3-15-1374/34 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

03.03.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-1374

Haldusasi

Aigo Põldoja kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise

kahju summas 3000 eurot hüvitamise nõudes seoses

ebainimlike tingimustega transportimisel

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 12.11.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aigo Põldoja apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aigo Põldoja

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Aigo Põldojale tema poolt apellatsioonkaebuse lisadena esitatud materjalid

kokku 4-l lehel.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12. novembri 2015. a

otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 03.03.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Aigo Põldoja esitas 28.05.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega nõudis

mittevaralise kahju hüvitamist. Taotluse kohaselt etapeeriti teda 08.07.2013 Tartu Vanglast

Viru Vanglasse ja 13.11.2014 Viru Vanglast Tartu Vanglasse sõidukiga, milles oli tal esimesel

korral isiklikku ruumi 0,51 m² ning teisel korral 0,76 m². Kaebuse kohaselt oli tulenevalt

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tegemist Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumisega. Lisaks on kaebaja väitel saatmismasina

ümberehitamise käigus turvavarustus seadusevastaselt eemaldatud, mis seab transporditava

isiku turvalisuse ja elu ohtu. Veel eiratakse ohutusnõudeid sellega, et saatmismasinate

metallist kambrid lukustatakse saatmise ajaks ja transporditavatel ei ole võimalik õnnetuse

korral saatmisautost välja pääseda.

2. Tartu Halduskohus jättis 12.11.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et

kinnipeetavate saatmisel tuleb lähtuda vangistusseaduse (VangS) § 4¹ lõikes 1 sätestatud

põhimõttest, mille kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust

ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi,

kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Halduskohus märkis, et kuna

kehtivast õigusest ei tulene selgeid nõudeid saatebussi tingimustele ega ole sätestatud

miinimumnõudeid põrandapinnale, saab asuda seisukohale, et kui saatebussis on istekohale

samas suurusjärgus ruumi nagu ühistranspordis kasutatavas reisibussis minimaalselt

kohustuslik, siis ei saa saatebussi tingimused vastavas osas rikkuda kinnipeetava õigusi.

Halduskohus tuvastaski, et kaebajale oli tagatud saatebussi kambris pindala, mis on võrreldav

Euroopa Liidu direktiiviga reisibussis minimaalselt nõutud ruumiga, ning seega ei saa sellises

kambris saatmine põhjustada kaebajale iseenesest rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui

need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Halduskohus leidis, et kuigi Piinamise ja

Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT)

on teinud Leedule etteheiteid 0,4 m² suuruse üksikkambri kasutamise eest kinnipeetavate

saatmisel ning EIK on sellele ka oma otsuses asjas Yakovenko vs Ukraina (nr 15825/06)

viidanud, võib kohus EIK otsuse asjas Trepashkin vs Venemaa (nr 36898/03) kohaselt CPT

standardeid arvesse võtta, kuid need ei saa olla otsustava kaaluga. EIK otsuses asjas

Yakovenko vs Ukraina oli tegemist olukorraga, kus saateautodes ja raudteevagunites

saatmisel viibis suur hulk kinnipeetavaid ühiste pinkidega kambrites ning kus oli kinnipeetava

kohta 0,3-0,4 m² ruumi. Halduskohus jõudis järeldusele, et EIK praktikast ei tulene viidet

sellele, et kaebajale osaks saanud ruumi saatebussis tuleks pidada inimväärikust alandavateks.

Halduskohus leidis, et kaebaja ei ole juhtinud tähelepanu ühelegi asjaolule, mille tõttu ta ise

sõidu ajal kannatas, vaid on jäänud üldsõnaliseks. Halduskohus märkis, et teatud ebamugavus

on paratamatu ka bussis, lennukis või sõiduautos, kuid seda ei saa käsitleda erilise kannatuse

või piina tekitamisega, vaid sõiduga kaasneva paratamatusega. Halduskohtu hinnangul ei pea

saatemasinas olevad istmed olema turvavöödega varustatud ja vastavalt majandus- ja

kommunikatsiooniministri 03.06.2011. a määrusele nr 37 „Auto, mootorratta, mopeedi ja

nende haagiste tüübikinnituste, ühissõiduki kinnituse ja ümberehituse tingimused, nõuded ja

kord“ ei ole turvavööde puudumine õigusvastane. Halduskohus märkis, et justiitsministri

30.03.2006. a määruse nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 12 lg-st 1

sätestatud nõudest tulenevalt peab vangla paigutama isikud lukustatavatesse kambritesse ja

korraldama saatmise viisil, mis välistab saadetava põgenemise või muud saatmise häired.

Lisaks märkis halduskohus, et kaebusest ei selgu, kuidas ainult kambri seinte materjal

mõjutab saatmistingimusi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3.

07.12.2015 saabus Tartu Ringkonnakohtusse A. Põldoja apellatsioonkaebus, milles

kaebaja märkis, et vaidlustab Tartu Halduskohtu 12.11.2015. a otsuse täies ulatuses ja palub

kohustada Tartu Vanglat hüvitama talle tekitatud mittevaraline kahju summas 3000 eurot.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus kohaldanud materiaalõigust valesti. Kaebaja

leidis, et halduskohtu otsuse p-s 13 toodud mõttekäik on arusaadav, kuid ei arvesta sellega, et

analoogia reisibussiga ei ole kohaldatav. Kaebaja väitel ei järeldu saatmisauto vastavusest ELi

direktiividele automaatselt, et inimõigusi ei rikutud. Kaebaja hinnangul on EIK lahendis

Retunscaia vs Rumeenia selgelt öelnud, et saadetava isiklik ruum saatmisautos alla 0,8 m2 on

EIÕK artikli 3 rikkumine. Kaebaja väitel on kohtu etteheide absurdne, et kaebaja ei ole

juhtinud tähelepanu ühelegi asjaolule, mille tõttu ta sõidu ajal kannatas. Kaebaja märkis, et

saab vaid öelda, et tal oli ebamugav – istmik valutas ja jalad „surid ära“. Lisaks kaasnes

sellega alandustunne, et teda veetakse halvemates tingimustes kui karilooma.

Apellatsioonkaebuse kohaselt peaks saatmisauto olema samuti varustatud turvavöödega, kuna

seda kasutatakse igapäevaselt tänavasõidul, st saatmisauto on tavakasutuses. Kaebaja leidis, et

valikuvabaduseta inimese ohtu seadmine on amoraalne ja inimväärikust alandav. Lisaks

täpsustas kaebaja, et tema etteheide kambrite osas ei käi mitte kambri materjali kohta, vaid

selle kohta, et kambrid on saatmise ajal lukustatud. Kaebaja väitel ei ole tal seetõttu võimalik

liiklusõnnetuse sattudes saatmismasinast välja pääseda.

4. Tartu Vangla vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta see

rahuldamata. Vastustaja nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjenduste ja seisukohtadega

ning jääb oma varasemalt antud selgituste juurde. Vastustaja hinnangul selgitas halduskohus

otsuse p-des 12-14 põhjalikult, miks ei saanud saatebussi tingimused tema õigusi rikkuda.

Vastustajale jääb arusaamatuks, miks on kaebajal vaja saatebussis püsti tõusta ning püsti

seista. Vastustaja märkis, et tõepoolest ei ole kinnipeetaval transportimise ajal võimalik püsti

tõusta või jalgu sirutada, kuid saatebusside kambrid võimaldavad istumispositsiooni muuta ja

ennast mugavamasse asendisse nihutada. Vastustaja lisas, et saatekambrid on ette nähtud

istumiseks ning nendes sõidu ajal püsti seismine ei ole lubatud. Täiskasvanud inimesele ei

valmista raskusi ligikaudu 2 tunnise perioodi vältel ühe koha peal istumine. Sellega võib

kaasneda teatud ebamugavustunne, kuid see ei ületa kinnipidamisega kaasnevate kannatuste

vältimatut taset.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus tagastab esmalt kaebajale tema poolt apellatsioonkaebuse lisadena

esitatud Tartu Halduskohtu 12.11.2015. a otsuse ning hüvitamiskaebuse, kuna need

dokumendid on käesoleva haldusasja toimikus juba olemas.

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu

Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ning apellatsioonkaebuses esitatud ja EIK

lahendiga asjas Retunscaia vs Rumeenia seotud kaebaja seisukoht ei ole samuti aluseks

vaidlustatud otsuse tühistamisele. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul vaidlustatud

otsusest ega ka asja materjalidest, et halduskohus oleks kohaldanud materiaalõiguse norme

vääralt, hinnanud ebaõigesti olemasolevaid tõendeid või rikkunud kohtumenetluse norme.

Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuse põhjendustega, ei pea

ringkonnakohus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4 alusel vajalikuks

käesolevas otsuses sama vaidlusküsimuse osas täiendavaid põhjendusi esitada.

Vastuseks apellatsioonkaebuses toodule märgib ringkonnakohus siiski järgmist.

7. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et 08.07.2013 transporditi kaebajat saatebussi ühekohalises

kambris, milles on põrandapinda 0,51 m2 ning 13.11.2014 neljakohalises kambris, milles on

ühe saadetava kohta 0,396 m2 põrandapinda. Neljakohalises kambris viibis kaebaja kahekesi.

Neljakohaline kamber oli minimaalselt 1760 mm lai ning 900 mm pikk ja ühekohaline

kamber oli minimaalselt 600 mm lai ning 850 mm pikk. 08.07.2013 kestis kaebaja saatmine

kokku 1 tundi ja 48 minutit ning 13.11.2014 kokku 1 tundi 52 minutit.

Kaebaja leiab, et alla 0,8 m² suurune põrandapind saatebussis on EIKi praktika järgi

EIÕK artikli 3 rikkumine ja seda olenemata sellest, kas saadetavad peavad pinki jagama või

mitte (nt kaebus nr 252501/04 Retunscaia vs Rumeenia).

8. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu ja leiab, et halduskohus on vaidlustatud

otsuse p-s 14 õigesti selgitanud ja ka piisavalt põhjendanud, miks käesolevas asjas ei ole ka

A. Põldoja viidatud EIKi otsused asjas otseselt kohaldatavad kaebajaga seotud etapeerimise

tingimustele ja eelkõige saatebussi põrandapinna suurusele ühe saadetava kinnipeetava kohta.

Riigikohus on 30.11.2015. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-56-15 selgitanud, et kinnipeetavate

transporditingimuste õiguspärasuse kontrollimisel on EIK hinnanud kinnipeetavale tagatud

isikliku ruumi suurust kogumis muude asjaoludega, sh valgustus ja ventilatsioon, kas igal

kinnipeetaval on oma isekoht, reisi kestus ja kitsastes oludes toimunud transpordikordade arv.

Riigikohus on sealjuures viidanud ka otsusele Retunscaia vs Rumeenia (p 20). See kinnitab, et

EIK lahenditest ei saa teha järeldust, et olemas on mingi absoluutne pindala määratlus, millest

väiksemal pinnal kinnipeetava transportimine on alati õigusvastane.

9. Ringkonnakohus ei saa nõustuda kaebajaga ka selles osas, et analoogia reisibussidega ei

ole saatebusside osas kohaldatav. Eelpoolviidatud Riigikohtu lahendis on kolleegium pidanud

just oluliseks asjaolu, et kaebajale tagatud isiklik ruum bussis ei erinenud reisijateveo

miinimumtingimustest vabaduses (p 22). Halduskohus tuvastas seega õigesti, et kaebajale oli

tagatud saatebussi kambris ruum, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga reisibussis

reisijale minimaalselt nõutud ruumiga, mistõttu ei saa sellises kambris saatmine põhjustada

kaebajale iseenesest rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui need, mis kinnipidamisega

paratamatult kaasnevad. Ringkonnakohtu hinnangul ei ületa kinnipidamisega paratamatult

kaasneva vältimatut taset ka kaebaja poolt apellatsioonkaebuses välja toodud kannatused,

s. o jalgade „ära suremine“ ning istmiku valulikuks muutumine, kuna sellised ebameeldivused

kaasnevad isikutele ka vabaduses siis, kui erinevaid transpordivahendeid kasutatakse

pikemateks sõitudeks.

10. Ekslik on kaebaja arusaam selle kohta, et saatebussid peavad olema varustatud

turvavöödega, kuna neid kasutatakse igapäevaselt tänavasõidul. Majandus- ja

kommunikatsiooniministri 03.06.2011. a määruse nr 37 lisa 9 tabeli C sõnastusest nähtub

tõepoolest, et turvavöö kinnituskohad ja turvavööd on kohustuslikud üksnes tänavasõidul

tavakasutuseks mõeldud istmetele. Ringkonnakohus selgitabki, et saatebussi kasutatakse

igapäevaselt küll tänavasõidul, kuid selle kambrist ei leia tavakasutuseks mõeldud istmeid,

kuna saatemasinad ei ole viidatud sätte mõttes tavakasutuses ning neid kasutatakse eelkõige

kinnipeetavate transportimiseks. Seega on halduskohus otsuse p-s 16 jõudnud õigele

järeldusele, et kuivõrd saatemasina puhul on tegemist eriotstarbelise alarmsõidukiga, siis ei

pea saatemasinas olevad istmed turvavöödega varustatud ja turvavööde puudumine ei ole

õigusvastane.

11. Vastustaja tegevus on olnud õiguspärane ka transportimise ajaks kambrite lukustamise

osas. Halduskohus on otsuse p-s 17 selgitanud, et justiitsministri 30.05.2006. a määruse nr 17

§ 12 lg-s 1 sätestatud nõudest tulenevalt peab vangla paigutama isikud lukustatavatesse

kambritesse ja korraldama saatmise viisil, mis välistab saadetava põgenemise või muud

saatmise häired, ning ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Kaebaja väited

seoses liiklusõnnetusse sattumise ohuga ja sellest tulenevate võimalike tagajärgedega on

oletuslikud ja ei oma kahjunõude lahendamise seisukohast õiguslikku tähendust.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/