3-14-50727/70 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

25.02.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-50727

Haldusasi

Sergei Langi kaebus Tallinna Vangla poolt väärikust

alandavate

vangistustingimustega

tekitatud

mittevaralise

kahju

hüvitamiseks

summas

1909,20 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29.09.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Sergei Lang

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 29.09.2015. a otsus osas, milles

halduskohus rahuldas Sergei Langi kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt

Sergei Langi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 111 eurot. Teha

vastavas osas uus otsus, millega jätta läbi vaatamata Sergei Langi kaebus kahju

hüvitamiseks 08.05.2013 puudutavas osas, samuti sel alusel, et pesemist

võimaldati vaid üks kord nädalas, kaebaja viibis kambris kuu aega koos

narkomaaniga, nõusid ja pesu tuli pesta külma veega, kambris tuli viibida 23

tundi, Saksamaalt tooduna ei tagatud samu tingimusi, puudus privaatsus,

kambris oli suvel õhupuudus ja nõrk ventilatsioon, kambris hoiti koos kahe HIV

positiivse kinnipeetavaga ja vähihaigega ning jätta Sergei Langi kaebus perioodi

09.05.28.08.2013 (k.a) osas rahuldamata.

3. Jätta Sergei Langi esimese astme menetluskulud (riigilõiv) summas 57,28

eurot Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 28.03.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 28.01.2014 S. Langi kahju hüvitamise taotluse, milles

ta palus mittevaralise kahju hüvitamist summas 1800 eurot. S. Langi väitel viibis ta

Tallinna Vanglas 09.05.-28.08.2013, kus isiklikku pinda kambrites isiku kohta oli alla

3 m². Vangla registreeris 04.03.2014 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles S.

Lang märkis täiendavalt, et ta viibis Tallinna Vanglas 05.08.-28.08.2013, kokku 111

päeva, kus teda koheldi ebainimlikult ja alandavalt, kuna hoiti 6-kohalises kambris,

kus isiku kohta oli alla 3 m² vaba pinda ja üldpinda koos sisustusega oli 2,33 m²,

millega vangla rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) art-t 3. S. Lang leidis, et arvestada tuleb ainult reaalset vaba põrandapinda,

mida kinnipeetav saab liikumiseks kasutada ning kuna ta viibis kinnises osakonnas, oli

ta sunnitud olema kambris kogu oma aja. Lisaks esinesid kinnipidamistingimustes

järgmised puudused: riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal niiske;

kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõudele

ja vähene valgus kurnas silmi. S. Lang taotles kahju hüvitamist summas 1909,20 eurot.

2. S. Lang esitas 05.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista Tallinna

Vanglalt välja 1909,20 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse põhjendused:

1) EIÕK on seadnud kambris vaba põrandapinna miinimumstandardiks inimese kohta 3 m².

Ta viibis Tallinnas Vanglas 08.05.-28.08.2013, kus teda koheldi ebainimlikult ja alandavalt,

sest hoiti 6-kohalises kambris, kus isiku kohta oli alla 3 m² põrandapinda. Vangla on rikkunud

EIÕK art-t 3. 1909,20 eurot on proportsionaalne nõue 3 kuu ja 20 päeva eest.

2) Pesemist võimaldati ainult üks kord nädalas. Kunstlik valgustus ei vastanud VangS § 45

lgs 1 sätestatud nõuetele ja vähene valgus kurnas silmi. Kaebaja pidi kambris veetma kuu

aega väljast tulnud narkomaaniga, kes tundis end väga halvasti, mistõttu kaebaja kui

mittenarkomaan tundis end ohustatuna. Pesu tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli

kambris niiske. Nõusid ja pesu tuli pesta külma veega. Kaebaja pidi kambris veetma 23 tundi

ööpäevas, võimaldati üks tund jalutamist. Kaebaja toodi Saksamaalt ja Eesti Vabariik pidi

tagama talle samad tingimused, mitte hullemad, kui olid, mida vangla rikkus, pannes ta

lukustatud kambrisse koos mitme kinnipeetavaga. Kaebajal ei olnud privaatsust. Suvel oli

kambris õhupuudus, kuna ventilatsioon oli nõrk või aknavõre oli umbes ega varustanud

õhuga. Kaebaja pidi pikemat aega jagama kambrit kahe HIV positiivse kinnipeetavaga, mis

on rikkumine tema kui terve inimese suhtes ja sellega seati vangla poolt ohtu tema tervis.

Lisaks oli kambris vähihaige, kelle valude tõttu ei saanud ta öösiti magada.

3. Tartu Halduskohus võttis 13.05.2014. a määrusega S. Langi kaebuse menetlusse.

4. Tallinna Vangla teatas 18.08.2014. a vastuses kaebusele nr 1-11/14/13348-11, et vangla

esitab oma seisukohad kahjunõudele kohtumenetluse raames.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 29.09.2015. a otsusega S. Langi kaebuse osaliselt ning mõistis

Tallinna Vanglalt S. Langi kasuks välja hüvitise 111 eurot ja jättis menetluskulud poolte

kanda. Otsuse põhjendused:

1) Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku

ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud

minimaalse põrandapinna nõude alusel, vaid arvestada tuleb ka kriteeriumidega, millest

isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK). Kambri

põrandapinnast ei tule maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jäävat põrandapinda. EIK

praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isikliku ruumina kambri pindala ja seal

viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (Jirsak vs Tšehhi). Kambris asuvat tualetti ei saa

põrandapinna määramisel arvesse võtta. Seda kinnitab EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ja

Jevšnik vs Sloveenia.

2) Kuna kaebaja oli perioodil 09.05.-29.07.2013 vahistatu staatuses, siis hoiti teda 23 tundi

lukustatud kambris (VangS § 90 lg 3). Vastustaja lähtus VangS-i sätetest ja tema tegevus ei

olnud kehtiva õigusega vastuolus. Nimetatud perioodil oli 12-l päeval isiku kohta

kambripinda rohkem kui 3 m². Kaebaja ei ole väitnud, et talle ei olnud tagatud igapäevane ühe

tunni pikkune jalutuskäik vastavalt VangS § 55 lg-le 2. 30.07.-28.08.2013 oli kaebaja

staatuseks süüdimõistetu ja nähtuvalt kohtule esitatud tabelist (tl 91p) oli 3-l päeval isiku

kohta kambripinda rohkem kui 3 m². Kaebaja viibis 15 päeva olukorras, kus põrandapinda

ühele kinnipeetavale oli 3 m² ja rohkem, mis ületab kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE nõude ja

täidab EIÕK praktikast tuleneva miinimumnõude. Arvestades, et kambrit oli akna kaudu

võimalik õhutada, kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida vabas õhus, tagatud

oli duši kasutamise võimalus üks kord nädalas (rohkemate dušikordade sisse viimata jätmist

ei saa pidada vastustaja õigusvastaseks tegevuseks) ja tualeti privaatse kasutamise võimalus,

ei saa kinnipidamistingimusi pidada kaebaja väärikust alandavateks ja vastustaja tegevus 15

päeva osas ei ole õigusvastane.

3) Tallinna Vangla jätkuv kasutamine on tingitud riigi majanduslikust olukorrast ning pärast

EIK lahendit Tunis vs Eesti on riik vähendanud vangide arvu Tallinna Vanglas, seega

parandanud ruumikitsikusega kaasnevaid olusid. Eeltoodu ei muuda kaebaja kohtlemist

Tallinna Vanglas õiguspäraseks, kuid seda saab arvesse võtta rikkumise raskuse

kindlakstegemisel. 14 päeva oli kaebaja paigutatud lukustatud kambrisse, v.a üks tund päevas

värskes õhus viibimise ajal, koos sellise arvu kinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla

2,5 m². Seega rikuti kaebaja suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid, mistõttu on põhjendatud

välja mõista 2 eurot päeva kohta, kokku 28 eurot. 83 päeva viibis kaebaja olukorras, kus

kinnipeetavale oli põrandapinda rohkem kui 2,5 m², kuid vähem kui 3 m², millises olukorras

ei saa vastustajale ette heita õigusnormis selgelt sätestatud kohustuse järgimata jätmist. Sellist

olukorda tuleb pidada õigusvastaseks, kuna see on vastuolus EIÕK art 3 kohaldamisel

tekkinud EIK praktikaga, mistõttu on põhjendatud välja mõista 1 euro päeva kohta, kokku 83

eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. Tallinna Vangla esitas 13.10.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 29.09.2015. a otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis

kaebaja kasuks välja hüvitise 111 eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus

täielikult rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus on ebaõigesti arvestanud põrandapinna arvestamisel kambri üldpindalast maha WC

aluse pindala. Siseriiklik õigus ütleb, et kui WC on kambris sees, siis on see kambri osa.

Vangla tagas kuni 01.01.2014 kaebajale vähemalt 2,5 m² põrandapinda, millest ei ole maha

arvestatud kambri tualettruumi. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast

välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada.

Tallinna Vangla 1. ja 2. üksuses asuvad WC-d kambris, on seinte ja uksega eraldatud ruumid,

tagades kinnipeetavale privaatsuse. Vangla ei ole rikkunud siseriikliku õiguse norme, mistõttu

ei saanud vangla tegevus olla õigusvastane ning täitmata on üks kahju hüvitamise eeldustest.

Seetõttu on vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendamatu.

2) Kohus on jätnud arvestamata EIK seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m²

põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art-i 3 rikkumiseks. Kohus ei põhjenda,

miks olukorras, kus riik sai õigusliku hinnangu teada 19.12.2013 lahendist Tunis vs Eesti ja

on peale seda rakendanud meetmeid ruumipuudusega kaasnevate olude parandamiseks, ei saa

seda arvestada vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel. EIK seisukohtadest lähtuvalt ei saa

pidada vangla tegevust kaebajale enne 19.12.2013 vangistustingimuste tagamisel

õigusvastaseks. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6

võib olla vastuolus mõne õigusnormiga, siis tuleks teha uus normikontroll ja võtta seisukoht

normi põhiseaduspärasuse kohta. Kohus ei ole tõendeid kogumis hinnanud ega põhjendanud,

miks muud kinnipeetavale tagatud õigused ei kompenseeri vähest põrandapinda. Otsuses

puuduvad põhjendused, miks kohus võttis aluseks 3 m² ning kuidas aeg, millal kinnipeetavale

oli tagatud vähem, viis kogumis rikkumise tuvastamiseni. Ülerahvastatuse vältimiseks on

astutud mitmeid samme – alates 01.01.2014 tagatakse kinnipeetavatele vähemalt 3 m²

põrandapinda; ehitatud on uued vanglad; vähendatud on kinnipeetavate arvu. Eesti riik ei ole

olnud tegevusetu.

3) Kohus on hüvitise määramisel jätnud arvestamata kaebaja viibimise lühiajalisuse Tallinna

Vanglas, mis ei õigusta rahalise hüvitise väljamõistmist. Üksnes fakt, et ruutmeetrid ei

vastanud kehtivale õigusele, ei õigusta hüvitise suurendamist 1 euro võrra päeva eest, vaid

seda õigustanuks oluliselt halvemad vangistustingimused. Kohus on jätnud arvestamata, et

83st päevast jäi põrandapind alla 3 m² 69-l päeval vaid 0,08 ja 14-l päeval 0,2 m². Kaebaja

heaolu ei oleks saanud olla 3 m² suuruse miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem, mis

tähendab, et kaebajale tekkinud mittevaraline kahju ei saa olla märkimisväärne ning hüvitise

väljamõistmine on õigusvastane.

7. S. Lang esitas 05.11.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta Tallinna

Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused:

1) EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping ja tulenevalt PS § 123 lg-st 2 on vastuolu

korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. EIK on asunud seisukohale, et soovitav

minimaalne põrandapind on 4 m² isiku kohta ning kui põrandapinda isiku kohta on

vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et olukord kujutab

EIÕK art-i 3 rikkumist. Kambris asuva tualeti alla jäävat ruumi ja põrandapinda ei saa

arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri

sisustuse hulka kuuluvana.

2) Hüvitise määramine on põhjendatud. Vastustaja apellatsioonkaebuses toodud tingimused,

s.h meelelahutus jne, on seadusega ette nähtud, mitte vangla algatus, ning ei saa olla

õigustuseks, et kaebaja suhtes rikuti EIÕK art-t 3. Ringkonnakohtul tuleb tähelepanu pöörata

kohtuotsustele, mille kohaselt peab kinnipeetaval olema vaba liikumispinda vähemalt 2,5-3

m².

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

9. Esmalt teeb ringkonnakohus kindlaks, millises osas oli S. Langi kaebus halduskohtule

lubatav (I); seejärel võtab seisukoha selles, kas ja kuidas sai WC alla jääv pind mõjutada

kambripinna nõuetekohasust (II); hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid

kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades

õigusvastased (III); lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud (IV).

I

10. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 199 lg 2 p-st 3 ning lg-st 3 tulenevalt võib

ringkonnakohus kohtulahendi apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest

olenemata tühistada asja halduskohtule tagasi saatmata, kui halduskohus on oluliselt rikkunud

kohtumenetluse normi ning vastavat rikkumist ei ole halduskohtul võimalik kõrvaldada.

Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus tuleb osaliselt vastustaja apellatsioonkaebuses

esitatud põhjendustest olenemata seoses kohtumenetluse normi olulise rikkumisega tühistada,

kuna see on kaebuse eseme piiritlemiseks vajalik.

11. Kaebusest nähtuvalt taotles kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist Tallinna Vanglas

viibitud ajaperioodi 08.05.-28.08.2013 eest (tl 1). Tallinna Vanglale esitatud kahjunõudest

nähtuvalt taotles S. Lang mittevaralise kahju hüvitamist perioodi 09.05.-28.08.2013 eest (tl 9).

Tallinna Vangla on kinnipeeturegistri andmetele tuginedes väitnud, et kaebaja oli paigutatud

Tallinna Vanglasse perioodil 09.05.-28.08.2013 (18.08.2014. a vastus kaebusele, p 9, tl 60p).

Kaebaja ei ole asjas vangla esitatud andmetele vastu vaielnud ega esitanud tõendeid,

kinnitamaks vanglas viibimist ka 08.05.2013. Ringkonnakohus loeb asjas tuvastatuks, et

kaebaja ei viibinud 08.05.2013 Tallinna Vanglas. Eeltoodust järelduvalt puudub kaebajal alus

nõuda kahju hüvitamist 08.05.2013 eest. Tartu Halduskohus on 13.05.2014. a määrusega

(tl 1718) võtnud S. Langi kaebuse tervikuna menetlusse. Eeltoodut arvestades on

ringkonnakohus seisukohal, et kuna kaebaja ei viibinud 08.05.2013 Tallinna Vanglas, siis ei

saanud Tallinna Vangla ka kaebaja õigusi rikkuda, mistõttu tuleb S. Langi kaebus jätta

kaebeõiguse puudumise tõttu HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel 08.05.2013

puudutavas osas läbi vaatamata. Seega loeb ringkonnakohus kaebuse lubatavaks kahju

hüvitamise nõudes ajavahemiku 09.05.28.08.2013 eest.

12. HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette

kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib

kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks

ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt

rahuldatud. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette

VangS, mille § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või

vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on

eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla

on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas

on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid

ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb

halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju

hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust. Halduskohus saab kaebust

menetleda vaid osas, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse

(Riigikohtu 11.11.2008. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 9; 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-41-10, p

12). Seega halduskohtule esitatud kaebusega ei saa kaebaja enda nõuet laiendada ega

sisustada asjaoludega, mis ei ole olnud vanglale kahjunõude esitamise aluseks.

13. S. Langi kahju hüvitamise taotlusest nähtuvalt on ta nimetanud puudulike

kinnipidamistingimustena põrandapinna vähesust, asjaolu, et riideid tuli pesta ja kuivatada

kambris ning kunstliku valguse ebapiisavust. Vastustaja on 18.08.2014. a vastuses kaebusele

(p 14, tl 61p) märkinud, et kaebaja on kohtumenetluses esitanud väiteid, mida ta varasemalt

kohtueelse menetluse käigus esitanud ei ole, tuues välja järgmised kaebuses täiendavalt

märgitud nõuded: pesema viidi vaid kord nädala; kambris kuu aega viibimine koos

narkomaaniga; jääkülma veega nõude ja pesu pesemine; kambris suvel õhupuudus ja nõrk

ventilatsioon; kambris viibimine kahe HIV positiivse kinnipeetavaga ja vähihaigega.

Eelnevast tulenevalt palus vastustaja nimetatud osas jätta kaebus läbi vaatamata.

Ringkonnakohus märgib, et lisaks vastustaja poolt nimetatud kahjuhüvitise nõude alustele on

kaebaja kaebuses märkinud veel täiendavaid aluseid, mida ta kohtueelses menetluses esitatud

kahju hüvitamise taotluses esitanud ei ole: kaebaja pidi viibima kambris 23 tundi ööpäevas;

kuna ta toodi Saksamaalt, peaks talle olema Tallinna Vanglas tagatud samasugused

tingimused; puudus privaatsus. Tartu Halduskohus võttis 13.05.2014. a määrusega kaebuse

menetlusse. Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-des 16 ja 20 märkinud

kinnipidamistingimuste osas, et kaebajat hoiti vahistatuna 23 tundi lukustatud kambris,

lähtudes VangS § 90 lg-st 3 ja puudub vaidlus lukustatud kambrisse paigutamise

õiguspärasuse üle ning kaebaja ei ole väitnud, et talle ei olnud tagatud igapäevane ühe tunni

pikkune jalutuskäik; kambrit oli akna kaudu võimalik õhutada; kaebajal oli võimalik ühe

tunni jooksul päevas viibida vabas õhus; kaebajale oli tagatud duši kasutamise võimalus üks

kord nädalas ja rohkemate dušikordade sisse viimata jätmist ei saa pidada vastustaja

õigusvastaseks tegevuseks; oli tualeti privaatse kasutamise võimalus. Eelnevast nähtuvalt on

S. Lang halduskohtusse kaebusega pöördumisel laiendanud eelnevalt vanglale kahju

hüvitamise taotluses esitatud aluseid. Arvestades Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise

nõude aluseid, on kaebajal täiendavalt kaebuses nimetatud asjaolude osas kohustuslik

kohtueelne menetlus läbimata, mistõttu tulnuks halduskohtul jätta selles osas S. Langi kaebus

HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. Kuna eelmärgitud nõudeid ei

olnud kaebaja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses esitanud, siis osas, milles

halduskohus võttis täiendavalt kaebuses esitatud nõuete osas seisukoha, tühistab

ringkonnakohus vastavas osas halduskohtu otsuse ning kokkuvõtvalt jätab S. Langi kaebuse

kahju hüvitamise nõudes läbi vaatamata alustel, mis seonduvad pesemise võimaldamisega üks

kord nädalas, kuu aega kambris koos narkomaaniga viibimisega, nõude ja pesu pesemise

võimaldamisega ainult külma veega, 23 tundi kambris hoidmisega, Saksamaalt tooduna

samade tingimuste mittetagamisega, privaatsuse puudumisega, kambris suvel õhupuuduse ja

nõrga ventilatsiooniga, kambris koos kahe HIV positiivse kinnipeetavaga ja vähihaigega

hoidmisega. Seega loeb ringkonnakohus kaebuse lubatavaks kahju hüvitamise nõude osas

üksnes seonduvalt kambri põrandapinna vähesusega, asjaoluga, et riideid tuli pesta ja

kuivatada kambris ning kunstliku valguse ebapiisavusega.

II

14. Kaebaja ei ole Tartu Halduskohtu 29.09.2015. a otsust apellatsiooniastmes vaidlustanud.

Tallinna Vangla ei nõustu aga halduskohtu otsusega osas, millega halduskohus mõistis kaebaja

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 111 eurot ja ei võtnud WC alla jäävat pinda

kambri põrandapinna määramisel arvesse.

15. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis ajavahemikul 09.05.-28.08.2013 Tallinna

Vangla kambrites nr 127 ja 141 koos erineva hulga kinnipeetavatega (tl 65-65p). Halduskohus

on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud (otsuse p 13), et kambris asuvat tualetti

ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Analüüsides kambripinna suurust ilma

tualetita asus halduskohus (otsuse p 14) seisukohale, et kambrites, kus kaebaja viibis, oli

põrandapinda ühe isiku kohta 15 päeva vältel 3 m² ja rohkem, 83 päeva vältel vastavalt VSkE

§ 6 lg-le 6 (v.r) 2,5 m², kuid alla 3 m² ning 14 päeva vältel alla 2,5 m². Halduskohus leidis, et

vastustaja tegevus 15 päeva osas ei ole õigusvastane ja nende päevade osas jääb kahjunõue

rahuldamata (otsuse p 20). Kaebaja nõustub halduskohtuga, et tualeti alla jäävat ruumi ei saa

arvesse võtta. Vastustaja on aga seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti arvestanud WC

aluse pinna kambri üldpindalast maha. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga.

Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel

refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia,

p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12:

Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse

hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda, ning

käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72;

30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja

mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema

põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist

kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h

välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel

tugineda (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt asub

ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambrite üldpinna sisse.

Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus erinevalt halduskohtust arvestada kambri

põrandapinna suurust koos tualeti pinnaga, viibis kaebaja perioodil 09.05.-28.08.2013 kokku

14 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta on isiklikku ruumi alla 3 m², kuid talle oli tagatud

vaidlusalusel perioodil kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud minimaalne

ruutmeetrite arv, s.o vähemalt 2,5 m². Järgnevalt tuleb selgitada, kas kaebaja kinnipidamist

14 päeva jooksul kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², saab pidada

õigusvastaseks.

III

16. Vastustaja väitel on halduskohus jätnud EIK praktikast arvestamata seisukohad, mis

välistavad võimaluse lugeda alla 3 m² põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK

art-i 3 rikkumiseks. Ringkonnakohus vastustaja arusaamaga ei nõustu. Nähtuvalt halduskohtu

otsuse p-s 18 märgitust on kohus selgelt välja toonud hinnangu, mille kohaselt on EIK

korduvalt küll märkinud, et 3 m² ühe kinnipeetava kohta on see piir, millest allpool on põhjust

eeldada, et tegemist on alandava kohtlemisega, kuid arvestada tuleb ka muid

kinnipidamistingimusi, nagu päevakava, liikumisvõimalused, juurdepääs õhule ja

päevavalgusele jne. Samas on halduskohus asjakohaselt viidanud ka Riigikohtu lahendile nr

3-4-1-9-14, milles on tõdetud, et 2,5 m² ei ole nii väike pindala, mille puhul saab

inimväärikuse alandamist eeldada ning tuvastamaks või välistamaks väärikust alandavat

kohtlemist, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised

olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-dest

20-21 nähtuvalt ka eeltoodud põhimõtteid silmas pidanud. Ringkonnakohus ei nõustu ka

vastustaja väitega, et vangla tegevust kaebajale enne 19.12.2013 vangistustingimuste

tagamisel ei saa pidada õigusvastaseks. Lisaks vastustaja viidatud EIK 19.12.2013. a lahendile

Tunis vs Eesti on EIK juba varasemalt selgitanud EIÕK art 3 sisu piisavalt (vt Riigikohtu

09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast,

kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid

arvesse võtmata (EIK otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on

selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega,

loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema

kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m²

põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt

liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148).

17. Käesolevas asjas viibis kaebaja alla 3 m² suuruse isikliku pinnaga kambris kokku 14

päeva (09.-15.05.2013, 17.-23.05.2013). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

on asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuses asunud seisukohale, et muidu head

kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse

isikliku ruumi puhul (p 38). Samuti on EIK leidnud, et ka 3 m²-st väiksema kambripinna

mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused,

kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool

kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06:

Belyayev/Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13:

Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). Seega on asjakohane järgnevalt

hinnata, millised olid kaebaja muud kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas, s.h kaebaja

suhtes kehtinud kinnipidamisrežiim.

18. Tallinna Vangla 18.08.2014. a vastuse p-st 11 (tl 61p) nähtub, et kaebaja oli vaidlusalusel

14l päeval vahistatu saatuses. Vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-st 3 tulenevalt hoitakse

vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib.

VangS § 93 lg 5 sätestab, et vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas

viibida vabas õhus. VangS § 94 lg 1 järgi lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi

isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate

isikute. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajal võimaldati viibida väljaspool kambrit üks

tund ööpäevas jalutuskäigul olles. Samas tuleb arvesse võtta ka vastustaja 18.08.2014. a

vastuse p-s 15 (tl 61p62) nimetatud vangla tingimusi kogumis, milleks olid piisav valgustatus

ja ventileeritus, avatav aken kambris, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem,

magamisruumist eraldatud veega WC ja kraanikauss, tagatud pidevalt külm vesi, duši

kasutamise võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, öörahu kl 22.00-6.00,

veel oli tagatud mõningane meelelahutus ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus,

helistamine) ning oli ka tagatud võimalus laenutada raamatuid, väljastati ajalehti ja loa alusel

isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati

teha sisseoste 2 korda kuus ja usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla

kaplaniga. Käesolevas asjas ei ole muude kinnipidamistingimuste osas vangla poolseid

rikkumisi tuvastatud.

19. Olukorras, kus kaebaja pidi ühelt poolt küll viibima peaaegu terve päeva (v.a jalutuskäigu

aeg) alla 3 m² suuruses kambris ning tal puudus liikumisvabadus vangla või osakonna piires,

kuid muud kinnipidamistingimused olid nõuetekohased, tuleb inimväärikust alandava

kohtlemise tuvastamiseks hinnata vähese isikliku pinnaga kambris viibimise ajalist kestust.

Riigikohus on leidnud, et kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis

muude asjaoludega ning mis võib EIK poolt esile toodud EIÕK art 3 rikkumise eelduse alla

3 m² suuruse isikliku ruumi puhul ümber lükata (09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 21).

Võttes arvesse asjaolu, et kaebaja viibis alla 3 m² suuruse isikliku pinnaga kambris vaid kahel

7 päeva pikkusel perioodil, tuleb kambri isikliku pinna mõju kaebaja õigustele pidada

sedavõrd väheseks, et selle põhjal ei ole võimalik järeldada, et kaebajale sai osaks

inimväärikust alandav kohtlemine. Ringkonnakohtu järeldust toetab ka asjaolu, et kaebaja on

esmakordselt vastustaja poole pöördunud kambri põrandapinna väiksusest tingitud kaebusega

alles jaanuaris 2014 ning tema väited kannatuste kohta on üldsõnalised ja pigem kantud EIK

lahendist Tunis vs Eesti kui isiklikust kogemusest. Seega ringkonnakohtu hinnangul vaid 3

m²st mõnevõrra väiksem kambri põrandapind kahel 7 päeva pikkusel perioodil ei ole asjaolu,

mille pinnalt on võimalik tuvastada kaebaja mittevaraliste õiguste sellist rikkumist, mis tooks

kaasa mittevaralise kahju hüvitamise.

20. Vastustaja väite osas seonduvalt VSkE § 6 lg 6 uue põhiseaduspärasuse kontrolliga märgib

ringkonnakohus, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.2014. a

otsuses nr 3-4-1-9-14 (p 41) asunud seisukohale, et VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale

ette kambris vähemalt 2,5 m² põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni

kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka põhiseadusega

vastuolus. Ringkonnakohus ei leia käesolevas asjas esitatud asjaolude pinnalt, et esineks alus

asuda teistsugusele seisukohale kui Riigikohus, mistõttu puudub vajadus algatada

eelnimetatud normi osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.

IV

21. Eeltoodust lähtudes rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla

apellatsioonkaebuse ning tühistab Tartu Halduskohtu 29.09.2015. a otsuse osas,

milles halduskohus rahuldas S. Langi kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt

kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 111 eurot.

Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega jätab läbi vaatamata S. Langi

kaebuse kahju hüvitamiseks 08.05.2013 puudutavas osas, samuti sel alusel, et

pesemist võimaldati vaid üks kord nädalas, kaebaja viibis kambris kuu aega koos

narkomaaniga, nõusid ja pesu tuli pesta külma veega, kambris tuli viibida 23 tundi,

Saksamaalt tooduna ei tagatud samu tingimusi, puudus privaatsus, kambris oli suvel

õhupuudus ja nõrk ventilatsioon, kambris hoiti koos kahe HIV positiivse

kinnipeetavaga ja vähihaigega. Ringkonnakohus jätab S. Langi kaebuse perioodi

09.05.-28.08.2013 (k.a) osas rahuldamata.

22. Tartu Halduskohus vabastas 13.05.2014. a määrusega (tl 17-18) S. Langi riigilõivu

tasumisest kaebuse esitamisel. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus

muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata,

muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud

hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus

menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse väljamõistetud

hüvitise osas ja jätab S. Langi kaebuse rahuldamata, siis tuleb muuta ka kohtukulude jaotust.

Ringkonnakohus jätab kaebaja esimese astme menetluskulud (riigilõiv) summas 57,28 eurot

HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

23. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel

vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel