6 782 eurot + viivised

summas 169 298 eurot). Tulenevalt eeltoodust on XXXX’l õigus oma XXXXi vastu oleva nõude

rahuldamisele 419 647 euro ulatuses. Hageja palub tunnustada oma nõuet XXXXi

pankrotimenetluses summas 419 647 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 märgitud järgus.

Hageja on seisukohal, et juhul, kui kohus asub seisukohale, et XXXXpuudus 30.10.2013 OÜ

XXXX esindusõigus või 31.10.2013 kuupäeva kandev avaldus ei ole usaldusväärne tõend on

hagejal õigus kostjalt nõuda intressi ja viivist seadusest tulenevas määras, kuivõrd tegemist on

majandus- ja kutsetegevuses antud laenuga. Eeltoodust tulenevalt esitas hageja 20.01.2016

alternatiivse arvestuse intresside ja viiviste arvestuse juhindudes VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 94

sätestatud määrast: 1) 19. novembri 2010 laenust summas 25 000 eurot on seadusjärgsete

määrade kohane intressi- ja viivisenõue kokku 4 970,43 eurot, 2) 28. veebruari 2011 laenust

summas 50 000 eurot on seadusjärgsete määrade kohane intressi- ja viivisenõue kokku 8 834,05

eurot, 3) 29. märtsi 2011 laenust summas 168 567 eurot seadusjärgsete määrade kohane intressi-

ja viivisenõue kokku 28 614,20 eurot.

Kostja vastuväited

Kostja on seisukohal, et hageja nõudeavalduse esitamisel ei ole tõendatud nõudeavalduse esitaja

volitused. Nõudeavalduses ega varasemas osaühingu XXXX (pankrotis) pankrotimenetluses ei

esitatud tõendeid, mis tõendaks XXXX’i õigust anda hageja nimel volitusi. Kuivõrd tegu on

välismaa äriühinguga, ei olnud nimetatu kontrollimine võimalik ka Eesti äriregistrist. Kostja

märgib, et hageja esitas XXXXesindusõigust tõendava väljavõtte alles kohtumenetluses, mitte

aga nõudeavalduse lisana, mistõttu ei saa nõudeavaldust pidada PankrS nõuetele vastavaks.

Sellest tulenevalt ei saa lugeda nõudeavaldust esitatuks ning seega ei ole võimalik ka nõude

tunnustamine.

Kostja märgib, et esitas nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele vastuväite, mis hõlmab ka

nõudeavalduse esitamise õiguse aspekti. Sellest tulenevalt on kostja kohaselt vastuväite esitanud

ning ei ole aktsepteerinud hageja nõudeavaldust.

Nõudeavaldusest puuduvad nõude sisu, alust ja kehtivust tõendavad dokumendid. Nõue ei ole

esitatud kooskõlas PankrS § 94 lg 1. Nõudeavalduse lisa 1 ei saa käsitleda laenulepingutest

tulenevate nõuete kinnituskirjana ega ka konstitutiivse võlakirjana. Puuduvad tõendid, et

osaühing XXXX (pankrotis) oleks kunagi hagejalt kinnituskirjas näidatud summa saanud ning

pole ka selge, mille alusel osaühing XXXX (pankrotis) väidetavalt summa sai. Puuduvad

tõendid, et poolte sooviks oli sõlmida just laenutehing või, et laenutehingud üleüldse toimusid.

Samuti ei väljenda kinnituskiri uue kohustuse võtmist. Ei ole välistatud, et kanded osaühingule

XXXX (pankrotis) olid tehtud investeeringuna või mingil muul eesmärgil. Hageja ei ole

tõendanud, et tal on õigus osaühingule XXXX (pankrotis) kantud summasid tagasi nõuda.

Nõudeavalduses puuduvad igasugused tõendid nõude kujunemisest, kehtivusest ning alustest.

Isegi juhul, kui leida, et laenutehingud toimusid, ei ole selged ja tõendatud laenude andmise

tingimused.

Nõudeavalduse lisasid 2 ja 4 ei allkirjastanud osaühingu XXXX (pankrotis) esindaja, mistõttu

viited nendest tulenevatele nõuetele on alusetud. XXXX oli osaühingu XXXX (pankrotis)

juhatuse liige kuni 25.10.2013, nimetatud dokumendid on aga allkirjastatud hiljem. OÜ-ul

XXXX keelati ilma pankrotihalduri nõusolekuta vara käsutada. Kostja märgib muuhulgas, et

isegi kui leida, et XXXX esindusõigus oli, siis 08.08.2014 Harju Maakohtu määrusega

tsiviilasjas 2-13-17646 tuvastas kohus maksejõuetuse tekkimise hetkena 2010.aasta lõpu. Sellest

tulenevalt on võlatunnistus antud maksejõuetuse olukorras. Seega on ka põhjendatud asuda

seisukohale, et võlatunnistuse andmine, kust nähtusid väidetavad laenutingimused on näilik

tehing õigusnäivuse loomiseks, et osaühingu XXXX (pankrotis) ja hageja vahel on laenutehing

olnud. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine.

Kostja on seisukohal, et kuivõrd pole selge ja tõendatud laenutehingu toimumine, on

võlatunnistuse näol tegu näiliku tehinguga, et luua hagejale osaühingu XXXX (pankrotis) vastu

nõudeõigus. Tõendite ebausaldusväärsusele viitab asjaolu, et väidetav võlatunnistus tekkis

pankroti väljakuulutamise vaidluste käigus ning varasemad tõendid laenutehingute osas

puuduvad. Isegi kui möönda (kostja ei tee seda), et nimetatud lisad on osaühingu XXXX

(pankrotis) esindaja poolt allkirjastatud, ei saa hageja nõuet tunnustada, kuivõrd nõudeavalduses

ei ole kinnitatava nõude olemasolu tõendatud (nt puuduvad laenulepingud, tõendid

laenusummade üleandmisest jms). Kostja leiab, et pangakonto väljavõtetest ei ilmne, et tegu

oleks laenutehingutest tulenevate kannetega. Tõendeid maksete tegemise osas on esitatud

käesolevas menetluses koos hagiavaldusega, kuid neid ei esitatud nõudeavaldusega koos.

Sealjuures märgib kostja, et isegi kui kohus peaks lubama pankrotimenetluses täiendavate

tõendite esitamist, ei saa pidada pankrotimenetlusega kooskõlas olevaks olukorda, kus tõendeid

ei esitata mitte isegi hagiavalduses, vaid alles täiendavates seisukohtades. Eelnevast lähtudes on

kostja seisukohal, et hageja ei ole osaühingu XXXX (pankrotis) pankrotimenetluses esitanud

PankrS § 94 nõuetele vastavat nõudeavaldust, millest tulenevalt ei ole võimalik hageja nõuet

tunnustada.

Nõude alus puudub. Ei ole eluliselt usutav, et laenu antakse ilma selle osas mingeidki kirjalikus

või kas või kirjalikult taasesitatavas vormis dokumente koostamata. Kuivõrd ühegi kinnistukirja

puhul ei ole selge ja tõendatud selle alus (ehk millisest tehingust tulenevat nõuet kinnitatakse),

ei saa nimetatud nõudekirjadest nõudeõigust tuleneda. Kostja märgib, et tulenevalt hageja

selgitustest ja esitatud dokumentide sisust, ei ole kinnituskirjade näol tegemist konstitutiivsete

võlakirjadega, millega osaühing XXXX (pankrotis) oleks võtnud uue kohustuse, mistõttu oleks

pidanud hageja nõudeavalduse esitamisel tõendama nõude aluseks olevaid väidetavaid

laenutehinguid. Hageja esitatud dokumendid tunduvad olevat pelgalt saldokinnitused, millel ei

ole õiguslikku tähendust. Saldokinnitus ei tõenda tehingu olemasolu ega loo uusi kohustusi,

kuivõrd saldokinnitusi annavad ka raamatupidajad jm ettevõtete töötajad, kellel ei pruugi olla

esindusõigust kohustuste võtmiseks või tunnistamiseks. Samuti võivad saldokinnitused sisaldada

vigu. Võlatunnistuse andmise õigus on aga vaid esindusõigusega isikul ning selle andmisega

kaasnevad seaduses ettenähtud tagajärjed. Seejuures isegi juhul, kui kohus peaks leidma, et

väidetavad võlatunnistused on kohased, tuleb arvestada asjaoluga, et võlatunnistus on

aktsessoorne, st äärmisel juhul saab tegu siiski olla deklaratiivse võlatunnistusega, mille

andmiseks peab olema põhikohustus. Põhikohustuse puudumisel ei ole ka võlatunnistusel mingit

mõju ning see ei kehti. Seisukoht, et nõudeõigus on tekkinud muul alusel kui laenutehing läheb

vastuollu PankrS §-s 107 sätestatuga, kuivõrd selliseid aluseid ei toonud hageja

pankrotimenetluses välja.

Isegi kui väidetavad laenulepingud eksisteerisid, siis nõudeavalduse esitamise ajaks (18.08.2014)

olid nõuded aegunud. Nõudeavalduse lisa 2 kohaselt oli väidetavaks tagasimaksmise tähtajaks

üks kuu pärast laenu saamist. Sama dokumendi kohaselt toimusid laenuandmised 19.11.2010,

28.02.2011 ja 29.03.2011. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt ja TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algas kõigi

nõuete aegumine üks kuu pärast laenu andmist. Sellest tulenevalt oli kõikide laenude puhul oli

pankrotimenetluses nõudeavalduse esitamise ajaks 18.08.2014 seisuga möödunud kolm aastat

sissenõutavaks muutumisest. Seetõttu on väidetavad nõuded aegunud ja kostja palub kohtul

aegumist kohaldada.

Hageja viivisenõue on ilmselgelt ebamõistlik ja vastuolus hea usu põhimõttega, sest viivisenõue

on objektiivselt suur summa. Hagiavalduse kohaselt on viivise suuruseks 2,5% kuus ehk ~0,08%

päevas, mis on võrreldes seadusjärgse viivisemääraga äärmiselt kõrge. Kostja on seisukohal, et

arvestades võlgnikku majanduslikku olukorda, on põhjendatud viivise vähendamine vähemalt

seadusjärgse määrani. Võlgniku osas toimub pankrotimenetlus, mis näitab, et võlgniku

majanduslik seisund on väga halb ning seda tuleb viivise vähendamisel arvesse võtta. Kostja on

seisukohal, et tuginedes Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, kuulub nõude

tunnustamise korral viivisenõue vähendamisele.

Intressinõude arvutused ei vasta väidetavale kokkuleppele. Laenu sai võlgnik väidetavalt

19.11.2010, 28.02.2011 ja 29.03.2011. Intresse on kõigi puhul arvestatud aga vähemalt ühe kuu

võrra rohkem kui väidetavalt kokku lepiti. Riigikohus on lahendis 3-2-1-141-12 märkinud, et

„alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine

seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või

kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest)“. Sellest

tulenevalt on hageja nõudnud põhjendamatult rohkem intresse. Asja materjalidest ei nähtu, et

hageja oleks varasemalt püüdnud kuidagi realiseerida oma väidetavat intressi ja viivisenõuet

osaühingu XXXX (pankrotis) suhtes. Nimetatu näitab, et hagejal reaalselt tehingu osas intressi-

ja viivisenõuet ei olnud ega ole ka praegu. Kostja on seisukohal, et kuivõrd intressinõue ei ole

põhjendatud ning isegi väidetavatele kokkulepetele tuginedes korrektne, ei ole intressinõude

tunnustamine õigustatud.

Juhul, kui kohus leiab, et XXXXpuudus esindusõigus 31.10.2013 kinnituskirja andmiseks või on

see ebausaldusväärne tõend, puudub põhinõue ning seega puudub hagejal ka kõrvalnõue. Sellest

tulenevalt tuleb hageja poolt 20.01.2016 esitatud arvestused tuleb jätta tähelepanuta. Juhul, kui

kohus leiab, et hagejal siiski on põhinõue, leiab kostja, et intressi ja viivisenõude esitamine ei ole

põhjendatud, kuivõrd pole tõendatud, et tegu oli laenutehinguga. Lisaks, juhul kui kohus peaks

leidma, et põhinõude tunnustamine peaks olema (vaatamata kostja vastuväidetele) siiski muul

õiguslikul alusel võimalik, on kostja seisukohal, et hageja esitatud intressi ja viivisenõuded ei ole

põhjendatud. Kostja on seisukohal, et intressi ja viivise nõudmisel puudub seaduslik alus ning

see oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Olukorras, kus osaühing XXXX (pankrotis) on

pankrotis ning hageja ei ole kordagi väljendanud, et tal oleks tekkinud osaühingu XXXX

(pankrotis) tõttu mingi kahju, oleks põhjendamatu ja hea usu vastane tunnustada hageja

viivisenõuet summas 38 440,97 eurot. Kostja palub hagi jätta rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus,

kuulanud

ära

pooled

ja

tutvunud

toimiku

materjalidega

ning

hinnanud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele

osaliselt.

TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on

tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5

lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber

lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks

esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui

seadusest ei tulene teisiti.

Vaidlus puudub poolte vahel järgmiste asjaolude üle:

1. 08.08.2014 kuulutas Harju Maakohus välja osaühingu XXXX pankroti nimetades

pankrotihalduriks Peeter Sepperi;

2. 18.08.2014 esitas hageja pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles palus tunnustada oma nõuet

summas 419 647 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena (I kd tlk 11-25);

3. Perioodil 23.11.2010 -31.03.2011 on OÜ XXXX arveldusarvele laekunud hagejalt kokku

243 567 eurot (I kd 79-84);

4. 26.08.2014 toimus osaühing XXXX (pankrotis) võlausaldajate esimene koosolek, mis jätkus

04. septembril 2014;

5. 03.03.2015 toimus osaühing XXXXi (pankrotis) nõuete kaitsmise koosolek. Kostja

võlausaldajana samas pankrotimenetluses vaidlustas hageja poolt esitatud nõude täies ulatuses (I

kd tlk 26-27) .

6. Hageja esitas 31.03.2015 pankrotiseaduse (PankrS § 106 lg 1 ) alusel Harju Maakohtule hagi

kostja vastu nõude tunnustamiseks osaühingu XXXX (pankrotis) pankrotimenetluses.

Pooled vaidlevad selle üle kas hageja poolt esitatud nõudeavaldus osaühingu XXXX (pankrotis)

on kooskõlas pankrotiseaduses esitatud nõuetega. Peamine vaidlusküsimus on poolte vahel, mis

alusel on tehtud hageja poolt osaühingule XXXX (pankrotis) ülekanded summas 243 567 eurot

ja kas hagejal on nõudeõigus nimetatud summas osaühingult XXXX (pankrotis) vastu. Samuti

vaidlevad pooled selle üle kas hageja nõuded on aegunud.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 sätestab, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle

rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse

tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. PankrS § 107 kohaselt nõude tunnustamist kohtus

võib võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille

ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. PankrS § 153 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt on

pandiga tunnustatud nõuded esimese rahuldamisjärgu nõuded ning muud tähtaegselt esitatud

tunnustatud nõuded on teise rahuldamisjärgu nõuded.

Hagi on esitatud kohtule 31.03.2015. Kohus leiab, et käesolev hagi on esitatud kohtule

tähtaegselt.

Kostja on seisukohal, et hageja nõudeavalduse esitamisel ei ole tõendatud nõudeavalduse esitaja

volitused. Nõudeavalduses ega varasemas osaühingu XXXX (pankrotis) pankrotimenetluses ei

esitatud tõendeid, mis tõendaks XXXX’i õigust anda hageja nimel volitusi. Kuivõrd tegu on

välismaa äriühinguga, ei olnud nimetatu kontrollimine võimalik ka Eesti äriregistrist. Kostja

märgib, et hageja esitas XXXXesindusõigust tõendava väljavõtte alles kohtumenetluses, mitte

aga nõudeavalduse lisana, mistõttu ei saa nõudeavaldust pidada PankrS nõuetele vastavaks.

Sellest tulenevalt ei saa lugeda nõudeavaldust esitatuks ning seega ei ole võimalik ka nõude

tunnustamine. Kostja on samuti seisukohal, et hageja nõudeavaldus ei vasta PankrS § 94 lg 1

nõuetele, sest nõudeavaldusel puuduvad nõude sisu, alust ja kehtivust tõendavad dokumendid.

Kohus kostja vastuväidetega ei nõustu. Nõudeavalduse vorminõudeid kontrollib pankrotihaldur

andes vajadusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, kui puudusi tähtpäevaks ei kõrvaldata võib

üldkoosolek lugeda nõude mitteesitatuks (PankrS § 94 lg 3). Käesoleval juhul üldkoosolek ei ole

lugenud hageja nõuet mitteesitatuks, mistõttu puudub praegu alus vaielda selle üle, kas nõue on

esitatud või mitte. Kostja ei ole pankrotimenetluse käigus kordagi esitanud vastuväiteid hageja

esindusõiguse või selle puudumise kohta. Kostja esindaja on nõuete kaitsmise koosoleku

protokolli allkirjastamisega kinnitanud hageja nõude seadusele vastavalt esitatuks lugemist 19.

augustil 2014. Nõudeavaldusele on lisatud dokumendid, mis tõendavad nõude sisu, kehtivust ja

alust. Samuti on kohtupraktika aktsepteerinud seda, et täiendavaid tõendeid võib esitada ka

nõude tunnustamise kohtuvaidluses. Seetõttu on hageja nõue esitatud pankrotiseaduse kohaselt.

Hageja palub tunnustada XXXXnõuet summas 419 647 eurot osaühingu XXXX (pankrotis)

pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Nõude tunnustamise hagi esitamisel peab

hageja tõendama oma nõude aluseks olevaid asjaolusid ning põhistama nõude olemasolu. Hageja

on seisukohal, et 419 647 euro suurune nõue seisneb XXXXpoolt osaühingule XXXX (pankrotis)

antud tagasimaksmata laenudes. Hageja väidete kohaselt XXXXandis osaühingule XXXX

(pankrotis) laene järgnevalt: 19. novembril 2010 summas 25 000 eurot, 28. veebruaril 2011

summas 50 000 eurot, 29. märtsil 2011 summas 168 567 eurot ehk kokku 243 567 eurot. Hageja

selgitab, et muu hulgas tõendab tema nõuet osaühingu XXXX (pankrotis) vastu 20. märtsi 2013

võlatunnistus summas 243 567 eurot 31. detsember 2012 seisuga. Hageja väidab, et osaühing

XXXX (pankrotis) ja XXXXleppisid viidatud laenudelt intressi tasumise kohustuse kokku

määras 16% aastas ja viivisemääras 2,5% kuus. Hageja leiab, et tal on osaühingu XXXX

(pankrotis) vastu nõue summas 419 647 eurot, so laenulepingutest tulenev nõue 243 567 eurot+

intressid summas 6782 eurot + viivised summas 168 298 eurot.

Kostja leiab, et pangakonto väljavõtetest ei ilmne, et tegu oleks laenutehingutest tulenevate

kannetega. Kuivõrd pole selge ja tõendatud laenutehingu toimumine, on võlatunnistuse näol tegu

näiliku tehinguga, et luua hagejale osaühingu XXXX (pankrotis) vastu nõudeõigus. Kostja

hinnangul hageja poolt esitatud kinnituskirjade näol ei ole tegemist võlatunnistustega. Hageja

poolt esitatud dokumendid on kostja hinnangul pigem saldokinnitused, millel ei ole õiguslikku

tähendust.

Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel

kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja

sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel,

kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 396 lg 1 kohaselt

kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või

asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama

sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

Kohtule esitatud äljavõtetega on tõendantud, et 19.11.2010 hageja on teinud maksekorralduse

25 000 euro ülekandmiseks XXXX Ltd arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXX

Hansapangas (I kd tlk 29), 28.02.2011 on hageja teinud maksekorralduse 50 000 euro

ülekandmiseks XXXX Ltd arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXX Hansapangas (I

kd tlk 30) ja 29.03.2011 hageja on teinud maksekorralduse 168 567,00 euro ülekandmiseks

XXXX Ltd arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXX Hansapangas (I kd tlk 31). OÜ

XXXX (pankrotis) pangaväljavõtetega on tõendatud, et 23.11.2010 on OÜ XXXX

arveldusarvele laekunud hagejalt 25 000 eurot (I kd tlk 79), 02.03.2011 on OÜ XXXX

arveldusarvele laekunud 50 000 eurot (I kd tlk 83) ja 31.03.2011 on OÜ XXXX arveldusarvele

laekunud hagejalt 168 567 eurot (I kd tlk 84). 23.11.2010 ja 02.03.2011 laekumise kohta ei ole

makse selgitusse midagi märgitud. 31.03.2011 laekumise kohta on makse selgitusse märgitud

XXXXno.: 006,007,008(date 29.03.2011). Kohus leiab, et kohtule esitatud hageja panga

väljavõtted ega OÜ XXXX (pankrotis) arveldusarveldusarve väljavõtted ei kinnita, et hageja

poolt osaühingule XXXX (pankrotis) tehtud ülekanded oleksid tehtud laenusuhte alusel.

Hageja on kohtule esitanud tõendina osaühingu XXXX (pankrotis) vastuse hageja kirjale, mille

kohaselt osaühingu XXXX (pankrotis) kinnitab 20.03.2013, et 31.12.2012 seisuga on osaühingu

XXXX (pankrotis) võlgnevus hageja ees 243 567,00 eurot (I kd tlk 14,23). Nimetatud vastus on

antud hagejale, milles hageja palub võrrelda raamatupidamise andmeid, mille kohaselt võlgneb

osaühingu XXXX (pankrotis) hagejale 31.12.2012 seisuga 243 567,00 eurot. Nimetatud tõendit

võib kohtu hinnangul käsitelda saldokinnitusena. Antud saldokinnitusest nähtub, et osaühingu

XXXX (pankrotis) kinnitab, et ta võlgneb hagejale 243 567,00 eurot. Antud saldokinnitusest ei

piisa aga, et tõendada laenusuhte olemasolu.

Laenulepingu sõlmimise tõendamiseks on hageja esitanud kohtule XXXXpoolt 31. oktoobril

2013 võlgniku nimel antud laenu tingimuste kinnituse, mille kohaselt andis hageja osaühingule

XXXX (pankrotis) lühiajalisi laene järgmiselt: 19. november 2010 summas 25 000 eurot, 28.

veebruar 2011 summas 50 000 eurot, 29. märts 2011 summas 168 567 eurot ja laenude

tingimused olid järgmised: need pidid olema lühiajalised laenud 16% intressiga aastas. Kui laenu

ei makstud kogu ulatuses tagasi selle kuu jooksul, mis järgnes laenu saamise kuule, rakendus

laenule leppetrahvi viivis 2,5% kuus (I kt tlk 15,24). Samuti on laenulepingu sõlmimise

tõendamiseks hageja esitanud XXXXpoolt 04.11.2013 antud vastuse hageja kirjale, milles hageja

palub võrrelda raamatupidamise andmeid, mille kohaselt võlgneb osaühingu XXXX (pankrotis)

hagejale 31.12.2012 seisuga 243 567,00 eurot. XXXX04.11.2013 vastusega kinnitatakse, et 5.

septembril 2013 on osaühingu XXXX (pankrotis) võlg koos intresside ja viivistega hageja ees

järgmine: laenud 243 567,00 eurot, intress 6782 eurot, viivis 169 298,00 eurot, kokku 419 647,00

eurot (I kd tlk 14,23). Kostja leiab, et XXXXoli osaühingu XXXX (pankrotis) juhatuse liige kuni

25.10.2013 ja nimetatud dokumendid on allkirjastatud XXXXpoolt ajal, mil ta polnud enam

osaühingu XXXX (pankrotis) juhatuse liige ja seega ei oma need dokumendid nõuet põhjendades

tähtsust. Hageja väidab, et 31. oktoobril 2013 XXXXpoolt osaühingu XXXX (pankrotis) nimel

laenu tingimuste kinnituse dokumendi allkirjastamine ei olnud eraldi tehing, mis eeldaks

juhatuse liikme volituste kehtivust. Kohus hageja seisukohaga ei nõustu. Pooltel puudub vaidlus

selle üle, et XXXXvolitused osaühingu XXXX (pankrotis) juhatuse liikmena kehtisid kuni

25.oktoober 2013. Eelnimetatud kinnituste andmise ajal oli XXXXvaid osaühingu XXXX

(pankrotis) nõukogu liige ja osanik (I kd tlk 12-16). Tema volikirja kohtule esitatud ei ole. Seega

ei olnud XXXXvõlgniku seaduslikuks ega lepinguliseks esindajaks ja 31.oktoobril 2013 laenu

tingimuste kinnitusele ning 04. november 2013 vastusele alla kirjutamiseks pädevus puudus.

Seega puudus XXXXvolitus osaühingu XXXX (pankrotis) nimel hagejalt laenude saamise kohta

kinnituskirju anda. TsÜS § 128 lg 1 teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud ühepoolne tehing

on tühine. Seega on XXXXpoolt 31.oktoober 2013 laenu tingimuste kinnitus ja 04. novembril

2013 kinnitus osaühingu XXXX (pankrotis) võlgnevuse kohta tühised tehingud ning ei tõenda

hageja ja osaühingu (XXXX) pankrotis vahel laenulepingu sõlmimist.

Eeltoodust tulenevalt kohus asub seisukohale, et asjas esitatud tõendite alusel ei ole leidnud

tõendamist laenusuhte olemasolu hageja ja osaühingu XXXX (pankrotis) vahel. Üksnes raha

ülekandmine võlgniku arvelduskontole ei anna alust lugeda laenuleping sõlmituks. Puuduvad

tõendid, et osaühing XXXX (pankrotis) oleks teinud tahteavaldusi laenulepingu sõlmimiseks.

Kuna ei ole leidnud tõendamist, et hageja ja osaühingu XXXX (pankrotis) oleksid sõlminud

laenulepingu, siis ei ole ka tõendatud, et osaühing XXXX (pankrotis) oleks jätnud täitmata

laenulepingust tulenevad kohustused.

Hageja on leidnud, et juhul kui kohus ei peaks mingil põhjusel hindama tehtud ülekandeid kui

laenusuhte raames tehtud tehinguid, oleks XXXXpõhinõue ja kõrvalnõue põhjendatud ka alusetu

rikastumise sätete kohaselt. Ka Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui laenuleping ei osutu

tõendatuks, on samade asjaolude alusel võimalik hageja nõue kvalifitseerida alusetust

rikastumisest tuleneva nõudena (Riigikohtu 27.03.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 10).

Seega kvalifitseerib kohus hageja nõude osaühingu XXXX (pankrotis) alusetud rikastumisest

tuleneva nõudena VÕS § 1028 lg 1 alusel.

Kostja on esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite. TsÜS § 143 järgi ei või kohus kohaldada

aegumist omal algatusel (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-12,

p 15), kuid aegumistähtaja kulgemise alguse teeb kohus esitatud asjaolude alusel kindlaks,

tuginedes sellekohastele aegumist reguleerivatele sätetele.

TsÜS § 151 lg 1 kohaselt alusetust rikastumisest tuleneva nõue aegumistähtaeg on kolm aastat

ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev

nõue. Kohus leiab, et kuna alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat

ajast, mil õigustatud isik sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue,

hakkas aegumistähtaeg kulgema ajast, mil isik pidi olema teadlik nõude aluseks olevatest

asjaoludest, esmajoones rikastumise toimumisest tema arvel ja rikkuja isikust. Riigikohus on

lahendis nr 3-2-1-108-14 p-s 12 selgitanud, et TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi algab

aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada

rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust. Oluline

ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (vt selle kohta Riigikohtu 2. aprilli 2014.

a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 43). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-169-15 selgitanud, et

algab alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg alusetute maksete tegemisega.

Kohtule esitatud tõenditele tuginedes on kohus tuvastanud, et hageja on teinud osaühingu XXXX

(pankrotis) arvelduskontole järgmised ülekanded: 19.11.2010 summas 25 000 eurot, 28.02.2011

summas 50 000 eurot ja 29.03.2011 summas 168 567,00 eurot. Seega tuleb kohtu hinnangul

aegumist hinnata iga makse osas eraldiseisvalt. Kohus leiab, et hageja pidid saama rikastumise

toimumisest ja rikastuja isikust teada hetkel, kui ta tegi osaühingule XXXX (pankrotis)

ülekanded 19.11.2010, 28.02.2011 ja 29.03.2011. Seega saabus 19.11.2010 tehtud makse osas

aegumistähtaeg 19.11.2013 kell 24:00, 28.02.2011 tehtud makse osas 28.02.2014 kell 24:00 ja

29.03.2011 makse osa 29.03.2014 kell 24:00. Hageja on seisukohal, et nõude aegumine on

katkenud ning alanud uuesti 21. märtsil 2013. TsÜS § 158 lg-st 1 tulenevalt aegumine katkeb ja

algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nimetatud säte käsitleb “nõude

tunnustamist” autonoomselt. Nõude tunnustamine nimetatud sätte tähenduses väljendub

tahteavalduses, millest järeldub tahe nõude olemasolu tunnustada. Kohtule esitatud osaühingu

XXXX (pankrotis) 20.03.2013 vastusest hageja järelepärimisele osaühing XXXX (pankrotis)

kinnitab, et 31.12.2012 seisuga on osaühingul XXXX (pankrotis) võlgnevus hageja ees 243

567,00 eurot ( I kd tlk 14,23). Nimetatud dokumendi on allkirjastanud osaühingu XXXX

(pankrotis) tolleaegne juhatuse liige XXXX. Kohus leiab, et nimetatud kinnitusest nähtub, et

osaühing XXXX (pankrotis) oli teadlik hageja nõude olemasolust. Kohus nõustub hagejaga, et

kuna osaühingu XXXX (pankrotis) seaduslik esindaja XXXXon 20.03.2013 kinnitanud, et

osaühingul XXXX on hageja ees võlgnevus 243 567,00 eurot, siis on osaühingu XXXX

(pankrotis) poolt nõude tunnustamisega hageja nõude aegumine katkenud ja alanud uuesti.

Hageja on esitanud oma nõude osaühingu XXXX (pankrotis) pankrotimenetluses 18. augustil

2014. Seega hageja nõue summas 243 567,00 eurot ei ole kohtu hinnangul aegunud.

VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu tagasi nõuda, kui kohustust

ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus langeb hiljem ära. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et

üleandja ei või saajalt saadut nõuda, kui. 1) üleandmisega täideti mittetäielik kohustu; 2) õigus

nõuda kohustuse täitmis oli üleandmise hetkeks aegunud; 3) tühise tehingu täitmisena saadu

tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga.

Riigikohus on leidnud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja

sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena ( Riigikohtu 7. juuni 2011. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34). Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama,

et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis

langes hiljem ära Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

134-11, p 13). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus

kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud

(Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 10).

Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja on teinud osaühingu XXXX (pankrotis)

arvelduskontole järgmised ülekanded: 19.11.2010 summas 25 000 eurot, 28.02.2011 summas 50

000 eurot ja 29.03.2011 summas168 567,00. Käesoleval juhul on hageja teinud osaühingule

XXXX (pankrotis) ülekandeid olematu laenulepingu täitmiseks.

Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus hageja on tõendanud raha ülekandmise, tuleb kostjal

tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (vt selle kohta 27. märtsi 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 11). Samuti saab kostja tõendada, et hageja ei teinud talle mitte

alusetut sooritust, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe,

millest tulenevalt kostjal on õigus raha saada ja et ta ei pea seda tagasi maksma (vt Riigikohtu

15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 14). Seega peab käesoleval juhul kostja

tõendama, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Samuti peab kostja tõendama, et hagejal oli

alus osaühingule XXXX (pankrotis) rahasumma ülekandmiseks (Riigikohtu 23.jaanuari 2006.a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-05 , p 27)

Kostja leiab, et pangakonto väljavõtetest ei ilmne, et tegu oleks laenutehingutest tulenevate

kannetega. Samas ei ole kostja välja toonud ka teisi suhteid, mille alusel hageja raha osaühingule

XXXX (pankrotis) üle andis. Mis puutub kostja väidetesse, et tegemist võib olla investeeringuga,

mida pankrotivõlgnik ei pea tagastama, siis ei ole nimetatud väide leidnud tõendamist. Kohtule

ei ole esitatud tõendeid, et hageja oleks saanud pankrotivõlgniku osanikuks. Seega on hageja

teinud ülekanded osaühingu XXXX (pankrotis) arveldusarvele kokku summas 243 567 eurot

ilma, et hagejal oleks olnud kohustus osaühingule XXXX (pankrotis) selline summa üle kanda.

Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et hagejal ei ole õigust raha tagasi

saada. Seega on kohus seisukohal, et osaühing XXXX (pankrotis) rikastunud hageja arvel

summas 243 567 eurot.

Hageja on juhuks kui kohus ei peaks arvestama tõenditega, mis kajastavad pooltevahelisi

kokkuleppeid intressi- ja viivisemäärade osas esitanud alternatiivse arvestuse intressi- ja

viivisenõude osas. Hageja on tuginenud oma alternatiivse intressi- ja viivise arvestusel sellele, et

poolt vahel oli sõlmitud laenuleping ja osaühingul XXXX (pankrotis) oli kohustus laenusumma

tagastada hagejale VÕS § 82 lg 3 tähenduses 1,5 aasta möödumisel laenu andmisest. Kuivõrd

kohus on eelnevalt tuvastanud, et ei ole leidnud tõendamist hageja ja osaühingu (XXXX)

pankrotis vahel laenulepingu sõlmimine ja hagejal on õigus tema poolt osaühingu XXXX

(pankrotis) arveldusarvele kantud raha tagasi saada VÕS § 1028 lg 1 alusel, siis jätab kohus

tähelepanuta hageja poolt esitatud alternatiivse intressi- ja viivisearvestuse.

Riigikohus on leidnud, et võlausaldajal on alusetust rikastumisest tuleneva tagastusnõude korral

õigus nõuda seaduses sätestatud suuruses intressi VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi alates ajast, mil

kostja sai teada või pidi teada saama asjaoludest, mis annavad aluse alusetult raha

väljamõistmiseks VÕS 52. ptk sätete alusel. Intressi suuruse sätestab VÕS § 94. Intressi nõue

VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi ei muutu sissenõutavaks enne, kui on muutunud sissenõutavaks

alusetust rikastumisest tulenev põhinõue. VÕS § 1035 lg 3 p 2 rakendamise korral ei pea kostja

intressi maksmisega viivitamise korral maksma viivist, sest VÕS § 113 lg 6 esimese lause järgi

ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Juhul kui kostja on raha

tagasimaksmisega viivituses ja samal ajal vastutab ka VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi, võib seaduses

sätestatud intressi asemel nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses (Riigikohtu 30.

oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-14, p 19).

Kohus asub seisukohale, et hagejal on õigus nõuda VÕS § 1035 lg 3 p 2 alusel VÕS § 94

sätestatud suuruses intressi alates osaühingu XXXX (pankrotis) arveldusarvele alusetult

rahasummade ülekandmisest. Kuivõrd kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et hageja oleks

osaühingult XXXX (pankrotis) enne viimase suhtes pankrotimenetluse algatamist alusetult

ülekantud rahasummade tagastamist nõudnud, siis ei ole osaühing XXXX (pankrotis) raha

tagasimaksmisega olnud viivituses ning hageja ei saa viimaselt nõuda intressi VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud suuruses.

VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi,

on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga

ei ole ette nähtud teisiti.

Seadusjärgne intress 19.11.2010 hageja poolt osaühingule XXXX (pankrotis) üle kantud 25 000

eurot puhul on järgmine: 19.11.2010-30.06.2011 intressi määraga 1% aastas summas 153,43

eurot (224 päevalt tuleb tasuda intressi), 01.07.2011-31.12.2011 intressi määraga 1,25% aastas

summas 157,53 eurot (184 päevalt tuleb tasuda intressi), 01.01.2012-31.12.2012 intressi määraga

1% aastas summas 250 eurot (365 päeva pealt tuleb tasuda intressi), 01.01.2013 kuni 30.06.2013

intressi määraga 0,75% aastas summas 92,98 eurot (181 päeva pealt tuleb tasuda intressi),

01.07.2013-31.12.2013 intressi määraga 0,50% aastas summas 63,01 eurot (184 päevalt tuleb

intressi tasuda), 01.01.2014-30.06.2014 intressi määraga 0,25% aastas summas 30,99 (181

päevalt tuleb tasud intressi), 01.07.2014-08.08.2014 intressi määraga 0,15% aastas summas 4,01

eurot (39 päeval tuleb tasuda intress). Seega seadusjärgne intress 29.11.2010 hageja poolt

osaühingule XXXX (pankrotis) üle kantud 25 000 eurot puhul on kokku 751,95 eurot.

Seadusjärgne intress 28.02.2011 hageja poolt osaühingule XXXX (pankrotis) üle kantud 50 000

euro puhul on järgmine: 28.02.2011-30.06.2011 intressi määraga 1% aastas summas 168,49

eurot (123 päevalt tuleb tasuda intressi), 01.07.2011-31.12.2011 intressi määraga 1,25% aastas

summas 315,07 eurot (184 päevalt tuleb tasuda intressi), 01.01.2012-31.12.2012 intressi määraga

1% aastas summas 500 eurot (365 päeva pealt tuleb tasuda intressi), 01.01.2013 kuni 30.06.2013

intressi määraga 0,75% aastas summas 185,96 eurot (181 päeva pealt tuleb tasuda intressi),

01.07.2013-31.12.2013 intressi määraga 0,50% aastas summas 126,03 eurot (184 päeva eest

tuleb intressi tasuda), 01.01.2014-30.06.2014 intressi määraga 0,25% aastas summas 61,99 eurot

(181 päevalt tuleb tasud intressi), 01.07.2014-08.08.2014 määraga 0,15% aastas summas 8,01

eurot (39 päevalt tuleb tasuda intress). Seega seadusjärgne intress 28.02.2011 hageja poolt

osaühingule XXXX (pankrotis) üle kantud 50 000 euro puhul on kokku 1 365,55 eurot.

Seadusjärgne intress 29.03.2011 hageja poolt osaühingule XXXX (pankrotis) üle kantud 168 567

euro puhul on järgmine: 29.03.2011-30.06.2011 intressi määraga 1% aastas summas 434,18

eurot (123 päevalt tuleb tasuda intressi), 01.07.2011-31.12.2011 intressi määraga 1,25% aastas

summas 1062,20 eurot (184 päevalt tuleb tasuda intressi), 01.01.2012-31.12.2012 intressi

määraga 1% aastas summas 1685,67 eurot (365 päevalt tuleb tasuda intressi), 01.01.2013 kuni

30.06.2013 intressi määraga 0,75% aastas summas 626,93 eurot (181 päevalt tuleb tasuda

intressi), 01.07.2013-31.12.2013 intressi määraga 0,50% aastas summas 424,88 eurot (184

päevalt tuleb intressi tasuda), 01.01.2014-30.06.2014 intressi määraga 0,25% aastas summas

208,98 (181 päevalt tuleb tasud intressi), 01.07.2014-08.08.2014 intressi määraga 0,15% aastas

summas 27,02 eurot (39 päevalt tuleb tasuda intress). Seega seadusjärgne intress 29.03.2011

hageja poolt osaühingule XXXX (pankrotis) üle kantud 168 567 euro puhul on kokku 4 469,86

eurot.

Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul põhjendatud hageja intressinõue summas 6 587,36

eurot (751,95+1 365,55 +4 469,86).

Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hagi osaliselt ja tunnustab hageja põhinõuet osaühingu

XXXX (pankrotis) panrotimenetluses summas 243 567,00 eurot ja intressinõuet 6 587,36 eurot,

kokku 250 154,39 eurot teise järgu nõudena. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude tunnustada

hageja nõuet summas 169 492,61 eurot osaühingu XXXX (pankrotis) pankrotimenetluses.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on

tsiviilasja hind hagihind. TsMS § 132 lg 1 kohaselt mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et

hagihind on 3500 eurot, kui käesoleva paragrahvi lõikes 11 ei ole ett nähtud teisiti. TsMS § 132

lg 4 p 9 kohaselt hagihinna tähenduses loetakse mittevaralise pankrotimenetluses nõude

tunnustamise nõue. Seega on tsiviilasja hinnaks 3500 eurot.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses

näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral

määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus leiab, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, kui suuremas ulatuses kui 50% hageja

nõudest ei oleks õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb

menetluskulud jätta 59,61% ulatuses kostja ning 40,39 % ulatuses hageja kanda. TsMS § 177 lg

1 sätestab, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks: 1) kohtuotsuses või

menetlust lõpetavas määruses või 2) määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta

tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. TsMS § 177 lg 2 sätestab, et kui

kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike

1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks

määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul

kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik