3-14-51342/35 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

25.02.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51342

Haldusasi

Roman Gorodivski kaebus Tartu Vangla vastu

kinnipidamistingimustega

põhjustatud

kahju

hüvitamiseks summas 50 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 15.05.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Roman Gorodivski apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja - Roman Gorodivski, lepinguline esindaja

Vladimir Kolga

Vastustaja - Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Roman Gorodivski apellatsioonkaebus rahuldamata ja tema poolt

apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 15.05.2015. a otsus osas, millega vaadati kaebus

sisuliselt läbi hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 29.12.2008 – 21.04.2011 ja

teha selles osas uus otsus, millega jätta hüvitamiskaebus nimetatud perioodi osas

läbi vaatamata.

3. Muuta ja täiendada Tartu Halduskohtu 15.05.2015. a otsuse resolutsiooni, lisades

sinna punkti 1 järgnevas sõnastuses: „ Jätta kaebus läbi vaatamata osas, millega

nõuti hüvitise väljamõistmist Tartu Vanglalt selle eest, et erinevalt E-hoonest

käivad vangla S-hoones elukambris uksed sissepoole; S-hoones on

eluosakondades trenažöörid aga E-hoones mitte; kinnipeetavatel on keelatud

kasutada spordisaalis jõusaali, duširuumi ja WC-d ning E-hoones puudub köögis

ventilatsioon ja kuivatusruum.“ Senine Tartu Halduskohtu 15.05.2015. a otsuse

resolutsioon lugeda resolutsiooni punktiks 2 ja sõnastada järgmiselt: „Ülejäänud

osas jätta Roman Gorodivski kaebus rahuldamata.“

4. Jätta ülejäänud osas Tartu Halduskohtu 15.05.2015. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 25.02.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Roman Gorodivski esitas 21.04.2014 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, millega

nõudis vanglalt seoses Tartu Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamist summas 50 000 eurot. Taotluse kohaselt on R. Gorodivski paigutatud Tartu Vangla

eeluuritavate ehk E-hoonesse, kuigi ta on süüdimõistetu staatuses ning E-hoone tingimused on

süüdimõistetute ehk S-hoone tingimustest erinevad. R. Gorodivski leiab, et sellega rikutakse

tema õigusi.

2. Tartu Vangla jättis 01.07.2014. a otsusega nr 1-13/723-2 R. Gorodivski kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata. Tartu Vangla leidis, et on taganud R. Gorodivskile õigusaktides

sätestatud nõuetele vastavad kinnipidamistingimused ning üksnes mõningased erinevused E-

ja S-hoonete vahel ei muuda kinnipidamistingimusi õigusvastaseks.

3. R. Gorodivski esitas 30.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega palus Tartu

Vanglalt mõista tema kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 50 000 eurot seoses

kinnipidamistingimustega Tartu Vanglas, mis rikuvad tema õigusi ja alandavad inimväärikust.

Kaebaja märgib, et ta on Tartu Vanglas viibinud süüdimõistetu staatuses alates 29.12.2008,

kuid ta on olnud kogu selle perioodi paigutatud Tartu Vangla eeluuritavate ehk E-hoonesse.

Kaebaja leiab, et tema viibimine eeluuritavate hoones raskendab tema olukorda ning ta peab

taluma seal rohkem kannatusi, kui see on süüdimõistetute ehk S-hoones. Kaebaja arvates ei

ole kinnipidamistingimused E-hoones võrdsed S-hoones olevate tingimustega ning sellega

rikutakse kaebaja õigusi ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) art-t 3. Kaebuse kohaselt on S-hoone ja E-hoone erinevused järgmised:

-

E-hoones on kambrite akendel trellid, S-hoones trellid puuduvad;

-

E-hoones on duširuum kambris, S-hoones selleks ettenähtud ruumis;

-

E-hoones on kraanikauss ja WC pott metallist, S-hoones keraamilised;

-

S-hoones on eraldi ruum, kus asub köök, saab vaadata televiisorit ja mängu tuba,

Ehoones on 20 m² suurune tuba, kus on koos köök, mängulaud ja televiisor; ühes

sektoris, kus kaebaja on ka asunud, on sellise ruumi suurus olnud ka üksnes 10 m²;

-

S-hoones on suur jalutusplats, kus saab ka sportida, E-hoones on jalutusboks

suurusega 3x5 m, kus jalutab korraga neli kinnipeetavat ja kus sporti teha ei saa, E-

hoones viibija saab spordisaali kasutada ainult üks tund nädalas;

-

Spordisaalis ei saa kasutada jõusaali, duširuumi ja WC-d, neid saavad kasutada ainult

vanglateenistuse ametnikud;

-

S-hoones käivad kambriuksed sissepoole, E-hoones väljapoole;

-

S-hoones on eluosakondades trenažöörid, E-hoones mitte;

-

E-hoones puudub köögis ventilatsioon ja kuivatusruum.

Kaebuse kohaselt on Tartu Vangla kambris ka pinda ühe isiku kohta vähem kui ettenähtud

3 m².

4. Tartu Halduskohus jättis 15.05.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Halduskohus leidis, et kaebaja väited tema inimväärikuse rikkumise kohta tulenevalt

ebapiisavast põrandapinnast, on alusetud, kuna Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast

tulenevalt arvatakse kambri põrandapinna hulgast maha tualeti alune pinda ning mööbli alust

pinda mitte. Seega oli kaebajale kambris jäänud pind vähemalt 4 m² ning rikutud ei ole ei

justiitsministri kehtestatud vangla sisekorraeeskirjas kambri põrandapinnale sätestatud

nõudeid ega ka EIÕK art-t 3.

Halduskohus nõustus vastustaja seisukohaga, et kaebaja poolt kirjeldatud erinevusi

eluhoonete vahel ei saa pidada õigusvastaseks ning need ei saanud kaasa tuua kaebaja

väärikuse alandamist. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei määratle täpselt, kui suur peab

olema jalutusväljaku või puhkeruumi suurus, milline peab olema nende sisustus, samuti pole

määratud millisest materjalist peab olem sanitaartehnika, või kus peab asuma dušš. Kaebaja

poolt välja toodud tingimuste erinevused võivad olla kaebaja jaoks ebamugavad, kuid need ei

ole vastuolus õigusaktidega ega kaebaja õigusi rikkuvad. Ka Riigikohus on haldusasjas nr 3-

3-1-20-08 leidnud, et vanglate erinevates eluhoonetes olevate tingimuste erinevusi ei saa

pidada võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks, kui mõlemal juhul on kinnipeetavale tagatud

vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja

seaduses ettenähtud mahus.

Halduskohus asus seisukohale, et vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud ega tema

inimväärikust alandanud, kui paigutas ta süüdimõistetuna karistust kandma

eelvangistushoonesse. Kaebaja ei viibinud kinnisel režiimil, talle olid tagatud kõik õigused,

mis tal oleksid olnud ka süüdimõistetute hoones. Ükski õigusakt ei kohusta vanglat tagama

kõikidele kinnipeetavatele absoluutselt samasuguseid tingimusi. Kaebusest ei nähtu, et vangla

oleks kaebajale karistuse kandmisel E-hoones jätnud tagamata mõne kaebajale vangistust

reguleerivatest õigusaktidest tuleneva õiguse.

Halduskohus jättis läbi vaatamata kaebaja väited, mille kohaselt avanevad erinevalt E-hoonest

S-hoones elukambris uksed sissepoole, S-hoones on eluosakondades trenažöörid, spordisaalis

on jõusaali, duširuumi ja WC kasutamise keeld, sest vanglale esitatud kahju hüvitamise

taotluses ei olnud nendele väidetele tuginetud ning seega oli nende väidete osas kohustuslik

kohtueelne menetlus läbimata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja esitas 15.06.2015 Tartu Halduskohtu 15.05.2015. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsuse tühistamist ning asjas uue otsuse tegemist,

millega tema kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud nii

materiaal- kui menetlusõiguse norme.

Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et kohus ei ole analüüsinud ega võtnud arvesse tema

väiteid ning esitatud tõendeid. Tartu Vangla projekteerimise lähteülesande kinnitamisel nähti

ette vangla projekteerimine 500 kinnipeetavale. E-hoone projekteeriti eeluurimise alla

viibivate isikute paigutamiseks ning S-hoone süüdimõistetute jaoks. Kaebaja on seisukohal, et

hooned erinevad seetõttu üksteise poolest, et hoonete projekteerimisel lähtuti vahi all

hoidmise ja süüdimõistetute erinevatest vajadustest. Tartu Vangla paigutab vaatamata sellele

süüdimõistetuid ka E-hoonesse. Kaebaja leiab, et kõigile süüdimõistetutele peavad olema

tagatud võrdsed õigused, kuid Tartu Vanglas on E-hoonesse ja S-hoonesse paigutatud

süüdimõistetutel erinevad kinnipidamistingimused. Kaebaja arvates on halduskohus jätnud

tähelepanuta asjaolu, et S-hoones ja E-hoones erinevate kinnipidamistingimuste tõttu alandati

kaebaja inimväärikust.

Kaebaja on seisukohal, et vangla peab tagama, et kinnipidamistingimused oleksid

inimväärikust austavad ning nendega ei põhjustataks kannatusi või raskusi, mis ületaksid

kinnipidamisega kaasneva vältimatu kannatuste taseme ning et kinnipeetavate tervis ja heaolu

oleksid piisavalt kindlustatud. Kaebaja hinnangul on Tartu Vangla kinnipidamistingimused

vastuolus Euroopa Vanglareeglistikuga.

Kaebaja arvates on halduskohus ekslikult asunud seisukohale, et Tartu Vangla põrandapind

kambris vastab normidele. Tartu Vangla kambris jääb ilma duširuumi ja mööblita vaba

põrandapinda 4,9 m². Kui arvestada, et kambris on kaks kinnipeetavat, on ühe kinnipeetava

kohta põrandapinda 2,45 m². EIK praktika kohaselt on olukord, kus kinnipeetavale on tagatud

vähem kui 3 m² põrandapinda juba iseenesest EIÕK art 3 rikkumine.

6. Tartu Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja

nõustub halduskohtu põhjenduste ja järeldustega ning leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses

esitatud väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Vastustaja leiab, et ainuüksi asjaolu, et

kohus ei ole jõudnud kaebaja soovitud järeldusteni, ei tähenda, et kohus oleks rikkunud

põhjendamiskohustust. Kaebaja viited vangla projektdokumentatsioonile ei ole asjakohased.

Sõltumata projektdokumentatsioonis märgitust tuleb vastustajal tagada kinnipeetavale

õigusaktides sätestatud nõuetele vastavad ning inimväärsed kinnipidamistingimused, mis on

kaebajale olnud ka tagatud. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et halduskohus on

ebaõigesti leidnud, et kambri põrandapind vastab normidele. Kaebaja leiab ekslikult, et ka

mööbli alune pind tuleb kambri põrandapinnast välja arvata.

7. Kaebaja esitas vastuse vastustaja vastuväitele, milles palub jätkuvalt oma

apellatsioonkaebuse rahuldamist. Kaebaja rõhutab, et kõigile süüdimõistetutele tuleb

vangistuses tagada võrdsed õigused. Kinnipeetavate elutingimused E- ja S-hoonetes on väga

erinevad ning süüdimõistetute diskrimineerimine rikub nende võrdõiguslikkuse ja

inimväärikuse austamise põhimõtet. Vanglas viibivate isikute õigused, vabadused ja

kohustused on seaduses sätestatud alustel ja ulatuses piiratud ning seetõttu ei saa

kinnipeetavad ise oma elutingimusi korraldada ega sellest tulenevalt ka inimväärset elu

iseseisvalt kindlustada. Samuti ei tähenda see, et kinnipeetav ei ole inimene ja võib tema

õigusi rikkuda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et R. Gorodivski apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Tartu

Halduskohtu 15.05.2015. a otsus tuleb jätta muutmata osas, millega jäeti kaebus rahuldamata

osas, mis puudutab kaebaja viibimist Tartu Vanglas ajavahemikul 22.04.2011 – 21.04.2014

ning milles hüvitise väljamõistmist taotleti seoses sellega, et kaebaja oli nimetatud perioodil

paigutatud Tartu Vangla E-hoone kambrisse, kus ühel kinnipeetaval oli isiklikku ruumi

väidetavalt vähem, kui ette nähtud, ning E-hoone ja S-hoone tingimused on erinevad (E-

hoones on kambrite akende ees trellid, duširuum on kambris, kraanikauss ja WC pott on

metallist, köögi ja puhkeruumi suurus on ebapiisav, jalutusboksis ei saa selle väiksuse tõttu

tegeleda kehakultuuriga).

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud kõigi sellekohaste põhjendustega

ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuse

tühistamisele eelnimetatud osas. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest ja

asja materjalidest, et halduskohus oleks eelpoolnimetatud osas kaebust lahendades hinnanud

tõendeid ebaõigesti, kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt või rikkunud kohtumenetluse

norme. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea neid

vajalikuks korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Apellatsioonkaebusest on aru saada, et kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et vangla on tema

paigutamisel E-hoonesse rikkunud tema õigust võrdsele kohtlemisele, sest S-hoones on

kaebaja arvates paremad kinnipidamistingimused. Samuti leiab kaebaja, et teda hoitakse Tartu

Vanglas kambris, kus on ebapiisavalt põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ning sellega

rikutakse EIÕK art-st 3 tulenevat õigust inimväärikale kohtlemisele.

11. Ringkonnakohtu arvates on halduskohus õigesti leidnud, et seoses ebapiisava kambri

põrandapinnaga ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Halduskohus

tuvastas, et kaebajale oli tagatud kambris vähemalt 4 m² põrandapinda. EIK on leidnud, et

mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m² isiku kohta (otsus

asjas nr 429/12: Tunis vs. Eesti, p 44). Seega oli kaebajale EIK praktikast tulenev soovitatav

minimaalne põrandapind tagatud.

Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinna arvestamisel tuleb

lähtuda ilma mööblita vabaks liikumiseks olevast põrandapinnast. Seda seisukohta toetab ka

Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.2015. a otsuses asjas nr 3-3-1-42-15 p-s 17 märgitu, mille

kohaselt ei tulene EIK praktikast, et kinnipeetava käsutuses olevat põrandapinda tuleb

arvestada ilma mööblialuse pinnata. EIK on mööbli aluse pinna arvesse võtmist pidanud

oluliseks vaid juhtudel, kui kambri põrandapind jääb ühe isiku kohta alla 3 m², ning

käsitlenud õiguste riivet selle võrra intensiivsemana (nt EIK otsus asjas nr 43589/02:

Salakhutdinov vs. Venemaa, p 72; asjas nr 30112/04: Petrenko vs. Venemaa, p 39). Kuna

käesoleval juhul oli kaebajale tagatud kambris vähemalt 4 m² põrandapinda, ei ole

asjakohased ka apellatsioonkaebuses viidatud EIK otsused.

12. Kaebaja ei nõustu apellatsioonkaebuses halduskohtu seisukohaga, et kaebaja poolt

kirjeldatud erinevusi E- ja S-hoonete vahel ei saa pidada õigusvastaseks ning kaebaja

inimväärikust alandavateks.

Halduskohus on seoses Tartu Vangla E-hoones ja S-hoones esinevate kinnipidamistingimuste

erinevusega õigesti viidanud Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-20-08, milles leiti, et

iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et

ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui

neile on tagatud vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevad õigused ettenähtud

mahus. Tartu Vangla kinnipeetavate erinevates eluhoonetes hoidmine, sh erineva suurusega ja

tingimustega üldkasutatavate ruumide ja jalutusväljakute või jalutusbokside kasutamine

iseenesest ei ole õigusvastane. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebaja väited selle

kohta, et E-hoone on projekteeritud eeluurimise all viibivate isikute jaoks, kuid tema on

süüdimõistetu, ei anna samuti alust jõuda järeldusele, et kaebaja õigusi on rikutud, kui

kaebajale on vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevad õigused tagatud. Tartu Vangla

direktori 11.02.2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra punkti 2.2.2

kohaselt on Tartu Vangla territooriumil asuv eluhoone märgistusega „E“ mõeldud

kasutamiseks nii vahistatutele kui kinnipeetavatele.

13. Halduskohus on õigesti osutanud sellele, et kaebusest ei nähtu, et karistuse kandmisel

Ehoones oleks vangla jätnud kaebajale tagamata mõne kaebajale vangistust reguleerivatest

õigusaktidest tuleneva õiguse. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene, et kambri

akendel ei tohi olla trelle, duširuum ei tohi asuda kambris, kraanikauss ja WC pott ei või olla

metallist, samuti ei ole sätestatud üldkasutatavate ruumide (nt köök ja puhketuba) või

jalutusboksi minimaalseid suurusi. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg 1 p 7 kohaselt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral

pesemiskoht. Seega võib duširuum asuda kambris. Samas jalutusväljaku ja eluosakonna

olmeruumide suurusele ega nende sisustusele, samuti sanitaartehnika materjalile esitatud

nõudeid vangistusõigust reguleerivates õigusaktides sätestatud ei ole.

14. Riigikohus on 09.12.2015. a otsuses asjas nr 3-3-1-42-15 p-s 17 märkinud, et kui

kehtivast õigusest ei tulene vastavat kohustust, ei saa isik selle rikkumisele tuginedes

kahjuhüvitist riigivastutuse seaduse (RVastS) §-de 7 ja 9 alusel nõuda. Kaebusest ei nähtu, et

kaebajale ei oleks võimaldatud vähemalt üks kord nädalas käia duši all (vangistusseadus

(VangS) § 50 lg 2), talle ei oleks võimaldatud jalutuskäiku värskes õhus vähemalt üks

tund päevas (VangS § 55 lg 2) või võimalust tegeleda kehakultuuriga (VangS § 55 lg 1).

Seda, millises mahus ning millistes tingimustes kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemise

võimalus tuleks tagada, vangistusseadus ei täpsusta. Kaebaja on viidanud Euroopa Nõukogu

Ministrite Komitee soovituse REC(2006)2 „Euroopa Vanglareeglistik“ sätestatud nõuetele.

Riigikohus on 07.04.2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-5-10 punktis 19 leidnud, et vanglal tuleb

võimaluste piires võimaldada kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemist vastavalt „Euroopa

Vanglareeglistikus“ sätestatud tingimustele, kuid neid soovitusi tuleks käsitada eesmärkide ja

põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti

õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Kaebaja ei ole käesolevas asjas väitnud, et tal

puuduksid üldse võimalused kehakultuuriga tegelemiseks. Kaebusest nähtub, et kaebajal on

võimalik üks tund nädalas kasutada spordisaali. Kaebaja väide, et S-hoones viibivatel

kinnipeetavatel on paremad võimalused kehakultuuriga tegelemiseks, ei anna alust jõuda

järeldusele, et kaebaja õigusi kehakultuuriga tegelemiseks on sellega rikutud.

Seega nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kaebaja viidatud

kinnipidamistingimused E-hoones ei ole õigusvastased. Kaebaja väited selle kohta, et kambri

akende ees olevad trellid häirivad teda või et ta sooviks kasutada metallist WC poti asemel

keraamilist, ei muuda tema kinnipidamistingimusi õigusvastaseks. Õigusvastased oleksid

sellised kinnipidamistingimused vaid juhul, kui õigusaktides oleks sätestatud, et vanglal on

kohustus sellised konkreetsed kinnipidamistingimused kaebajale tagada ning neid ei oleks

sellest hoolimata tagatud.

15. Eeltoodust tulenevalt ei ole RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud,

sest vastustaja tegevus ei ole olnud õigusvastane. Seega on halduskohus õigesti jätnud

kaebuse rahuldamata.

16. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb halduskohtu otsus menetlusnormide rikkumise tõttu

tühistada aga osas, milles kaebus vaadati sisuliselt läbi ja jäeti kaebus rahuldamata

hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 29.12.2008 – 21.04.2011. HKMS § 199 lg-te 1 ja 3

kohaselt on juhul, kui menetlusnormi on oluliselt rikutud, ringkonnakohtul õigus tühistada

halduskohtu lahend ka apellatsioonkaebuse ja vastuväidete põhjendustest olenemata, ning

lahendada asi sisuliselt seda halduskohtule tagasi saatmata.

17. Kaebaja esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse 21.04.2014. RVastS § 17 lg 3

kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal

kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata

teadasaamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest

arvates. VangS § 1¹ lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või

vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on

eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale

ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

18. Halduskohus on menetlenud kaebust perioodi 29.12.2008 – 21.04.2014 osas. Vastustaja

esitatud andmetel, millele kaebaja ei ole vastu vaielnud, on kaebaja viibinud sellel perioodil

Tartu Vanglas 29.12.2008 – 17.05.2011, 24.05.2011 – 29.05.2012, 05.06.2012 – 18.10.2012

ja 22.10.2013 – 21.04.2014. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja viibinud kogu selle

perioodi vangla E-hoones ning tema kinnipidamistingimused ei ole oluliselt muutunud.

Seetõttu saab vangla toimingut lugeda jätkuvaks toiminguks. Riigikohtu 05.06.2014. a

määruse asjas nr 3-3-1-20-15 p-de 11-13 kohaselt võib jätkuva toimingu puhul kahjunõude

esitamise tähtaja kulgemine alata erineval ajal, sõltuvalt sellest, millal kannatanu sai või pidi

teada saama kahjust ja seda tekitanud isikust, ning kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju

tekitajast teada saama varem, kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka kahjunõude esitamise

tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist.

19. Ringkonnakohus leiab, et isik, kes viibis vangistuses väidetavalt inimväärikust

alandavates tingimustes pikema perioodi vältel, peab juba vastavates tingimustes viibides aru

saama nende võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 4

kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks riigivastutuse

seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 kohaselt

hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi.

Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju tekitanud teoga ning

isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik. Kuna eeldatavad kannatused kaasnesid

kaebaja väitel inimväärikust alandavates tingimustes viibimisega ja samasugused tingimused

ei olnud lõppenud ka vanglale kahju hüvitamise nõude esitamise ajaks, sest kaebaja oli ka

pärast 21.04.2014. a vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamist paigutatud Tartu Vangla

Ehoonesse, sai kaebaja kahjust ja seda põhjustanud isikust ilmselgelt teada juba varasemalt

vastavates tingimustes viibides. Eeltoodut kinnitab ka see, et kaebaja on nii vangla poole kui

halduskohtusse pöördunud enne vangistuse lõppemist Tartu Vanglas.

Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja sai inimväärikust alandavatest

tingimustest teada juba nendes tingimustes viibides ja sellest hakkas kulgema ka RVastS § 17

lg-s 3 sätestatud kolmeaastane kaebetähtaeg. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg-st 2

tuleneb, et kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub

tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Arvestades seda, et kaebaja esitas nõude kahju

hüvitamiseks Tartu Vanglale 21.04.2014, siis saab tähtaegseks lugeda kahju hüvitamise nõude

sellele eelneva kolme aasta osas ehk alates 22.04.2011. Käesoleval juhul ei nähtu kohtule

objektiivseid takistusi, mis oleks kaebajal takistanud kahjunõude varasemat esitamist kui

21.04.2014 ning asja materjalidest ei nähtu ka ühtegi tähtaja ennistamise alust. Lisaks sellele

ei oleks haldusorgan saanud tuleneval haldusmenetluse seaduse § 34 lg-st 3 ka ennistada

kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaega täies ulatuses, kuna nimetatud sätte kohaselt ei

ennistata menetlustähtaega, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud

tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta.

20. Tartu Vangla ei ole kaebaja 21.04.2014. a kahju hüvitamise taotlust lahendades pööranud

tähelepanu asjaolule, et taotlus on osaliselt esitatud tähtaega ületades ning on taotluse kogu

perioodi osas läbi vaadanud. HKMS § 47 lg 1 teise lause kohaselt võib kohustusliku

kohtueelse menetluse korral kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude

kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole

kaebaja läbinud kohtueelset menetlust nõuetekohaselt (Riigikohtu 28.04.2014. a määrus nr 3-

3-1-78-13, p 19). Seega on halduskohus ringkonnakohtu hinnangul vaadanud põhjendamatult

kaebuse läbi ka osas, mis puudutas ajavahemikku 29.12.2008 – 21.04.2011, sest selle perioodi

osas on kahju hüvitamise taotlus esitatud haldusorganile tähtaega ületades. Seega on kaebajal

perioodi osas 29.12.2008 – 21.04.2011 kohustuslik kohtueelne menetlus nõuetekohaselt

läbimata ning kaebus ei ole HKMS §

47 lg 1 kohaselt lubatav. Halduskohus oleks pidanud HKMS § 151 lg 1 p 1 ning § 121 lg 1 p

4 alusel pidanud jätma kaebuse selles osas läbi vaatamata. HKMS §-

st 200 tulenevalt on ringkonnakohtul mittelubatava kaebuse korral võimalik halduskohtu otsus

ka vastavas osas tühistada ning jätta kaebus läbi vaatamata osas, mille ulatuses ei ole kaebaja

läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust.

21. Halduskohus märkis vaidlustatud otsuse p-s 22, et jätab läbi vaatamata kaebaja väited,

mis puudutavad seda, et S-hoones avanevad kambri uksed sissepoole, S-hoones on

eluosakondades trenažöörid ja et spordisaalis ei ole võimalik kasutada jõusaali, duširuumi ja

WC-d, kuna kaebajal on nimetatud väidete osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata.

Halduskohtu otsuse resolutsioonis selline otsustus aga ei kajastu. Halduskohtu otsuse

resolutsiooni kohaselt on halduskohus jätnud kaebuse tervikuna rahuldamata.

HKMS § 162 lg 4 kohaselt peab kohtuotsuse resolutsioon olema arusaadav ja täidetav ka

otsuse muude osadeta. Riigikohtu praktika kohaselt on juhul, kui kohtuotsuse resolutsioon ja

kohtuotsuse põhjendavas osas kaebuse lahendamise kohta märgitud järeldused on omavahel

vastuolus, tegemist HKMS § 157 lgs 1 nimetatud kohtuotsuse põhjendatuse nõude

rikkumisega, mis võib kaasa tuua otsuse tühistamise. Selleks, et hinnata, kas tegemist on

olulise rikkumisega, tuleb vaadelda otsuse resolutsiooni ja vastuolulisi põhjendusi kogumis

koos muude põhjendustega (Riigikohtu 27.05.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 20).

22. Käesolevas asjas on halduskohtu põhjendusi ja järelduskäiku jälgides arusaadav, et kohtu

veendumuseks on olnud jätta kaebus rahuldamata nende kaebuses esitatud väidete osas, mille

puhul oli kohustuslik kohtueelne menetlus halduskohtu hinnangul läbitud ning nende väidete

osas, milles oli kohtueelne menetlus läbimata, jätta kaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohus

leiab, et halduskohus on ekslikult jätnud kohtuotsuse resolutsiooni märkimata, et kaebus jääb

nende hüvitamisnõude aluseks olevate väidete osas, milles on kohtueelne menetlus läbimata,

läbi vaatamata. Ringkonnakohus muudab ja täiendab seetõttu halduskohtu otsuse

resolutsiooni, lisades sinna punkti 1 ja sõnastades selle nii, et kaebus jääb läbi vaatamata osas,

mis puudutab kaebuses esitatud väiteid selle kohta, et erinevalt E-hoonest käivad S-hoones

elukambris uksed sissepoole; S-hoones on eluosakondades trenažöörid, aga E-hoones mitte;

kinnipeetavatel on keelatud kasutada spordisaalis jõusaali, duširuumi ja WC-d, E-hoones

puudub köögis ventilatsioon ja kuivatusruum. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

seisukohaga, et nimetatud väidete osas kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata.

Kaebaja on küll kohtule esitanud Tartu Vangla erinevaid vastuseid tema selgitustaotlustele

Tartu Vanglas asuva jõusaali ning selle juurde kuuluvate duširuumide ja WC kasutamise

õiguste ning jalutusboksi kasutamise kohta, kuid erinevatele selgitustaotlusele vastamise näol

ei ole tegemist kohustusliku kohtueelse menetluse läbimisega HKMS § 47 lg 1 ja VangS § 1¹

lg 8 mõttes. Senise halduskohtu 15.05.2015. a otsuse resolutsiooni loeb ringkonnakohus

resolutsiooni punktiks 2 ja sõnastab selle järgmiselt: „Ülejäänud osas jätta Roman Gorodivski

kaebus rahuldamata.“

23. Ringkonnakohus märgib, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine või

läbi vaatamata jätmine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel või läbi

vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

24. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad menetluskulud

poolte endi kanda.

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/