3-14-53174/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

1. märts 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-53174

Haldusasi

S.R.i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 6750 eurot aja eest, mil kaebaja

oli sunnitud viibima Tallinna Vanglas (so 23.04.2012-

12.08.2013) inimväärikust alandavates tingimustes

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja - S.R.

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Aiki Kangur

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada S.R.i kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt S.R.i kasuks

välja mittevaralise kahju hüvitis summas 489 (nelisada kaheksakümmend

üheksa) eurot.

2. Kohustada Tallinna Vanglat kandma see summa kaebaja vanglasisesele

arveldusarvele.

3. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31. märtsil 2016.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas registreeriti 26.08.2014 numbriga 5-18/14/23052-1 S.R.i taotlus

mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebapiisava põrandapinna tagamisega Tallinna Vanglas

(tl 94-95). Tallinna Vangla 14.11.2014 vastusega kahju hüvitamise taotlusele nr 5-18/14/23052-

2 jäeti S.R.i kahjunõue rahuldamata (tl 8-10).

2. 12.12.2014 esitas S.R. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise

kahju hüvitamise nõudes. Kaebuse esitaja taotleb Tallinna Vanglalt ajavahemikul 23.04.2012-

12.08.2013 inimväärikust alandavates kambritingimustes viibimisega tekkinud kahju

hüvitamist. Kohus võttis kaebuse oma 25.02.2015 määrusega menetlusse. 24.11.2015

määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. Kaebaja palub kohtul Tallinna Vanglalt välja mõista moraalse kahju katteks hüvitis summas

450 eurot iga kuu eest, s.o kokku summas 6750 eurot, mis kaebaja oli sunnitud viibima Tallinna

Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes alljärgnevatel põhjustel.

3.1. Vanglas on üldpinda enamasti umbes 2,5 m² või natuke vähem ühe inimese kohta. Vaba

pinda, millest on maha arvestatud mööbli ja inventari alla jääv ruum on vähem kui 1,5 m² ühe

inimese kohta. Ka suuremates ruumides ei ületa üldpind rohkem kui 4 m². Samuti on sel ajal,

kui uksed on lukustatud, tualetti pääsemiseks ooteaeg tunni pikkune või rohkemgi. Vahistatute

kambrites ja kinnipeetavate ootekambrites on inimesed lukustatud kambritesse 23 h ööpäevas.

Ka tavakinnipeetavatele on kambri uksed reeglina avatud vaid 4 tundi. Kinnipeetavatele

võimaldatakse jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15 m² ja mida jagatakse kõigi

kambrikaaslastega.

3.2. Kambrid on niisked, kuna riideid tuleb nii pesta kui ka kuivatada kambrites, kambrite

seintel on hallitus, mis näitab omakorda, et kambrite ventilatsioon puudulik. Ka kambrite

kunstlik valgustus ei vasta VangS § 45 lg 1, valgustus kurnab silmi.

3.3. Tallinna Vangla võimaldab ühte 20 minutilist duširuumi külastust nädalas ja seda

olukorras, kus kambrites on vaid külm vesi. Euroopa vanglareeglistik näeb ette vähemalt kahte

duši korda nädalas.

3.4. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikkel (EIÕK) 3 sätestab keelu

kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Eesti Vabariik on nimetatud

konventsiooni ja selle lisaprotokollid ratifitseerinud ning seega on need Eestile siduvad.

Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb

arvestada tingimustega kogumis pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju. Isikliku

ruumiga seoses on Euroopa Inimõiguste Kohus asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne

põrandapind on 4 m² isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda ühe isiku kohta on vähem kui 3 m²

tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art

3 rikkumist.

3.5. Justiitsministeerium ja Tallinna Vangla eiravad Piinamise ja Ebainimliku või Alandava

Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raportis esitatud soovitusi

Tallinna Vanglale vähendada Tallinna Vangla eelvangistusosakonnas kinnipeetavate arvu nii,

et kambrisse paigutataks mitte rohkem kui 4 inimest. Selle soovituse eiramine võimaldab

tuvastada vähemalt kaudset tahtlust panna toime tegusid, mille tõkestamiseks on CPT ellu

kutsutud.

3.6. Kaebaja märgib, et ta arvas heausksena ja Eesti Vabariigi kui õigusriigi kuvandist eksitusse

viiduna kuni Tunis vs Eesti Vabariik kohtulahendist teadlikuks saamiseni, et kannatused ja

ebameeldivused, mis talle osaks said ongi need, mida vangistusseadus (VangS) § 41 lg 1 käitleb

paratamatult vangistuse või arestiga kaasnevatena. Hüvitise suuruse hindamisel tuleks lähtuda

eelpool mainitud Euroopa inimõiguste Kohtu praktikast ja Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-10-14.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja leiab, et kahju

hüvitamise taotlust lahendades tuleb eelkõige tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas

kaebaja poolt avalik-õiguslikus suhtes tehtud toiming, millega talle väidetavalt kahju tekitati,

on õigusvastane, ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu vahel.

Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele.

4.1. Vastustaja märgib, et kaebuse esitaja soovib Tallinna Vanglalt hüvitist ajavahemikul

23.04.2012-12.08.2013 Tallinna Vanglas viibimise eest. Ajavahemikul 23.04.2012-25.02.2013

viibis S.R. Tallinna Vanglas vahistatuna kinnisel režiimil, mil tal üldjuhul oli võimalik

väljaspool kambrit liikuda 1 tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal. 26.02.2013

jõustus S.R.i süüdimõistev otsus ning alates nimetatud kuupäevast viibis S.R. Tallinna Vanglas

küll kinnipeetavana, kuid tema suhtes rakendati VangS § 14 lg-t 3 ja ta viibis vangla sisekorra

eeskirja (VSKE) § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambris kuni 16.04.2013. Alates 16.04.2013

kuni 12.08.2013 viibis S.R. avatud sektsioonis, kus kambriuksed olid suletud üksnes öörahu

ajal ja seega oli nimetatud ajavahemikul kaebuse esitajal võimalik kogu päeva jooksul vabalt

liikuda oma elusektsiooni piires.

4.2. Tallinna Vangla koostas S.R.i Tallinna Vanglas paiknemise kohta tabeli, millest nähtub

paiknemise periood, kambri number, kambri pindala ruutmeetrites üldiselt, kambri täituvus ja

põrandapind isiku kohta WC-ga ja WC-ta. Kambris nr 52, kus kaebuse esitaja viibis

ajavahemikul 17.04.2013-12.08.2013, ei asunud WC kambris ja seda pole arvestatud kambri

põrandapinna hulka.

4.3. Vastustaja viitab VangS § 45 lg 1 kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg 6, VSKE § 7 lg-

st 1, Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad

nõuded", punktile 4 ja Riigikohtu 20.06.2014 otsusele nr 3-4-1-9-14, milledest tulenevalt leiab,

et Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebuse

esitajale vähemalt 2,5 m² põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja

mööblialust pinda.

4.4. Tabelist nähtuvalt viibis S.R. ajavahemikul 23.04.2012-12.08.2013 Tallinna Vanglas

kokku 476 päeva, millest 150-l päeval oli tema kasutuses põrandapind üle 3 m² (vahemikus

3,26-7,05 m2) ning ülejäänud ajal, so 326-l päeval jäi tema põrandapind alla 3 m² (vahemikus

2,68-2,97 m2). Vastustaja toob välja, et isikute arv kambris pidevalt muutus ja sellega

seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, kus kambris oli maksimaalne arv

isikuid, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus kambris oli isikuid

vähem. Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub

õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Seega on

täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest.

Lisaks tuleb arvesse võtta kaebuse esitaja tegelikke liikumisvõimalusi Tallinna Vanglas.

Kaebajale oli igapäevaselt tagatud vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Perioodil

17.04.2013-12.08.2013 oli S.R. süüdimõistetu staatuses, mil talle oli lisaks tagatud ka kord

nädalas spordisaali kasutamise võimalus. Ka oli S.R. nimetatud perioodil paigutatud avatud

eluosakonda, kus kambrite uksed olid lukustatud vaid öörahu ajaks. Seega 476-st päevast, mil

kaebuse esitaja vaidlusalusel perioodil Tallinna Vangla viibis, oli ta 118 päeva paigutatud

avatud eluosakonda. Kinnipeeturegistri andmetel osales S.R. perioodil 07.06.2012-18.06.2012

suitsetamisest loobumise kursusel ning alates 03.05.2012 oli ta A1 riigikeele õppijate

nimekirjas, mille kaebuse esitaja omal algatusel motivatsiooni puudumise tõttu katkestas.

4.5. Vastustaja märgib, et kaebaja viitab kohtule esitatud kaebuses ka puudujääkidele muudes

kinnipidamistingimustes, nagu pikad ooteajad tualetti pääsemiseks, ebapiisav võimalus viibida

väljaspool oma elukambrit, niiskus ja rõskus kambris, ebapiisav kunstlik valgustus, ebapiisavad

võimalused pesemiseks. Tallinna Vangla märgib, et Tallinna Vanglale 26.08.2014 esitatud

kahjunõudes on kaebuse esitaja taotlenud talle tekkinud kahju hüvitamist vaid ebapiisavast

põrandapinnast tekitatud inimväärikuse alandamise eest. Seega on kaebuse esitajal

nõuetekohaselt läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus vaid ebapiisavast põrandapinnast

tekkinud kahju osas ning kõikide muude kaebuste osas tuleb kahjunõue jätta läbi vaatamata.

4.6. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab

õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse

üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud

seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv.

4.7. Isiku arusaam, mille kohaselt iga vanglas esinev isikule subjektiivne ebameeldivus peab

kaasa tooma hüvitise saamise, on väär. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning

ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks.

Kahjuhüvitise

maksmine

on

suunatud

õigushüve

terviklikkuse

taastamisele

või

kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid

ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja

väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised

üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades

intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste

riivele.

Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks

mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kaebuse esitaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi,

millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind kaebuse

esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud vaimseid kannatusi põhjustaks. Eeltoodust järeldub,

et Tallinna Vanglas olles kaebuse esitajal ruumipuuduse ja muude vangistustingimuste osas

pretensioone ei olnud. Kaebuse esitaja väited suulise pöördumise kohta on paljasõnalised ja

tõendamata. Ehkki kohtupraktikast tulenevalt mittevaralise kahju tekkimise tõendamist ei

nõuta, ei pea vastustaja käesolevas vaidluses õigustatuks nõude rahuldamist üksnes tagantjärgi

esitatud väidete pinnalt. Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude

esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebuse esitaja vaimsed ja füüsilised

kannatused ebapiisavast kambripinnast Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs

Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu. Vastustaja leiab, et eeltoodu ei saa olla

kaebuse rahuldamise ajendiks. Oluline on märkida, et kaebuse esitaja kandis vaidlusalusel

perioodil 8. vanglakaristust ja ka kõikide oma varasemate vangistuste jooksul on ta samuti

viibinud Tallinna Vanglas. Seega pidid kaebuse esitajale väga hästi teada olema Tallinna

Vangla vangistustingimused. Kui need tingimused talle vastuvõetavad ei olnud, siis saanuks ta

uusi kuritegusid sooritamata jättes nendesse tingimustesse sattumist ka vältida.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses väidetavalt väärikust

alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas ajavahemikus 23.04.2012–12.08.2013.

6. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju

ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral. Praeguses asjas on kaebaja väitnud talle kahju tekitamist väärikuse

alandamisega.

7. Vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat

avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse

kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab,

et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või

ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.

Kohtul tuleb võtta seisukoht, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt

ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustes.

8. EIK on leidnud värskemas praktikas (nt EIK 08.12.2015 otsuses kohtuasjas Mironovas

jt vs. Leedu, kaebused nr 40828/12, 29292/12, 69598/12, 40163/13, 66281/13, 70048/13 ja

70065/13, p-d 118-123), et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitatav minimaalne

põrandapind 4 m2 isiku kohta, kuid alati tuleb täiendavalt arvestada muude

kinnipidamistingimuste (sh isiku suhtes kohalduva režiimi) mõjudega, mis võivad olla nii

positiivsed kui ka negatiivsed.

EIK arvates loob juba ainuüksi ühe järgmise nõude rikkumine: a) igal kinnipeetaval peab

kambris olema isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2

põrandapinda; c) kamber peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda,

alati vähemalt tugeva eelduse, et tegemist on EIÕK art 3 tähenduses alandava kohtlemisega,

Olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega

väljakujunenud kohtupraktika kohaselt olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid

muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga

loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise

privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (vt ka Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr

3-3-1-42-15, p-d 14-15).

9. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile

kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku

õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik

valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse

kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas.

Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava

vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis (VSKE v.r) lõige 6 sätestas:

"Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates

01.01.2014 kehtivas redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2.

10. Riigikohus on viidatud otsuse nr 3-3-1-42-15 punktis 17 märkinud, et kehtivast õigusest ega

EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat vähemalt 3 m2 või soovitatavalt 4 m2

suurust põrandapinda tuleks arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat

arvesse võtmata. Seega tuleb ka praeguses vaidluses hinnata kaebajale tagatud isiklikku ruumi,

võttes aluseks kambrite, milles ta viibis, kogupindala.

11. Vastustaja selgitustest (tl 88, p 11) nähtuvalt oli kaebaja kaebusega hõlmatud perioodidel

paigutatud

Tallinna

Vanglasse

ajavahemikul

23.04.2012-12.08.2013.

Ajavahemikul

23.04.2012-25.02.2013 viibis S.R. Tallinna Vanglas vahistatuna kinnisel režiimil, mil tal

üldjuhul oli võimalik väljaspool kambrit liikuda 1 tunni jooksul päevas värskes õhus

jalutuskäigu ajal.

26.02.2013 jõustus S.R.i süüdimõistev otsus ning alates nimetatud kuupäevast viibis S.R.

Tallinna Vanglas küll kinnipeetavana, kuid tema suhtes rakendati VangS§ 14 lg-t 3 ja

kinnipeetav viibis VSKE § 8 lg-st 4 tulenevalt kuni 16.04.2013 lukustatud kambris.

Alates 16.04.2013 kuni 12.08.2013 viibis S.R. avatud sektsioonis, kus kambriuksed olid suletud

üksnes öörahu ajal ja seega oli nimetatud ajavahemikul kaebuse esitajal võimalik kogu päeva

jooksul vabalt liikuda oma elusektsiooni piires.

12. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse

kohta (tl 96-100 pöördel). Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris

viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus

(kambris kinni peetud isikute arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Esitatud

tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodidel kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe

kambris viibinud inimese kohta olnud erinev.

12.1. Ajavahemikus 17.04.2013–12.08.2013 (kokku 118 päeva) ei ole kaebaja päevagi viibinud

kambris, kus põrandapinda oleks kehtivas õiguses sätestatud piirmäärast (3 m2) vähem. Kogu

selle perioodi viibis kaebaja avatud osakonnas. Kohus leiab, et sel perioodil ei ole Tallinna

Vangla kaebajat õigusvastastes kinnipidamistingimustes hoidnud ja talle tema väidetud

mittevaralist kahju põhjustanud.

12.2. Ajavahemikus 23.04.2012–16.04.2013 (kokku 362 päeva) viibis ta 326 päeva oludes, kus

pinda ühe inimese kohta oli vastavalt sel ajal kehtinud siseriiklikule määrale (min 2,72-2,97

m2) ning 32 päeval üle 3 m2. Kogu nimetatud ajavahemiku viibis kaebaja kinnisel režiimil (st

23 tundi kambris ja 1 tund jalutuskäigul va viimane päev so 16.04.2013)

Seega on kogu kõnealusel perioodil 326 päeva, mil kaebaja viibis kambris, kus ühe inimese

kohta ei olnud pinda küll 3 m2 nagu seda eeldab ülal viidatud EIK praktika, kuid täidetud oli

VSKE § 6 lg 6 v.r nõue (2,5 m2) ning seda sageli miinimumnõuet oluliselt ületades. Kõnealused

326 päeva moodustavad kaebusega hõlmatud ajavahemikust ca 70%.

13. Riigikohtu seisukohtade järgi ei ole ka põrandapind 2,5 m2 vanglas kinni peetava inimese

kohta sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul

alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus

tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m2. Muidu head kinnipidamistingimused võivad

väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul.

(Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p-d 37 ja 38;

halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 18).

13.1. EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK artiklile 3 mittevastavuse

kindlakstegemisel lähtuda minimaalse raskusastme künnisest. Tegemist on suhtelise

õigusmõistega, mis sõltub muuhulgas isiku vanusest, soost, tervislikust seisundist ning

tagajärgedest (nt asjas Kuzmin vs Venemaa, kohtuotsus 25.06.2015, avaldus nr 28917/05).

Tingimusi tuleb hinnata nende koosmõjus. Näiteks ei ole EIK pidanud EIÕK art 3 rikkumiseks

ajutist lühiajalist viibimist olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m2, kuid seda

kompenseerivad muud tegurid, nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja

joogivee olemasolu, kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit

viibida (nt raamatukogus) või osaleda erinevates tegevustes (Murśić vs Horvaatia, kohtuotsus

12.03.2015, avaldus nr 7334/13). Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et kambris oli vesi, loomulik

valgustus ja kaebajal oli seal isiklik voodi.

13.2. Ka siseriiklikus kohtupraktikas (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, p 36) on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla

vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise

käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad

tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik

määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle

füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning

muudest kinnipidamise tingimustest.

Riigikohus leidis samas (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat

kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri

põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised

olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Riigikohus möönis viidatud lahendis, et 2,5

m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine

on tõenäoliselt inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille

puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et

kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel

piirduda 2,5 m2-ga (p 41).

14. Kohtupraktikas on veel märgitud, et oluline on tähele panna, kas esines suures

ruumikitsikuses viibitud pikki perioode, sest lühiajaliselt kitsastes oludes viibimine ei põhjusta

sedavõrd intensiivseid kannatusi kui pikaajaline (kuude kaupa) ruumikitsikuse talumine (vt nt

Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725, p 25).

Kaebaja viibis alla 3 m2 tingimustes pikka aega järjest - 326 päeva sees oli vahepeal üksikuid

lühemaid perioode valdavalt paari kolme päeva kaupa (kokku 32 päeva), mil põrandapind ületas

3 m2.

15. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis ajavahemikul 23.04.2012-25.02.2013 vanglas

vahistatuna. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja

arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes

ja samas kriminaalasjas. Vahistatu kamber peab vastama VangS § 45 lõikes 1 sätestatud

tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise (VangS § 90 lg

4).

Erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul saavad oma osakonna piires nelja tunni jooksul liikuda,

vahistatutel selline võimalus puudub. Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud

suhtlemisvõimalused. Vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või

ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute (VangS § 94 lg 1) ning

konsulaartöötajaga (lg 2) ning neile ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi (lg 5). Vahistatule

on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (VangS

§ 93 lg 5). Vahistatu režiimi eripärast tingitult on neil ka piiratumad sportimisvõimalused.

Seetõttu

on

väidetavalt

õigusvastastest

kinnipidamistingimustest,

sh

ebapiisavast

põrandapinnast tingitud mõju vahistatu suhtes tugevam võrreldes nende vanglas kinni peetavate

isikutega, kellele võimaldatakse igapäevast kambrivälist liikumist ja suhtlemist ulatuslikumalt.

Vahistatu staatus tingib oma olemuse tõttu kinnipeetavaga võrreldes piiravama kohtlemise, mis

vahistatu seisundiga paratamatult kaasneb.

16. Vaidlust ei ole, et vahistatud staatuse tõttu oli kaebaja paigutatud ööpäevaringselt lukustatud

kambritesse, kus talle oli kogu Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud igapäevane ühetunnine

jalutuskäik värskes õhus. Kaebaja ei eita, et ta sai jalutamisvõimalust kasutada, kuid kurdab

jalutusboksi väiksuse üle. Vaidlust jalutusboksi suuruse (15 m2) üle ei ole, samuti selle üle, et

jalutusruumi jagati kambrikaaslastega.

17. Pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist 26.02.2013 oli kaebaja staatuseks

süüdimõistetu. Tulenevalt VangS § 14 lg-st 3 paigutatakse kinnipeetav vanglasse saabumisel

vastuvõtuosakonda. Tulenevalt VSKE § 8 lg-st 4 ei ole vastuvõtuosakonnas viibival

kinnipeetaval samuti vanglas liikumisõigust, st ka vastuvõturežiimil viibiv kinnipeetav viibib

lukustatud kambris, v.a. 1-tunnise jalutuskäigu ajal värskes õhus. Alates 16.04.2013-

12.08.2013 oli kaebaja paigutatud avatud sektsiooni, millise aja jooksul oli täidetud ka 3 m2

nõue välja arvatud esimene päev ehk 14.06.2013.

18. Kinnipidamistingimuste kogumi hindamisel on oluline arvestada ka erinevaid suhtlus- ja

tegevusvõimalusi. Kaebaja puhul on sellised võimalused olnud samuti piiratud tema kui

vahistatu seisundist tulenevalt ja hiljem vastuvõtuosakonnas viibimisest tulenevalt ajal mil

kambri pind jäi alla 3 m2.

Vastustaja on kohtule esitanud andmed, et kinnipeeturegistri andmetel osales kaebaja perioodil

07.06.2012-18.06.2012 suitsetamisest loobumise kursusel (tl 101) ning alates 03.05.2012 oli ta

A1 riigikeele õppijate nimekirjas, mille kaebuse esitaja omal algatusel motivatsiooni

puudumise tõttu katkestas (tl 101). Kohus on seisukohal, et keeleõppes osalemisel oleks saanud

kaebaja mõjutada oma kambrirežiimi ja viibida vähemalt sel ajal paremates tingimustes.

Vaidlust ei ole, et kaebaja loobus sellest võimalusest ise väidetava huvi puudumise tõttu.

Kohtu hinnangul tähendab õigusvastaselt väikesele kambripinnale lisaks kambrivälise

liikumisvõimaluse ja tegevuse puudumine ka väiksemat suhtlemisvõimalust ja sotsiaalseid

kontakte. Praegusel juhul on vähemalt talle pakutud keeleõppe osas kaebajal olnud võimalus

täiendavaks liikumiseks või suhtluseks, mis oleks võinud pakkuda leevendust ebapiisava

kambripinna oludes ning vähemalt osaliselt välistanud EIK art 3 rikkumise (vt ka Riigikohtu

otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 22).

19. Kaebaja on napile kambripinnale lisaks viidanud erinevatele probleemidele seoses

kinnipidamistingimustega (ebapiisav valgustus ja ventilatsioon; niiskus (riideid pestakse ja

kuivatatakse samas elukambris); vaid kord nädalas sooja veega pesemise võimalus duši all ning

seda olukorras, kus kambris on vaid külm vesi, tualettruumi saamiseks tuli oodata järjekorras).

Kohus nõustub Tallinna Vanglaga, et eelpool toodud kaebuse esitaja väited on

asjassepuutumatud, kuna sellistele elulistele asjaoludele tuginevalt kaebaja kahju hüvitamise

taotlust vanglale esitanud ei ole (vt tl 94-95), mistõttu ei saa need tähtsust omada ka praeguse

haldusasja lahendamisel. Kohus saab lahendada kahju hüvitamise nõude, mis oma sisult kattub

kohteelses menetluses vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudega (vt ka VangS § 11 lg 8 ja

HKMS § 47 lg 1).

20. Kohus leiab, et Tallinna Vangla vastusest kaebaja kahju hüvitamise taotlusele ning vastusest

kaebusele ei nähtu, et kui kaebaja oleks Tallinna Vanglas viibimise ajal pöördunud Tallinna

Vangla poole taotlusega võimaldada talle kambris rohkem isiklikku ruumi, siis oleks Tallinna

Vangla kaebajale saanud seda võimaldada. Seega ei ole antud juhul selles osas RVastS § 7 lg-

s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine kaebajale etteheidetav, sest

kaebaja ei oleks saanud õigeaegse vangla poole pöördumisega kahju tekkimist ära hoida. 21.

Arvestades eelnevalt kirjeldatud kaebaja paigutusi nii pindala kui ajalisest aspektist ning teisalt

asjaolu, et kaebaja vahistatu staatusest ja kaebaja vastuvõtuosakonnas viibimisest tingitud

vähesed võimalused kambriväliseks liikumiseks ja suhtlemiseks ei leevendanud ebapiisavast

isiklikust ruumist tingitud mõjutusi, leiab kohus, et kaebaja nõue on osaliselt põhjendatud.

Kohtu hinnangul on kaebaja õigusvastastes tingimustes kinnipidamisega tekitatud

hüvitamisele kuuluvat kahju 326 päeva ulatuses ajavahemikus 23.04.2012–16.04.2013 (vt

ka eelpool otsuse p 12).

22. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis

tagab õiglase hüvitise, arvestades seejuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud

kriteeriume. Kahju hüvitamisel peab RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestama muu hulgas ka

õiguste rikkumise raskust (p 3), eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju

tekkimisel (p 4) ning muid asjaolusid, millest lähtuvalt oleks kahju hüvitamine taotletud

ulatuses ebaõiglane (p 5). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki

asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus

üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku

õiguste rikkumise intensiivsus. Arvestada tuleb nii kinnipidamise üldist kestust kui ka

konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi olla kogu aeg

samasugused ja ühesuguse mõjuga isiku õigustele (Riigikohtu 10.10.2013 otsus haldusasjas nr

3-3-1-38-13, p-d 21, 23).

Kohtupraktikast tulenevalt tuleb selleks, et otsustada, kas kinnipidamistingimused põhjustasid

väärikuse alandamist ning tõid kaasa hüvitamisele kuuluva kahju, eristada ka olukordi, kus

täidetud oli kehtiva õigusega ette nähtud tingimus (st 2,5 m2 nõue) olukordadest, kus see nõue

täidetud ei olnud. Riigikohus on kinnipidamistingimustest põhjustatud kahju hüvitamisega

seonduvalt eristanud olukorda, kus järgitud pole seaduses imperatiivselt sätestatud norme

(halduskolleegiumi 10. septembri 2009. asjas nr 3-3-1-24-09, otsus, p 9). Kogu kõnealuse

perioodi jooksul ei ole kaebaja aga päevagi viibinud tingimustes, kus pinda oleks olnud alla

kehtivas õiguses (VSKE § 6 lg 6 v.r) kehtestatud määra.

23. Eelnevalt käsitletud asjaoludel ning viidatud kohtupraktika valguses peab kohus

põhjendatuks hüvitada kaebajale väärikust alandava kinnipidamisega tekitatud mittevaraline

kahju rahas 326 päeva ulatuses ajavahemiku 23.04.2012–16.04.2013 eest.

Ajavahemik 23.04.2012–16.04.2013 on ligi ühe aasta pikkune. Vastaval perioodil esines üksnes

lühikesi ajavahemikke, mil täidetud oli 3 m2 so 32 päeva jooksul. Samas tuleb arvesse võtta, et

kaebajal oli sel ajal kambris isiklik voodi ja ka vesi ning loomulik valgustus. Lisaks peab kohus

vajalikuks arvesse võtta asjaolu, et kaebaja ise ei kasutanud talle vangla poolt pakutud

võimalust osaleda alates 12.05.2012 keelekursustel, mis oleks kaebaja ahistavana tunnetatud

ruumikitsikust kergendanud.

24. Hüvitisena väljamõistetav summa kujuneb õigusvastase kinnipidamise erinevaid aspekte

arvestades kohtu kaalutlusõiguse alusel. Kohus märgib, et tal ei ole keelatud kõrvale kalduda

EIK praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest sarnastes asjades, sest mittevaralise kahju

hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu 05.03.2014

otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1). EIK on oma kohtupraktikas samuti märkinud, et „EIK on täiesti

rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja

summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest,

ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas

õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need

täidetakse viivitamata“ (EIK 07.05.2013 otsus asjas Mets vs. Eesti, avaldus nr 38967/10, p

31).

Riigikohus on pidanud asjakohaseks võrdlust tavapäraselt alusetult kartseris viibitud aja eest

välja mõistetud hüvitistega ning ka riigi üldise elatustaseme taustal ning pidanud põhjendatuks

näiteks hüvitist konkreetse vaidluse puhul suuruses 2 eurot päeva kohta (viidatud otsus asjas nr

3-3-1-42-15, p 29). Arvestades praeguses asjas õigusvastaselt väikese põrandapinna

tingimustes viibimise aega ning selle osakaalu kinnipidamisajast tervikuna, samuti eelnevalt

käsitletud liikumis- ja suhtlemisvõimaluste piiratust, aga ka kaebaja enda poolt keelekursustele

osalemisest keeldumist, peab kohus põhjendatuks rahuldada kaebus osaliselt ja mõista 326

õigusvastastes tingimustes viibitud päeva eest kaebajale hüvitist iga päeva kohta 1,5 eurot, s.o

kokku 489 eurot.

26. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on 25.02.2015 kohtumäärusega vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel.

Kaebaja ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks. Kohus jätab

menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik

MUUDETUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 02.02.2017 KOHTUOTSUSEGA.