3-15-3123/8 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht

26. veebruar 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-3123 Haldusasi AS Tallinna Vesi kaebus Keskkonnaameti 13.11.2015 otsuse nr 6-11.5/15/21475-3 tühistamiseks ja kaebaja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks Menetlusosalised Kaebaja – AS Tallinna Vesi, volitatud esindaja v.adv Tanel Molok; Vastustaja – Keskkonnaamet Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 8. jaanuari 2016. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus AS Tallinna Vesi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta AS Tallinna Vesi määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 8. jaanuari 2016. a määrus haldusasjas nr 3-15-3123 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS-le Tallinna Vesi on Keskkonnaameti 28.03.2013 korraldusega nr HJR 1-15/13/240-2 väljastatud vee erikasutusluba nr L.VV/322982 pinnaveeressursi reguleerimiseks Ülemiste- Pirita-Jägala pinnaveesüsteemi veekogudes, pinnavee võtuks Ülemiste järvest, põhjaveevõtuks ordoviitsiumi-kambriumi ja kambriumi-vendi põhjaveekihtidest Tallinna ühisveevärgi puurkaevude kaudu, bioloogiliselt puhastatud heitvee juhtimiseks süvamerelasu kaudu merre ja mehhaaniliselt puhastatud sademevee juhtimiseks merre, Mustjõe ojja ja Pääsküla rabasse. Loa kehtivusaeg on 01.04.2014 - 31.03.2018.

2. AS Tallinna Vesi deklareeris ja tasus 2013. a IV kvartali ning 2014. a I ja II kvartali eest saastetasu vastavalt Vabariigi Valitsuse 29.11.2012 määrusega nr 99 (Määrus nr 99) „Reovee puhastamise ning heitja sademevee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded, heitja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed“

3-15-3123 2(8) 01.01.2013 kehtestatud uutele piirmääradele, mille alusel makstud saastetasu oli kõrgem kui see oleks olnud siis, kui kehtinuks varasemad piirmäärad.

3. AS Tallinna Vesi esitas 28.08.2015 Keskkonnaametile keskkonnatasude deklaratsioonide parandused, märkides piirmäärade suuruseks enne 01.01.2013 kehtinud piirmäärad, ning taotluse 2013. a IV ja 2014. a I ja II kvartali ohtlike ainete eest ülemääraselt arvestatud ja tasutud keskkonnatasude tagastamiseks ning intressi tasumiseks. AS Tallinna Vesi leidis, et normid, mille alusel kujunevad raskemetallide vette heitmisest tingitud keskkonnatasud, on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 10. Keskkonnaamet tagastas 23.09.2015 kirjaga nr 6-11.5/15/21475 AS Tallinna Vesi taotluse. Keskkonnaameti hinnangul puudus AS-l Tallinna Vesi keskkonnatasu tagastamiseks taotlusõigus. Keskkonnaamet selgitas, et Keskkonnaamet kontrollib deklareeritud andmeid, kuid makstud saastetasu tagastab Maksuja Tolliamet (MTA). Maksukohustuslane saab enammakstud saastetasu maksuhaldurilt tagasi siis, kui ta esitab Keskkonnametile korrektsed parandusdeklaratsioonid ning tuvastatakse, et keskkonnatasu tagastamiseks on õiguslik alus. AS Tallinna Vesi parandusdeklaratsioonid ei vasta veeseaduse (VeeS) § 24 lg 2 alusel kehtestatud Määrusele nr 99 koosmõjus keskkonnaministri 09.09.2010 määrusega nr 49 „Pinnavee keskkonna kvaliteedi piirväärtused ja nende kohaldamise meetodid ning keskkonna kvaliteedi piirväärtused vee-elustikus“ (Määrus nr 49) kehtestatud nõuetele. Kuna AS Tallinna Vesi on juba korrektsete piirnormidega deklaratsioonid varasemalt esitanud, ei pea Keskkonnaamet vajalikuks ega põhjendatuks parandusdeklaratsioonides puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmist. Seega puudub deklaratsioonides paranduste tegemiseks kehtiv õiguslik alus ning parandusdeklaratsioonid on õigusaktidega vastuolus. Kehtiva haldusakti alusel makstud tasude tagastamist ei ole võimalik nõuda ilma selle kehtetuks tunnistamise või muutmiseta ning põhiseaduslikkuse järelevalve teostamine ei ole ameti pädevuses.

4. AS Tallinna Vesi esitas 16.10.2015 Keskkonnaametile korduva taotluse keskkonnatasu tagastamiseks ja intressi tasumiseks koos taotlusega vaadata sisuliselt läbi taotlusele lisatud keskkonnatasu deklaratsioonide parandused.

5. Keskkonnaamet selgitas 13.11.2015 kirjaga nr 6-11.5/15/21475-3, et käsitleb AS Tallinna Vesi 16.10.2015 taotlust märgukirjana, kuivõrd see ei sisalda võrreldes 28.08.2015 kirjaga uusi taotlusi. Keskkonnaamet selgitas, et on parandusdeklaratsioonid läbi vaadanud ja juba 23.09.2015 vastuses leidnud, et need ei vasta kehtivatele õigusaktidele. Tegemist on puudustega, mis ei võimalda deklaratsioone vastu võtta. AS-l Tallinna Vesi on õigus teha deklaratsioonides parandusi, kuid need peavad olema kooskõlas õigusaktidega. Keskkonnaamet luges kehtivaks enne 01.09.2015 esitatud deklaratsioonid, kuna nende andmed vastavad õigusaktidele.

6. AS Tallinna Vesi esitas 14.12.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 13.11.2015 otsuse nr 6-11.5/15/21475-3 tühistamiseks ning Keskkonnaameti kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Samuti taotles kaebaja tunnistada Määruse nr 99 § 8 lg 2 ning VeeS § 24 lg 2 PS §-dega 3 ja 113 vastuolus olevaks ning jätta nimetatud sätted kohaldamata. Kaebajal on halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg-st 1 tulenevalt õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Keskkonnaameti 13.11.2015 kiri on sisu poolest haldusakt. Vastustaja on alustanud haldusmenetlust ja asunud kaebaja taotlust sisuliselt lahendama ning jõudnud järeldusele, et taotlus ei ole põhjendatud.

3-15-3123 3(8) Käesoleval hetkel on jõus parandusdeklaratsioonides esitatud andmed (maksukorralduse seaduse (MKS) § 82, § 92 lg 1 p 3), mille kohaselt tuleb kaebajale tagastusnõudes väljatoodud summad tagastada. Keskkonnametil ei ole ilma maksusummat määramata õigust deklaratsioonides esitatud andmeid eirata.

7. Tallinna Halduskohus tagastas 08.01.2016 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. VeeS § 24 lg 2 p-s 2 toodud volitusnormi alusel on Vabariigi Valitsus kehtestanud Määrusega nr 99 reovee puhastamise ning heitja sademevee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded, heitja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed. Määrus jõustus 01.01.2013. Määruse nr 99 § 8 lg 2 kohaselt ei tohi veekogusse või pinnasesse juhitavas heitja sademevees sama paragrahvi lg-s 1 nimetamata ohtliku aine, sealhulgas prioriteetse aine, sisaldus ületada VeeS § 265 lg 10 alusel kehtestatud pinnavee keskkonnakvaliteedi piirväärtust, välja arvatud naftasaaduste ning üheja kahealuseliste fenoolide sisalduse osas.

Seega kohalduvad heitvees sisalduva ohtliku aine suhtes piirväärtused, mis on toodud VeeS § 265 lg-s 1 sisalduva volitusnormi alusel kehtestatud Määruses nr 49. VeeS § 261 lg 3 p-dest 1 ja 2 tulenevalt kantakse ohtlikke aineid sisaldava veeheite korral vee erikasutusloale ohtliku aine suurim lubatav sisaldus heitvees ehk heite piirväärtus ning ohtliku aine lubatav heitekogus vee erikasutusloaga määratud aja jooksul. Seega määratakse heitvee reostusnäitajate piirväärtused isikule väljastatava vee erikasutusloaga. Kaebaja ei ole vee erikasutusloa tingimusi vaidlustanud ning need on kehtivad.

Vee erikasutusloa tingimuste igakordsel muutmisel on isikul võimalik haldusakti vaidlustada. Kui kaebaja leidis, et 01.01.2013 jõustunud ja vee erikasutusloale kantud ohtlike ainete piirmäärad on põhiseadusega vastuolus, pidanuks kaebaja vaidlustama vee erikasutusluba või asjakohast loa muudatust, millega vastavad piirväärtused määrati ning selles menetluses oleks kaebaja viidatud normid asjakohased. Normi kohtus põhiseadusevastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise ning sellega põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise eelduseks on vaidlusaluse normi asjassepuutuvus.

Vee erikasutusloaga määratud heitvee reostusnäitajate piirväärtuste suurust ei saa vaidlustada saastetasu maksumenetluses. Kaebaja on väitnud, et ainuüksi maksumenetluse läbi viimata jätmine ja maksuotsuse tegemata jätmine on iseseisev põhjus vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Ka selline iseseisev nõue on antud juhul ilmselgelt perspektiivitu. Isegi kui kaebaja tugineks vastavate piirväärtuste põhiseadusevastasusele, ei oleks vastustaja pidanud parandusdeklaratsioonil olevate andmetega mittenõustumisel maksuotsust tegema. Olukorras, kus maksukohustuslane on maksudeklaratsioonil või selle kohta esitatud parandusdeklaratsioonil märkinud ebaõigesti nn konstantsed andmed (s.h andmed heitvee reostusnäitajate piirväärtuse kohta ehk loaga seatud normid), on tegemist puudusega, mille suhtes kohalduvad MKS § 90 lg-d 1 ja 2.

Tegemist ei ole olukorraga, kus maksuhaldur peaks määrama maksusumma maksuotsusega kooskõlas MKS § 88 lg 1 ja § 92 sätetega. Loaga seatud normide ebaõige märkimine maksudeklaratsioonil ei ole käsitatav MKS § 92 lg

1 p-s 2 nimetatud valeandmetena, millisel juhul peaks maksuhaldur määrama maksukohustuse suuruse. Sellised andmed, mis tingiksid maksusumma määramise Keskkonnaameti poolt, saaksid olla nt ebaõigesti märgitud saasteainete kogused. Seega isegi juhul, kui kaebaja kaebus tema taotluse uuesti läbi vaatamise suhtes kuuluks rahuldamisele, ei saavutaks kaebaja sellega tasutud saastetasu tagastamist. Kaebus on ilmselgelt perspektiivitu ning sellega ei ole võimalik soovitud eesmärki saavutada.

3-15-3123 4(8)

8. AS Tallinna Vesi esitas halduskohtu määruse peale 25.01.2016 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 05.02.2016 põhjendatuks määruskaebust rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. AS Tallinna Vesi palub määruskaebuses halduskohtu 08.01.2016 määrus tühistada ja saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks halduskohtule. Kohus on ebaõigesti leidnud, et kaebuse eesmärki ei ole võimalik saavutada, kuna kaebus on perspektiivitu. Käesoleval juhul on tegemist keeruka õigusliku küsimusega ning oleks tulnud eelistada kaebuse menetlusse võtmist. Kohus ei ole kõrgendatud põhjendamiskohustust täitnud. Kaebajal on MKS § 33 lg-te 1 ja 5 kohaselt õigus parandusdeklaratsioonid esitada, see on tagastusnõude rahuldamise eelduseks.

Keskkonnaamet oleks pidanud deklaratsioonid sisuliselt läbi vaatama ja tegema maksuotsuse. Väär on halduskohtu seisukoht, et maksuhalduri kohustuste täitmise välistab MKS § 90, mis näeb ette võimaluse lugeda deklaratsioon mitte esitatuks. Kohus on põhjendamatult leidnud, et viidatud säte kohaldub ka olukorrale, kus maksudeklaratsioonil on ebaõigesti märgitud nn konstantsed andmed. Kohtupraktika sellist tõlgendust ei võimalda. Olukorras, kus maksukohustuslane on esitanud parandusdeklaratsioonid ja maksuhaldur nendes toodud andmetega ei nõustu, on tal kohustus deklaratsioonides esitatud andmete ümberlükkamiseks määrata ise kindlaks maksukohustuse suurus ning koostada selle kohta maksuotsus.

Vastasel juhul ei oleks maksukohustuslasele tagatud oma õiguste kohtulik kaitse. Halduskohus on vääralt leidnud, et vee erikasutusloaga määratud heitvee reostusnäitajate piirväärtuste suurust ei saa vaidlustada saastetasu maksumenetluses. Kuivõrd keskkonnatasude maksmise aluseks olid kaebaja enda esitatud deklaratsioonid, siis saab maksmise aluseks olevaid andmeid ka parandusdeklaratsioonidega muuta. Tähendust ei oma asjaolu, et isikule on väljastatud vee erikasutusluba, maksukohustus tuleneb siiski esitatud deklaratsioonidest, mitte vee erikasutusloast.

Kaebuse esmaseks eesmärgiks ei ole mitte vaidlustatud normide põhiseaduslikkuse kontroll, vaid tasutud keskkonnatasu tagastamise saavutamine. Väär on halduskohtu seisukoht, nagu saaks põhiseadusevastase normi alusel tasutud summasid tagasi nõuda vaid tähtaegselt vee erikasutusluba vaidlustades ning hiljem puudub igasugune võimalus oma õiguste kaitseks. Kaebaja sai normide põhiseadusevastasusest aru alles norme rakendama hakates, kui vee erikasutusloa vaidlustamise tähtaeg oli juba möödas. Keskkonnatasude suurus määratakse kindlaks keskkonnatasu deklaratsioonis, mitte vee erikasutusloas.

Kui kaebaja taotleks vee erikasutusloa muutmist ning selle kaudu põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist, siis võib just see muuta võimatuks kaebuse eesmärgi saavutamise (tasutud keskkonnatasude tagastamise).

10. Keskkonnaamet palub kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebajal puudub õigus esitada õigusaktides sätestatud nõuetega ja vee erikasutusloaga nr L.VV/322982 vastuolus olev parandusdeklaratsioon. Kohus on õigesti leidnud, et olukorras, kus kaebaja on esitanud parandusdeklaratsioonid, millele on ebaõigesti märgitud nn konstantsed andmed, ning maksuhaldur nende andmetega ei nõustu, on tegemist puudusega, mille suhtes kohaldub MKS §-s 90 sätestatu. Tegemist ei ole olukorraga, kus maksuhaldur peaks määrama maksusumma maksuotsusega kooskõlas MKS § 88 lg-ga 1 ja §-ga 92.

3-15-3123 5(8) Maksuhalduril on pädevus hinnata, kas deklaratsioonis esineb puudusi ning vajadusel abistada puuduste kõrvaldamiseks maksukohustuslast. Maksuhaldur peab MKS § 90 lg 1 alusel koostoimes MKS § 10 lg-ga 3 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-ga 2 esmalt hindama, kas esitatud deklaratsioonis esineb puudusi, ning teiseks hindama, kas puuduste kõrvaldamine on üldse võimalik. Kui on võimalik, siis tuleb anda tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Kui ei ole võimalik puudusi kõrvaldada, puudub alus ka nende parandamiseks tähtaega anda.

Vastupidine olukord oleks vastuolus HMS §-s 5 sätestatud eesmärgipärasuse ja MKS § 10 lgs 3 sätestatud efektiivsuse põhimõttega. MKS § 90 lg 2 kohaselt loetakse deklaratsioon mitteesitatuks, kui puudused ei ole parandatud. Seega, kui puudused ei ole parandatavad, ei ole otstarbekas ja eesmärgipärane anda parandamiseks tähtaega ega lahendada olukorda eraldiseisva haldusaktiga. Kaebaja ei ole eristanud valeandmetega deklaratsiooni esitamist ja puudustega deklaratsiooni esitamist. Kui maksukohustuslane muudab konstantseid andmeid deklaratsioonil, siis käsitletakse seda puudustega deklaratsioonina.

Kui aga ta esitab deklaratsiooni muutuvas osas (tegeliku keskkonnakasutuse andmed) andmeid, mis ei kajasta tema tegelikku keskkonnakasutust ja selle tulemusel on tema maksukohustus vale, on tegemist valeandmete esitamisega. Praegusel juhul on tegemist puudustega deklaratsiooniga. Deklaratsiooni muutuv osa on ettevõtte edastatavaid andmeid (tegelikud ohtlike ainete heitekogused ja kontsentratsioonid) puudutav osa. Seda osa ei ole aga kaebaja võrreldes kehtivate deklaratsioonidega muutnud, muuta on soovitud vaid vee erikasutusloaga kehtestatud piirväärtuste osa, mis ei ole nõuetekohane.

Kaebaja on sisuliselt otsinud meelevaldselt kõiki võimalusi kohtusse pöördumiseks, kuna ei ole vaidlustanud tähtaegselt vee erikasutusluba (sh selle muudatusi). Ohtlike ainete piirväärtuste kohaldamise vaidlustamiseks tuli kaebajal just vee erikasutusloa nr L.VV/322982 muudatusi vaidlustada, arvestades, et VeeS § 2611 lg 3 p 1 kohaselt kantakse vee erikasutusloale ohtliku aine suurim lubatav sisaldus heitvees ehk heite piirväärtus. Kaebaja on vee erikasutusloas sätestatud ohtlike ainete piirväärtustega vaikimisi nõustunud, vee erikasutusluba on omandanud materiaalse õigusjõu ning selles sätestatud ohtlike ainete piirväärtuste püsimajäämine on kindlustatud.

Kaebaja seisukoht, et ta sai normide põhiseadusevastasusest teada alles norme rakendama hakates, kui vee erikasutusloa vaidlustamise tähtaeg oli juba möödas, on vastuolus kaebaja varasema käitumise ja tegevusega. Kaebaja oleks pidanud ohtlike ainete piirväärtustega mittenõustumise korral vaidlustama juba 19.09.2014 korralduse ja sellega muudetud vee erikasutusloa. Kaebaja on deklareerinud juba 2014. a suveks kõnealused saastetasud. Seega ei nõustunud kaebaja juba deklaratsioonide esitamisel (2014. a suvel) kujunenud keskkonnatasudega ja oli teadlik keskkonnatasude suurusest, kuid esitas alles üle aasta hiljem parandusdeklaratsioonid.

Kaebaja seisukoht, et maksukohustus tuleneb kaebaja esitatud deklaratsioonidest, mitte vee erikasutusloast, on väär. Keskkonnatasu deklaratsioon on vahetus seoses vee erikasutusloaga, kuna keskkonnatasude seaduse (KeTS) §-st 5 tulenevalt on keskkonnatasu maksmise kohustus, selle arvutamise alused ja rakendatavad koefitsiendid otseselt seotud vee erikasutusloa andmetega. Keskkonnaameti vaidlustatud kiri on menetlustoiming. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, leides, et kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ning tulenevalt HKMS § 201 lg-st 4 ja § 203 lg-st 2 neid ei korda.

3-15-3123 6(8)

12. Kaebaja leiab, et isikule vee erikasutusloa väljastamine ei oma asjas tähendust ning maksukohustus tuleneb maksudeklaratsioonist, mitte vee erikasutusloast. See seisukoht ei ole õige. VeeS § 2611 lg 3 p-dest 1 ja 2 tulenevalt kantakse ohtlikke aineid sisaldava veeheite korral vee erikasutusloale ohtliku aine suurim lubatud sisaldus heitvees ehk heite piirväärtus ning ohtliku aine lubatav heitekogus vee erikasutusloaga määratud aja jooksul. Keskkonnatasu suurus sõltub vee erikasutusloaga määratud heitvee reostusnäitajate piirväärtustest (KeTS § 5 ja n § 20 lg 5). Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et ohtlike ainete piirväärtuste kohaldamise vaidlustamiseks oleks kaebajal tulnud vaidlustada temale väljastatud vee erikasutusluba nr L.VV/322982. Asja materjalidest nähtuvalt lähtus Keskkonnaamet 28.03.2013 korraldusega nr HJR 1- 15/13/240-2 vee erikasutusloa nr L.VV/322982 väljastamisel ohtlike ainete piirväärtuste määramisel ekslikult Vabariigi Valitsuse 31.07.2001 määruse nr 269 „Heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise kord“ nõuetest, mis loa väljastamise hetkel enam ei kehtinud. 01.01.2013 oli jõustunud Määrus nr 99, millest tuli lähtuda. Vea avastamisel tunnistas Keskkonnaamet 17.12.2013 korraldusega nr HJR 1-15/13/867 „Tallinna Vesi AS vee erikasutusloa L.VV/322982 muutmine“ loa õigusvastase osa kehtetuks ja asendas õiguspärasega. Vee erikasutusloas nr L.VV/322982 muudeti teatud ohtlike ainete piirväärtusi vastavalt Määruses nr 99 sätestatud nõuetele. Keskkonnaameti 19.09.2014 korraldusega nr HJR 1-15/14/519 muudeti kaebaja taotluse alusel vee erikasutusluba nr L.VV/322982 selliselt, et lubati teatud ohtlike ainete piirväärtuste ületamist heitvees alates 2014. a III kvartalist (s.t lubati ohtlike ainete piirväärtuste suhtes erandi kohaldamist Määruse nr 99 § 8 lg 4 tähenduses).

Vastustaja andmetel esitas kaebaja 2013. a IV kvartali saastetasu deklaratsiooni 23.01.2014 (09.12.2014 parandusdeklaratsiooni), 2014. a I kvartali saastetasu deklaratsiooni 17.04.2014 (17.04.2014 parandusdeklaratsiooni ja 28.04.2014 järgmise parandusdeklaratsiooni) ja 2014. a II kvartali saastetasu deklaratsiooni 17.07.2014. Kaebaja keskkonnatasude deklaratsioonides olid märgitud ohtlike ainete piirväärtused, mis olid kooskõlas 01.01.2013 jõustunud Määruses nr 99 sätestatud nõuetega (s.t kaebaja vee erikasutusloas nr L.VV/322982 sätestatud ohtlike ainete piirväärtustega). Saastetasud on tasutud.

Eelnevast nähtuvalt pidi kaebaja hiljemalt 2014. a I kvartali saastetasu deklaratsiooni esitades saama aru 17.12.2013 vee erikasutusloa muutmise sisust ja soovi korral selle kohtus vaidlustama. Seda aga tehtud ei ole. Kaebaja on pärast seda rohkem kui aasta jooksul vastavalt kehtivale vee erikasutusloale saastetasusid deklareerinud ja tasunud, nõustudes seega sisuliselt vee erikasutusloas nr L.VV/322982 sätestatud piirväärtustega. Kaebaja on mööda lasknud vee erikasutusloa kaebetähtaja ja üritab selles kindlaksmääratud piirväärtusi, millest sõltub tema keskkonnatasu suurus, vaidlustada maksudeklaratsioonide paranduste esitamise kaudu, mis pole aga võimalik.

13. Kuivõrd keskkonnatasu maksmise kohustus, selle arvutamise alused ja rakendatavad piirväärtused on otseselt seotud vee erikasutusloa andmetega, on keskkonnatasu deklaratsioon vahetult seotud vee erikasutusloaga. Kaebuse sisuline eesmärk on vaidlustada vee erikasutusloale kantud ohtlike ainete piirmäärade kaudu makstud keskkonnatasusid. Keskkonnaameti kohustamise nõude kaudu - vaadata uuesti läbi kaebaja 16.10.2015 korduv taotlus Keskkonnaametile keskkonnatasu tagastamiseks ja intressi tasumiseks koos taotlusega vaadata sisuliselt läbi taotlusele lisatud keskkonnatasu deklaratsioonide parandused - ei saa tunnistada kehtetuks vee erikasutusloale kantud ohtlike ainete piirmäärasid ega sellest tulenevalt nö kaotada ära keskkonnatasu maksmise kohustust. Hoolimata sellise kaebuse

3-15-3123 7(8) lahendamise resultaadist jääks kehtima vee erikasutusluba kui haldusakt ning sellele kantud ohtlike ainete piirväärtused. Seega ei ole kaebuse eesmärk esitatud nõudega saavutatav.

14. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et Keskkonnaamet oleks pidanud parandusdeklaratsioonid sisuliselt läbi vaatama ja tegema maksuotsuse. Keskkonnaameti keskkonnateenuste portaalis eeltäidetakse keskkonnatasu deklaratsioonis ohtlike ainete piirväärtuste lahtrid kehtivast vee erikasutusloast pärinevate väärtustega. Neid andmeid ei saa maksukohustuslane omavoliliselt muuta ega mingeid muid piirväärtusi sinna sisestada. Seega peavad ohtlike ainete piirväärtuste lahtrid vastama Määruse nr 99 nõuetele ning tegemist on muutumatu osaga deklaratsioonist.

Kaebaja muutis parandusdeklaratsioone, esitades just piirväärtuste osas muudetud andmed ning seega ei vastanud parandusdeklaratsioonid vee erikasutusloaga ettenähtud andmetele. Õige on vastustaja seisukoht, mille kohaselt on maksukohustuslasel õigus teha esitatud deklaratsioonides parandusi, kuid parandatud deklaratsioonid peavad olema kooskõlas õigusaktidega ja kehtivate haldusaktidega. Halduskohus on vaidlustatud määruses õigesti leidnud, et sellises olukorras on tegemist puudusega, mille suhtes kohaldub MKS §-s 90 sätestatu. Kaebaja on ekslikult võrdsustanud valeandmetega deklaratsiooni ja puudustega deklaratsiooni esitamise.

Konstantsete andmete (piirväärtuste) ebaõige märkimine deklaratsioonil on käsitatav puudusena deklaratsioonil, mitte MKS § 92 lg 1 p-s 2 nimetatud valeandmete esitamisena MKS § 92 lg 1 p 2 tähenduses. MKS § 90 lg-st 1 tuleneb, et kui deklaratsioon ei vasta seaduse või määrusega kehtestatud nõuetele, juhib maksuhaldur puudustele tähelepanu ning määrab vajaduse korral maksukohustuslasele puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. MKS § 90 lg 2 kohaselt, kui puudusi maksuhalduri määratud tähtajaks ei kõrvaldata, loetakse deklaratsioon esitamata jäetuks.

Keskkonnaamet ei pidanud põhjendatuks parandusdeklaratsioonides puuduste kõrvaldamiseks tähtaja määramist seetõttu, et AS Tallinna Vesi oli eelnevalt juba korrektsete piirnormidega deklaratsioonid esitanud. Juhul, kui puudused ei ole parandatavad, sest esitatud parandused vastaks varasemalt esitatud deklaratsioonidele, ei ole otstarbekas ega eesmärgipärane anda parandamiseks tähtaeg ja seejärel maksuotsus koostada. Seega ei ole praegusel juhul tegemist olukorraga, kus maksuhaldur peaks määrama maksusumma maksuotsusega (MKS § 88 lg 1 ja § 92).

Siinjuures on asjakohatud kaebaja viited tema poolt esitatud kohtulahenditele, sest nendes asjades ei olnud maksustamist puudutav asjaolu varasemalt siduvalt kindlaks tehtud kehtiva haldusaktiga.

15. Isegi kui jätta kõik eelnev tähelepanuta, tuleks kaebus tuvastamisnõude osas tagastada ikkagi samal alusel ja järgmisel põhjusel. Kaebaja esitas 28.08.2015 kirjaga Keskkonnaametile taotluse enammakstud keskkonnatasu tagastamiseks ning intressi tasumiseks ning 01.09.2015 kirjaga samasisulise taotluse koos 2013. a IV kvartali ning 2014. a I ja II kvartali keskkonnatasude deklaratsioonide parandustega. Võrreldes esialgselt esitatud deklaratsioonidega oli kaebaja parandusdeklaratsioonides muutnud ohtlike ainete piirväärtusi selliselt, et märkis parandusdeklaratsioonidesse enne 01.01.2013 kehtinud ohtlike ainete piirväärtused. Keskkonnaamet tagastas 23.09.2015 kirjaga nr 6-11.5/15/21475 kaebaja 28.08.2015 taotluse koos parandusdeklaratsioonidega. Kaebaja esitas 16.10.2015 Keskkonnaametile korduva taotluse keskkonnatasu tagastamiseks, milles ei esitanud võrreldes 28.08.2015 keskkonnatasu tagastamise taotlusega uusi taotlusi, kuid väljendas enda eriarvamust parandusdeklaratsioonide esitamise õigsuse osas. Keskkonnaamet käsitas kaebaja 16.10.2015 esitatud korduvat keskkonnatasu tagastamise taotlust märgukirjana ning esitas 13.11.2015 kirjaga nr 6-11.5/15/21475-3 lisaks enda 23.09.2015 vastuses selgitatule täiendavad ja täpsustavad selgitused, kuid jäi enda varasema seisukoha juurde.

Eelnevast nähtub, et Keskkonnameti 13.11.2015 kirja näol on tegemist toiminguga, mis sisuliselt seisneb kaebaja 16.10.2015 korduva taotluse läbi vaatamata jätmises ning

3-15-3123 8(8) täiendavate selgituste esitamises. Sellise toimingu suhtes saab esitada üksnes tuvastamiskaebuse (HKMS § 37 lg 1 p 6), mis iseenesest samuti ei aita kuidagi kaasa kaebaja eesmärgi saavutamisele. Tühistamiskaebuse esitamine võimalik ei ole. Kohustamiskaebuse osas aga oli 14.12.2015, mil esitati kaebus kohtusse, möödunud HKMS § 46 lg-s 2 sätestatud 30-päevane tähtaeg, sest Keskkonnaameti keeldumine kaebaja parandusdeklaratsioonide menetlemisest pidi kaebajale hiljemalt selguma Keskkonnaameti 23.09.2015 vastuse, millega tagastati kaebajale tema 25.08.2015 taotlus, teatavakstegemisest arvates. Kohtusse pöördumise asemel asus kaebaja Keskkonnaametiga vaidlema kohtuväliselt. Selline valik ei ole käsitatav ei vaidemenetluse läbimisena ega ka mõjuva põhjusena kaebetähtaja ennistamiseks. Niisiis tuleks kohustamiskaebuse osas asjas menetlus lõpetada kaebetähtaja rikkumise tõttu.

16. Kuivõrd kaebusega ei ole võimalik selle eesmärki saavutada, tagastas halduskohus õigesti kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel läbivaatamatult.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe