3-14-51595/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Maili Lokk ja Madis Ernits

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.02.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51595

Haldusasi

Novus OIL OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti

27.06.2014. a otsuse nr 12-1-9/4151 õigusvastasuse

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16.12.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Novus Oil OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

10.02.2016

Menetlusosalised

Kaebaja Novus OIL OÜ

Seaduslik esindaja K. Olei

Lepingulised esindajad v.adv. T. Ruus ja v.adv. K. Laus

Vastustaja Maksu- ja Tolliamet (MTA)

Esindaja J. Lips

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 16.12.2014. a

otsuse resolutsiooni punktid 1, 3 ja 4.

2. Jätta toimikusse kaebaja 20.11.2014. a täiendava seisukoha lisad (tl 82-110).

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tuvastada MTA

27.06.2014. a otsuse nr 12-1-9/4151 õigusvastasus.

4. Mõista MTA-lt kaebaja kasuks välja 1073,77 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 28.03.2016 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

17.06.2014 koostas Maksu- ja Tolliameti (MTA) Tollikorralduse osakonna Lõuna

liikuvkontrollitalitus kaebajale vedela põlevaine kinnipidamise kohta otsuse ja korralduse

nr 12.1-9/4066 (tl 42). Nimetatud korralduses tegi MTA selle saajatele trahvi hoiatusel

kohustuseks toimetada transpordivahendiga VOLVO registreerimisnumbriga 015BGB veetav

emulsioonõli EM-5 selle kinnipidamise eesmärgil aadressile Viljandi mnt 27a Valga linnas

ning selgitas, et kaupa peetakse väljaspool riiklikule järelevalvele allutatud süsteemis

käitlemise kahtluse tõttu kinni kuni sellest võetud proovide analüüsitulemuste selgumiseni.

2.

19.06.2014 esitas MTA OÜ-le Eesti Keskkonnauuringute Keskus (EKK) tellimuse (tl 46)

prooviks võetud vedeliku KN kaubakoodi, keemilis-füüsikaliste omaduste ja mootorikütusena

kasutamise võimalikkuse määramiseks.

3.

26.06.2014 koostas EKK tellimusele vastuse nr 19/306 (tl 10-11), milles märkis, et

soovituslik kaubakood on 2710 19 99 ning aine omadused on mootorikütusele sarnased, kuid

ei vastanud küsimusele selle kasutamise kohta. 02.09.2014. a vastuskirjaga nr 1-9/392-1 (tl

49) vastas EKK täiendavale tellimusele vastuseks, et suure tõenäosusega on analüüsitud

vedelik kasutatav mootorikütusena, kui seda lisada väga väikeses koguses mootoribensiinile

või diislikütusele.

4.

27.06.2014. a otsusega nr 12.1-9/4151 (tl 8-9) määras MTA Tollikorralduse osakonna

Lõuna liikuvkontrollitalitus kaebajale otsusega nr 12.1-9/4066 kinni peetud vedela

põlevainena käsitletavalt kaubalt emulsioonõli EM-5 tekkida võiva aktsiisimaksukohustuse

tagatiseks 5112,12 eurot. Lisaks märkis MTA otsuses, et kinni peetud vedel põlevaine

vabastatakse peale tagatissumma esitamist, kuid jäetakse maksuhalduri järelevalve alla.

5.

28.07.2014 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 2-6), milles

palus MTA 27.06.2014. a otsuse nr 12.1-9/4151 tühistada või tuvastada alternatiivselt selle

õigusvastasus hilisema kahju hüvitamise nõude esitamise eesmärgil.

Kaebaja leidis, et vastustaja tegevus on vastuolus alkoholi- tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi

seaduse (ATKEAS) § 19 lg-s 1, § 24 lg-s 51 ja § 31 lg-s 16 sätestatuga ning rikub tema õigust

oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutata. Tagatise saaks maksuhaldur määrata

diislikütuse maksukohustuse järgi siis, kui tegu oleks kemikaaliga, mis on mootorikütusele

sarnane ning puhtal kujul või bensiinile ja diislikütusele segatuna kasutatav mootorikütusena,

tema kaup aga seda pole. Oma niisugust seisukohta põhjendas ta väidetega, et vastustaja enda

poolt tellitud analüüs ei kinnita tema kahtlusi, kinni peetud vedelik ei ole mootorikütusele

sarnane ega sellena ka kasutatav ning lisas, et seda on ta vastustajale ka selgitanud. Tagatise

määramist pidas ta põhjendamatuks veel ka väidetega, et puudus alus arvata nagu jääks

maksukohustus täitmata ja sellist kahtlust pole otsuses ka selgitatud ega põhjendatud.

20.11.2014 esitatud täienduses (tl 76-81) kirjeldas kaebaja oma kauba kohta analüüsiaktides

ja tema enda poolt tellitud arvamuses väljatoodut, esitas vastuväited maksuhalduri väidetele

ning leidis, et 17.06.2014 kinni peetud emulsioonõli on ahjukütus ega ole diiselmootoris

kasutatav vaid rikuks selle. Samuti esitas kaebaja taotluse teha avalikuks üksnes kohtuotsuse

resolutsiooni, mida põhjendas väitega, et asjas esitatud tõendid sisaldavad teavet tema poolt

toodetava emulsioonõli koostise kohta ja on ärisaladuseks.

6. MTA palus kaebusele esitatud vastuses (tl 36-41) kaebuse rahuldamata jätta.

MTA hinnangul on alternatiivselt esitatud nõue eesmärgipäratu. Kaebaja pole tänaseni

usutavalt tõendanud aine kasutusotstarvet, on esitanud valeandmeid ja tema ilmne soov on

kauba kasutusotstarvet maksuhalduri eest varjata. Maksustamise seisukohalt omab antud juhul

tähendust vaid kauba kasutamisotstarve, kauba mootorikütusena kasutamist on kaebaja ise

maksuhaldurile möönnud, reklaamib oma kodulehel, et diisli emulsioon on otseseks

asendajaks kõigis diislikütust kasutavates rakendustes, aine mootorikütusena kasutamise

eesmärgile viitab ka kinni peetud kauba esmalt väidetud maksuvaba kasutamise eesmärk ja

püüe seda kaks korda ilma aktsiisimaksu tasumata üle piiri tuua. Tagatise tasutuks lugemise

tõttu lubati kaup järelevalve all vabasse ringlusesse ja ligi pool sellest oli vastuse koostamise

hetkeks ära kasutatud, kuid kahel juhul on maksuhaldur tuvastanud deklareeritust erineva

sihtkoha aadressi ja ühel juhul pole väidetav kauba saaja saamist üldse kinnitanud.

Vaidlusaluse otsuse näol on tegemist prognoosiga kaebaja edaspidise kõrgendatud

maksuriskantse käitumise minimeerimiseks. Maksuhaldur ei pidanud selles tekkinud kahtlusi

ja tagatise määramise põhjuseid veelgi sisulisemalt selgitama, otsusega ei määrata lõplikult

kindlaks tema maksukohustust ning tagatis on ajutise eesmärgiga seniks kuni ta tõendab

rahuldaval viisil aine kasutamist muul otstarbel kui mootorikütusena.

Lisaks esitas vastustaja põhjendused, miks on tema hinnangul majandusaasta aruande

esitamata jätmine viiteks kaebaja maksuriskide esinemisele ning selgitas, et 01.04.2014

jõustunud seadusesätete eesmärk oli täita liikmesriigi kohustust, mille kohaselt tuleb

energiatoodet maksustada vastavalt kasutusotstarbele ja minimeerida omadustelt

diislikütusega sarnaste toodete illegaalselt mootorikütusena realiseerimise riski.

26.11.2014 esitatud täienduses (tl 113-114) palus maksuhaldur, et kohus jätaks uusi asjaolusid

ja taotlusi sisaldava kaebuse täienduse läbi vaatamata ja tagastataks tõendid, ning märkis, et

kaebaja on nende esitamisel rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 51 lg-s 3

sätestatut.

7. Tartu Halduskohus jättis 16.12.2014. a otsusega (tl 115-117p) kaebuse rahuldamata.

Käesolevas asjas on pooltel vaidlus selle üle, millistel tingimustel omab maksuhaldur õigust

vedelaks põlevaineks oleva kaubaga seonduvate asjaolude selgitamiseks ning

maksukohustuse täitmiseks tagatise nõudmiseks.

Vaidlusalune kaup peeti 17.06.2014 kinni transportimisel. Kaebaja on soovinud seda

18.08.2014, 08.09.2014, 19.09.2014 ja 25.09.2014 koostatud järelevalve all oleva

aktsiisikaubaga tehingu või toimingu teostamise taotluste kohaselt müüa. Kuna seejuures on

ta ise kauba kasutamise otstarbeks märkinud hoone kütmise ning on seda kütuseks nimetanud

ka oma kaebuse täienduses, ei saa katlust olla selles, et tegemist on vedela põlevainega, mida

saab kasutada energiaallikana ning mida kaebaja on vedanud ja sellel otstarbel ka müünud.

Seda, et kaebaja peab vaidlusalust kaupa ka ise aktsiisikaubaks, tõendab tema poolt käesoleva

aasta juuni kohta esitatud ühekordne energiatoote aktsiisideklaratsioon. Lisaks tunnistas

maksukohustuse olemasolu 18.07.2014 maksuhalduri esindajatega toimunud kokkusaamisel

tema seaduslik esindaja. Toodetud kütust nimetas ta omadustelt raskekütteõliks.

ATKEAS § 31 lg-st 16 ja rahandusministri 12.07.2010. a määruse nr 42 „Aktsiisi

tagatissumma määramise alused ja tagatissumma minimaalsed määrad“ §-st 1 nähtub selgelt,

et tegemist pole mitte maksukohustuse lõpliku kindlaks määramisega, vaid kaalutlusõiguse

alusel kohaldatava ennetava meetmega, mis peab tagama selle, et maksuhalduris kahtlusi

äratanud kaubalt ei jääks tulevikus tekkida võiv maksukohustus täitmata ning kõik

maksukohustuslase käitumisest tuleneda võivad riskid saaksid maandatud.

Vaidlusaluse otsuse kohaselt tingisidki selle koostamise OÜ-s Eesti Keskkonnauuringute

Keskus 19.06.2014 koostatud mõõtmise raporti ja 26.06.2014 analüüsi tulemuste kohta antud

vastuse alusel tekkinud arvamus, et kinnipeetud vedel põlevaine on kasutatav

mootorikütusena ja sellelt tekkiv aktsiisi maksmise kohustus võib jääda täitmata. Viimati

nimetatu põhjendusena viidati 2012 majandusaasta esitamata jätmisele, millest lähtuvalt on

kaebajal äriregistris kustutamishoiatuse kanne ning registervara puudumine. Kaebusele antud

vastuses on maksuhaldur oma kahtluse aluseid täiendavalt selgitanud ning lisanud vastavad

dokumentaalsed tõendid. Kaebaja ise aga pole kahtlusi usutavalt ümber lükanud.

EKK 26.06.2014. a analüüsimise tulemuste kokkuvõtte kohaselt olid analüüsitud vedeliku

omadused sarnased mootorikütusega. Seega oli maksuhalduril olemas alus selleks, et

käsitleda kaebaja kaupa bensiini või diislikütuse aktsiisimääraga maksustatava kaubana.

Kaebaja tulevase võimaliku maksukohustuse määratlemisel lähtuti diislikütusele kehtestatud

aktsiisimäärast, mis on madalam kui bensiinile kehtestatud määr. Kohtule esitatud väidetest ja

dokumentaalsetest tõenditest ei nähtu, et ta oleks maksuhaldurile tõendanud oma kauba

kasutamist muul viisil kui mootorikütusena. 02.09.2014 on sama keskus pärimise peale

täpsustanud, et suure tõenäosusega on vedelik kasutatav mootorikütusena, kui seda lisada

väga väikeses koguses mootoribensiinile või diislikütusele. Kuna seaduseandja pole

kehtestanud mingeid piire, millistest väiksema koguse lisamise puhul ei saaks maksuhaldur

kemikaali enam vedela põlevainena käsitleda, pole alust lugeda tagatise määramist alusetuks

ega selle suurust põhjendamatuks või kaebajat ülemäära koormavaks.

VKS-s ja ATKEAS-s sätestatuga pole seaduseandja pannud järelevalve teostajale kohustust

üksikasjalikult põhjendada oma kahtluse aluseid ega ole kehtestanud ka seda, millisel viisil

täpselt peab tagatise määramise vormistatama. Seega pidi järelevalve teostaja lähtuma

maksuhalduri üldisi kohustusi reguleeriva maksukorralduse seaduse (MKS) § 46 lg-test 1, 2 ja

3 ning vormistama kirjaliku haldusakti, mis sisaldaks muuhulgas ka selle andmise faktilise ja

õigusliku aluse. Vaidlusalune otsus vastab sellele nõudele, sest sisaldab nii asjaolude

kirjeldust kui viiteid asjakohastele õigusaktidele.

Kaebajale väljastati aktsiisikauba järelevalve alla jätmise teade 21.07.2014 ning sellel on

olemas kõik andmed, mis on rahandusministri 11.03.2010 määrusega nr 14 kehtestatud

„Aktsiisikauba järelevalve alla jätmise ja järelevalve lõpetamise korra“ § 1 lg-s 2 üles loetud.

Põhiseaduse §-st 31 tulenev õigus ettevõtlusvabadusele ei ole absoluutne ning seda võib

seadusega vastavate tingimuste ja korra kehtestamise läbi ka piirata. ATKEAS § 31 lg-s 16 ja

§ 791 lg-s 1 maksuhaldurile antud õigus määrata tulevase võimaliku maksukohustuse täitmise

tagamiseks rahaline tagatis ning jätta kahtlusi äratanud vedel põlevaine järelevalve alla, ongi

vastavat liiki kauba käitlejale seadusega ettenähtud piiranguteks. Nendega ei koormata

ettevõtjat ülemääraselt ega rikuta õigust võrdsele kohtlemisele, sest meetmed on lühiajalise

toimega, kahtlusi on võimalik vastavate dokumentaalsete tõendite abil reeglina kas ennetada

või siis tagantjärele kõrvaldada ning nende kohaldamise võimalus laieneb võrdselt kõigile

samas olukorras olevatele ettevõtjatele.

Kaebaja on tuginenud oma väidetes ATKEAS ja VKS muutmise seaduse eelnõu seletuskirjale

ning on selle üksikuid lõike oma kaebuses tsiteerinud. Tähelepanuta on aga jäänud, et seaduse

kohaselt oli muudatuste põhjuseks Euroopa Liidu kaupade klassifitseerimise reeglid, mis

võimaldavad tuua Eestisse keemiliste ja füüsikaliste omaduste poolest diislikütusega sarnaseid

tooteid ja neid illegaalselt mootorikütusena realiseerida ning eesmärgiks maksustada kütuseid,

sealhulgas ka vedelat põlevainet vastavalt nende kasutusotstarbele ning vältida sellise kütuse

turule sattumist, mille suhtes pole kindel, kas see vastab nõuetele ja maksud on tasutud.

Seejuures anti maksuhaldurile õigus otsustada, milliseid kemikaale saab käsitleda vedela

põlevaine, ehk kütusena ning pandi käitlejale kohustus tõendada maksuhaldurile selle

kasutamist. Kohtutoimikusse esitatu ei kinnita, et kaebaja oleks enne vaidlusaluse otsuse

koostamist oma kauba kasutamise kohta üldse mingeid tõendeid esitanud. Peale kauba

järelevalve alla jätmist on ta vastavate taotlustega küll tõendanud soovi müüa seda

elektrienergia tootmiseks ja hoonete kütmiseks, kuid tehingute tegelik sisu äratab kahtlusi.

Nimelt pole ühel juhul kauba saamist maksuhalduri väidetel vastava äriühingu poolt

kinnitatud ning kahel juhul on maksuhaldur tuvastanud kauba deklareeritust erineval aadressil

kasutamise. Lisaks äratab tähelepanu ka asjaolu, et viimati nimetatud juhtudel oli väidetavaks

ostjaks äriühing, kelle üks juhatuse liige on kaebaja omaga sama.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja esitas 15.01.2015 apellatsioonkaebuse (tl 123-131p), milles taotleb halduskohtu

otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Halduskohus rikkus oluliselt menetlusnormi, jättes kaebuse täienduse lisad arvesse võtmata.

Kaebaja tugineb ATKEAS ja VKS muutmise seaduse eelnõu (491 SE) seletuskirjale.

Selleks, et maksuhaldur saaks määrata tagatise diislikütuse maksukohustuse järgi, peaks

olema tegu kemikaaliga, mis omadustelt on a) sarnane mootorikütusega (diislikütusega) ning

mis b) puhtal kujul või segatuna pliivabale bensiinile, pliibensiinile või diislikütusele on

kasutatav mootorikütusena. Need eeldused ei ole täidetud. Kinnipeetud emulsioonõli ei ole

kasutatav mootorikütusena ega sellele sarnane.

Euroopa Kohtu järgi tuleb kindlaks teha, kas a) toodet kasutati mootorikütusena; b) millist

mootorikütust kõnealune toode asendaks või sellega omaduste ja otstarbe poolest kõige

sarnasem on. Oluline on, et toode võimaldaks seda mootorikütust tulemuslikult asendada või

välja vahetada – maksustamine peab tagama konkurentsimoonutuste vältimise ja siseturu

ühtlase toimimise (EKo liidetud kohtuasjades nr C-43/13 ja C-44/13, p 38).

ATKEAS § 19 lg 1 ls 3 koosseisu tunnustele vastab selline aine, mis on mootorikütusena

(antud juhul diislikütusena) efektiivselt kasutatav. Seejuures tuleks eelnõu 491 SE seletuskirja

järgi tuvastada: tihedus, väävlisisaldus, leekpunkt, tuhasisaldus, veesisaldus, määrimisvõime,

viskoossus, destilleerumine, hangumispunkt jmt.

R. Ernese arvamuse p 1 kohaselt peavad sisepõlemismootoris kasutatavad vesiemulsioonid

võimaldama mootori tõrketa töö ja pikaajalise kasutusea nii nagu seda tagab mootoribensiin

või diislikütus. Seega nõuded mootorikütusele ei tulene niivõrd mootorikütusest endast ega

keskkonnanõuetest, kui kasutatava sisepõlemismootori vajadustest. Arvamuse p 2 järgi tuleb

diislikütusel kontrollida tihedust, viskoossust, fraktsioonkoostist, tsetaaniarvu ja -indeksit,

määrimisvõimet, leekpunkti, hangumistemperatuuri. Diislikütuse parameetrid on R. Ernese

arvamuse (p 4, 6) kohaselt muu hulgas järgmised: veesisaldus maksimaalselt 200 ppm (ehk

200 mg/kg); väävlisisaldus maksimaalselt 10 ppm (ehk 10 mg/kg); tihedus 820-845 kg/m3.

Sisuliselt ei ole juba EKK analüüsiaktis nr 19/37 määratud kahest näitajast ühe järgi võimalik

kinnipeetud vedelikku diislikütusena kasutatavaks (ega funktsionaalselt sarnaseks) pidada –

juba mõõdetud veesisaldus (51 261 mg/kg) on 256 korda suurem kui diislikütusele

maksimaalselt lubatud 200 mg/kg, seejuures ületab ka väävlisisaldus 10,5 mg/kg pisut nõutut

(10 mg/kg). Kaebaja poolt EKK-lt tellitud 20.05.2014. a analüüsiakti nr 1-4/KE14000381-1

(tl 44p) kohaselt on veesisaldus sama (51 261 mg/kg) ehk 256 korda lubatust suurem;

vedeliku tihedus 849,6 kg/m3 15ºC juures ehk erikaal on suurem kui diislikütusele

maksimaalselt lubatud 845 kg/m3.

Ehkki EKK vastus nr 19/37 ja EKK 20.05.2014. a analüüsiakt nr 1-4/KE14000381-1 on

tehtud 08.05.2014 kinni peetud emulsioonõli kohta, siis MTA on oma vastuses ise viidanud

EKK vastusele nr 19/37 kui väidetavale tõendile ka seoses 17.06.2014 kinni peetud

vedelikuga. 08.05.2014 ja 17.06.2014 kinni peetud vedelikud on tehtud sama retsepti järgi ja

näitajate suurusjärgud on juba EKK analüüsidest tulenevalt samad.

EKK analüüsiakti nr 1-4/41 järgi on aine veesisaldus 41 950,53 mg/kg ehk 210 korda lubatust

suurem, väävlisisaldus 14,2 mg/kg ehk suurem kui diislikütusele lubatud 10 mg/kg; tihedus

temperatuuril 15ºC 847,0 kg/m3 ehk suurem kui diislikütusele maksimaalselt lubatud

845 kg/m3.

Kaebaja toodetud vedeliku SERT järgne toote tihedus 15ºC juures (858,00 kg/m3) ületab

samuti oluliselt diislikütusele lubatud 845 kg/m3, destillatsioonikarakteristikud 250 ja 350ºC

juures pole määratavad. SERT järgne veesisaldus ületab samuti lubatut ca 275 korda.

Lisaks on kaebaja toodetud emulsioonõli energiasisaldus (39-40 MJ/kg) oluliselt väiksem

diislikütuse omast (45 MJ/kg). Järelikult võib emulsioonõli asendada näiteks põlevkiviõli,

mitte aga diislikütust.

Kinni peetud emulsioonõli „väga väikeses koguses“ lisamine diislikütusele aga ei anna mitte

mingisugust majanduslikku mõtet diislikütusena müümiseks – tegemist ei ole kütuselisandiga

ATEKAS § 19 lg 1 ls 3 tähenduses.

Hollandi Standardiamet on leidnud (tl 96p, tõlge tl 78), et emulsioonõli ei saa kasutada koos

tavadiisliga ning et mootoritootjad ei ole andnud luba selle kasutamiseks sõiduautode

diiselmootorites. Kuivõrd antud juhul on erinevus vähemalt viies parameetris (tihedus,

veesisaldus, destilleerumistemperatuurid, tsetaanindeks ja värvus) ja sisepõlemismootori

tööpõhimõte ja ehitus lubavad seal vaid konkreetsete näitajatega põlevat vedelikku kasutada,

siis antud vedelik rikub diiselmootori. Kinnipeetud emulsioonõli on ahjukütus.

Kaebaja viitab Euroopa Komisjoni otsusele nr C-22/06 (ex N 615/05) (tl 104-107p).

Kaebaja toodetav emulsioonõli pole ka diislikütusele funktsionaalselt ega koostiselt sarnane.

EKK analüüsiakti nr 1-4/37 järgi on vedelik „hele ja mitteläbipaistev“, EKK analüüsiakti

nr 14/KE140000381-1 järgi „valge ja läbipaistmatu“. MTA foto kohaselt on kaebaja toodetud

emulsioonõli valge, piimjas ja läbipaistmatu vedelik. Nii üldlevinud teadmise kui R. Ernese

arvamuse p 6 kinnituse kohaselt on diislikütus kollakas ja läbipaistev vedelik. Seega poleks

kaebaja toodetud emulsioonõli diislikütusena realiseeritav ega võõrandatav juba selgelt

äratuntava välise erinevuse tõttu.

EKK ei ole teostanud ühtegi katset, et välja selgitada, kas emulsioonõli diislikütusega üldse

seguneb ja mismoodi emulsioonõli lisamine diislikütuse selle omadusi muudab.

Puhtmatemaatiliselt suurendaks ainuüksi 0,1% emulsioonõli lisamine diislikütusele selle

veesisaldust 0,0049 % ehk kui diislikütusele maksimaalselt lubatud veesisaldus on 0,02%

(tavaliselt on diislikütuse veesisaldus maksimaalselt lubatu lähedal 0,02%), siis tõuseks diisli

veesisaldus 0,0249 protsendini, mis on suurem kui maksimaalselt lubatud. Samuti muudab

0,1% emulsioonõli lisamine diislile selle välimuse häguseks ja läbipaistmatuks, mis samuti ei

vasta diislikütusele kehtestatud nõuetele. Lisaks toimub emulsioonõli väga väikeses koguses

diislikütusele lisades, eeldusel et see diislikütusega üldse seguneb, emulsioonõli oluline

lahjendamine, mis lahjendab ka oluliselt emulsioonõlile stabiilsuse andvaid lisandeid ning

nende toime väheneb või lakkab, mistõttu emulsioon laguneb ja diislikütusesse tekkib ikkagi

vaba vesi. Vaba vesi ei tohi aga mootorisse jõuda, sest see võib ainult paaritunnise töötamise

järel lõhkuda mootorikütuse etteandesüsteemi.

Antud juhul oli kinnipidamise näol tegu kaalutlusotsuse ja apellandi põhiõiguste (sh

omandiõiguse) ilmselge riivega, mis tähendab, et haldusakti oleks pidanud eriti põhjalikult

motiveerima. Antud juhul on MTA viidanud ainult EKK 19.06.2014. a mõõtmise raportile,

mis aga ATKEAS § 19 lg 1 ls 3 faktilise koosseisu täidetust ei kinnita, vaid vastupidi.

Järelikult puudus ATKEAS § 31 lg 16 koosseisule vastav faktiliste asjaolude kirjeldus.

Järelikult on MTA teinud asjaolusid välja selgitamata jättes kaalutlusvea (või jätnud

kaalutluse üldse teostamata) ning ühtlasi rikkunud MKS § 46 lg 3 p 5 tulenevat kohustust

märkida ära nii haldusakti andmise õiguslik kui ka faktiline alus.

9. MTA palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata.

MTA jääb varasemalt kaebusele ja selle täiendusele esitatud vastuste juurde.

Kaebaja kodulehel (vt http://www.novusoil.ee/diesel.php) reklaamitakse potentsiaalsetele

klientidele põlevainet, kui universaalset, s.h nii kõrge, keskmise kui väikese kiirusega

diiselmootorites kasutatavana, mistõttu on apellatsioonkaebuses esitatud vastupidised väited

jätkuvalt ebaveenvad.

Ka segatul kujul kinni peetud põlevaine kasutamise korral mootorkütuses on kohustus tasuda

ainelt mootorkütuse aktsiisimäära, kuna aine on siiski kasutuses mootorkütusena.

Kaebaja väide, et ahjukütus ei ole diiselmootorites kasutatav, on vastuolus akrediteeritud EKK

labori hinnanguga ja ka kaebaja 18.08.2014. a taotlusega järelevalve all oleva aktsiisikaubaga

tehingu ja toimingu tegemiseks (tl 54-55p). Viidatud taotluse kohaselt sooviti vaidlusaluse

kütuse vabastamist elektrienergia tootmiseks ehituskontsernile AS Nordecon. Kütusega

töötavad ka diiselgeneraatorid (s.o kombinatsioon diiselmootorist ja elektrigeneraatorist), mis

üldteadaolevalt baseeruvad diiselmootoril.

MTA on EKK tellitud analüüsi vastuste järgi juunis 2014 kinni peetud emulsioonõli

mootorkütusena kasutatavuse kahtlusele laboratoorse kinnituse (tl 47, 49). Selle

maksustamine on sõltuvuses selle faktilisest kasutusotstarbest. Mootorkütusest erinevat

kasutamist tuli kaebajal MTA-le tõendada.

491 SE seletuskirjas kohaselt oli muudatuste põhjuseks Euroopa Liidu kaupade

klassifitseerimise laialivalguvad reeglid, mis võimaldasid Eestisse tuua keemiliste ja

füüsikaliste omaduste poolest diislikütusega sarnaseid tooteid ja neid illegaalselt

mootorikütusena realiseerida. Tekkis oht konkurentsimoonutuseks, mis liikmesriigil tuli

elimineerida. Viidatud regulatsiooni eesmärgiks oli seega maksustada kütuseid, sealhulgas ka

vedelat põlevainet vastavalt nende kasutusotstarbele ning vältida sellise kütuse turule

sattumist, mille suhtes pole kindel, kas see vastab nõuetele ja maksud on tasutud. Seejuures

anti maksuhaldurile õigus otsustada, milliseid kemikaale saab käsitleda vedela põlevaine ehk

kütusena ning pandi käitlejale kohustus tõendada maksuhaldurile selle kasutamist.

Lõppkokkuvõttes tagatis vabastatakse ja MTA järelevalve lõppeb, kui põlevaine kasutamine

mootorkütusest erineval otstarbel on apellandi poolt MTA-le tõendatud. Apellatsioonkaebuses

taotletava tagatisest vabastamise nõue enne apellandipoolse tõendamiskohustuse täitmist on

vastuolus nii apellatsioonkaebuses viidatud Euroopa Kohtu lahendi, 491 SE seletuskirjas

märgitud eesmärgi kui ka kehtiva õigusega.

Kaebaja majandusaasta aruande esitamata jätmine viitab sellele, et kaebaja puhul ei ole tegu

korrektset aruandluskohustust järgiva maksukohustuslasega. Sellest lähtuvalt ei ole välistatud,

et kaebajal esineb varjatud kohustusi. Eeltoodu seab kahtluse alla maksukohustuslase

usaldusväärsuse.

Juba 17.06.2014 maksuhaldurile põlevaine kohta esitatud andmed olid omavahel

vastuolulised. CMR-is ja saatelehel nr 11 kajastati põlevainet kui emulsioonõli, kuid lisatud

analüüsiakti ja ühekordse aktsiisideklaratsiooni kohaselt oli tegu sootuks emulsioon- või

biokütusega (tl 4345p).

Miski ei takista kaebajal ebakvaliteetset või nõuetele ja parameetritele mittevastavat

diislikütust mootorites kasutada.

Maksuhalduril ei pea olema tagatise küsimise hetkel välja kujunenud lõplikku seisukohta

maksukohustuse määramisel tähtsust omavate faktiliste asjaolude tõendatuse suhtes ja seda ei

pea tagatise otsuses küsimuste lahendamisel hindama ka kohus. Tagatise küsimisega

kaasnevaid piiranguid tasakaalustab kaalukas avalik huvi tagada maksude laekumine ja

suunata maksukohustuslasi potentsiaalselt maksukuulekamale käitumisele. Tegu on üksnes

ennetava, maksuriske elimineeriva ja ajutise meetmega.

PS §-st 31 tulenev õigus ettevõtlusvabadusele ei ole absoluutne ning seda võib seadusega

vastavate tingimuste ja korra kehtestamise läbi ka piirata. ATKEAS § 31 lg 16 ja § 79 lg 1

annavad maksuhaldurile õiguse määrata tulevase võimaliku maksukohustuse täitmise

tagamiseks rahaline tagatis ning jätta kahtlusi äratanud vedel põlevaine järelevalve alla.

Õiguslik alus tagatise määramiseks on seega olemas ning riive ei koorma ettevõtjat

ülemääraselt ega riku õigust võrdsele kohtlemisele, sest meede on lühiajalise toimega,

kahtlusi on võimalik vastavate dokumentaalsete tõendite abil reeglina kas ennetada või siis

tagantjärele kõrvaldada ning nende kohaldamise võimalus laieneb võrdselt kõigile samas

olukorras olevatele ettevõtjatele.

Juba ainuüksi tõdemus, et ainet võidakse deklareeritud eesmärgi vastaselt mootorkütusena

kasutada, mis toob endaga kaasa kõrgendatud maksuriski. Seetõttu on piisav alus

konstateerimaks registervarata, minimaalse osakapitali ja äriregistris kustutamishoiatusega

äriühingu puhul, et järelevalve ja selle tõhususe tagamiseks esineb vajadus apellandilt

tagatissumma küsimiseks.

Kaebaja ei oma luba mootorkütust müüa ega ka majandustegevuse registris (MTR-is) vastavat

registreeringut, mille saamiseks tuleb teistel mootorkütuste müüjatel tasuda MTA nõudmisel

(VKS § 3 lg 3) kordades suurem tagatis. Kaebaja loodab endale välja nõuda põhjendamatut

konkurentsieelist, mida tal teiste mootorikütuse müüjatega võrreldes kõiki nõudeid täites

ilmselt ei esineks.

Kaebaja on vaidlusalust ainet deklareerinud maksuhaldurile raske kütteõlina. Seejuures on

EKK klassifitseerinud aine KN koodi 2710 19 99 alusel, mis viitabki seletuskirjas SE 491

märgitud olukorra esinemisele ja maksuriski olemasolule aine keemilisi ja füüsikalisi omadusi

arvestades. Just nimetatud riski sooviti 01.04.2014 jõustunud regulatsiooniga minimeerida.

10. 10.02.2016 Tartu Ringkonnakohtus toimunud istungil esitas MTA kohtule 05.03.2015. a

otsuse nr 8-4/000648-1 (tl 172-173), millega MTA otsustas tagastada esitatud tagatise.

Kaebaja avaldas soovi üle minna õigusvastasuse tuvastamise kaebusele, kuna MTA

27.06.2014. a otsuse nr 12.1-9/4151 toime on lõppenud. Vastustaja nõustus sellega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsuse

resolutsiooni p-d 1,3 ja 4 tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab

kaebuse ja tuvastab MTA 27.06.2014. a otsuse nr 12.1-9/4151 õigusvastasuse.

12. Esmalt käsitleb ringkonnakohus menetluslikke küsimusi (I), kontrollib seejärel MTA

27.06.2014. a otsuse nr 12.1-9/4151 õiguspärasust (II), võtab seisukoha MTA ülejäänud

argumentide osas (III) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse

(IV).

I

13. Esmalt tõlgendab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebust. Halduskohus jättis

16.12.2014. a otsuse resolutsiooni p-ga 1 kaebuse täies ulatuses rahuldamata, p-ga 2 jättis

taotluse üksnes kohtuotsuse resolutsiooni avalikult teatavaks tegemiseks rahuldamata, p-ga 3

keeldus 20.11.2014 edastatud täiendavate dokumentide vastu võtmisest ning tagastas need

kohtuotsuse jõustumisel kaebajale ning p-ga 4 jättis menetlusosaliste võimalikud kulud nende

endi kanda. Kaebaja vaidlustab apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse täies ulatuses.

HKMS § 2 lg 4 ls 2 järgi kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende

lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Ringkonnakohus märgib, et kuigi kaebaja vaidlustab

halduskohtu otsuse täies ulatuses, ei sisalda apellatsioonkaebus ühtegi sisulist argumenti, miks

peaks ringkonnakohus tühistama halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2. Ringkonnakohus

tõlgendab seetõttu apellatsioonkaebust selliselt, et täies ulatuses tähendab resolutsiooni punkte

1, 3 ja 4.

14. Kaebaja avaldas 10.02.2016 Tartu Ringkonnakohtus toimunud istungil soovi üle minna

MTA 27.06.2014. a otsuse nr 12.1-9/4151 õigusvastasuse tuvastamise kaebusele, kuna otsuse

toime on lõppenud. Ringkonnakohus nõustus üleminekuga. Ringkonnakohus märgib

täiendavalt, et kuna tegemist on juba halduskohtule esitatud kaebuses sõnastatud alternatiivse

nõudega, siis ei ole käesoleval juhul HKMS § 49 lg 3 p 5 järgi tegu kaebuse muutmisega.

Ringkonnakohus menetleb seega MTA 27.06.2014. a otsuse nr 12.1-9/4151 õigusvastasuse

tuvastamise nõuet.

15. Kaebaja on tuvastamiskaebuse põhjendatud huvina toonud välja hilisema kahju

hüvitamise nõude esitamise. Ringkonnakohus peab seda piisavaks, kuna ei ole välistatud, et

õigusvastase tagatise nõudmisega on kaebajale tekitatud kahju.

16. Kaebaja väitel on halduskohus oluliselt rikkunud menetlusnormi, jättes kaebuse täienduse

lisad arvesse võtmata. HKMS § 61 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki

tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt,

kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Halduskohus on otsuse p-s 13

jätnud kaebuse täiendusega esitatud tõendid arvesse võtmata, kuna need olid esitatud

hilinenult. HKMS § 51 lg 3 ls 1 ja 2 sätestavad: „Uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus

tuleb esitada nii, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne

kohtuistungit. Kui asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses, tuleb uusi asjaolusid või taotlusi

sisaldav avaldus esitada nii, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse

päeva enne menetlusdokumentide esitamise tähtaja lõppu.“ Kaebaja esitas täiendavad tõendid

menetlusdokumentide esitamise viimasel päeval. Kaebaja on väitnud, et tegu on vastaspoolele

teada olevate ja paralleelmenetlustes samuti esitatud asjaoludega. Ringkonnakohus selgitab, et

HKMS § 51 lg 3 üheks eesmärgiks on ühelt poolt tagada teise poole ärakuulamine, kuid

teiselt poolt ka menetluse tõhusus. Kui lubada täiendavate tõendite esitamist kohtule

vastamise viimasel päeval, siis tuleks menetlus uuendada ja anda vastaspoolele täiendav

tähtaeg esitatud uute tõendite osas oma seisukoht kujundada. Seega kaitseb HKMS § 51 lg 3

ka kohut. Olgugi, et hilinenult esitatud tõend võib olla vastaspoolele ja kohtule tuttav, peab

vastaspoolel olema ka konkreetses menetluses reaalne võimalus selle kohta oma seisukoht

esitada. Seega ei rikkunud halduskohus HKMS § 61 lg-t 1, vaid kaebaja ise rikkus tõendeid

esitades HKMS § 51 lg-t 3.

17. HKMS § 87 lg 1 järgi kohaldatakse haldusasja toimiku kohta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) §-des 56–58 ja 60–61 sätestatut. TsMS § 56 lg 1 ls 1 järgi peab kohus iga

asja kohta toimikut, kuhu võetakse ajalises järgnevuses kõikide menetlusastmete

menetlusdokumendid ja muud asjaga seotud dokumendid, kaasa arvatud protokollid ja

kohtulahendid. Halduskohus on esitatud dokumendid 16.12.2014. a otsuse resolutsiooni p-ga

3 tagastanud, kuid lisanud, et tagastus peab aset leidma otsuse jõustumisel. Sellega on

halduskohus läinud vastuollu HKMS § 87 lg 1 ja TsMS § 56 lg 1 eesmärgiga ning lisanud

need dokumendid de facto ikkagi toimikusse: need sisalduvad haldusasja toimikus (tl 82-110)

enne halduskohtu otsust (tl 115117p). Vastustaja on vastuses apellatsioonkaebusele asunud

seisukohale, et nimetatud dokumendid on esitatud hilinenult, kuid märkinud samas, et need ei

oma asjas tähtsust. Ringkonnakohus leiab, et kuna vastustajal oli ringkonnakohtu istungil

võimalus nimetatud dokumentidele sisuliselt vastu vaielda ning tegemist on dokumentidega,

mis on vastustajale ka muudest menetlustest tuttavad, siis tuleb need uurimispõhimõttest ja

menetlusökonoomiast lähtuvalt toimikusse jätta. Ringkonnakohus leiab, et vähemalt osaliselt

aitavad need asjaolusid välja selgitada. Seega on põhjendatud ka halduskohtu otsuse

resolutsiooni p 3 tühistamine.

II

18. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust.

19. ATKEAS § 19 lg 1 sätestab: „Kütus käesoleva seaduse mõistes on pliivaba ja pliibensiin,

lennukibensiin, petrooleum, diislikütus, eriotstarbeline diislikütus, kerge kütteõli, raske

kütteõli, põlevkivikütteõli ja vedelgaas (edaspidi koos nimetatuna mootorikütus ja kütteõli),

kivisüsi, pruunsüsi, koks ja põlevkivi (edaspidi koos nimetatuna tahkekütus), maagaas ning

kütusesarnane toode. Kütusena käsitatakse käesoleva seaduse mõistes ka mootorikütusest,

kütteõlist ja kütusesarnasest tootest erinevat vedelat põlevainet (edaspidi vedel põlevaine) ja

biokütust, mida kasutatakse, pakutakse müügiks või müüakse mootorikütuse või kütteainena

või mootorikütuse või kütteaine lisandina. Maksu- ja Tolliamet võib käesoleva seaduse

mõistes vedela põlevainena käsitada kemikaale, mis omadustelt on sarnased mootorikütusega

ning mis puhtal kujul või segatuna pliivabale bensiinile, pliibensiinile või diislikütusele on

kasutatavad mootorikütusena.“ Ringkonnakohus leiab, et ATKEAS § 19 lg 1 laused 1–3

kujutavad endast erinevaid aluseid. Käesoleval juhul on MTA 27.06.2014. a otsuses nr 12.1-

9/4151 sõnaselgelt tuginenud ATKEAS § 19 lg 1 lausele 3.

20. ATKEAS § 19 lg 1 ls 3 on kaalutlusnorm. Selle järgi peab maksuhaldur näitama ära, et

tegu on kemikaaliga, mis omadustelt on sarnane mootorikütusega ning mis puhtal kujul või

segatuna pliivabale bensiinile, pliibensiinile või diislikütusele on kasutatav mootorikütusena.

Kui need eeldused on täidetud, siis tuleb ära näidata, miks seda kemikaali tuleb käsitleda

mootorikütusena.

21. Esmalt märgib ringkonnakohus, et MTA 27.06.2014. a otsuses nr 12.1-9/4151 on MTA

rikkunud põhjendamisreegleid. MKS § 46 lg 2 ls 1 sätestab, et haldusakti adressaadi õigusi

piiravad ja talle kohustusi panevad haldusaktid peavad olema kirjalikud ning põhjendatud.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-d 1–3 sätestavad: „(1) Kirjalik haldusakt ja

soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti

põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on

haldusaktis viidatud. (2) Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja

õiguslik alus. (3) Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida

kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.“ Otsusest nr 12.1-9/4151 ei

ole arusaadav, mida käsitab MTA kemikaalina, mis omadustelt on sarnane mootorikütusega

ning mis puhtal kujul või segatuna pliivabale bensiinile, pliibensiinile või diislikütusele on

kasutatav mootorikütusena. Samuti ei nähtu sellest, miks kaebaja kemikaal vastab selle sätte

tingimustele, ega samuti, millistel kaalutlustel võrdsustab MTA kaebaja kemikaali kütusega.

Otsuse nr 12.1-9/4151 p-s 1.2 on vaid viide EKK 26.06.2014. a vastusele ning väide, et

analüüsitud vedeliku omadused on sarnased mootorikütusega. Ringkonnakohus leiab, et MTA

27.06.2014. a otsus nr 12.1-9/4151 on põhjenduse puudumise tõttu juba formaalselt

õigusvastane.

22. MTA 27.06.2014. a otsus nr 12.1-9/4151 on ka materiaalselt õigusvastane.

Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kohtumenetluses ei ole MTA suutnud tõendada, et kinni

peetud kemikaal oli omadustelt sarnane mootorikütusega ning puhtal kujul või segatuna

pliivabale bensiinile, pliibensiinile või diislikütusele kasutatav mootorikütusena. Selgitavalt

juhib ringkonnakohus MTA tähelepanu sellele, et Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt piisab

kasutusotstarbe selgitamisel tõendamise madalamast tasemest – põhjendatud kahtlusest

(RKHKo 16.12.2015, 3-3-1-60-15, p 11) ei ole kohaldatav ATKEAS § 19 lg 1 ls 3

rakendamisel. Riigikohtu otsus puudutas kuni 30.06.2014 kehtinud VKS § 24 lg 1 p 5 (mitte

§ 24 lg-t 5, nagu Riigikohtu otsuse punktis on ekslikult märgitud). Tegemist oli esialgseks

meetmeks volitava alusega, mille järgi võis kinnipidamist kohaldada kuni asjaolude

selgitamiseni või tagatise esitamiseni. Otsus tuli VKS v.r § 24 lg 1 p 5 alusel langetada

viivitamata. Käesoleval juhul on MTA-l otsuse tegemiseks aga aega kümme tööpäeva

(ATKEAS § 31 lg 16) ning sellest tulenevalt piisavalt aega, et kujundada teaduslikule

analüüsile rajanev seisukoht. Ringkonnakohus on seisukohal, et üldisest reeglist lähtuvalt

peab MTA tõendama, et kinni peetud kemikaal oli omadustelt sarnane mootorikütusega ning

puhtal kujul või segatuna pliivabale bensiinile, pliibensiinile või diislikütusele kasutatav

mootorikütusena.

23. Riigikohus on selgitanud, et kemikaali sarnasust mootorikütusega tuleks mõista lähtudes

kasutusvõimalusest ehk sellest, kas kemikaal on kasutatav mootorikütusena (RKHKo

16.12.2015, 3-3-1-60-15, p 14). Ringkonnakohus leiab, et mootorikütusena kasutatavuse

tõendamiseks ei ole vajalik läbi viia katset, vaid piisab kemikaali oluliste omaduste võrdlusest

mootorikütuse vastavate omadustega. Nõuded mootorikütusele on sätestatud VKS §-s 8 ning

selle alusel antud majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.03.2010. a määruses nr 16

„Nõuded vedelkütusele“ (määrus nr 16), mis omakorda viitab Nõkogu 23.07.1987. a

määrusele (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku

kohta, mille artikliga 1 kehtestatakse Euroopa Liidu kombineeritud nomenklatuur (KN).

Määruse nr 16 § 1 lg 1 p 2 järgi on näiteks diislikütus kütus, mille KN kaheksa numbrit on

2710 19 29, 2710 19 43 või 2710 20 11. Ringkonnakohus palus istungil endale selgitada,

millised omadused määravad aine kasutatavuse mootorikütusena. Kaebaja viitas R. Ernese

arvamusele (tl 84-86), mille kohaselt peab diislikütusel ennekõike kontrollima järgmisi

omadusi: tihedus ja viskoossus, fraktsioonikoostis, tsetaaniarv, tsetaaniindeks,

määrimisvõime, leekpunkt, hangumistemperatuur, tahkete osiste ja vaba vee sisaldus.

Väävlisisaldust ei pidanud R. Ernes oluliseks. Vastustaja sellele vastu ei vaielnud. Kuigi

kaebaja tugineb väävlisisalduste erinevusele, on ta ise esitanud R. Ernese arvamuse, mis ei

pea seda eriti oluliseks. Ka MTA poolt kohtule esitatud K. Lassmanni 27.06.2014. a

vastuskirjas (tl 47) sisaldub sarnane kriteeriumite loetelu: PAH sisaldus, väävlisisaldus, tuha-

ja koksisisaldus, tahkete osiste sisaldus, FAME sisaldus, leekpunkt, korrosiivsus, tihendus,

oksüdatsioonistabiilsus, määrimisvõime ja viskoossus. Ringkonnakohus märgib, et kuigi R.

Ernese ja K. Lassmanni nimetatud kriteeriumid ei kattu täielikult, saab esitatud loeteludest

siiski järeldada, et 27.06.2014. a otsuse nr 12.19/4151 tegemiseks ei pruukinud MTA-l olla

piisavalt fakte. Otsuse nr 12.19/4151 aluseks olnud 26.06.2014. a analüüsiakti nr 1-4/41 järgi

määrati üksnes kinni peetud kemikaali veesisaldus, väävlisisaldus ning tihedus. Samuti

märgiti, et destilleerumist 250 ega 350ºC juures määrata ei saa. Määratud andmetest ületas

nimetatud kriteeriumitest kemikaali veesisaldus diislikütusele lubatud veesisaldust ca 210

korda, samuti erines kemikaali tihedus diislikütusele lubatud tihedusest ja väävlisisaldus

ületas diislikütusele lubatud väävlisisalduse. EKK 26.096.2014. a kaaskirjas nr 1-9/306-1

leidis EKK, et vedeliku omadused on sarnased mootorikütusele, kuid märkis, et küsimusele,

kas analüüsitud vedelik on kasutatav mootorikütusena, vastata ei saa. Ringkonnakohus leiab,

et EKK seisukoht on vastuoluline ega tõenda kuidagi, et tegemist oli kemikaaliga, mis

omadustelt oli sarnane mootorikütusega ning mis puhtal kujul või segatuna pliivabale

bensiinile, pliibensiinile või diislikütusele oli kasutatav mootorikütusena. MTA 27.06.2014. a

otsus nr 12.1-9/4151 on niisiis juba seetõttu materiaalselt õigusvastane, kuna MTA on

ebapiisavalt teostanud uurimispõhimõtet ning piiranud põhjendamatult kaebaja

ettevõtlusvabadust.

24. Ringkonnakohus leiab, et MTA 27.06.2014. a otsus nr 12.1-9/4151 on materiaalselt

õigusvastane ka seetõttu, et otsusest ei nähtu, et MTA oleks olnud üldse teadlik, et ta kohaldab

kaalutlusnormi. MKS § 12 sätestab, et kui maksuhaldurile on seadusega antud volitus kaaluda

abinõu kohaldamist või valida erinevate abinõude vahel, teostab maksuhaldur kaalutlusõigust

volituse piires ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes

põhjendatud huve. Otsuses nr 12.1-9/4151 puudub igasugune kaalumine. Seega on tegemist

olulise kaalutlusveaga – kaalumise puudumisega.

III

25. Vastuseks MTA ülejäänud argumentidele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida

järgmist.

26. MTA eksib tõendamiskoormuse osas, väites, et kaebaja peab tõendama aine

kasutusotstarvet. Maksuhaldur on seisukohal, et ta ei pidanud tekkinud kahtlusi ja tagatise

määramise põhjuseid veelgi sisulisemalt selgitama, kuna otsusega ei määrata lõplikult

kindlaks maksukohustust ning tagatis on ajutise eesmärgiga, seniks, kuni kaebaja tõendab

rahuldaval viisil aine kasutamist muul otstarbel kui mootorikütusena. ATKEAS § 24 lg 51

sätestab: „Käesoleva seaduse § 19 lõike 1 kolmandas lauses nimetatud juhul tekib vedela

põlevaine käitlejal maksukohustus vastavalt vedela põlevaine omadustele kas bensiini või

diislikütuse aktsiisimääraga, välja arvatud kui vedela põlevaine käitleja tõendab Maksu- ja

Tolliametit rahuldaval viisil vedela põlevaine kasutamist muul otstarbel kui mootorikütusena.

Vedela põlevaine kasutamisel muul otstarbel kui mootorikütusena peavad tarbimiskohas

olema selleks vajalikud seadmed ja personal.“ Ringkonnakohus märgib, et selle normi järgi

pöördub tõendamiskoormus ümber alles siis, kui MTA on eelnevalt tõendanud, et tegu on

ATKEAS § 19 lg 1 ls 3 mõttes kemikaaliga, mis omadustelt on sarnane mootorikütusega ning

mis puhtal kujul või segatuna pliivabale bensiinile, pliibensiinile või diislikütusele on

kasutatav mootorikütusena. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva kaasuse lahendamiseks ei ole

tingimata vajalik võtta seisukohta küsimuses, kas kaebaja on suutnud tõendada, et kinni

peetud kemikaal ei ole omadustelt sarnane mootorikütusega ning et see ei ole puhtal kujul ega

segatuna pliivabale bensiinile, pliibensiinile või diislikütusele kasutatav mootorikütusena.

Arvestades kaebaja enda poolt esitatud R. Ernese seisukohta võib olla, et ka sellele

küsimusele ammendava vastuse andmiseks on kogutud liiga vähe andmeid. Kuna käesoleval

juhul ei ole MTA suutnud tõendada, et tegu oli ATKEAS § 19 lg 1 ls 3 mõttes kemikaaliga,

siis ei pöördunud tõendamiskoormus ümber.

27. MTA osutab sellele, et kaebaja reklaamib oma kodulehel, et diisli emulsioon on otseseks

asendajaks kõigis diiselkütust kasutavates rakendustes. Kaebaja selgitas istungil, et kodulehel

reklaamitu ei ole sama aine. Samas protsessis on võimalik toota nii ahjukütuseid,

määrdeõlisid kui ka mootorikütuseid. Kodulehel on kirjas need, mida kaebaja on võimeline

tehniliselt tootma. Ringkonnakohus peab kaebaja selgitust usutavaks. Kodulehel on ka

sõnaselgelt kirjas, et jutt käib diisli emulsioonidest mitmuses. Samuti on viidatud erinevatele

tehnilistele näitajatele, mis ei saa korraga esineda ühel emulsioonil.

28. MTA väidab, et diislikütuse nõuetele ja parameetritele mittevastavus ega ebakvaliteetsus

ei takista seda kütust mootoris kasutamast. VKS § 8 lg 2 ls 1 järgi on nõuetele mittevastava,

VKS § 8 lg-s 1 nimetatud kütuse käitlemine keelatud, kui VKS ei sätesta teisiti. VKS § 2 lg 1

p 3 järgi on kütuse käitlemine tarbimisse lubatud kütuse müük või müügiks pakkumine, vedu,

hoiuteenuse osutamine ja ladustamine ning kütuse import, eksport ja tootmine. Pädevus

nõuetele mittevastava kütuse käitlemise üle järelevalvet teostada on VKS §-de 21 ja 23 järgi

Konkurentsiametil ja Tarbijakaitseametil. Kaebaja asus ringkonnakohtus toimunud istungil

seisukohale, et diiselmootoritesse sellise kütuse müümine, mis mootori kokku jooksutavad, ei

ole jätkusuutlik ega hea äriplaan. Ringkonnakohus nõustub, et selline majandustegevus ei saa

olla jätkusuutlik. Seetõttu jääb majandusloogikast lähtuvalt MTA see väide kohtule

arusaamatuks.

29. MTA on samuti tuginenud sellele, et kinni peetud vedelik on, mis sest, et väga väikestes

kogustes, segatuna bensiinile või diislikütusele mootorikütusena kasutatav. Kaebaja on

apellatsioonkaebuses esitanud matemaatilise arvutuse, mille kohaselt muudaks juba 0,1%

emulsioonõli lisamine diislikütusele selle mootorikütusena mittekasutatavaks. Vastustaja ei

ole sellele vastu vaielnud ega omapoolseid arvutusi esitanud. Kui ringkonnakohus palus MTA

esindajal istungil täpsustada, kui suur on väga väike kogus, mida vastustaja silmas peab, siis

leidis esindaja, et maksuhaldur ei pea kogust kindlaks määrama. Ringkonnakohus ei nõustu

selle väitega. Just avalik võim on see, kes peab isikule arusaadavalt kindlaks määrama, kust

jookseb lubatu ja keelatu piir. See tuleneb PS § 3 lg-st 1, mille kohaselt tohib riigivõimu

teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas oleva seaduse alusel, ning PS § 13 lg-st 2,

mille järgi kaitseb seadus igaühte riigivõimu omavoli eest. Kaebaja märkis istungil tabavalt, et

samast loogikast lähtuvalt võiks diislikütusesse segada ka nt toiduõlisid või kraanivett. Ka

ringkonnakohus ei saa aru, kui suur kogus on väga väike kogus, mida MTA silmas peab, ega

pea sellise kriteeriumi kasutamist seetõttu õigusriigis lubatavaks.

30. MTA on seisukohal, et tal ei pea olema tagatise küsimise hetkel välja kujunenud lõplikku

seisukohta maksukohustuse määramisel tähtsust omavate faktiliste asjaolude tõendatuse

suhtes, ja seda ei pea tagatise otsuses küsimuste lahendamisel hindama ka kohus. Tagatise

küsimisega kaasnevaid piiranguid tasakaalustab kaalukas avalik huvi tagada maksude

laekumine ja suunata maksukohustuslasi potentsiaalselt maksukuulekamale käitumisele. Tegu

on üksnes ennetava, maksuriske elimineeriva ja ajutise meetmega. Seetõttu on piisav alus

konstateerimaks registervarata, minimaalse osakapitali ja äriregistris kustutamishoiatusega

äriühingu puhul, et järelevalve ja selle tõhususe tagamiseks esineb vajadus apellandilt

tagatissumma küsimiseks. Ringkonnakohus selgitab MTA-le, et õigusriigis tohib isikute

põhiõigusi piirata ainult seadusliku aluse olemasolul. Haldusorganil on lubatud tegutseda

üksnes seadusega ette antud raamis. Kui haldusorgan tunnetab talle antud volituste

ebapiisavust, lünklikkust või ebaefektiivsust, siis on võimalik esitada valdkonna eest

vastutavale ministrile ettepanek töötada välja ja algatada seaduse täiendamine. Ennast

väljapoole seadust asetamine on omavoli, mis on PS § 13 lg-ga 2 sõnaselgelt keelatud.

31. Kokkuvõttes ei selgita ükski MTA poolt käesolevas kohtumenetluses esitatud argument,

miks on 27.06.2014. a otsus nr 12.1-9/4151 ebapiisavalt põhjendatud.

IV

32. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu

otsuse resolutsiooni p-d 1, 3 ja 4 tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse,

millega tuvastab MTA 27.06.2014. a otsuse nr 12-1-9/4151 õigusvastasuse.

33. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit

või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kuigi

ringkonnakohus ei tühista halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2, leiab kohus, et vastustajat

tuleb ka esimese astme menetluses käsitada poolena, kelle kahjuks otsus tehti. Halduskohtu

otsuse resolutsiooni p-ga 2 jäi rahuldamata vaid menetluslik taotlus.

34. Halduskohtus on kaebaja esitanud küll vastustajalt menetluskulude väljamõistmise

taotluse, kuid ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente peale riigilõivu

tasumist tõendavate dokumentide. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kaebaja taotlus tuleb

rahuldada esitatud ulatuses ja mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kaebuse esitamisel

tasutud riigilõiv 153,36 eurot. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista ka

apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 153,36 eurot. Lisaks taotleb kaebaja

apellatsioonimenetluses esindamise tasu 923 euro väljamõistmist. Kulu tekkimist põhjendab

kaebaja ajakuluga 5h 55m (tl 178), mis koosneb kohtuistungiks valmistumise teeside

koostamisest 2h 45m, kohtuistungiks ettevalmistamisest ja istungil osalemisest 2h10m ning

kohtuistungil osalemisest 1h 00m (tl 178p). Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu sellele,

et kohtuistungil osalemise eest on taotletud kulude hüvitamist topelt. Kohtuistung kestis tund

aega, mille võrra tuleb arvestatud aega vähendada. Ülejäänud osas leiab ringkonnakohus, et

kulud on vajalikud ja põhjendatud. Seetõttu vähendab ringkonnakohus vastustajalt

väljamõistetavate kulude aluseks olevas ajaarvestuses aega 1h võrra, mis teeb kokku ajakulu

4h 55m ning kaebaja esindaja tariifi järgi (4,917*130=)639,21 eurot, millele lisandub 20%

käibemaksu: (639,21+20%=)767,05 eurot. Kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja

mõista niisiis (153,36+153,36+767,05=)1073,77 eurot. Kuna vastustaja ei ole kulude

hüvitamise taotlust esitanud, ei ole selles osas vajalik seisukohta kujundada.

Tiina Pappel

Maili Lokk

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/