4-16-1339/2 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-16-1339

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Harju Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht

26. veebruar 2016, Tallinn Väärteoasja number 4-16-1339 (trahviteade nr 123400) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi Maarja-Liisa Kaisi kaebus Tallinna Linnavalitsuse linnasekretäri Toomas Sepa 22.01.2016 määrusele nr S- 3/158-2 kirjalikus hoiatamismenetluses (trahviteade nr 123400). Menetluses osalenud isikud Kohtuväline menetleja: Tallinna Linnavalitsus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu

Kaebuse esitaja: Maarja-Liisa Kais, ik: 48409132740, elukoht: XXX, XXX RESOLUTSIOON VTMS § 79 korras, kirjalik menetlus

1. Jätta Maarja-Liisa Kaisi kaebus Tallinna Linnavalitsuse linnasekretäri Toomas Sepa 22.01.2016 määrusele nr S-3/158-2 kirjalikus hoiatamismenetluses (trahviteade nr 123400) rahuldamata.

2. Jätta Tallinna Linnavalitsuse linnasekretäri Toomas Sepa 22.01.2016 määrus nr S-3/158-

2 kirjalikus hoiatamismenetluses (trahviteade nr 123400) muutmata ja tühistamata.

3. Käesolev määrus edastada kohtuvälisele menetlejale, so Tallinna Linnavalitsusele Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu ja kaebuse esitajale Maarja-Liisa Kaisile.

Edasikaebamise kord

Vastavalt VTMS § 191 p-le 12 on käesolev määrus lõplik, määruskaebe korras mittevaidlustatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtule esitas Maarja-Liisa Kais Tallinna Linnavalitsuse kaudu kaebuse, millega vaidlustas kohtuvälise menetleja juhi Tallinna linnasekretäri Toomas Sepa 22.01.2016 määruse kirjalikus hoiatamismenetluses (trahviteade nr 123400), millise määrusega jäeti Maarja-Liisa Kaisi eelnev kaebus kohtuvälise menetleja tegevusele rahuldamata ja kaebuses leiti, et vaidlustatud määrus tuleks tühistada ning kohus peaks kohtuvälist menetlejat kohustama uuendama asjas väärteomenetlus üldmenetluse korras.

2. Kaebuses on kaebuse esitaja seisukohal, et kohtuvälise menetleja juht tõlgendab oma 22.01.2016 määruses väärteomenetluse seadustiku sätteid ebaõigesti, kui leiab, et kirjalikus hoiatamismenetluses määratud hoiatustrahvi saab vaidlustada üksnes seaduslikel alustel, mis on sätestatud VTMS § 545 lõigetes 3 kuni 6. Selline tõlgendus ei ole õige juba ainuüksi grammatiliselt. VTMS § 545 lõike 1 esimene lause sätestab, et kui mootorsõiduki eest vastutav isik ei nõustu määratud hoiatustrahviga, on tal õigus 30 päeva jooksul trahviteate kättesaamisest arvates trahviteade vaidlustada.

Seega seab nimetatud säte trahviteate vaidlustamise õiguse sõltuvusse üksnes ühest kriteeriumist – vastutava isiku mittenõustumine trahviteatega. VTMS § 545 lg 2 sätestab hoiatustrahvi teate vaidlustamiseks esitatavale kaebusele sisuja vorminõuded, millest ükski ei piira trahviteate vaidlustamise võimalikke aluseid. VTMS § 545 lg 3 sätestab, et füüsilisest isikust mootorsõiduki eest vastutav isik peab juhul, kui ta vaidlustab trahviteate põhjusel, et mootorsõidukit kasutas teine isik, märkima kaebuses trahviteates märgitud ajal mootorsõidukit kasutanud isiku eesja perekonnanime ning elukoha aadressi, juhiloa numbri ning sünniaja või isikukoodi.

Seega nähtub juba ainuüksi viimati nimetatud sättest, et seadusandja on pidanud võimalikuks hoiatustrahvi peale kaebuse esitamist nii tulenevalt asjaolust, et sõidukit kasutas teine isik, kui ka tulenevalt muust asjaolust (määratlus „juhul, kui“). Muul põhjusel kaebuse esitamist ei välista ka VTMS § 544 lg 4, mis sätestab lihtsalt need alused, mille puhul kaebuse esitamisel sellel põhjusel, et kaebuse esitaja ise sõidukit ei kasutanud, kaebuse esitaja siiski ei pea esitama VTMS § 544 lgs 3 nimetatud andmeid. VTMS § 545 lõiked 5 ja 6 puudutavad juriidilise isiku, riigi, kohaliku omavalitsuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt kaebuse esitamist ega ole seetõttu käeolevas asjas kohaldatavad.

Seega ei tulene VTMS §-st 545 mistahes viisil, et trahviteadet saaks vaidlustada ainult piiratud alustel. Ilmselgelt oleks kohtuvälise menetleja poolt antud tõlgendus VTMS §-s 545 sätestatule ka põhiseadusevastane, kuna võimaldaks olukorras, kus trahviteate adressaat on küll trahviteates märgitud ajal sõidukit kasutanud, ei nõustu aga talle inkrimineeritava väärteoga, kohtuvälisel menetlejal teha edasikaebamisele mittekuuluva otsustuse isikule rahatrahvi määramise kohta. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 15 sätestab isikule absoluutse õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, millist õigust kohtuvälise menetleja poolt käesolevas asjas antud tõlgendus põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt piiraks.

Õigusriigis saab õigust lõppastmes mõista ainult kohus, mitte kohtuväline menetleja ega ükski muu institutsioon või isik. Asjaolu, et hoiatustrahv ei ole VTMS § 541 lõike 3 kohaselt süüteo eest kohaldatav karistus, seda ei kanta karistusregistrisse ning sellele ei või tugineda süüteo korduvuse arvestamisel ega muude süüteo eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamisel, ei oma siinkohal tähendust, kuna vaieldamatult rikub hoiatustrahvi määramine sellisel kujul, et selle põhjendatuse üle puudub kohtuliku kontrolli võimalus hoiatustrahvi adressaadi omandiõigust (PS § 32) seeläbi, et isik peab oma varast trahvi tasuma.

Alused trahviteatele esitatud kaebuse läbi vaatamata jätmiseks sätestab VTMS § 546 lg 2. Antud juhul ei ole kohtuväline menetleja oma 09.12.2015 määruses viidanud ühelegi VTMS §

546 lg-s 2 sätestatud alusele. Ja ühtegi neist ka ei esine. Kohtuvälise menetleja juht on kaebuse esitaja poolt juba oma 19.01.2016 kaebuses esitatud sellekohase argumentatsiooni jätnud tähelepanuta. Samas on kaebuse esitaja esitanud 12.11.2015 talle koostatud trahviteate tähtaegselt kõigile seaduses sätestatud nõuetele vastava kaebuse. Sellises olukorras on kohtuvälisel menetlejal ainult üks võimalik käitumisviis – vastavalt VTMS § 546 lg-s 6 sätestatule tuleb määrusega või menetlustoiminguga uuendada väärteomenetlus kiirvõi üldmenetluse korras, nagu kaebuse esitaja on ka juba oma algses 12.11.2015 esitatud kaebuses taotlenud. Nimelt väärteomenetluse käigus peab siis selguma, kas isik on talle inkrimineeritava teo toime pannud või mitte. Kohtuvälise menetleja juhi tõlgendus, mille kohaselt tuleb VTMS § 546 lg-s 6 sätestatut tõlgendada koostoimes VTMS § 545 lõikega 3, lähtudes pealegi mitte selle sätte grammatilisest sõnastusest, vaid kohtuvälise menetleja poolt sellele antud tõlgendusest, on ilmselt ebaõige. VTMS § 546 lõike 6 esimene lause sätestab, et kui mootorsõiduki eest vastutava isiku poolt nimetatud isik vaidlustab trahviteate, uuendab kohtuväline menetleja määrusega või menetlustoiminguga väärteomenetluse kiirvõi üldmenetluse korras. Antud juhul puudub vaidlus, et kõigile sisuja vorminõuetele vastav kaebus trahviteatele on kaebuse esitaja poolt esitatud ja seega tulnuks kohtuvälisel väärteomenetlus uuendada, mitte jätta kaebuse esitaja kaebus läbi vaatamata.

Kaebuse esitaja eeltoodud seisukohta toetab ka kohtupraktika sarnastes asjades. Harju Maakohus on 05.06.2013 kohtumäärusega väärteoasjas nr 4-13-1963 rahuldanud füüsilise isiku kaebuse kohtuvälise menetleja (samuti Tallinna Linnavalitsus) juhi määruse peale, mis on tehtud analoogsetel asjaoludel esitatud kaebusele. Nimetatud kohtumääruses on kohus leidnud, et hoiatustrahvi vaidlustamise üldine alus tuleneb VTMS § 545 lõikest 1, mille kohaselt võib hoiatustrahvi vaidlustada, kui isik mingil põhjusel ei nõustu trahviga. Kohtu hinnangul ei ole selle sätte alusel hoiatustrahvi vaidlustamine piiratud. Kohus nõustub kaebajaga, et väärteo tuvastamisel kohtuvälise menetleja poolt ei saa välistada vigu, mistõttu tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 15 peab hoiatustrahv olema piiranguteta vaidlustatav. Samas määruses on kohus leidnud, et VTMS § 546 lõike 6 grammatiline tõlgendamine selliselt, et väärteomenetlust on võimalik uuendada üksnes juhul, kui trahviteate vaidlustab mootorsõiduki eest vastutava isiku poolt nimetatud isik ehk siis isik, kes ei ole mootorsõiduki eest vastutav, ei ole antud juhul asjakohane. Tulenevalt PS §-st 17 peab ka mootorsõiduki eest vastutaval kasutajal olema võimalus väärteomenetluse uuendamist taotleda. Kohus leiab, et VTMS § 546 lõike 6 sõnastus on ebaõnnestunud ning kohtuvälisel menetlejal on võimalik menetlus uuendada kiirvõi üldmenetluse korras, sest muul juhul rikutaks isiku põhiseaduslikku õigust aule ja heale nimele ning kohtusse pöördumise õigust.

Veel põhjalikumalt on sarnases situatsioonis tehtud kohtumäärust põhistanud Harju Maakohus väärteoasjas nr 4-14-8613 03.11.2014 tehtud kohtumääruses. Nimetatud määrusega kohus rahuldas füüsilisest isikust kaebuse esitaja kaebuse, tühistas kohtuvälise menetleja juhi määruse kaebuse esitaja kaebuse rahuldamata jätmise kohta ning samas asjas varasemalt tehtud kohtuvälise menetleja määruse kaebuse esitaja poolt hoiatustrahvile esitatud kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta. Nimetatud määruses leiab kohus, et hoiatustrahvi vaidlustamisaluste kitsas tõlgendamine, vaid VTMS § 545 lõigetes 3 kuni 6 toodud juhtude näol, on ebamõistlik, kuivõrd ei võimalda hoiatustrahvi vaidlustada mitmete eluliste asjaolude esinemise korral. Samuti leiab kohus, et taolise vaidlustamisaluste kitsendamisel oleks tegu põhiõiguste riivega, sest mõnedel isikutel (hoiatustrahvi adressaadi poolt nimetatud isik) oleks õigus neile määratud hoiatustrahvi vaidlustada, teistel isikutel (hoiatustrahvi adressaat ehk mootorsõiduki eest vastutav isik) aga selline võimalus puudub. Samuti juhib kohus tähelepanu, et hoiatustrahvi määramisel võib esineda ka menetlusõiguse rikkumisi, mis tooksid vaidlustamisel kaasa trahviteate tühistamise ning seega peab hoiatustrahv olema vaidlustatav. Ka antud konkreetsel juhul ei saa välistada, et trahv on määratud ebaõigesti materiaalõiguslikus mõttes, samuti ei saa välistada, et trahvi määramisel on oluliselt rikutud menetlusõigust.

Kaebuse esitaja peab kummastavaks, et kohtuväline menetleja jätab eelnimetatud lahendid, millest esimene on seejuures tehtud sama kohtuvälise menetleja määruste suhtes, tähelepanuta ja tugineb selle asemel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele aastatest 1999-2007, mille seos antud asjaga on olematu.

3. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Maakohus, tutvunud esitatud kaebusega, vaidlustatud määrusega ning kohtule edastatud menetlusdokumentide ja kaebuse esitaja varasemate kaebustega, asub seisukohale, et kaebuse väited kohtuvälise menetleja juhi määruse osas ei ole põhjendatud ning alused kohtuvälise menetleja määruse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks puuduvad. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

3.1. Esmalt peab kohus vajalikuks anda seisukoht kaebuse lõpuosas kohtuvälise menetleja juhi määrusele tehtud etteheidetele ja kaebuses märgitud kohtupraktikale. VTMS § 2 kohaselt kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 2 p 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Samas paragrahvis on ära märgitud ka teised kriminaalmenetlusõiguse allikad, kuid nende hulka ei kuulu maakohtu lahendid sarnastes asjades või sama isiku suhtes tehtud lahendid.

Seega ei saa kohus kohaldada varasematest maakohtu lahenditest tulenevate seisukohtade analoogiat ja varasemad isegi sama maakohtu kohtuniku koostatud lahendid ei ole teise sama maakohtu kohtuniku jaoks siduvad. Kohus kontrollis kaebuses viidatud Harju Maakohtu lahendeid ja asub seisukohale, et tegemist on lahenditega, mis on jõustunud ja täitmiseks kohustuslikud ning seda eelkõige seetõttu, et nende vaidlustamine määruskaebemenetluses on VTMS § 191 p 12 kohaselt välistatud. Kaebuses viidatud maakohtu lahendites on asutud seisukohale, et kohtuvälise menetleja tõlgendus VTMS § 545 lg 1 sõnastuse osas on ebaõige ning sellise tõlgenduse rakendamisega rikutakse isikute põhiseaduslikke õigusi.

Harju Maakohtu 05.06.2013 määruses nr 4-13-1963 on tehtud viide PS § 17 sätestatud õiguse riivele ja Harju Maakohtu 03.11.2014 määruses nr 4-14-8613 on tehtud viide võimalikule põhiõiguse riivele, so tehtud viide sellele, et kohtuvälise menetleja tõlgendus seadusesätte osas rikuks isikute õigust võrdsele kohtlemisele. Seega on mõlemas viidatud lahendis kohus asunud seisukohale, et konkreetse sätte kohaldamine rikuks isikute põhiõigusi. Kohus leiab, et selleks, et tuvastada konkreetse õigusloova akti või selle sätte vastuolu põhiseadusega, pidanuks Harju Maakohus eelmärgitud lahendites Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 kohaselt jätma vaidlusaluse sätte kohaldamata, tunnistama selle põhiseadusega vastuolus olevaks ja edastama määruse Riigikohtule.

Sellele järgnevalt oleks Riigikohus saanud vastavalt sama seaduse §-s 15 sätestatud volitustele tunnistada õigusloov akt või selle säte põhiseadusega vastuolus olevaks või jätta taotlus rahuldamata. Viidatud lahenditest ei nähtu, et maakohus oleks sellist määrust teinud ja seda Riigikohtule esitanud. Seega seni, kuni Riigikohtule ei ole ettenähtud korras esitatud kohtu määrust taotlusega tunnistada mõni VTMS 11. jaos märgitud säte põhiseadusega vastuolus olevaks, on kõik viited sellise sisuga kohtulahenditele ainetud ja sisutud ning neid viidatud lahendeid ei ole võimalik arvestada, rääkimata siis sellest, et neid lahendeid võiks võtta sarnastes küsimustes aluseks või neist lähtuda.

3.2. Puutuvalt kaebuse etteheidetesse selles osas, et kohtuvälise menetleja juht on grammatiliselt ebaõigesti tõlgendanud VTMS § 545 lg 1 sätteid, peab kohus vajalikuks märkida, et kohus on eelmärgitud sätte tõlgendamisel kohtuvälise menetleja juhi seisukohtadega samal arvamusel ning leiab, et kaebuse esitaja on omasoodu sätteid tõlgendades püüdnud leida võimalust trahviteate vaidlustamiseks. Kohtule edastatud materjalide kohaselt on sõiduk Honda registreerimismärgiga XXX 23.09.2015 kell 10.50 olnud pargitud Pärnu mnt 102 juures keelatud kohas – viadukti all.

Vastavalt LS § 21 lg 2 p 4 kohaselt ei tohi sõidukit peatada silla, estakaadi või viadukti peal ja all, välja arvatud seal parkimiseks lubatud kohal ning lõike 4 p 1 kohaselt ei tohi sõidukit parkida kohas, kus ei tohi sõidukit peatada. Sellise keelu rikkumine on karistatav LS § 241 sätete järgi. Kohtule edastatud materjalide kohaselt on fotode järgi tuvastatav nii sõiduk, sõiduki parkimise koht kui ka selles kohas parkimist lubava liikluskorraldusvahendi puudumine. Taoliste asjaolude esinemine on järelevalvet teostaval isikul aluseks kohaldada VTMS § 541 lg 1 p 2 sätteid ning seda on ka tehtud.

Seega on üheselt tuvastatud väärteo toimepanemine. Kohus peab vajalikuks kaebuse esitajale lisaks kohtuvälise menetleja määruses antud selgitustele märkida, et kirjalikku hoiatamismenetlust kohaldatakse nn massväärtegude puhul, millede puhul mootorsõiduki eest vastutava isiku süüd eeldatakse ja süüteo toimepanemine tuvastatakse lihtsustatud korras ning teabe salvestamise teel, mille järgselt määratakse hoiatustrahv isikule, kes on mootorsõiduki eest vastutav. Mootorsõiduki eest vastutav isik saab aga hoiatustrahvi vaidlustada vaid juhul, kui ta tõendab, et teo on toime pannud teine isik, esitades selle kohta VTMS § 546 lg 3 (§ 545 lg 4 või 6) märgitud tõendid.

Selliste tõendite esitamise järgselt saadab sama paragrahvi lõike 4 kohaselt kohtuväline menetleja trahviteate mootorsõiduki eest vastutava isiku poolt nimetatud isikule VTMS § 546 lg 5 korras. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja kohtuvälisele menetlejale esitatud kaebustes ega ka kohtuvälise menetleja juhile esitatud kaebuses soovinud tõendada seda, et teo on toime pannud teine isik. Seega viidatud VTMS § 546 lg 3 sätestab üheselt kaebuse esitaja tõendamiskoormise nagu ka VTMS § 545 lõiked 3-6. Muid aluseid trahviteate vaidlustamiseks kirjalik hoiatamismenetlus ette ei näe. Kaebuses esitatud viide VTMS § 546 lg 1 esimesele lausele ei ole asjakohane.

Seda lauset ei saa võtta eraldiseisvana kogu kirjaliku hoiatamismenetluse menetlusvormist ja reeglitest ning asuda tõlgendama viisil, mida sätte sisu ei võimalda. Tegemist on massiliselt toime pandavate väärtegudega, milliste puhul on väärteo toimepanemine tõendatud, kuid hoiatustrahv määratakse sõiduki registrijärgsele omanikule või vastutavale kasutajale. Seega ei ole järelvalvet teostav ametnik teadlik väärteo toimepanijast ning hoiatustrahv määratakse eeldatavale väärteo toimepanijale. Juhul, kui sõiduki vastutav kasutaja leiab, et tema ei ole väärtegu toime pannud, peab ta esitama tõendid tegeliku väärteo toimepanija kohta, so nimetama kaebuses trahviteates nimetatud ajal mootorsõidukit kasutanud füüsilise isiku eesja perekonnanime, elukoha aadressi jm andmed.

Sellele järgnevalt toimub juba trahviteate edastamine kaebuses näidatud füüsilisele isikule, kes väärteo toime pani ning juhul, kui kaebuses nimetatud füüsiline isik VTMS § 546 lg 6 sätestatud korras vaidlustab trahviteate, uuendab kohtuväline menetleja määrusega või menetlustoiminguga väärteomenetluse. Kirjalikus hoiatamismenetluses on seega väärteo toimepanemine üheselt tuvastatav, kuid väärteo toimepanija tuvastamine võib toimuda kahes etapis. Kui vastutav kasutaja esitab kaebuses kohtuvälisele menetlejale isiku andmed, kes väärteo toimepanemise ajal sõidukit kasutas ja see nimetatud isik samuti trahviteate vaidlustab, siis uuendatakse väärteomenetlus mitte eelnevalt tuvastatud väärteo asjaolude tuvastamiseks, vaid väärteo toimepanija, so trahviteates märgitud ajal ja kohas vaidlusalust sõidukit kasutanud isiku tuvastamiseks.

3.3. Kaebuses on ette heidetud ka seda, et kohtuvälise menetleja määruses, millega kaebuse esitaja esimene kaebus läbi vaatamata jäeti, ei ole viidatud ühelegi VTMS § 546 lg-s 2 sätestatud alusele ja ühtegi neist ka ei esine. Kohus taolise väitega ei nõustu. Kaebuse esitaja on oma 12.11.2015 kaebuses taotlenud väärteomenetluse uuendamist üldmenetluse korras ja väärteomenetluse lõpetamist. Kaebuses on p-s 2.2. märgitud, et kaebuse esitaja ei ole talle inkrimineeritavat tegu toime pannud. Kohtuvälise menetleja ametniku 09.12.2015 määruses on selgitatud kaebuse esitamise kolme seaduslikku alust ja lisaks sellele selgitatud väärteomenetluse uuendamise alust VTMS § 546 lg 6 sätestatud alusel.

Peale selle on selgitatud kaebuse esitajale, et sõiduki eest vastutav isik peab teatama rikkumise toimepanemise hetkel sõidukit kasutanud isiku andmed, tehes viite ka VTMS § 545 lõikele 3. Määruses on märgitud sedagi, et vastavasisulist kaebust sõiduki eest vastutav isik esitanud ei ole. Seega ei ole seaduslikku alust rikkumise lahendamiseks kiirvõi üldmenetluses. Kaebuses märgitud põhjendustest tulenevalt esitati kaebus seetõttu, et kaebuse esitaja ei ole väärtegu toime pannud. Taolise väite alusel trahviteate tühistamiseks tulnuks kaebusele lisada ka VTMS § 545 lõikes 3 märgitud vajalikud andmed, so märkima kaebuses trahviteates märgitud ajal mootorsõidukit kasutanud teise isiku eesvõi perekonnanime ning elukoha aadressi, juhiloa numbri ning sünniaja või isikukoodi.

Kuivõrd kaebuses taolisi andmeid ei esitatud, vabanenuks kaebuse esitaja VTMS § 545 lõikes 3 sätestatud kohustusest juhul, kui ta oleks esitanud sama paragrahvi lõikes 4 märgitud andmed. Kaebusest ei nähtu sedagi, et kaebuse esitaja oleks neid andmeid kaebusele lisanud. Seega tuli kaebus läbi vaatamata jätta VTMS § 546 lg 2 p 4 alusel. Kuna aga kaebuse esitaja taotles lisaks eelmärgitud põhjendusele, st et ta ei ole väärtegu toime pannud, ka väärteomenetluse uuendamist, siis oli kaebuse esitaja näol tegemist VTMS § 546 lg 2 p 1 näidatud isikuga, so isikuga, kellel ei ole õigust kaebust esitada.

VTMS § 546 lg 6 kohaselt uuendatakse menetlus juhul, kui mootorsõiduki eest vastutava isiku poolt nimetatud isik vaidlustab trahviteate. Kaebuse esitaja ei ole aga mootorsõiduki eest vastutava isiku poolt nimetatud isik, vaid ta ise ongi mootorsõiduki eest vastutavaks isikuks. Kuigi kohtuvälise menetleja määruses ei ole tehtud viiteid kaebuse läbi vaatamata jätmise alusele viitega konkreetsele sättele, on määruse põhistustes antud üheselt arusaadav selgitus. Seetõttu leiab kohus, et kaebuse esitaja etteheide kohaldatava sätte täpse märkimata jätmise osas kohtuvälise menetleja ametniku määruses ei saa olla vaidlustatud kohtuvälise menetleja juhi määruse tühistamiseks.

3.4. Kaebuses on leitud ka seda, et VTMS § 545 sisu tõlgendamine kohtuvälise menetleja poolt on põhiseadusevastane, kuivõrd tekib olukord, kus kohtuväline menetleja teeb edasikaebamisele mittekuuluva otsustuse isikule rahatrahvi määramise kohta, kuigi trahviteate adressaat ei nõustu temale inkrimineeritava väärteoga. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 15 sätestab isikule absoluutse õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, millist õigust kohtuvälise menetleja poolt käesolevas asjas antud tõlgendus põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt piiraks. Õigusriigis saab õigust lõppastmes mõista ainult kohus, mitte kohtuväline menetleja ega ükski muu institutsioon või isik. Kohus peab vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja on juba oma põhiseaduslikku õigust oma õiguste või vabaduste kaitseks realiseerinud kui ta esitas kaebuse kohtuvälise menetleja juhi määrusele. Samas ei saa vaatamata kaebuse väitele, et õigusriigis saab õigust lõppastmes mõista ainult kohus, kohus kirjalikus hoiatamismenetluses õigust mõistma hakata, kuivõrd kohtul puudub vastav pädevus. Kohtul puudub kirjalikus hoiatamismenetluses õigus teha mingitki lahendit, mistõttu puudub kohtul ka vaatamata kaebuse esitaja seisukohtadele õigus kirjalikus hoiatamismenetluses õigust mõista. Kohul on VTMS § 79 lg-s 3 sätestatu kohaselt piiratud pädevus ja kaebust läbi vaadates saab kohus teha kolm erinevat lahendit: jätta kaebus rahuldamata (p 1), rahuldada kaebus täielikult või osaliselt ja kui õiguste rikkumist ei saa enam kõrvaldada, tunnistada isiku õiguste rikkumist (p 2) või tühistada vaidlustatud määrus või peatada vaidlustatud menetlustoiming täielikult või osaliselt, kõrvaldades õiguste rikkumise. Kaebuse lõpuosas on taotletud VTMS § 79 lg 3 p 3 sätestatud lahendi tegemist, seega siis vaidlustatud määruse tühistamist. Samas on kaebuse sissejuhatavas osas taotluse punktis kaks taotletud, et kohus pärast määruse tühistamist kohustaks kohtuvälist menetlejat uuendama nimetatud asjas väärteomenetlus üldmenetluse korras.

3.5. Kohus peab vajalikuks selgitada, et VTMS § 79 lg 3 sätestatud lahendid ei näe ette võimalust kohustada kohtuvälist menetlejat tegema mingisugustki menetlusotsustust. Kohus saab vaidlustatud määrust tühistades kas määrust osaliselt või täielikult tühistada ja kui õiguste rikkumist ei saa enam kõrvaldada, siis tunnistada õiguste rikkumist või siis määrust tühistades kõrvaldada õiguste rikkumist kui ei ole tegemist menetlustoimingu vaidlustamisega, mida kohus saaks peatada. Kuivõrd kaebuse läbivaatamisel kohtuvälise menetleja ametniku või tema juhi määruse koostamine ei ole väärteomenetluse menetlustoiming, mis väärteomenetluses kannaks tõendite kogumise eesmärki, siis saaks kohus vaidlustatud määrust vaid tühistada. Kui kohtul isegi oleks kohtuvälise menetleja juhi määrust tühistades õigus kohustada kohtuvälist menetlejat tegema mingeid menetluslikke otsustusi, ei saaks kohus panna kohtuvälisele menetlejale kohustust rikkuda või eirata väärteomenetlusõiguse norme, so väärteomenetluse uuendamist üldmenetluse korras. Kohus viitab uuesti VTMS § 546 lg 6 sätte sõnastusele: „Kui mootorsõiduki eest vastutava isiku poolt nimetatud isik vaidlustab trahviteate, uuendab kohtuväline menetleja määrusega või menetlustoiminguga väärteomenetluse kiirvõi üldmenetluse korras“. Seega saab väärteomenetlust uuendada üldvõi kiirmenetluse korras vaid ühel alusel – trahviteate vaidlustab isik, keda on VTMS § 545 lg 3 sätestantud alusel nimetanud füüsilisest isikust mootorsõiduki eest vastutav isik. Vaidlusaluses asjas ei ole kaebuse esitaja füüsilisest isikust mootorsõiduki eest vastutava isiku nimetatud isikuks, mistõttu ei kohaldu tema suhtes ka VTMS § 546 lg 6 sätted. Seega puuduks kohtuvälisel menetlejal seaduslik alus väärteomenetluse uuendamiseks nii kiirkui ka üldmenetluse korras isegi juhul, kui kohus tuvastaks mingigi aluse vaidlustatud määruse tühistamiseks.

3.6. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 79 lõigetest 1, 2, 3 p 1 ja lõikest 5, asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus kohtuvälise menetleja juhi määrusele tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud määrus tühistamata.

Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/