3-15-2773/54 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Einar Vene, Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 26.02.2016, Tartu Haldusasja number 3-15-2773 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus varjupaigataotleja A.K. (K.) kinnipidamiseks ning Politseija Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 06.11.2015. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.K. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Taotluse esitaja Politseija Piirivalveamet (PPA) Isik, kelle kinnipidamiskeskusse paigutamist taotletakse A.K. Esindaja v-adv Siret Saks

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 06.11.2015. a määrus muutmata.

2. Määrata vandeadvokaadile Siret Saks haldusasjas nr 3-15-2773 riigi õigusabi osutamise eest õigusabi tasu koos käibemaksuga 216 eurot. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveamet (PPA) pidas 27.04.2015 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 ning § 15 lg 1 p-de 1 kuni 6 ja lg 6 alusel (28.04.2015 täiendatud viidetega VRKS § 15 lg 1 p-dele 1–7 ja § 361 lg 2 p-dele 1–7) kinni Eesti ja Venemaa vahelise piiri ebaseaduslikult ületanud isiku, kes tuvastati tema enda ütluste järgi kui India Vabariigi kodanik L.S. . Hiljem selgus, et tema õige nimi on A.K. . Isik esitas kinnipidamise käigus Koidula raudteepiiripunktis 28.04.2015 varjupaigataotluse. Tartu Halduskohus andis 29.04.2015. a määrusega haldusasjas nr 3-15-1113 VRKS § 361 lg 2 p 1–7 alusel PPA-le loa paigutada L.S. kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks.

2. 08.05.2015. a määrusega kohaldas Tartu Maakohus kriminaalasjas nr 1-15-3767 määruskaebuse esitaja suhtes tõkendina vahistamist. Tartu Maakohus tunnistas määruskaebuse esitaja 11.09.2015. a otsusega kriminaalasjas nr 3-15-6194 süüdi karistusseadustiku § 259 lg 1 ja § 258 p 2 järgi kvaliftiseeritavate kuritegude toimepanemises ning karistas teda kokku 6-kuulise vangistusega.

3. 07.09.2015. a otsusega nr 7001510078-1 lükkas PPA määruskaebuse esitaja varjupaigataotluse tagasi kui ilmselt põhjendamatu ja keeldus talle elamisloa andmisest.

4. 25.09.2015 esitas määruskaebuse esitaja Tallinna Halduskohtule PPA 07.09.2015. a otsuse nr 7001510078-1 peale kaebuse.

5. 06.11.2015 vabanes määruskaebuse esitaja Tartu Vanglast.

6. 06.11.2015 esitas PPA Tartu Halduskohtule taotluse loa saamiseks määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VRKS § 361 lg 2 p-de 4 kuni 6 alusel. PPA märkis taotluses, et varjupaigataotluse esitas isik, kuna talle selgitati, et teda ootab ees kriminaalmenetlus ebaseadusliku grupiviisilise piiriületuse eest. Kriminaalmenetluse käigus on kindlaks tehtud, et isik on Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelist ajutist kontrolljoont ületanud 28.03.2015, kui toimetas välismaalasi ebaseaduslikult Eestisse.

Kuna määruskaebuse esitaja on varjupaika paludes korduvalt ja järjekindlalt Eesti ametivõime oma isikuandmetega eksitanud ning tema varjupaigataotlus on osutunud ilmselgelt põhjendamatuks, on PPA seisukohal, et isik on palunud varjupaika üksnes selleks, et vältida tagasivõi väljasaatmist ning leevendada kriminaaluurimisest tulenevat võimalikku karistust. PPA on tuvastanud, et määruskaebuse esitaja on andnud vastukäivaid ja ebausaldusväärseid ütlusi oma isiku, Eestisse tuleku eesmärgi ja karistuse kohta Saksamaal. PPA tehtud päringutest nähtub, et isik on Saksamaa ametivõimudele teada välismaalaste seaduse korduva rikkumise tõttu, ebaseaduslikult riigis viibimise tõttu, varjupaigamenetluse seaduse korduva rikkumise tõttu, dokumentide võltsimise tõttu ning korduva ja eriti raske varguse juhtumi tõttu.

PPA on seisukohal, et isiku ütlused ja eelnev käitumine viitavad selgelt, et isiku tegelik eesmärk ei ole saada kaitset, vaid tema tegelik huvi võib olla suunatud varjupaiga taotlemise õiguse kuritarvitamise abil lahkumiskohustuse edasilükkamine. Esineb ka VRKS § 361 lg 2 p-s 6 sätestatud alus, s.o oht riigi julgeolekule või avalikule korrale. PPA märkis, et isik osutas vastupanu PPA ametnikele ja ka peitis ennast nende eest, et teda ei võetaks kinni. Lisaks soovis isik korda saata korduvat ebaseaduslikku piiriületust Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelisel kontrolljoonel.

Eelnevalt oli ta sisenenud Eesti Vabariiki ebaseaduslikult selleks mitteettenähtud kohast ja kinnipidamise hetkel oli isik teel tagasi Venemaale. Tartu Maakohus 11.09.2015. a kohtuotsusega kriminaalasjas 1-15-6194 mõistis määruskaebuse esitaja süüdi KarS § 259 lg 1 ja § 258 p 2 järgi ning karistas teda vangistusega. Süüdistuse sisust nähtub, et määruskaebuse esitaja osales grupis, kes toimetas välismaalasi ebaseaduslikult üle Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise ajutise kontrolljoone. Kuna VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmed ei pruugi olla piisavalt tõhusad ning esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 4-6 sätestatud kinnipidamise alused, ei saa PPA hinnangul kinnipidamist pidada ebaproportsionaalseks.

Leebemaid järelevalvemeetmeid ei saa tõhusalt kohaldada põgenemise ohu tõttu. PPA leidis, et isiku põgenemisoht seisneb selles, et ta saabus Eestisse ebaseaduslikult, ületades Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelist kontrolljoont selleks mitteettenähtud kohas suunaga Eesti Vabariiki. Kui PPA ametnikud soovisid isikut kinni pidada, peitis isik ennast esmalt ametnike eest ja seejärel osutas vastupanu, mistõttu tuli kasutada vahetut sundi.

7. Tartu Halduskohus rahuldas 06.11.2015. a määrusega PPA taotluse ning andis loa määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse alates 06.11.2015 kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

Halduskohtu hinnangul on täidetud VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamise eeldused, kuna esitatud materjalide põhjal on ilmne, et isikul puudus vajadus rahvusvahelise kaitse järele. Seetõttu on põhjust arvata, et varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks. Saksamaalt PPA-le esitatud andmete põhjal on selge, et isik on lahkunud oma kodumaalt esmalt juba üle üheksa aasta tagasi, kuna ta on palunud Saksamaalt varjupaika 18.10.2006 ning vahepeal on ta korduvalt Saksamaal viibinud. Samuti on Saksamaa keeldunud talle varjupaika andmast. Kui isik Eestis kinni peeti, siis oli ta teel tagasi Venemaale, mistõttu on ilmne, et tema Eestis viibimise eesmärk ei olnud rahvusvahelise kaitse saamine. Halduskohus nõustus PPA-ga, et esineb isiku põgenemise oht. Halduskohus pidas määruskaebuse esitaja põgenemisohtu reaalseks, kuna isik oli kinnipidamisel Eestist lahkumas, ta on Saksamaal pannud korduvalt toime kuritegusid ja andnud valeandmeid oma isiku kohta. Halduskohus märkis, et kohtul on põhjust asuda seisukohale, et oma selgelt väljakujunenud kuritegeliku käitumise tõttu kujutab määruskaebuse esitaja ohtu avalikule korrale ning järelikult esinevad ka VRKS § 361 lg 2 p 6 kohaldamise eeldused. Halduskohus nõustus PPA-ga, et järelevalvemeetmete kohaldamine ei pruugi olla käesoleval juhul tõhus. Põgenemisohu korral on isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine vajalik, kuivõrd teist efektiivset meedet põgenemisohu likvideerimiseks ei ole ning see ei ole ka ilmselgelt mittemõõdukas (RKHKm 29.01.2015, 3-3-1-42-15, p 18). Halduskohus märkis, et arvestades kohtule teadaolevat isiku tegevust viimase üheksa aasta jooksul ning kriminaalasjas nr 1-15-6194 tuvastatud asjaolusid isiku tegevuse kohta Eestis, siis ei ole isiku suhtes leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine mõeldav.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. 04.12.2015 saabus Tartu Halduskohtusse määruskaebuse esitaja määruskaebus, milles ta palub Tartu Halduskohtu 06.11.2015. a määrus tühistada ja teha asjas uus määrus, millega jätta PPA 26.12.2015. a taotlus rahuldamata. Määruskaebuse esitaja märkis, et VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud alustel isiku kinnipidamise tingimused ei ole täidetud. Lisaks ei ole PPA tõendanud isiku kinnipidamiseks VRKS § 361 lg 1 kohase vältimatu vajaduse olemasolu. Määruskaebuse esitaja leidis, et alus arvata, et isik on esitanud varjupaigataotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks, on põhjendamatu. Määruskaebuse esitaja hinnangul on selgusetu, milliste toimingute jaoks isikut kinni peetakse. Halduskohus heidab isikule ette varjupaigaõiguse kuritarvitamist, kuid pole seda piisavalt põhistanud. Määruskaebuse esitaja väidetel ei ole arvestatud konkreetse varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid. PPA taotlusest ega halduskohtu määrusest ei nähtu selget põhjendust, miks on vaja kaebajat veel kuni kaks kuud kinni hoida, seega on kaalutlusõigust valesti teostatud. Kinnipidamise kestus on ebaproportsionaalne. Varjupaigataotlejate edasiliikumise takistamine on kinnipidamise eesmärgina liiga üldine ja kohalduks kõigi varjupaigataotlejate suhtes.

9. PPA palub määruskaebusele esitatud vastuses jätta see rahuldamata. PPA hinnangul on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud varjupaigataotluse väljasaatmise vältimiseks. PPA 14.09.2015. a otsusega nr 7001510078-1 lükati isiku varjupaigataotlus tagasi VRKS § 21 lg 2 alusel. PPA leidis, et määruskaebuse esitaja esitatud varjupaigataotlus on ilmselgelt põhjendamatu ning ta saabus Eestisse muul eesmärgil kui rahvusvahelise kaitse saamine. Määruskaebuse esitaja on isik, kes on aidanud kolmandate riikide kodanikel, raha vastu saades, ületada kahe riigi vahel olevat piiri. Kuna määruskaebuse esitaja on korduvalt ja järjekindlalt Eesti ametivõime oma isikuandmetega eksitanud ning tema varjupaigataotlus on osutunud ilmselgelt põhjendamatuks, asus PPA seisukohale, et isik on palunud varjupaika üksnes selleks, et vältida tagasivõi väljasaatmist. Määruskaebuse esitajale on kehtestatud sissesõidukeeld Schengeni alale. Isiku kinnipidamise ja selle tähtaja pikendamise vajalikkust hinnatakse konkreetse juhtumiga seotud asjaolude pinnalt. Ei saa teha üldistusi ja võrrelda isikut teiste varjupaigataotlejatega. Määruskaebuses ei ole esitatud etteheiteid VRKS § 361 lg 2 p 6 kohaldamisele. Määruskaebuse esitaja osas ei ole tuvastatud mingeid asjaolusid, mille põhjal tuleks tema kinnipidamiskeskuses kinnipidamist hinnata ebaproportsionaalseks või ebamõistlikult piiravaks. Isiku kinnipidamine ei ole kestnud niivõrd kaua, et seda juba üksnes kestuse tõttu isiku suhtes ebaproportsionaalseks pidada. Oht, et isik pole kinnipidamiskeskusest vabastamise korral enam kättesaadav, pole praegusel juhul ära langenud ning kaalub üles vabadusõiguse riive.

10. 20.01.2016 esitas määruskaebuse esitaja riigi õigusabi korras määratud esindaja taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

12. Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu seisukohaga, et taotluse rahuldamine isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks on põhjendatud VRKS § 361 lg 2 p-de 5 ja 6 alusel. Kuna ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 06.11.2015. a määruses esitatud põhjendustega, ei pea ta vajalikuks neid põhjendusi käesolevas määruses korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib kohus järgmist.

13. Ringkonnakohtu hinnangul on ebaõiged määruskaebuse esitaja väited, et VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud alustel isiku kinnipidamise tingimused ei ole täidetud ja et PPA ei ole tõendanud isiku kinnipidamiseks VRKS § 361 lg 1 kohase vältimatu vajaduse olemasolu. Esiteks on halduskohus vaidlustatud määruse p-s 15 piisava põhjalikkusega põhjendanud VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamist määruskaebuse esitaja põgenemisohuga. Riigikohus on leidnud, et vaatamata sellele, et ainult VRKS § 361 lg 2 p-s 4 on mainitud põgenemisohtu, siis saab ka VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamist põhjendada muuhulgas põgenemisohuga (RKHKm 29.01.2015, 3-3-1-52-14, p 12). Samuti on määruskaebuse esitaja etteheide üldsõnaline, kuivõrd kaebaja ei ole esitanud mingisuguseid vastuväiteid VRKS § 361 lg 2 p 6 kohaldamise osas, et tema vabaduses viibimine ohustab avalikku korda. Arusaamatu on ka määruskaebuse esitaja etteheide, et ei ole arvestatud konkreetse varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid. Vaidlustatud määruse p-des 15 kuni 17 on halduskohus määruskaebuse esitaja varasemat käitumist arvesse võttes põhjendanud tema kinnipidamise vältimatut vajadust.

14. Halduskohus on määruse p-s 19 VRKS § 364 lg-t 1 arvestades selgitanud, et annab loa määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusse alates 06.11.2015 kuni VRKS § 361 lg-s 2 säestatud kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole määruskaebuse esitaja kinnipidamise kestus ebaproportsionaalselt pikk. Tegemist on tema esmakordse halduskinnipidamisega pärast Tartu Vanglast vabanemist. Kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja osas ei esinenud antud juhul põhjust piirduda VRKS § 362 lg-s 2 võimaldatust lühema tähtajaga, sest väljasaatmist polnud võimalik alustada põhjusel, et 25.09.2015 esitas määruskaebuse esitaja Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 07.09.2015. a otsuse nr 7001510078-1 peale (haldusasi nr 3-15-2433), millega pikenes tema varjupaigataotleja staatus kuni halduskohtu otsuse tegemiseni.

15. Eeltoodust tulenevalt puuduvad alused Tartu Halduskohtu 06.11.2015. a määruse tühistamiseks ning määruskaebus jääb rahuldamata.

16. Ringkonnakohus selgitab, et kuigi määruskaebuse esitajale anti 26.06.2015. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-9314 riigi õigusabi isiku esindamiseks haldusmenetluses, säilis tema õigus riigi õigusabile käesolevas kohtumenetluses riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg 1 alusel. Vastavalt RÕS § 23 lg-le 1 määrab kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmisel asja menetlev kohus riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

17. RÕS § 22 lg 6 kohaselt määratakse riigi õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus kindlaks sama seaduse § 21 lg-s 3 nimetatud tasude ja kulude korra alusel, mis kehtis vastava tasu maksmise või kulu hüvitamise aluseks oleva toimingu tegemise ajal, kui advokatuuri juhatus ei ole kehtestanud teisiti. Taotlusest nähtuvalt tegi esindaja seoses käesoleva haldusasjaga toiminguid 04.12.2015 ning seega kehtis sel ajal Eesti Advokatuuri juhatuse 15.09.2015. a otsusega muudetud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord". Korra punkti 41 kohaselt määrab isiku esindamisel halduskohtumenetluses, kohus riigi õigusabi tasu kindlaks korra Lisas toodud alustel ja korras. Lisa punkti 9 järgi on isiku esindaja tasu esindamisel halduskohtumenetluses 36 eurot iga poole tunni kohta.

18. RÕS § 22 lg 7 kohaselt kontrollib kohus advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Taotluse kohaselt on taotletava tasu suurus 216 eurot (sh käibemaks 36 eurot). Taotlusest nähtuvalt on esindajal riigi õigusabi osutamisel kulunud määruskaebuse koostamiseks Tartu Halduskohtu 06.11.2015. a määruse peale 150 minutit. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Ringkonnakohus leiab, et riigi õigusabi osutaja taotlus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Taotluses märgitud summad vastavad eelnimetatud korra sätetele ning on arvestades riigi õigusabi osutamisele kulutatud aega, selle osutamiseks tehtud toiminguid ning asja olemust, põhjendatud. Riigi õigusabi tasu ja kulud tuleb kindlaks määrata summas 180 eurot. Kuna esindaja osutas õigusabi teenust Advokaadibüroo Rask kaudu, kes on käibemaksukohustuslane, lisandub tasule käibemaks 36 eurot, seega kokku 216 eurot. Ringkonnakohus nõustub ka taotluses märgituga, et tasutaotluse tutvustamise eesmärgil kliendi külastamine ei ole mõistlik täiendav kulu. RÕS § 30 lg 1 järgi rahastatakse riigi õigusabi osutamist riigieelarvest selleks eraldatud rahast. RÕS § 24 lg 1 kohaselt korraldab kohtulahendi alusel riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude väljamaksmist riigi õigusabi osutanud advokaadile advokatuur.

Tiina Pappel Einar Vene Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/