3-15-1423/12 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

01.03.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1423

Haldusasi

XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks

politseiametniku

väljateenitud

aastate

pensioni

määramiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja vande-advokaat Vahur

Kivistik

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja

Silvia Azojan

Vaidlustatud kohtulahendid

Tallinna Halduskohtu 15.09.2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta XX poolt 15.10.2015 ringkonnakohtule esitatud TT, II ja NN selgitused

haldusasja materjalide juurde.

2. Rahuldada XX apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tallinna Halduskohtu

15.09.2015 otsus haldusasjas nr 3-15-1423 resolutsiooni punkt 2 osas, millega jäeti XX

kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot tema enda kanda.

3. Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.09.2015

otsus haldusasjas nr 3-15-1423 muutmata.

4. Tagastada kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas

30 (kolmkümmend)

eurot

Advokaadibüroo

HansaLaw

OÜ

arvelduskontole

nr EE391700017000658681

Nordea

Bank

AB

Eesti

filiaalis.

Jätta

muud

apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.03.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-15-1423

2(6)

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX töötas politseiametnikuna ning ta vabastati teenistusest distsiplinaarrikkumise tõttu

24.01.1994 (tl 31).

2. 17.01.2002 esitas XX avalduse (tl 21) talle politseiametniku pensioni määramiseks, lähtudes

politseiteenistuse seaduse (PolTS) § 211 lg-st 1 (jõustunud 01.01.2002) ja § 51 lg-st 6. Tallinna

Pensioniameti I pensioniosakonna 25.02.2002 otsusega nr 34 (tl 32) otsustati talle

politseiametniku pensioni mitte määrata, lähtudes PolTS § 211 lg-st 11 ning asjaolust, et ta oli

politseiteenistusest vabastatud teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise eest.

3. 27.03.2015 esitas XX politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 101 lg-st 1 (jõustunud

01.01.2010) juhindudes Sotsiaalkindlustusametile taotluse (tl 36-37) määrata talle

politseiametniku väljateenitud aastate pension. Sotsiaalkindlustusamet vastas XX taotlusele

06.05.2015 kirjaga nr 6-9/4448 (tl 40p-41), et politseiametniku väljateenitud aastate pensioni

määramine ei ole võimalik.

4. XX esitas 04.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 2-5), milles taotleb

Sotsiaalkindlustusameti kohustamist talle politseiametniku väljateenitud aastate pensioni

määramiseks.

Pensioniamet jättis juba 2002. aastal põhjendamatult kaebajale pensioni määramata, sest

PolTS § 211 lg 11, nagu ka hiljem jõustunud PPVS § 101 lg 5, ei oma tagasiulatuvat jõudu ning

need sätted välistavad väljateenitud aastate pensioni saamise õiguse üksnes neile isikutele, kes

on distsiplinaarrikkumise pannud toime pärast PolTS § 211 lg 11 jõustumist. Alternatiivselt

leiab kaebaja, et PPVS § 101 lg 5 ja PolTS § 211 lg 11 on vastuolus põhiseadusest tuleneva

proportsionaalsuse ja ettenähtavuse põhimõtetega. Kaebaja teenistusest vabastamise ajal ei

kehtinud PolTS ega PPVS ning talle ei pidanud olema ettenähtav, et politseiametnike pensioni

saamist hakatakse reguleerima selliselt, et omistatakse tähendus teenistussuhte lõppemise

viisile. Arvestades kaebaja poolt toime pandud distsiplinaarsüütegu, milleks oli teenistusse

mitte ilmumine, on kujunenud karistus (teenistusest vabastamisele lisaks ka pensionist ilma

jäämine) ilmselgelt ebaproportsionaalne. Ka karistuse määraja ei saanud 1994. aastal arvestada

sellega, et valitud karistus (teenistusest vabastamine) võib hiljem hakata mõjutama kaebaja

õigust pensionile.

5. Sotsiaalkindlustusamet palus 06.07.2015 vastuses (tl 18-18p) jätta kaebus rahuldamata.

Kaebaja ei saa enam vaidlustada Tallinna Pensioniameti I pensioniosakonna 25.02.2002 otsust

nr 34. Enne PPVS-i jõustumist politseiteenistusest vabastatud isikute pensioniõigusi reguleerib

PPVS § 117 lg 8, mistõttu saaks kaebajale politseiametniku pensioni määrata, kui tema õigus

3-15-1423

3(6)

politseiametniku pensionile tuleneks PolTS-ist, ent kuna kaebaja on vabastatud teenistusest

ametikohustuste süülise täitmata jätmise tõttu, siis välistab PolTS § 211 lg 11 politseiametniku

pensioni saamise õiguse.

6. Tallinna Halduskohus jättis 15.09.2015 otsusega XX kaebuse rahuldamata.

1) 01.01.2010 jõustunud PPVS § 101 lg 1 kohaselt tekib politseiametnikul, kellel on vähemalt

20-aastane politseiteenistuse staaž, millest viis aastat pidevat politseiteenistuse staaži eelneb

vahetult pensioniõigusliku ea täitumisele, 55-aastaselt õigus väljateenitud aastate pensionile.

Nimetatud normi kohaldamisalasse kuuluvad politseiametnikud, kes olid politseiteenistuses

PPVS-i jõustumise ajal. Sellel normil ei ole iseenesest mõju isikutele, kes on politseiteenistuses

olnud varem. PPVS § 101 lg-st 1 tuleneva väljateenitud aastate pensioni õiguse laiendamist

enne PPVS-i jõustumist politseiteenistusest vabastatud isikute suhtes reguleeritakse

PPVS § 117 lg-tes 2 ja 4. Kaebaja neis normides sätestatud tingimustele ei vasta. Ainuüksi

asjaolust, et kaebaja on politseiametnikuna töötanud enam kui 20 aastat ning on vanem kui

55-aastane, ei tulene iseenesest õigust politseiametniku väljateenitud aastate pensionile, kui

kaebaja ei olnud politseiteenistuses PPVS jõustumise ajal ega vasta PPVS § 117 lg-tes 2 või 4

sätestatud tingimustele. Selleks, et esmakordselt PPVS-is sätestatud väljateenitud aastate

pensioni õigus laieneks piiranguteta ka enne selle seaduse jõustumist teenistusest vabastatud

endistele politseiametnikele, peaks see olema seaduses sõnaselgelt sätestatud. Antud juhul see

nii ei ole. See, et kaebajal ei ole õigust väljateenitud aastate pensionile, ei tulene mitte

PPVS § 101 lg-st 5, mis välistab sellise pensioni määramise distsiplinaarsüüteo eest teenistusest

vabastatud isikule, vaid sellest, et kaebaja ei olnud PPVS-i jõustumise ajal politseiametnik ega

kuulu nende PPVS-i rakendussätetes nimetatud isikute hulka, kellele väljateenitud aastate

pensioni õigust laiendatakse sõltumata sellest, et nad PPVS-i jõustumise ajal politseiteenistuses

ei olnud.

2) PPVS § 117 lg 8 ei puuduta õigust PPVS §-st 101 tulenevale politseiametniku väljateenitud

aastate pensionile, vaid selle kohaselt määratakse politseiametniku pension neile, kellele selline

õigus oli tekkinud nende teenistusest vabastamise päevaks. Samuti tuleb selle normi alusel

politseiametniku pension määrata neile isikutele, kellel teenistusest vabastamise ajal kehtinud

seaduse alusel õigust pensionile ei tekkinud, ent kellele andis sellise õiguse hilisem õigusnorm,

mis seadis pensioni saamise õiguse sõltuvusse muu hulgas isiku teenistusest vabastamise

hetkest. Kaebaja teenistusest vabastamise ajal, s.t 24.01.1994, ei olnud politseiteenistust

reguleerivates õigusaktides politseiametniku eripensioni ette nähtud. PolTS § 211, milles selline

pension ette nähti, jõustus alles 01.01.2002. Samal ajal jõustus ka PolTS § 51 lg 6, milles

sätestati, et isikul, kes on politseiteenistusest vabastatud pärast 01.03.1991 ja kes saab riiklikku

pensioni, on õigus kuni 01.01.2003 esitada taotlus pensioni ümberarvutamiseks

politseiametniku pensioniks, kui ta vastab PolTS §-s 211 sätestatud tingimustele. Seega sai enne

PolTS § 211 jõustumist politseiteenistusest vabastatud isikul tekkida õigus politseiametniku

pensionile tingimusel, et ta vastas PolTS §-s 211 sätestatule. Nimetatud paragrahvi lõike 11

kohaselt ei tekkinud õigust politseiametniku pensionile politseiametnikul, kes on

politseiteenistusest

vabastatud

teenistuskohustuste

süülise

täitmata

jätmise

või

mittenõuetekohase täitmise eest. Kuivõrd kaebaja oli politseiteenistusest vabastatud

distsiplinaarsüüteo eest, ei vastanud ta neile tingimustele ja tal ei tekkinud õigust

politseiametniku pensionile PolTS-i alusel.

3) PolTS § 211 lg-st 11 ega PPVS § 101 lg-st 1 ei tulene, et pensioni saamise õiguse takistuseks

oleks üksnes teenistusest vabastamine pärast vastava normi jõustumist. Õiguskindluse

põhimõte (sh koormava iseloomuga normi tagasiulatuva jõuga kehtestamise keeld) peab

tagama selle, et avalik võim ei võtaks isikult sõnamurdlikult käitudes mõnd õigust, mille

3-15-1423

4(6)

saamiseks vajaliku teokoosseisu on isik juba täitnud või mille saamiseks on tal muul põhjusel

tekkinud õiguspärane ootus. Antud juhul ei saanud kaebajal teenistusest vabastamise ajal,

st 1994. aastal, olla mistahes õigust ega õiguspärast ootust politseiametniku pensionile, kuivõrd

toona sellist eripensioni ette nähtud ei olnud. Õiguskindluse ega proportsionaalsuse

põhimõttega ei ole vastuolus see, et pensioni kehtestamise ajaks teenistusest juba vabastatud

politseiametnikele laiendati pensioni saamise õigust vaid juhul, kui nad vastasid tingimustele,

millele pidid pensioni saamiseks vastama eripensioni õigust ette nägeva seaduse jõustumise ajal

teenistuses olevad politseiametnikud. Meelevaldne olnuks regulatsioon, kus enne PolTS-i

jõustumist teenistusest vabastatud politseiametnikud saaksid pensioni lihtsamatel tingimustel

kui need, kes olid teenistuses seaduse jõustumise ajal. Iseenesest on kaebajal õigus, et

1994. aastal ei saanud ta ette näha, et toime pandud distsiplinaarsüütegu võib tulevikus

mõjutada tema õigust saada pensioni, ent samavõrd ei saanud ta tol ajal ette näha ka seda, et

selline pension üldse kunagi kehtestatakse. Õiguskindluse põhimõte ei pea tagama seda, et

isikul oleks võimalik käituda nii, et ta igal juhul saaks ka tulevikus kehtestatavatest

õigusnormidest tulenevad õigused.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. XX palub 15.10.2015 apellatsioonkaebuses (tl 54-56) halduskohtu otsuse tühistada.

1) Kohtu arutlusest nähtuvalt on käesoleva menetluse keskseks küsimuseks, kas XX-le sai või

ei saanud 1994. aastal olla ettenähtav, et tulevikus kohaldatakse politseiametnikele eripension,

millele ka temal tekib staaži täitumisel õigus. Halduskohus oleks pidanud seda küsimust

pooltega arutama ning paluma pooltel esitada vastavad tõendid. Selle kohustuse täitmata

jätmisega rikkus kohus põhimõtet, et oluliste küsimuste ring tuleb pooltega läbi arutada ning

kohtuotsuse tegemise aluseks olnud argumendid ja küsimused ei tohiks olla poolte jaoks

üllatuslikud. Kolmelt Politsei- ja Piirivalveametiga 90-ndatel aastatel teenistussuhtes olnud

isikult saadud kinnitused/selgitused tõendavad nende isikute teadmist politsei eripensioni

kehtestamisest. Nendest tõenditest nähtub, et politsei eripensioni kehtestamise vajadus ja

lubadus oli politseiorganisatsioonis päevakorral alates Eesti Politsei taasloomisest ning üks

eripensioni eesmärke oli kompenseerida tulevikus pensioni kaudu politseinike madalat töötasu

ja raskeid töötingimusi. Seega oli XX-l põhjendatud ootus ning teadmine eripensioni

kehtestamise kohta tulevikus.

2) PPVS § 101 lg 5 ja varem kehtinud PolTS § 211 lg 11 on vastuolus põhiseadusega, täpsemalt

proportsionaalsuse ja ettenähtavuse printsiibiga. 1994. aastal, kui XX-ga teenistussuhe lõpetati,

ei olnud ega pidanudki olema XX-le ettenähtav, et politseiametnike pensioni saamist hakatakse

reguleerima

selliselt,

et

omistatakse

tähendus

teenistussuhte

lõppemise

viisile.

Proportsionaalseks ei saa pidada olukorda, kus XX töötas politseiteenistuses üle 20 aasta,

seejärel pani toime distsiplinaarrikkumise, mille tõttu ta vabastati töölt ning ühtlasi kaotas ta ka

võimaluse politseipensionile. Kaebaja distsiplinaarsüütegu seisnes teenistusest mõjuva

põhjuseta puudumises. Kaebaja hinnangul on teo etteheidetavus ebaproportsionaalne sellele

järgnenud karistusega (töölt vabastamine ja väljateenitud pensionist ilma jäämine). Kaebajal

puudub kahtlus, et käesoleval ajal distsiplinaarmenetluse läbiviimisel arvestab karistuse

määraja ühe aspektina töölt vabastamise otsustamisel mh seda, kas, kuidas ja kuivõrd mõjutab

see isiku pensioniküsimust. 1994. aastal XX-le distsiplinaarkaristuse määramisel pensionist

ilmajäämise küsimust karistuse määramisel n-ö laual ei olnud. Sarnaselt ei olnud XX-le endale

ettenähtav, et selline distsiplinaarkaristus võib hiljem asuda mõjutama tema pensioni ning panna

ta seeläbi kolleegidest politseiametnikega võrreldes ebavõrdsesse seisu. Sellise teabe

olemasolul oleks XX igal juhul distsiplinaarkaristuse otsuse vaidlustanud. Arvestades

politseiteenistuses 1990ndate alguses olnud ametnikele nii teenistusliinis kui poliitilistel

tasanditel antud lubadusi politsei eripensioni sisseviimisest, millega kompenseeritakse rasked

3-15-1423

5(6)

töötingimused ja madal palk pensionipõlves, oli XX-l ka õiguspärane ootus eripensionile

pensionipõlves.

8. Sotsiaalkindlustusamet palus 30.10.2015 vastuses (tl 72) jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata, jäädes varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning nõustudes halduskohtu

otsuses toodud seisukohtade ja põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on otsuse resolutsiooni p-ga 1 jätnud XX kaebuse

õigesti rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega

ega pea vajalikuks neid käesolevas otsuses täies ulatuses korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks

apellatsioonimenetluses esitatud seisukohtadele märgib kohus järgmist.

10. Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et halduskohus ei ole nõuetekohaselt järginud

uurimispõhimõtet ega selgitamiskohustust, kuna ei selgitanud välja asjaolusid seonduvalt

sellega, kas kaebajale oli või pidanuks olema 1994. aastal ettenähtav tulevikus riigi poolt

kehtestatav eripension. Selle tõendamiseks, et kaebajale oli tema politseiametnikuna töötamise

ajal ette näha, et tulevikus kehtestatakse eripensionid, esitas kaebaja ringkonnakohtule

täiendavaid tõendeid. Kuivõrd kohtule esitatud tõendid seonduvad vaidlusküsimusega, tuleb

need võtta asja materjalide juurde. Tõendite vastuvõtmine ei tingi menetlustähtaegade

pikenemist ning vastustaja ei ole tõendite vastuvõtmisele vastu vaielnud.

11. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme.

Kaebaja on käsitlenud õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisega seonduvat halduskohtule

esitatud kaebuses ning halduskohtu poolt kohtuotsuses nendele kaebaja väidetele vastamist ei

saa pidada üllatuslikuks. Halduskohus on õigesti märkinud, et kaebajal ei saanud tema

politseiteenistusest vabastamise ajal 1994. aastal olla õiguspärast ootust politseiametniku

eripensionile, kuna vastavat regulatsiooni ei olnud selleks ajaks veel kehtestatud. Vastavalt

Riigikohtu selgitustele peab õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt olema igaühel võimalus

kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud

kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas (vt nt

RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 13; 31.01.2012, 3-4-1-24-11, p 49). Õiguspärane ootus ei

laiene kõigile võimalikele õiguspositsioonidele, vaid kaitseb isiku õiguspärast ootust ja

usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima

(RKHKo 21.02.2002, 3-3-1-6-02, p 18). Põhiseaduse järgi on seega isikul õiguspärane ootus,

kui on täidetud neli tingimust: 1) õigusakt annab isikule subjektiivse õiguse; 2) isik on hakanud

seda õigust realiseerima või on hakanud kulgema soodsa õigusjärelmi tingimuseks olev tähtaeg;

3) muudatusega kaasneb isiku jaoks halvemus; 4) isiku mõistlik ootus õigusliku olukorra

püsimisse kaalub üles avaliku huvi ümberkorralduse järele (vt Eesti Vabariigi põhiseaduse §

10 kommentaarid, www.pohiseadus.ee). Eeltoodust tulenevalt ei saa praeguse asja lahendamise

seisukohalt tähtsust omada see, kas kaebaja oli teadlik, et tulevikus plaanitakse politseiametnike

eripension kehtestada või mitte, kuivõrd isikul ei saa tekkida õiguspärast ootust olukorras, kus

talle vastavat õigust ei olnud veel seadusena kehtestatud. Üksnes poliitilistest lubadustest ei saa

isikule tekkida kaitstavat õiguspärast ootust.

12. Asjakohatud on kaebaja väited ka sellest, et talle ei olnud ettenähtav, et politseiametnike

eripensioni võimaldamisel võidakse tulevikus hakata omistama tähendust teenistussuhte

lõppemise viisile. Nagu kohus on eelnevalt selgitanud, oleks sellise muudatuse ettenähtavus

saanud omada tähtsust üksnes juhul, kui kaebajal oleks olnud võimalus arvestada

politseiametniku eripensioniga juba 1994. aastal kehtinud regulatsioonist tulenevalt. Antud

juhul ei olnud aga kaebaja teenistusest vabastamise ajal politseiametniku eripensioni

seadusandja poolt veel kehtestatud ning kaebaja ei saanud eeldada, et seadusandja ei sea selle

3-15-1423

6(6)

kehtestamisel pensioni saamise õigusele piiranguid. Samal põhjusel ei riku kaebaja õigusi ka

see, et 1994. aastal ei olnud kaebaja teenistusest vabastamise käskkirja tegijal võimalik

arvestada tulevikus kehtestatavate tingimustega eripensioni saamiseks. Õiguskindluse ja

õiguspärase ootuse põhimõttest ei tulene, et isikutele peaksid olema ettenähtavad tulevikus

kehtestatavates õigusnormides sätestatavad subjektiivsed õigused ning nendele seatavad

piirangud.

13. Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonimenetluses esitatud väited alust Tallinna

Halduskohtu 15.09.2015 otsuse resolutsiooni p 1 tühistamiseks ning apellatsioonkaebus jääb

selles osas rahuldamata.

14. Tallinna Halduskohtu 15.09.2015 otsus tuleb tühistada resolutsiooni p 2 osas, millega

halduskohus jättis kaebaja riigilõivu tema enda kanda. Asja materjalidest nähtuvalt on

Advokaadibüroo Hansa Law Offices OÜ (praeguse nimega Advokaadibüroo HansaLaw OÜ)

tasunud kaebaja eest nii kaebuse kui apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku summas

30 eurot (tl 6, 58). Vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 2 p-le 2 on riigilõivu tasumisest

vabastatud pensioni või toetuse taotleja pensioni- või toetussummade ebaõige maksmise ja

maksmata jätmise asjas. Kuivõrd käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas kaebajal on

õigus politseiametniku eripensionile, on kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamine olnud

riigilõivuvaba. HKMS § 104 lg 5 p 1 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv enam tasutud osas,

kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem ning RLS § 15 lg 1 p 3 kohaselt tagastatakse

tasutud riigilõiv, kui riigilõivu on tasunud isik, kes on vabastatud riigilõivu tasumisest. Seega

teeb ringkonnakohus tühistatud osas uue lahendi, millega tagastab kaebuse esitamisel tasutud

riigilõivu

summas

eurot

Advokaadibüroo

HansaLaw

OÜ

arvelduskontole

nr EE391700017000658681 Nordea Bank AB Eesti filiaalis.

15. Ringkonnakohus tagastab HKMS § 104 lg 5 p 1 ja RLS § 15 lg 1 p 3 alusel ka

apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 15 eurot. Lisaks tasutud riigilõivule

palus kaebaja esindaja vastustajalt välja mõista apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud

summas 360,18 eurot. Tulenevalt HKMS § 108 lg-st 1 kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral

menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuigi ringkonnakohus rahuldab

apellatsioonkaebuse osaliselt, ei anna see alust menetluskulude osaliseks väljamõistmiseks

vastustajalt. Ringkonnakohus ei muuda halduskohtu otsust sisuliselt ning kaebaja kaebus jääb

täies ulatuses rahuldamata. Seega jäävad kaebaja kantud õigusabikulud tema enda kanda.

Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets