4-16-236/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-16-236

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 26. 02. 2016.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja nr

4-16-236 (2315,15,012196)

Kohtunik

Julia Vernikova

Väärteoasi E.B poolt esitatud kaebus PPA PP KKB

Liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 21.12.2015.a. otsusele.

Kohtumenetluse pooled

Menetlusalune isik: E.B (isikukood

XXX; elukoht: XXX)

Kohtuväline menetleja: PPA Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse menetlusteenistus (Rahumäe tee 6/1 Tallinn)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tühistada osaliselt PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 21.12.2015.a. otsus väärteoasjas nr 2315,15,012196 E.B-le

LS § 224 lg 2 alusel määratud rahatrahvi suuruse osas ja karistada E.B LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 150 trahviühikut summas 600 eurot. KarS § 66 lg 2 alusel määrata, et rahatrahv kuulub tasumisele ositi 6 kuu jooksul võrdsetes osades, 100 eurot igakuiselt, alates kohtuotsuse jõustumisest.

Tühistada E.B-le LS § 224 lg 3 p 1 alusel kohaldatud lisakaristus-mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuksning jätta lisakaristus kohaldamata.

E.B kaebus rahuldada.

2

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada

kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates.

KAEVATAV OTSUS

21.12.2015.a. otsusega väärteoasjas nr 2315,15, 012196 karistati menetlusalust isikut E.B Liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 210 trahviühikut, s.o 840 eurot. LS § 224 lg 3 p 1 alusel kohaldati E.B-le lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 4 kuuks. Väärteoasja otsuse kohaselt juhtis E.B 02.12.2015.a. kell 01:45 Tallinnas

Raadiku tn 9 juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,48 mg.

POOLTE SEISUKOHAD

E.B on esitanud kaebuse kohtuvälise menetleja otsusele, milles soovib asja lahendada kirjalikus menetluses ning palub tühistada temale mõistetud lisakaristus ning vähendada temale mõistetud rahatrahvi suurust.

Kaebaja E.B selgitab esitatud kaebuses, et oli eelmisel päeval tarbinud alkoholi, magas, pärast ülesärkamist tundis end hästi ning kuna oli juba öine aeg, ei tahtnud jalgsi käia, otsustas

sõita autoga süüa ostma. Politseipatrull pidas ta aga kodu lähedal kinni ning alkomeetrisse

puhudes, näitas see joovet. Kaebaja tunnistab oma süüd, tal on juhtunu pärast kahju. Palub kergendada karistust ning arvestada karistust kergendavate asjaoludena seda, et tema 25-aastase

juhistaaži aja jooksul on selline rikkumine tal esmakordne. Lisaks selgitab kaebaja, et juhtimisõiguse äravõtmise tõttu ei leiaks ta omale erialast tööd, nimelt töötab ta ehitusvaldkonnas, kus on juhtimisõigust sageli vaja.

Kohtuvälise menetleja esindaja esitas kohtule kirjaliku seisukoha, milles leiab, et kohtuvälise

menetleja otsuse tühistamiseks kaebuses toodud põhjendustel puudub alus ning on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kohtuvälise menetleja esindaja selgitab, et on seisukohal, et kaebajale määratud karistus on temale

piisavaks motivatsiooniks oma hoiakute muutmiseks ja liiklusseaduses toodu kordamiseks, tuletamaks meelde liiklusreeglitest kinnipidamise kohustust ja rikkumisega kaasnevaid tagajärgi.

Lisaks on kohtuväline menetleja oma kirjalikus seisukohas andnud põhjaliku ülevaate kaebajale

etteheidetavatest tegudest ning ettenähtud karistusmääradest, samuti selgitanud karistuse ja piirmäära mõisteid.

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU JÄRELDUSED

3

Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada

kirjalikus menetluses, kuna kohtumenetluse pooled on teatanud, et nõustuvad kirjaliku menetlusega ning ei ole kohtule uusi tõendeid esitanud. Kohus, arutanud väärteoasja täies ulatuses,

uurinud väärteoasjas kogutud tõendeid ning arvestades kohtumenetluse poolte kirjalikke

seisukohti leiab, et kaebus on põhjendatud ning Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus tuleb tühistada menetlusalusele isikule määratud karistuste osas.

Antud väärteoasjas on kohus tuvastanud järgmised asjaolud:

Tunnistaja patrullpolitseinik Nikita Volkovi ütlustega indikaatorvahendi kasutamise ning protokolliga on tõendatud, et 02.12.2015.a. Raadiku tn 9 juures Tallinnas kella 01:43 ajal juhtis

E.B sõidukit VW Bora reg.nr. XXX. Puhudes kell 01:44 indikaatorvahendisse Alcoquant, näitas see tema väljahingatavas õhus alkoholisisalduseks 0,57 mg/l. (väärteotoimik lk

4, 8), mistõttu kõrvaldati ta nimetatud sõiduauto juhtimiselt kuni kainenemiseni (sõiduki

juhtimiselt kõrvaldamise otsus, väärteotoimik lk 5). E.B joobeseisund on tõendatud tõendusliku alkomeetri Alcotest 7110 Typ MK III näiduga, mille kohaselt oli E.B

väljahingatavs õhus 02.12.2015.a. kell 02:06 alkoholi 0,53 +/- 0,05 mg/l (tlk 10-11).

Mõõtetulemuse usaldusväärsust kinnitab mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRC-15-00106

(väärteotoimik lk 7), millest nähtub, et ülalnimetatud tõenduslik alkomeeter on taadeldud 18.06.2015.a. ning vastab rahvusvaheliste õigusaktidega (OIML R 126 1998) kehtestatud nõuetele ja mõõtmisel on järgitud mõõtemetoodikat ja mõõtetulemuste töötlemise nõudeid.

Liiklusseaduse § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi rohkem kui 0,20 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus rohkem kui 0,10 milligrammi. Liiklusseaduse § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki,

maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on

alkoholisisaldus 0,50 kuni 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 kuni 0,74 milligrammi.

Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on kinnitust leidnud, et E.B

väljahingatavas õhus oli alkoholi vähemalt 0,48 mg/l, mistõttu on esitatud tõendite pinnalt

tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle Liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel inkrimineeritava väärteo toimepanemine, tegu on õigesti kvalifitseeritud ning õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud.

KARISTUS

Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või

määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

LS § 224 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres

on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammirahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

4

E.B väljahingatavas õhus oli väärteoasjas tuvastatu kohaselt alkoholi vähemalt 0,48 mg/l. E.B süü suuruse hindamise osas leiab kohus alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades, et tema süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmine, kuivõrd tema väljahingatava õhu alkoholisisaldus jääb antud paragrahvi lg 2 alkoholisisalduse keskmise määra lähedale. Lisaks arvestab kohus, et E.B juhtis mootorsõidukit öisel ajal, mil liiklus oli vähene ning menetlusalune isik ei ole

muid liiklusseaduse nõudeid rikkunud. Nimetatud asjaolud annavad alust hinnata E.B teosüüd keskmise lähedaseks. Arvestades lisaks ka asjaolu, et menetlusalune isik on avaldanud siirast kahetsust toimepandu üle, mis on hinnatav karistust kergendava asjaoluna, leiab kohus, et E.B-le kohtuvälise menetleja poolt määratud sanktsiooni keskmist määra ületav karistus ei vasta E.B süü suurusele.

Seetõttu asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi, mis on

määratud sanktsiooni keskmist määra ületavana, tuleb vähendada E.B süü suurusega

kooskõlas oleva sanktsioonimäära keskmiseni, s.o. 150 trahviühikuni. Kuivõrd E.B on selgitanud, et ta on hetkel töötu ning kohtuväline menetleja on juba määranud rahatrahvi tasumise ositi, ei näe kohus vajadust seda muuta ja leiab, et E.B-le rahatrahvi osade kaupa tasumise võimaldamine on põhjendatud.

Kaebaja on esitatud kaebuses palunud mitte kohaldada temale mõistetud lisakaristust põhjendusega, et olles hetkel töötu, on uue töökoha leidmine lisakaristuse kehtivuse ajal oluliselt raskendatud, millest tulenevalt satub ta raskesse majanduslikku olukorda.

Puutuvalt lisakaristuse kohaldamise üle otsustamisele kaasnevatesse põhimõtetesse märgib kohus järgmist.

LS § 224 lg 3 p 1 annab nii kohtuvälisele menetlejale kui ka kohtule võimaluse kohaldada keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise eest lisakaristust kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-122-13 sedastanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele ning lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse

seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse

äravõtmine iseenesest isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi

juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on

kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Lisaks märgib Riigikohus, et võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks

enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Kui korduvalt rikkumise

toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse

rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate

liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-59-15 asunud veel ka seisukohale, et isikule

mõistetud põhija lisakaristus peavad koosmõjus vastama isiku süüle. Ehkki ka lisakaristuse

5

kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada

juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega.

Puutuvalt aga kohtuvälise menetleja otsuse motiive E.B-le kohaldatud lisakaristuse osas,

leiab kohus, et kohtuvälise menetleja otsusest ega kirjalikust vastusest ei nähtu, millistel kaalutlustel jõudis kohtuväline menetleja järeldusele, et E.B suhtes on lisaks põhikaristusele vajalik kohaldada ka lisakaristusena ettenähtud juhtimisõguse äravõtmist. Kohtuväline menetleja

on nii otsuses kui ka kirjalikus vastuses põhjendanud lisakaristuse kohaldamise vajadust üldpreventiivsete kaalutlustega, jättes täiesti arvestama teisi KarS § 56-s sätestatud kriteeriume.

Tulenevalt sellest, et juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tulnuks E.B puhul tuvastada asjaolusid, mis annaks alust arvata, et teda on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest üksnes lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – kohaldamise teel.

Kohus märgib, et E.B puhul, tuginevalt karistusregistri andmetele, ei ole tegemist

liiklusnõuete korduva rikkujaga, sest E.B ei oma karistusregistri andmetel liiklusalaseid väärteokaristusi (väärteotoimik lk 18). Seega ei ole E.B puhul oht, et ta võiks tulevikus samasuguseid rikkumisi toime panna, tuletatav korduvuse faktist. Asjaolu, et temal ei ole ühtegi

kehtivat karistust, annab pigem alust arvata, et E.B on väärteo toime pannud juhuslikel asjaoludel ning taoline käitumine liikluskeskkonnas ei ole tema jaoks süsteemne. Sellist järeldust toetab ka asjaolu, et E.B ei ole oma teoga rikkunud teisi liiklusnõudeid ning tema poolt väljahingatavas õhus sisaldunud alkoholi kogus ei ületanud alkoholipiirmäära oluliselt. Lisaks ei saa väärteomenetluses tuvastatud asjaolude kohaselt hinnata ka E.B suhtumist oma teosse hoolimatuks, kuivõrd kaebaja on oma süüd kogu menetluse vältel tunnistanud ega ole üritanud näidata seda vähemana.

Samuti ei nõustu kohus kohtuvälise menetleja käsitlusega nagu kohaldataks senise

karistuspraktika kohaselt lubatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis sõiduki juhtimise toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse kohaldamata jätta vaid erandlikel asjaoludel. Kohus märgib, et sellist seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-122-13 tunnistanud ekslikuks, selgitades järgmist:

„L.H.-le lisakaristuse mõistmisel on maakohus jätnud täielikult kõrvale toimepandud süüteo asjaolud ja süüdlase isiku ning lähtunud asjaolust, et kuivõrd samalaadseid süütegusid pannakse ühiskonnas

toime massiliselt, tuleb nende piiramiseks määrata süüdlastele rangemaid karistusi ning

kohaldada lisakaristusi. Seejuures on maakohus senisele kohtupraktikale viidates leidnud, et üldjuhul kohaldatakse sellise süüteo toimepanemisel lisakaristust ning lisakaristuse kohaldamata jätmiseks peavad esinema erandlikud asjaolud. Kohus on aga jätnud tähelepanuta, et nimetatud seisukohale on Riigikohus asunud korduvalt sõidukit alkoholijoobes juhtinud isikute puhul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-10-03, p 7). Sellisel juhul võimaldab isiku

poolt korduv nõuete rikkumine järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema

poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks

lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa ka korduvalt rikkumise toime pannud isikutele

lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Pelk viide senisele kohtupraktikale ei ole lisakaristuse kohaldamise põhjendusena piisav. Praegusel juhul ei ole aga sootuks tegemist kirjeldatud olukorraga, kuivõrd L. H.-i ei ole samalaadse rikkumise eest karistatud“.

Kohus leiab, et E.B puhul, arvestades teda iseloomustavaid asjaolusid, on tulevikus uute samasuguste rikkumiste toimepanemise tõenäosus praktiliselt puudub, ei täida käesoleval juhul

6

kohtuvälise menetleja poolt kaebajale määratud lisakaristus oma eesmärki, et isik ei saaks enam

samalaadseid rikkumisi toime panna, mistõttu asub kohus seisukohale, et kaebajale määratud

lisakaristus tuleb tühistada. Kohus leiab, et E.B-le määratud põhikaristus täidab

eripreventiivset eesmärki täiel määral ning mõjutab teda läbi tema majandusliku olukorra halvenemise edaspidi olema seaduskuulekam ja liikluses hoolsam.

Kohus juhindub V™S §§ 120, 132-135.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik Julia Vernikova