1-15-6767/39 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

1-15-6767

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. veebruar 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-7143 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, liikmed Sten Lind ja Urmas Reinola Kriminaalasi G.B 200 lg 2 p 7

süüdistus KarS § järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 1. detsembri 2015. a otsus Apellan t Prokurör Prokurör

Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda Kaitsja Vandeadvokaat Margus Viira Süüdistatav

G.B (isikukood: XXX); elukoht X ; varem karistamata XX

Kannatanu JV

RESOLUTSIOON

1.

Tühistada Pärnu Maakohtu 1. detsembri 2015. a vaidlustatud otsus täies ulatuses.

2. Uue otsusega tunnistada G.B süüdi KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja karistada teda 3 (kolme) aasta vangistusega.

3. Jätta mõistetud karistust KarS § 73 lg te 1 ja 3 alusel täies ulatuses täitmisele - pööramata tingimusel, et G.B ei pane 5 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu, mille eest teda karistatakse vangistusega.

4. Mõista G.B-lt menetluskuluna välja sundraha 1075 eurot.

5.

Määrata KrMS § 180 lg 3 alusel, et eelmises punktis märgitud menetluskulu on G.B

õigus tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisele

2

järgnevast kuust alates. G.B on kohustatud maksma ühteistkümnel kuul

igakuiselt 20. kuupäevaks vähemalt 89,5 eurot (kaheksakümmend üheksa eurot ja viiskümmend senti) kuni kogusumma tasumiseni (viimane, kaheteistkümnes osamakse 90,5

eurot – üheksakümmend eurot ja viiskümmend senti).

6. JV

tsiviilhagi jätta rahuldamata.

7

. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.

8. Viira & Partnerid Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt

Advokaadibüroo ükssada üheksakümmend kaks rot (sh käibemaks) kasuks 192 ( ) eu

vandeadvokaat Margus Viira poolt G.B-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

EDASIKAEBE KORD

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule otsuse avalikult kirjalikult 30 päeva jooksul alates teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G.B-le on süüdistus esitatud selles, et tema, olles alkoholijoobes, tungis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivalda kasutades

6. detsembril 2014 grupis koos AF-ga kallale - , kellele

JV le AF lõi ühel korral tuvastamata esemega pähe, mille

tagajärjel kukkus põrandale. Seejärel väänas G.B põrandal lebaval kannatanul JV

vasaku käe selja taha ning samal ajal võttis kannatanu jope taskust rahakotist ära AF kannatanule kuuluva sularaha 550 eurot. - Vägivalla kasutamisega põhjustati kannatanu JV le füüsilist valu ning mitteeluohtlikud lühemaajalised tervisekahjustused. Sellise tegevusega pani G.B toime röövimise, s.o KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Pärnu Maakohtu 1. detsembri 2015. a otsusega mõisteti G.B talle KarS § 200 lg 2 p 7 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Talle tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeld

tühistati. Kannatanu tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Maakohus otsustas ka, et selle

kriminaalmenetluse käigus G.B andmed riiklikus sõrmejälgede kohta kogutud registris ja riiklikus DNA-regi

stris tuleb kustutada. Menetluskulud jäid riigi kanda.

3.1. Maakohus on samas kuriteos Maakohtu kohtuotsusega märkis esmalt, et AF Pärnu

kriminaalasjas nr 1- -

15 5885 KarS § 200 lg 2 p 7 järgi esitatud süüdistuses kokkuleppemenetluses süüdi mõistetud.

3

3.2. Edasiselt märkis maakohus aga, et arutataval juhul puudub vaidlus selles, et kannatanule kuuluv raha leiti

AF jope taskust. Vaieldav on aga see, kas G.B kasutas vägivalda, mis viis kannatanu vara valduse kaotuseni.

JV on süüdistuse sisuks olevate sündmuste kohta

andnud ütlusi, et lõi teda selja tagant ootamatult pähe, misjärel ta kukkus toolilt maha. AF Seejärel hoidis G.B teda kinni ja võttis temalt ära rahakoti. Seejärel aga s AF unniti

teda ähvardustega lahkuma, kusjuures G.B oli lubanud kannatanu maha lüüa. Seevastu G.B ja

AF on andnud ütlusi, et ühise joomingu käigus hoopis JV ründas G.B noaga. G.B vigastas aga temalt nuga ära võttes oma sõrmi. Maakohus

märgib, et niisuguseid ütlusi kinnitab ka Läänemaa haigla patsiendikaart, millelt nähtub G.B vasaku käe 3 sõrme lõikehaav.

3.3. Seega on diametraalne vastuolu selles, kuid JV Maakohus leidis, et

rahast ilma jäi. JV on selle asjaolu kohta valetanud, sest rahast ilmajäämise episoodis oli ründajaks just tema ise. Tunnistajate IV ja VK ütlustest ei leia kinnitust süüdistuse versioon, et JV oleks langenud röövi ohvriks

, sest nad ei ole osanud süüdistuses märgitud sündmustiku kohta ütlusi anda. VK nägi küll, et oli käsi marraskil ja pea verine, kuid ta ei osanud anda ütlusi selle kohta, kas JV-l JV-l

oli endal lahtine haav või või ta olla lihtsalt verega määrdunud. Samuti ei ole JV-l mingit peavigastust tuvastatud isiku läbivaatuse käigus kaks päeva pärast süüdistuse sisuks olevaid

sündmusi. 7. detsembri 2014. a patsiendikaardist nähtuvalt oli JV-l 1 cm pikkune pindmine haav paremal põsel ja hematoomid käel. Tema väiteid sündmuskohal toimunud rüseluse kohta ei kinnita sündmuskoha vaatluse protokoll, millest mingeid rüseluse jälgi ei nähtu.

3.4. uuesti

i enda raha. Maakohus märkis, et samal päeval tuli JV AF juurde, et nõuda tagas Seejuures lõi ta G.B ilma hoiatamata noaga kõhtu, mida ta on ka ise tunnistanud. G.B

kutsus seepeale appi naabri UN, kes on andnud ütlusi selle kohta, et ta kuulis sõnavahetust ja kähmlust, mille üheks pooleks oli G.B. G.B palvel kutsus

ta politsei. Mingit rahanõudmist G.B-lt see tunnistaja ei mäleta. Konkreetselt G.B

poolsest ründest ei rääkinud JV midagi ka teda noaga löömise järgselt kinni pidanud politseinikule. Veel Ta rääkis üksnes seda, et lõi kahte meest noaga, sest teda rööviti. tõi maakohus välja selle, et invaliidsuse tõttu on üldse kaheldav, et G.B

saanuks - JV t käsi väänates kinni hoida, sest tal pole selleks piisavalt jõudu. Kohus leiab, et tõendatud ei ole

ka see, et G.B oleks AF-ga

üldse osalenud ühiselt koos JV raha äravõtmisel vägivallaga või ka ilma vägivallata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda, kes taotleb G.B süüdi tunnistamist KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja tema karistamist nelja aasta vangistusega, mis jätta KarS § 73 sätete alusel tingimisi viieaastase katseajaga täitmisele pööramata. Prokurör taotleb

ka G.B-lt kaitsjatasu kogu ulatuses väljamõistmist ja kannatanu tsiviilhagi rahuldamist.

4

4.1. Prokuröri arvates on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest ei ole oma seisukohti põhjendanud, mis omakorda on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni.

Kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ja ühekülgselt ning on jätnud mitmetele tõenditele hinnangu andmata.

Täpsemalt ei ole kohus piisavalt põhjendanud, miks süüdistust kinnitavad tõendid ei ole usaldusväärsed ning miks tuleb eeskätt tugineda G.B ja ütlustele. AF Nende ütlused on prokuröri arvates vastuolulised ja eluliselt mitteusutavad. Nii ei ole usutavad AF ütlused, et kannatanu viskas oma rahakoti maha ja otsustas ise ilma rahata ära minna. Neile ütlustele vastanduvad kannatanu ütlused, et tal kästi lahkuda ja ähvardati politsei kutsumise korral vägivalda tarvitada. Samuti on kannatanu vahetult pärast tegu enda röövimisest rääkinud

tunnistajatele -le, -le ja JR- IV VK le, olles veel endast väljas ja verine. Seetõttu on need tunnistajate ütlused tõendina kasutatavad KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel. Maakohus on aga nende tunnistajate ütlusi käsitlenud vaid osaliselt ja jätnud arvestamata nende ütlustega tervikuna.

4.2. Kohtu arvamus, et veri võis kannatanu pähe sattuda G.B sõrmehaavast, on oletuslik ja tõenditega põhistamata. Kannatanu on andnud enda vigastuste saamise kohta hoopis teistsuguse selgituse. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et süüdistatav ise on haiglas andnud vastuvõtul seletuse, et vigastas sõrme lihalõikamisega. See on märgitud ka patsiendikaardile ning äratab kahtlusi süüdistatava ütluste usaldusväärsuses. Samuti ei ole mingeid tõendeid selle kohta, et süüdistatava veri sattus tema kätelt kannatanu pähe, mistõttu on selline kohtu seisukoht oletuslik ja põhjendamatu.

4.3. Tunnistaja

VK ütlustest nähtub siiski see, et ta nägi kannatanul verd tulemas peast, ta

on sellest rääkinud kohtus mitmel korral. Kui kannatanu oleks saanud vaid kellegi verega kokku, siis oleks see selleks ajaks ka hüübinud, kui ta tunnistaja juurde jõudis. Ebaõige on VK

ka see, et tunnistaja

isega VK ei ole osanud midagi öelda kannatanu ütluste kohta tema röövim seoses. Tunnistaja on kohtus korduvalt andnud ütlusi, et kannatanu rääkis talle, et teda löödi ja et korteriomanik võttis talt raha ära, samuti ähvardati , et saab peksa, kui politseisse läheb.

teda

Tunnistaja JR ütlustest on samuti selgelt aru saada, et tegemist ei olnud mingi muu röövimisega, vaid

süüdistuse sisuks oleva sündmusega. Kannatanu rääkis ka tunnistajale, et teda röövisid

kaks mee Tunnistaja

st ning et ta lõi neid hiljem noaga. IV on tegelikult andnud ütlusi, mis kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust. Talle rääkis kannatanu ka konkreetselt sellest, et just G.B ja

AF röövisid teda, ta nimetas ka täpse summa 550 eurot ning palus abi. Kuna nii kannatanu kui tunnistaja kinnitavad, et kannatanu käis tunnistaja ukse taga kaks korda, siis on selge, et maha löömise jutt sai olla pärast seda, kui kannatanu oli läinud oma raha tagasi nõudma ja lõi mõlemat röövijat noaga, millest said nad tõsisemaid tervisekahjustusi. Nimetatud tunnistajate ütlused kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust. Puudub igasugune mõistlik

seletus sellele, miks oleks kannatanu pidanud rääkima oma naisele ja sõbrale sellest, et teda

rööviti, kui sündmused oleks kulgenud nii nagu seda on väitnud , G.B ja AF. Kan , et ta tunnistas nii oma naisele kui politseile ka natanu ütluste usaldusväärsust näitab seegi seda, et tõepoolest tema lõi G.B ja noaga. AF

4.4. See, et isiku läbivaatuse protokolli ja patsiendikaarti ei ole märgitud kannatanu vigastusi peas juuste piirkonnas, võis tuleneda ka sellest, et kannatanut ei vaadeldud samal päeval, kui tema suhtes vägivalda kasutati ning juuste all olev haav ei jooksnud enam verd ning ei olnud

5

ka seetõttu nähtav. Samuti ei saa kannatanu ütlusi kahtluse alla seada ka sündmuskoha vaatluse

protokoll. Kannatanu ütluste kohaselt ei kasutatudki tema suhtes sellist vägivalda, mille tulemuseks oleks pidanud olem suurem segadus toas. Teda löödi ainult ühe korra pähe ja ta kukkus toolilt maha, mingit suuremat rüselust ei toimunud. Küll aga kinnitab kannatanu ütluste usaldusväärsust see, et sündmuskohalt leiti köögi laua ja uste juures verekahtlane määrdumine.

4.5. , Selle kohta, et tegelikult tõepoolest kannatanult võeti raha ära, kinnitab tunnistaja UN kes G.B kuulis sama päeva õhtul häält naaberaiast. Vestlus käis vene keeles ning juttu oli rahast. UN kinnitas kohtus, et juttu oli sellest, et kelleltki oli nende koosolemise käigus

raha ära võetud ning ta küsis, kus see on ja anna tagasi. See haakub selgelt kannatanu versiooniga, et tema läks tagasi oma raha tagasi nõudma. Samuti nähtub ütlustest UN see, et süüdistatav oli kannatanu raha äravõtmises ja tagasinõudmises osaline, kuid on üritanud oma

rolli vähendada.

4.6. Süüdistatava ja tunnistaja kaitseversioon on eluliselt mitteusutav, sest puudub AF

mõistlik selgitus, miks peaks kannatanu järsku voodist üles kargama ja temale võõrale G.B-le noa kaelale panema. Samamoodi on arusaamatu, miks ta sel juhul mitte midagi ei rääkinud. sõnul ta lihtsalt seisis seal ja siis läks minema. Kui tagasi tuli, siis G.B ka mitte midagi ta väidetavalt ei rääkinud, mis ei ole eluliselt usutav. Samamoodi ei ole eluliselt usutav

AF väide, et kannatanu viskas rahakoti maha ning läks ilma oma rahata ise minema. Sel juhul ei oleks ta ju ka pöördunud abi saamiseks kahe isiku poole ja rääkinud röövimisest. AF ja

G.B ütlustes on vastuolu nt selle osas, kas alkoholi tarvitati kahekesi või kas G.B saabudes oli juures juba keegi (kannatanu) ees. Kohtueelses menetluses on AF siiski ka G.B andnud ütlusi, et joodi kolmekesi koos kannatanuga. Vastuolu on ka selles, kes leidis kannatanu rahakoti.

d, et tema leidis selle ja G.B, et AF on öelnu hoopis tema. Samuti on G.B andnud erinevaid ütlusi selle kohta, millal ta rahakoti leidis. Kohtueelsel uurimisel on G.B rääkinud veel ka seda, et kui ta haiglast tagasi

tuli, oli kannatanu ve

el seal, mis ei haaku ühegi muu tõendiga. Kolmandaks rääkis ta kohtueelsel uurimisel, et kannatanu siiski rääkis peale seda, kui haiglast tagasi tuli, et tal on raha kadunud. Osutatu pinnal peab apellant G.B ja

AF ütlusi ebausaldusväärseteks ja taotleb nende tõendina kõrvale jätmist.

4.7. Prokuröri arvates ei saa süüdistatava poolt röövimise toimepanemist välistada tema invaliidsus. Mingi protsendi töövõime kaotusest ei saa teha järeldusi selle kohta, milline on süüdistatava füüsiline suutlikkus. Tuleb võtta arvesse ka seda, et tema tegevus ei eeldanudki suure füüsilise jõu rakendamist. Kannatanu oli juba pikali maha kukkunud, kaks isikut hoidsid teda kinni ja seejuures

süüdistatav ainult väänas tema kätt.

5. Kaitsja esitas apellatsiooni peale kohtu määratud tähtaja jooksul vastuväited, milles taotleb apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätmist.

5.1. Tema arvates on maakohus hinnanud tõendeid igakülgselt ja kogumis ning teinud õige lahendi. Kaitsja osutab, et vaidlusalune raha leiti

AF taskust ja kõik tõendid kinnitavad, et selle võttis ära just tema. Vägivalla tarvitamist JV suhtes ja kuriteo toimepanemist kinnitavad aga

6

ainult kannatanu enda ütlused, mis on ebausaldusväärsed ütluste usaldusväärsuse . Kannatanu seavad kahtluse alla nii see, et ta on ka varem nuga kasutades vägivallateo toime pannud, kui ka tema abikaasa ütlused selle kohta, et joobes olles räägib JV ebausutavat juttu.

5.2. Nii G.B kui ka

AF ütlustest nähtub, et hoopis kannatanu ise kasutas G.B

suhtes vägivalda ja seeläbi sai viimane ka sõrmevigastuse. Kaitsja arvates on

maakohus eelnevaga haakuvalt asjakohaselt tuginenud ka G.B patsiendikaardile

tema sõrmevigastuse kohta Veri võis kannatanu pähe sattuda kuskohast iganes, sh G.B .

sõrmehaavast. Kuna kannatanu vigastuste või verejälgede olemasolu ja nende

päritolu ei ole kriminaalasja eeluurimisel kindlaks tehtud, siis ei olnud seda võimalik ka

kohtulikul uurimise ega

-l l täpselt tuvastada. Tunnistajate VK JR ütlused ei kinnita JV kehavigastuste tekkimise aega ega viisi. Prokuröri arvamus, et kannatanul peas asuv haav võis jääda fikseerimata, sest see oli juustega kaetud, on kaitsja arvates lubamatu oletus. Kaitsja leiab, et tunnistaja

UN ütlused ei tõenda mingil viisil, et G.B oleks JV suhtes kuriteo toime pannud. UN ei näinud JV, G.B ja AF teistkordset kohtumist, vaid kuulis neid üksnes heki tagant. Ta on üksnes andnud ütlusi selle kohta, et kuulis G.B häält, mitte aga selle kohta, et oleks kuulnud jutuajamist raha kohta. Kaitsja osutab aga, et on ka ise andnud JV

ütlusi selle kohta, et ta nõusid raha AF-lt, mitte aga G.B-lt . Kaitsja rõhutab, et prokuröri poolt mitmel korral kasutatud „eluline usutavus“ ei ole tõend.

5.3. Kaitsja hinnangul ei ole G.B kohtuistungil antud ütlused vastuolus tema

kohtueelses menetluses antud ütlustega. Prokuröri apellatsioonis viidatud ütlused pärinevad

tema esimeselt ülekuulamiselt, vahetult pärast kõhuoperatsiooni. Sel korral antud ütlused erinesid mõnevõrra kolmel järgneval korral eeluurimisel antud ütlustest. Samas leiab kaitsja, et erinevused nende ütluste vahel ei ole põhjapanevad ja on selgitatavad asjaoluga, et vahetult operatsiooni järgselt antud ütlusi andes oli G.B valudes ega saanud ütlusi ise läbi

lugeda. Veel märgib kaitsja, et G.B ütluste usaldusväärsust hinnates tuleb arvestada, et erinevalt kannatanust on ta varem kriminaalkorras karistamata isik.

5.4. Kaitsja osutab, et G.B ei ole suurt kasvu ega tugev, tema organism on põetud haiguse tõttu nõrk. Tal on , mis ei võimalda tal kanda praktiliselt mingisugust füüsilist XXX koormust. Seetõttu ei saanud ta suhtes süüdistuses kirjeldatud vägivallategu toime panna. JV

Lisaks kinnitavad tunnistaja AE ütlused, et süüdistatav ei ole vägivaldne, vaid alkoholi tarvitanuna lihts

alt sõimleb.

6. Kaitsja on koos oma vastuväidetega esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest talle

tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus tal kaks pooltundi maakohtu otsusega

tutvumiseks, kaks pooltundi apellatsiooniga tutvumiseks ja seitse pooltundi vastuväidete koostamiseks. Selle eest taotleb ta tasu kindlaksmääramist kokku 264 eurot (sh käibemaks).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7

7. Kriminaalkolleegium, tutvunud prokuröri apellatsiooni, kaitsja vastuväidete, maakohtu

vaidlustatud otsuse ja maakohtus uuritud tõenditega, leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid väärivad tähelepanu.

8. Esmalt märgib kolleegium, et põhimõtt kohtupraktikas juurdunud e kohaselt, kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul samade tõendite alusel süüdi,

peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja

objektiivsuse nõuet. Sellises olukorras peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-107-03, p 9).

Arutatavas asjas on maakohus tõendeid hinnates jätnud kõrvaldamata vastuolud erinevate isikute ütluste vahel; jätnud osadele tõenditele hinnangu andmata; tõenditele antud hinnangus

ei ole arvestatud tõendeid kogumis; kohus on oma otsustuse rajanud osaliselt oletustele, mitte

kohtus uuritud tõenditele. Eelnimetatud rikkumised on viinud materiaalõiguse ebaõige

kohaldamiseni.

Oma seisukohti põhjendab kolleegium alljärgnevalt.

9. , miks Kohtukolleegium nõustub apellandi väitega, et maakohtu otsusest ei selgu

s

üüdistust kinnitavad tõendid ei ole usaldusväärsed ning miks tuleb eeskätt tugineda

G.B AF ja

d on omavahel vastuolus ja vastuolus ka teiste ütlustele. Nende ütluse tunnistajate ning kannatanu ütlustega.

9.1. Nii on

-ga tarvitati alkoholi esmalt kahekesi ja AF andnud kohtuistungil ütlusi, et JV hiljem saabus G.B. kukkus

JV AF sõnul ühel hetkel diivanile, siis võttis välja noa ja pani selle G.B kõrile. Noa võtsid AF ja G.B temalt ära. Seejärel hakkas JV aga oma rahakotti loopima ja viskas rahakotist raha välja. Hiljem tarvitati ühiselt veel alkoholi. Ühel hetkel aga lahkus midagi ütlemata ja oma raha vastu huvi tundmata. JV Kui hiljem JV tagasi tuli, siis ei küsinud ta samuti raha kohta midagi, vaid haaras kohe AF-st kinni ja torkas

teda noaga (maakohtu 26. novembri 2015. a istungi protokoll, lk-d 22-23 Seevastu ). G.B AF on rääkinud, et ta tuli juurde ja nad tarvitasid pikka aega kahekesi alkoholi. Alles hiljem osutas, et diivanil magab veel keegi maganud isik G.B AF . Ühtäkki tuli diivanil juurde ja tal oli nuga -ga oli käes. Kui G.B koos AF noa ära võtnud, siis läks seejärel aga nägi pärastpoole JV laua alla ja pani jooksu. G.B

, et maas vedeles

rahakott. Kui

. Enda JV hiljem tagasi tuli, siis ta lihtsalt lõi noaga, aga ei rääkinud midagi sõrmehaava kohta ütles G.B kohtuistungil, et sai selle JV-lt nuga ära võttes. Seevastu kohtueelses menetluses on ta väitnud, et haava sai ta liha lõigates (vt maakohtu 26. novembri

2015. a istungi protokoll, lk-d 25-26, 28). Kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuse

kontrollimise eesmärgil avaldati G.B kohtueelses menetluses antud ütlused selle

kohta, et alkoholi tarvitati algul -ga kahekesi ja alles hiljem saabus AF JV. Samuti on ta kohtueelses menetluses andnud ütlusi, et haiglast tagasi saabudes oli endiselt juures (vt JV AF

maakohtu 26. novembri 2015. a istungi protokoll, lk 28). Eeltoodust nähtub, et mõlemad röövimises süüdistatud isikud on sündmuste käiku põhimõtteliselt erinevalt kirjeldanud. Kui AF s - õnutsi tarvitas ta alkoholi algul JV ga kahekesi ja seejärel lisandus neile G.B,

misjärel joodi kolmekesi, siis G.B versioonid erinevad sellest. Tema on nimelt

8

kohtueelses menetluses rääkinud, et algselt joodi alkoholi koos AF-ga ning seejärel liitus seltskonnaga JV, kes ühel hetkel hakkas noaga G.B ähvardama. Kohtuistungil on ta rääkinud aga sellest, et tegelikult oli kogu aeg kohal, kuid pikka aega ta seda ei märganud, JV sest JV magas diivanil. AF sõnutsi tarvitati pärast noaga ähvardamist veel ühiselt alkoholi, oma rahakoti ja sellest välja visatud raha vastu ei tundnud JV aga mingit huvi. Seevastu G.B ütluste kohaselt vedeles põrandal üksnes rahakott, rahast ei ole ta midagi rääkinud.

Tema ütlustest ei nähtu ka seda, et kannatanu oleks oma rahakotti loopinud. Vastuolu on ka selles, kes üldse leidis kannatanu rahakoti. Samuti G.B väidete kohaselt pärast noaga ähvardamist läks JV laua alla ja siis pani jooksu. Eeltoodud vastuolud ja G.B AF ütluste vahel muutuvad iseäranis kõnekaks teiste tõendite taustal, arvestades ebakõlasid nende

ütluste ning kannatanu, tunnistajate ütluste vahel, mida kolleegium käsitleb IV

ja VK

alljärgnevalt.

9.2. Mõlema eelviidatud isiku ütlustele vastanduvad kannatanu ütlused, mille kohaselt ta tarvitas -ga alkoholi, G.B saabus hiljem. Ta ei maganud selle aja jooksul mitte AF kordagi. Ühel hetkel läks AF talle selja taha ja lõi teda millegagi vastu pead. Löögist hakkas tal peast verd tilkuma ja ta kukkus. Kui ta teda kinni ja löögist kukkus, siis hoidis G.B

AF

võttis temalt ära raha. Selle käigus purunes tal kellarihm. G.B ähvardas teda politseisse pöördumise korral tapmisega. Tühi rahakott anti kannatanule tagasi. Seejärel aeti JV

välja. Ta läks seejärel Uuemõisa sõber ) juurde ja seejärel V (VK IV juurde (maakohtu 26. novembri 2015. a istungi protokoll, lk-d 3-5). Kolleegium leiab, et maakohus on kannatanu eeltoodud ütlused põhjendamatult ebausaldusväärseteks lugenud. JV ütlused langevad esimeses osas kokku AF ütlustega selle kohta, kuidas sündmustik kujunema hakkas – JV läks AF-le külla, ühiselt käidi alkoholi ostmas ja joodi seda algul kahekesi – hiljem lisandus veel G.B.

Edasises lahknevad aga ja G.B ning AF JV Kolleegiumi versioonid täielikult. hinnangul on just

selgitus sellele, JV räägitu seejuures usaldusväärne. Esmalt puudub mõistlik

miks pidanuks

, JV hakkama talle võõrast G.B heast peast noaga ähvardama

esitamata seejuures mingeidki nõudmisi. oli küll alkoholi JV tarvitanud, kuid tema edasine käitumine ei näita seda, et ta olnuks sedavõrd raskes joobes, et tal olnuks raskusi mõistmaks enda ümber toimuvat. Teiseks ei ole loogiline, et keegi hakkaks samuti ilma nähtava põhjuseta oma rahakotti ja selles olevat küllaltki suurt summat raha laiali loopima ning lahkuks seejärel ilma rahata. Kolmandaks, kui keegi nõnda käitunukski, siis jääb arusaamatuks, miks peaks ta kohe järgmisena tõttama kahe inimese juurde abi paluma jutuga, et teda on röövitud. Neljandaks jääb G.B versiooni puhul mõistmatuks, kus pähe ja

AF t ja mis asjaoludel sai

JV vigastusi. versiooni toimunust Viiendaks kummutab süüdistatava ja AF seegi, et nende sõnutsi lõi JV tagasi tulles neid sõna lausumata noaga, kuid noa olid nad endi kinnitusel temalt ju varem juba ära võtnud. Samuti andis tunnistaja kohtuistungil ütlusi, et kuulis noaga löömisele UN vahetult eelnevalt just riidu raha üle (maakohtu 26. novembri 2015. a istungi protokoll, lk-d 9- 10).

9.3. toimunu kohta kinnitavad tunnistajate ja

.

Kannatanu ütlusi VK IV ütlused IV rääkis kohtuistungil, et tuli tema juu

JV rde, rääkis, et AF ja G.B röövisid teda, ta on verine ja palub abi (maakohtu 26. novembri 2015. a protokoll, lk-d 15-16).

samuti, et

VK rääkis JV tuli tema juurde, , ja kutsus väitis, et teda rööviti VK endale appi.

JV oli talle öelnud ka seda, et

9

teda hirmutati. VK rääkis kohtuistungil ka seda, et JV oli tõesti verine ja tema kellarihm oli ära, kell rippus (maakohtu 26. novembri 2015. a protokoll, lk-d 16-18).

Kolleegium märgib, et VK ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks ei ole mingit alust. Tema ütlused kinnitavad üheselt JV sõnu enda vigastuste kohta (verd tilkus peast) ning selle kohta, et ta kellarihm läks katki. Samuti kinnitavad nende isikute ütlusi patsiendikaart ja isiku läbivaatuse (tl 64) protokoll ning sellele lisatud fototabelid, millest on ka näha, et JV-l olid peavigastused (tl-d 66, 68-70).

9.4. Tulenevalt KrMS § 66 lg 21 p-st 2 on tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõend, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud

isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Arutatavas asjas on

JV vahetult enda röövimise järgselt läinud abi otsima ja seejärel VK- lt JV- lt. Arvestades tema vigastusi, tema enda ütlusi toimunu kohta ning AF ja G.B ütluste vastuolulisust ei ole mingit alust arvata, et oleks -le ja - JV VK JV le toimunust rääkides tõde moonutanud. Samuti on kohus seisukohal, et nimetatud tunnistajatele toimunust rääkides oli JV alles tajutu mõju all ja röövimist saab lugeda vahetult enne tunnistajate rääkimist toimunuks KrMS § 66 lg 21

mõttes.

9.5. juba esimesel Kolleegium juhib tähelepanu veel sellelegi, et väidetavalt ähvardas JV kohtumisel G.B noaga, kuid G.B ja - AF l õnnestus temalt nuga ära võtta. Sellega seoses märgib kolleegium, et t oli juba nuga ära võetud, siis jääb mõistm kui -l JV atuks, mismoodi sai ta siiski

AF ja G.B hiljem ikkagi noaga rünnata. Tähelepanu tuleb juhtida ka sellele, et väidetavalt äravõetud nuga ei ole sündmuskoha vaatluse käigus leitud ega kirjeldatud.

10. Maakohtu seisukoht, nagu

võinuks veri kannatanu pähe sattuda G.B sõrmehaavast, on oletuslik ja tõenditega põhistamata. Kannatanu on andnud enda vigastuste

saamise kohta hoopis teistsuguse selgituse ja see on kooskõlas ka tema patsiendikaardilt

nähtuvaga ähelepanu , et süüdistatav ise on haiglas . Kolleegium juhib siinkohal veel kord t andnud vastuvõtul seletuse, et vigastas sõrme lihalõikamisega. Samuti ei ole mingeid tõendeid selle kohta, et süüdistatava veri sattus tema kätelt kannatanu pähe, mistõttu on selline kohtu

s

eisukoht oletuslik ja põhjendamatu. Tuleb ka märkida, et üldteadaolevalt veri paakub väliskeskkonnaga kokku puutudes kiiresti. Seega ei oleks , kui veri sattunuks tema näole JV-l

tõesti G.B sõrmehaavast, saanud tunnistaja e jõudes endiselt näost verd VK juurd tulla. Ometi on see tunnistaja just niisuguseid ütlusi andnud. Väide, nagu ei oleks JV peas leitud vigastust, millest võinuks verd tulla, on alusetu ja vastu lus asjas uuritud tõenditega. Nimelt o nähtub patsiendikaardist, et JV-l oli näos ca 1 cm suurune lahtine haav. Isiku läbivaatuse käigus 8. detsembril 2014 -l on vasaku kulmu peal on teda fotografeeritud ja fotodelt on näha, et JV plaaster. Samuti on isiku läbivaatuse aktis kirjeldatud tema paremal oimukohal asuvat ligi 1 cm suurusega haava ja ninal paremal pool asuvat ca 0,5 cm suurust haava (vt isiku läbivaatuse protokoll ja lisatud fototabelid, vastavalt tl-d 66 ja 68 ning 70).

11. Seda, et kannatanult tunnistaja tõepoolest võeti raha ära, kinnitab omakorda veel UN, kes kuulis sama päeva õhtul G.B häält naaberaiast. Vestlus käis vene keeles ning

10

juttu oli rahast. UN kinnitas kohtus, et juttu oli sellest, et kelleltki oli nende koosolemise käigus raha ära võetud ning ta küsis, kus see on ja anna tagasi (maakohtu 26. novembri 2015. a istungi

protokoll lk-d 9- uuesti 10). See haakub selgelt kannatanu versiooniga, et tema läks A. Kolleegium lieab, et ka UN ed kinnitavad Feodorvitši poole oma raha tagasi nõudma. ütlus kaudselt osalust kannatanu

G.B lt raha äravõtmises.

12. Maakohus on süüdistust kummutava asjaoluna välja toonud mh selle, et sündmuskoha

vaatlusel ei ole tuvastatud mingeid jälgi rüselusest. Kriminaalkolleegium asub ses osas

maakohtuga teistsugusele seisukohale. Nimelt on just ja G.B võrreldes AF kirjeldanud rüselust – kõrile, seda, et tuli selja tagant noaga ja pani noa G.B-le JV misjärel AF ja G.B kahekesi võtsid temalt noa ära. Siis hakanud JV aga oma rahakotti ja raha laiali pilduma ning läinud ka laua alla. Seevastu JV on öelnud, et teda löödi toolil istudes selja tagant vastu pead, ta kukkus, teda hoiti kinni ning võeti taskust ära rahakott. Seejärel aeti

teda aga ähvarduste saatel korterist minema. Seega rüselusest on rääkinudki üksnes G.B ja . AF, kuid nende ütlusi ei pea kolleegium eeltoodud põhjustel usaldusväärseks.

Seega tuleb nõustuda prokuröriga, et mingit märgatavate jälgedega rüselust pole üldse toimunudki, mistõttu ei saanud selle jälgi jäädvustada ka sündmuskoha vaatluse protokollis.

13. Nõustuda ei saa seisukohaga, nagu välistaks süüdistatava poolt röövimise

toimepanemise juba tema invaliidsus, sest enda tervisliku seisundi tõttu ei ole ta võimeline

mingiks füüsiliseks pingutuseks Kolleegium nõustub ses osas prokuröriga, et pelgalt m . ingi

protsendi töövõime kaotuse põhjal ei saa teha järeldusi selle kohta, milline on süüdistatava

füüsiline suutlikkus. Süüdistuse kohaselt seisnes G.B-le etteheidetav tegevus üksnes selles, et ta hoidis eelnevalt juba pikali löödud kannatanut kinni, väänates tema käsi. Selline süüdistatava käitumise kirjeldus ei eelda mingit suurt füüsilist pingutust. Kaitseversiooni, mille kohaselt G.B ei olnud enda terviseseisundi tõttu võimeline röövimist toime panema, kummutavad eeskätt kannatanu ütlused, millest nähtuvalt ta siiski oli selleks võimeline.

14. tes asub kolleegium seisukohale, et G.B-le Kokkuvõt esitatud süüdistus on tõendamist leidnud. Süüdistatav, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult koos AF-ga osales -l JV t jõuga rahakoti äravõtmises. Tema roll seisnes selles, et ta hoidis toolilt maha löödud kannatanut kinni, väänates tema käsi, samal ajal kui võttis kannatanu taskust ära rahakoti. AF

15. Eraldi on tarvilik nii prokuröri kui kaitsja tähelepanu juhtida sellele, et Eestis kehtib

võistlev kriminaalmenetluse mudel, kus tõendeid uuritakse vahetult suulise ja avalikul kohtuistungil. Tunnistajate (ja ka süüdistatava) ütlustega seoses tähendab see eeskätt seda, et

tunnistajad kuulatakse üle vahetult kohtuistungil ristküsitluse käigus ning tõendina on kasutatavad üldreeglina just üksnes kohtuistungil tunnistaja antud ütlused. Isikute kohtueelses

menetluses antud ütlused on üldreeglina kasutatavad üksnes kohtus antud ütluste usaldusväärsuses kontrollimise eesmärgil ja selleks vajalikus ulatuses. Selleks võib kohtueelses

menetluses antud ütlusi kohtu loal piiratud (vajalikus) ulatuses avaldada, toomaks välja

võimalikke vastuolusid kohtuistungil antud ütluste ja kohtueelses menetluses räägitu vahel Kohtueelses menetluses antud ütlused tervikuna ei ole aga kasutatavad iseseisvate tõenditena.

Eelmärgitud põhimõtted kehtivad Eesti kriminaalmenetlusõiguses juba alates KrMS-i

11

jõustumisest 2004. a. Sestap on arusaamatud eeskätt prokuröri apellatsioonis tehtud ulatuslikud

viited süüdistatava G.B ja tunnistaja AF kohtueelses menetluses antud ütlustele, mida ei ole maakohtu kontrolliks avaldatud. s isegi ütluste usaldusväärsuse Kaitsja vastuväidetes ei ole sellele menetluslikule veale tähelepanu juhitud, selle asemel on ka kaitsja viidanud hoopis süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlustele, mida ei ole maakohtu istungil avaldatud.

16. G.B-le karistust mõistes märgib kolleegium, et KarS § 200 lg 2 järgi on

seadusandja ainsa karistusliigina ette näinud vangistuse ja seda määras 3

-15 aastat.

G.B süü toimepandud kuriteos on kolleegiumi hinnangul väike, mistõttu on põhjendatud tema karistamine alammäärale lähedase karistusega. Sellist hinnangut süüdistatava

süüle mõjutab esmalt juba asjaolu, et G.B roll röövimise toimepanemisel piirdus

kannatanu kinnihoidmisega – tema ei löönud kannatanut ega võtnud ära ka tema rahakotti. Teiseks mõjutab G.B süüd ka asjaolu, et kannatanult äravõetud raha jäi AF kätte ning

kannatanu sai suuremas osas temalt äravõetu teo järgselt tagasi. Seetõttu võib pelgalt toimepanija süüd arvestades nõustuda prokuröri taotlusega karistada G.B nelja aasta vangistusega. Samas märgib kolleegium, et kuigi karistamise esmane alus on isiku süü, tuleb

lisaks sellele arvestada ka õiguskorra kaitsmise huve ja eripreventiivseid kaalutlusi. Sellega seoses tuleb tähelepanu juhtida, et G.B on ligi 60-aastane ja senise elu jooksul pole

teda kriminaalkorras karistatud. Seega tuleb toimepandud kuritegu pidada olemuselt juhuslikuks rumalaks otsuseks. G.B mõjutamiseks ei ole seetõttu tarvis rakendada rasket karistust ja kohus on veendunud, et ka minimaalne seaduses sätestatud karistus on piisav, hoidmaks G.B edaspidi kuritegude toimepanemisest eemal. Õiguskorra kaitsmise

huvidest lähtuvalt tuleb märkida veel sedagi, et G.B-le ei möödunud kuriteo

toimepanemine ilma tagajärgedeta. Nimelt lõi kannatanu teda noaga, mistõttu vajas G.B operatsiooni ja intensiivset haiglaravi. Sellises olukorras on ühiskonna ootus kuriteo toime pannud isiku karistamiseks kahtlemata väiksem kui tavapäraselt. Nendele kaalutlustele tuginevalt karistab kolleegium G.B KarS § 200 lg 2 p 7 järgi vangistusega kolm aastat. Arvestades asjaolu, et G.B on juba vanem inimene, kellel pole varasemaid karistusi, peab kolleegium otstarbekaks jätta mõistetud karistus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et süüdistatav ei pane viieaastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu, mille eest teda karistatakse vangistusega.

17. Kriminaalasja toimiku lk-l 3 asub kannatanu 21. aprillil 2015 esitatud hagiavaldus. Hagi on prokurör maakohtule esitanud nõuetekohaselt koos süüdistusaktiga. Hagis märgitu kohaselt tungiti 6. detsembril 2014 Haapsalus Endla 29 majas kallale - JV le, kellele löödi ühel korral

tuvastamata esemega pähe, väänati kätt ning vägivalla kasutamise käigus võeti temalt ära sularaha 550 eurot. Kannatanu JV- le on kahju hüvitamata 75 euro ulatuses. Sel alusel nõuab ta, et - AF lt ja G.B-lt mõistetaks tema kasuks välja kuriteoga tekitatud varaline kahju 75 eurot. Kolleegiumi hinnangul ei ole hagi põhjendatud. IV on andnud kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt oli tal juurde minnes kaasas sularaha 550 eurot ja kogu see raha oli 50-eurostes AF kupüürides. Lisaks oli tal veel ka peenraha (maakohtu 26. novembri 2015. a istungi protokoll, lk 3). Samas on ta andnud ütlusi ka selle kohta, et koos ga käidi poes alkoholi ostmas ja AF- selle eest tasus just JV ( . Sündmuskoha vaatlemisel on AF jope taskust leitud ja ära võetud sularaha 475 eurot sh 9 50- - - – eurost kupüüri, üks 20 eurone kupüür ja üks 5 eurone kupüür

12

(sündmuskoha vaatluse protokoll, tl 51 52; asitõendina vaadeldud rahatähtede vaatlusprotokoll - ja sellele lisatud fototabel -d 73 ja 74- – tl 75). Eelneva põhjal on selge, et mitte kogu leitud ja äravõetud raha ei saanud olla see sama, mis oli JV-l algselt kaasas, vaid osa rahast pidi ta olema poes vahetusrahana tagasi saanud. Kuna asjas ei ole tuvastatud, millise summa eest ja

AF JV koos alkoholi ostsid ning kas seejuures osteti midagi veel, siis puuduvad tõendid kinnitamaks, et -

rot. Selle rahasumma on ta aga juba JV le tekitati röövimisega suuremat kahju kui 475 eu tagasi saanud, mistõttu tuleb esitatud tsiviilhagi jätta KrMS § 310 lg 1 alusel tõendamatuse tõttu rahuldamata.

18. - Tulenevalt KrMS § 179 lg 1 p st 1 mõistab kohtukolleegium G.B-lt välja

sundraha 1075 eurot. Kuna teatise kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme

kohaselt oli G.B netosissetulek 2014. a 2688 eurot ning tema päevasissetuleku

suuruseks oli mahaarvamiste järgselt 3,52 eurot (vt tl 79-80), siis leiab kolleegium, et G.B-le tuleb KrMS § 180 lg 3 kohaselt anda talle võimalus tasuda kulud ositi. Selleks annab kohus G.B-le 12 kuulise tähtaja alates kohtuotsuse jõustumisest.

19. G.B kaitsja määratud korras vandeadvokaat Margus Viira on koos

vastuväidetega apellatsioonile esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest kaitsjatasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud kaks pooltundi maakohtu otsusega

tutvumiseks, kaks pooltundi apellatsiooniga tutvumiseks ja seitse pooltundi apellatsioonile

vastuväidete koostamiseks. Kokku taotleb kaitsja tasu kindlaksmääramist 11 pooltunni eest

summas 220 eurot, millele lisandub 44 eurot käibemaksu. Kolleegiumi hinnangul on taotlus

vormiliselt nõuetekohane, kuid sisuliselt üksnes osaliselt põhjendatud. Kolleegium nõustub sellega, et kaitsjal võis kuluda kaks pooltundi maakohtu otsuse seisukohtadega tutvumiseks ja

sama kaua apellatsiooni seisukohtadega tutvumiseks. Samas, arvestades argumentatsiooni

sügavust ja esitatud argumentide mahtu, on kaitsja taotlenud apellatsiooni peale koostatud vastuväidete eest põhjendamatult suurt tasu. Sisulisi vastuargumente apellatsioonile on esitatud kolmel leheküljel ja osaliselt on tegemist maakohtu põhistuste kordamisega. Neil põhjustel on kolleegiumi hinnangul põhjendatud vastuväidete koostamise eest tasu määrata nelja pooltunni ulatuses. Seega määrab kolleegium kaitsjale tasu 8 pooltunni eest summas 160 eurot, millele lisandub 32 eurot käibemaksu. Vastavalt KrMS § 185 lg le 1 jäävad need menetluskulud riigi

- kanda.

20. 337 lg 1 p-st 4 -

Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § , § 338 p dest 1 ja 2, § 340 lg 4 p-st 2 tühistab kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 1. detsembri 2015. a otsuse täielikult

ja teeb asjas uue otsuse, millega tunnistab G.B süüdi KarS § 200 lg 2 p 7 järgi,

karistades teda kolme aasta vangistusega. Mõistetud karistuse jätab kolleegium KarS § 73 lg te - 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata, tingimusel, et G.B ei pane viieaastase katseaja

kestel toime uut tahtlikku kuritegu, mille eest teda karistatakse vangistusega. Kolleegium

mõistab G.B-lt menetluskuludena välja sundraha. jätab kolleegium Tsiviilhagi rahuldamata.

13

/ /