2-14-58511/43 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. veebruar 2016. a Tartu

Tsiviilasja number

2-14-58511

Tsiviilasi

Y.V.i hagi FIE Ivan Zaboronok vastu töövaidluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

445 eurot 66 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 5. oktoobri 2015. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Yuri Voropaevi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Y.V. (isikukood: XXXXXXX); esindaja

advokaat Andrei Matvejev

Vastustaja (kostja): FIE Ivan Zaboronok (registrikood:

11188707); esindaja Artur Pärnoja

RESOLUTSIOON

1. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2. Tühistada Viru Maakohtu 5. oktoobri 2015. a otsus,

millega maakohus jättis Y.V.i nõude FIE Ivan Zaboronok

vastu rahuldamata ja saata asi Viru Maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

3. Menetluskulude

jaotuse

määrab

maakohus

lõpplahendiga.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Y.V. (hageja) esitas 26. juunil 2014. a Tööinspektsiooni Ida inspektsiooni töövaidluskomisjonile

avalduse FIE Ivan Zaboronoki (kostja) vastu kasutamata 28 puhkusepäeva eest saamata jäänud

puhkusehüvitise 265 euro väljamõistmiseks. Avalduse kohaselt töötas hageja kostja juures perioodil

1. aprill 2013. a – 16. aprill 2014. a. Kostja ei võimaldanud puhkust ning töölepingu lõppemisel

puhkusetasu ei maksnud.

Töövaidluskomisjon jättis 3. septembri 2014. a otsusega nr 4-1/1168 hageja nõude rahuldamata.

Hageja esitas 3. oktoobril 2014. a kohtule hagiavalduse saamata jäänud puhkusehüvitise 265 euro

väljamõistmiseks. 18. novembri 2014. a täpsustatud hagiavalduses (tl 19–20) palus hageja mõista

kostjalt hageja kasuks välja töötasu 2014. a märtsikuu eest brutosummas 253 eurot 60 senti,

puhkusetasu brutosummas 105 eurot 38 senti, seisuga 18. november 2014. a sissenõutavaks

muutunud viivise 17 eurot 85 senti ning jooksva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1

sätestatud määras iga viivitatud päeva eest alates 19. novembrist 2014. a kuni põhinõude kohase

täitmiseni. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 40 eurot ning jätta

menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja töölepingu nr 35 (TVK tl 3–4) lõpetamisel hagejale

sissenõutavaks muutunud tasusid, s.h töötasu ja puhkusetasu, välja maksnud. Töötaja töötas 2014. a

märtsis terve kuu, seega pidi kostja maksma temale töötasu vähemalt Vabariigi Valitsuse poolt

kehtestatud alammääras, s.o 355 eurot. Kostja poolt töövaidluskomisjonile esitatud palgalehe

kohaselt on kostja arvestanud hagejale 2014. a märtsikuu eest töötasu 101 eurot 40 senti, lisatasu 137

eurot 54 senti ja puhkusetasu 186 eurot 06 senti. Kostja arvutusest lähtuvalt peab ta täiendavalt tasuma

hagejale töötasu 2014. a märtsikuu eest brutosummas 253 eurot 60 senti.

Kostja jättis osaliselt tasumata hüvitise kasutamata puhkuse eest. Hageja töötas töölepingu alusel

alates 1. aprillist 2013. a kuni 16. aprillini 2014. a, seega on hagejal väljateenitud puhkus 29,23 päeva.

Hageja päevane puhkusetasu on 355 / 28 = 12 eurot 68 senti, seega puhkusetasu 29,23 päeva eest on

12,68 * 29,23 = 370 eurot 64 senti. Kostja arvutas hagejale puhkusetasuna 265 eurot 26 senti

(186,06+79,20), seega 105 euro 38 sendi võrra vähem.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja

väide, et ta töötas 2014. a märtsis terve kuu, ei vasta tõele. Märtsikuus on hageja töötanud ainult kuus

tööpäeva, kuna ajavahemikus 11. märts 2014. a – 31. märts 2014. a viibis ta korralisel puhkusel, mis

on tõendatud nii märtsikuu palgalehega, kui ka hageja puhkuseavaldusega. Kuue tööpäeva eest oli

hagejale arvestatud töötasu järgmiselt: 355 / 21 * 6 ═ 101 eurot 40 senti. Lisaks töötasule oli hagejale

arvestatud ka lisatasu 137 eurot 54 senti ja puhkusetasu 186 eurot 06 senti. Kostja on puhkusetasu

õigesti arvutanud, hageja puhkusetasu arvestus ei ole õige.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 5. oktoobri 2015. a otsusega hagi puhkusetasu 265 euro väljamõistmiseks

rahuldamata ning hageja töötasu nõude 2014. a märtsikuu eest brutosummas 253 eurot 60 senti ja

viivisenõude läbi vaatamata. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohus leidis, et kuna töövaidluskomisjonile esitatud avalduses sisaldunud nõuded loetakse

hagiavalduse nõueteks, ei saa hagis teistsuguseid nõudeid esitada ning kohus vaatab läbi sama

vaidluse, mille vaatas läbi ka töövaidluskomisjon (Riigikohtu 1. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-139-06, p-d 11, 14). Hageja võib töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel muuta

kohtumenetluses hagi mitteolulises osas viisil, mida ei saa lugeda hagi muutmiseks

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 1 mõttes. Kohtule esitatud hagi ei ole enam

töövaidluskomisjoni poolt lahendatud töövaidlus. Hageja on olulises osas muutnud oma

töövaidluskomisjonile esitatud hagi, lisades sinna juurde töötasunõuded ja viivisenõuded.

Maakohus jättis hageja puhkusehüvitise nõude rahuldamata. Töövaidluskomisjonile esitatud hageja

töötasu ja tööaja arvestuse kohaselt oli hageja puhkusel 21 kalendripäeva. Saamata puhkust

töölepingu lõpetamise hetkel tal ei olnud. Kuigi hageja vande all eitas puhkusel viibimist, on hageja

puhkusel viibimine dokumentaalselt tõendatud. Töövaidluskomisjonile esitatud hageja isikukaardi

(TVK tl 21–22) kohaselt oli hageja puhkusel alates 11. märtsist 2014. a kuni 31. märtsini 2014. a.

Varasemate kannetega on välja toodud ka hageja poolt kasutatud palgata puhkuse päevad. Palgata

puhkuse võtmist kinnitas ka hageja ise, mistõttu luges maakohus isikukaardi kandeid

usaldusväärseteks. Töövaidluskomisjonile esitatud palgalehtedega on tõendatud, et hagejale maksti

puhkuseraha välja kahel korral, s.o 15. aprillil 2014. a summas 186 eurot 06 senti ja 27. aprillil 2014. a

summas 79 eurot 20 senti, kokku 265 eurot 26 senti, ehk sama summa, mida hageja nõudis

töövaidluskomisjonis. Hageja on oma iga-aastase puhkuse ning puhkuseraha kätte saanud. Sellest

tulenevalt ei ole hageja nõue põhjendatud.

Maakohus jättis TsMS § 162 lg 4 alusel menetluskulud poolte endi kanda. Kostja menetluskulude

hageja kandma jätmine oleks hageja kui nõrgema osapoole suhtes äärmiselt ebaõiglane. Hageja

menetluskulude kostja kanda jätmine oleks ebaõiglane, kuna hageja avaldus jääb rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus

ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus hagiavalduse sissenõudmiskulude osas tähelepanuta ja

lahendamata.

Maakohtu otsus puhkusehüvitise nõude osas on segane ning vastuoluline. Hageja palus kohtul mõista

välja puhkusehüvitise summas 105 eurot 38 senti, kuid maakohus jättis rahuldamata nõude summas

265 eurot. Hageja vande all antud seletused olid selged ja arusaadavad. Asjaolu, et hageja ei suutnud

meenutada täpselt kuupäevasid ja summasid, ei anna alust tema ütlustes kahelda. Hageja ei ole

puhkust, s.h märtsis 2014. a, saanud. Asjaolu, et isikukaardi järgi on töötajale puhkust määratud, ei

tõenda puhkuse kasutamist. Summad, mis laekusid kostjalt hageja pangaarvele pärast töölepingu

lõppemist, on ilma seletuseta, mistõttu ei saa kindlalt väita, mille eest need tasud välja maksti.

Puhkusegraafik ei ole hageja poolt allkirjastatud. Kostja võttis omaks, et hagejal on väljateenitud

puhkust 29,23 päeva. Maakohus jättis selle tähelepanuta ning rajas oma otsuse töövaidluskomisjonile

esitatud hageja töötasu ja tööaja arvestusele, mille järgi oli hageja puhkusel 21 kalendripäeva.

Kuigi töötasu- ja viivisenõuded ei olnud töövaidluskomisjonile esitatud, puudus maakohtul alus jätta

need läbi vaatamata. Maakohtu otsus on selles osas üllatuslik. Maakohus on nimetatud nõuete puhul

jätnud selgitamiskohustuse täitmata. Vaidlusalustele asjaoludele pooltest erineva hinnangu andmisel

peab olema tagatud poolte eelnev teavitamine sellisest võimalusest (Riigikohtu 13. aprilli 2007. a.

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 32). Hageja leiab, et olukorras, kus hageja esitab töövaidluses

kohtusse ka neid nõudeid, mida ta töövaidluskomisjoni ei esitanud, tuleb individuaalse töövaidluse

lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 5 kohaldamisel teha kindlaks, kas uusi nõudeid peaks menetlema

esialgsete nõuetega samas menetluses või eraldi. Menetlusökonoomiast lähtuvalt oleks mõistlik

selliseid nõudeid vaadata läbi ühes menetluses. Hageja esitatavad uued nõuded on käsitatavad uue

iseseisva hagiavaldusena. Kui kohtu menetluses on mitu üheliigilist hagi samade poolte vahel, võib

kohus TsMS § 374 järgi need liita ühte menetlusse. TsMS § 423 lg 3 kohaldamisel peab alus nõuete

läbivaatamata jätmiseks tulenema muudest seaduses selgelt sätestatud juhtudest. Kui hagiavaldus

esitatakse puudustega, tuleb maakohtul TsMS § 372 lg 2 järgi jätta hagiavaldus käiguta ja anda

hagejale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Hagi nõude muutmiseks oli kostja selgesõnaline nõusolek.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus

muutmata. Kostja palub kõik menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus leidis õigesti, et

läbivaatamisele kuulub üksnes puhkusetasu nõue, kuna kohtule esitatud hagi puhul ei olnud enam

tegemist töövaidluskomisjoni poolt lahendatud vaidlusega. Maakohtu põhjendused puhkusetasu

nõude rahuldamata jätmise osas on õiged.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu maakohtu otsuse ja saadab tsiviilasja TsMS § 657 lg 1

p 3 alusel Viru Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud hageja nõude sisu, suuruse ja õigusliku põhjendatuse

välja selgitamata. Maakohus on kohtuotsuse resolutsioonis rahuldanud hageja nõude ulatuses, mida

hageja ei ole maakohtule esitanud. Kohtul tuleb küll haginõue kvalifitseerida sõltumata hageja

taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel (vt nt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-41-09, p 13; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19), kuid kohus ei saa võtta

seisukohta nõuete ja vastuväidete suhtes, millele pooled ei ole menetluses tuginenud.

Ringkonnakohus leiab, et kuna kohus on oluliselt rikkunud eelmenetluse sätteid, jättes mh välja

selgitamata menetluses oleva nõude suuruse ning täielikult täitmata selgituskohustuse nõude, ei ole

ringkonnakohtul võimalik asja lahendada.

8. Maakohus on õigesti lugenud tuvastatuks ja pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja vahel oli

töösuhe 1. aprillist 2013. a kuni 16. aprillini 2014. a.

Hageja esitas töövaidluskomisjonile 26. juunil 2014. a nõude kasutamata 28 puhkusepäeva eest

saamata jäänud puhkusehüvitise 265 euro saamiseks. 18. novembri 2014. a hagiavalduses palus

hageja mõista kostjalt välja töötasu 2014. a märtsikuu eest brutosummas 253 eurot 60 senti,

puhkusetasu brutosummas 105 eurot 38 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 17 eurot 85 senti,

jooksva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude kohase

täitmiseni ja sissenõudmiskulud 40 eurot.

Maakohus on 5. oktoobri 2015 otsusega jätnud hagi puhkusetasu 265 euro väljamõistmiseks

rahuldamata ning töötasu nõude 2014. a märtsikuu eest brutosummas 253 eurot 60 senti ja

viivisenõude läbi vaatamata. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooniga lahendatud

nõuded ei vasta hageja esitatud nõuetele nende sisu osas. Hageja ei ole nõudnud maakohtus

puhkusetasu 265 eurot ja märtsikuu töötasu 253 eurot 60 senti. Lisaks ei vasta nõue, mida maakohus

otsuse põhjenduste kohaselt menetles, ei oma suuruse ega ka sisu poolest sellele nõudele, mille

maakohus oma resolutsiooniga jättis rahuldamata ega ka sellele, mille maakohus jättis läbi vaatamata.

Maakohus küll möönis, et TsMS § 376 järgi (maakohus on ekslikult otsuses märkinud lg 5) ei loeta

hagi muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või

kitsendamist. Samas ei selgu maakohtu otsusest, kui suur oli see hageja puhkusetasu nõue, mida

maakohus menetles (kohtule esitatud hagiavalduses 105 eurot 38 senti, maakohtu otsuse kohaselt

menetles kohus 265 euro nõuet). Maakohus ei ole asjas seisukohta võtnud hageja nõude suhtes

hüvitada sissenõudekulud. Ringkonnakohtul ei ole, arvestades maakohtus täielikult puudunud

eelmenetlust, võimalik asjas uut otsust teha.

Töövaidlust algatav isik võib ITVS § 4 lg 2 järgi pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks

kas töövaidluskomisjoni või kohtusse. Töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad

vaidlevad pooled ITVS § 24 lg 1 järgi pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe

kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast (vt

Riigikohtu 28. mai 2008. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-48-08 p. 13). Iseenesest on õige maakohtu

otsuse põhjendustes leitu, et hageja on hagis muutnud töövaidluskomisjonile esitatud avalduses olevat

nõuet. Kuna töövaidluskomisjonile esitatud avalduses sisaldunud nõuded loetakse hagiavalduse

nõueteks, ei saa hagis teistsuguseid nõudeid esitada. Seega tuleb kohtule esitada samad nõuded nagu

töövaidluskomisjonile.

ITVS § 24 lg 5 ei keela aga edaspidises menetluses hagi muutmistoiminguid tsiviilkohtumenetluse

seadustiku alusel (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-

11 p 12) ning hageja uued nõuded ja asjaolud on käsitatavad iseseisva hagiavaldusena ja seega

lubatavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-08 p-d

13–15). Kui hagi võimalikud alternatiivsed nõude alused pole selged, peab kohus nõudma hagejalt

selgitust, andes talle vajadusel hagi selgitamiseks TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja (vt Riigikohtu

3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 13).

9. Hageja 18. novembri 2014. a hagiavalduses esitatud nõuded võivad osaliselt olla iseseisvad

nõuded, mida tuleb kohtul menetleda. Kui hagiavaldus on esitatud puudusega, mis takistab

hagiavalduse menetlusse võtmist, tuleb anda hagejale võimalus mõistliku tähtaja jooksul puudus

kõrvaldada. Kui kohtu menetluses on ühel ajal mitu üheliigilist hagi, milles on samad pooled, võib

kohus TsMS § 374 järgi liita need hagid ühte menetlusse mh juhul, kui nõuded on õiguslikult

omavahel seotud ja nende ühine menetlemine võimaldab nende kiiremat lahendamist või lihtsustab

nende menetlemist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-08

p 16).

Maakohus ei selgitanud hagejale tema nõude õiguslikku kvalifikatsiooni. Ringkonnakohus nõustub

apellatsioonikaebuse väitega, et hageja töötasu nõue on tema esialgse nõudega seotud ning nende

ühine esitamine võimaldab asja kiiremat lahendamist ja lihtsustab nõuete menetlemist.

Ringkonnakohus saadab asja maakohtule hageja nõude suuruse väljaselgitamiseks ja hageja

täiendavate nõuete menetlusse võtmise otsustamiseks.

10. Asjas kantud menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt maakohus

vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke