2-13-32019/30 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

26. veebruar 2016. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-13-32019

Tsiviilasi

XXXXOÜ hagi Xxxxvastu 6 000 euro ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

6 510 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXXXOÜ (registrikood xxxx), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Ilja Šantašev

Kostja: Xxxx(isikukood xxxx), lepinguline esindaja

Vladimir Kolga

Asja läbivaatamine

Korraldaval istungil 8. septembril 2015, millel osalesid

hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilja Šantašev

ja kostja lepinguline esindaja Vladimir Kolga, ning

seejärel kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hageja 18. septembri 2015 ja kostja 5. oktoobri 2015 taotlused

osaliselt ning võtta viidatud kuupäevadel esitatud täiendavad dokumentaalsed

tõendid toimikusse, välja arvatud kostja menetlusdokumendi lisad nr 5 ja 6.

2. Jätta rahuldamata hageja XXXXOÜ hagi kostja Xxxx vastu 6 000 euro ja viivise

nõudes.

3. Jätta kõik menetluskulud hageja kanda.

4. Määrata menetluskulud kindlaks rahaliselt ja mõista hagejalt XXXXOÜ

(registrikood xxxx) kostja Xxxx(isikukood xxxx) kasuks välja menetluskulude

hüvitis 375 eurot (apellatsioonkaebuse riigilõiv).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

2-13-32019

2 (6)

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK, HAGEJA NÕUE JA POOLTE SEISUKOHAD

1. XXXXOÜ (hageja) esitas 2. juulil 2013 kohtule hagiavalduse Xxxx(kostja) vastu nõudega

mõista kostjalt hageja kasuks välja võlatunnistusest tulenev võlgnevus ja viivis. Maakohus

rahuldas hagi 12. märtsi 2014. aasta otsusega.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas kostja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse

4. detsembri 2014. aasta otsusega, mis jõustus Riigikohtu 9. märtsi 2015. aasta määrusega

mitte menetleda hageja kassatsioonkaebust.

Pärast tsiviilasja maakohtusse uuesti lahendamiseks saabumist kuulas kohus pooled ära

8. septembri 2015 korraldaval istungil ja jätkas asja lahendamist poolte nõusolekul kirjalikus

menetluses. Pooled esitasid kohtu määratud tähtaegadel täiendavad taotlused ja seisukohad,

hageja esitas ka menetluskulude nimekirja.

2. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja võlatunnistusest tulenev võlgnevus

6 000 eurot ja viivis protsendina põhinõudest (EKP intress + 7% aastas summalt 6 000 eurot)

alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse täieliku täitmiseni.

Hageja toob hagi alusena esile järgmist:

− kostja allkirjastas 21. veebruaril 2013 hageja kasuks võlatunnistuse, milles märkis, et

sai hagejalt 6 000 eurot trahvide tasumiseks ja kohustub selle tagastama 20 kuu

jooksul osamaksetega alates 10. märtsist 2013;

− trahvide tasumise kohustus tekkis 1. veebruaril 2013 kostja suhtes Poolas tehtud

trahviotsustest;

− kostja ei tasunud makseid tähtaegselt ega ka hiljem, mistõttu hageja esitas

4. aprillil 2013

kostjale

hoiatuse

võlatunnistusena

vormistatud

laenulepingu

ülesütlemise kohta; vastuseks teatas kostja, et ei tunnista võlatunnistust;

− hageja ütles laenulepingu 16. aprillil 2013 üles ja nõudis laenusumma tagastamist

30. aprilliks 2013.

Hageja leiab, et kuna võlatunnistus loob iseseisva abstraktse kohustuse, siis ei oma tähendust

asjaolud, mis olid võlatunnistuse andmise aluseks. Võlatunnistus ei ole tühine, kostja väited

pettuse ja ähvarduse kohta on paljasõnalised.

Kostja juhitud veokis olevat seadet viaBOX pidi kostja ise käsitsi seadistama vastavalt veose

kaalule, seadme kodulehel on venekeelne kasutusjuhend ja see oli kostjale kogu aeg

kättesaadav. Jättes viaBOX-i seadistamata rikkus kostja oma kohustust ja on selles ka süüdi.

Tallinnas asuv hageja ei saanud Poolas pärast laadungi laadimist korraldada seadistamist

vastavalt veose kaalule.

Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt

kandis ta õigusabikulu summas 3 220 eurot (28,5 tundi tasumääradega 100 ja 130 eurot) ning

tasus riigilõivu 350 eurot. Hageja palub hüvitatavatelt menetluskuludelt mõista välja viivise.

2-13-32019

3 (6)

3. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja peamised vastuväited asja maakohtus uuesti

läbivaatamisel on järgmised:

− võlakiri ei väljenda kostja tegelikku kohustust hageja ees, sest sellist kohustust ei

olnud enne olemas

− kostja töötas hageja juures veoautojuhina ja trahvi määrati talle tööülesannete täitmise

käigus, kusjuures ta ei teadnud, et viaBOX oli valesti seadistatud; kostja arusaamist

mööda on trahvi tasumine hageja kui tööandja kohustus;

− hageja on kostjale tööülesannete täitmiseks antud veoauto ja sellesse paigaldatud

seadmete omanik ning kogu tehniline hooldus ja varustamine oli hageja kohustus;

− viaBOX-i seadistust sai muuta ja kontrollida vaid teeninduspunktis; kostjal autojuhina

oli üksnes võimalik kontrollida, kas seade on töökorras ja kas selle kasutamiseks on

piisavalt ette makstud raha.

Menetluskulude nimekirja ega vastuväiteid hageja kuludele kostja ei esitanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb jätta

rahuldamata. Menetluskulud jätab kohus hageja kanda ja määrab need kindlaks kohtutoimiku

materjalide põhjal.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 sätestab, et poolte nõusolekul võib kohus

lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Pooled olid nõus kirjaliku menetlusega. Kohus

määras vastavalt viidatud sättele tähtaja, mille jooksul oli pooltel võimalik esitada avaldusi ja

dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja ja teatas neist pooltele.

5. TsMS § 442 lg 5 sätestab muu hulgas, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja

ühemõtteliselt poolte veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni lahendamata

poolte 18. septembri 2015 ja 5. oktoobri 2015 dokumentaalsete tõendite esitamise taotlused.

Kohus rahuldab need taotlused osaliselt. Hageja esitatud tõendid võtab kohus vastu, aga

kostja menetlusdokumendi lisad nr 5 ja 6 ei ole vajalikud, sest need on varem kohtutoimikus

juba olemas. Vastu võtmata jäänud dokumentide elektroonilise esitamise tõttu ei ole neid vaja

tagastada, toimikusse (II kd tl 85–87) jääb nende asemele kohtu õiend.

6. Hageja tõi esile järgmised asjaolud, mis kostja võttis omaks ja mis kohus loeb TsMS § 231

lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks:

− kostja allkirjastas 21. veebruaril 2013 hageja kasuks võlatunnistuse, milles kostja

märkis, et sai hagejalt 6 000 eurot trahvide tasumiseks ja kohustub selle tagastama

20 kuu jooksul (I kd tl 7–8);

− kostjale raha edastamise vajaduse ja võlatunnistuse väljastamise tingisid Poola

Vabariigis 30. jaanuaril 2013 määratud trahvid (I kd tl 35–53 ja 76–107); trahvid

määrati põhjusel, et kostja juhitud veoautole paigaldatud seade viaBOX ei olnud

õigesti seadistatud tegeliku veose järgi;

− võlatunnistuses märgitud rahasumma on kostja kätte saanud (selle arvel tasuti kostjale

määratud trahvid) ega ole seda hagejale tagastanud;

− kostja täitis veoauto juhtimisel hageja antud tööülesannet poolte töölepingu alusel;

− hageja esitas 4. aprillil 2013 kostjale hoiatuse (I kd tl 9), seejärel teatas kostja

10. aprillil 2013, et ta võlatunnistust ei tunnista (I kd tl 10–11) ja hageja ütles

16. aprillil 2013 laenulepingu üles (I kd tl 12–13).

2-13-32019

4 (6)

7. Pooled on lisaks üksmeelsed selles, et viaBOX on autos teemaksu tasumiseks kasutatav

seade. See võimaldab kasutada tasuliste teede võrgustikku, mis on ühinenud viaTOLL

süsteemiga. Iga viaBOX seade on seotud konkreetse sõidukiga ja selle abil teemaksude

tasumine toimub ette makstud rahalise tagatise arvel (II kd tl 77).

8. TsMS

§ 658

lg 2

kohaselt

on

ringkonnakohtu

otsuses,

millega

tühistatakse

apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja

kohaldamisel maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Käesolevas asjas esitas

ringkonnakohus järgmised seisukohad:

− võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 ja § 396 lg 2 tõlgendamise ja kohaldamise kohta, et

21. veebruari 2013 dokument vastab deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele (sisuliselt

otsuse p 8, kuigi selles õigusnormidele ei viidata);

− üks raha tagasinõudmise õiguslikest alustest võib olla VÕS § 108 lg 1 koosmõjus

§ 396 lg 1 teise alternatiiviga (ringkonnakohtu otsuse p 10);

− kolmandatele isikutele kahju tekitamisena ja vastavate kulutustena, mis tuleb tööandjal

töölepingu seaduse (TLS) § 76 lg 1 tähenduses enda kanda võtta, tuleb käsitleda ka

töötajale tööülesannete täitmisel tehtud avalik-õiguslikke trahve (p 11);

− hageja peab tooma esile ja tõendama TLS § 74 lg-tes 1 või 2 sätestatud asjaolud ning

kui hageja neid asjaolusid esile ei too ega tõenda, siis eeldusel, et hagejal on kostja

suhtes raha tagastamise nõue, tuleb lähtuda sellest, et kostjal on hageja suhtes TLS

§-st 76 tulenev trahvi maksmise kohustuse ülevõtmise nõue, mille tõttu võib kostja

VÕS § 110 alusel omapoolse kohustuse täitmisest keelduda (p 12).

9. Hageja väidete õigsuse korral on põhinõude õiguslik alus VÕS § 108 lg 1 koosmõjus § 396

lg-ga 1 – nii nagu seda pidas võimalikuks ka ringkonnakohus. Kui kohus tuvastab, et pooled

sõlmisid 1. veebruaril 2013 laenulepingu, siis tuleneb laenu tagastamise kohustus kostjale

VÕS § 399 lg 1 p-st 1, sest hageja on laenulepingu ülesütlemise asjaolud esile toonud ja neid

ei ole kostja vaidlustanud.

Seevastu ei ole hageja nõue edukas juhul, kui tõendamist leiab kostja väide, et tegelikult ei

võlgnenud kostja hagejale võlatunnistuses märgitud summat. Deklaratiivse võlatunnistusega

tunnistab võlatunnistuse andja mingi algse kohustuse olemasolu, kuid seejuures ei lepi pooled

kokku selle kohustuse kõrval abstraktselt kehtivas iseseisvas kohustuses (Riigikohtu

23. veebruari 2016. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 17).

10. Pooled vaidlevad seega sisuliselt küsimuses, kas kostja andis võlatunnistuse tegeliku

kohustuse kohta, st kas kostja võlgnes hagejale 21. veebruaril 2013 võlatunnistuses märgitud

summa 6 000 eurot.

Võlatunnistuse eesmärk on mh võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega

lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014. aasta otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-124-14, p 23, ja 18. detsembri 2013. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24).

Samuti on võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel, st

võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale

võlatunnistuse (vt nt viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 6. veebruari 2012. aasta

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21).

Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormise ümberpööramine seda, et

võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole

võlatunnistusega tunnistatud võlga (viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p-d 12 ja 13).

Sisuliselt tähendab see käesoleva juhtumi asjaoludel, et kostjal oli võimalik näidata ja

tõendada, et ta ei saanud hagejalt summat 6 000 eurot laenuna, vaid sellise kohustuse

täitmiseks, mille niigi pidanuks täitma hageja.

2-13-32019

5 (6)

11. Maakohus saab ringkonnakohtu otsuse p-s 11 esitatud käsitlusest aru eelkõige sel viisil, et

kui töötaja täidab kolmanda isiku ees tööandja kohustuse, mille täitmine ei olnud otseselt ette

nähtud tööülesandega, siis tuleb seda õiguslikult hinnata samal viisil või vähemalt sarnaselt

nagu kolmandale isikule kahju tekitamist.

TLS § 76 lg 1 sätestab, et kui töötaja vastutab kolmandale isikule tööülesannete täitmise

käigus tekitatud kahju eest, peab tööandja vabastama töötaja kahju hüvitamise ja vajalike

kohtukulude kandmise kohustusest ning need kohustused ise täitma. Koosmõjus

ringkonnakohtu tõlgendusega, mis on maakohtule siduv, tähendab see käesoleval juhul, et

vaidluse põhjustanud trahv peaks jääma hageja kanda, kui selle põhjustas tööülesannete

täitmine, aga kostja oma kohustusi ei rikkunud või ei ole rikkumises süüdi. Sellisel juhul on

edukas kostja vastuväide, et võlatunnistusega kinnitatud kohustust tegelikult ei olnud.

12. Kostjale ette heidetav rikkumine väljendub selles, et kostja juhitud veokis ei olnud

viaBOX seadistatud õigesti. Hageja väitel sai kostja seadet nii ise seadistada kui ka seadeid

kontrollida. Kostja väitel pidi seadistamine toimuma teeninduspunktis ja kontrollivõimalus

piirdus sellega, kas seade üldse töötab ja kas selle abil makstavate tasude jaoks on veel

piisavalt raha.

Pooled esitasid kõnealuse seadme kohta erinevad tõendid:

− hageja esitas fotod viaTOLL süsteemis kasutatavast seadmest nr 698769675474 ja

väljavõtte juhendist (II kd tl 67–70);

− kostja esitas väljavõtte viaBOX-i kasutusjuhendist (II kd tl 78–80).

Kostja vaidles vastu hageja esitatud fotodele väitega, et kostja juhitud autos oli fotol

kujutatust erinev seade. Kostja vastuväide selles osas on põhjendatud, sest eespool p 6 teises

taandes viidatud trahviotsuste järgi oli veoautos viaBOX nr 011177027C. Hageja ei

vaidlustanud aga kostja väidet, et kostja esitatud kasutusjuhend käsitleb sama seadet, mis oli

kostjale ette heidetava rikkumise ajal autos.

Seega saab kohus kostja esitatud kasutusjuhendi põhjal tuvastada, et viaBOX võimaldas juhil

üksnes saada teavet, kas seade on töökorras ja kas tasumiseks on piisavalt raha. Tõendatud ei

ole hageja väide, et kostja autojuhina oleks saanud kontrollida, millise täismassiga sõitmiseks

ja kas haagisega või ilma sõitmiseks on viaBOX seadistatud. Sarnaselt puuduvad tõendid selle

kohta, et juht oleks saanud seadeid ise muuta. Sama järeldust kinnitab ka 25. juuli 2013

vastuskiri (I kd tl 54–55). Viidatud vastuse kohaselt saab veokis oleva viaBOX seadme

kasutust alla või üle 12 tonnise kogumassiga veoki jaoks muuta üksnes teeninduspunktides.

Lisaks rõhutab kohus, et tööandja peab spetsiifiliste seadmete töötaja kasutusse andmisel

tagama töötajate piisava teavitamise ja juhendamise. Kohus juhtis menetluses hageja

tähelepanu vajadusele tõendada, kas ja kuidas on ta kostjat viaBOX-i kasutama õpetanud.

Hageja piirdus lakoonilise väitega, et kostjal pidi kasutusjuhend olemas olema. Kuna kostja

esitatud kasutusjuhendist ei nähtu, et juhend olnuks piisav viaBOX-i seadete muutmiseks või

ka veose ja sõiduki massi käsitleva seadistuse kontrollimiseks.

Lähtudes sellest, et viaBOX on seotud konkreetse sõidukiga märgib kohus veel järgmist.

Kostja juhitud veoki täismass oli 18 t (II kd tl 81–82), koos haagisega kuni 53 t ( = 18 + 35;

II kd tl 83–84). Trahviotsuste kohaselt tuvastati, et viaBOX oli seadistatud tasumäärale alla

12 t ja lisahaagis oli välja lülitatud. Neil põhjustel ei nõustu kohus hagejaga, et tal puudus

endal võimalus kontrollida, kas viaBOX-i seaded on õiged. Nimelt olid seaded sedavõrd

erinevad tegelikust sõidukist ja kostja juhtida antud veokist koos haagisega, et seda pidi

hageja enne kostjale tööülesande andmist kas ise kontrollima või vähemalt andma kostjale

selge juhise vastava kontrolli tegemiseks. Kuna hageja seda ei teinud, siis ei saa ta

trahviotsustega tuvastatud rikkumist ette heita kostjale kui tema kohustuse rikkumist.

2-13-32019

6 (6)

13. Kuna kohus ei tuvasta kostja kohustuse rikkumist, siis tuleneb eespool p-des 10–12

märgitust, et kostja tegelikult ei võlgnenud hagejale 21. veebruari 2013 võlatunnistuses

märgitud summat 6 000 eurot, vaid vaidluse põhjustanud trahvide tasumise kohustus lasus

TLS § 76 lg 1 järgi hagejal.

Deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatud kohustuse puudumise vastuväite edukuse korral

jääb võlatunnistuse alusel esitaud hagi rahuldamata (vt Riigikohtu 18. novembri 2015. aasta

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-15, p 13 teine lõik). Seega jääb põhinõue rahuldamata.

Hageja viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1 ja selle rahuldamise eeldus oleks kostja

rahalise kohustuse rikkumine. Põhinõude ebaedu tõttu jääb rahuldamata ka viivise nõue.

14. Kohus jätab hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja. Kohtutoimikust nähtuv kostja menetluskulu on

apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 375 eurot. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1

ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks, et see summa tuleb hagejal kostjale

hüvitada.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik